Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid kaebus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohustamiseks maksma kaebajatele hüvitist alates 2015. a 01.oktoobrist kuni 7. septembrini 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo eest või alternatiivselt mõista kaebajate kasuks välja hüvitis (Taisto Express OÜ-le 15 673,40 eurot ja OÜ-le Taisto Liinid 137 408,80 eurot) ning mõista vastustajalt kaebajate kasuks välja viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni (käesoleva määrusega menetlusse jäävad nõuded).
Menetlusosalised
Kaebajad: Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid, esindaja v.adv Kalev Aavik
Asja läbivaatamine
Vastustaja: Regionaal- ja Põllumajandusministeerium Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi kohustamiseks maksma kaebajatele hüvitist alates 2015. a 01.oktoobrist kuni 7. septembrini 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo eest rahuldamata.
2.Lugeda, et Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid kaebus kahju hüvitise välja mõistmiseks Taisto Express OÜ-le 15 673,40 eurot ja OÜ-le Taisto Liinid 137 408,80 eurot ning viivise saamiseks VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni nõude kohase täitmiseni on esitatud tähtaja rikkumisega.
Jätta Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid tähtaja ennistamise taotlus rahuldamata ja lõpetada kahju hüvitamise nõuete osas haldusasja menetlus.
4.Jätta Taisto Express OÜ ja OÜ Taisto Liinid taotlus Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks rahuldamata.
5.Tagastada kummalegi kaebajale kaebuselt tasutud riigilõiv 1030 eurot peale käesoleva otsuse punktide 2-3 jõustumisest.
6.Muus osas jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 04.03.2024. Käesolevas otsuses sisalduva määruse punktide 2-3 peale on õigus esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates selle kätte saamisest (HKMS 204 lg 1). 1(10)
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Euroopa Kohus tegi 08.09.2022. a otsuse kohtuasjas C-614/20 Lux Ekspress Estonia AS versus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium (MKM), milles leidis, et Euroopa Liidu õigusest tulenevalt on liikmesriigil kohustus avaliku teenusena liinivedu teostavatele ettevõtjatele hüvitada sõitjate tasuta veo kohustuse täitmisega seotud positiivne ja negatiivne finantsmõju, mis tuleneb kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui kommertsliini ettevõtjad täidavad neile üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta teatud reisijakategooriaid.
2.Nimetatud infole tuginedes pöördus Taisto Express OÜ 10.10.2022 elektronkirjaga MKM poole uurides, kuidas hüvitist makstakse.
3.MKM kinnitas oma 09.11.2022 vastuses hüvitise saamise õigust märkides, et MKM kavatseb töötada välja hüvitise maksmise metoodika, mis oleks samadel alustel rakendatav kõikide kommertsvedajate võimalike hüvitiste taotluste lahendamisel ning selgitas, et taotluse hüvitise saamiseks saavad esitada kõik avaliku teenindamise kohustust täitnud ettevõtjad.
4.22.12.2022 esitasid Taisto Eexpress OÜ (kaebaja 1) ja OÜ Taisto Liinid (kaebaja 2) (ühiselt kaebajad) taotluse avaliku teenusena liinivedu teostavatele ettevõtjatele sõitjate tasuta veo kohustuse täitmisega tekkinud kahju hüvitamiseks kaebajale 1 perioodil 01.10.2015 kuni 30.11.2022 eest summas 117 510,9 eurot ja kaebajale 2 perioodi 01.10.2015 kuni 31.03.2020 eest summas 307 118,3 eurot.
5.26.01.2023 vastas taotlusele MKM selgitades, et ministeerium on välja töötamas tasuta veo kohustuse hüvitamise metoodikat ning alles selle metoodika kinnitamise järgselt alustatakse esitatud taotluste sisulist hindamist.
6.02.03.2023 informeeris Transpordiamet vedajaid, sh kaebajaid, et avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest makstakse kommertsliiniveo vedajatele hüvitist perioodil 8. detsember 2019 kuni 31. detsember 2023 kehtinud liiniloa alusel osutatud veoteenuste eest, kusjuures hüvitist makstakse 50% saamata jäänud piletitulust. 10.03.2023 informeeris MKM kaebajaid, et nende 22.12.2022 taotlus edastatakse menetlemiseks Transpordiametile
7.22.03.2023 esitasid kaebajad kohtule kaebuse Vabariigi Valituselt (Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kaudu) hüvitise saamiseks. Kaebaja 1 taotles hüvitist 117 510,6 eurot ja kaebaja 2 307 118,3 eurot. Kaebajad taotlesid ka kaebajate kasuks viivise välja mõistmist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõikes 1 sätestatud määras alates kaebuse esitamisest kuni nõude kohase lahendamiseni. Kohus võttis kaebuse 12.05.2023 määrusega menetlusse.
8.Pärast kohtusse pöördumist sai kaebajatele teatavaks, et samal päeval, ehk 22.03.2023 saatis Transpordiamet elektronkirjaga kommertsliiniveo vedajatele, sh kaebajatele Transpordiameti 21.03.2023 käskkirja nr 1.1-1/23/40, millega tehti ühistranspordiosakonnale ülesandeks korraldada kommertsliiniveo vedajatele hüvitise maksmine ÜTS §-ga 34 pandud avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest järgmistel tingimustel: hüvitist makstakse kommertsliiniveo vedajatele, kes osutasid või osutavad kehtiva liiniloa alusel perioodil 8. september 2019 kuni 31. detsember 2023. a ühistranspordiseaduse §-s 34 nimetatud isikutele tasuta kommertsliinivedu (1.1); vedaja esitab Transpordiametile taotluse, milles taotleb ühistranspordiseaduse §-s 34 nimetatud isikutele veoteenuse osutamise eest hüvitist 50% iga isiku kohta konkreetsel veol kehtinud täishinnaga pileti maksumusest (1.2). Käskkiri viitas oma sissejuhatuses majandus- ja taristuministri 3. märtsi 2023. aasta käskkirjale nr 33 „Riigisisesel kommertsliiniveol ühistranspordiseaduse § 34 kohase tasuta vedamise kohustuse hüvitamisest“. 26.04.2023 ja 02.05.2023 otsustega lahendas Transpordiamet kaebajate taotlused 08.09.2019 järgneva perioodi osas, rahuldades taotlused 50% osas saamata jäänud piletitulust.
9.Tulenevalt kaebajate 09.06.2023 taotlusest lõpetas kohus oma 01.09.2023 määrusega menetluse
8.septembrile 2019 järgneva perioodi eest ja lubas kaebajatel kaebust muuta selliselt, et kaebajad 2(10)
taotlevad vastustaja kohustamist muudetud kaebuses märgitud suuruses hüvitise maksmiseks perioodil 2015. a oktoober kuni 7. september 2019 osutatud tasuta kommertsliiniveo eest või alternatiivselt nõuavad vastustajalt nende kasuks samas suuruses kahjuhüvitise välja mõistmist. Kohus võttis vastu kaebusest osalise loobumise (kaebajad loobusid 50% ulatuses kaebuses taotletud hüvitisest iga perioodi eest) ning lõpetas selles osas haldusasja menetluse, jättes poolte menetluskulud selles osas poolte endi kanda.
10.Tallinna Halduskohus eemaldas 13.12.2023 määrusega menetlusest Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ja tunnistas vastustajaks Regionaalja Põllumajandusministeeriumi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebajate seisukohad
11.Kaebajate seisukoht on kokkuvõtvalt järgmine. 11.1 Kaebajad on bussiettevõtjad, kellel on ühistranspordiseaduse (ÜTS) §-ga 34 pandud kohustus vedada ja kes on vedanud tasuta eri isikute gruppe. Vastavalt Euroopa Kohtu 08.09.2022 otsusele kohtuasjas C-614/20 on kaebajatel õigus saada tasu nimetatud kohustuse täitmise eest. 11.2 Kaebajad esitasid taotluse hüvitise saamiseks 22.12.2022 riigivastutuse seaduse (RVastS) § 18 alusel. Nimetatud nõuete puhul ei ole siiski tegemist hüvitamisnõuetega, vaid kohustamisnõuetega HKMS § 5 lg 1 p 2 ja § 37 lg 2 p 2 tähenduses. Seega tuli vastustajal teha kaks selgelt eristuvat otsust: 1) otsus, millega vastustaja täitis kohustuse määrata kindlaks näitajad hüvitise maksmiseks; 2) otsus, millega ta eeltoodud näitajate alusel võttis seisukoha konkreetsete vedajate poolt hüvitise saamiseks esitatud taotluse suhtes. Üheks näitajaks määruse 1370/2007 lõike 1 punkti b alapunkti i tähenduses on kahtlemata periood, mille kestel osutatud tasuta kommertsliiniveo eest hüvitist makstakse. See on ka ainus küsimus, mida kaebus puudutab. Transpordiameti 03.03.2023 käskkirjast ilmneb otsustus mitte maksta 8. septembrile 2019 eelneva perioodi eest hüvitist neile kommertsliiniveo teostajatele, kes ei olnud eelnevalt kohtusse pöördunud. MKM on oma 03.05.2023 vastuses selgitustaotlusele kinnitanud, et majandus- ja taristuministri 03.03.2023 käskkiri ei lahenda kaebajate 22.12.2022 taotlust, jättes vastamata küsimusele, kas kaebajate taotluse 8. septembrile 2019 eelneva perioodi osas on lahendanud mõni muu Transpordiameti otsustest. 11.3 Seega täitis riik 2023 aasta märtsis kohustuse määrata kindlaks näitajad, mille alusel tasuta kommertsliinivedu teostanud vedajatele hüvitist makstakse, ning kuna üheks näitajaks oli hüvitise maksmine vaid 8. septembrile 2019 järgneva perioodi eest, siis tulenes sellest automaatselt ka otsus mitte maksta hüvitist 8. septembrile 2019 eelnenud perioodi eest. Seega ei ole riik jätkuvalt täitnud määruse nr 1370/2007 artikli 3 lõikest 2 ja artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktist i liikmesriigile tulenevat kohustust maksta vedajatele hüvitist 8. septembrile 2019 eelneval perioodil osutatud tasuta kommertsliiniveo eest. Eeltooduga kooskõlas on kaebajad formuleerinud oma nõuded ümber kohustamisnõueteks, jättes kahju hüvitamise nõuded alternatiivseteks. 11.4 Eelnev analüüs näitab, et on ebaselge, millise otsusega MKM või Transpordiamet otsustas, et
8.septembrile 2019 eelneval perioodil osutatud tasuta kommertsliinivedude eest vedajatele hüvitist ei maksta. Seega tuleb lähtuda eeldusest, et kohustamiskaebuse võib HKMS § 46 lg 2 kohaselt esitada kahe aasta jooksul haldusakti või toimingu taotlemisest arvates. Kaebajad taotlesid hüvitise maksmist oma 22.12.2022 taotlusega, mida tuleb käsitleda toimingu tegemise taotlusena, mistõttu oleks kaebust võimalik esitada kuni 22.12.2024. Kui aga asuda seisukohale, et mõne MKM või Transpordiameti otsusega on keeldutud kaebajatele 8. septembrile 2019 eelneva perioodi eest hüvitist maksmast, siis oleks keeldumise alusena kvalifitseeritav majandus- ja taristuministri 03.03.2023 käskkiri nr 33, mille olemasolust kaebajad said teada 22.03.2023 ja millega tutvusid 29.03.2023. Kaebajad on pöördunud kohtu poole tähtaegselt, st 30 päeva jooksul 3(10)
arvates toimingu tegemisest keeldumisest. Kaebajad esitasid kaebuse kohtusse 22.03.2023 ning täiendasid seda 03.04.2023. 11.5 8. septembrile 2019 eelneva perioodi eest hüvitise maksmisest keeldumine on õigusvastane. On ilmne, et haldusasjas nr 3-19-1535 kinnitatud kompromissi kohaselt AS-ile Lux Express Estonia makstav hüvitis, samuti 10.03.2023 haldusasjas nr 3-20-942 kinnitatud kompromissi kohaselt veel kolmele vedajale makstav hüvitis hõlmab ka nimetatud perioodile eelnevaid perioode. Seega on ilmne, et riik on vähemalt neljale vedajale maksnud hüvitist ka 8. septembrile 2019 eelnenud perioodi eest. Ühtegi mõistlikku seadusele põhinevat põhjendust sellisele diskrimineerimisele ja turumoonutusele esitatud ei ole ja kaebajatele teada olevalt seda ka ei eksisteeri. Ilmselt on hüvitist saanud vedajad esitanud oma nõuded selliselt, et riik ei pea neid 8. septembrile 2019 eelneva perioodi osas aegunuks. Lisaks oletavad kaebajad, et jutuga aegumistähtaegadest on peetud silmas taotluse ja/või halduskohtule esitatava kaebuse kaebetähtaega, mis on aga ekslik ja asjakohatu. Kaebajate kohustamisnõue on esitatud kooskõlas HKMS § 46 lõikes 2 toodud tähtajaga. Lisaks peab Euroopa Kohtu 08.09.2022 otsuse nr C-614/20 kohaselt hüvitise maksmine toimuma vastavalt määruse artiklites 4 ja 6 ning lisas ette nähtud põhimõttele selliselt, et vältida ülekompenseerimist. Hüvitise maksmise näitajad peavad olema objektiivsed ja läbipaistvad. Käesoleval juhul riigi tegevus nendele nõuetele ei vasta. Esiteks on otsustatud neljale vedajale maksta asjaomast hüvitist viisil, mis on mitte üksnes läbipaistmatu, vaid mida üritatakse ka aktiivselt varjata. Teiseks on oluline tähele panna, et Euroopa Kohtu 08.09.2022 kohtuasjas nr C-614/20 tehtud otsuse kohaselt peab hüvitise maksmine toimima vastavalt määruse artiklites 4 ja 6 ning lisas sätestatud põhimõtetele vältides ülekompenseerimist. Olukorras, kus hüvitise maksmise aluseks olevaid näitajaid ei ole kehtestatud, tuleb siiski täita nõue, et hüvitise saamiseks vajalike nõuete kehtestamine oleks objektiivne ja läbipaistev. Käesoleval juhul riigi tegevus nendele nõuetele ei vasta, sest esiteks on otsustatud neljale vedajale maksta asjaomast hüvitist viisil, mis on mitte üksnes läbipaistmatud, vaid mida üritatakse ka varjata. 11.6 Riigi otsus, mis diferentseerib tasuta kommertsliiniveo hüvitise maksmist lähtuvalt sellest, kas ja millal on vastavat teenust osutanud vedajad hüvitise puudumise tõttu kohtusse pöördunud, on juba iseenesest vastuolus määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud ettenähtavuse, objektiivsuse ja läbipaistvuse nõudega. Lisaks on selline hüvitiste diskrimineerimine vastuolus Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklis 107 sätestatud riigiabi keeluga. On ilmselge, et kui neljale vedajale makstakse ligi 4- aastase tasuta kommertsliiniveo eest hüvitist ning teistele mitte, põhjusel, et nad ei ole riigi tegevust varem vaidlustanud, saavad hüvitise adressaatidest vedajad olulise konkurentsieelise. Niinimetatud aktiivsete kaebajate eelistamine toob vältimatult kaasa olukorra, kus hüvitist makstakse eelkõige niigi kõige suurema turuosaga vedajatele. Eeltoodust tulenevalt puuduvad õiguspärased põhjendused, miks kaebajatele ei peaks 8. septembrile 2019 eelneva perioodi eest hüvitist maksma. 11.7 Kaebajate hinnangul on eeltoodud vastuolu niivõrd selge, et eelotsuse küsimine ei ole vajalik. Kui kohus peaks selles kahtlema, taotlevad kaebajad Euroopa Kohtu eelotsuse küsimist. Vastustaja seisukoht
12.Vastustaja leiab, et kaebused tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 12.1 Kaebajad, nagu paljud teised kommertsvedusid tegevad ettevõtjad on ÜTS § 34 alusel vedanud mitmeid aastaid tasuta lapsi ja puudega isikuid. Suvel 2019 vaidlustasid mitmed bussiettevõtjad ÜTS § 34 sätestatud kohustuse, mille osas tegi Euroopa Kohus 08.09.2022 otsuse nr C-614/20, milles toodud tõlgendusest määrusele 1370/2007 tuleneb, et ÜTS § 34 teine lause on Euroopa Liidu (EL) õigusega vastuolus ja riik on sätet kohaldades rikkunud Euroopa Liidu õigust. 12.2 Euroopa Kohus on aastatepikkuses kohtupraktikas leidnud, et kui riik rikub isikute suhtes Euroopa liidu õigust, siis kohaldub riigivastutus ja riik peab hüvitama isikule EL õiguse 4(10)
rikkumisest tekkinud kahju (nt Köbler C-224/01 p 30-31). EL õigus aga ei reguleeri küsimust, mis menetluses ja mis organis saab isik EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju välja nõuda. Euroopa Kohus on näiteks asjas C-445/06 Danske Slagterier p-s 32 öelnud, et liikmesriik on kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas ka tähtajad, ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse põhimõte) ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülemäära raske (tõhususe põhimõte). Kohus selgitas samas lahendis, et tõhususe põhimõtte osas on Euroopa Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksjat kui asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumise tähtaeg. 12.3 Seega toimub EL õiguse ebaõige kohaldamisega tekitatud kahju hüvitamine toimub riigisiseste reeglite alusel. Eestis reguleerib küsimust RVastS § 17 lg 3, mis sätestab kahjunõude esitamiseks kolmeaastase aegumistähtaja alates hetkest, kui isik subjektiivselt tajus, et talle on kahju tekitatud. Kaebajad on Eesti turul pikalt tegutsenud bussiettevõtjad, kes kindlasti said juba oktoobris 2015 aru, et laste ja puudega isikute tasuta vedu toob neile kahju. Seega oli kaebajatel vastav teadmine ja arusaam juba enne Euroopa Kohtu 2022. a septembris tehtud otsust, kuid mingil põhjusel ei pöördunud kaebajad kahjunõudega haldusorgani ega kohtu poole. Kaebajad esitasid kahjunõude alles 22.12.2022. Eelnevast tulenevalt on kaebajate nõue kogu vaidlustatud perioodi osas esitatud kolmeaastast aegumistähtaega ületades. 12.4 Määruse 1370/2007 järgi on riigil kohustus tasuda ettevõtjatele kehtestatud avaliku teenindamise kohustuse eest kompensatsiooni. See kohustus on pidev. Arvestades, et finantsmõju tuleb kompenseerida ettevõtja tegelike tulude ja kulude järgi, arvestades ka määruse 1370/2007 artikli 7 lõiget 1, siis saab järeldada, et finantsmõju tuleks kompenseerida hiljemalt aastase intervalliga ja kaebajad oleksid pidanud nõuded esitama aastatel 2016 kuni 2020. Kaebajad tegid seda alles 22.12.2022. 12.5 Kaebajad esitasid 22.12.2022 kahjutaotluse, et neile hüvitataks perioodi 01.10.201530.11.2022 ÜTS § 34 alusel tasuta veetud sõitjate eest saamata jäänud tulu. MKM saatis kaebajate kahjutaotluse 10.03.2023 lahendamiseks Transpordiametile 08.09.2019 ja sellele järgneva perioodi osas. MKM informeeris kaebajaid 10.03.2023 kirjas, et edastas asja lahendamiseks Transpordiametile ning viitas muu hulgas oma 10.03.2023 kirjas majandus- ja taristuministri 03.03.2023 käskkirjale, mille järgi kahju hüvitatakse üksnes 08.09.2019 kuupäevale järgneva perioodi osas. Käskkirja seletuskiri selgitas, et selle põhjuseks on asjaolu, et sellest perioodist varasemad kahjunõuded on aegunud ja hüvitatakse tasuta vedamise kohustus kolm aastat alates Euroopa Kohtu otsusest. MKM oli kaebajatele selgitanud ka 26.01.2023 kirjas, et nõude esitamise tähtajad vaidlusaluse perioodi osas on möödunud ja kahju saab nõuda ainult nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest. 12.6 Transpordiameti peadirektor andis 21.03.2023 käskkirja, mis reguleerib ÜTS § 34 alusel osutatud avaliku teenindamise kohustuse hüvitamisega seonduvat ja sellest tulenes, et hüvitist makstakse perioodi 08.09.2019 kuni 21.03.2023 eest ning selleks tuleb esitada käskkirja p-s 1.4.1 toodud andmed. Transpordiamet lahendas kaebajate kahjunõuded lõplikult vastavalt 26.04.2023 ja 02.05.2023 otsustega, kus otsustati maksta hüvitist perioodi 08.09.2029 kuni 21.03.2023 eest. Kaebajad ei ole otsuseid vaidlustanud. MKM tegi otsustuse, mille kohaselt ei hüvitata kaebajatele 08.09.2029 kuupäevale eelnenud kahju 10.03.2023 kirjas koos selles viidatud 03.03.3023 käskkirjaga. Nende järgi pidi kaebajale olema selge, et 08.09.2019 eelneva perioodi osas ei kuulu taotlus sisulisele läbivaatamisele, sest on esitatud tähtaega ületades. 12.7 Kaebajaid ei ole võrreldes teiste isikutega põhjendamatult erinevalt koheldud. Lux Express Estonia AS, nagu ka mitmed teised bussiettevõtjad pöördusid aastatel 2019 ja 2020 halduskohtusse ja nõudsid kahju selle eest, et nad on ÜTS § 34 alusel pidanud lapsi ja puudega isikuid tasuta vedama (kohtuasjad 3-19-1535 ja 3-20-942). Pärast Euroopa Kohtu otsust sõlmis 5(10)
MKM viidatud kohtuasjades kaebajatega kompromissi, kus nõustus hüvitama kahju 50% täispileti hinnast iga tasuta veetud sõitja kohta. Puudub vaidlus, et sama põhimõtte alusel on Transpordiamet hüvitanud kahju ka käesoleva vaidluse kaebajatele. Perioodid, mille osas MKM nimetatud kohtuasjades kahju hüvitamise kohustuse võttis olid erinevad, sest erinevad olid isikute kohtusse pöördumise ajad. Kõigis kaasustes nõustus kohus MKM-ga, et kahju ei tule hüvitada pikema perioodi osas kui 3 aastat kahjunõude kohtule esitamisest. Nii arvestati augustis 2019 kohtusse pöördunud ettevõtjale kahjuhüvitist alates augustust 2016 ning mais 2020 kohtusse pöördunud ettevõtjatele kahjuhüvitist alates maist 2017. Kõik ettevõtjad said hüvitist maksimaalselt nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest ning ka nendes kohtuasjades leidsid kohtud, et kahju tekkimine pidi ettevõtjatele olema selge kohe ÜTS § 34 kohustuse kehtima hakkamisest. 12.8 Puudub vaidlus, et kaebajad pöördusid esmakordselt MKM poole 22.12.2022. Kaebajad said ja pidid kahju tekkimisest teada saama juba 2015 aastal, kuid ei pidanud vajalikuks kahjunõuet enne 2022 aasta lõppu esitada. Nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest on kaebajatele hüvitist makstud samadel sisulistel hüvitamispõhimõtetel nagu aastatel 2019 ja 2020 kohtusse pöördunud ettevõtjatele (50% täispileti hinnast iga tasuta veetud sõitja kohta). Eelnevast tuleneb, et riik ei ole kaebajaid võrreldes teiste bussiettevõtjatega erinevalt kohelnud. Kaebajate nõudeid rahuldades ja varasema perioodi eest hüvitist makstes toimuks ebavõrdne kohtlemine nende isikute osas, kes teostasid oma õigusi mõistliku aja jooksul ja ettenähtud tähtaegade raames. 12.9 Eelotsustustaotluse esitamiseks puudub põhjus ja kaebaja sellekohane taotlus tuleks jätta rahuldamata. Käesolev vaidlus on osaliselt EL õiguse rakendamisega seotud vaidlus, sest riik on rikkunud EL õigust, täpsemalt määrust 1370/2007. EL õigus kohustab riiki hüvitama EL õiguse rikkumisest tekkiva kahju. Selles osas on Euroopa Kohtu praktika selge ning puudub vajadus eelotsuse küsimiseks. Esitatud hüvitamisnõude tähtaegsuse küsimus on aga üldreeglina riigisisene küsimus ning Euroopa Kohus on varasemas praktikas ka selgitanud, et nõude esitamisele kolme aastase tähtaja seadmine ei ole vastuolus EL õiguse tõhusa rakendamise põhimõttega.
KOHTU PÕHJENDUSED
13.Kohus leiab, et kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
14.Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajad, nagu paljud teised kommertsvedusid tegevad ettevõtjad on ÜTS § 34 alusel vedanud mitmeid aastaid tasuta lapsi ja puudega isikuid. Vastustaja ei ole kahtluse alla seadnud kaebajate väidet, mille kohaselt teostas kaebaja 1 vastavaid vedusid perioodil 01.10.2015 kuni 30.11.2022 ja kaebaja 2 perioodi 01.10.2015 kuni 31.03.2020.
15.Euroopa Kohus tegi 08.09.2022 otsuse nr C-614/20, milles leidis, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007 määruse (EÜ) nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 punkti b alapunkti i tuleb tõlgendada nii, et säte kohustab pädevaid asutusi liikmesriigi territooriumil avaliku teenusena teeja raudteeliikluses liinivedu teostavatele ettevõtjatele hüvitama positiivse või negatiivse finantsmõju, mis tuleneb kuludest ja tuludest, mis kaasnevad sellega, kui need ettevõtjad täidavad üldeeskirjaga kehtestatud kohustust vedada tasuta teatud reisijakategooriaid, eeskätt eelkooliealisi lapsi ja teatud kategooriatesse kuuluvaid puudega isikuid.
16.Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebajatel on vastavalt 22.12.2022 esitatud taotlusele õigus saada hüvitist perioodil 01.10.2015 kuni 07.09.2019 ÜTS § 34 alusel tasuta osutatud teenuse eest. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebajatel on õigus saada hüvitist vastava perioodi eest 50% täispileti hinnast iga tasuta veetud sõitja kohta ning kaebaja on nimetatud põhimõttest tulenevalt oma nõuded ka formuleerinud. Seega pooled hüvitise arvutamise põhimõtete üle ei vaidle ning vaidluse all on üksnes hüvitise arvestamise periood. Kohustamisnõue 6(10)
17.Kaebajate kohustamisnõue on suunatud sellele, et kohustada vastustajat maksma nende poolt 22.12.2022 esitatud taotluse (dtl 10-11) alusel hüvitist osas, milles taotlust ei ole rahuldatud/lahendatud perioodi eest alates 2015. aasta 1.oktoobrist kuni 7. septembrini 2019. MKM on saatnud kaebajate taotluse lahendamiseks Transpordiametile (dtl 23) ning viitas muu hulgas oma 10.03.2023 kirjas majandus- ja taristuministri käskkirjale, mille järgi kahju hüvitatakse üksnes 08.09.2019 kuupäevale järgneva perioodi osas. Majandus- ja taristuministri 03.03.2023 käskkirjast nr 33 (dtl 32) ja selle seletuskirjast (dtl 33-34) tulenevalt tehti Transpordiametile kohustuseks hüvitada ÜTS § 34 alusel avaliku teenindamise kohustuse eest kommertsliiniveo vedajatele põhjendatud nõuetest 50% saamata jäänud piletitulust. Arvestades aegumistähtaegu, kuuluvad käskkirja alusel hüvitamisele nõuded, mis hõlmavad perioodi 8. september 2019 kuni 31. detsember 2023, ehk käskkirja kohaselt hüvitatakse tasuta vedamise kohustus tagasiulatuvalt kolm aastat alates Euroopa Kohtu otsuse tegemisest. Seega on vastustaja teinud kaebajale 10.03.2023 kirjaga koos selles viidatud 03.03.2023 käskkirjaga nr 33 teatavaks hüvitise maksmise põhimõtted, st põhimõtte, mille kohaselt ei kuulu kaebajate nõue hüvitise saamiseks perioodi eest 01.oktoober 2015 kuni 7. september 2019 rahuldamisele. Seega kontrollib kohus järgnevalt, kas vastustaja keeldumine oli õiguspärane. Keeldumise kontrollimisel on tähtsust omavaks asjaoluks, kas hüvitamise nõue oli haldusorganile esitamise ajal tähtaegne, s.t esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides.
18.Käesolev vaidlus seondub EL õiguse rakendamisega, kuivõrd riik on rikkunud EL õigust, täpsemalt määrust 1370/2007. Euroopa Kohus on oma praktikas leidnud, et kui riik rikub isikute suhtes Euroopa Liidu õigust, siis peab riik hüvitama üksikisikutele õiguste rikkumisega põhjustatud kahju, kui rikutud õigusnorm annab õigusi üksikisikutele, rikkumine peab olema piisavalt selge ning liikmesriigile pandud kohustuse rikkumise ja kahjustatud isikute kantud kahjude vahel peab olema otsene põhjuslik seos (Köbler C-224/91 p 30 ja 51). Euroopa Kohus on samas ka selgitanud, et kahjunõude menetluslikud aspektid, sealjuures kahjunõude esitamise tähtaeg määratakse kindlaks liikmesriigi õigusega. Näiteks selgitas Euroopa Kohus kohtuasjas C-445/06 (Danske Slagterier versus Bundesrepublic Deutschand), et liikmesriik on kohustatud hüvitama tekitatud kahju tagajärjed siseriikliku õiguse vastutust käsitlevate sätete alusel tagades, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud kahju hüvitamise tingimused, sealhulgas ka tähtajad ei ole vähem soodsad kui need, mis puudutavad samalaadseid siseriiklikke nõudeid (võrdväärsuse põhimõte), ega ole korraldatud nii, et hüvitise saamine on praktikas võimatu või ülearu raske (tõhususe põhimõte) (p 31). Kohtulahendis viidatakse, et tõhususe põhimõtte osas on Euroopa Kohus tunnistanud ühenduse õigusega kooskõlas olevaks selle, kui nii maksumaksjat kui asjaomast haldusorganit kaitsva õiguskindluse huvides määratakse mõistlik hagi aegumistähtaeg (vt 17. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-228/95: Aprile EKL 1998 lk I-7141 punkt 19 ja viidatud kohtupraktika). Sellised tähtajad ei muudaks ühenduse õiguskorra alusel antud subjektiivsete õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks või ülemäära raskeks. Eeltoodut arvestades tundub siseriiklik kolmeaastane aegumistähtaeg mõistlik (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Aprile, punkt 19, ning . aasta otsus kohtuasjas C-62/00:Marks & Spencer EKL 2002, lk 6325, punkt 35) (p 32).
19.Eeltoodust nähtub, et kaebajatel on küll õigus nõuda riigilt EL õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, kuid vastavad reeglid, sealhulgas nõude aegumise tähtajad määrab liikmesriik kindlaks siseriikliku õigusega. Seega toimib EL õiguse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamine riigisiseste reeglite alusel. Eestis reguleerib küsimust RVastS, mille § 17 lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus kahju hüvitamiseks tuleb esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja seda põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Käesoleva otsuse eelmises alapunktis viidatud kohtupraktikast tulenevalt ei ole normis sisalduv kolmeaastane aegumistähtaeg ebamõistlik. Samuti ei ole kohtu hinnangul norm ebaselge ega raskesti kohaldatav. Riigikohus ning Eesti kohtud on oma eri lahendites käsitlenud RVastS § 17 lg 3 kohaldamisega seonduvat temaatikat ning ei ole üheski lahendis tuvastanud, et norm oleks ebaselge või raskesti 7(10)
kohaldatav. Kohus leiab ka käesolevas asjas, et norm on selge, kuivõrd määrab selgelt kindlaks tähtaja, mille jooksul on kahju kandnud isikul õigus kahju hüvitamise tähtaja. Põhimõte on igati kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.
20.Riigikohus on oma 14.06.2017 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-15-17 selgitanud, et RVastS § 17 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud kolmeaastase tähtaja kulgema hakkamise kaebaja subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Kaebajad pidid seega esitama kahjunõude kolme aasta jooksul arvates ajast, mil ta tajus, et talle on kahju tekitatud.
21.Kaebajad on Eesti turul pikalt tegutsenud transpordiettevõtjad, kes pidid juba oktoobris 2015 aru saama, et laste ja puudega isikute tasuta veo tõttu jääb neil saamata piletitulu ja seeläbi tekib neile kahju. Kaebajad pidid osutama teenust tasuta lastele ja puudega isikutele, kandes seejuures teenuse osutamisega seotud kulusid. Seega pidi kaebajatele olema juba enne Euroopa Kohtu 2022. a septembris tehtud otsust olema aru saadav, et neile on kahju tekkinud. Kahju tekkimisest aru saamine ei eelda nõude õiguslikust alusest teada saamist, vaid kahjust teada saamist. Kahjust teada saamine ei ole kuidagi seotud Euroopa Kohtu poolt teise bussiettevõtja poolt algatatud kohtuvaidluse käigus tehtud lahendist teada saamisega. Vastustaja on asjakohaselt välja toonud, et ajakirjandus kajastas juba 2019 aastal probleeme seonduvalt ÜTS § 34 kohaldamisega ning mõningad ettevõtjad esitasid 2019 ka kahju hüvitamise nõuded kohtusse. Asjaolu, et kaebajad otsustasid jääda passiivseks ning ilmselt soovisid oodata ära sarnaste vaidluste tulemused, on kaebajate teadlik valik. Kohtu jaoks ei ole usutav, et kaebajatel jäi ajakirjanduses nende tegevust otseselt puudutatud info tähelepanuta. Kaebajad esitas nõude haldusorganile alles 22.12.2022, mil Euroopa Kohus oli juba teinud 08.09.2022 lahendi. Esmakordselt pöördusid kaebajad haldusorgani poole päringuga 10.10.2022, mis veelgi enam kinnitab seda, et kaebajad soovisid enne nõuete esitamist oodata ära teiste bussiettevõtjate poolt algatatud kohtuvaidluste tulemused.
22.Eeltoodust tulenevalt on kaebajate nõue perioodi eest, mis eelneb 22.12.2019 esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes. Nimetatust järeldub, et vastustaja on kohelnud kaebajaid võrreldes seadusest tuleneva regulatsiooniga soodsamalt, kuivõrd kaebajatele on makstud kahju hüvitist perioodi eest alates 08.09.2019. Eeltoodust järeldub, et kaebajate poolt vastustajale 22.12.2022 esitatud taotlus kahju hüvitamiseks oli perioodi osas, mis puudutas kahju hüvitamise nõuet perioodi eest 01.10.2015 kuni 07.09.2019 ei olnud tähtaegne ning vastustaja on taotluse nimetatud osas põhjendatult rahuldamata jätnud. Sellega seoses jääb rahuldamata ka kaebajate poolt kohtule esitatud kohustamisnõue.
23.Kohus leiab, et hüvitise maksmisel ei ole kaebajaid koheldud teisiti võrreldes teiste bussiettevõtjatega. Nagu kohus juba oma 13.12.2023 määruses selgitas, siis kontrollis kohus vastustaja poolt kohtule esitatud teabe õigsust, mille kohaselt arvestati augustis 2019 kohtusse pöördunud ettevõtjatele kahju hüvitist alates augustist 2016 ning mais 2020 kohtusse pöördunud ettevõtjatele kahjuhüvitist alates maist 2017. Kohus veendus, et ükski 2019 ja 2020 haldusasjades 3-19-1535 ja 3-20-942 kohtusse pöördunud ettevõtja ei ole saanud hüvitist alates 01.10.2015, vaid kõik ettevõtjad on saanud hüvitist maksimaalselt nõude esitamisele eelnenud kolme aasta eest. Ettevõtjatele, kes ei olnud nimetatud kohtulahendites kaebajateks hüvitise maksmist reguleerivad Transpordiameti 21.03.2023 käskkiri ja majandus- ja taristuministri käskkiri, milles ei ole bussiettevõtjatele hüvitise maksmise osas tehtud erisusi. Seega on kaebaja väited võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist puudutavas osas asjakohatud.
24.Kaebajad on välja toonud, et taotlevad Euroopa Kohtult eelotsustust, kui kohus leiab, et riigi otsus tasuta kommertsliiniveo hüvitise diferentseerimise osas lähtuvalt sellest, millal on vastava teenuse osutaja kohtusse pöördunud, on vastuolus nii määruse nr 1370/2007 artikli 4 lõike 1 punkti b alapunktis i sätestatud ettenähtavuse objektiivsuse ja läbipaistvuse nõudega, kui ka Euroopa Liidu Toimimise Lepingu artiklis 107 sätestatud riigiabi keeluga. Kaebajad taotlevad eelotsuse küsimist vaid juhul, kui kohus kahtleb selles, kas vastuolu on ilmselge. Kohus on käesoleva otsuse punktis 17 selgitanud ning põhjendanud, miks ta leiab, et riigisisene regulatsioon on kooskõlas EL õigusega ning Euroopa Kohtu asjaomaste lahenditega. Käesolev vaidlus on 8(10)
osaliselt EL õiguse rakendamisega seotud vaidlus, sest riik on oma praktikas rikkunud EL õgust, täpsemalt määrust 1370/2007. EL õigus küll kohustab riiki hüvitama EL õiguse rikkumisest tekkinud kahju käesoleva otsuse punktis 17 käsitletud eelduste täitmise korral, kuid esitatud hüvitamisnõuete tähtaegsuse küsimus on üldreeglina riigisisene küsimus ning Euroopa Kohus on oma varasemas praktikas selgitanud, et nõude esitamisele kolme aastase tähtaja seadmine ei ole vastuolus EL õiguse rakendamise põhimõttega. Seega leiab kohus, et puudub alus Euroopa Liidult eelotsuse küsimiseks nimetatud küsimuses. Hüvitamisnõue
25.Kaebajad on esitanud alternatiivse nõude kahju hüvitamiseks. Kuivõrd kohus jättis rahuldamata kaebajate poolt esitatud kohustamisnõude, lahendab kohus järgnevalt kaebajate poolt esitatud alternatiivselt esitatud hüvitamisnõude.
26.Vastustaja on esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks nimetatud nõuet puudutavas osas, kuivõrd leiab, et nõue on esitatud kaebetähtaega rikkudes.
27.Riigikohus on selgitanud, et riigi vastu kahju hüvitamise kaebuse esitamisel on kohalduv RVastS ning sellest kui eriseadusest tuleneb ka kohtusse pöördumise tähtaeg ning seetõttu ei kohaldu kohtule kaebuse esitamisel HKMS § 47 lg-tes 47 kg 2 või § 46 lg 4 toodud tähtajad (Riigikohtu 11.05.2016 määrus nr 3-3-1-18-16, p 11). Seega on kaebetähtaja kontrollimisel oluline, kas kahju hüvitamise nõue oli juba haldusorganile esitamise ajal tähtaegne, st esitatud RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaega järgides. Kui kolmeaastane nõude esitamise tähtaeg oli möödas nii vastustaja kui kohtu poole pöördumise ajaks, on kaebus esitatud kaebetähtaega ületades (Riigikohtu 30.08.2017 määrus nr 3-16-519, p 13). Kohus tuvastas eelnevalt, et kaebajate poolt vastustajale esitatud taotlus hüvitise saamiseks perioodi eest 01.10.2015 kuni 07.09.2019 ei olnud tähtaegne. Kuivõrd kaebajad nõuavad alternatiivse nõudena kahju hüvitamist nimetatud perioodile vastava piletitulu eest, siis on kaebus vastavas osas esitatud kohtule kaebetähtaega rikkudes.
28.Kaebajad on esitanud taotluse ka kaebetähtaja ennistamiseks põhjendades seda sellega, et neil puudus mõistlik võimalus nimetatud tähtajast lähtuda olukorras, kus MKM ise isegi ei tunnistanud, et tal vastav kohustus üldse lasuks, rääkimata sellest, et mistahes õigusaktidest nähtuks selle kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaeg. Kohus leiab, et kaebajate taotlus tähtaja ennistamiseks ei ole põhjendatud. Küsimus sellest, kuidas tuleb tõlgendada määrust 1370/2007 koosmõjus ÜTS §-ga 34 ei takistanud kaebajatel pärast 01.10.2015 kohtusse pöördumast. Kaebajatele pidi olema juba oktoobris 2015 selge, et nad kaotavad osa piletitulust, kuid peavad sellele vaatamata kandma laste ja puudega isikute tasuta vedamisega kaasnenud kulud. Vastustaja arusaam sellest, kas tal vastav kohustus oli või mitte, ei ole määrav. Kaebajatel puudusid mistahes takistused kohtusse pöördumiseks ning kaebajad jäid teadlikult passiivseks ning soovisid oodata ära teiste bussiettevõtjate poolt esitatud kaebuste lahendamise tulemused. Seega ei kuulu kaebetähtaeg kahju hüvitamise nõudes ennistamisele.
29.HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele (HKMS § 152 lg 1 p 2). Seega lõpetab kohus kaebajate poolt esitatud kahju hüvitamise nõuete osas haldusasja menetluse, kuivõrd nõuded on esitatud tähtaega rikkused. Kuivõrd põhinõuded menetlusse jäänud osas on esitatud kaebetähtaega rikkudes, siis ei ole tähtaegsed ka kaebajate poolt esitatud nimetatud nõuetega seonduvad viivise tasumise nõuded.
MENETLUSKULUD
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb osaliselt rahuldamata ja osaliselt lõpetab kohus haldusasja menetluse, siis jäävad menetluskulud kaebajate kanda (v.a tasutud riigilõiv osaliselt). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda. 9(10)
31.Kaebuselt on kumbki kaebaja tasutud riigilõivu summas 1050 eurot. Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 3 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 151 lg 1 punkti 2 või 3 või lg 2 alusel. Käesoleval juhul jätab kohus kaebuse läbi vaatamata osas, milles taotletakse kahju hüvitamist HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Vastavalt HKMS § 104 lg 5 punktile 4 tagastatakse tasutud riigilõiv, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 või 4 alusel. Käesoleval juhul lõpetab kohus menetluse HKMS § 152 lg 1 punkti 2 alusel. Seetõttu kuulub kaebuselt tasutud riigilõiv osas, milles see ei ole hõlmatud kohustamiskaebuste esitamisega, tagastamisele. Kohus tagastab kummalegi kaebajale riigilõivu 1030 eurot peale käesoleva otsuse resolutsiooni punktide 2-3 jõustumist. Ülejäänud osas jääb asjas tasutud riigilõiv kaebajate endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm kohtunik MUUDETUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 31.10.2025 KOHTUOTSUSEGA.
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.