Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 30. oktoober 2025, Tartu 3-24-135
Haldusasi
K.K. kaebus Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirja nr 13-1/65 õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise määramiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2025. a otsus K.K. apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses. Kaebaja/apellant K.K. esindaja v.adv Urmas Kõrgesaar Vastustaja XXX esindaja v.adv Jaanika Reilik-Bakhoff
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde Kambja valla 8. juulil ja 6. oktoobril 2025 ning K.K. 11. septembril 2025 esitatud tõendid.
2.Jätta K.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. aprilli 2025. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes otsuse põhjendusi.
3.Jätta K.K. apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 1. detsember 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 13-1/65 määrati Kambja Vallavalitsuse xxxjuhile K.K.-le (kaebaja) distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 lg 1 ja § 70 punkt 3 alusel.
2.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles taotles Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitise määramist. Kaebuse kohaselt ei anna käskkirjas esitatud faktikogum objektiivset alust määratleda, et tegemist on teenistuskohustuste oluliste rikkumisega kaebaja poolt, mille vältimatuks tagajärjeks on teenistusest vabastamine. Kaebajale heideti ette rikkumisi viies episoodis. Esimeses episoodis ei olnud kaebaja tegevus õigusvastane, kuna vallavanema märkmiku pildistamine toimus hädakaitse- või hädaseisundile sarnanevas situatsioonis ATS § 75 lg 3 p 3 mõttes. Teises episoodis ei ole pädevad institutsioonid tuvastanud (asja uurimiseks alustatud väärteomenetlus lõpetati), et kaebaja oleks pannud toime õigusrikkumis LEADER meetme raames toetuse taotluse esitamisega olukorras, kus ta ise kinnitas samas valla nimel kaasfinantseeringu tegemise. Kolmandas episoodis ei ole tõendatud, et kaebaja oleks salvestanud töökõnesid. Neljandas episoodis kirjeldatu, s.o ametiarvuti ja serveri mittesihipärane kasutamine, ei ole rikkumisena sedavõrd oluline, et võiks kaasa tuua ametist vabastamise. Viiendas episoodis, s.o töövõtjaga sõlmitud lepingu muutmine, ei ole rikkumine tõendatud ja käskkirja väited ei vasta tegelikele asjaoludele. Kaebaja viibis distsiplinaarmenetluse läbiviimise ja distsiplinaarkaristuse määramise ajal töövõimetuslehel ja oli töökeskkonnavolinik. Distsiplinaarkaristuse määramisel tulnuks neid asjaolusid arvesse võtta.
3.Vastuses kaebusele vastustaja vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja rikkumised on piisavalt rasked, et distsiplinaarkaristusena tuua kaasa teenistusest vabastamine. Kaebaja ei eita vallavanema märkmiku sirvimist ja pildistamist, aga samuti seda, et ta on teinud seda tahtlikult. Selline tegevusviis tõi endaga kaasa usalduse kaotuse ATS § 75 lg 5 tähenduses. Kaebaja rikkus tahtlikult tegevus- ja toimimispiiranguid korruptsioonivastane seaduse (KVS) § 3 lg 2 p-s 1 sätestatut nõuet ja § 11 lg 1 p 1 ning § 5 lg-t 1, kui kasutades enda ametiseisundit esitas LEADER-projektitoetuse meetmes projekti „Nõo kihelkonnamängude ja Küliste kogukonnapäeva korraldamine“ ja osalt samasisulise projektitaotluse MTÜ Küliste Külaseltsi nimel. Projektitaotluse esitamisel garanteeris kaebaja ainuisikuliselt vastustaja omafinantseeringu projektile. See tegu võib iseseisvalt olla teenistuskohustuse oluliseks rikkumiseks ja ka teenistusest vabastamise aluseks. Lisaks on kaebaja rikkunud usaldusväärsuse kohustust ja töötles ebaseaduslikult kolleegide isikuandmeid, kui 11. oktoobril 2023 toimunud istungil lindistas töökõnesid. Tegemist on järjekordse kaebaja poolt toime pandud teenistuskohustuse olulise rikkumisega, mille eest on põhjendatud teenistusest vabastamine usalduse kaotuse tõttu. Lisaks ei ole kaebaja nõuetekohaselt registreerinud töövõtjaga sõlmitud kokkulepet hankelepingus märgitud tähtaja pikendamiseks ega teavitanud sellest vastustajat. Asjaolu, et kaebaja oli töövõimetuslehel või töökeskkonnavolinik, ei mõjuta kuidagi teenistuskohustuste rikkumist ja nende raskust. Töövõimetuse perioodil teenistussuhte lõpetamine kaebajaga ei olnud keelatud. Kaebaja osales täiemahuliselt distsiplinaarmenetluse läbiviimises ning ei andnud kordagi teada, et tal poleks võimalik menetluses osaleda – igasugune haigestumine ei välista menetluses osalemist.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
2
4.28. aprilli 2025. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus sedastas, et Kambja vallavanem algatas distsiplinaarmenetluse kaebaja suhtes ja kõrvaldas kaebaja teenistusest 2. novembri 2023 käskkirjaga. Käskkiri tehti kaebajale teatavaks 2. novembril 2023. Alates 30. oktoobrist 2023 oli kaebaja tervisliku seisundi tõttu ajutiselt töövõimetu ja viibis töövõimetuslehel. Kambja vallavanem pikendas 30. novembril 2023 distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega, uueks tähtajaks määrati 15. detsember 2023. Kaebaja sai distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kätte 5. detsembril ja esitas oma seisukohad ja vastuväited
12.detsembril 2023. Kambja Vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkirjaga nr 13-1/65 määrati kaebajale distsiplinaarkaristus teenistusest vabastamine ja sama käskkirjaga vabastati ta teenistusest.
6.14. novembril 2023 esitas kaebaja isiklikult vastuväited (16 lehekülge) distsiplinaarmenetluse algatamise kohta. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kättesaamist esitas kaebaja isiklikult seisukohad ja vastuväited (19 lehekülge). Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas töövõimetus takistas tal kaitsta enda õigusi distsiplinaarmenetluses. Kaebaja vastuväidetest on näha, et tal oli võimalik hankida tõendeid oma vastuväidete kinnitamiseks. Seetõttu ei ole võimalik asuda seisukohale, et töövõimetus takistas kaebajal enda õiguste kaitsmist distsiplinaarmenetluses. Seega ei saa vaidlustatud käskkirja pidada õigusvastaseks pelgalt põhjusel, et vastustaja määras kaebajale distsiplinaarkaristuse ja ühtlasi vabastas ta teenistusest ajal, millal kaebaja viibis töövõimetuslehel.
7.Käskkirja faktiliste põhjenduste kohaselt 17. oktoobril 2023 vallavanema tööruumis toimunud koosoleku järgselt võttis kaebaja omavoliliselt vallavanema märkmiku enda kätte ja hakkas seda vaatama ning pildistama. Kaebaja käitumine tuleb kvalifitseerida väärituks teoks ja seetõttu ka ATS § 51 lg-s 4 nimetatud kohustuse rikkumiseks. Vastustaja on õigesti hinnanud kaebaja käitumist vääritu teona, kuna ilma teise ametniku loata tema märkmiku enda kätte võtmine, vaatamine ja selle sisu pildistamine ning kolmandatele isikutele näitamine ei ole aktsepteeritav ametniku tegevus. Vastustaja on piisavalt põhjendanud, miks tema arvates on tegemist olulise teenistuskohustuse rikkumisega (ATS § 75 lg 5). Kaebaja käitumist ei ole võimalik kvalifitseerida hädakaitse- või hädaabiseisundis sooritatuks teoks. Hädakaitse- või hädaabiseisundi peamiseks eelduseks on vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastase ründe tõrjumise või vahetut või vahetult eesseisvat ohu kõrvaldamise vajadus, mida praegusel juhul ei esinenud.
8.Kaebaja esitas 21. septembril 2023 vastustaja nimel LEADER-projektitoetuse projekti „Nõo kihelkonnamängude ja Külitse kogukonnapäeva korraldamine“ Enne projektitoetuse esitamist ei teavitanud kaebaja sellest vastustajat ega küsinud nõusolekut projektitoetuse esitamiseks. Vastustaja ei saa ilma sisulise aruteluta ega eelarvelist poolt hindamata nõustuda, et tegemist on prioriteetse projektiga, mille jaoks vastustaja toetust taotleb ja 2024. a eelarvesse omaosalusena summad planeerib. Kaebaja tegutses tahtlikult soovides saada MTÜ-le Küliste Külaselts, millega on ta eraisikuna seotud, vastustaja poolt rahalist toetust. Kaebaja poolt võimalik pädevuse ületamine projektitoetuse esitamisel ei tähenda aga automaatselt kaebaja korruptiivset tegevust korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lg-s 1 tähenduses. Kaebaja tegevuse uurimiseks alustatud väärteomenetluse lõpetas PPA 16. oktoobri määrusega põhjusel, et teos puuduvad väärteo tunnused. Eelnevat arvestades ei ole vastustajal õigus selles, nagu oleks kaebaja tegevus vastuolus KVS § 11 lg 1 p-dega 1-3, millega ta on rikkunud ATS §-s 50 sätestatud kohustust.
9.Käskkirja kohaselt salvestas kaebaja 11. oktoobri 2023. a vallavalitsuse istungil töökõnesid, millega rikkus isikuandmete üldmääruse art-s 5 toodud isikuandmete töötlemise põhimõtteid. Töökõnede lindistamist kinnitas kaebaja ka 24. oktoobri 2023. a kantselei, arendus- ning haridusja kultuuriosakonna teenistujate koosolekul. 3
Hiljem hakkas kaebaja väitma, et 11. oktoobri 2023. a istungi salvestamine pole tõendatud. Kaebaja tegevust arvestades saab salvestamise siiski lugeda tõendatuks. Kuna rikkumise ulatust ei ole võimalik tuvastada ning see ei toonud kaasa andmesubjektide huvide olulist kahjustamist, ei pidanud distsiplinaarmenetluse komisjon vajalikuks määrata kaebajale selle episoodi osas distsiplinaarkaristust. Selles valguses oleks vastustaja pidanud vaidlusaluses käskkirjas üksikasjalikult põhjendama, miks ta siiski peab salvestiste tegemist oluliseks rikkumiseks. Seda ei ole tehtud. Seetõttu selle episoodi osas ei vasta käskkiri HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele.
10.Käskkirja kohaselt on kaebaja rikkunud nii Kambja vallavalitsuse töökorralduse reeglite p-i 11.2 kui ametijuhendi punkti 6.3, kuna kasutas talle ametiülesannete täitmiseks antud arvutit ja serveriosa mittesihipäraselt. Rikkumised (tööfailide kustutamine serverist, tööfailide viimine välisele kõvakettale, e-postkasti kasutamine isiklikuks kirjavahetuseks, tööarvuti ja serveriosa kasutamine isiklike andmete/failide hoidmiseks) on olnud kaebaja tahtlik tegevus. Kaebaja põhjendas, et vallas oli levinud selline praktika ametnike seas, kus kasutatakse tööarvuteid ja e-posti isiklikul otstarbel. Selle vastu ei ole vastustaja vastu vaielnud. Selles valguses ei ole piisav, et pidada kaebaja poolt tööarvuti kasutamist isiklikul otstarbel oluliseks teenistuskohustuse rikkumiseks. TKR p-i 11.4 rikkumise osas saab nõustuda vastustajaga, et kaebaja tegutses tahtlikult, mistõttu esines põhjendatud alus arvata, et kaebaja ei järgi TKR p-i 11.4 ka edaspidi. Seega esines vastustajal põhjendatult usalduse kaotus kaebaja vastu ATS § 75 lg 5 mõttes.
11.Käskkirja kohaselt sõlmis kaebaja, kui Tõrvandi kooli ehituse tellija lepinguline esindaja, KRC Ehitus OÜ-ga kokkuleppe hankelepingus märgitud lepingu tähtaja pikendamiseks kuni 28. juunini 2024. Selline kokkuleppe oli fikseeritud 7. juuni 2023 ehituskoosoleku protokollis nr 2. Kaebaja ei registreerinud enda allkirjastatud ehitustööde koosoleku protokolli nr 2 vallavalitsuse dokumendiregistris ja ei teinud ka sealtkaudu kättesaadavaks vallavalitsuse liikmetele. Nõustuda tuleb kaebajaga, et ehituskoosoleku protokolli allkirjastamine ei ole võrdsustav lepingu või lepingu muudatuse allkirjastamisega. Töövõtulepingu nr 12-17/109 sõlmis vallavanem, mitte kaebaja. Vastustaja ei ole tõendanud ega usutavalt põhjendanud, et tal esines selline praktika, et ehituskoosoleku protokolli allkirjastamisega muudetakse hankemenetlusena sõlmitud töövõtulepingu osi. Seetõttu kaebajale ei saa olla etteheidetav, et ta kirjutas alla ehituskoosoleku protokollile nr 2. Kaebaja selgitas, et vallavalitsuse siseste kokkulepete kohaselt töötati ehitus-dokumentatsiooniga süsteemis Bauhub. Vastustaja ei ole sellele vastu vaielnud. Seega saab järeldada, et kaebaja on esitanud ehituskoosoleku protokolli nr 2 selles ettenähtud ja vastustaja poolt aktsepteeritud dokumendisüsteemis. Kokkuvõttes ei saa nõustuda väitega, et kaebaja on selles episoodis rikkunud ATS § 51 lg-s 1 sätestatud kohutust.
12.Kohtupraktikas on leitud, et mõne teo äralangemine tegude kogumist, mille eest määrati distsiplinaarkaristus, ja mõne teo ebaõige kvalifitseerimine tahtliku teona ei too alati kaasa distsiplinaarkaristuse määramisel tehtud kaalutlusotsuse õigusvastasust. Kohus tegi kindlaks, et episoodide 1 ja 4 osas on vastustaja järeldus kaebaja kohustuste rikkumise olulisuse kohta põhjendatud, episoodide 2, 3 ja 5 osas mitte. Käskkirja põhjenduste kohaselt igas episoodis (v.a 5 episood) on vastustaja eraldi leidnud, et kohustuste rikkumine on oluline (ATS § 75 lg lg 4). Põhjendustest ei ole näha, et vastustaja oleks hinnanud kaebaja kohustuste rikkumisi kogumis. Sellest tulenevalt puudub alus arvata, et episoodide 2, 3 ja 5 äralangemine võiks mõjutada kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust. 4
Distsiplinaarkaristuse määra valikul on arvesse võetud ATS § 75 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Tuvastatud faktilistele asjaoludele on antud õige kaal ja arvesse on võetud kõik vajalikud asjaolud. Kuna Kambja vallavanema 15. detsembri 2023. a käskkiri nr 13-1/65 on õiguspärane, siis puudub põhjus kaebaja teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning talle hüvitise määramiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et talle ei olnud lubatud distsiplinaarkaristust määrata, sest ta oli ajutiselt töövõimetu ja oli ka töötajate esindaja. Enda õiguste kasutamine haiguse ajal ei saa olla karistatav seaduse tavapärasest erineva rakendamisega kohtu poolt. Halduskohus ei ole üldse hinnanud asjaolu, et kaebaja oli Kambja Vallavalitsuse töökeskkonnavolinik. Vallavanema märkmiku ühe lehe lugemisel ja pildistamisel tegutses kaebaja hädakaitse- või hädaabiseisundi sarnases situatsioonis ATS § 75 lg 3 p 3 mõttes, sest ohtu oli seatud tema õigus kiusamisvabale töökohale. Kaebaja luges märkmikust 17. oktoobril, et vallavalitsus teeb 18. oktoobril otsuse tema koondamise kohta. Selliselt ei oleks kaebajal olnud mõistlikku võimalust enda koondamise osas vallavanemalt järele pärida ega teenistuses jätkamiseks läbirääkimisi pidada. Seetõttu on seletatav ka kaebaja aktiivsus ja asjaolude kohta info küsimine teistelt kolleegidelt. Episoodi 4 osas ei ole kaebaja rikkumine oluline. Jääb arusaamatuks, mil viisil on tööarvuti ja tööalase e-posti isiklikel eesmärkidel kasutamine nii oluline rikkumine, et see põhjustab usalduse kaotuse ametniku vastu Halduskohtu otsus on selle episoodi osas ebaselge ja vastuoluline. Töökorralduse reeglitest ei tulene kaebaja kohustust vältida erakirjade saatmist ja saamist tööalasel e-postil. Teiseks on kaebaja juba 14. novembri 2023. a vastuses välja toonud, et ta ei ole kustutanud olulist informatsiooni ega dokumente, vaid üksnes vanu ja ebavajalikke e- kirju 2020. ja 2021. aastast. Kõik teistele kaastöötajatele ja -ametnikele vajalikud failid on ta salvestanud Pkettale, vastavalt töökorralduse reeglitele. Halduskohus leidis alusetult, et isegi kui episoodid 2, 3 ja 5 välja langeksid, siis ei mõjuta need kaebajale määratud distsiplinaarkaristuse proportsionaalsust. Nii episoodide arvu kui neile vaidlustatud käskkirjas pühendatud mahu mõttes moodustavad kohtu poolt oluliseks peetud episoodid 1 ja 4 kaebajale etteheidetud tegudest ebaolulise osa. Lisaks on halduskohus jätnud tähelepanuta ka kaebaja varasema karistuse puudumise, 16-aastase teenistusstaaži ja asjaolu, et distsiplinaarmenetluse käigus esitasid tema senist teenistust ja tööd hindavad 3 ametnikku ja 10 volikogu liiget oma positiivsed iseloomustused.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja hinnangul oli tal õigus määrata kaebajale distsiplinaarkaristus ja vabastada ametist ajal, mil kaebaja viibis töövõimetuslehel. Vastustaja ei nõustu Riigikohtu seisukohaga asjas nr 3-15325, nagu kehtiks töövõimetuse korral automaatne keeld isikule distsiplinaarkaristuse määramiseks. Menetluse peatumine saaks tulla kõne alla, kui isik ei saa menetluses osaleda ehk menetlus on takistatud – seda aga käesolevas asjas ei esinenud. Vastupidi, kaebaja pühendas kogu oma aja teabenõuete koostamisele, tõendite kogumisele, esitas isiklikult ja korduvalt mahukaid seisukohti ja vastuväiteid.
24.oktoobril 2023. a toimus üldkoosolek, kus mh otsustati, et seni kaebaja asemel soovivad paljud uut töökeskkonnavolinikku.
5
Halduskohus leidis õigesti, et episoodis 1 ei tegutsenud kaebaja hädakaitse ega hädaabiseisundis ning episoodis 4 on tegemist tahtliku ja olulise rikkumisega. iga episoodi (1-4) osas olulise kohutuse rikkumise tuvastamine nii distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes kui vabastamise käskkirjas viitab selgelt, et mõne episoodi rikkumise äralangemine ei tähenda, et vastustaja oleks teinud teistsuguse otsuse kui teenistusest vabastamine. Ka ainuüksi episoodis 1 karistamine oleks kaasa toonud vabastamise, kuna tegemist oli niivõrd vääritu teoga, millega igale mõistlikule isikule äratuntavalt järgneb usalduse kaotus mitte ainult ülemuse silmis, vaid usalduse kaotus ka kolleegide silmis. Vastustajal puudus võimalus ja vajadus vaidlustada halduskohtu otsuse põhjendusi, kui kaebus jäeti rahuldamata, kuid vastustaja ei nõustu halduskohtu põhjendustega, mille kohaselt osa episoode ei olnud teenistuskohustuse rikkumised või olid rikkumised ebaolulised.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks.
16.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja, et talle etteheidetud rikkumised ei ole tõendatud või ei ole tegemist oluliste rikkumistega, mistõttu ei ole ka määratud distsiplinaarkaristus proportsionaalne. Vastustaja on aga seisukohal, et asjaolud on piisavad kõigis episoodides distsiplinaarrikkumise tuvastamiseks ning ka rikkumiste olulisusele antud hinnangud on põhjendatud. Lisaks peab kaebaja talle distsiplinaarkaristuse määramist üldse lubamatuks, kuna see toimus kaebaja töövõimetuse perioodil. Samuti heidab kaebaja vastustajale ja halduskohtule ette, et arvesse ei ole võetud seda, et vaidlusalusel ajal oli kaebaja Kambja vallavalitsuse töökeskkonnavolinik. Ringkonnakohus kontrollib esmalt vaidlustatud käskkirjas distsiplinaarrikkumiste tuvastamise õiguspärasust episoodide kaupa (I), seejärel kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise lubatavust, karistuse määramisel kõigi oluliste asjaoludega arvestamist ja karistuse proportsionaalsust (II) ning lahendab apellatsioonkaebuse ja seni lahendamata taotlused (III). I
17.Vastavalt ATS § 94 lg-le 1 võib ametniku teenistusest vabastada ATS § 70 p-s 3 sätestatud distsiplinaarkaristusena ATS § 75 lg-s 4 sätestatud tingimusel. Viimase sätte kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest isiku teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Sama paragrahvi kuuendas lõikes on loetletud olukorrad, milles eeldatakse rikkumise olulisust.
18.Kaevatavas käskkirjas kirjeldas vastustaja kaebaja tegevust eraldi viies episoodis ning andis iga episoodi kohta hinnangu muu hulgas selles, kas tegemist on olulise rikkumisega. Halduskohus omakorda leidis, et vastustaja on kaebajale etteheidetud tegevuse õigesti tuvastanud ja kvalifitseerinud oluliseks rikkumiseks 1. ja 4. episoodis, kuid mitte 2., 3. ja 5. episoodis. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses vaidleb vastustaja halduskohtu otsusele vastu viimati nimetatud osas, leides jätkuvalt, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ka 2., 3. ja 5. episoodi puudutavas osas. Ringkonnakohtu hinnangul tingib vastustaja seisukoht selle, et apellatsioonimenetluses on jätkuvalt vaidluse all käskkirja õiguspärasus ka episoodide 2., 3. ja 5. osas. Olukorras, kus halduskohtu otsus ei ole jõustunud, ei ole halduskohtu otsuse põhjendused asja lahendamisel apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule siduvad. Halduskohus otsustas jätta kaebuse tervikuna rahuldamata. Kui vastustaja mõnes küsimuses ei nõustu halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pidanud ta asuma kohtuotsuse põhjendusi eraldi vaidlustama. Otsuse põhjenduste iseseisev vaidlustamine apellatsioonkaebuse esitamisega on lubatav üksnes erandlikult, kui põhjendused 6
omavad iseseisvat mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele (HKMS § 180 lg 1 ls 2). Praegu see nii ei olnud.
19.Vallavanema isikliku märkmikuga tutvumine ja selle sisu pildistamine Esimeses episoodis heidab vastustaja kaebajale ette vallavanema isikliku märkmikuga tutvumist ja selle sisu pildistamist 17. oktoobril 2023. Kaebaja on selle tegevuse sisuliselt omaks võtnud. Vastustaja ja kaebaja kirjeldus kaebaja tegevusest on siiski mõnevõrra erinev. Nii nähtub kaevatavast käskkirjast, et kaebaja lehitses märkmikku ja pildistas seda, kuid kohtumenetluses väidab kaebaja üksnes ühe lehekülje vaatamist ja fotografeerimist. Kaebaja 12. detsembri 2023. a seisukohast ilmneb, et tegelikkuses ta aktsepteerib sotsiaalosakonna juhata selgitust (dtl 50). R. Tamme selgitusel kutsus kaebaja ta vallavanema kabinetti, kus kaebaja võttis vallavanema märkmiku, läks sellega teise ruumi ja sirvis märkmikku. Kaebaja selgitusel oli ta pärast vallavanema märkmikus silmatud kannet, mis võis viidata kaebaja ja haridusnõuniku koondamise kavatsusele, erutusseisundis ega suutnud meenutada toiminguid märkmikuga. Samas ei sea kaebaja kahtluse alla, et samal päeval, s.o 17. oktoobril 2023, läks ta vallasekretäri kabinetti, näitas talle pilte ja küsis seletust enda ja haridusnõuniku nime kohta. Siiski on kaebaja asunud väitma, et piltide tegemine märkmikust ei ole tõendatud, kuna seda seletustes ei kirjeldata ning vallasekretär ei saanud talle näidatud piltidel ära tunda talle võõrast märkmikku. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud kaebaja väited märkmikust üksnes ühe lehe vaatamises ja märkmiku fotografeerimise tõendamatuses. Vallavalitsuse teenistujate selgitustest nähtub selgelt, et kaebaja ei piirdunud pilgu heitmisega vallavanema töölaual olnud märkmiku avatud lehele, vaid uuris seda põhjalikumalt. Samuti on väljaspool kahtlust märkmiku fotografeerimine, kuna kaebaja näitas vallasekretärile vähemalt nelja fotot, millelt nähtuv info teadaolevalt ei saanud pärineda mujalt kui vallavanema märkmikust. Kaebaja isegi ei väida, et ta oleks fotografeerinud muud andmekandjat ja näidanud vallasekretärile sellest tehtud pilte. Vastupidi, kaebaja kinnitab ka apellatsioonimenetluses, et sai vallavanema märkmikus olevast märkest teada kavatsusest kaebaja ja haridusnõuniku ametikohtade koondamiseks ja pidas vajalikuks uurida vallavalitsuse liikmetelt kavatsuse ja selle elluviimise plaani kohta. Kokkuvõttes on kaebaja tegevus seega piisavalt tõendatud.
20.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et vallavalitsuse jurist märkis vaidlusaluse sündmuse toimumise ajaks 18. oktoobri 2023. Nagu halduskohus selgitas, on see lahknevus seletatav sellega, et jurist käis vallavanema kabinetis nii 17. kui ka 18. oktoobril 2023. Sündmuste üldine kirjeldus seletustes on ühetaoline. Erinevus mõne detaili osas ei muuda seletusi tervikuna vastuoluliseks olukorras, kus kaebaja ise möönab sündmuste toimumist suuresti sellisena nagu seda kirjeldavad teised teenistujad.
21.Ringkonnakohus jagab vastustaja ja halduskohtu arusaama, et kaebaja kirjeldatud käitumine diskrediteeris teda ametnikuna (ATS § 51 lg 4). Objektiivsele kõrvalseisjale on ilmne, et töölauale jäetud märkmik ega selles olev teave ei ole mõeldud teenistujatele üldiseks kasutamiseks. Kaebajagi ei väida, et see nii oleks või, et vallavanema märkmiku kasutamine teiste teenistujate poolt oleks tavapärane. Kaebaja enda väidetest ilmneb, et ta teab oma teo keelatusest, kuid pidas märkmiku sirvimist ja fotografeerimist siiski vajalikuks oma huvide kaitseks. Vastustaja põhjendas asjakohaselt, et kaebaja, näidates, et sõltuvalt olukorrast on ta valmis eirama andmekaitse reegleid ning ametnike privaatsust, rikkus oma maine vallavanema silmis ja kaotas seega usalduse. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, nagu võiks tema teo keelatus siiski taanduda, kuna kaebaja tegutses häda- või hädakaitseseisundis. On ilmne, et ka vallavanema võimalik kavatsus koondada kaebaja ametikoht ei loonud kaebaja jaoks vahetut ohtu ega tekitanud vajadust tõrjuda õigusvastast rünnet karistusseadustiku § 28 või § 29 mõttes. Kaebaja väitest nähtub pigem, et ta võib korrata usalduse kaasa toonud käitumist, kui peab seda oma huvide kaitsmiseks vajalikuks, kuna leiab selle õigustatud olevat. 7
Seega kvalifitseeris vastustaja põhjendatult kaebaja käitumise oluliseks rikkumiseks ATS § 75 lg-te 4 ja 5 ning lg 6 p 1 tähenduses.
22.LEADER-projektitoetuse taotluse esitamine Vaidlust ei ole selles, et 21. septembril 2023 kaebaja esitas Kambja valla nimel toetusetaotluse LEADER-projektitoetuse meetmes 2.1 „Kohalike traditsioonide hoidmine ja arendamine“. Seejuures ei olnud vald otsustanud toetuse taotlemist ega sellega kaasneva omafinantseeringu tegemist selleks ettenähtud korras. Kaebaja ametikohustuste hulka kuulus küll valla nimel sedalaadi taotluste koostamine ja esitamine, kuid mitte taotluste esitamise ainuisikuline otsustamine. Toetuse taotlemine oli seotud MTÜ Külitse Selts tegevusega, mille juhatuse liikmena esitas kaebaja hiljem (15. oktoobril 2023) vallale taotluse tegevustoetuse saamiseks, viidates LEADER-projektitoetuse meetme 2.1 raames esitatud valla taotlusele. Õige on seegi, et kaebaja tegevuse uurimiseks algatatud väärteomenetlus lõpetati väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o väärteo tunnuste puudumise tõttu. Halduskohus järeldas väärteomenetluse lõpetamise faktist ning asjaolust, et MTÜ-le Külitse Selts toetust välja ei makstud, et kaebaja tegevus ei ole olnud vastuolus korruptsioonivastase seaduse (KVS) § 11 lg 1 p-dega 1-3 ja vastavalt ei rikkunud kaebaja ATS §-s 50 sätestatud kohustust. Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta.
23.Kaebaja tegevuse uurimiseks algatatud väärteomenetluse lõpetamise määrus sisaldab kaebaja teo kirjeldust ühes selgitustega, miks tema tegu tuleks pidada KVS § 11 lg 1 p-de 1-3 rikkuvaks ning kohtuvälise menetleja seisukohta: “ Võttes arvesse ülaltoodu ja juhindudes VTMS § 75; § 29 lg. 1 p. 1 määras: 1) Lõpetada väärteoasjas nr 2780,24,006184 menetlus.“ Seega puudub määruses põhjendus, miks teokirjelduses esitatule vaatamata leiab kohtuväline menetleja, et kaebaja tegevuses puuduvad väärteo tunnused. Eelnevas lõigus märgib kohtuväline menetleja aga: „Väärteomenetluse käigus on tekkinud menetluskulud, mille hüvitamine määratakse VTMS § 30 lg 1 märgiga 3 järgmiselt: ei ole“. VTMS § 30 reguleerib väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel, mitte teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul viitab kohtuvälise menetleja määruses VTMS § 29 lg 1 p 1 kohaldamise põhjenduste puudumine ning menetluskulude puudumise selgitamine viitega VTMS § 30 lg 1 p-le 13, ühes määruses esitatud teokirjelduse ning sellele järgneva väärteo kvalifikatsiooniga, sellele, et tegelikkuses kohtuväline menetleja jaatas kaebaja tegevuses KVS § 19 järgi kvalifitseeritava väärteo tunnuseid, kuid avaliku menetlushuvi puudumise tõttu pidas otstarbekaks lõpetada väärteomenetlus. Väärteomenetluse lõpetamisel tehtud viide VTMS § 29 lg 1 p-le 1 on ekslik ja võib olla seletatav kaebajat puudutava määruse vormistamisega mõne varasema määruse põhjale. Sõltumata väärteomenetluse lõpetamise õiguslikust alusest ei välistanud väärteomenetluse lõpetamine kaebajale sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Väärteomenetluse lõpetamise määrus võib olla küll tõendiks distsiplinaarmenetluses, kuid sellel ei ole ette määratud tähendust menetluse lõpptulemusele. Vastustaja oli õigustatud andma ise hinnangu kaebaja teole distsiplinaarmenetluses tuvastatud asjaolude pinnalt.
24.Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et olukorras, kus kaebaja esitas kehtivat otsustuskorda eirates valla nimel toetuse taotluse, mis teenis asutatava mittetulundusühingu huve, mille juhatuse liikmeks kaebaja asus, tegutses kaebaja KVS § 11 lg 1 p-s 1 või 2 sätestatud toimingupiirangut eirates. Toetuse taotluse esitamisel kaebaja ei järginud vallale rahaliste kohustuste võtmisel ette nähtud korda. Samas oli ta sellest korrast teadlik, kuna oli sarnaseid ülesandeid varem täitnud. Seetõttu tuleb nõustuda vastustajaga selleski, et kaebaja tegevus oli tahtlik. Vastustaja asus põhjendatult seisukohale, et kaebaja rikkus KVS-s sätestatud toimingupiirangut ning seega ka ATS §-s 50 sätestatud kohustust. Rikkumine oli oluline ATS § 75 lg-te 4, 5 ja lg 6 p 1 järgi. Isegi, kui rahaline hüve ei olnud suuremahuline ja kahjulik tagajärg jäi saabumata ning seetõttu 8
väärteomenetluses võis puududa avalik menetlushuvi menetluse jätkamiseks, ei saa mööda vaadata sellest, et kaebaja tegu oli suunatud temaga seotud isiku majandusliku huvi edendamisele vallavalitsuses kehtivat otsustuskorda eirates. Olukorras, kus kaebaja ametiülesannete hulka kuulub toetuste taotlemine ja taotluste ettevalmistamine, on mõistetav, et kaebaja tegevus viis tema suhtes usalduse kaotamiseni. Hinnangut kaebaja tegevusele ei muuda see, kui MTÜ-le Külitse Selts toetust välja ei makstud ning vallale tegelikkuses täiendavaid rahalisi kohustusi ei tekkinud. Määravaks tuleb pidada, et kaebaja teadlikult kehtivat korda eirates tegi toimingud, mis olid suunatud tema endaga seotud mittetulundusühingu rahalise olukorra parandamisele.
25.Töökõnede salvestamine Kaebaja tegevuse töökõnede salvestamisel tuvastas vastustaja kaebaja enda selgitustele tuginedes. Kaebaja ei ole vastu vaielnud vastustaja tuvastatule, et 11. oktoobri 2023. a Kambja Vallavalitsuse istungil ja uuesti 24. oktoobri 2023. a kantselei, arendus- ning haridus- ja kultuuriosakonna teenistujate koosolekul kaebaja väitis ja kinnitas töökõnede salvestamist.
14.novembri 2023. a seisukohas distsiplinaarmenetluse asjaolude kohta selgitas kaebaja (dtl 4243), et proovis seadistada telefonis rakendust, et kõned säilitada. Kas rakendus töötas ja kas kõned salvestusid, selles ei olnud kaebaja kindel. 12. detsembri 2023. a seisukohas distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte kohta, leidis kaebaja (dtl 54), et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid kõnede salvestamist. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vastustajal kujunenud olukorras tegelikku võimalust koguda täiendavaid tõendeid, millest tõsikindlalt nähtuks kaebaja poolt kõnede salvestamise fakt või salvestamise ulatus ja sellest puudutatud isikud. Seega pidi vastustaja otsustama, kas kaebaja enda korduv kinnitus on piisav kõnede salvestamise tuvastamiseks. Sarnaselt vastustajale ei näe ka ringkonnakohus, et kaebajal saanuks olla põhjust väita kõnede salvestamist ja põhjendada seda enda õiguste kaitsmise eesmärgiga, juhul kui kaebaja tegelikkuses ei oleks kõnesid salvestanud. Mööda ei saa vaadata aga sellest, et kaebaja väidab seejuures järjekindlalt, et ta ei ole salvestisi mingil moel kasutanud ega isegi kuulanud, ning kustutas salvestiste tegemiseks kasutatud rakenduse oma telefonist. Selles osas tõepoolest puuduvad vastupidist kinnitavad tõendid.
26.Nendel asjaoludel leidis halduskohus põhjendatult, et distsiplinaarkaristuse määramisel pidanuks vastustaja täiendavalt põhjendama, miks erinevalt distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes leitust, tuleb salvestiste tegemist pidada kaebaja teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks. Kuna vastustaja ei ole märkinud sedagi, milliseid teenistuskohustusi kaebaja rikkus, siis ei vasta vaidlustatud käskkiri selles osas HMS § 4 lg-s 2 ja § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele, s.t õiguspärase haldusakti tunnustele. Distsiplinaarmenetluses kaebaja väitis, et teavitas kõnede salvestamisest kõne teist poolt. Sellele küsimusele ei ole tähelepanu pööratud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ega ka vaidlustatud käskkirjas. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nenditi üksnes, et kaebaja poolt kõnede salvestamist ei saa lugeda ka avaliku sektori ülesannete täitmiseks, kuna sellist eesmärki salvestamisel polnud ning seega töötles kaebaja isikuandmeid õigusliku aluseta. Samas ei ole vastustaja välistanud võimalust, et isikuandmete töötlemine võis toimuda teise poole nõusolekul. Samuti puuduvad andmed selle kohta, kellega peetud kõnesid või millised mahus kaebaja salvestas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja seega määratlenud kaebaja väidetavat distsiplinaarrikkumist piisava konkreetsusega, et oleks tuvastatav ja kontrollitav kaebaja poolt olulise rikkumise toimepanemine.
27.Tööarvuti kasutamine isiklikul otstarbel ja failide kustutamine Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja kasutas teenistusalase e-posti kontot ning kaebajale eraldatud osa vallavalitsuse serveris lisaks teenistusülesannete täitmisele ka isiklikul otstarbel. Distsiplinaarmenetluse ajal kustutas kaebaja talle eraldatud serveriosast kõik failid, s.t nii isiklikud 9
failid kui ka teenistusalased failid. Distsiplinaarmenetluses selgitas kaebaja (dtl 44-45), et tööasjad, mis vajavad säilitamist, on talletatud välisele kõvakettale. Lisaks on vajalikud andmed olemas vallavalitsuse dokumendihaldussüsteemis ja valdkondlikes infosüsteemides. Eelnevaga seoses heidab vastustaja kaebajale ette Kambja Vallavalitsuse töökorralduse reeglite punktide 11.2, 11.4 ja 12.1 ning ametijuhendi p 6.3 rikkumist, s.o kõigi tööfailide kustutamist serverist, tööfailide viimist välisele kõvakettale, e-postkasti kasutamist isiklikuks kirjavahetuseks, tööarvuti ja serveriosa kasutamist isiklike andmete/failide hoidmiseks.
28.Ringkonnakohus jagab halduskohtu arusaama, et olukorras, kus vastustaja ei vaidle vastu kaebaja väitele, et teenistusalase arvuti, e-posti aadressi ja serveriosa kasutamine isiklikuks otstarbeks oli vallavalitsuses levinud praktika, ei ole alust pidada kaebaja sarnast tegevust teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks. Kui praktika erines töökorralduse reeglites sätestatust ja vastustaja ei olnud võtnud samme praktika muutmiseks, siis võis kaebajale jääda mulje, et töökorralduse reeglite järgimine vaidlusaluses küsimuses ei ole kohustuslik. Seetõttu leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et kaebajale ei ole selles osas etteheidetav teenistuskohustuste tahtlik rikkumine ATS § 74 lg 5 mõttes. Vastustaja tegevusetuse tõttu reeglite jõustamisel võis kaebaja valesti hinnata oma tegevuse lubatavust. Asjaolude pinnal ei saa järeldada, et kui kaebajale olnuks teada vastustaja seisukoht isikliku kasutuse täieliku keelatuse kohta, siis oleks kaebaja sellele vaatama jätkanud senist praktikat. Kuna seega ei ole kaebaja rikkumine tahtlik, siis ei kvalifitseeru rikkumine ka oluliseks rikkumiseks ATS § 75 lg 5 ja 6 p 1 järgi.
29.Nõustuda ei saa vastustaja ja halduskohtuga selles, et kaebajale on etteheidetav failide kustutamine tema kasutusse antud serveriosast, samuti e-kirjade kustutamine. Vastustaja viidatud töökorralduse reeglite p 11.4 kohaselt salvestatakse tööülesannetega seotud failid serviosal „public“ asuvasse vastavasse kausta. Serveriosa kasutamisega kaasneb paratamatult seegi, et kasutaja kustutab mittevajalikuks osutunud või oma tähtsuse kaotanud failid. Kui vastustaja ei ole kehtestanud failide kustutamise korda, siis ei ole faili kustutamine kui selline keelatud ega riku töökorralduse reeglit. Failide kustutamise keeld ei nähtu töökorralduse reeglite p-st 11.4. Seega ei saa kaebaja poolt teenistuskohustuse rikkumist järeldada ainuüksi sellest, et kaebaja kustutas faile. Nagu kaebaja selgitas (dtl 44-45), siis arvuti kõvakettal olnud vajalikud kaustad kopeeris kaebaja välisele kõvakettale, mille andis üle vastustaja teenistujale. Muu oluline teave on talletatud asjakohastes infosüsteemides. Vastustaja ei ole nendele väidetele vastu vaielnud. Kujunenud olukorras kaebajale failide või muu digitaalse teabe kustutamise etteheite tegemine olnuks kohane, kui kustutamise tõttu läks kaduma vastustaja tegevuses vajalik teave. Seda aga vastustaja ei väida. Seetõttu on vastustaja ekslikult lugenud kaebaja teenistuskohustusi rikkunuks failide ja digitaalse teabe kustutamise fakti tõttu. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et vastustaja tegi kulutusi kustutatud failide taastamiseks, kuna ka taastatud failide läbivaatamise järel vastustaja ei tuvastanud, et kustutatud ning muul viisil vastustajale kättesaadavaks mitte tehtud failide ja teabe hulgas olnuks vastustaja tegevuses olulise tähendusega teavet.
29.Iseenesest õige on see, et teabe salvestamisega välisele kõvakettale kaebaja rikkus töökorralduse reeglitega ettenähtud korda. Kuid see rikkumine ei toonud kaasa kahju tekkimist, kuna teave jõudis vastustaja valdusse ja teabeleket ei ole tuvastatud. Rikkumine oli küll kaebaja tahtliku tegevuse tulemus, kuid toimus reaktsioonina sellele, et vastustaja andis kaebajale teada, et teenistussuhe temaga lõpetatakse. Kui kaebaja tegutses eesmärgiga kustutada eelkõige isiklikud failid ja teave ning anda vastustajale üle tegevuse jätkamiseks vajalikud andmed, siis ei ole alust järeldada, et teenistussuhte jätkamisel kaebaja tõenäoliselt oleks rikkumist korranud. Vastavalt on ekslik vastustaja seisukoht, et kaebaja tegevus kujutab endast teenistuskohustustuste olulist rikkumist ATS § 75 lg 6 p 2 järgi.
30.Kokkuvõttes on vastustustaja seega õigusvastaselt lugenud kaebaja poolt kõigi tööfailide kustutamist serverist teenistuskohustuste rikkumiseks ning tööfailide viimist välisele kõvakettale, 10
e-postkasti kasutamist isiklikuks kirjavahetuseks, tööarvuti ja serveriosa andmete/failide hoidmiseks teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks.
kasutamist isiklike
31.Töövõtulepingu muutmise kokkuleppe sõlmimine töövõtjaga Viimast rikkumist kirjeldades tõi vastustaja välja, et tellija esindajana sõlmis kaebaja Tõrvandi kooli ehituse töövõtjaga kokkuleppe hankelepingus märgitud lepingu tähtaja pikendamiseks ühe kuu võrra. Kaebajal ei olnud selleks volitust, ta ei teavitanud kokkulepet sisaldavast ehituskoosoleku protokolli allkirjastamisest vallavalitsust ega registreerinud koosoleku protokolli vallavalitsuse dokumendiregistris. Selle rikkumise osas jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et ehituskoosoleku protokolli allkirjastamine ei ole võrdsustatav töövõtulepingu muudatuse kokkuleppe sõlmimisega. Koosoleku protokollis fikseeritul ei ole eraõigusliku tahteavalduse tähendust, mistõttu ei saa protokolli allkirjastamisest järeldada töövõtulepingu muutmist. Vastustaja ei ole vastu vaielnud kaebaja selgitusele, et ehitusdokumendid on salvestatud programmis Bauhub, millest laetakse dokumendid dokumendiregistrisse pärast ehituse lõppemist. Seetõttu ei ole kaebaja teenistuskohustusi rikkunud ehituskoosoleku protokolli allkirjastamise ega ka protokolli dokumendiregistrisse kandmata jätmisega. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ja jätab põhjendused kordamata.
32.Halduskohus leidis, et episoodide 1 ja 4 osas on vastustaja järeldus kaebaja kohustuste rikkumise olulisuse kohta põhjendatud, episoodide 2, 3 ja 5 osas mitte. Eelneva alusel muudab ringkonnakohus halduskohtu põhjendusi ning loeb, et vastustaja tuvastas kaebaja poolt teenistuskohustuste olulise rikkumise episoodides 1 ja 2, kuid mitte episoodides 3, 4 ja 5. II
33.Kaebaja leiab, et vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud lubatud, kuna kaebaja oli karistuse määramise ajal ajutiselt töövõimetu. Seega oli peatunud kaebaja avaliku võimu teostamise volitus ja vastavalt ATS § 77 lg-le 2 ka distsiplinaarkaristuse määramise kuuekuuline tähtaeg (ATS § 77 lg 1). Isegi kui karistuse määramine olnuks lubatav, on määratud karistus õigusvastane ebaproportsionaalsuse tõttu. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu.
34.21. novembri 2017. a otsuses asjas nr 3-15-325 leidis Riigikohus tõesti, ATS § 77 lg-t 2 tuleb mõista selliselt, et distsiplinaarsüüteo toimepanemises kahtlustatava ametniku suhtes ei tohi distsiplinaarvõimu kasutada, kui avaliku võimu teostamine on peatunud. Kuna ATS § 77 lg 1 kõneleb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaegadest ja sama paragrahvi lõige 2 nende tähtaegade peatumisest, siis on loogiline järeldada, et distsiplinaarkaristust on keelatud määrata (distsiplinaarvõimu teostada) mitte üksnes ajal, mil need tähtajad on möödunud, vaid ka ajal, mil distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja kulgemine on peatunud. Riigikohus tõi seejuures tõlgendusargumendina esmalt välja vajaduse kaitsta ametnikku kui teenistussuhte nõrgemat poolt olukorras, kus tal ajutise töövõimetuse tõttu on raskendatud distsiplinaarmenetluses osalemine, enda õiguste kaitsmine ja hiljem oma õiguste rikkumise tõendamine. Teisalt osutas Riigikohus ajaloolisele tõlgendusele, kuna varasemad valdkonda reguleerivad õigusaktid sellise piirangu ette nägid.
35.Praeguses asjas ei ole aga vaidlust selles, et kaebaja vaatamata ajutisele töövõimetusele osales aktiivselt distsiplinaarmenetluses, esitas vastustajale järelepärimisi, kogus tõendeid enda väidetud asjaolude kinnitamiseks ning esitas mahukaid, põhjalikke argumente sisaldavad seisukohad vastustajale nii distsiplinaarmenetluse algatamise järel 14. novembril 2023 kui ka vastuväidetena distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele 12. detsembril 2023. Ringkonnakohus nõustub, et juba distsiplinaarmenetluses esitatud kaebaja kirjalike seiskohtade põhjal saab järeldada, et ajutine töövõimetus ei takistanud kaebajal oma õiguste kaitsmist distsiplinaarmenetluses. Pigem võib olla isegi nii, et kaebajal oli parem võimalus oma õiguste kaitseks, kuna ta ei olnud igapäevaselt 11
hõivatud teenistuskohustustega. Halduskohus juhtis otsuses kaebaja tähelepanu sellele, et ta ei ole isegi üritanud selgitada, kas ja kuidas takistas ajutine töövõimetus õiguste kaitsmist distsiplinaarmenetluses. Sellele vaatamata ei väida kaebaja ka apellatsioonimenetluses, et tema õiguste kaitsmine distsiplinaarmenetluses olnuks raskendatud või mõnes aspektis koguni takistatud ajutise töövõimetuse tõttu.
36.Nendel asjaoludel jättis halduskohus põhjendatult juhindumata Riigikohtu asjas nr 3-15-325 esitatud seisukohtadest. Ringkonnakohus peab siinkohal oluliseks, et Riigikohus ei olnud otsust tehes üksmeelne, vaid kaks kohtukoosseisu liiget jäid eriarvamusele. Eriarvamuses tõid nad välja, et teenistuja avaliku võimu teostamise volitus peatub ka muudel alustel, näiteks distsiplinaar- või süüteomenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise korral. Kui ametniku suhtes ei saa distsiplinaarmenetlust läbi viia, sest ta on distsiplinaarmenetluse ajaks avaliku võimu volituste teostamisest ilma jäetud, on ilmne, et seadusandja sellist tulemust ei soovinud. Ka võib teenistuja kaitse olla näiline, lükates edasi üksnes distsiplinaarkaristuse määramise, kuid ei takista distsiplinaarmenetluse läbiviimist. Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja peatumine on vajalik seetõttu, et juhul, kui teenistuja ei ole kättesaadav, siis võib ka rikkumise asjaolude väljaselgitamine olla takistatud. Ringkonnakohtu hinnangul on just eriarvamuse seiskohad praegusel ajal enam kooskõlas teenistussuhetes poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu tagamise eesmärgiga. Kaebaja tegevus distsiplinaarmenetluses ilmestab seda, et puudub vajadus ajutise töövõimetuse ajal distsiplinaarkaristuse määramise absoluutse keelu tuletamiseks ATS § 77 lg 2 tõlgendamise kaudu. Kehtiv õigus otsesõnu sellist keeldu ette ei näe ning kaebaja õiguste kaitseks ei ole see ka vajalik. Keelu tuletamine tekitab õiguse tõlgendamisel uusi raskusi ja vastuolusid. Kaebaja hakkas karistuse määramise keelule tuginema alles pärast seda, kui ilmnes, et distsiplinaarmenetlus lõppes tema jaoks ebasoodsa tulemusega. Seetõttu on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud käskkiri ei ole õigusvastane pelgalt põhjusel, et vastustaja määras kaebajale distsiplinaarkaristuse ja ühtlasi vabastas ta teenistusest ajal, millal kaebaja viibis töövõimetuslehel.
37.Nõustuda ei saa sellegagi, nagu oleks kaebajale määratud distsiplinaarkaristus ülemäärane, arvestades kaebajale etteheidetavate tegude raskust, kaebaja isikut ja teenistuskäiku. Vastustaja põhjendas (dtl 29) käskkirjas karistuse valikut sellega, et kaebaja poolt tahtlikult toime pandud rikkumiste tõttu ei ole kindlust, et kaebaja tulevikus sarnaseid rikkumise ei korda. Kuna kaebaja ise rikkumisi ei tunnista, vaid õigustab oma tegevust, siis ei ole võimalik usalduse taastamine. Nende argumentidega hõlmas vastustaja eelkõige episoodides 3, 4 ja 5 kirjeldatud tegusid. Seega puudutab korduvusest tulenev ebakindlus selles, et kaebaja võib ka tulevikus teenistuskohustusi tahtlikult rikkuda, neid episoode, mille kohta ringkonnakohus leidis, et kaebaja rikkumised ei ole tõendatud või rikkumisi ei saa pidada teenistuskohustuste oluliseks rikkumiseks ja seega teenistusest vabastamise aluseks ATS § 75 lg-te 4, 5 ja 6 kohaselt.
38.Samas tõi vastustaja esile (dtl 29), et teiste, ühekordsete, ent samuti tahtlikult toime pandud rikkumiste (vallavanema märkmiku lugemine ja sellest fotode tegemine ning huvide konflikti olukorras projektitaotluse esitamine) puhul on rikkumised niivõrd rasked, et selliste tegude puhul on keeruline taastada pooltevahelist usaldust. Arvesse on võetud kaebajat positiivselt iseloomustavaid asjaolusid, kuid aususe ja usalduse kohustused on niivõrd olulised teenistuskohustused, et nende rikkumisel on teenistussuhte jätkamine väga keeruline.
39.Ringkonnakohtu hinnangul vaatamata sellele, et karistuse määramisel on distsiplinaarsüütegude kogumist välja langenud kolmes episoodis kirjeldatud teod, ei ole kaevatav käskkiri materiaalselt õigusvastane. Halduskohus osutas põhjendatult, et kohtupraktikas on tunnustatud kohtu volitust hinnata kaalutluse teostamise tulemusena langetatud isikule 12
distsiplinaarkaristuse määramise otsuse õiguspärasust ka juhul, kui karistuse määramisel aluseks olnud süütegude kogumist mõni tegu välja langeb. Kaebajale etteheidetud rikkumised, mille osas ringkonnakohus vastustaja käsitlusega ei nõustu, ei moodusta olulist osa kaebajale etteheidetavatest tegudest eelkõige rikkumiste raskuse poolest. Määravaks peab ringkonnakohus seda, et karistuse määramisel esitatud põhjendustest nähtub üheselt, et karistuse valikul on vastustaja olulises osas lähtunud esimeses kahes episoodis kirjeldatud tegude raskusest ning sellest, et vastustaja hinnangul juba iga üksiku teo toimepanemise eest määratavaks kohaseks karistuseks on teenistusest vabastamine. Ringkonnakohus jagab vastustaja arusaama, et kaebaja poolt aususe kohustuse rikkumine on olnud raske. Kaebaja tegevusest ilmneb muster, milles konflikti olukorras seab kaebaja enda huvid õiguskorrast kõrgemale ning on valmis edendama enda huve teenistuskohustusi kui ka muid õigusnorme rikkudes. Nendel asjaoludel ei vii kaebaja poolt esile toodud kaebajat positiivselt iseloomustavad asjaolud järeldusele, et teenistusest vabastamine distsiplinaarkaristusena olnuks ebaproportsionaalne. Vaidluse all ei ole, et kaebaja on teenistusülesannete täitmisega varem hästi hakkama saanud ning vallavalitsuse ega vallavolikogu liikmetel ei ole olnud olulisi etteheiteid kaebaja tööle. Kaebajat iseloomustanud isikud aga ei ole välja toonud kaebaja tegevust just probleemseks osutunud olukordades, s.o juhtudel kui kaebaja isiklikud huvid satuvad vastuollu tema teenistuskohustustega. Seetõttu ei saa iseloomustused kummutada vaidlustatud käskkirja järeldust, et kaebaja suhtes usalduse taastamine ei ole võimalik. Seejuures ei ole põhjendatud kaebaja etteheide, nagu oleks vastustaja jätnud kaebaja esitatud tõendid tähelepanuta. Vastustaja viitas neile käskkirjas ning selgitas sedagi, miks need ei vii kaebaja soovitud tulemuseni. Vastustaja hindas kaebaja teenistuse kestust, tema suhtumist rikkumistesse ning võimalusi olukorra paranemiseks tulevikus. Varasemate distsiplinaarkaristuste puudumine ei välista raskeima karistuse määramist. Vastustaja on selgitanud teenistussuhte jätkamisega kaasnevat ohtu rikkumiste kordumiseks. Seetõttu ei saa varasemate karistuste puudumine muuta otsustust kaebajale karistuse määramise kohta. Kokkuvõttes on vastustaja kaalutlusotsus määrata kaebajale ATS § 70 p 3, § 75 lg-te 4 ja 5, § 76 lg 1 ning § 86 alusel distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine õiguspärane vaatamata sellele, mõne süüteo arvesse võtmine ei olnud õigustatud. III
40.Kaebaja toob apellatsioonkaebuses veel välja, et halduskohus ei võtnud otsuses seisukohta kaebaja väite osas, et kaebaja oli vallavalitsuse töökeskkonnavolinik (töötajate esindaja) ning tulenevalt ATS § 105 lg-st 2 on kaebajal seega õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ja hüvitist oma 12 kuu keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus möönab, et töötajate esindajal on õigusvastase teenistusest vabastamise korral tõepoolest ATS § 105 lg-s 2 nimetatud õigused. See tõdemus aga ei muuda praeguse asja lahendamist. Olukorras, kus halduskohus leidis, et kaebaja teenistusest vabastamine oli õiguspärane, ei olnud enam vajalik võtta selget seisukohta küsimuses, kas kaebajal olnuks õigusvastase teenistusest vabastamise korral õigus kasutada ATS § 105 lõikes 1 või lõikes ?? nimetatud õiguskaitsevahendeid. Küll oleks see küsimus olnud oluline juhul, kui halduskohus oleks kaebuse rahuldanud. Ringkonnakohus märgib siiski, et kaebaja ekslikult tugineb sellele, nagu ta olnuks jätkuvalt vallavalitsuse töökeskkonnavolinik distsiplinaarkaristuse määramise ajal. Vastustaja esitatud 24. oktoobri 2023. a Kambja vallavalitsuse teenistujate koosoleku protokollist ilmneb, et vallavalitsuse teenistujad valisid koosolekul uue töökeskkonnavoliniku. Uue voliniku valimist seostatakse protokollis sooviga asendada seni töökeskkonnavolinikuna tegutsenud kaebaja selles rollis. Seega ilmneb protokollist piisavalt selget seegi, et ühes uue voliniku valimisega lõpetati kaebaja volitused töökeskkonnavolinikuna. Tõsi on see, et protokollis ei ole otsesõnu fikseeritud otsust kaebaja tagasikutsumise kohta. Kuid asjaolu, et uue voliniku valimine ei seostu vajadusega leida töötajatele täiendav esindaja, vaid just kaebaja asemele uue voliniku valimise sooviga, on 13
piisav, et jaatada kaebaja volituste lõppemist seoses uue voliniku valimisega. Kaebaja esitatud tööinspektsiooni seisukoht ei vii teistsugusele järeldusele. On ilmne, et tööinspektsiooni vastus tugineb üksnes kaebaja kirjeldusele olukorrast ega hinda 24. oktoobri 2023. a koosoleku otsuse mõju tõendite alusel.
41.Eeltoodu alusel jätab ringkonnakohus rahuldamata kaebaja apellatsioonkaebuse. Halduskohtu otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
42.Apellatsioonkaebuse lisana esitas vastustaja täiendava tõendina 24. oktoobri 2023. a Kambja vallavalitsuse teenistujate koosoleku protokolli. Tõendiga soovis vastustaja ümber lükata kaebaja väite, et distsiplinaarkaristuse määramise ajal oli kaebaja jätkuvalt vallavalitsuse töökeskkonnavolinik. Kaebaja omakorda esitas 11. septembri 2025. a menetlusdokumendi lisana tööinspektsiooni selgituse töökeskkonna voliniku volituste lõppemise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul on mõlemad tõendid asjakohased ning esitatud õigeaegselt, pidades silmas, et halduskohtumenetluses ei pööratud olulist tähelepanu kaebaja tegevusele vallavalitsuse töökeskkonnavolinikuna ega selle võimalikule mõjule kaevatava käskkirja õiguspärasusele. Vastustaja vaidleb küll tõendi asja juurde võtmisele vastu, kuid vastustaja sisuliste vastuväidetega arvestas ringkonnakohus küsimuse sisulisel lahendamisel. Seetõttu võtab ringkonnakohus mõlemad tõendid asja juurde. Samuti tuleb asja juurde võtta vastustaja 6. oktoobril 2025 vastusena ringkonnakohtu päringule esitatud tõendid, s.o vallavalitsuse teenistujate selgitused 2. episoodi kohta, s.o seoses kaebaja tegevusega vallavanema märkmikuga tutvumise ja selle pildistamise kohta.
43.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
14
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.