X kaebus kinnipidamiskeskusesse tekitatud kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
paigutamisega
RESOLUTSIOON
Võtta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 määruse resolutsiooni punkti 1 peale haldusasjas nr 3-23-1012 menetlusse.
Rahuldada X määruskaebus.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 määruse resolutsiooni punkt 1 haldusasjas nr 3-23-1012 riigilõivu tasumisest vabastamist puudutavas osas ja vabastada X esitatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa edasi kaevata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 02.08.2022 Xi (kaebaja) ja tema kaaslase kinni. Pärast kinnipidamist esitas X rahvusvahelise kaitse taotluse.
Tartu Halduskohus andis 03.08.2023 määrusega asjas nr 3-22-1649 loa paigutada kaebaja PPA kinnipidamiskeskusesse kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 03.10.2022. Kohus pidas kaebaja kinnipidamist põhjendatuks välismaalastele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 2, 4 ja 5 alusel. Kohus tuvastas kaebaja põgenemise ohu VRKS § 361 lg 21 alusel koosmõjus väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 68 p-dega 3 ja 8. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tartu Ringkonnakohus jättis selle 30.08.2022 määrusega rahuldamata,
3-23-1012 nõustudes halduskohtu põhjendustega. Riigikohtu halduskolleegium otsustas 04.10.2023 määrusega kaebaja määruskaebust menetlusse mitte võtta.
3.Tallinna Halduskohus pikendas 03.10.2023 määrusega asjas nr 3-22-1649 luba kaebajat kinni pidada kuni kinnipidamise aluse ära langemiseni, kuid mitte kauem kui 03.02.2023. Kohus leidis, et kaebajat on jätkuvalt põhjust kinni pidada VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel ning põgenemise ohu tuvastamise aluseks on VSS § 68 p-d 6 ja 8 ning kaebaja käitumine Eestisse saabumisel. Kaebaja esitas määruskaebuse, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 24.01.2023 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus jättis halduskohtu määruse resolutsiooni muutmata, kuid muutis osaliselt määruse põhjendusi. Riigikohtu halduskolleegium otsustas 21.01.2023 määrusega kaebaja määruskaebust menetlusse mitte võtta.
4.Kaebaja viibis kinnipidamiskeskuses 03.08.2022–03.02.2023.
5.Kaebaja esitas 09.05.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõuab hüvitist kahju eest, mis tekitati tema alusetu kinnipidamisega kinnipidamiskeskuses kuue kuu jooksul. PPA väitis kohtule põhjendamatult, et tal pole võimalik veenduda kaebaja isikus. Esialgse vestluse käigus ja ka hiljem selgitas kaebaja PPA-le, et tal on telefonis oma välispassist fotod. Kui kaebajale avanes võimalus need fotod välja printida ja PPA ametnikele anda, siis PPA kahtlus hajus. PPA saatis kaebaja 03.02.2023 põhjendusi esitamata Vao varjupaigataotlejate majutuskeskusesse. Seega olid kaebaja kinnipidamise põhjendused välja mõeldud. Kaebaja täidab Vaos olles registreerimiskohustust. Kaebaja kavatsusi võis kinnitada tunnistaja, kes on Eesti kodanik ja kellest ta teada andis. Inimeselt ei või võtta vabadust ühe ebaseadusliku piiriületuse pärast. PPA teadis seda ja viis kohtu valeandmeid esitades tahtlikult eksiteele. Kaebaja palub hüvitist psühholoogilise kahju eest, mida talle põhjustasid üksindus ja vaimsed kannatused. Kaebajale osutati kinnipidamiskeskuses psühholoogi teenuseid üks kord kahe nädala tagant. Kuue kuu jooksul piirati kaebaja suhtlemist välismaailmaga. Elukaaslast lubati kaebajal näha parimal juhul kaks korda nädalas tund aega. Kaebaja palved paigutada elukaaslane tema juurde lükati tagasi. Kinnipidamiskeskuses ei ole vaba ligipääsu internetile, mille abil kaebaja oleks saanud oma lähedastega tasuta suhelda. Kaebajale anti telefonikaart, kuid selgitati, et kui ta vajab uut kaarti, peab ta selle ostma. Kui kaebaja sugulased talle helistasid, võeti ka nendelt raha. Kaebaja kontol oli alla 303,38 euro, mis on väiksem kui 2022. a-l Eestis kehtestatud elatusmiinimum. 16.–22.08.2022 elas kaebajaga koos naine, keda valvurid kirjeldasid agressiivse ja metsikuna. 26.09 paiku paigutati keskusesse naine, kelle arstid ööpäev hiljem ära viisid, ja tema kaks last, kes lahkusid umbes 04.10.2023. Lapsed ei osanud keeli, milles kaebaja oleks saanud nendega suhelda, ja kartsid võõraid inimesi. Novembris paigutati 3–5 päevaks keskusesse 15-aastane nooruk, kes ei vallanud hästi inglise keelt. Kuna kaebaja ei vallanud tema emakeelt, olid neil kommunikatsiooniprobleemid. 22.11.2022 kuni umbes 20.01.2023 viibis keskuses Armeenia paar, kes põdes füüsilisi ja vaimuhaigusi. Kaebaja oli sunnitud kuulama vandenõuteooriaid ja muud jama, mida mees pidevalt karjus. See kahjustas kaebaja vaimset seisundit. Kogu ülejäänud aja, kokku umbes kolm kuud, oli kaebaja täiesti üksi. Tegu on ebainimliku kohtlemisega. Inimene vajab igapäevast suhtlemist. Kaebaja palub hüvitada kokku 15 243,11 eurot. 15 eurot kulus kaebajal kõnekaartide ostmiseks, 228,11 eurot toidu ostmiseks. 15 000 euro suurust hüvitist palub kaebaja vaimsete kannatuste eest, mis tekitati talle ebamõistlikult pika kinnipidamisega. Kaebaja palus vabastada end kaebuse eesti keelde tõlkimise kulust ja riigilõivu tasumisest.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.05.2023 määrusega kaebaja menetlusabi taotluse osaliselt, andis kaebajale menetlusabi menetlusdokumentide tõlkimiseks ja jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks (resolutsiooni p 1). Halduskohus jättis 2(5)
3-23-1012 kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja 10 päeva määruse resolutsiooni p 1 jõustumisest arvates 457,29 euro suuruse riigilõivu tasumiseks (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Taotlusele lisatud kaebaja majandusliku seisundi teatise ja kontokaardi saldo järgi ei ole kaebaja võimeline neid kulusid tasuma. Kaebaja tuleb seetõttu vabastada tõlkekulude kandmisest (HKMS § 111 lg-d 1 ja 4). Kaebaja kinnipidamine ei olnud alusetu, sest selleks andsid aluse halduskohtu määrused asjas nr 3-22-1649. Haldustoiminguks loa andmise menetluses on isiku põhiõiguste piiramise õiguspärasuse eelduseks oleva loa andjaks kohus. Seega nõuab kaebaja hüvitist väidetava kahju eest, mille tekitasid talle Tartu ja Tallinna Halduskohus tema kinnipidamiseks loa andmisega. Kaebaja esmase kinnipidamise aluseks olid VRKS § 361 lg-d 2, 4 ja 5 ja kinnipidamise pikendamise aluseks oli VRKS § 361 lg 4, millega Eesti riik on üle võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud), art 8 lg 3 p-d a, b ja d. Euroopa Kohtu praktika järgi peab igaühele olema tagatud võimalus nõuda liikmesriigi poolt Euroopa Liidu õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, seda ka juhul, kui kahju tekitajaks on riigisisene kohus. Õigus saada hüvitist tekib juhul, kui on täidetud kolm tingimust: EL õigusakt annab õigusi üksikisikutele, riigi rikkumine on piisavalt tõsine ja esineb põhjuslik seos riigi kohustuse rikkumise ja isikule tekkinud kahju vahel. Kahju tekitajaks olid esimese astme kohtud, sest Riigikohus kaebaja määruskaebusi ei menetlenud ega olnud seega kaebajale väidetava kahju tekitanud kohtuinstantsiks. Seetõttu ei ole praegusel juhul põhjust lähtuda Euroopa Kohtu praktikast, mis puudutab kõrgeima kohtuinstantsi tekitatud kahju hüvitamist. Vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega tuleb jätta kohaldamata riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1. Kuna kaebaja vabaduse võtmiseks oli kohtu lubade näol alus olemas, ei ole kaebaja riigilõivu tasumisest vabastatud riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 4 alusel. Lõivuvabastust ei ole põhjust kohaldada, kui kaebuses esitatud asjaoludel on ilmne, et vabaduse võtmine ei olnud alusetu. Kaebusel ei ole eduväljavaateid ja kaebaja kahjunõue jääks tõenäoliselt rahuldamata, mistõttu ei ole põhjust vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest (HKMS § 111 lg 1). Kaebaja ei ole välja toonud Tartu ja Tallinna Halduskohtu selliseid rikkumisi, mida saaks pidada piisavalt tõsiseks. Inimese võib paigutada kinnipidamiskeskusesse, kui esineb vähemalt üks VRKS § 361 lg-s 2 nimetatud alustest. Põgenemisohu tuvastamiseks piisab sellest, kui esineb vähemalt üks VSS §-s 68 nimetatud alustest ja konkreetse juhtumi asjaolud kinnitavad ohtu. Eeskätt algne kinnipidamine, aga ka kinnipidamise tähtaja pikendamine on kohtu prognoosotsused. Isegi kui VRKS § 361 lg 2 p-s 2 sätestatud kinnipidamise alus (kahtlemine kaebaja isikusamasuses ja kodakondsuses) kõrvale jätta, leidis Tallinna Ringkonnakohus kinnipidamise pikendamise menetluses, et nii kaebaja esmaseks kinnipidamiseks kui ka kinnipidamise pikendamiseks esines siiski VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud alus ning põgenemise ohtu sai siiski sedastada VSS § 68 p 8 ja praeguse juhtumi asjaolude pinnalt. Tartu ja Tallinna Halduskohus on loamäärustes õigesti analüüsinud leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalikkust ja kinnipidamise proportsionaalsust. Kohtud ei ole õiguse kohaldamisel ja asjaolude hindamisel oma kohustusi tõsiselt rikkunud. Kuna kohtud pidid tegema prognoosotsuse, ei kinnita tõsise rikkumise esinemist see, et kaebaja on pärast Vao keskusesse paigutamist täitnud registreerimiskohustust ega ole Eestist põgenenud. Kaebaja vabastati 03.02.2023 kinnipidamiskeskusest põhjusel, et kohtu antud loa tähtaeg saabus sel kuupäeval. See, et PPA ei taotlenud kaebaja kinnipidamise pikendamist, ei anna alust järeldada, et varasem kinnipidamine polnud põhjendatud. Kaebaja VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel kinnipidamisel tuli arvestada VRKS §-s 181 sätestatud taotluse läbivaatamise tähtaegadega, lisaks suureneb kinnipidamise kestuse pikenedes inimese põhiõiguste kaal.
3(5)
3-23-1012 Kaebaja kirjeldab kaebuses kinnipidamistingimusi PPA kinnipidamiskeskuses ning heidab PPA-le ette enda sotsiaalsesse isolatsiooni jätmist. Praeguse kaebuse raames mõistab kohus neid etteheiteid kaebajale vabaduse võtmisega väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju suurust põhjendavate selgitustena. Kui kaebaja peab ka kinnipidamistingimusi õigusvastaseks, on tal võimalik esitada kahjunõue PPA vastu, esitades uue kaebuse või taotledes kaebuse muutmist praeguses asjas. Kaebaja peab sellisel juhul ära näitama, milliseid tema õigusi kinnipidamistingimustega rikuti ning millise kahju see talle tekitas. Kui kaebaja muudab oma kaebust ning taotleb jätkuvalt riigilõivust vabastamist, saab kohus kaebuse eduväljavaateid uuesti hinnata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X vaidlustab määruskaebuses halduskohtu 22.05.2023 määruse resolutsiooni p 1, sest kaebajal ei ole võimalik nõutud summat tasuda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.X ei ole määruskaebust digitaalselt allkirjastanud, kuid määruskaebus on saadetud e-posti aadressilt, mis on kohtule esitatud menetlusabi taotlusest nähtuvalt kaebaja kontaktaadress (dtl 34). Seetõttu ei kahtle ringkonnakohus määruskaebuse esitaja isikusamasuses (HKMS § 52 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 336 lg 4). Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 119 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52−54 ja 205 toodud nõuetele määral, mis võimaldab selle lahendamist. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
9.Kaebaja on määruskaebuses märkinud, et vaidlustab 22.05.2023 määruse resolutsiooni p 1 seetõttu, et tal ei ole võimalik nõutud summat tasuda. Ringkonnakohus tõlgendab eeltoodu põhjal, et kaebaja taotleb määruskaebuses halduskohtu resolutsiooni p 1 tühistamist osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.
10.Kaebuse esitamisel halduskohtule tasutakse riigilõiv seaduse kohaselt (HKMS § 104 lg 1). Halduskohtule kahju hüvitamiseks kaebuse esitamisel tasutakse riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, kuid mitte alla 20 euro ja mitte üle 1050 euro (RLS § 60 lg 2), seega 15 243,11 euro suuruse kahjunõude esitamisel tuleb tasuda riigilõivu 457,29 eurot. Kohus võib isiku taotlusel anda talle riigipoolset abi menetluskulude kandmiseks ja vabastada ta täielikult või osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest (HKMS § 110 lg 1 p 1). Menetlusabi taotlejale antakse menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (HKMS § 111 lg 1). Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusabi taotlejale (HKMS § 111 lg 2). RLS § 22 lg 1 p 4 kohaselt ei võeta riigilõivu ebaseadusliku süüdimõistmise, ebaseadusliku kriminaalvastutusele võtmise, ebaseadusliku tõkendina vahi alla võtmise ja muu alusetult vabaduse võtmise, samuti ebaseadusliku väärteokaristuse rakendamisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõude läbivaatamise eest.
11.Õige on halduskohtu seisukoht, et praegusel juhul ei olnud tegemist alusetult vabaduse võtmisega, sest kaebaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks ajavahemikul 03.08.2022– 03.02.2023 oli olemas kohtute luba. Eelnevast tulenevalt ei saa kaebajat vabastada riigilõivu tasumisest RLS § 22 lg 1 p 4 alusel.
4(5)
3-23-1012
12.Halduskohus leidis 22.05.2023 määruses, et kahju tekitajaks on esimese astme kohtud, kes andsid kaebaja kinnipidamiseks loa, kuid kuna nende rikkumisi ei saa pidada piisavalt tõsiseks, puuduvad kahju hüvitamise kaebusel eduväljavaated, mistõttu ei ole ka riigilõivust vabastamine põhjendatud. Halduskohus selgitas seejuures, et kui kaebaja peab õigusvastaseks ka kinnipidamistingimusi, on tal võimalik esitada kahjunõue PPA vastu, esitades uue kaebuse või taotledes kaebuse muutmist praeguses asjas.
13.Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus jätnud kaebaja riigilõivu tasumisest põhjendamatult vabastamata. Riigikohus on selgitanud, et riigilõivust vabastamine sõltub ka sellest, kui intensiivselt on isiku õigustesse sekkutud ning riigilõivust vabastamine ei ole põhjendatud väheintensiivse riive korral (Riigikohtu 04.05.2011 määrus nr 3-3-1-11-11, p 10). Ringkonnakohus leiab, et ka kaebaja väidetut, mille kohaselt viibis ta kinnipidamiskeskuses kokkuvõttes mitu kuud üksinda ja piisavate suhtlemisvõimalusteta, ei saa pidada kaebaja õiguste väheintensiivseks riiveks. Kuigi võib nõustuda halduskohtuga, et esialgse hinnangu kohaselt jääks kohtute tegevusest põhjustatud kahju hüvitamise nõue tõenäoliselt rahuldamata, on halduskohus ringkonnakohtu hinnangul kaebuse nõuet käsitanud liiga kitsalt. Kaebuse kohaselt soovib kaebaja muu hulgas hüvitist psühholoogilise kahju eest, mida talle põhjustasid üksindus ja vaimsed kannatused. Kaebaja on selgitanud, et tal ei olnud kinnipidamise ajal piisavalt suhtlemisvõimalusi, seahulgas piirati tema võimalust viibida koos oma elukaaslasega ja suhelda Venemaal olevate pereliikmetega. Kaebuse kohaselt oli kaebaja kolm kuud kinnipidamiskeskuses viibitud ajast üksi ja isolatsioonis, kuid üksikvangistust võib pidada piinamiseks. Eelnevast nähtub selgelt, et kaebaja soovib muu hulgas kahju hüvitamist seetõttu, et tema hinnangul olid kinnipidamise tingimused õigusvastased. Ringkonnakohtu hinnangul on selline kaebus piisavalt põhjendatud, et selle läbivaatamiseks vabastada kaebaja menetlusabi korras riigilõivu tasumisest. Kaebuse põhjal ei ole alust väita, et kaebaja väited kinnipidamise tingimuste ja talle tekkinud psüühiliste kannatuste kohta oleks täiesti põhjendamatud.
14.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Xi määruskaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 22.05.2023 määruse resolutsiooni p 1 osas, millega jäi rahuldamata kaebaja taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue määruse, millega vabastab Xi praeguses asjas esitatud kaebuselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.