Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Kaire Pikamäe, Tiina Pappel 09.10.2025, Tartu 3-23-313 X.X.-i kaebus Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse nr 610/71-2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsus X.X.-i apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Volitatud esindaja v.adv. Raiko Paas Vastustaja Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta X.X.-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsus muutmata.
2.Jätta X.X.-i poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud tema enda kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses X.X.-i nimi initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 10.11.2025 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X.X. esitas 02.01.2023 Viru Vanglale taotluse, milles ta palus vanglast lühiajalist väljasõitu 7 päevaks abikaasa ja laste juurde, et tegeleda laste kasvatamisega ja remonditöödega kodus. Taotleja oli nõus elektroonilise valve kohaldamisega väljasõidu ajaks.
2.Viru Vangla jättis 12.01.2023. a otsusega nr 6-10/71-2 X.X.-i taotluse rahuldamata. Otsuse kohaselt on X.X.-il üks kehtiv distsiplinaarkaristus (isikliku elektriseadme kasutamise keeld). X.X. ei ole asunud tööle majandustöödele terviseseisundist tulenevalt. Kinnipeetav on täitnud individuaalses täitmiskavas (ITK) planeeritud muid tegevusi, mida vangla on talle võimaldanud. Tulenevalt riskihinnangust on kinnipeetav hinnatud üliohtlikuks avalikkusele.
X.X.-i viimane süüdimõistmine on seotud kehalise väärkohtlemisega ja kuritegeliku ühenduse juhtimise/organiseerimisega. Kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu näitab, et X.X. ei ole suutnud ka vangistuses olles õiguskuulekalt käituda ning jätkab rikkumiste toimepanemist. Vanglal puudub kindlustunne, et väljasõidule lubades käitub kinnipeetav seaduskuulekalt.
3.Viru Vangla jättis 14.02.2023. a vaideotsusega nr 6-12/32-2 rahuldamata X.X.-i vaide vangla 12.01.2023. a otsuse peale.
4.X.X. esitas 12.02.2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta taotles Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse nr 6-10/71-2 tühistamist ja kohustava ettekirjutuse tegemist anda väljasõidu luba või alternatiivselt teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks ning kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) Vangistusseaduse (VangS) §-s 32 on sätestatud sotsialiseerumise ja vanglavälise suhtluse vormina lühiajalise väljasõidu võimalus 21 päevaks aastas, mida vanglateenistus on kohustatud VangS § 23 lg 2 alusel soodustama. See on kaebaja era- ja perekonnaelu puutumatuse ja austamise kaitsealas (põhiseaduse (PS) § 26 ning Euroopa inimõiguste ja vabaduste konventsiooni (EIÕK) art 8 lg 1) ning selle õiguse kasutamise piiramine saab toimuda üksnes rangetel kriteeriumitel, mida käesoleval juhul ei esine, mistõttu on vaidlustatud haldusakt õigusvastane. 2) Peaaegu aasta tagasi määratud distsiplinaarkaristust ei saa pidada sedavõrd tõsiseks asjaoluks, et põhjendada keeldumist. Kaebaja on 8 aastat käitunud õiguskuulekalt. Riskihinnanguid ei saa arvestada. Väljasõidu õigus on illusoorne.
5.Tartu Halduskohus tagastas 21.02.2023. a määrusega kaebuse hüvitamisnõude osas.
6.X.X. palus 02.05.2024. a taotluses minna üle Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele. Kaebaja põhjendatud huviks on, et vastustaja ei saaks edaspidi samas olukorras ja samadel põhjustel väljasõidu lubamisest keelduda. Kuriteo laadi puudutavate põhjenduste puhul on vastustaja piirdunud toimepandud kuritegude asjaolude kirjeldamisega, kuid ei ole välja toodud, kuidas need andmed iseloomustavad kaebajat pärast aastatepikkust vangistust. Otsuses on analüüsimata, kas ja mil määral on kaebaja distsiplinaarrikkumine seotud tema kuriteoriskidega. Ei ole võimalik veenduda, et vastustaja on kaalutlusotsuse tegemisel kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja kaalutlemine on toimunud ratsionaalselt ning kas otsusega kaasnev põhiõiguse piirang (PS § 26) on proportsionaalne.
7.Tartu Halduskohus lubas 10.05.2024. a määrusega üle minna Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõudele.
8.Viru Vangla palus 30.05.2024. a seisukohas jätta kaebus muudetud kujul rahuldamata.
9.X.X. teatas 16.01.2025. a seisukohas andmed ITK-s planeeritud tegevuste ja nendes osalemise kohta.
10.Tartu Halduskohus jättis 30.01.2025. a otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud poolte endi kanda. Otsuse põhjendused: 1) Kaebajal on vale ettekujutus, et vastustaja on kohustatud võimaldama talle VangS § 32 lg 1 alusel lühiajalist väljasõitu kuni 21 päevani aastas. Sellist kohustust ei tulene ka kohtupraktikast ega Euroopa Ministrite Komitee soovitustest liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta (Rec(2006)).
2
2) Kuna kaebaja taotluses kirjeldatud asjaolude näol ei olnud tegemist erakorralise perekondliku sündmusega VangS § 32 lg 5 tähenduses, tuli vastustajal kaebaja taotluse lahendamisel arvestada tema väljasõidu eesmärki (vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 82 lg 1 p 6), kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mille puhul oleks väljasõidu eesmärk omandanud erinevate asjaolude omavahelisel kaalumisel suurema tähtsuse. Kaebaja väljasõidutaotluses kirjeldatud asjaolusid ning tegevusi ei saa pidada sellisteks, mis pidanuks õigustama kaebajale VangS § 32 lg 1 alusel vanglast lühiajalise väljasõidu võimaldamist. Need tegevused ei ole kaebajale vajalikud vabanemisjärgsete töö-, õppimis-, eluaseme- või muude asjade korraldamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei saa kodus viibimisega osaleda laste kasvatamises ja teha seal remonditöid, kaasneb paratamatult määratud vangistusega. Tegemist on õiguspärase riivega kaebajale PS §-st 26 tulenevale õigusele perekonna- ja eraelu puutumatusele. 3) Kaebaja põhjendus kodus remonditööde teostamise vajaduse osas väljasõidu ajal on vastuolus vanglas tuvastatud töövõimetusega, mille järgi on kaebaja vanglas terviseseisundist tulenevalt töökohustusest vabastatud. Kaebajal on vangistuse ajal võimalik suhelda perekonnaliikmetega kirja ja telefoni teel, kohtuda lühi- ja pikaajalistel kokkusaamistel ja seeläbi osaleda lapse kasvatamises. Kaebajale on võimaldatud lähedastega (laste ja elukaaslastega) korduvalt pikaajalisi kokkusaamisi. 2022. a käis kaebaja 4-l korral pikaajalistel kokkusaamistel (19.03., 26.04., 18.08. ja 29.09.2022). Viimati toimus pikaajaline kokkusaamine 25.03.2023. Avalik huvi kaalub üles kaebaja soovi lühiajalisele väljasõidule lapse kasvatamise ja kodus remondi tegemise eesmärgil. 4) Arvestades kaebaja käitumist nii väljaspool vanglat kui ka vanglas (kehtiv distsiplinaarkaristus), ei saa pidada asjakohatuks vastustaja hinnangut, et kaebaja ei ole vangistuse jooksul oma ebaõigest käitumisest aru saanud ning tema puhul esineb endiselt uue süüteo toimepanemise või selle kavandamise oht. Seda kajastab m.h kaebaja suhtes koostatud kriminogeensete riskide hinnang, mille järgi on ta tunnistatud avalikkusele üliohtlikuks. Põhjendamata on kaebaja väide, et vastustaja poolt kinnipeetavate kriminogeensete riskide hindamise otsuseid ei tohi arvesse võtta. Selline nõue tuleneb VSkE § 82 lg 1 p-st 2. Olukorras, kus raske tahtliku kuriteo eest karistust kandval kinnipeetaval puudub vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid samas võib tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tuleneda suur risk ühiskonnale ja õiguskorrale, mille olemasolu signaliseerib kaebaja käitumine vanglas, oleks väljasõit ilmselgelt vastuolus vangistuse täideviimise eesmärgiga. 5) Kaebaja väited, et ta osales 2021. a-l ITK-s planeeritud programmis „Õige hetk“ ning programmi jätkutegevustes 28.05.2024 (eesmärk tuletada meelde programmis käsitletud teemasid ning kinnistada programmis omandatud teadmisi ja oskusi), ei ole määrava tähendusega, kuna kriminogeensete riskide hindamise tulemusena on kaebaja tunnistatud avalikkusele üliohtlikuks kinnipeetavaks. Seda, et kaebaja on läbinud mitmeid ITK-s planeeritud tegevusi, märgiti ka vangla 12.01.2023. a otsuses. Vangla 12.01.2023. a otsus on õiguspärane haldusakt.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
11.X.X. esitas 03.03.2025 apellatsioonkaebuse ning 29.08.2025. a seisukoha, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsus ja teha uus otsus, millega tuvastada Viru Vangla 12.01.2023. a otsuse nr 6-10/71-2 õigusvastasus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kohtulahend on jäänud olulises osas põhjendamata. Kohus leidis ebaõigesti, et kaalutlusotsuse tegemisel on vastustaja poolt arvesse võetavaid asjaolusid õigesti väärtustatud ja et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on toime pannud I astme kuriteo, ei ole piisav andmaks alust kahtluseks, et kaebaja võib väljasõidul viibides toime panna uue kuriteo. Riskide hindamine on prognoosotsus, kuid prognoos ei saa olla 3
üldsõnaline, vaid peab olema seotud kuriteo asjaoludega või seal peab olema selgemalt välja toodud, millised riskid ei ole maandatud. Selliseid põhjendusi ei nähtu. Teadmata või analüüsimata seda, mis oli distsiplinaarrikkumise sisuks, ei saa teha järeldusi selle kohta, kuidas ja mil määral kahandaks see väljasõidul kaebaja usaldusväärsust või tõstaks tema käitumuslikke riske. Peresuhtluse soodustamise hulka kuulub perega väljaspool vanglat suhtlemise võimaldamine lühiajalisel väljasõidul.
12.Viru Vangla esitas 24.03.2025. a vastuse ja 08.09.2025. a seisukoha, milles palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kuigi VangS §-st 23 tuleneb, et vanglavälist suhtlemist perekonnaliikmetega tuleb soodustada, ei ole antud eesmärk absoluutne. Vastustaja on taotluse lahendamisel igakülgselt arvestanud VSkE §-des 82 ja 83 nimetatud asjaoludega. Ei esine põhjust haldusakti tühistamiseks. Halduskohtu otsus on põhjendatud ning menetluskulude väljamõistmine kaebaja kasuks ei ole lubatav.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
14.Tartu Halduskohus asus 30.01.2025. a otsuses kokkuvõtlikult seisukohale, et Viru Vangla 12.01.2023. a otsus on õiguspärane. Vastustajal tuli kaebaja taotluse lahendamisel arvestada tema väljasõidu eesmärki, kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga. Ka ei tuvastanud halduskohus vastustaja poolseid eksimusi kõigi taotlusega seotud asjaolude kaalumisel. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõikele 4 tuginedes halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebuses esitatakse mõneti samased väited, millele halduskohus on vaidlustatud otsuses juba põhjalikult vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Kaebaja väitel on vaidlustatud kohtuotsus olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga. Halduskohtu otsus on põhjalikult motiveeritud ja arusaadav. Kohtuotsuses on käsitletud kõiki kaebaja olulisi argumente ning halduskohus on oma seisukohti veenvalt põhjendanud (vt kohtuotsuse põhjenduste p-d 18.5-18.10). Ka ei nähtu ringkonnakohtule, et vangla oleks lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise üle otsustamisel teinud kaalumisvigu.
16.Lühiajalise väljasõiduga seonduv on reguleeritud VangS §-s 32, mille lg-te 1 ja 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni 21 kalendripäevaks aastas, kui karistusest on ära kantud vähemalt 1 aasta või esimese astme kuriteo teistkordse ja tahtliku toimepanemise puhul vähemalt pool mõistetud karistusajast. VangS § 32 lg 4 sätestab, et lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise täpsem kord sisaldub VSkE-s. VSkE § 82 lg 1 p-de 1-7 järgi arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske, kinnipeetava käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, ITK järgimist, väljasõidu eesmärki ning väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. VSkE § 83 p-de 1-4 järgi võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; on alust arvata, et lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks taotluse esitanud kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema; kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis 4
eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema; kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib ning on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.
17.Kohtupraktikas on sedastatud, et lühiajalist väljasõitu saab käsitleda kui üht vangistuse täideviimisel seaduse alusel rakendatavat lisahüve. Lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamine on vangla administratsiooni kaalutlusotsus, mistõttu on ekslik arvata, et väljasõidu taotlus igal juhul rahuldatakse. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda lühiajalise väljasõidu korraldamist vastavalt enda soovile. Objektiivseks eelduseks lühiajalise väljasõidu võimaldamiseks on VangS § 32 nõuete täitmine. Lühiajalisele väljasõidule mittelubamisest ei tulene kinnipeetavale ühegi olulise õigushüve, s.h vabadusõiguse olulist riivet (TrtRKm 29.08.2019, 3-18-2154, p 12). Kohus võib hinnata vaidlustatud vangla otsuse puhul üksnes seda, kas vastava otsustuse tegemisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid ning kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud. Seega arvestades, et lühiajaliseks väljasõiduks loa andmine on VangS §-st 32 lähtuvalt kaalutlusotsus, ei ole kaebajal absoluutset subjektiivset õigust väljasõidule.
18.Viru Vangla võttis kaebaja lühiajalise väljasõidu taotluse üle otsustamisel arvesse kaebaja poolt toime pandud kuritegude laadi, kriminogeensetest riskidest tulenevat ohtlikkust, kaebaja käitumist vanglas ning ka taotletava väljasõidu eesmärki. Nimelt näeb VangS § 32 lg 4 muuhulgas ette, et kaaluda tuleb kaebaja poolt toime pandud kuritegude asjaolusid. Ka kohtupraktika järgi on lubatud arvestada isiku varasemat korduvat õigusvastast käitumist, mis iseloomustab tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse ning võib mõjutada isikule antavat ohuhinnangut. Seejuures on kinnipeetava poolt toime pandud kuriteo asjaolud VangS § 32 lg-st 4 tulenevalt loa andmisel esmase tähtsusega (TrtRKm 26.06.2018, 3-17-2799, p 9). Halduskohus viitas asjakohaselt VangS § 32 lg-le 4 ning hindas vangla poolt kaebaja kuritegude toimepanemise asjaoludega arvestamise õigesti põhjendatuks. Kaebaja vastupidine arvamus on ebaõige.
19.Kaebaja on ITK-s toodud ohuhinnangu järgi avalikkusele üliohtlik (dtl 154). Kaebaja väitel ei nähtu riskide hindamise prognoosotsusest põhjendusi, kuid kaebaja ei ole samas seadnud tema kohta koostatud ohuhinnangut ka kahtluse alla. VSkE § 82 lg 1 p 2 järgi arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades kinnipeetava isiksuseomadusi või kriminogeenseid riske. Seega, lähtudes VSkE § 82 lg 1 p-s 2 sätestatust, oli vanglal õigus arvestada kaebajast ühiskonnale lähtuvaid riske.
20.Viru Vangla on 12.01.2023. a otsuses (dtl 20) märkinud, et taotluse lahendamise hetkel on kinnipeetaval üks kehtiv distsiplinaarkaristus (isikliku elektriseadme kasutamise keeld). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seega olla kahtlust, et kaebaja on teadlik, millise distsiplinaarrikkumise eest talle mainitud distsiplinaarkaristus määrati. Kaebaja väide, mille kohaselt on tema jaoks distsiplinaarrikkumise sisu teadmata, ei ole ringkonnakohtu jaoks veenev. Ühtlasi ei ole kaebaja vaidlustanud asjaolu, et mainitud distsiplinaarkaristus oli lühiajalise väljasõidu taotluse lahendamise ajal kehtiv. Lähtudes VSkE § 83 p-s 31 sätestatust, pidi vangla taotluse lahendamisel kaebaja kehtiva distsiplinaarkaristusega arvestama.
21.Kaebaja taotles väljasõitu peresuhtluse eesmärkidel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et tegemist ei olnud VangS § 32 lg-s 5 märgitud erakorralise perekondliku sündmusega, mis oleks kaebajast lähtuva väljasõiduga seotud riski üles kaalunud. Peresidemete säilitamise ja tugevdamise eesmärki saavad täita ka lühi- ja pikaajalised kokkusaamised ning telefoni või kirja teel suhtlemine. Vaidlus puudub, et seda kõike on kaebajale ka võimaldatud. 5
22.Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30.01.2025. a otsuse muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus jätab kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 20 eurot ja menetluskulud 347 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda.
24.Ringkonnakohus peab kaebaja isikuandmete kaitseks vajalikuks asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja nimi initsiaalidega (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.