C.E kaebus Maksu- ja Tolliameti 20.06.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/055564-17 tühistamiseks ja 15.08.2022 vaideotsuse nr 6-1/5193-2 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – C.E, esindaja Jelena Aru Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Karel Miisna
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
C.E apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta C.E apellatsioonkaebus rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-1943 tehtud Tallinna Halduskohtu 12.12.2023 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Otsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed initsiaalidega.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-22-1943 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.01.12.2015 sõlmitud kinkelepinguga kinkis kaebaja ema kaebajale ühe Tallinnas Õismäe teel asuva korteriomandi (vaidlusalune korter), mille ema ise oli omandanud 11.11.2011 hinnaga 37 500 eurot. Kaebaja kandis kinkelepingu sõlmimisega seotud kulu (notaritasu) 154,92 eurot. Kaebaja müüs vaidlusaluse korteri 01.02.2019 hinnaga 69 000 eurot, kandes seejuures müügiga seotud kulud (notari- ja maakleritasud) 2373,76 eurot.
2.Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 20.06.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/055564-17, kohustades kaebajat tasuma 17 867,01 eurot tulumaksu (vaidlustatud maksuotsus). Kaebaja esitas vaide. Maksu- ja Tolliamet tegi 15.08.2022 vaideotsuse nr 6-1/5193-2, millega tühistas vaidlustatud maksuotsuse 13 294,26 eurot ületavas osas. Osas, milles vaidlustatud maksuotsus vaideotsusega muutmata jäi, asus MTA seisukohale, et kaebaja sai vaidlusaluse korteri võõrandamisest kasu 69 000 – 154,92 – 2373,76 = 66 471,32 eurot, millelt tuleb tasuda tulumaks. MTA leidis, et vaidlusalune korter ei olnud kaebaja alaline või peamine elukoht, mistõttu ei rakendu tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastus. Samuti leidis MTA, et kaebajal ei olnud õigust maksustatavast tulust maha arvata vaidlusaluse korteri ostuhinda, kuna korteri ostjaks oli kaebaja ema, mitte kaebaja.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada vaidlustatud maksuotsus ning vaideotsus osas, milles viimasega maksuotsus kehtima jäeti. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.Vaidlusalune korter oli kaebaja põhiline elukoht alates 2018. aasta keskpaigast kuni võõrandamiseni. Seda kinnitab esiteks asjaomast Õismäe tee elamut haldava korteriühistu üldkoosoleku protokoll, kust nähtub, et kaebaja osales koosolekul. Teiseks kinnitavad seda Maxima kliendikaardi väljavõtted ostude tegemise kohta vaidlusaluse korteri lähedal asuvas kaupluses, mis samas asub ebamõistlikult kaugel samal ajal samuti kaebaja omandis olnud teisest korterist (Astangu tn korter), mida MTA pidas kaebaja tegelikuks elukohaks. Seejuures on kaebaja sõbranna KH kinnitanud, et 2018. aastal elas tema Astangu tn korteris. MTA on ilma sisuliste põhjendusteta lugenud eelnimetatud seletuse ebausaldusväärseks. Kolmandaks kinnitavad kaebaja vaidlusaluses korteris elamist ka fotod, kust nähtub kaebaja sõidukite parkimine asjaomase Õismäe tee kortermaja ees ning viimaks oli vaidlusalune korter registreeritud rahvastikuregistris kaebaja elukohana. MTA tuvastas vääralt, et vaidlusaluse korteri kommunaalkulude arved esitati kaebaja ema nimele, kuna alates 2018. aasta juulikuust on need esitatud kaebaja nimele. See, et kaebaja ema arved tasus, on loomulik, kuna kaebaja ja tema ema elasid ühe perekonnana n-ö ühise rahakotiga.
3.2.Vaidlusalune korter asub 15 korteriga trepikojas, ent maksuhaldur tegi vaid paari naabri segaste ja mitte kokkulangevate ütluste põhjal järelduse, et kaebaja seal ei elanud. On küsitav, kui täpselt said naabrid mäletada 2021. aasta suvel seda, kas või kui sageli nägid nad kaebajat konkreetselt 2018. aasta lõpus ja 2019. aasta alguses, võttes ka arvesse, et kaebaja ja tema laps lahkusid tavaliselt kodust kell 7.30 hommikul ja saabusid tagasi kl 19 paiku, erinevalt näiteks kaebaja emast, kes käis väljas päevasel ajal, mistõttu nägid naabrid teda sagedamini.
3.3.Naabritest usaldusväärsemat teavet kaebaja vaidlusaluses korteris elamise kohta oleks MTA saanud korteriühistu juhatuse liikmetelt, samuti kaebaja lapse isalt, kes teadis, kus laps elab, ent neilt MTA teavet ei küsinud, mistõttu esitab kaebaja nendelt isikutelt saadud seletused kohtule. 2(9)
3-22-1943
3.4.Isegi kui asuda seisukohale, et vaidlusalune korter ei olnud kaebaja elukoht, oli kaebajal MKS § 83 lg 4 alusel õigus arvata maksustatavast tulust maha vaidlusaluse korteri ostuhind 37 500 eurot. Kaebaja soovis algusest peale vaidlusaluse korteri omandada ning tema vahenditest tasuti 2011. aastal korteri müüjale, ent kuna ta ei saanud tehingu tegemisel osaleda, palus oma emal osaleda tehingus ostjana. Hiljem vormistati korter kaebaja nimele kinkelepinguga. Vaidlusaluse korteri ostmisele eelnevad toimingud tegi kaebaja, kelle korraldusel käis emaga lepingu sõlmimisel kaasa ka jurist. Kaebaja emal puudusid vahendid korteri soetamiseks, küll aga olid need olemas kaebajal, kes vahetult enne tehingu tegemist kandis summa oma ema pangakontole. Eeltoodud asjaoludel oli 01.12.2015 kinketehing formaalsus, mille eesmärgiks oli asjad korda ajada ning kinkelepingu poolte jaoks tähendas see vaid omandi ümberregistreerimist õige omaniku nimele, ehk selle isiku nimele, kes korteri eest maksis.
MTA vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
4.1.Võõrandatud eluruumi kasutamine elukohana on maksumaksjale soodne maksuõiguslik asjaolu, mille tõendamise kohustus lasub maksumaksjal, kelle esitatud tõendite kogum peab veenma, et ta tõesti vaidlusaluses eluruumis elas. Kaebaja tõendamiskoormist tõstab siinsel juhul see, et tema omandis oli samaaegselt ka Astangu tn korter, mis kanti ka pärast vaidlusaluse korteri võõrandamist rahvastikuregistrisse kaeabaja elukohana.
4.2.Kaebaja esitatud tõendid vaidlusaluses korteris elamise kohta on ebausaldusväärsed. Ühistu koosolekul osalemine ei saa seda põhimõtteliselt tõendada. Maxima kliendikaartide väljavõtetelt ei saa teha järeldust, et ostud tegi kaebaja. Fotod sõidukitest, mille registreerimisnumbrid ei ole tuvastatavad, ei tõenda kaebaja elamist vaidlusaluses korteris, sest isegi kui need on kaebaja sõidukid, võivad fotod olla tehtud ajal, mil kaebaja ema külastas.
4.3.Vaidlusalune korter on 52,6 m2 suurune 2-toaline korter, kus elas kaebaja ema ning ühe naabri sõnul lisaks ka kaebaja vend. Ebausutav on, et seal elas ka kaebaja koos oma lapsega, olles samas enda väitel andnud oma Astangu tn korteri tasuta oma sõbranna kasutusse. Sõbranna kinnitus, et tema elas Astangu tn korteris, ei ole usaldusväärne. Asjaolu, et vaidlusaluse korteri kommunaalkulud tasus kaebaja ema, viitab sellele, et kaebaja vaidlusaluses korteris ei elanud. Sama saab järeldada ka naabrite seletustest.
4.4.Kohtumenetluses kaebaja esitatud tõendeid ehk korteriühistu juhatuse liikme seletust ja kaebaja lapse isa seletust ei saa arvesse võtta tulenevalt maksukorralduse seaduse (MKS) § 102 lg 1 punktist 2, kuna kaebaja oleks saanud need esitada juba maksumenetluses. Igal juhul ei saa kaebaja lapse isa ütlusi pidada usaldusväärseks, kuna tegemist on kaebajale lähedal seisva isikuga, kes samas on MTA-le seletusi andes väitnud, et viibis 2018.–2019. aastal välismaal. Korteriühistu juhatuse liikme seletust seevastu ei saa pidada usaldusväärsemaks vaidlusaluse korteriga samas trepikojas paiknevate korterite elanike antud seletustest.
4.5.Vaidlusaluse korteri ostuhinna tasus selle korteri omandamisel kaebaja ema, mistõttu ei saa seda maha arvata kaebaja maksustatavast tulust. Kaebaja omandas vaidlusaluse korteri kinke teel ehk tasuta.
5.Tallinna Halduskohus tegi 12.12.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. Halduskohus nõutus vaidlustatud maksuotsuse põhjendustega ning esitas kokkuvõttes järgmised põhjendused.
5.1.Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega, mille esinemist peab maksumaksja ise tõendama vastavalt MKS § 56 lõikele 1. Rahvastikuregistri elukohakandel ja isiku enda ütlustel ei ole määravat tähtsust isiku tegeliku elukoha määratlemisel. Vaidlustatud maksuotsuses ja seal viidatud kontrolliaktis kirjeldanud asjaolud ja tõendid loovad piisava aluse järeldamaks, et kaebaja ei kasutanud korterit võõrandamise hetkeni enda elukohana. Esiteks õigustab seda järeldust asjaolu, et vaidlusaluse korteri võõrandamise ajal oli kaebaja omandis teinegi, st Astangu tn korter. 3(9)
3-22-1943 Arvestades vaidlusaluse korteri suurust ja seda, et seal elas kaebaja ema ning ka kaebaja vend, on maksuhaldur põhjendatult eluliselt usutavamaks pidanud, et seal ei elanud samaaegselt ka kaebaja koos oma lapsega. MTA järeldusi kinnitab ka see, et vaidlusaluse korteri kommunaalarved esitati kaebaja ema nimele, kes need ka tasus ning ka naabrite ütlused ei kinnita kaebaja elamist vaidlusaluses korteris. MTA leidis õigesti, et korteriühistu koosolekust osavõtt ei kinnita kaebaja elamist vaidlusaluses korteris. MTA osutas õigesti ka sellele, et Maxima kliendikaardi väljavõttelt ei ole tuvastatav, kes kaarti kasutas, samas kaebaja pangakontolt ei nähtu tasumist Maxima kauplustes. Üksikud fotod sõidukitest ei saa samuti tõendada, et kaebaja elas vaidlusaluses korteris.
5.2.Tõendid, mille kaebaja esitas kohtumenetluses tuleb MKS 102 lg 1 p 2 kohaselt jätta tähelepanuta, kuna kaebaja ei ole veenvalt põhjendanud nende tõendite esitama jätmist maksuvõi vaidemenetluses. Lisaks ei saa kaebaja lähikondsete hulka kuuluvate isikute kinnitusi, mis on ilmselt vormistatud õigusnõustaja abiga, pidada tõsikindlateks tõenditeks.
5.3.MTA leidis õigesti, et vaidlusaluse korteri ostuhinda ei saa soetusmaksumuse hulka arvata, sest kaebaja ise seda korterit ei ostnud, vaid sai korteri omanikuks kinke teel selliselt, et soetusmaksumus oli 0. MENETLUSOSALISTE SEISUKOAHD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Kaebaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust, olemata sisuliselt käsitlenud kaebaja argumente, samuti hinnanud vääralt tõendeid. Apellatsioonkaebuse argumendid on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Vaidlusalune korter oli kaebaja elukoht, mida kaebaja soovis maksumenetluses tõendada oma sõprade ja sugulaste seletustega, ent kuna MTA pidas neid ebausaldusväärseteks, püüdis kaebaja vaidlusaluses korteris elamist kinnitada ka korteriühistu koosoleku protokollidega, Maxima kliendikaardi väljavõtetega, fotodega kortermaja ees parkivatest sõiduktest, rahvastikuregistri elukohaandetega ja kaebaja nimele väljastatud kommunaalarvetega.
6.2.Kui kaebaja ei oleks vaidlusaluses korteris elanud, puudunuks tal mistahes huvi osaleda ühistu koosolekul. Maxima kliendikaardi väljavõtted esitas kaebaja tulenevalt kohtupraktikast, kus on elukoha kindlaks tegemisel võetud arvesse mh seda, millises kauplustes isik käib. Kaebajal oli keeruline mõista, milliseid tõendeid MTA aktsepteerib. Ainsateks, kes saavad kinnitada isiku elamist konkreetsel aadressil on isiku lähikondsed, ent just nende selgitusi ei ole MTA aktsepteerinud. Fotod sõidukitest pärinevad naabermajas oleva korteri müügikuulutusest ning kinnitavad seega, et kaebaja sõidukid seisid asjaomase Õismäe tee elamu ees tihti, millest järeldub, et kaebaja elas seal.
6.3.Halduskohus on eiranud rahvastikuregistri andmete tähtsusest – kuna kaebaja omandis oli 2 korterit, siis on rahvastikuregistri andmed tähtsad. Kaebajal ei oleks olnud vaidlusaluse korteri enda elukohana registreerimiseks mistahes põhjust, kui ta oleks tegelikult elanud Astangu tn korteris. KH seletus tõendab, et Astangu tn korteris elas kogu 2018. aasta vältel KH, kes oli nõus seal korteris toimuva remondiga kaasnevate ebamuguvustega, kuna ta sai korterit kasutada tasuta. Kaebaja seevastu kolis vaidlusalusest korterist Astangu tn korterisse siis, kui viimases sai remont valmis ja vaidlusalune korter sai müüdud. MTA ei oleks tohtinud lugeda KH seletust ebausaldusväärseks pelgalt viimase lähedaste suhete tõttu kaebajaga ning oleks kahtluse korral pidanud KH seletust täiendavalt kontrollima. Väite kohta, et kaebaja elas kuni vaidlusaluse korteri võõrandamiseni Astangu tn korteris, ei ole MTA esitanud ühtki tõendit.
4(9)
3-22-1943
6.4.Halduskohus tuvastas vääralt, et vaidlusaluse korteri kommunaalarved väljastati kaebaja ema nimele, kuna alates 2018. aasta juulist väljastati need kaebaja nimele. Selles, et arved tasus kaebaja ema, ei ole midagi üllatavat, kuna ka tema elas vaidlusaluses korteris.
6.5.Halduskohus on vääralt hinnanud naabrite seletusi. Üks naabritest väitis, et vaidlusaluses korteris elab vana naine koos koeraga, ent kaebaja emal ei ole koera alates 2016. aastast. Teine naaber selgitas, et korteris elas naine koos noore mehega, kes olevat naise poeg, keda mõlemat oli ta enda sõnul näinud paaril korral ega olnud nendega suhelnud. Kaebaja vend ei ole aga vaidlusaluses korteris elanud, samas ei ole MTA kaebaja venna poole kunagi pöördunud. On ka arusaamatu, kuidas saab isik, kelle korter asus vaidlusaluse korteriga võrreldes madalamal korrusel, täie kindlusega väita, kes ja millisel ajavahemikul vaidlusaluses korteris elas.
6.6.Halduskohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kaebaja esitatud täiendavad tõendeid – kaebaja lapse isa, maakleri, juristi, vaidlusaluse korteri endise omaniku ning korteriühistu juhatuse liikme seletused. Halduskohus ei märkinud, millisel õiguslikul alusel ta tõendid tähelepanuta jättis, ega võtnud arvesse, et kaebajal ei olnud võimalik mõjutada kolmandaid isikud ega sundida neid seisukohti esitama, samas kui maksuhaldurile olid need isikud teada, ent viimane nende poole teabe saamiseks ei pöördunud. Liiati on halduskohus arusaamatul moel kaebaja lähikondseteks pidanud korteriühistu juhatuse liikmeid ja ka nende seletused seetõttu ebausaldusväärseteks lugenud. Erinevalt naabritest on ühistu juhatusel üldiselt väga hea ülevaade sellest, kes millises korteris elab. Vajadusele pöörduda korteriühistu juhatuse poole juhtis kaebaja korduvalt MTA tähelepanu, ent viimane seda siiski ei teinud.
6.7.Halduskohus on jätnud analüüsimata kõik kaebaja argumendid, mis puudutasid vaidlusaluse korteri soetusmaksumust. Kaebaja soovis algusest peale saada vaidlusaluse korteri omanikuks ning tasus selle ostmisel selle eest, ent sai omanikuks alles hiljem sõlmitud kinkelepinguga, samas ei pidanud tema ema talle tagastama korteri soetamisel tasutud ostuhinda. Selliselt vormistatud tasaarveldust võib oma olemuselt tõlgendada kui ostu-müüki. Kinkelepingu sisuks on kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat ilma vastutasuta, ent antud juhul ei saa rääkida kaebaja rikastumisest, kuna ta tasus kinkelepingu esemeks oleva korteri eest oma vahenditest 2011. aastal.
7.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse kohta seisukoha, paludes jätta halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja leiab, et halduskohus on käsitlenud kõiki kaebaja väiteid piisava põhjalikkusega ja õigesti hinnanud tõendeid. Väite, et kaebaja vend ei elanud vaidlusaluses korteris, esitas kaebaja vastustaja hinnangul esmakordselt alles apellatsioonimenetluses ja seetõttu tuleb see väide tähelepanuta jätta. Halduskohus jättis õigesti arvesse võtmata kaebaja esitatud uued tõendid, kuna kaebaja ei saanud alles pärast maksuotsuse tegemist mõista, et ta ei ole tal lasuvat tõendamiskohustust täitnud. Ka sisuliselt ei lükka kaebaja esitatud täiendavad tõendid maksuotsuses tuvastatut ümber.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu ostus on kokkuvõttes õige ja põhjendatud. Halduskohus rikkus menetlusnormi, kui jättis MKS § 102 lg 1 punktile 2 tuginedes arvesse võtmata tõendeid, mille kaebaja esitas alles kohtumenetluses. Asja materjalid ei viita sellele, et kaebaja jättis tõendid pahatahtlikult maksumenetluses esitamata (RKHKo 3-20-2201, p 20). See rikkumine ei toonud siiski kaasa vale otsuse tegemist, kuna ringkonnakohtu hinnangul ei lükka need tõendid vaidlustatud maksuotsuse järeldusi ümber.
9.Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu seisukohaga, et kaebaja ei ole veenvalt tõendanud, et kasutas vaidlusalust korterit kuni selle võõrandamiseni oma elukohana. TuMS § 15 lg 5 punktis 1 sätestatud maksuvabastus on erand TuMS § 15 lõikes 1 sätestatud üldreeglist, mille kohaselt kuulub vara võõrandamisest saadud kasu tulumaksuga maksustamisele. Maksuvabastuse 5(9)
3-22-1943 aluseks olevate asjaolude tõendamine on maksukohustuslase ülesanne. MKS § 56 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Selle, millistele konkreetsetele faktilistele asjaoludele ja neid kinnitavatele tõenditele tuginedes soovib maksukohustuslane tõendada seda, et ta teatavat eluruumi oma elukohana kasutas, otsustab maksukohustuslane ise. Maksukohustuslase soovil peab MTA selgitama, mida peab maksukohustuslane tõendama ning MTA ei või maksukohustuslast eksitada, ent samavõrd ei pea ega saa MTA maksukohustuslasele ette kirjutada, milliseid tõendeid esitada. Siinsel juhul ei nähtu ringkonnakohtule, et MTA oleks rikkunud selgitamiskohustust või kaebajat eksitanud.
10.Kaebaja väide, et ta soovis tõendada vaidlusaluses korteris elamist oma sõprade ja sugulaste seletustega, ent maksuhaldur luges need ebausaldusväärseteks, ei ole õige. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi konkreetsele isikule, kellelt seletuse võtmist oleks kaebaja taotlenud ning kellelt seletuse võtmisest oleks MTA keeldunud. MTA ei pidanud ise hakkama tuvastama isikuid, kellel võiks olla teavet selle kohta, kus kaebaja elas, vaid võis piirduda kaebaja esitatud tõendite hindamisega. Kaebajal oli võimalik taotleda, et maksuhaldur koguks tõendid, mis kaebajale endale olid kättesaamatud, nt võtaks seletusi teatavatelt konkreetsetelt isikutelt, kes kaebaja hinnangul teadsid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks selliseid taotlusi esitanud. Ka kaebaja väide, et ta juhtis menetluse käigus korduvalt maksuhalduri tähelepanu vajadusele võtta seletused korteriühistu juhatuse liikmetelt, on paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja on kontrolliaktile esitatud eriarvamuses ja kohtule esitatud avaldustes käsitlenud küll seda, kas või kui täpsed teadmised said vaidlusaluse korteri elanike kohta olla neil kahel naabril, kelle käest maksuhaldur omal algatusel seletused võttis, ent ei nähtu, et kaebaja oleks maksumenetluse käigus nimetanud maksuhaldurile konkreetseid isikuid, kelle seletustega ta soovib tõendada, et ta tegelikult vaidlusaluses korteris elas. Kaebaja on ekslikult seisukohal, et MTA ülesanne oli tõendada, et kaebaja vaidlusaluses korteris ei elanud. Vastupidi, kaebaja ülesanne oli tõendada, et ta seal elas. Olukorras, kus kaebaja ei viidanud konkreetsetele asjaoludele ja võimalikele tõenditele, mis saaksid seal korteris elamist kinnitada, ei pidanud MTA hakkama ise püüdma välja selgitada kõikvõimalikke asjaolusid, mis võiksid rääkida selles korteris elamise kasuks.
11.Eelöeldu puudutab ka kaebaja etteheidet, et MTA võttis seletused üksnes kahelt vaidlusaluse korteriga samas trepikohas olnud asuva korteri omanikult. Iseenesest on kaebajal õigus selles, et nende isikute seletused on mõneti ebaselged, ent kaebaja leiab vääralt, et ainuüksi nende seletuste pinnalt on maksuhaldur teinud järelduse, et kaebaja ei elanud vaidlusaluses korteris. Nii OF (dtl 110) kui MS (dtl 129) seletuste kohta on MTA õigesti leidnud, et need ei kinnita kaebaja elamist vaidlusaluses korteris. Kuigi üks neist väitis, et vaidlusaluses korteris elas vana naine koeraga ning teine, et seal elas naine koos noore mehega, on oluline, et kumbki neist ei väitnud, et 2018. aastal või 2019. aasta alguses oleks vaidlusaluses korteris elanud inimesed, keda võiks pidada kaebajaks ja/või tema lapseks. Kuna MTA ei pidanud tõendama, et kaebaja ei elanud vaidlusaluses korteris, võis ta pärast seda, kui kahe naabri seletused kaebaja seal elamist ei kinnitanud, teha järelduse, et kaebaja seal elamist kinnitavad tõendid puuduvad. Kui kaebaja oli seisukohal, et mõni samas trepikojas või majas elav inimene saaks oma seletusega kaebaja seal elamist kinnitada, oleks ta pidanud MTA-le nimetama selle isiku ja taotlema sellelt isikult seletuse võtmist. Seda kaebaja ei teinud. MTA ei pidanud võtma omal algatusel seletusi kõigilt korteriomanikelt pelgalt selleks, et kontrollida, kas mõni neist midagi asjassepuutuvat teab.
12.Mis puudutab kaebaja etteheidet, et MTA ei võtnud seletusi korteriühistu juhatuse liikmetelt, siis ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et MTA pidi eeldama, et ühistu juhatuse liikmetel on teave selle kohta, kes millises korteris elab. Ühistu juhatusel on mõistagi teave korteriomanike kohta, ent pole mistahes põhjust eeldada, et nad on kursis üksikasjalikult sellega, kes korterites tegelikult elab. Sellega seoses on vastustaja põhjendatult osutanud ka sellele, et kui asjaomase korteriühistu juhatus oleks olnud teadlik sellest, et vaidlusaluses korteris elab lisaks 6(9)
3-22-1943 kaebaja emale ka kaebaja koos oma tütrega, siis ei oleks ühistu esitatud arvetel märgitud korteri tarbijate (elanike) arvuks 1, kusjuures arvete kohaselt sõltus tarbijate arvust ka konkreetse kululiigi (prügiveokulu) jagamine korteriomanike vahel.
13.Ringkonnakohus nõustub siiski kaebaja etteheitega, et kohtumenetluses esitatud tõendite, sh korteriühistu juhatuse liikmete, aga ka kaebaja endise abikaasa seletuse tähelepanuta jätmine MKS § 102 lg 1 punktile 2 viidates ei olnud põhjendatud. Halduskohus oleks pidanud neid tõendeid sisuliselt hindama. MKS § 102 lg 1 p 2 alusel saab piirata tõendite esitamist maksuotsuste vaidlustamise korral erandjuhul, kui tegemist on tõendiga, mis pidi maksukohustuslasele kättesaadav olema juba maksumenetluse ajal ning mille esitamist oli maksuhaldur temalt piisavalt selgelt nõudnud (vt selle kohta Riigikohtu otsus haldusasjas 3-202201, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Kuigi sellest, et vaidlusaluse korteri enda elukohana kasutamise tõendamine on kaebaja ülesanne, pidi kaebaja hiljemalt kontrolliaktist üheselt aru saama, nagu ka sellest, et seni esitatud tõendeid ei pea MTA selle tõendamiseks piisavaks, ei andnud maksuhaldur kontrolliaktis piisavalt täpseid selgitusi, millest kaebaja pidanuks mõistma, et võimalikeks tõenditeks, mida ta saaks esitada, võiksid olla need tõendid, mille ta esitas hiljem kohtule. Kuigi MTA ei pea menetluse käigus ütlema maksukohustuslasele, milliseid tõendeid viimane esitama peaks, saab pärast maksuotsuse tegemist esitatud tõendid MKS § 102 lg 2 punktile 1 tuginedes tagasi lükata vaid siis, kui maksuhaldur on piisavalt selgelt selliste tõendite esitamist enne maksuotsuse tegemist nõudnud. Siinsel juhul see nii ei olnud, nt ei nähtu, et maksuhaldur oleks kaebajalt konkreetselt küsinud, kas kaebajale on teada konkreetseid isikuid, kes võiks oma seletustega kinnitada, et kaebaja elas vaidlusaluses korteris.
14.Ringkonnakohus leiab siiski, et halduskohtule esitatud täiendavad tõendid ei kinnita, et kaebaja elas vaidlusaluses korteris kuni selle võõrandamiseni. JP (dtl 51) seletuse usaldusväärsuses saab kahelda esiteks põhjusel, et tegemist on kaebaja lapse isaga, kellel on kaebajaga ühisest lapsest tingituna põhimõtteliselt huvi kaebaja majandusliku heaolu vastu. Teiseks vähendab JP seletuse usaldusväärsust see, et kaebaja osutas JPle kui asjas tähtsust omavaid asjaolusid teadvale isikule alles kohtumenetluses. Nagu eespool öeldud, ei anna see alust tõendi tähelepanuta jätmiseks, küll aga saab seda arvesse võtta tõendi usaldusväärsuse ja kaalu hindamisel. Kolmandaks tuleb sedastada, et JP seletus on äärmiselt üldsõnaline ning lisaks sellele väitis kaebaja ise MTA-le 17.05.2021 esitatud kirjalikus seletuses (dtl 224 jj), et tütar elas vaheldumisi tema ja oma isa juures. Kirjalikus seletuses, mille kaebaja esitas halduskohtule, on JP väitnud aga, et kaebaja elas 2018.– 2019. aastatel vaidlusaluses korteris koos oma ema ja tütrega. JP ei märgi, et tütar oleks osa ajast elanud tema juures ning liiati võõrandas kaebaja vaidlusaluse korteri juba 2019. aasta veebruari alguses ehk 2019. aastal saanuks kaebaja ja tema tütar elada selles korteris väid väikese osa ajast.
15.Samuti leiab ringkonnakohus, et korteriühistu juhatuse liikmete seletused (dtl 53, 82) ei kinnita veenvalt, et kaebaja kasutas vaidlusalust korterit kuni selle võõrandamiseni oma elukohana. Seletustest ei nähtu, mis asjaoludel väidavad ühistu juhatuse liikmed seda teadvat. Nende seletuse usaldusväärsuse seab samuti kahtluse alla see, et maksumenetluse käigus ei viidanud kaebaja neile kui isikutele, kellele on teada kaebaja selles korteris elamisega seotud asjaolud. Ühistu juhatuse teadlikkuse sellest, kes ja millal täpselt selles korteris elas, seab kahtluse alla ka juba eespool osutatud asjaolu, et ühistu esitatud arvetel kajastus vaidlusaluses korteris tarbijate arv 1. Seejuures on kaebajal õigus, et kuni juunikuuni oli arvete adressaadiks märgitud kaebaja ema, juulikuu arvest alates kaebaja, ent sellele vaatamata oli kõigil arvetel tarbijate arvuks märgitud 1. Seega saab usutavaks pidada, et tegelikult ei teadnud ühistu juhatuse liikmed, mitu inimest korteris elas.
16.Mis puudutab kaebaja etteheidet, et halduskohus tuvastas valesti, et ühistu esitas arved kaebaja ema nimele, siis see eksimus ei viinud halduskohut kokkuvõttes valele järeldusele. Sellele, kes oli arvete adressaat, ei ole halduskohus olulist kaalu omistanud. Küll aga on MTA ja 7(9)
3-22-1943 halduskohus asjakohaselt osutanud sellele, et arvete eest tasus kaebaja ema. Selles, et kaebaja ema samuti vaidlusaluses korteris elas, ei ole seejuures vaidlust. Kaebaja seisukoht, et ühise majapidamise moodustavad inimesed võivad jagada ühiseid kulusid nii, et üks neist kannab üht liiki (nt eluasemega seotud) kulud ning teine teist liiki (nt toiduga seotud) kulud, on iseenesest loogiline. Samas, võttes arvesse maksuhalduri tuvastatud asjaolu, et kaebaja ema sissetulek oli kasin ning asjaolu, et kaebaja ise tasus samal ajal Astangu tn korteriga seotud kulusid ilma, et oleks mistahes tõendeid selle kohta, et Astangu tn korteris väidetavalt elanud KH oleks kaebajale need kulud hüvitanud, saab pigem pidada usutavaks, et kaebaja ema kandis vaidlusaluse korteriga seotud kulud põhjusel, et tema ainsana selles korteris elas.
17.MTA ja halduskohus pidasid põhjendatult ebausaldusväärseks KH seletust (dtl 283). Seletuses väidab KH, et kasutas 2018. aastal Astangu tn korterit oma elukohana. Kaebaja on väitnud, et KH kasutas seda korterit tasuta ning sestap oli nõus ka seal toimuva remondiga. MTA ei ole KH seletust ebausaldusväärseks pidanud pelgalt sel põhjusel, et tegemist on kaebaja sõbrannaga. MTA on osutanud õigesti ka asjaolule, et rahvastikuregistri andmetel oli Astangu tn korter KH elukohaks kuni 27.12.2017 (vastustaja 28.10.2022 vastuse lisa 25, dtl 182). Ringkonnakohus nõustub MTA järeldusega, et üürilepingu või muu sarnase kokkuleppe alusel eluruumi kasutaval isikul ei ole mõistlikku põhjust registreerida enda elukohana mõnd muud eluruumi, kui ta tegelikult elab jätkuvalt edasi senises eluruumis. Pidades silmas, et KH, kes alates 2009. aastast oli elanud rahvastikuregistri andmetel Astangu tn korteris, lahkus selle registri andmetel sealt 27.12.2017 ning kõrvutades seda asjaoluga, et samal ajal registreeris kaebaja enda elukohaks vaidlusaluse korteri (dtl 262) – millest saab järeldada, et sel ajal lahkus ta oma varasemast elukohast ehk vahetas elukohta saab usutavaks pidada, et tegelikult vabastas KH Astangu tn korteri selleks, et sinna saaks elama asuda kaebaja. Selle pinnalt võis MTA pidada usutavamaks, et kaebaja asus 2018. aasta alguses elama Astangu tn korterisse ning tõdeda, et ka kaebaja esitatud tõendid ei kinnita veenvalt, et viimane kasutas 2018. aastal ja/või 2019. aasta alguses oma elukohana vaidlusalust korterit.
18.Eelnevaga seoses tõdeb ringkonnakohus sarnaselt MTA-ga, et ei saa usutavaks pidada, et kaebaja – tookord 38-aastane naine, kes kasvatas 12-aastast tütart – asus elama koos oma emaga 2-toalisse korterisse olukorras, kus kaebajale endale kuulus samas piirkonnas, umbes 1,5 km pikkuse teekonna kaugusel vähemalt üldjoontes samaväärses korterelamus asuv 2-toaline korter, mida tema väitel kasutas sel ajal tasuta tema sõbranna, kes seejuures 2017. aasta lõpus oli rahvastikuregistris oma elukohaandmeid muutnud ehk end kaebajale kuuluvast Astangu tn korterist n-ö välja kirjutanud. Mõistagi pole välistatud, et mingisugustel arusaadavatel asjaoludel (nt majanduslikel põhjustel, ajutiselt muu eluruumi kasutamise võimatuse tõttu, pereliikme hooldusvajadusest tingituna vms) elavad mitu põlvkonda koos kitsastes oludes, ent siinsel juhul ei ole kaebaja toonud veenvalt esile ühtki põhjust, miks ta pidi koos tütrega kolima vaidlusalusesse korterisse, kus elas tema ema. Kaebaja küll väitis, et Astangu tn korteris toimus 2018. aasta teises pooles ja 2019. aasta alguses remont, ent selle kohta ei ole esitatud ühtki tõendit ega üksikasjalikku kontrollimist võimaldavat selgitust. Liiati ei saa usutavaks pidada, et umbes pool aastat väldanud 2-toalise korteri remont oli sellise intensiivsusega, et kaebaja pidas paremaks elada sel ajal koos oma emaga vaidlusaluses korteris, ent samas ei olnud see remont selline, et oleks takistanud vaidlusaluses korteris elamist KHl, kes kaebaja väitel elas seal koos oma lastega. Kõik eeltoodud asjaolud kogumis, seal hulgas kaebaja enda ja KH ebausutavad seletused Astangu tn korteri kasutamise kohta õigustavad järeldust, et kaebaja ei elanud vaidlusaluses korteris. MTA leidis õigesti, et selles olukorras pidi kaebaja esitama usutavamad tõendid vaidlusaluses korteris elamis kohta, ent ta ei teinud seda. Seevastu on põhjendamatu kaebaja etteheide, et MTA ei ole tõendanud, et kaebaja elas Astangu tn korteris. MTA ei pidanud seda tõendama.
19.Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu järeldustega, mis puudutavad kaebaja esitatud fotosid parkivatest sõidukitest, korteriühist koosoleku protokolli ja Maxima kliendikaardi andmeid. Kuna vaidlust pole, et kaebaja ema elas vaidlusaluses korteris, on loogiline, et 8(9)
3-22-1943 kortermaja ees võis seista kaebaja kasutuses olev sõiduk, kui kaebaja oma ema külastas. Seejuures ei selgu fotodelt üheselt, millal need tehtud on ning ilmselgelt ei saa neist teha kaugeleulatuvat järeldust, et need sõidukid pidid asjaomase maja ees seisma pidevalt. Ilmselgelt põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et korteriühistu koosolekust osa võtmiseks puudub põhjus korteriomanikul, kes korteris ise ei ela. Korteriühistu eesmärk on korteriomanditeks jagatud kinnisasja ühine majandamine korteriomanike varaliste huvide kaitseks. Huvi korteriühistu tegevuse, sh üldkoosoleku ostuste vastu lähtub omandõigusest, mitte sellest, kas korteriomanik elab korteris ise. Maxima kliendikaardi väljavõttelt ei ole tuvastatav, et tegemist oli kaebaja kasutuses oleva kaardiga või et seda reaalselt kasutas ostude tegemisel kaebaja. Puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks vaadeldaval ajal regulaarselt teinud olmesissoste vaidlusaluse korteri läheduses asuvatest kauplustest.
20.Ringkonnakohus nõustub MTA ja halduskohtu seisukohaga, et kaebajal ei ole õigust arvata tulumaksuga maksustamisele kuuluvast summast maha vaidlusaluse korteri soetusmaksumust. Vaidlustatud maksuotsuse põhjendused on selles küsimuses ammendavad. Kaebaja käsitlusega, mille kohaselt oli korteri tegelikuks ostjaks juba 2011. aastal kaebaja ise ning 2015. aastal sõlmitud kinkeleping vaid mingisugune tegeliku õigusliku tähenduseta formaalsus, ei saa nõustuda. Sõltumata sellest, kust pärines raha, mille arvelt korteri müüjale 2011. aastal ostuhind tasuti ja olenemata sellest, mis oli korteri soetamise ajend või mida kaebaja ja /või tema ema selle korteriga edaspidi teha kavatses, omandas selle korteri kaebaja ema, kellel tekkisid kõik võlaõiguslikust müügilepingust tulenevad õigused ja kohustused, samuti omandi üleandmist käsitlevast asjaõiguslepingust tulenevad õigused ja kohustused ning omaniku vastutus. Asjaõigusseaduse § 56 lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete, sh omanikukande õigsust eeldatakse ja kaebaja põhjendused ei lükka seda eeldust ümber. Kaebaja omandas vaidlusaluse korteri 2015. aastal kinkelepingu alusel ehk tasuta. Kinkelepingust tekkisid selle pooltele need õigused ja kohustused, mis seaduse kohaselt kaasnevad kinkelepinguga. Nii näiteks erineb kinkija vastutus asja puuduste eest mõneti müüja vastutusest müüdud asjas puuduste eest (võlaõigusseaduse § 264). Samuti on kinkijal õigus kinkelepingust taganeda – sh pärast kinkelepingu täitmist ehk asja üleandmist – kui kingisaaja on tema vastu üles näidanud jämedat tänamatust (võlaõigusseaduse § 267—268), millesarnaseid õigusi ei kaasne müügilepinguga. Lisaks sellele ei ole kaebaja esitanud mitte ühtki tõendit selle kohta, et kaebajal oleks enne kinkelepingu sõlmimist olnud tegelikult mingisugune kehtiv võlanõue oma ema vastu ning et kinkelepinguga koos oleksid kaebaja ja tema ema sõlminud varjatud kokkuleppe, et kingi üleandmisega loetakse võlg tasutuks. Sellest, et kaebaja kandis enne vaidlusaluse korteri soetamist üle minigi rahasumma, nagu ka sellest, et kaebaja tegeles vaidlusaluse korteri valimise, ülevaatamise, ostu-müügitehingu ettevalmistamise jms-ga, ei saa järeldada, et 2015. aastal sõlmitud kinkeleping oli varjatud tehing, millega varjati tegelikult kaebaja ja tema ema vahelist müügilepingut, kus müügihind vastas vaidlusaluse korteri 2011. aasta ostuhinnale.
21.HKMS § 175 lg 1 kohaselt avaldatakse jõustunud kohtuotsus selleks ettenähtud kohas arvutivõrgus. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib kohus omal algatusel asendada avaldamisele kuuluvas kohtuotsuses sisalduvad isikut tuvastada võivad andmed initsiaalide või tähemärgiga. Kaebajate nimed, samuti kohtuotsuse kirjeldavas ja põhjendavas osas nimetatud füüsiliste isikute nimed ei ole avaldatava kohtulahendi mõistmiseks vajalikud ning saab eeldada asjaomaste isikute huvi, et nende andmed avaldatud kohtulahendis ei kajastuks. Seetõttu tuleb kohtuotsuses sisalduvad füüsiliste isikute nimed (v.a kohtulahendi päises olevad kohtu koosseisu liikmete nimed) asendada otsuse avaldamisel initsiaalidega.
22.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, siis jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.