X. X kaebus Maksu- ja Tolliameti 20.06.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/055564-17 tühistamiseks ja 15.08.2022 vaideotsuse nr 6-1/5193-2 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – X. X, lepinguline esindaja Jelena Aru
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalikus menetluses
Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Karel Miisna
RESOLUTSIOON
Jätta kaebus rahuldamata.
Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 11.01.2024. Vastuseks menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.11.11.2011 notariaalakti (dtl 284) kohaselt ostis Y. Y (X. X ema) korteriomandi asukohas Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn.
01.12.2015 notariaalakti (dtl 309) kohaselt kinkis Y. Y Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi X. Xle.
3.01.02.2019 notariaalakti (dtl 345) kohaselt müüs X. X Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi Q. Q.
3-22-1943
4.27.04.2021 korralduse nr 12.2-3/055564-1 alusel alustas Maksu- ja Tollimet (MTA) kontrollimenetlust, mille käigus kontrolliti X. X tulumaksu deklareerimise ja tasumise õigsust perioodidel jaanuar-detsember 2018 ja jaanuar-detsember 2019.
5.25.02.2022 koostas MTA kontrolliakti nr 12.2-3/055564-16, millele X. X esitas eriarvamuse 21.03.2022.
6.20.06.2022.a koostas MTA maksuotsuse nr 12.2-3/055564-17 (maksuotsus), milles leidis muuhulgas, et Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandi võõrandamistehingust saadud kasult oleks tulnud deklareerida ja tasuda tulumaks summas 13 294,26 eurot (maksuotsuses oli ekslikult 13 284,26 eurot ning see ilmne arvutusviga parandati maksuhalduri 15.08.2022 vaideotsusega nr 6-1/5193-2 õigeks).
7.28.07.2022 esitas X. X maksuotsusele vaide. 15.08.2022 vaideotsusega nr 6-1/5193- 2 (vaideotsus) rahuldati vaie osaliselt, kuid jäeti rahuldamata 01.02.2019 Xxxxxx xxx xx-xx korteromandi müügitehingu maksustamise episoodi ulatuses.
8.Tallinna Halduskohtusse saabus 14.09.2022 X. X (kaebaja) kaebus 20.06.2022 maksuotsuse tühistamiseks.
9.Kohus võttis 29.04.2022 määrusega kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks Maksu- ja Tolliameti (vastustaja).
10.Vastustaja vastas kaebusele 28.10.2022.
11.Kaebaja esitas täiendavad seisukohad 20.11.2023.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja seisukohad
12.Kaebaja leiab, et korteri aadressil Xxxxxx xxx xx-xx võõrandamisel saadud raha ei kuulu tulumaksuga maksustamiseks kahel põhjustel: 1) tegemist oli kaebaja põhilise elukohaga, kus ta elas 2018. a. keskpaigast kuni 2019. a. alguseni (ehk võõrandamiseni); 2) kui lähtuda MTA arusaamast, et tegemist ei olnud kaebaja elukohaga, siis oli kaebajal MKS § 83 lg-le 4 tuginedes õigus vähendada maksustatavat tulu soetushinna võrra (ehk 37500 euro võrra).
13.Lisaks leiab kaebaja, et maksuhaldur rikkus olulisel määral uurimiskohustust, mistõttu peab maksuotsust tühistama ning asi maksuhaldurile tagasi saatma menetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks. Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn oli kaebaja elukoht, mistõttu ei kuulu korteri võõrandamisel saadud tulu tulumaksuga maksustamiseks
14.Kaebaja võõrandas 01.02.2019.a korterit aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Maksumenetluse raames selgitas kaebaja maksuhaldurile, et korteri müügist saadud raha ei kuulu tulumaksuga maksustamisele, kuna tegemist oli kaebaja elukohaga. Oma väidete kinnitamiseks esitas kaebaja maksuhaldurile mh: a) KÜ koosolekute protokolli, mille kohaselt on näha, et kaebaja seal osales; b) Maxima kliendikaarti väljavõtteid, millede kohaselt ostles kaebaja lähedal asuvas poes; c) pildid, millede kohaselt olid kaebaja omandis olevad sõidukid pargitud Xxxxxxx xxx xx maja ees; d) Rahvastikuregistri andmete kohaselt oli Xxxxxx xxx xx-xx kaebaja elukoht; jms.
14.1.Kaebaja on maksumenetluse jooksul esitanud Xxxxxxx xxx xx KÜ koosoleku protokolli, kus tema osales ning selgitas, et korteriühistut asutatakse maja igapäevaelu korraldamiseks. Kui X. X ei oleks selles majas elanud, siis poleks ta ka selle käekäigu vastu huvi tundnud ning oleks lihtsalt oma ema nimele volikirja väljastanud. See, et kaebaja osales KÜ koosolekutel kinnitab teiste tõenditega koosmõjus, et tema elas Xxxxxx xxx xx-xx korteris kuni selle võõrandamiseni. 2(13)
3-22-1943
14.2.Kaebaja poolt esitatud Maxima „Aitäh“ kliendikaartide väljavõtted, mis viitavad, et kaebaja käis kodulähedases poes, selliseid tõendeid on varem kohtupraktikas peetud lubatavaks. Kaebaja selgitab, et juhul, kui kaebaja oleks elanud aadressil Xxxxxxxx xx/x, siis oleks ta käinud hoopis Rimi poes (Aastangu 2a) mis on suurem, kuid kauba valik ja päritolu sarnaneb Maximaga ning selleni on ainult 900m, samas kui Maxima poeni on lausa 3 km. Maksuhaldur ei saa lihtsalt kaebaja esitatud andmed kõrvale jätta. Uurimiskohustusest tulenevalt oleks maksuhaldur pidanud pöörduma päringuga Maxima poe poole ning paluda selgitada kes ja kuidas tasus kliendikaardi väljavõtetes näidatud ostude eest.
14.3.Kaebaja esitas fotod autode parkimise kohta, mille osas maksuhaldur leidis, et esitatud üksikud, juhuslikud fotod autodest ei tõenda, et korter oli X. X peamine või alaline elukoht. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et kui autod on isegi suvalistele fotodele sattunud, siis tähendab see seda, et need seisid seal väga tihti ja seega tõendab see kaebaja väidet, et ta kasutas seda korterit elamiseks. Maja aadress on tuvastatav kõrvalmajas müüdava korteri aadressi kaudu, kust avaneb teatud ja loogiline vaade aknast - foto on tehtud majast Xxxxxx xxx xx (mis tuleneb korteri müügikuulutusest) sisehoovi aknast, mis vaatabki Xxxxxxx xxx xx maja poole Kaebaja on seisukohal, et maksuhaldur ei saa mõjuva põhjuseta tõendeid kõrvale jätta.
14.4.Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et kohtupraktika kohaselt on rahvastikuregistri järgne sissekirjutus üheks tegeliku elukoha määravaks asjaoluks. Kui lähtuda sellest, et kaebaja valduses oli samaaegselt kaks korterit, siis seda enam on rahvastikuregistri andmed tähtsad – isik märkis registris oma elukohaks just Õismäe tee korteri. Pole ühtegi tõsiseltvõetavat põhjust, miks pidi kaebaja märkima registris oma elukohaks just Õismäe teel asuvat korterit, kui ta väidetavalt elas Astangu korteris. Lisaks sellele leiab kaebaja, et asjaolu, et tema omandis oli võõrandamise ajal korter aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx, Tallinn ei välista seda, et ta elas korteris aadressiga Xxxxxx xxx xx-xx. Maksuotsuse kohaselt maksuhaldur ei usu Kristina Hansing selgitusse. Lihtsalt ei usu, muid argumente pole. Maksuhalduril on mugav pidada seotud isikute selgitusi ebausaldusväärseks kuid arvestades seda, et tegemist on füüsilise isikuga, siis enamus kellega ta kokku puutub, on lähikondsed. Maksuhaldurile on mitmed isikud kinnitanud menetluse käigus, et korteris Xxxxxxxx xx/x käisid remonditööd 2018.a keskpaigast kuni 2019.a alguseni, sellele vaatamata ei tundunud maksuhaldurile kahtlane, et kaebaja elas koos oma lapsega korteris, kus käis kapitaalremont, kuid ometigi pidas ebausaldusväärseks Z. Z selgitusi ainult seetõttu, et ta on kaebaja sõber. Sellist lähenemist tõendite hindamisse ei saa pidada objektiivseks.
14.5.Maksuhaldur tuvastas, et korteri kommunaalarved on väljastatud korteri omanikku Y. Y nimele ja nende eest tasus Y. Y. Kaebaja selgitab, et eeltoodud seisukohad on ebaõiged. Oma vastuses teabenõudele 27.04.2021 nr 12.2-3/055564-1 on X. X maksuhaldurile esitanud dokumente, kust nähtub, et korteri Xxxxxx xxx xx-xx kommunaalarved on kuni juuni 2018.a. väljastatud tema ema nimele (kuigi ta ei olnud omanik) ja alates juulist 2018.a. on kommunaalarved väljastatud X. X nimele. Lisaks sellele on X. X selgitanud, et korteri Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn kommunaalarved 01.01.2018-31.12.2018 ja 01.2019 perioodi eest tasuti tema ema kontolt. See tulenes sellest, et alates aastast 2011 oli korter kirjutatud ja liitumised tehtud ema nimele, see jäi ka edaspidiseks. Kaebaja elas oma emaga perekonnana ühise rahakotiga ning ranget raha- ja kohustuste jaotust ei olnud.
14.6.MTA leidis, et ükski korteri Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn naaber ei kinnitanud, et kaebaja selles korteris elas. Kaebaja jääb oma eriarvamuses väljendatud seisukoha juurde. Trepikojas on kokku 15 korterit, kuid maksuhaldur pöördus ainult paari naabri poole. Seega ei saa maksuhaldur väita, et naabrid ei kinnita seda, et X. X seal elas, vaid üksnes seda, et mõned naabrid, kellele maksuhaldur päringuid teinud on. Siinjuures tuleb rõhutada, et naabrite selgitused ei ühti, on segased ning ei viida ühtsele arusaamale, seega ei saa need mälestused olla usutavad. 3(13)
3-22-1943
14.7.Maksuhaldur pöördus naabrite poole 2021.a. suvel ning küsis selle kohta, kes elas vaidlusaluses korteris 2018-2019.a alguses (e 2.5 aastat tagasi). Maksuhaldur ei ole naabritele näidanud kaebaja pilte ega küsinud kas ja kui tihti nad on teda majas näinud. Jääb mõistmatuks kas ja kuidas saab maksuhaldur olla 100% kindel, et naabrid õigesti mäletavad just 2018.a lõppu ja 2019.a algust. Oluline ei ole, et kaebaja elaks selles korteris al 2011, vaid oluline on TuMS tulenevalt, et ta elaks seal müügi hetkel. Seega on ajaline raam väga oluline. Lisaks sellele jääb kaebaja seisukohale, et Xxxxxxx xxx xx-25, Tallinn omaniku F. F kinnituse ei saa lugeda tõepäraseks, sest tema korter asub neljandal korrusel, kuid kaebaja elas viiendal korrusel. Jääb arusaamatuks, kuidas saab isik 100% täpsusega väita kes ja millisel ajavahemikul elas temast kõrgemal korrusel (tal puudub isegi võimalus näha kes ja millal uksest sisse astub). Kaebaja selgitab, et tema ema on pensionär ning veedab seega enamus oma päevast kodus, käib rohkem väljas päeva ajal ning seetõttu on naabritele rohkem nähtav. Samas kui kaebaja ja tema laps lähevad toast välja kell 7.30 (lähevad siis tööle, kooli, siis huviringidesse jne) ning tulevad tagasi peale 19.00, ehk ajal, mil enamus naabritest on oma korterites televiisorite ees. Selliselt ei saagi imestada, et mõni naaber ei ole kaebaja näinud. Samas jääb mõistmatuks miks maksuhaldur ei ole pöördunud KÜ esimehe poole (eriti selle poole, kes tol ajal ametis oli) – reeglina KÜ esimees teab, kes korteris elab jne. Jällegi on tegemist olukorraga, kus maksuhaldur jättis olulised tõendid kogumata.
14.8.Lisaks sellele on asja materjalidest näha, et MTA on pöördunud küsimustega kaebaja endise abikaasa, kaebaja lapse J. J isa, C. C poole. MTA on esitanud kolmandale isikule palju küsimusi laenude andmise jne kohta, kuid jättis nt isikult küsimata käesolevas asjas tähtsust omava küsimuse – kus C. C teadaolevalt elas tema tütar. Kaebaja ise on selle kohta C. Clt ütlusi võtnud (kaebuse lisa 5).
15.Kaebaja leiab kokkuvõtvalt, et on palju vastuolusid ja poolikult uuritud andmeid mis jäid MTA menetluse käigus välja uurimata. Kaebaja leiab, et sellises olukorras ei ole õige talle nii suurt summat määrata ning asi tuleb saata maksuhaldurile tagasi. Xxxxxx xxx xx-xx korteri soetusmaksumus
16.Maksukontrolli käigus selgitas X. X, et tema soovis algusest peale osta Xxxxxxx xxx xx- 28 korterit, kuid kuna tema ei saanud ostutehingus füüsiliselt osaleda, palus tema oma emal käia tehingus tema asemel ostjana. Seega alguses kaebaja maksis korteri eest, kuid omanikuks kinnistusraamatu järgi sai Y. Y. Hiljem vormistati korter kaebaja nimele kinkelepingu alusel. Sisuliselt aga kinkeleping tähendas seda, et kaebaja sai korteri ja Y. Y ei pidanud 2011.a kaebaja poolt korteri eest tasutud raha tagastama, ehk toimus tasaarveldus. Selliselt vormistatud tasaarveldust võib oma olemuselt tõlgendada kui ostu-müüki.
16.1.X. X palvel tehingul käis emaga kaasas jurist O. O (O), sest ema ei oskaks iseseisvalt tehingus osaleda ning käis seal ainult kaebaja palvel. Asjaolu, et enne oma ärasõidu on kaebaja korraldanud eelnevalt tehingu juriidilist poolt, kinnitab täiendavalt, et just kaebaja oli korteri ostmises huvitatud ja tema oli ka see, kes maksis korteri eest. Samuti kõik eelnevad läbirääkimised maakleriga, endiste omanikega, korteri ülevaatamise jne on teostanud kaebaja. Maksuhalduril oli reaalne võimalus neid asjaolusid kontrollida – pöörduda tehingusse kaastatud jurist O. O poole, maakleri poole, endiste omanike poole jne, kuid seda maksuhaldur teinud ei ole. Kuna maksuhaldur ei ole pidanud vajalikuks kaebaja nimetatud võimalikele tunnistajate poole pöörduda, siis tegi seda kaebaja ja tema volitatud esindajad.
16.2.Eeltoodud isikute selgitused kinnitavad, et kaebaja oli isikuks, kes tehingut ette valmistas, korteriga eelnevalt tutvus, korteriga seotud asjaolusid välja selgitas jne. Nimetatu kinnitab kaebaja arvates seda, et just tema oli isikuks, kes korterit osta soovis, kuid asjaolude sunnil palus oma emal tema asemel tehingus osaleda. Kaebaja märgib, tegelikkuses puudus tema emal Y. Yl rahaline võimalus soetada korter Tallinnas ja tegelikult tahtis korterit osta hoopis tema, kes rahastas korteriomandi soetamist põhiliselt oma isiklikest hoiustest (abieluvara jagamine, muud 4(13)
3-22-1943 hoiused) ja osaliselt sugulastelt saadud rahast. Vahetult enne ostutehingut kandis kaebaja oma kontolt ema kontole raha ja andis emale sularaha tema kontole panemiseks. Samuti andis kaebaja emale sularaha notari deposiidi sissemakseks. Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et tema esitas piisavalt andmeid ja selgitusi näitamaks, et kaebajal oli vajalik summa olemas (küll aga seda ei olnud Y. Yl).
16.3.Kaebaja leiab, et kuna Xxxxxx xxx xx-xx korter osteti 37 500 euro eest (hind oli notariaalselt kinnitatud lepingus kirjas); kõik asjasse puutunud isikud kinnitasid, et kaebaja oli see, kes seda raha maksis; kaebaja oli see, kes korteri ostmises huvitatud oli, kes seda välja valis, kes omanikega, maakleriga, notariga jne suhtles, siis sellises olukorras tuleks 37 500 eurot pidada soetusmaksumuseks ning seda summat tuleb kaebajale tulumaksu määramiseks arvesse võtta. Kaebaja sõnul oli 01.12.2015 kinketehing formaalsus, selle eesmärgiks oli asjad korda ajada ning X. X ja tema ema jaoks see tähendas vaid omandi ümberregistreerimist õige omaniku nimele, ehk selle isiku nimele, kes korteri eest maksis.
16.4.Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et korteri Xxxxxx xxx xx-xx müügist saadud tulu ei kuulu tulumaksuga maksustamisele TuMS § 15 lg 5 p 1 alusel. Isegi kui lähtuda MTA arusaamast, et tegemist ei olnud kaebaja elukohaga, siis tulumaksu määramisel oleks maksuhaldur pidanud (lähtudes tehingu reaalsest sisust) arvestama korteri eest tasutud 37500 eurot soetushinnana (TuMS § 37 lg 1, § 38 lg 1) ning määrama tulumaksu ainult soetushinda ületavast summast.
17.Koos kaebusega (ning ka 27.10.2022 e-mailiga) on kaebaja esitanud tõendeid, mida ta ei ole esitanud maksumenetluse käigus. Kaebaja selgitab, et on püüdnud ka varem eespool nimetatud isikutega ühendust saada (va Juri Paal), kuid isikute vastused viibisid. Võimalik, et algatatud kohtumenetlus ning õigusbüroo poolt allkirjastatud päring muutis isikute suhtumist neile esitatud päringutesse. Riigikohus on asjas nr 3-20-928 selgitanud, et tõendid tuleb esitada kohtu poolt eelmenetluses määratud tähtaja jooksul või erandjuhul pärast eelmenetluse lõppu. Viitega MKS § 102 lg 1 p-le 2 saab piirata tõendite esitamist maksuotsuste vaidlustamise korral üksnes erandjuhul ja Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-47-07 p-des 12 ja 13 ning otsuse nr 3-3-1-56-16 p-des 21 ja 22 toodud seisukohti arvestades (p 17). Kui maksuhaldur ei ole maksukohustuslaselt konkreetsete tõendite esitamist nõudnud ning maksukohustuslane ei ole neid tõendeid varjanud, ei saa maksukohustuslasele ette heita, kui ta mõistab alles pärast maksuotsuse tegemist, et on vaja koguda või esitada mõnda tõendit, seadmaks kahtluse alla maksuotsuses kasutatud tõendite usaldusväärsust või vaidlustamaks nende põhjal tehtud järeldusi. Niisugusel juhul kohalduvad asjas tavapärased halduskohtumenetluse tõendamisreeglid. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja esitanud asjasse puutuvaid tõendeid tähtaegselt.
18.Kaebaja jääb oma seisukoha juurde, et vastustaja on uurimiskohustust täitnud pealiskaudselt, isegi olematult. Seetõttu ei ole tõendamiskoormus kaebajale üle läinud. Vastustaja on rikkunud uurimiskohustust, kuna pidas ühelt poolt ebausaldusväärseks kaebaja lähikondsete ja sõprade selgitusi, kuid samas ei ole ise nende isikute käest selgitusi võtnud. Lisaks on vastustaja teinud järeldusi asjaolude kohta, mida ta pole tegelikult üldse uurinudki (nt et kaebaja elas hoopis Astangu tänaval ning et Õismäe korteris elas hoopis kaebaja vend). Kokkuvõtvalt on kaebaja seisukohal, et käesoleval juhul ei kinnita maksuhalduri kogutud tõendid veenvalt kahtlust, et Xxxxxx xxx xx-xx korter ei olnud võõrandamise hetkel kaebaja elukoht. Vastustaja seisukohad
19.Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et vaidlustatud maksuotsus ning vaideotsus on õiguspärased, nii faktiliselt kui õiguslikult põhjendatud ning puudub alus nende tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleks jätta täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja jääb seejuures 20.06.2022 maksuotsuses nr 12.2-3/055564-17 toodud 5(13)
3-22-1943 põhjenduste juurde (ning samuti ka 25.02.2022 kontrolliaktis nr 12.2-3/055564-16 toodud põhjenduste ning järelduste juurde).
20.Sisuliselt võib kaebaja väited ja põhjendused jagada kaheks: 1) kaebaja kasutas kuni korteriomandi võõrandamiseni eluruumi oma elukohana, mistõttu pidanuks rakenduma TuMS § 15 lg 5 p-s 1 nimetatud maksuvabastus ja 2) isegi, TuMS § 15 lg 5 p 1 maksuvabastus ei rakendu, on alust korteriomandi eest selle varasemal omandamisel Y. Y poolt tasutud müügihinda 37 500 eurot arvestada soetamismaksumusena ning määrata tulumaksu ainult seda ületavalt summalt. Selles järjekorras vastab vastustaja ka kaebuses toodud väidetele. Xxxxxx xxx xx-xx korteriomand ei olnud kuni võõrandamiseni kaebaja elukoht
21.Kohus on korduvalt leidnud, et isiku elukoha tuvastamisel ei ole määrav tähendus isiku ütlustel. Isik määrab ise oma elukorralduse, sh selle, millist ja kui mitut eluruumi ta oma alalise või peamise elukohana kasutab. Maksumenetluses saab asjaolu, millist ja mitut eluruumi isik alalise või peamise elukohana tegelikult kasutab, tuvastamisel tugineda kõigile maksumenetluses lubatud tõenditele (MKS § 59 lg 1). Võõrandatud eluruumi kasutamine alalise või peamise elukohana on maksumaksjale soodne maksuõiguslik asjaolu, mille tõendamise kohustus lasub maksumaksjal (MKS § 56 ja § 150 lg 1) 1. Nende tõendite kogum peab veenma, et isik tõepoolest vaidlusaluses eluruumis elas, mitte ei väida seda vaid maksuvabastuse saamise eesmärgil. Mida lühem on aeg, mille vältel maksukohustuslane enda sõnul eluruumi peamise või alalise elukohana kasutas ning mida rohkem on kaebajal teisi võimalikke elukohti, seda tugevamad ja usaldusväärsemad peavad olema tõendid, mis konkreetse eluruumi alalise või peamise elukohana kasutust kinnitavad.2
22.Siinkohal märgib vastustaja, et vastavalt kohtupraktikale on kaebaja tõendamiskoormist tõstnud asjaolu, et ta omas samal ajal korteriomandit aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx. Samuti on kohus märkinud, et TuMS § 15 lg 5 eesmärgiks on nn koduvahetuse vabastamine tulumaksust 3, teisisõnu maksuvabastuse esmane eesmärk on võimaldada isikul soetada võõrandatud eluaseme asemele uus samaväärne, mitte piiramatu maksuvaba kinnisvaratulu tagamine. Siinkohal on tähelepanuväärne, et vastavalt kaebaja esitatud rahvastikuregistri väljavõttele on tema elukohaks pärast Xxxxxx xxx xx-xx müüki märgitud Xxxxxxx xx/x-xxx, mida ta juba varasemalt omas. Eelnevast tulenevalt loob seadus ja kohtupraktika maksukohustuslasele kõrge tõendamisstandardi, mida kaebaja praegusel juhul ei ole täitnud. Juhul, kui jääb tõendamata, et tegemist oli maksukohustuslase elukohaga, maksuvabastust ei kohaldata, nagu praegusel juhul. Kaebaja väited ja maksumenetluses esitatud dokumendid, et ta kasutas Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandit oma elukohana kuni selle müügini, ei ole usaldusväärsed ega tõenda kaebaja elukohta aadressil Xxxxxx xxx xx-xx, ning maksuhalduri poolt maksumenetluses kogutud tõendid ei kinnita samuti seda, vaid viitavad hoopis sellele, et korteriomand aadressil Xxxxxx xxx xx-xx ei olnud kaebaja elukoht.
23.Korteriühistu koosolekul osalemine ei ole kuidagi seotud faktilise olukorraga, kas kaebaja korteris elas või ei elanud. On loomulik, et korteriühistu koosolekutel osalemine on iga omaniku huvides, sest korteriühistu koosolekul tehtavad otsused mõjutavad mh korteriomandi väärtust (näiteks kortermaja renoveerimise otsustamine) ja korteriomanditele esitatavate igakuiste kommunaalarvete suurust (näiteks kommunaalarvete arvutamise metoodika üle otsustamine, remondifondi suuruse otsustamine või ühistu poolt laenu võtmine). Kui isik ka korteris ei ela, aga on selle ostnud näiteks investeerimise eesmärgil, on iseenesest mõistetav, et need küsimused on talle olulised, aga mitte isikule, kes pole korteriomandi omanik, kuid sellegipoolest võib seal elada. Seega ei tõenda ühistu koosolekul osalemine faktilist korteris elamist.
TlnRnk 3-10-697 nr p 11, TlnRnk 3-19-1569 p 11, TlnRnk 3-08-1798
TlnHK 3-13-1611 p 32. Ringkonnakohus nõustus hilisemas menetluses.
TlnRnk 3-08-1619
6(13)
3-22-1943
24.Kaebaja esitas maksuhaldurile elukoha tõendamiseks Maxima „Aitäh“-kaardi väljavõtted. Vastustaja ei korda juba varasemalt välja toodud pikemaid põhjendusi, vaid jääb nende juurde. Esitatud väljavõtetelt ei selgu kuidagi nende esitanud kaebaja seos antud kaardiga ega asjaolu, et just tema käis Xxxxxx xxx xx-xx kõrval asuvas poes regulaarselt kaupa ostmas. Vastupidi, vastustaja on esitanud põhjendused, mis lasevad selles seoses kahelda.
25.Kaebaja esitatud 2 fotot sõidukitest, mille numbrimärk pole tuvastatav, ei tõenda kaebaja väidetavat elukohta aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Ka siin jääb vastustaja varasemalt esitatud põhjenduste juurde. Kui isegi võtta eeldus, et need autod kuulusid tõepoolest kaebajale ja need olid antud ajahetkedel pargitud kortermaja kõrvale, siis ei saa sellest teha järeldust, et kaebaja seal elas. Kuna on tuvastatud, et sel perioodil elas korteriomandis kaebaja ema, võib kaebaja väite asemel teha ka oletuse, et ta käis oma emal külas.
26.Lisaks esitas kaebaja väljavõtte rahvastikuregistrist, mille kohaselt oli tema elukohaks 28.12.2017-10.02.2019 märgitud Xxxxxx xxx xx-xx. Kohus on leidnud, et tulumaksuvabastus ei sõltu formaalsetest registrikannetest, vaid sellest, kas isik tegelikult kasutas eluruumi enne selle võõrandamist oma alalise või peamise elukohana4. Samal ajal omas kaebaja korteriomandit aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx, mida ta lasi väidetavalt tasuta kasutada oma sõbrannal ja tema lastel. Arvestades, et Ehitisregistri järgi on Xxxxxx xxx xx-xx 2-toaline korter suurusega 52,6 m2 (nt Xxxxxx xxx xx-xx müügilepingu p 1.8), kus elas kaebaja ema ja naabrite sõnul ka vend, ehk kaebaja elukoha korral kokku 4 inimest, oleks eluliselt usutav, et kaebajal oleks olnud samal ajal oluliselt mugavam elada teises temale kuuluvas korteriomandis, kus ka kaebaja enda väitel oli võimalik elada (kuna ta andis selle väidetavalt sõbrannale tasuta kasutusse). Mis puudutab sõbranna antud kinnitust, et ta tõepoolest Xxxxxxx xx/x-xxx korteriomandis elas, on ka kohtupraktikas jõutud seisukohale, et kaebajale lähedalseisvate isikute ütluste (sh ka sõbrannade) usaldusväärsus on väiksem, kui kolmandate isikute.
27.Ka maksuhalduri välja toodud asjaolu, et kommunaalarvete eest tasus Larissa X. X, viitab sellele, et kaebaja ei elanud aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Kaebaja on esitanud ise dokumendi, mis viitab sellele, et aastal 2018 oli ema tervis kehv ja ta sai töövõimetushüvitist. Kaebaja selgitus, et ema tasus vaid seetõttu kommunaalarveid, et liitumised olid tema nimel (kaebaja 17.11.2021 antud teave, küsimus nr 5), ei ole vastustaja arvates veenev, sest see ei takistaks kaebajal kuidagi neid arveid maksmast. Ühtlasi viitab kogutud teave (naabrite seletused), et kaebaja ei elanud Xxxxxx xxx xx-xx korteriomandis.
28.Kaebaja on kohtumenetluses esitanud 2 uut tõendit: esiteks tema tütre isa C. C kinnituse, mille kohaselt elas kaebaja Xxxxxx xxx xx-xx korteris ja teiseks Xxxxxxx xxx xx korteriühistu juhatuse liikme G. G sellekohase kinnituse.
28.1.Esiteks tunnistatakse MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt maksuotsus kehtetuks uue asjaolu ilmnemise tõttu vaid juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kohtupraktikas on leitud, et piiravat tingimust uue asjaolu või tõendi arvestamisel maksukohustuslase tahtluse või hooletuse puhul tuleb käsitleda kui kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärge. Kui kohtumenetluses esitatud tõendid eksisteerisid ka maksumenetluse ajal, siis jäeti need kaebaja poolt esitamata kaasaaitamiskohustust rikkudes.5 Seetõttu ei ole need tõendid lubatavad tõendamaks maksukohustust vähendavaid asjaolusid. Avaldades pärast maksuotsuse tegemist maksukohustust vähendavad asjaolud või esitades neid kinnitavad tõendid, peab maksukohustuslane tõendama, et nende varasem esitamata jätmine ei olnud põhjustatud tema enda tahtlusest või hooletusest. Teisisõnu tuleb maksukohustuslasel selleks, et nõuda kohtumenetluses maksuotsuse tühistamist maksuhaldurile varem avaldamata asjaolude tõttu, tõendada, et tal ei olnud mõjuval põhjustel võimalik neid asjaolusid või tõendeid varem esitada.
RKHKo 3-3-1-2-09 p 12
RKHK 3-3-1-47-07.
7(13)
3-22-1943 Sellisteks mõjuvateks põhjusteks saavad olla kaebaja enda tahtest sõltumatud objektiivsed asjaolud, mis takistasid tõendite esitamist või mille tõttu ei saanud kaebajalt tõendite varasemat esitamist mõistlikult eeldada. Tegemist saab olla sedalaadi asjaoludega, mis sarnanevad kohtumenetluses kaebetähtaja ennistamist õigustavatele asjaoludele. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ühtki sellist mõjuvat põhjust välja toonud, veel vähem tõendanud.6 Sellest tulenevalt on vastustaja seisukohal, et kaebaja poolt on lubamatu antud tõenditele tugineda.
28.2.Küll aga võtab vastustaja ka nende osas seisukoha. Esiteks viitab vastustaja C. C kinnituse suhtes veelkord kohtupraktikale, mille kohaselt kaebajale lähedalseisvate isikute ütluste (sh ka sõbrannade) usaldusväärsus on väiksem, kui kolmandate isikute. 7 Samuti kahandab antud kinnituse usaldusväärsust selle vastuolu isiku maksumenetluses antud teabega Nimelt ütles Juri Paal maksumenetluses vastuseks 05.11.2021 korraldusele nr 12.2-3/055564-11, et viibis aastatel 2018-2019 enamasti välismaal. Antud kinnituses väidab aga isik, et külastas 2018-2019.a tihti oma tütart aadressil Xxxxxx xxx xx-xx. Kui ta viibinuks enamasti välismaal, ei oleks ta saanud oma tütart tihti antud aadressil külastada. Teiseks, mis puudutab Xxxxxxx xxx xx korteriühistu juhatuse liikme antud kinnitust, siis on arusaamatu, miks see peaks olema kuidagi usaldusväärsem, kui maksumenetluse vältel kogutud kinnitused korteriga 28 samas trepikojas elavatelt isikutelt.
28.3.Kaebaja ise esitab kaebuse lk-l 6 retoorilise küsimuse, kuidas naabrid saavad täpselt mäletada 2,5 aastat tagasi toimunut. Selle teooria valguses jääb arusaamatuks, kuidas saab korteriühistu juhatuse liige mäletada 3,5 aastat tagasi toimunut. Teiseks peab maksuhaldur usaldusväärsemaks isikute ütlust, kes elavad vaidluse all oleva korteri asukohta vaadates samas trepikojas võrreldes isikuga, kes kaebaja teooriat arvestades peaks mäletama kümnetesse leibkondadesse kuuluvate isikute nimesid, arvestades, et Ehitisregistri kohaselt kuulub Xxxxxxx xxx xx kortermajja 60 eluruumi.
29.Kokkuvõttes jääb vastustaja seisukohale, et kaebaja väite tõendamiseks, et ta võõrandamiseni vaidlusaluses korteriomandis elas, puuduvad usaldusväärsed tõendid ja ta ei ole vastavalt asjaoludele täitnud korrektselt piisavat tõendamisstandardit, et kohalduks TuMS § 15 lg 5 p-s 1 nimetatud maksuvabadus. Teisalt on tõendatud hulk asjaolusid, mis viitavad sellele, et kaebaja kuni võõrandamiseni vaidlusaluses korteriomandis ei elanud. Y. Y poolt Xxxxxx xxx xx-xx korteri eest tasutud 37 500 eurot ei saa arvestada kaebaja poolt vara omandamiseks tehtud soetamismaksumusena
30.Soetamismaksumuseks TuMS § 38 lg 1 kohaselt on kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks ja täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sealhulgas makstud vahendustasud ja lõivud. Siinjuures on oluline rõhutada, et nii TuMS § 37 lg 1 kui § 38 lg 1 seavad kulude arvestamise eelduseks dokumentaalsete tõendite olemasolu. Kirjalik kuludokument peab muu hulgas tõendama, et kulu on tehtud maksumaksja poolt. Dokumendist peab nähtuma kulutuse sisu, selle tegemise aeg ning raha maksja ja saaja. Füüsilise isiku dokumentide säilitamise kohustus on sätestatud TuMS § 36 lg-s 2, mille kohaselt on maksumaksja kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Seega tuleb arvestada, et vara soetamismaksumust tõendavate dokumentide säilitamisel ei ole kindlat tähtaega – soetamismaksumuse arvestamiseks peavad dokumendid olemas olema vara võõrandamise ajal (ja ka võimaliku maksu määramise aegumistähtaja jooksul). Seega pole põhjendatud kaebaja seisukoht, et tal puudus kohustus säilitada kinnistutega seotud kulutuste tegemist tõendavaid
TlnHK 3-13-1611 p 44. TlnHK 3-13-1611, p 34.
8(13)
3-22-1943 dokumente. Ühtlasi peab olema tõendatud kulutuste vahetu seos antud vaidluse all oleva korteriomandi ostuga.
31.Juhul, kui kaebaja aastal 2011 kandis oma emale 11 500 eurot ja väidetavalt ülejäänud osas sularaha andis, esitamata selleks nõuetekohaseid dokumente, ei tähenda, et see oleks vahetult seostatav korteriomandi ostuga, veel vähem korteromandi ostuga kaebaja poolt. Praeguses olukorras ei ole kaebaja nõuetele vastavaid dokumente esitanud. Kui kaebaja ei esita kontrollimisel vara omandamiseks tehtud kulutusi tõendavaid dokumente, nagu praegusel juhul, ei ole kaebajal õigust nõuda väidetavate kulude maha arvamist kinnistu müügist saadud kasust, sh pole kaebaja esitanud ka väidetavat tasaarvestust (2015.a kinke puhul) nõuetekohaselt tõendavaid dokumente.
32.Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et kui kaebaja ei ole säilitanud dokumente, mille alusel oleksid kinnistu parendamiseks tehtud kulud dokumentaalselt tõendatud, ei lähe sellega tõendamiskoormus vastustajale üle, vaid tõendamata kulud tuleb jätta arvesse võtmata. Nähtuvalt TuMS § 38 lg 1 sõnastusest saab soetamismaksumuse arvestamise puhul võtta arvesse üksnes maksumaksja, mitte aga mõne teise isiku poolt vara parendamiseks tehtud kulutusi (vt ka Riigikohtu otsus nr 3-3-1-51-12). Seejuures on soetusmaksumuse tõendamiskohustus pandud maksumaksjale. Seega ei saa arvestada kinnistu soetamismaksumusse kulusid, mille kandmist kaebaja tõendanud ei ole. (TlnRnk 3-14-51372) Antud juhul on tõendatud soetamismaksumuse tasumine Y. Y poolt aastal 2011, mitte kaebaja poolt. Seega pole täidetud TuMS § 38 lg 1 eeldus, et soetamismaksumus peab olema kantud kaebaja poolt ning Y. Y poolt makstud raha korteriomandi eest ei saa arvestada kaebaja soetusmaksumuse hulka.
33.Dokumentaalselt on tõendatud, et kaebaja omandas korteriomandi aastal 01.12.2015 kinke teel. Riigikohus on selgitanud kinke teel saadud vara maksustamise erisusi: „Kinke puhul on tegemist võõrandamistehinguga, mille tulemusena tekib võõrandajal kahju ning omandaja jaoks on vara soetamismaksumus null. Kinkelepingu korral ei saa kinkija soetamismaksumus kingisaajale üle minna, sest soetamismaksumuse mahaarvamise õigus lakkab võõrandamistehingu tulemusena olemast ja asendub kahjuga, mida kinkija saab arvestada väärtpaberitehingu korral TuMS §-s 39 sätestatud tingimustel.” Seega, arvestades kehtivat kohtupraktikat, ei saa kaebaja ema tasutud soetusmaksumus kaebajale üle minna.
33.1.Kaebaja väidab, et tegelikult ostis tema korteri, mitte tema ema. Lisaks väidab kaebaja, et 2015.a kinkelepingu tegelik sisu ei olnud kinge ja 2011.a emapoolse ostutehingu ajal oli kaebaja kogu aja emaga telefoni teel ühenduses, olles faktiliselt ise tehingu pool. 2015.a tehingutega seotud dokumentidest ei ole näha, et poolte käitumine tekitanuks notaritele kahtluse poolte tegelikus tahtes.
33.2.Kaebaja väidab, et korraldas eelnevalt 2011.a tehingu juriidilist poolt, pidas eelnevaid läbirääkimisi maakleriga, endiste omanikega, teostas Xxxxxx xxx xx-xx korteri ülevaatamise. on teostanud kaebaja. Selle tõendamiseks esitas kaebaja kohtumenetluses 3 uut dokumenti. Mis puudutab nende tõendite lubatavust, siis jääb vastustaja eelnevalt toodud seisukohtade juurde, et antud dokumentide esitamine alles kohtumenetluses on lubamatu. Vastustaja lisab, et need dokumendid ei tõenda seda, et kaebaja oli 2011.a ostutehingu pool.
34.Mis puudutab kaebaja väidet selle kohta, et 2011.a ja 2015.a tehinguid tuleks vaadata kogumis, siis vastustaja jääb vaideotsuses toodud seisukoha juurde, et vara võõrandamisest saadud kasu maksustamisel ei ole olulised selle varaga toimunud varasemad tehingud, vaid maksukohustuse kindlakstegemisel tuleb vaadelda üksnes tehingut, millega maksukohustuslane vara omandas ja tehingut, millega ta hiljem sama vara võõrandas. Lisaks ei ole nimetatud tehingute vahel kronoloogilist seost – kui kaebaja tõepoolest oleks soovinud korteriomandi aastal 2011 omandada, ei oleks kinnistusraamatu kandega oodatud 4 aastat, vaid seda oleks tehtud vahetult aastal 2011. 9(13)
3-22-1943
KOHTU PÕHJENDUSED
35.MTA tegi 20.06.2022 kaebajale maksuotsuse, milles leidis, et kaebaja kontole tehtud sularaha sissemaksed ning korteri, asukohaga Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn, võõrandamisel saadud kasu kuuluvad tulumaksuga maksustamisele. MTA vaideotsusega tunnistati kehtetuks maksuotsus selles osas, mis puudutas pangakontole pandud sularaha maksustamist. Vaideotsusega parandas MTA ka arvutusliku vea ning luges õigeks maksusummaks 13294,26 eurot. Praegusel juhul puudutab vaidlus maksuotsuse seda osa, milles see kehtima jäi.
36.Käesolevas asjas on maksuotsuse õiguslikuks aluseks tulumaksuseaduse § 15 lg 5 p 1, mille kohaselt tulumaksuga ei maksustata kinnisasja võõrandamisest saadud kasu, kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi esemeks on eluruum, mida maksumaksja kuni võõrandamiseni kasutas oma elukohana.
37.Vaidlus käib selle üle, kas korter Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn oli kaebaja elukohaks kuni selle võõrandamiseni ning kas tõendamiskohustus lasub antud juhul kaebajal või vastustajal. Lisaks leiab kaebaja, et tegelikult ostis 2011. aastal Xxxxxx xxx xx-xx korteri tema, mitte tema ema ning ta soovib, et MTA arvestaks juhul, kui leitakse, et tegemist ei olnud kaebaja elukohaga, korteri ostutehingul tasutud müügihinda soetusmaksumusena ning MTA määraks tulumaksu vaid seda ületavalt summalt.
38.Kohtupraktikas on leitud, et isiku elukoht ei ole seotud ühe kindla asjaoluga, sh rahvastikuregistri kandega, vaid kõiki tõendeid tuleb hinnata ja asjaolud tuvastada nende alusel koosmõjus. Elukoht võib olla üheaegselt mitmes kohas (TsÜS § 14 lg 2). Kuna TuMS ei sätesta alalise või peamise elukoha määratlemise täpseid kriteeriume, on maksuvabastuse rakendamiseks elukoha tuvastamine, kus maksumaksja kuni eluruumi võõrandamiseni alaliselt või peamiselt elas, fakti tõendamise küsimus. Seda, kas tegemist on alalise või peamise elukohaga, võib tõendada ja kontrollida erinevat liiki tõenditega, sh riiklikesse registritesse kantud andmetega, maksumaksja seletustega, tunnistajate ütlustega, ajakirjanduse tellimise infoga, elektri kasutamist puudutavate andmetega jne. /.../ Maksumaksja alalist või peamist elukohta iseloomustab esmalt selle seotus tema isiklike ja majanduslike huvidega, mille esinemist peab maksumaksja ise tõendama. Lisaks sellele on isiku sellise elukoha määramisel oluline ka elukoha alalisus ja püsivus (TrtRKK 28.09.2012 otsuse nr 3-11-2046 p-d 7 ja 12). Rahvastikuregistri väljavõtted ei tõenda iseenesest, et kaebaja kasutas korterit oma elukohana, sest kohtupraktika kohaselt ei ole rahvastikuregistri järgsel sissekirjutusel määravat tähtsust isiku tegeliku elukoha määratlemisel.
39.Maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust (MKS § 56 lg 1). Seda eriti teabe ja tõendite osas, mis on maksukohustuslase poolt maksuvabastuse rakendamise aluseks ning mida seetõttu valdab just maksukohustuslane ise. Seega lasub TuMS § 15 lg 5 p 1 rakendamise aluseks oleva elukoha tõendamise koormus eelkõige kaebajal. Tõendite ring selleks piiratud ei ole, s.t vastavat asjaolu võib tõendada ka üksnes teatud liiki tõenditega (näiteks tunnistajate ütlustega). Vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas kaebaja poolt esitatud tõendid on usaldusväärsed ning kas esinevad asjaolud, mis selgitavad muude tõendite puudumist (TlnRKK 26.09.2014 otsuse nr 3-13-1611 p 10).
40.Vaadanud läbi poolte seisukohad ja esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vaidlustatud maksuotsus ja vaideotsus on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lg-st 2 tuleneb, et kohus ei pea kordama vaidlustatud haldusakti põhjendusi, milles on juba piisava põhjalikkusega vastatud ka kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väidetele ja millega kohus nõustub (vt nt Riigikohtu 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p 21; 02.06.2014 otsus nr 3-3-1-27-14, p 12). Vastustaja on kontrolliaktis (dtl alates 131), maksuotsuses (dtl alates 55) ja ka vaideotsuses (dtl alates 72) kaebajale maksu 10(13)
3-22-1943 määramisega seotud asjaolusid põhjalikult käsitlenud ning nendes dokumentides tooduga nõustudes ei korda ma kohtuotsuses kõiki juba senises haldus- ja kohtumenetluses tuvastatud asjaolusid ja nende põhjal tehtud järeldusi. Kontrolliakti ja maksuotsuse põhjendused on selged ja jälgitavad. Vastuseks kaebusele märgin järgmist.
41.MKS § 10 lg 1 kohaselt kontrollib maksuhaldur maksukorralduse seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Maksuhaldurile seadusega pandud ülesannete täitmiseks on maksuhalduril muu hulgas õigus nõuda maksukohustuslaselt ja kolmandatelt isikutelt teavet ning asjade ja dokumentide esitamist (MKS § 60-62). Kaebajal ei ole õigust otsustada vastustaja eest, milliseid tõendeid peaks maksuhaldur maksukohustuse kontrollimisel koguma ja arvesse võtma.
42.MKS § 150 lg 1, mis näeb ette, et maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb MKS §-s 150 sätestatud maksumaksja tõendamiskoormust sisustada eelkõige selliselt, et tõendamiskoormus läheb maksumaksjale MKS § 150 lg 1 kohaselt üle siis, kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Kui maksuhaldur on oma tõenditel põhineva kahtluse ning maksusumma arvestuse välja toonud, läheb tõendamiskoormus üle kaebajale ja ta peab näitama maksuhalduri järelduste ekslikkust (RKHKo asjas nr 3-3-1-34-07 p-d 11 ja 13). Minu hinnangul on käesoleval juhul tõendamiskoormus kaebajale üle läinud ning kaebaja etteheited vastustajale on seega alusetud.
43.Käesolevas asjas on maksuotsuses (dtl alates 55) ja kontrollaktis (dtl alates 131) kirjeldanud asjaolusid ja tõendeid, mis loovad piisava aluse järeldamaks, et kaebaja ei kasutanud korterit võõrandamise hetkeni enda elukohana (MO p 3.10 ja KA p 1.2.2.2). Esmalt on MTA viidanud, et kaebaja omandis oli korteri võõrandamise ajal veel teinegi, 22.05.2007 soetatud korter aadressil Xxxxxxx xx/x-xxx, Tallinn. Arvestades Xxxxxx xxx xx-xx korteri suurust ja seda, et seal elas kaebaja ema ning viimase kinnitusel ka kaebaja vend, on maksuhaldur asunud seisukohale, et eluliselt usutavam on, et Xxxxxx xxx xx-xx korter ei olnud samaaegselt ka kaebaja ja tema lapse elukoht. Sellist MTA järeldust kinnitavad ka asjaolud, et MTA tuvastas, et Xxxxxx xxx xx-xx korteri kommunaalarved on väljastatud kaebaja ema, Y. Y, nimele ja tema tegi ülekandeid korteri aadressil Xxxxxx xxx xx-xx, Tallinn kommunaalarvete eest. Ka ei kinnitanud Õismäe tee korteri naabrid, et kaebaja korteris elas, vaid ütlustest nähtub pigem see, et tegemist oli kaebaja ema elukohaga. Ka on MTA analüüsinud kaebaja poolt maksumenetluse käigus esitatud väiteid ning põhjendatult leidnud, et pelgalt korteri koosolekul osalemine ei tõenda, et kaebaja reaalselt elas selles korteris kuivõrd korteriühistu koosolekul ongi mandaat korteri omanikul või tema poolt volitatud isikul. Kaebaja on küll esitanud kaupluse Maxima „Aitäh“ kliendikaartide väljavõtted ostude sooritamise kohta kodulähedases kaupluses, kuid ka need ei lükka ümber maksuhalduri järeldusi, sest kliendikaartide väljavõtted ei ole identifitseeritavad. Kaebaja pangakontodelt ei nähtu tasumisi Maxima poodides, mis võiks kinnitada kaupluses ostude sooritamist. Kaebaja poolt esitatud üksikud, juhuslikud fotod autodest ei tõenda, et korter oli kaebaja elukoht. Fotodelt ei ole näha autode numbreid ning seega ei saa neid seostada just kaebajaga. Maja aadress, kuhu 11(13)
3-22-1943 autod olid pargitud, ei ole tuvastatav. Seega ei saa väita, et autod olid pargitud Xxxxxxx xxx xx maja juures.
44.Seega on MTA-l minu hinnangul piisavalt põhjendanud põhjendatud kahtlust, et kaebaja ei kasutanud Xxxxxx xxx xx-xx korterit oma elukohana. Maksuotsuse järeldused selles osas on selged ja jälgitavad. Vastupidiste väidete tõendamise kohtus lasub kaebajal ning kaebaja ei ole selliseid tõendeid maksuhaldurile ega kohtule esitanud.
45.Kaebuses leitakse, et MTA rikkus olulisel määral uurimiskohustust, mistõttu peab maksuotsust tühistama ning asi tuleb maksuhaldurile tagasi saata menetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks. Toimiku materjalidest nähtub, et etteheited uurimispõhimõtte rikkumise osas on alusetud. MTA on küsitlenud kaebajat, naabreid, analüüsinud kaebaja ja kaebaja ema pangakontode väljavõtteid, tutvunud kaebaja poolt esitatud tõenditega ning nende kohta oma seisukoha esitanud. Kaebajal oli maksumenetluse käigus võimalus esitada mistahes tõendeid, et tõendada Õismäe ee 83-28 korteri kasutamist oma elukohana (nt fotod korteri sisustusest, lepingud teenuste osutamiseks, saabunud kirjavahetus, pangakonto väljavõtted kodulähedases poes pidevalt tehtavate sisseostude kohta jms). Kaebaja ei ole maksumenetluse käigus selliseid tõendeid esitanud.
46.Kaebaja on kaebusele lisanud dokumente (dtl 50, 53), mis kaebaja hinnangul kinnitavad, et ta kasutas Xxxxxx xxx xx-xx korterit enne võõrandamist oma elukohana ning et tegelikult soetas kõnealuse korteri esialgset kaebaja mitte tema ema (dtl 18, 19, 22). Nõustun vastustajaga, et need tõendid tuleb jätta tähelepanuta. MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt saab maksukohustuslane tugineda maksumenetluses esitamata jäetud maksukohustust vähendavale tõendile juhul, kui tõendite esitamata jätmine ei olnud tingitud tahtlusest või hooletusest ning sellest põhimõttest saab lähtuda ka kohtumenetluse käigus esitatud tõendite puhul (vt RKHKo asjas 3-3-1-47-07 p-d 12 ja 13 ning asjas 3-31-32-09 p-s 27). Kaebaja ei ole antud juhul veenvalt põhjendanud, miks ta ei saanud eelviidatud tõendeid esitada maksu- või vaidemenetluse käigus, mistõttu nõustun vastustajaga, et tõendite varasem esitamata jätmine on käsitatav vähemalt maksukohustuslase hooletusena. Kontrolliaktile esitatud eriarvamuses ja vaides on esitatud pigem üldsõnalisi väiteid ning kaebaja positsiooni kinnitavaid tõsikindlaid tõendeid lisatud ei ole. Kaebaja lähikondsete hulka kuuluvate isikute kinnitusi, mis on ilmselt vormistatud õigusbüroo nõustaja abiga ei saa pidada tõsikindlateks tõenditeks. Tulenevalt sellest jätan eelkirjeldatud kaebaja poolt esitatud tõendid tähelepanuta. Esitatud tõendid ei oleks ka sellise kaaluga, mis lükkaks ümber maksuhalduri põhistatud järeldusi selles asjas.
47.Nõustun vastustajaga ka selles osas, et kaebaja ei saa korteri ostuhinda soetusmaksumusena arvestada, sest kaebaja ise seda korterit ei ostnud, vaid sai korteri omanikuks kinke teel. Korteri võõrandamisel on võõrandajal õigus müügihinnalt soetamismaksumus maha arvata üksnes juhul, kui ta on ise sama korteri eelnevalt omandanud müügitehinguga, kinkena omandatud korteri puhul aga puudub sellel soetamismaksumus (kingi saajale on soetamismaksumus 0), mida oleks võimalik maha arvata.
48.Kaebaja on kasutanud nii eriarvamuse kui vaide esitamise õigust ja kaebeõigust halduskohtumenetluses, vaatamata sellele ei ole kaebaja ei maksu-, vaide- ega kohtumenetluse käigus esitanud põhistusi ja tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuotsuse järeldused. Kaebus tuleb seega tervikuna jätta rahuldamata. Menetluskulud
12(13)
3-22-1943
49.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.