X-i kaebus SA Viljandi Haigla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervishoiuteenuse osutamata jätmisega ja kaebaja osas videojärelevalve kohaldamisega ajavahemikul 06.02–12.02.2025
RESOLUTSIOON
1.Tagastada X-i kaebus.
2.Jätta X-i taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Jätta X-i taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks (videosalvestise väljanõudmiseks) läbi vaatamata.
4.Asendada määruse avaldamisel X-i nimi tähemärgiga.
Edasikaebamise kord
Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4, § 204 lg 1).
Muud selgitused
Määrus toimetatakse kätte kaebajale teadmiseks SA-le Viljandi Haigla.
1.X (edaspidi ka kaebaja) esitas 15.03.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt jäeti kaebaja 06.02.2025 ilma talle hädavajalikust arstiabist, kui meedik ei kutsunud kaebajale psühhiaatrit. Kaebajal olid vaimse tervise probleemid ja sellest tulenevalt oli ta ebastabiilne. Kaebaja sai hiljem teada, et meditsiiniõde oli väljastanud tõendi, et kaebaja suhtes tuleb teostada videojärelevalvet. Kaebaja leiab, et videojärelevalve määramine ja selle teostamine oli põhjendamatu. Kaebaja viibis meditsiiniõe tegevuse tõttu ajavahemikus 06.02.–12.02.2025 videojärelevalve all, kuigi selleks puudus vajadus. Kaebajale on põhjustatud ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamisega terviseprobleemide ägenemine, valu ja kannatused ning oluline heaolu ja elukvaliteedi langus. Kaebajale on põhjustatud mittevaraline kahju 2000 euro ulatuses. Kaebaja palub vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest ning määrata talle riigi õigusabi korras esindaja.
2.Tartu Halduskohus jättis 14.07.2025. a määrusega kaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja kahjunõude aluse täpsustamiseks. Kohus märkis, et mõistab kaebust selliselt, et kaebaja peab talle kahju tekitanud tegevusteks 06.02.2025 meediku poolt psühhiaatri kutsumata jätmist ja tema suhtes videojärelevalve teostamist ajavahemikus 06.02.–
3-25-643 12.02.2025. Kaebajal tuli märkida, milles täpsemalt talle tekkinud tervisekahju seisnes ning kuidas jaguneb nõutud hüvitis 2000 eurot ehk kui suure osa sellest moodustab 06.02.2025 psühhiaatri kutsumata jätmine meediku poolt ja kui suure osa moodustab sellest videojärelevalvega kambris viibimine ajavahemikul 06.02.–12.02.2025. Kohus osutas, et kaebajal tuleb konkreetselt eristada käesoleva asja kahjunõude alust haldusasjas nr 3-25-1459 esitatud kahjunõude alusest. Sama määrusega jättis kohus rahuldamata kaebaja riigi õigusabi taotluse (resolutsiooni punkt 3).
3.X esitas 15.07.2025 kaebuse täienduse, milles märgib, et peab talle kahju tekitanud tegevusteks 06.02.2025 meediku poolt psühhiaatri kutsumata jätmist ja esmaabi osutamata jätmist ning kaebaja suhtes videojärelevalve teostamist ajavahemikus 06.02.–12.02.2025. Kaebajal olid naha pindmised vigastused, mille osas talle esmaabi ei osutatud. Kaebaja leiab, et tema inimväärikust alandati. Kaebaja arstiabist ilma jätmine põhjustas stressi ja ärevust. Haldusasjas nr 3-25-1459 esitatud kahjunõude alus võib osaliselt kattuda käesolevas asjas esitatud kahjunõude alusega seonduvalt videojärelevalve teostamisega, kuid vastustajad on erinevad. Tartu Vangla lähtub paigutuse tegemisel vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja sätetest. Käesolev kaebus on seotud aga meditsiiniteenuse osutamata jätmisega. Kaebajale on põhjustatud väärikuse alandamise eest 1500 euro ja vaimse tervise kahjustamise eest 500 euro suurune kahju.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kaebaja nõuab HKMS § 37 lg 2 p 4 alusel SA-lt Viljandi Haigla seoses 06.02.2025 kaebajale psühhiaatri kutsumata ja esmaabi osutamata jätmisega ning kaebaja suhtes 06.02.– 12.02.2025 videojärelevalve kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
5.Kohus leiab, et kaebus kuulub tervikuna tagastamisele.
6.Kaebus mittevaralise kahju hüvitamise osas seoses kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamisega tuleb tagastada HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel, kuna kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samadel alustel ning varasem kaebus on kohtu menetluses.
6.1.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on kaebaja 16.05.2025 esitanud haldusasjas nr 3-25-1459 kaebuse, milles ta nõuab Tartu Vangla tekitatud kahju hüvitamist seoses kambri nr 1166 tingimustega, s.h ajavahemikul 06.02–12.02.2025 videojärelevalve kohaldamisega.
6.2.Seega on nii praeguses asjas kui ka haldusasjas nr 3-25-1459 kaebuste nõuded ja kaebuse alusena välja toodud elulised asjaolud seoses kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamisega samad. Eelnevat ei muuda kaebaja väited, et vastustajad on erinevad ning käesolev kaebus on seotud meditsiiniteenuse osutamata jätmisega. Kohus märgib, et käesolevas asjas esitatud kaebus on tõepoolest osaliselt seotud meditsiiniteenuse osutamata jätmisega (psühhiaatri kutsumata jätmine), kuid kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamise küsimus ei seondu arstiabi andmata jätmisega. Ühtlasi on selle kahjunõude aluste puhul tegemist erinevate vastustajatega, kuivõrd soovituse kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamiseks andis SA Viljandi Haigla, kuid otsustuse videojärelevalvet kohaldada, tegi vangla. Kohus selgitab, et haldusasjas nr 3-25-1459 kahjunõude menetlemise käigus hindab kohus ka seda, kas vangla on lähtunud õigesti meediku tõendist ehk kohus hindab ka tõendi õiguspärasust.
6.3.Eelnevat arvestades tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel osas, milles see puudutab kahju hüvitamise nõuet seoses kaebaja suhtes videojärelevalve kohaldamisega ajavahemikul 06.02.–12.02.2025. Selles osas saab kaebaja kohtus oma õigusi kaitsta haldusasja nr 3-25-1459 raames. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 2
3-25-643
7.Kohtu hinnangul tuleb kaebus osas, milles kaebaja nõuab kahju hüvitamist seoses kaebajale 06.02.2025 arstiabi osutamata jätmisega ning sellega kaebaja inimväärikuse alandamisega ja vaimse tervise kahjustamisega, tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
8.Kaebaja nõuab SA-lt Viljandi Haigla 1500 euro suuruse hüvitise väljamõistmist selle eest, et 06.02.2025 aset leidnud sündmused kahjustasid kaebaja vaimset tervist ning alandasid tema inimväärikust. Vaatamata sellele, et kaebaja on kaebuses märkinud ka tuvastamisnõude, ei käsitle kohus tuvastamisnõuet eraldiseisva kaebuse nõudena, kuivõrd hüvitamiskaebuse lahendamisel peab kohus võtma seisukoha ka vangla tegevuse õiguspärasuse osas.
9.Kohus leiab, et vangla ei ole õigusvastaselt käitunud, kui ei kutsunud kaebajale 06.02.2025 koheselt psühhiaatrit.
10.Kaebuse kohaselt olid kaebajal vaimse tervise probleemid, millest tulenevalt oli ta ebastabiilne ja palus kutsuda talle psühhiaater, kuid meedik vastas, et seda kaebajale ei võimaldata. Seega jäeti kaebaja hinnangul talle tervishoiuteenus osutamata. Hiljem sai kaebajale teatavaks, et meditsiiniõde oli väljastanud tõendi, et kaebaja suhtes tuleb teostada videojärelevalvet, kuigi meedik kaebaja suhtes mingisugust läbivaatust ei teostanud ega osanud kaebaja hinnangul vaimse tervise probleemidega isikuga suhelda. Kaebaja viibis meditsiiniõe tõendi alusel ajavahemikul 06.02.–12.02.2025 videojärelevalve all, kuigi selleks puudus kaebaja sõnul vajadus. Lisaks oli kaebaja sõrm vigastatud ja selles oli klaasikild, kuid ka seda vigastust ei ravitud ja kaebaja pidi ise klaasikillu eemaldama. Kaebajal olid naha pindmised vigastused.
11.Vangistusseaduse § 53 lg 1 järgi tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 5 tähenduses on vältimatu abi tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse. On tavapärane, et kinnipeetavad soovivad meedikuid erakorraliselt teatud hetkedel näha, kuid psühhiaatriga koheselt rääkimise soov põhjusel, et kaebaja tundis ennast ebastabiilselt, ei pruugi olla selline probleem, mille pärast valvemeedik koheselt peaks kinnipeetavale psühhiaatri kutsuma. Kaebaja juures käis meditsiiniõde, kes kohtu hinnangul on piisavalt pädev hindamaks, kas kaebajal on erakorraline vajadus koheselt psühhiaatriga vestlemiseks või mitte. Meditsiiniõde sellist erakorralist vajadust ei näinud. Kohus ei pea usutavaks, et meedik ei osanud kaebajaga suhelda ega teostanud tema osas mingit läbivaatust. Ka kaebaja ise on märkinud, et meditsiiniõde väljastas tõendi, et kaebaja osas tuleb teostada videojärelevalvet. Seega võis meediku hinnangul olla teatav vajadus kaebaja üle täiendava järelevalve teostamiseks, kuid see ei olnud nii erakorraline, et oleks olnud põhjendatud psühhiaatri kohene sekkumine. Ka kaebaja selgitusest, et ta viibis ajavahemikul 06.02.– 12.02.2025 videojärelevalve all, kuid seda põhjendamatult, saab järeldada, et ka kaebaja ise ei pidanud enda probleemi tegelikult erakorraliseks. Samuti ei tulene ühestki õigusaktist, et kinnipeetavale, kes avaldab soovi arstiabi saamiseks, tuleb see tingimata koheselt võimaldada. Kohtupraktikas on sedastatud, et kehtivate õigusaktide kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiiniliste uuringute või ravi läbiviimist vastavalt enda soovile (Riigikohtu 21.12.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, p 8).
12.Kohtule on usutav, et kaebaja võis ennast 06.02.2025 tunda halvasti ja/või vaimselt kurnatuna või ebastabiilsena ning see võis kaebajale põhjustada teatavat ebamugavust, kuid kohtule ei nähtu, et tegemist oli sedavõrd intensiivse riivega, et tegemist saaks olla tervise kahjustamise või inimväärikuse alandamisega riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid ega veenvaid põhjendusi, millest kohus saaks järeldada, et 3
3-25-643 just 06.02.2025. a sündmus tekitas kaebaja vaimsete terviseprobleemide ägenemise ning sel päeval kaebajale psühhiaatri kutsumata jätmine või kaebaja sõrmest väidetava klaasikillu eemaldamata jätmine põhjustas talle valu. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja sõrmes oleks olnud klaasikild ning kaebaja oleks sellele osutanud, siis ei oleks meditsiiniõde sellele tähelepanu pööranud. Kaebaja võis alles pärast meditsiiniõe lahkumist märgata, et tema sõrmes oli klaasikild. Samas tuleb siinkohal arvestada ka kaebaja enda osalust selles, miks või kuidas klaasikild kaebaja sõrme sattus. Kohus leiab, et iga ebameeldivustunnet või teatud määral valu tekkimist ei saa samastada tervise kahjustamisega. Kuna kaebuse pinnalt võib mõista, et kaebajal esinesid vaimse tervise probleemid juba enne 06.02.2025, siis võivad kaebaja välja toodud hingelised raskused olla pigem tingitud tema varasemast seisundist või raskustest harjuda vangla üldise režiimiga. Samuti, kui kaebaja isegi tundis teatavat valu sõrmes, siis kohtu hinnangul ei saa naha pindmine vigastus tekitada sellise tugevusega valu, mida võiks pidada tervisekahju tekkimise vääriliseks.
13.Kaebaja on osutanud ka väärikuse alandamise tunde tekkimisele. Väärikuse alandamiseks on Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas peetud näiteks järgmisi olukordi: täielik sotsiaalne isolatsioon, erivajaduste ignoreerimine, arstiabi andmata jätmine, millega kaasnevad rasked vigastused või surm, põhjendamatu jõu kasutamine, sundtoitlustamine ilma meditsiinilise vajaduseta, ülerahvastatus kambris, alasti kinnipeetava läbiotsimine vastassoost vanglaametniku juuresolekul, paigutamine kolmeks kuuks pimedasse väiksesse kambrisse ilma jalutamisvõimaluseta, halvad sanitaartingimused kogumis. Käesolevas asjas esitatud kaebuse puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Kaebajale kutsuti 06.02.2025 kambrisse meedik ja talle osutati meditsiiniabi, kuid kaebaja ei olnud rahul sellega, et talle ei võimaldatud koheselt kohtuda psühhiaatriga, ning hiljem märkis ta, et tal oli ka klaasikild sõrmes, millega meedik ei tegelenud. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebaja kirjeldatud sündmused võiksid kvalifitseeruda sellisteks, mida võiks pidada kaebaja inimväärikuse alandamiseks ja tingiksid kaebajale hüvitise väljamõistmise.
14.Eeltoodud põhjendusi arvestades on kohus seisukohal, et kaebaja õigusi ei ole 06.02.2025 intensiivselt riivatud ja on ebatõenäoline, et selle päeva sündmused said põhjustada kaebajale hüvitamisele kuuluvat kahju.
15.Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
16.HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust pöörduda seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
17.Kuna kaebus kuulub tagastamisele, siis jätab kohus läbi vaatamata kaebaja menetlusabi taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja tõendite kogumiseks.
18.Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 178 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
4
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.