T.F ja D.B kaebused Tartu Vangla tegevusega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja I – T.F Kaebaja II – D.B , esindaja T.F Vastustaja – Tartu Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30.11.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
T.F , D.B ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta T.F , D.B ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused rahuldamata ning haldusasjas nr 3-22-2575 tehtud Tallinna Halduskohtu 30.11.2023 otsus muutmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses T.F ja D.B nimed tähemärgiga.
SELGITUSED
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-2575 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA HALDUSKOHTU OTSUS
1.Kaebajad käisid 01.02.2020, 07.03.2020, 04.07.2020 ja 05.09.2020 Tartu Vanglas pikaajalisel kokkusaamisel seal kinni peetava isikuga, kes on kaebaja I elukaasalane ning kaebaja II isa. Kaebaja II oli kokkusaamiste ajal 11-aastane. Kokkusaamistele saabudes kohustas vanglateenistuse ametnik kaebajaid läbiotsimise eesmärgil muu hulgas lahti riietuma.
2.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes kummagi kasuks 3500 euro suuruse hüvitise väljamõistmist inimväärikust alandava kohtlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Kaebajate hinnangul olid lahtiriietumisega läbiotsimise protseduurid nende jaoks alandavad, tekitasid stressi, ahastust, piinlikkust ja heaolu langust.
3.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata, esitades järgmised seisukohad. Pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate külaliste läbiotsimine on vajalik, et vältida vanglasse keelatud ainete ja esemete toimetamist, kuna ühelgi muul viisil ei ole sama tõhusalt võimalik selliseid aineid ja esemeid avastada. Samuti selgitas vastustaja, et kokkusaamisele saabunud isikute, sh kaebajate läbiotsimine korraldati viisil, mis tagas privaatsuse ja austas inimväärikust. Täieliku läbiotsimise tegemiseks saadeti läbiotsitav eraldi ruumi, lahti riietumiseks suunati külastaja kardinaga eraldatud läbivaatuse kabiini, kuhu külastaja sisenes üksi (või soovi korral koos lapsega). Külastajatel paluti üla- ja alakeha lahti riietada eraldi ehk külastaja ei pidanud seisma ametniku ees täielikult alasti. Toiming kestis maksimaalselt 2–3 minutit. Ametnik vaatas üle riided, jalatallad, kaenlaalused, vajadusel palus võtta juuksed patsist lahti, tõsta juuksed natuke üles ja lasta need alla langeda ning avada suu. Vangla praktikas ei nõutud külastajatelt igakordselt küki tegemist läbiotsimisel. Läbiotsimisel vältis ametnik läbiotsitavaga füüsilist kontakti. Alaealise läbiotsimise juures viibis lapsega koos kokkusaamisele saabunud vanem. Lastelt ei nõutud kükkide tegemist. Pärast kontrolli tegemist väljus ametnik kohe läbiotsimise kabiinist ning külastaja riietas end privaatselt.
4.Tallinna Halduskohus tegi 30.11.2023 otsuse, millega rahuldas kaebused osaliselt ning mõistis Tartu Vanglalt kaebaja I kasuks välja 1000 eurot ja kaebaja II kasuks 2000 eurot, jättes muus osas kaebused rahuldamata. Halduskohtu põhjendused olid kokkuvõttes järgmised.
4.1.Puudub vaidlus, et kõigil neljal korra eelnes pikaajalisele kokkusaamisele kaebajate kohustuslik alasti läbiotsimine. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 37 lõike 2 ja §-i 40 kohaselt ei ole vanglal kaalutlusruumi otsustamaks, kas pikaajalisele kokkusaamisele saabuv isik läbi otsida, küll aga on kaalutlusruum küsimuses, mil viisil seda teha. Kuna pikaajalisele kokkusaamisele tulevaid isikuid ei ole üldjuhul karistatud õigusrikkumiste eest, ei saa külastajate poolt vanglasse keelatud esemete toimetamise tõenäosust pidada sedavõrd suureks, et õigustada nende läbiotsimist sõltumata konkreetsest juhtumist eriti intensiivsel viisil. Vältimaks vanglasse keelatud esemete ja ainete sattumist, tuleks otsida vajaduse korral pärast kokkusaamist läbi eelkõige kinnipeetav. Keelatud ainete tarbimist kokkusaamiste ajal saab aga tuvastada narkotestiga, tubakatoodete tarbimist aga haistmise ja kokkusaamisruumi paigaldatud suitsuandurite abil. Alasti läbiotsimine saab olla äärmiselt erandlik meede. Käesoleval juhul 2(8)
3-22-2575 vastustaja kaalumist aga ei teostanud. Ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud põhjendused kirjeldavad abstraktset ohtu, mitte konkreetselt kaebajatega seonduvat ohtu. Isegi kui tekib konkreetses olukorras põhjendatud kahtlus, tuleks kaaluda lapse alasti läbiotsimise asemel kokkusaamise korraldamist muul viisil (nt järelevalve all) või jätta kokkusaamine üldse ära.
4.2.Kaebajatele tekkis mittevaraline kahju, mis kuulub hüvitamisele vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lõikele 1. Õigusrikkumise raskust ning süü vormi ja selle raskust arvesse võttes on põhjendatud mõista vastustajalt kaebaja I kasuks välja 1000 eurot ning kaebaja II kasuks 2000 eurot. Arvesse tuleb võtta, et kaebajate alasti läbiotsimine toimus kokku neljal korral, ning kaebaja II oli alaealine, mistõttu tema alasti läbiotsimisega kaasnenud riive oli oluliselt intensiivsem. Kuna ei ole tõendatud, et kaebaja I läbiotsimisel oleks läbi otsitud kehaõõnsusi, ei ole õige kaebaja I väide, et tema suhtes teostati vaginaalset läbivaatust.
5.Kaebajad esitasid Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, ning teha uus otsus, millega kaebus täies ulatuses rahuldada. Kaebajate hinnangul on halduskohus ilma seda arusaadavalt põhjendamata mõistnud välja väiksema hüvitise kui kohtupraktikas sarnastes olukordades tavaliselt. Seejuures viitavad kaebajad kohtuostustele haldusasjades 3-21-161 ja 3-21-2616 ning seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale. Kaebaja I ei nõustu halduskohtu järeldusega, et tegemist ei olnud vaginaalse läbiotsimisega. Kaebajaga sarnases olukorras olevale isikule mõistis EIK kohtuasjas Bojar vs. Poola tehtud otsusega välja 4000 euro suuruse hüvituse ning Riigikohus on kohtuasjas 3-18-360 tehtud otsuses rõhutanud, et hüvitis ei ole tohi olla väiksem sarnastes asjades EIK poolt välja mõistetud hüvitistest.
6.Vastustaja esitas seisukoha, paludes jätta kaebajate apellatsioonkaebus rahuldamata.
7.Vastustaja esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse, ning teha uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Vanglasse kokkusaamisele saabunud külastajate lahti riietumisega läbiotsimine ei olnud alusetu ega põhjendamatu, vaid vajalik vangla julgeoleku tagamiseks. Kokkusaamistele tulevate isikute kaudu võivad kinni peetavate isikuteni jõuda vanglas keetanud ained ja esemed, mida on hõlpsam üle anda, kuna kokkusaamised ei toimu vanglateenistuse ametniku järelevalve all. Keelatud ainete või esemete vanglasse sattumine võib väga tõsiselt ohustada paljude vanglas viibivate isikute elu ja tervist, mille kaitse on vanglateenistuse ülesanne. Kokkusaaja ei pruugi keelatud ainet või eset anda üle otse kinnipeetavale, vaid peita selle kokkusaamise ruumi, kust selle toimetab välja mõni teine selle ruumiga kokku puutuv isik, nt seda ruumi koristav või toidujagamisega tegelev kinnipeetav. Pikaajalisele kokkusaamisele saabuvad lähedased on valmis kinni peetava lähedase hüvanguks riskima.
7.2.Halduskohus leidis vääralt, et kuna kokkusaajad ei ole üldjuhul karistatud isikud, siis on neist lähtuv oht vähene. Enne külastuse toimumist on külastajast lähtuvat ohtu väga raske hinnata, kuna külastaja kohta on vanglal üldjuhul väga vähe teavet. Välistada ei saa, et keelatud esemete või ainete vanglasse toimetamine toimub mitte konkreetselt kokku saava kinnipeetava, vaid mõne teise kinnipeetava palvel, survel, abistamiseks või isegi tasu eest. Kui lahti riietumisega läbiotsimine oleks lubatav vaid konkreetsest isikust lähtuva
3(8)
3-22-2575 konkreetse ohukahtluse korral, siis on võimalik organiseerida keelatud esemeid vanglasse just selliste külastajate kaudu, kelle osas puudub vanglal igasugune põhjendatud kahtlus.
7.3.Metallidetektor, kompamine, röntgenseade, kehaskänner ja teenistuskoer aitavad küll keelatud aineid ja esemeid avastada, kuid ei ole sama tõhusad kui lahti riietumisega läbiotsimine.
7.4.Halduskohus heidab vastustajale põhjendamatult ette kaalumise teostamata jätmist. Kuigi iga konkreetse külastaja osas ei ole eraldi kaalumist läbi viinud, on vangla hinnanud ohte just külastajate vanglasse saabumisega kaasnevalt tervikuna ja sellest lähtuvalt on otsustatud ka kõige tõhusama eesmärgi saavutamiseks kohase vahendi kasutamise üle. Kui vanglale on juba ette teada, et pikaajaline kokkusaamine võib ohustada vangla julgeolekut või korda või kui vanglal on alust kahelda kokkusaaja maines, siis keeldutakse üldse pikaajalise kokkusaamise loa andmisest ning külastaja läbiotsimisega seonduvat küsimust ei teki. Küll aga tuleb vanglal veenduda ja võtta tarvitusele kohased abinõud tagamaks, et keelatud esemeid või aineid ei toimetaks vanglasse need külastajad, kelle puhul ei ole vanglal alust kokkusaamisest keelduda VangS § 25 lg 1 1 punktide 2 ja 3 alusel.
7.5.Halduskohtu otsusest ei selgu, millest lähtudes määras kohus kaebajatele välja mõistetud hüvitiste suurused. Halduskohus pidanuks arvesse võtma, et kaebajad ei kasutanud enne hüvitamisnõude esitamist esmaseid õiguskaitsevahendeid. Samuti ei ole halduskohus arvesse võtnud seda, et vaidlusalune lahti riietumisega läbiotsimine leidis aset ainult 4 korral ning kaebajatelt ei nõutud korraga kogu keha paljastamist, läbiotsimine teostati privaatselt ja kestis paar minutit. Riigikohtu praktikast ilmneb, et karistusseadustiku §-s 121 nimetatud süüteo ehk kehalise väärkohtlemise kannatanule suurimaks välja mõistetud hüvitiseks oli 2000 eurot ja mediaanhüvitis 500 eurot, ehk sellised hüvitised mõisteti välja asjades, kus isik kannatas valu ja tegemist oli reaalse füüsilise kahjuga. Samuti mõistis Tallinna Ringkonnakohus 29.04.2021 otsusega välja 1100 eurot kaebaja kasuks, kes viibis arestimajades kokku ligi 7 kuud inimväärikust alandavates tingimustes. Eeltoodud rikkumiste intensiivsus ja ajaline kestvus oli pikem, kui lühiajaline läbiotsimine koos lahti riietumisega.
8.Kaebajad esitasid kirjaliku seisukoha, paludes jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus tuvastas õigesti, et kaebajate allutamine alasti läbiotsimisele ilma, et sellele eelnevalt oleks kaalutud konkreetselt kaebajatega seonduvaid ohtusid vangla julgeolekule, oli õigusvastane, alandas kaebajate inimväärikust ja põhjustas neile mittevaralist kahju. Halduskohtu välja mõistetud hüvitis ei ole ülemäärane ega ebamõistlikult väike. Halduskohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel olulisi asjaolusid tähelepanuta jätnud.
10.Vastustaja tegevuse õigusvastasuse osas jääb ringkonnakohus oma varasemas praktikas, eelkõige haldusasjades nr 3-21-161, 3-21-2616 ja 3-23-51 tehtud kohtuotsustes võetud seisukohale, et vanglasse kokkusaamisele saabujate rutiinne alasti läbiotsimine ei ole proportsionaalne. Vastustajal oli VangS § 27 lõikest 1 ja § 68 lõikest 3 ning justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lõikest 1 tulenevalt kohustus vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele saabuja läbi otsida ning põhimõtteliselt ka õigus kohustada isikut selleks lahti riietuma, ent viimast üksnes juhul, kui see oli asjaoludest tulenevalt vajalik.
4(8)
3-22-2575
11.Halduskohus leidis õigesti, et vanglal on kaalumisruum küsimuses, kuidas ja mil viisil isik läbi otsida. Siinsel juhul vastustaja seda õigust ei teostanud, vaid allutas kaebajad nende põhiõigusi intensiivselt piiravale kontrollimeetmele üksnes põhjusel, et seda tehti kõigi pikaajalisele kokkusaamisele saabuvate isikutega. Valik alasti läbiotsimiseks peab põhinema konkreetse külastajaga seotud ohuhinnangul. See saab põhineda näiteks külalise varasemal käitumisel, vanglale eelnevalt teadaoleval infol ja/või vanglas külastuse eel või selle ajal ilmnenud asjaoludel. On tõsi, et külastajaga seotud ohu kohta on vanglal keerulisem teavet koguda ja prognoosotsust teha, kui hinnata kinnipeetavatega seotud riske, kelle kohta vanglal on rohkem teavet ja kogemusi. Samas kohustavad VangS § 24 lg 1 1 ja § 25 lg 11 hindama kokkusaamise loa andmisel riske, sh nt kokkusaaja mainet. Sama teave võib olla muu hulgas aluseks valiku tegemisel eesootava läbiotsimise viisi ja üksikasjade kohta. Vanglateenistuse ametnik saab küsitleda kokkusaamisele tulijat, selgitada, et alasti läbiotsimine on üks võimalus, jälgida isiku käitumist, vastuseid, kehakeelt ja oma kogemuse pinnalt hinnata riski, et kokkusaajal võib olla kehale või selle õõnsustesse peidetud keelatud esemeid või aineid.
12.Seisukohta, et alasti läbiotsimine saab olla vaid erandlik meede, kinnitavad ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) ja õiguskantsleri seisukohad. CPT taunis täieliku lahtiriietamisega läbiotsimise regulaarset kasutamist 2019. aastal soovituses CPT/Inf (2019) 31 Eestile (p 84) 1. Õiguskantsler on, viidates EIK 26.09.2006 otsusele asjas Wainwright vs Ühendkuningriik, Mandela reeglitele, Bangkoki reeglitele ja Euroopa vanglareeglistikule, soovitanud vanglal lahti riietumisega läbiotsimisele eelistada alternatiivseid läbiotsimisvahendeid ja -meetodeid (kompamisega läbiotsimine, inimeste ja asjade uurimiseks kasutusel olevad skännerid, teenistuskoera kasutamine jmt) ning otsida kokkusaajad läbi lahti riietumisega üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik. Juba 2020. aastal on õiguskantsler kirjas nr 77/191450/2000290 juhtinud Tallinna Vangla tähelepanu tõigale, et vangla ei ole suutnud veenvalt selgitada, millistel erandlikel asjaoludel oli põhjendatud pikaajalisele kokkusaamisele tulnud külaliste läbiotsimine neid kõiki täielikult lahti riietades (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-161 punktid 15–20 ja seal viidatud praktika).
13.Siinsel juhul ei olnud vastustajal ühtki adekvaatsel riskihindamisel põhinevat põhjendust kaebajate alasti läbiotsimiseks. Kinnipeetavaga kokkusaamisele saabuvat külastajat puudutava riskihindamise raames võib seejuures arvesse võtta ka asjaomase kinnipeetavaga seotud asjaolusid, ent need peavad olema mõistlikult seostatavad ohuga, et külastaja toob vanglasse keelatud esemeid või aineid.
14.Vastustajal on iseenesest õigus selles, et veendumaks, et kokkusaamisele saabujal ei ole kaasas keelatud esemeid või aineid, on alasti läbiotsimine tõhusam kui muud läbiotsimise viisid. Õige on vastustaja selgitus, et läbi riiete kompamine, nagu ka metallidetektori ja teenistuslooma kasutamine, ei pruugi eelkõige väikesemõõduliste esemete leidmiseks olla piisav. Seega pole välistatud, et kokkusaamisele tulijal õnnestub alasti läbiotsimise tegemata jätmise korral toimetada vanglasse keelatud esemeid. Mida rutiinsem, intensiivsem ja invasiivsem on kontroll, seda suurem on tõenäosus, et avastatakse keelatud esemeid. Samas ei ole isegi sellisel juhul tagatud, et avastatakse absoluutselt kõik keelatud esemed. Teisalt tuleb arvestada, et läbiotsimine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi. Seetõttu on paratamatult tarvis leida kahe väärtuse vahel tasakaalupunkt. Õigusriigis ei pea taolises väärtuste kollisiooni olukorras alati ja tingimusteta taanduma põhiõigused ning prioriteedi omandama korra tagamise huvi. Seetõttu, tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole lubatud rutiinne täiskontroll kõikide külastajate puhul ja otsustamine peab toimuma vanglaametniku 1
3-22-2575 kaalutlusõiguse alusel juhtumipõhiselt. Vangla julgeoleku tagamiseks on vanglal võimalik võtta ka teisi üldisemaid meetmeid, mis vähendavad keelatud esemete sissetoomise võimalusi. Nii näiteks saab vangla otsida pärast kokkusaamist läbi kokkusaamisel viibinud kinnipeetava. Minimeerimaks vastustaja väidetud ohtu, et kinnipeetav peidab külastaja toodud keelatud eseme või aine kokkusaamiste ruumi ning selle toob sealt kokkuleppel edasi selle ruumi koristamisega või toidujagamisega tegelev kinnipeetav, on võimalik selliste ruumide koristamisel või sinna toidu viimisel rakendada usaldusväärsemaid kinnipeetavaid või vajadusel ka koristajaid, kes ei ole kinnipeetavad. Samuti oleks vajadusel võimalik teostada kokkusaamisruumis olmetöid teinud kinnipeetava läbiotsimine enne tema järgmistele tööülesannetele asumist. Ehkki kohus ei saa hinnata taoliste alternatiivsete meetmete tõhusust vastustaja eest ega võtta seisukohta, kas neid saaks kokkuvõttes samaväärseteks pidada, saab vastustajale ette heita, et ta meetme vajalikkuse tasandil sedavõrd ilmseid alternatiive ei kaalunud. Halduskohus on põhjendatult vastustajale ette heitnud, et viimane ei kaalunud kaebajate alasti läbiotsimisele allutamisel tegelikult mitte kuidagi konkreetselt kaebajate endiga seotud asjaolusid ega hinnanud neist spetsiifiliselt lähtuda võivaid ohtusid. Kuigi saab nõustuda, et enne külastuste toimumist on vanglal väga vähe infot külastajatega seotud riskide hindamiseks, ei saa vastustaja loobuda külastajate huvide kaalumisest. Samuti on vähemalt pärast esimest kokkusaamist võimalik teha esmaseid järeldusi ka külastajaga seotud riskide kohta, mille arvestamist asjaoludest ei nähtu. Samuti ei nähtu siinsel juhul, et vastustaja oleks vanglasse keelatud esemete või ainete toomise ohu hindamisel tegelikult võtnud arvesse asjassepuutuva kinnipeetavaga seotud asjaolusid, nt kinnipeetava tausta või varasema käitumisega seotud konkreetseid asjaolusid, mille põhjal saaks mõistlikult pidada võimalikuks, et on arvestatav tõenäosus, et temaga kokkusaamisele saabuvad isikud võivad püüda keelatud esemeid või aineid endaga kaasa tuua. Ka ei nähtu, et vangla oleks tegelikult kaalunud võimalikke erinevaid meetmeid, mis võinuks kaebajate õigusi vähem intensiivselt riivata. Näiteks teostades alasti läbiotsimist vajaduspõhiselt muude läbiotsimisviiside käigus kõrvaldamata jäänud kahtluste hajutamiseks, teostades seda mitte rutiinselt igal korral, vaid kohandades oma ohuhinnangut pärast esimest negatiivse tulemusega läbiotsimist, kohaldades meedet pisteliselt või ainult osade kokkusaajate suhtes vmt.
15.Põhjendamatu on vastustaja etteheide, et halduskohus ei võtnud arvesse seda, et kaebajad ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Riigivastutuse seaduse §-des 3–6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud, eelkõige võttes arvesse, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist standardprotseduuriga. Vaadeldavad kokkusaamised toimusid umbes 8 kuu vältel. Ei ole tõenäoline, et selle aja jooksul oleks võimalik soodne kohtulahend taganud, et enamik kokkusaamisi oleks toimunud kaebajate soovitud viisil. Siinkohal tuleb silmas pidada, et läbiotsimisele allumisest sõltus kaebajate võimalus pääseda kokkusaamisele oma vanglas viibiva pereliikmega. Selles olukorras ei saa kaebajatele ette heita seda, et nad ei asunud vastustajaga vaidlema, mingisuguseid taotlusi esitama ja näiteks keelamisnõudega kohtusse pöörduma, kuna see oleks võinud kaasa tuua mitme kokkusaamise ära jäämise. Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava ja tema pereliikmete pereelu seisukohast äärmiselt oluline sündmus ning inimlikult on mõistetav, et selle sündmuse ära jäämise hirmus kannatab külastaja õigusvastase läbiotsimise lihtsalt ära. See ei anna aga alust eitada kahju tekkimist ega välista selle hüvitamist.
16.Eelkirjeldatud õigusvastase tegevusega kaebajatele kahju tekkimist saab eeldada. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et võõra inimese ees alasti olek – olgugi, et ülakeha paljastamisel oli alakeha kaetud ja vastupidi – põhjustas kaebajale II, kes oli nende läbiotsimiste toimumise ajal 11-aastane, suuremat ebamugavus- ja häbitunnet, kui põhjustas 6(8)
3-22-2575 samasugune toiming kaebajale I, kes oli täiskasvanu. Kaebaja I leiab siiski vääralt, et tegemist oli vaginaalse läbivaatusega, kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et mingisugust füüsilist kontakti vanglateenistuse ametnikul kaebajatega läbiotsimise käigus ei olnud.
17.Ringkonnakohtule ei näi, et halduskohus oleks kaebajatele välja mõistetavate hüvitiste suuruse määramisel teinud kaalumisvigu või läinud vastuollu väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb kohtul seega arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja otsustada selle suurus kaalutlusõiguse alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 23). Eelviidatud otsuses (p 24) selgitas Riigikohus, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (vt nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-19-1416, p 33). Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt. Ringkonnakohus leiab, et siinsel juhul on halduskohus hüvitise suuruse kujunemise aluseid piisavalt põhjendanud.
18.Halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel ühtki olulist asjaolu tähelepanuta jätnud. Läbiotsimise toimumise asjaolusid, sh seda, et lahti riietuda ja uuesti riietuda said kaebajad privaatselt, samuti seda, et korraga tuli paljastada ainult pool keha, aga ka seda, et alastiolek oli lühiajaline, on halduskohus kirjeldanud kohtuotsuse kirjeldavas osas ning ilmselgelt neid asjaolusid arvesse võtnud. Kuivõrd neis asjaoludes ei olnud poolte vahel vaidlust, ei saa pelgalt sellest, et halduskohus neid kohtuotsuse põhjendavas osas eraldi esile toonud ei ole, järeldada, et ta nende asjaoludega ei arvestanud. Ringkonnakohtule ei nähtu kaebajate väidetu pinnalt, et neile oleks vaidlusaluste läbiotsimiste tulemusena tekkinud selliseid hingelisi kannatusi, mille hüvitamiseks on halduskohtu määratud hüvitis ilmselgelt ebapiisav. Samuti ei nähtu asjaolusid, mis sunniks seda hüvitist vähendama. Mis puudutab kaebajate viiteid sarnaseid olukordi käsitlevale kohtupraktikale, siis tuleb märkida, et mittevaralise kahju suurus sõltub konkreetsetest isikutest ja asjaoludest. Nii näiteks käsitleti kaebajate viidatud haldusasjas nr 3-21-2616 olukorda, kus alasti läbiotsimisele allutati viiel korral 8-aastane laps. Selles asjas mõistis kohus välja 3500 euro suuruse hüvitise. Sarnastes vaidlustes on täiskasvanule tekkinud mittevaralise kahju eest peetud kohtupraktikas konkreetsetel asjaoludel õiglaseks näiteks 2000 euro suurust hüvitist olukorras, kus isikut oli alasti läbi otsitud 13 korda (haldusasi nr 3-22-311) ning 1000 euro suurune hüvitis olukorras, kus selline läbiotsimine toimus 6 korral (haldusasi 3-23-51) või neljal korral (haldusasi 3-222575). Haldusasjas nr 3-24-75 tehtud kohtuotsuses pidas halduskohus 11 korral toimunud õigusvastase läbiotsimisega tekitatud kahju eest piisavaks hüvitiseks 1200 eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei hälbi siinses asjas halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitis üldisest kohtupraktikast. Olukorras, kus halduskohtul on hüvitise suuruse määramisel avar kaalumisruum ning kus halduskohus pole ilmseid kaalumisvigu teinud ega varasema kohtupraktikaga selgelt vastuollu läinud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hüvitise suurust muuta.
Apellatsioonimenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
20.Lähtudes HKMS § 175 lõikest 3 asendatakse käesoleva kohtuotsuse avaldamisel selles sisalduvad füüsiliste isikute nimed tähemärkidega. 7(8)
3-22-2575
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.