Korrakaitse › Vanglad

3-23-51

SELGITUSED

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 02.12.2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Vastustaja vaidles kaebusele vastu, esitades kokkuvõttes järgmised põhjendused.

3-23-51 võimekus on piiratud, röntgenseadmega saab riideid vaadelda vaid siis, kui need on seljast võetud.

Tallinna Halduskohus rahuldas 21.07.2023 otsusega kaebajate kaebuse osaliselt ning mõistis Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju tekitamise eest kaebajale I välja hüvitise 1000 eurot ja kaebajale II hüvitise 500 eurot. Halduskohus jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

3-23-51 selga panna ja seejärel paljastas alakeha ja kükitas. Ametnik tegi visuaalse kontrolli ega puudutanud kaebajaid. Kaebaja II riietas lahti tema ema. 1–2-aastase lapse läbiotsimise käigus lahti riietamine ja mähkmete vahetamine tema ema poolt võõras keskkonnas võis küll mõjuda väikelapsele häirivalt, kuid ei ole tõenäoline, et see saanuks tuua lapsele kaasa tugevat stressi, alandatuse tunnet ja vaimseid kannatusi. Seevastu on usutav, et kaebaja I võis tunda alandust ametniku ees katmata alakehaga kükki tehes. Läbiotsimised tegi iga kord privaatselt eraldi ruumis kaebajaga I samast soost ametnik. Kaebajad ei väida, et ametnikud oleks neid kuidagi täiendavalt alandavalt kohelnud, lubamatult puudutanud, solvanud või mõnitanud. Kaebajad ei ole põhjendanud, et lahti riietumisega läbiotsimine oleks neile mõjunud eriliselt kahjustavalt. Kaebusest ei nähtu, et kaebajate käitumine või enesetunne on pärast kokkusaamistele eelnenud lahti riietumistega läbiotsimisi muutunud või et kaebajad on pidanud läbiotsimistega tekitatud mõjutustest tulenevalt pöörduma nt terapeudi, psühholoogi vms spetsialisti poole. Kaebajad külastasid perioodil 12.11.2019–25.08.2020 S.J-i vanglas kokku 6 korral. Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb vastustajalt hüvitisena välja mõista kaebaja I kasuks 1000 eurot ja kaebaja II kasuks 500 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

Kaebajad esitasid Tallinn Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, paludes tühistada halduskohtu otsus osas, milles kaebus rahuldamata jäeti ning teha selles osas uus otsus, millega mõista kaebaja I kasuks välja täiendavalt hüvitis 4400 eurot ja kaebaja II kasuks täiendav hüvitis 4900 eurot. Kaebajate hinnangul on halduskohtu otsusega välja mõistetud hüvitis tekkinud kahju suurust arvestades põhjendamatult väike ega vasta kohtupraktikas välja kujunenud hüvitistele seda laadi kahju eest. Kaebajate hinnangul oleks Riigikohtu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga kooskõlas olev hüvitis kummalegi kaebajale 5400 eurot ehk 900 eurot iga korra eest, mil neid õigusvastaselt läbi otsiti. Kaebajate hinnangul leidis halduskohus põhjendamatult, et kaebajad ei olnud läbiotsimiste ajal täiesti alasti, kuna kaebaja I pidi kahe ametniku juuresolekul üleni alasti seistes suu avama, tegema kükke, tõstma üles jalalabad, end ringi keerama, kummardama ja tõstma käed üles, et ette näidata kaenlaalused.

Tallinna Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Esiteks osutab vastustaja sellele, et kaebajad väidavad apellatsioonimenetluses esmakordselt, et läbiotsimise juures oli 2 ametnikku, kelle ees pidi kaebaja I täiesti alasti olema, kükke tegema ja kummardama. Kuna kaebajad seda varem ei väitnud ning vanglas väljakujunenud praktika oli teistsugune, ei ole kaebajate väide usutav. Teiseks rõhutab vastustaja, et läbiotsimiste eesmärk oli keelatud esemete/ainete vangla territooriumile sattumise välistamine ning mingisuguseid muid põhjusi nagu kaebajate alandamise või nendes ebamugavustunde tekitamise soov, läbiotsimistel ei olnud. Kui kaebajate jaoks oleksid läbiotsimised olnud häirivad, oleksid nad tõenäoliselt sellest vanglale ka märku andnud. Seda kaebajad ei teinud, vaid pöördusid hüvitisenõudega vastustaja poole alles pärast seda, kui said teadlikuks neile sobilikust kohtuotsusest nr 3-21-161. Olukorras, kus isikud ei ole kasutanud võimalust enda õigusi rikkuvate toimingute vaidlustamiseks, puudub neil õigus nõuda kahju hüvitamist.

Tallinna Vangla esitas Tallinna Ringkonnakohtule vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas, millega kaebus rahuldati ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Esiteks jääb vastustaja jääb seisukohale, et kaebajate läbiotsimine oli vanglasse keelatud ainete ja esemete sattumise tõkestamiseks 4(9)

3-23-51 vältimatu, arvestades seda, et pikaajalise kokkusaamise ajal viibivad kinnipeetav ja külastajad järelevalveta. S.J-i varasemad süüteod ja käitumine vanglas lubavad kahtlustada tema soovi jätkata narkootiliste ainete käitlemist. Ainuüksi teadmine, et kokkusaamisele eelnevalt teostatakse külastajale täielik läbiotsimine, võib vähendada keelatud esemete/ainete vanglasse toimetamise katseid. Keelatud ained ja esemed võivad liikuda kokkusaamise ruumist mujale ruumidesse ka hoopis mõne isiku, nt kokkusaamise ruume koristava või toitu jagava kinnipeetava kaudu. Samuti on erinevaid narkootilist joovet tekitavaid aineid, mida ei ole enam peale pikaajalise kokkusaamise lõppemist võimalik tuvastada ei uriinist ega ka verest. Teiseks leiab vastustaja, et kaebajad oleksid pidanud kasutama esmaseid õiguskaitsevahendeid ehk pöörduma vangla poole taotlusega enda lahti riietumisega läbiotsimise vältimiseks ning selle rahuldamata jätmisel pöörduma kohtusse. Kolmandaks leiab vastustaja, et halduskohtu otsus ei põhine hüvitise summa kujunemise osas kohtu poolt tuvastatud asjaoludel. Jääb arusaamatuks, millistest kaalutlustest lähtus kohus kaebaja II kaebuse rahuldamisel ning talle hüvitise välja mõistmisel. Puuduvad igasugused tõendid, millest nähtuks, et kaebajate õigust riivati läbiotsimisega rohkem, kui see oleks olnud õigustatud. Kaebaja I, olles tulnud lapsega kokkusaamistele, on olnud nõus nii enda kui lapse läbiotsimisega.

Kaebajad vaidlevad Tallinna Vangla vastuapellatsioonkaebusele vastu, jäädes seisukohale, et alasti läbiotsimisega alandati nende inimväärikust, kahjustati nende psüühikat ja vaimset heaolu. Kaebaja I tundis alasti läbiotsimisel häbi ja piinlikkust, oli stressis ning kogu protsess, mil vaadati tema intiimpiirkonda, oli ebameeldiv. Kaebajad ei saanud läbiotsimisi vältida ega neid ära hoida, sest hilisemad pöördumised või kaebuse esitamine ei oleks alasti läbiotsimisi ära hoidnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Kaebajate apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja vastu-apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning halduskohtu otsus tuleb tühistada osas, millega mõisteti välja hüvitis kaebajale II. Selles osas tuleb teha uus otsus, millega tuvastada kaebaja II õiguste rikkumine, ent rahalist hüvitist mitte välja mõista. 10. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja tegevus kaebajate läbiotsimisel oli õigusvastane. Selline läbiotsimine rikkus kaebajatele põhiseadusega tagatud õigust kehalisele puutumatusele ja inimväärikusele. Ringkonnakohus jääb haldusasjades nr 3-21-161 ja 3-21-2616 tehtud kohtuotsustes võetud seisukohale, et vanglasse kokkusaamisele saabujate rutiinne alasti läbiotsimine ei ole proportsionaalne. Vastustajal oli VangS § 27 lõikest 1 ja § 68 lõikest 3 ning justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 31 lõikest 1 tulenevalt kohustus vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele saabuja läbi otsida ning põhimõtteliselt ka õigus kohustada isikut selleks ka lahti riietuma, ent viimast üksnes juhul, kui see oli asjaoludest tulenevalt vajalik.

5(9)

3-23-51 rohkem teavet ja kogemusi. Samas kohustavad VangS § 24 lg 1 ja § 25 lg 1 hindama kokkusaamise loa andmisel riske, sh nt kokkusaaja mainet. Sama teave võib olla muu hulgas aluseks valiku tegemisel eesootava läbiotsimise viisi ja üksikasjade kohta. Vanglateenistuse ametnik saab küsitleda kokkusaamisele tulijat, selgitada, et alasti läbiotsimine on üks võimalus, jälgida isiku käitumist, vastuseid, kehakeelt ja oma kogemuse pinnalt hinnata riski, et kokkusaajal võib olla kehale või selle õõnsustesse peidetud keelatud esemeid või aineid. 12. Seisukohta, et alasti läbiotsimine saab olla vaid erandlik meede, kinnitavad ka Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) ja õiguskantsleri seisukohad. CPT taunis täieliku lahtiriietamisega läbiotsimise regulaarset kasutamist 2019. a soovituses CPT/Inf (2019) 31 Eestile (p 84) 1. Õiguskantsler on, viidates EIK 26.09.2006 otsusele asjas Wainwright vs Ühendkuningriik, Mandela reeglitele, Bangkoki reeglitele ja Euroopa vanglareeglistikule, soovitanud vanglal lahti riietumisega läbiotsimisele eelistada alternatiivseid läbiotsimisvahendeid ja -meetodeid (kompamisega läbiotsimine, inimeste ja asjade uurimiseks kasutusel olevad skännerid, teenistuskoera kasutamine jmt) ning otsida kokkusaajad läbi lahti riietumisega üksnes siis, kui see on vältimatult vajalik. Juba 2020.

a-l on õiguskantsler kirjas nr 7-7/191450/2000290 juhtinud Tallinna Vangla tähelepanu tõigale, et vangla ei ole suutnud veenvalt selgitada, millistel erandlikel asjaoludel oli põhjendatud pikaajalisele kokkusaamisele tulnud külaliste läbiotsimine neid kõiki täielikult lahti riietades (vt täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 28.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-161 punktid 15– 20 ja seal viidatud praktika).

Halduskohus sedastas õigesti, et vastustajal ei olnud ühtki adekvaatsel riskihindamisel põhinevat põhjendust kaebajate alasti läbiotsimiseks. Pelgalt asjaolu, et S.J-i oli karistatud narkootilise aine käitlemisega seotud süüteo eest, samuti asjaolu, et S.J-i valdusest oli varem leitud vanglas keelatud esemeid, ei saanud olla selliseks põhjuseks. Kinnipeetavaga kokkusaamisele saabuvat külastajat puudutava riskihindamise raames võib mõistagi arvesse võtta ka asjaomase kinnipeetavaga seotud asjaolusid, ent need peavad olema mõistlikult seostatavad ohuga, et külastaja toob vanglasse keelatud esemeid või aineid. Halduskohus on õigesti osutanud sellele, et vastustajal ei olnud põhjust arvata, et kaebajad on S.J-ile varem keelatud esemeid või aineid toonud või teavet, mis lubaks prognoosida, et nad seda kavatsevad. Liiati on vastustaja siinses kohtumenetluses möönnud, et vaidlusalune alasti läbiotsimine oli standardprotseduur, mida rakendati kõigi pikaajalisele kokkusaamisele saabujate suhtes. Seega on ilmne, et S.J-i taustaga seotud kaalutlused ei olnud tegelikult need, millest vastustaja kaebajate alasti läbiotsimise otsustamisel lähtus.

Vastustajal on iseenesest õigus selles, et veendumaks, et kokkusaamisele saabujal ei ole kaasas keelatud esemeid või aineid, on alasti läbiotsimine tõhusam kui muud läbiotsimise viisid. Vastustaja selgitus, et läbi riiete kompamine, nagu ka metallidetektori ja teenistuslooma kasutamine ei pruugi eelkõige väikesemõõduliste esemete leidmiseks olla piisav. Seega pole välistatud, et kokkusaamisele tulijal õnnestub alasti läbiotsimise tegemata jätmise korral toimetada vanglasse keelatud esemeid. Mida rutiinsem, intensiivsem ja invasiivsem on kontroll, seda suurem on tõenäosus, et avastatakse keelatud esemeid. Samas ei ole isegi sellisel juhul tagatud, et avastatakse absoluutselt kõik keelatud esemed. Teisalt tuleb arvestada, et läbiotsimine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi. Seetõttu on paratamatult tarvis leida kahe väärtuse vahel tasakaalupunkt. Õigusriigis ei pea taolises väärtuste kollisiooni olukorras alati ja tingimusteta taanduma põhiõigused ning prioriteedi omandama korra tagamise huvi. Seetõttu, tulenevalt

1 https://hudoc.cpt.coe.int/eng?i=p-est-20170927-en-18.

6(9)

3-23-51 proportsionaalsuse põhimõttest, ei ole lubatud rutiinne täiskontroll kõikide külastajate puhul ja otsustamine peab toimuma vanglaametniku kaalutlusõiguse alusel juhtumipõhiselt. Vangla julgeoleku tagamiseks on vanglal võimalik võtta ka teisi üldisemaid meetmeid, mis vähendavad keelatud esemete sissetoomise võimalusi. Nii näiteks saab vangla otsida pärast kokkusaamist läbi kokkusaamisel viibinud kinnipeetava. Minimeerimaks vastustaja väidetud ohtu, et kinnipeetav peidab külastaja toodud keelatud eseme või aine kokkusaamiste ruumi ning selle toob sealt kokkuleppel edasi selle ruumi koristamisega või toidujagamisega tegelev kinnipeetav, on võimalik selliste ruumide koristamisel või sinna toidu viimisel rakendada usaldusväärsemaid kinnipeetavaid või vajadusel ka koristajaid, kes ei ole kinnipeetavad.

Halduskohus leidis õigesti, et riigivastutuse seaduse §-des 3–6 sätestatud esmased õiguskaitsevahendid ei oleks tõenäoliselt kahju ära hoidnud, eelkõige võttes arvesse, et alasti läbiotsimise näol oli vastustaja selgituse kohaselt tegemist standardprotseduuriga. Kuigi vaadeldavad kokkusaamised toimusid umbes 1 aasta vältel, ei saa tõenäoliseks pidada ka seda, et selle aja jooksul oleks võimalik soodne kohtulahend taganud, et enamik kokkusaamisi oleks toimunud kaebajate soovitud viisil. Siinkohal tuleb silmas pidada, et läbiotsimisele allumisest sõltus kaebajate võimalus pääseda kokkusaamisele oma vanglas viibiva pereliikmega. Selles olukorras ei saa kaebajatele ette heita seda, et nad ei asunud vastustajaga vaidlema, mingisuguseid taotlusi esitama ja näiteks keelamisnõudega kohtusse pöörduma, kuna see oleks võinud kaasa tuua mitme kokkusaamise ära jäämise. Pikaajaline kokkusaamine on kinnipeetava ja tema pereliikmete pereelu seisukohast äärmiselt oluline sündmus ning inimlikult on mõistetav, et selle sündmuse ära jäämise hirmus kannatab külastaja õigusvastase läbiotsimise lihtsalt ära. See ei anna aga alust eitada kahju tekkimist ega välista selle hüvitamist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eelkirjeldatud õigusvastase tegevusega kaebajatele kahju tekkimist saab eeldada. Kaebaja I väited tugeva ebamugavuse ja alanduse tundmise kohta on usutavad. Kaebaja II puhul tõdeb ringkonnakohus, et hoolimata tema vanusest ei saa riigivõimu lubamatu privaatsfääri sekkumisest tingitud väärikuse alandamist ja sellega kaasnevalt kahju tekkimist iseenesest välistada, ent selline kahju ei saa olla sedavõrd suur, et õigustaks rahalise hüvitise välja mõistmist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et kaebajale II tehtud ülekohtu heastamiseks piisab vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest. Kaebaja II oli esimese vaidlusaluse läbiotsimise ajal umbes ühe aasta ja kolme kuu vanune ning viimase läbiotsimise ajal umbes 2 aasta ja 1 kuu vanune. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa sellises vanuses laps tajuda alandust või mingisugust tugevat ebamugavustunnet seoses sellega, et isegi talle võõras keskkonnas riietab teda lahti tema ema nii, et selle toimingu juures viibib ka lapsele võõras inimene. Siinses asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja II lahti riietamisega tegeles kaebaja I ehk tema ema. Vaidlust ei ole selles, et vanglateenistuse ametnik ei katsunud kaebajat II, kui viimane oli alasti. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et sellises vanuses lapse jaoks on see, et tema ema ta lahti riietab, tavapärane. Lahti riietamine võib olla lapsele ebameeldiv, ent pole usutav, et konkreetse keskkonna (vangla) tõttu oli see kaebaja II jaoks suuremaid kannatusi põhjustav, kui samasugune lahti riietamise toiming oleks aset leidnud mistahes muus kohas. Kaebaja II seisukohast ei saanud asjaomased läbiotsimised erineda näiteks tema lahti riietamisest arsti visiidil. Ei ole ka usutav, et 1–2 aastane laps tajub kannatusena häbi või alandust pelgalt asjaolust, et ta on alasti talle võõra inimese juuresolekul. Selle poolest erinev siinne juhtum mitmest teisest, kus sarnasele läbiotsimisele on allutatud 8--või 9-aastane laps, nagu see oli näiteks haldusasjas 3-21-2616. Viimase puhul tuleb pidada võimalikuks tõsiste

7(9)

3-23-51 hingeliste üleelamiste tekkimist. Ringkonnakohtu hinnangul erineb väikelapse olukord ka olukorrast, kus inimene oma alaarengu või vaimse hälbe tõttu ei ole suuteline tajuma tema suhtes toime pandavat alandavat käitumist. Sedavõrd väikese lapse puhul, nagu seda oli vaidlusaluste läbiotsimiste ajal kaebaja II, tuleb sellist toimingut, nagu temaga tehti ehk siis seda, et tema ema riietas ta lahti olukorras, kus lähedal viibis võõras inimene, pidada selliseks, mis ei pidanudki sellises vanuses lapses tekitama tunnet, et midagi on valesti. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale, et kaebajale II tekitatud kahju on sedavõrd väike, et ei saa põhjendatuks pidada selle eest rahalise hüvitise välja mõistmist. Õigusvastase tegevuse heastamiseks piisab sellisel juhul vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamisest kohtuotsuses.

Mis puudutab kaebaja I kasuks välja mõistetud hüvitise suurust, siis ei nähtu ringkonnakohtule, et halduskohus oleks hüvitise määramisel teinud kaalumisvigu või läinud vastuollu väljakujunenud kohtupraktikaga. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaralise kahju hüvitise määramisel tuleb seega arvestada konkreetse juhtumi asjaolusid ja otsustada selle suurus oma diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 20.10.2021 otsus asjas nr 3-19-2061, p 23). Samas otsuses (p 24) selgitas Riigikohus, et määratav hüvitis ei tohi olla põhjendamatult väike võrreldes Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas sarnastes asjades määratud hüvitistega. Seejuures saab siiski arvestada riigisisest õigussüsteemi, õigustraditsioone ja elatustaset. Euroopa Inimõiguste Kohus aktsepteerib tõhusa õiguskaitsevahendina hüvitisi, mille suurus jääb allapoole kohtu enda praktikas väljakujunenud taset, kui hüvitis pole Euroopa Inimõiguste Kohtu määratud hüvitistest võrreldamatult madalam ning kannatanul on võimalik saada hüvitis tõhusas menetluses ja mõistliku aja jooksul (viimati otsuses nr 319-1416/43, p 33). Seega peab kohus konkreetses asjas hüvitise suuruse üle otsustamisel arvesse võtma ka riigisisest kohtupraktikat nii analoogsetes asjades kui ka valdkondadeüleselt. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu määratud hüvitis ei ole selgelt ülemäärane ega samas ka põhjendamatult väike. Halduskohus on hüvitise suuruse kujunemise aluseid piisavalt põhjendanud.

Halduskohus ei ole hüvitise suuruse määramisel ühtki olulist asjaolu tähelepanuta jätnud. Apellatsioonimenetluses on poolte vahel tekkinud vaidlus selle üle, kas läbiotsimise ajal viibis ruumis 1 või 2 vanglaametnikku ning kas kaebaja pidi võtma korraga seljast kõik riided või paljastama kordamööda üla- ja alakeha. Halduskohtule esitatud 06.04.2023 esitatud vastuses kirjeldas vastustaja pikaajalisele kokkusaamisele saabuva külastaja läbiotsimise protseduuri ja väitis, et samamoodi toimiti ka kaebajatega. Kaebajad on pärast vastustaja seletuse saamist esitanud halduskohtule kaks täiendavat seisukohta, mis registreeriti halduskohtus vastavalt 20.04.2023 ja 01.06.2023, ent ei ole seal vastustaja poolt esitatud läbiotsimise kirjeldust kahtluse alla seadnud. Selles olukorras võis halduskohus hüvitise suuruse määramisel lähtuda nendest asjaoludest, mida oli kirjeldanud vastustaja ning mis ei olnud ei otseselt ega kaudselt vastuolus kaebaja väidetega. Lisaks märgib ringkonnakohus, et kuivõrd kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses mitme ametniku kohalviibimisele ei osutanud, siis saab järeldada, et kaebaja jaoks ei sõltunud kannatuse suurus sellest, kas ametnikke oli üks või kaks. Kaebaja ei väida, et osutatud teine ametnik oleks oma käitumisega kuidagi eriliselt kaebajat alandanud, vastupidi, kaebaja väidab, et kui üks ametnik tegeles kaebaja keha vaatlemisega, tegeles teine riiete läbivaatamisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa siinses asjas vaidluse all olevate läbiotsimistoimingutega tekitatud mittevaralise kahju suurus sõltuda sellest, kas kaebaja I pidi mingil hetkel olema täiesti alasti või lubati tal

8(9)

3-23-51 enne alakeha paljastamist tagasi selga panna ülakeha katvad riided. Kuivõrd kaebaja ei ole varem kui apellatsioonimenetluses vaielnud vastu vastustaja 06.04.2023 seletuses esitatud väitele, et nii nagu teistegi isikute puhul, toimus kaebaja I läbiotsimine selliselt, et esmalt eemaldas kaebaja I riided ülakehalt ning pani need selga tagasi ja seejärel eemaldas riided alakehalt, siis saab selle pinnalt järeldada, et asjaolu, kas kaebaja 2 oli teataval hetkel täiesti alasti, ei olnud kaebaja enda jaoks esialgu oluline ega võimendanud tema üleelamisi. Seetõttu ei saa see asjaolu mõjutada ka välja mõistetava hüvitise suurust.

Ringkonnakohtule ei nähtu kaebaja I väidetu pinnalt, et talle oleks vaidlusaluste läbiotsimiste tulemusena tekkinud selliseid hingelisi kannatusi, mille hüvitamiseks on halduskohtu määratud hüvitis ilmselgelt ebapiisav. Samuti ei nähtu asjaolusid, mis sunniks seda hüvitist vähendama. Mis puudutab kaebajate viiteid sarnaseid olukordi käsitlevale kohtupraktikale, siis tuleb märkida, et mittevaralise kahju suurus sõltub konkreetsetest isikutest ja asjaoludest. Nii näiteks käsitleti kaebajate viidatud haldusasjas nr 3-21-2616 olukorda, kus alasti läbiotsimisele allutati 8-aastane laps. Sarnastes vaidlustes on täiskasvanule tekkinud mittevaralise kahju eest peetud kohtupraktikas konkreetsetel asjaoludel õiglaseks näiteks 2000 euro suurust hüvitist olukorras, kus isikut oli alasti läbi otsitud 13 korda (haldusasi nr 3-22-311). 1000 euro suuruse hüvitise mõistis halduskohus välja täiskasvanule, keda oli sel viisil läbi otsitud 4 korral (haldusasi nr 3-22-2575, kohtuotsus ei ole jõustunud). Haldusasjas nr 3-24-75 tehtud kohtuotsuses pidas halduskohus 11 korral toimunud õigusvastase läbiotsimisega tekitatud kahju eest piisavaks hüvitiseks 1200 eurot. Eeltoodut arvesse võttes ei hälbi siinses asjas halduskohtu otsusega väljamõistetud hüvitis üldisest kohtupraktikast. Olukorras, kus halduskohtul on hüvitise suuruse määramisel avar kaalumisruum ning kus halduskohus pole ilmseid kaalumisvigu teinud ega varasema kohtupraktikaga selgelt vastuollu läinud, ei pea ringkonnakohus võimalikuks hüvitise suurust muuta.

Apellatsioonimenetluse kulud jäävad menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1).

Lähtudes HKMS § 175 lõikest 3 asendatakse käesoleva kohtuotsuse avaldamisel selles sisalduvad füüsiliste isikute nimed tähemärkidega.

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.