Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 25. september 2025, Tartu 3-23-1134
Haldusasi
X.X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks seoses 1. veebruaril 2023 kaebajale meditsiiniabi andmata jätmisega
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2025. a otsus X.X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X Vastustaja Viru Vangla
2.Jätta X.X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. märtsi 2025. a otsus muutmata.
3.Jätta kaebaja menetlusabi kulud Eesti Vabariigi kanda.
4.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 27. oktoober 2025.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla kinnipeetav X.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse nõudeks on hüvitada kaebajale mittevaraline kahju, mille vastustaja põhjustas kaebaja tervisele 1. veebruaril 2023. Kaebajal on diagnoositud hüpertoonia ning tal on tihti halb enesetunne. 1. veebruaril 2023 oli kaebajal väga halb olla ning ta palus õhtu jooksul korduvalt kutsuda meediku. Alles pärast seda kui kaebaja hakkas vastu ust lööma, tuli meedik koos valvuriga, kuid keeldus kaebajale andmast ravimit kõrge vererõhu vastu. Pärast öörahu tualetist väljudes läksid kaebajal kõrvad lukku, silmade eest mustaks ning ta kukkus
põrandale. Tal oli väga halb, pea valutas ning oli hirm, et võib surra. Hommikul avastas kaebaja enda laubalt haava.
2.Vastuses kaebusele palus Viru Vangla jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja selgitas, et 1. veebruaril 2023 ei esinenud kaebajal erakorralise (vältimatu) tervishoiuteenuse vajadust tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 5 tähenduses. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja vererõhu kõikumine on teada, kuid see ei ole midagi ekstreemset. Ka kaebaja väidetud ülemine vererõhunäit 154 mm/Hg ei ole selline, mis vajaks vältimatut sekkumist. Kaebaja ei ole erakorralise arstiabi vajadust ka tõendanud, kuigi HKMS § 59 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 kohaselt on tegemist patsiendi tõendamiskoormisesse kuuluva asjaoluga. Kaebajale on vanglas osutatud piisavat ning asjakohast tervishoiuteenust. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu võimalikke terviserikkeid, mis võiksid kuidagi olla seotud kaebaja nõudega või et kaebaja oleks jäetud abita ning see oleks võinud kaasa tuua mittevaralise kahju. Kuna raviviga ei esinenud, puudub mittevaralise (õigusvastane tegu).
kahju rahas hüvitamise esmane eeldus
3.Tartu Halduskohus 16. oktoobri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
4.Tartu Ringkonnakohus 21. novembri 2024. a otsusega tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja uueks lahendamiseks halduskohtule. Ringkonnakohus asus seisukohale, et halduskohus ei olnud õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ja jättis seetõttu tähelepanuta kaebuse nõude kaebaja väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu otsus on jõustunud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
5.Tartu Halduskohus 31. märtsi 2025. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
6.Halduskohus sedastas, et kaebaja on väitnud kahju tekkimist, kuna ilma abi (ravimit) saamata pidi ta kannatama kõrgvererõhust tingitud vaevusi (pearinglus, peavalu, halb enesetunne) ning ta tundis ka hirmu, et abita jäämise tõttu võib ta saada insuldi või isegi surra. Seega on kaebuse asjaoludel põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine nii tervisekahju kui ka väärikuse alandamise tõttu.
7.VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele ning haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires.
8.Kaebaja seisundit hinnanud meditsiinitöötaja oli valveõde ning kaebaja soovis abi väljaspool perearsti ja pereõe tööaega. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Seega ei ole valvemeedikutel kohustust osutada vältimatult mistahes tervishoiuteenuseid, vaid osutada üksnes vältimatut abi.
9.Vaidlust ei ole selle üle, et olles hinnanud kaebaja seisundit, ei pidanud meditsiiniõde vajalikuks minna tooma vererõhku alandavat ravimit ega mõõta kaebaja vererõhku. Meditsiiniõe selgituste kohaselt ei saanud kaebajal esineda vältimatu abi vajadust väidetava kõrgenenud vererõhu tõttu olukorras, kus ta ise ägenenult suhtles (karjus) ja vastu ust tagus. Meditsiiniõde on töötanud Viru Vanglas kolm aastat ning enne seda neli aastat haiglaõena ja tal on ka kogemus erakorralise meditsiini ning intensiivravi valdkonnas. Töökogemus ei anna alust kahelda meditsiiniõe pädevuses. 2
10.Väites raviviga ja kahju tekkimist pidi seda tõendama kaebaja kui patsient ise (VÕS § 770 lg 3). 1. veebruaril 2023 toimunu on kaebaja tervisekaardis dokumenteeritud (dtl 7). Meditsiiniõde on kirjeldanud olukorda ning selgitanud, et vererõhuravi korrigeerimiseks tuleb teha avaldus pereõele.
11.Kaebaja tervisekaardi kandest ilmneb, et kaebaja vestles järgmisel hommikul üksuse meditsiiniõega kaevates peavalu, kuna ei maganud öösel korralikult. Meditsiiniõde on sissekandes (dtl 9) konstateerinud: „Visuaalsel vaatlusel on lauba piirkonnas punetav hematoom umbes 1x1 cm“. Pole küll välistatud, et hematoomi võis põhjustada väidetav kukkumine, kuid tõendatud pole, et väidetav kukkumine ja hematoomi teke ning kaebaja väidetavalt halb enesetunne olnuks seoses. Isegi kui tunnustada sellist seost, saaks tekkinud kahju (väikesemõõduline hematoom) hinnata väheseks.
12.Seega ei saanud meditsiinitöötaja tegevus kaebaja kohtlemisel olla ka õigusvastaselt väärikust alandav RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Rahulolematus osutatava tervishoiuteenusega, mis võis objektiivselt võttes olla küll täiesti nõuetekohane ja piisav, võib tekitada isikul ikkagi muret ja hirmu, kui isik ise seda piisavaks ei pea. Seadmata kahtluse alla hüpertoonia diagnoosi ning sagedasti kõrge vererõhu tõsidust kaebaja jaoks, ei ole siiski usutav, et kaebaja hirmutunne oli sedavõrd tugev, et seda võiks määratleda väärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Ka ei ilmne haldusasja tõenditest, et kaebaja oleks öösel pärast valveõe visiiti käitunud viisil, mida saaks mõista kui abivajaduse väljendust (karjumine, lärmi tekitamine), millele vangla saanuks reageerida.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja hinnangul otsust tehes on halduskohus tuginenud oletustele. Vangla oma tegevusega tekitas kaebajale stressi, vaimset ja psüühilisi kannatusi, valu ja hingepiina, kahjustas kaebaja tervist ja ähvardas elu. Kohus leidis, et valvemeedikutel ei ole kohustust osutada vältimatult tervisehoiuteenuseid. See on aga ebainimlik ja vastuolus VangS § 41 lg-ga 1.
mistahes
Kui patsient kurdab meedikule, et tal on halb enesetunne seoses kõrge vererõhuga, peavalu, peapööritus ning täpsustab, et tal on diagnoositud kõrgvererõhutõbi siis peabki meedik veenduma vererõhumõõtmisega, et tegemist ei ole ohtliku olukorraga ning vajadusel andma vererõhku alandavat ravimit. Valvemeedikut ei õigusta see, et tal ei olnud kaasas tonomeetrit ega vererõhku alandavaid ravimeid. Kuna hommikune vererõhu mõõtmine andis näiduks 154/100 mm/Hg on eluliselt usutav, et õhtune vererõhu näit oli palju kõrgem. Nõustuda ei saa kohtuga selles, et meditsiiniõe töökogemus tõendab, et ta võib tingimusteta kindlaks määrata vältimatu abi vajadust. Õigusvastane on olukord, kus meedik võtab patsiendi vastu valvuri juuresolekul. Öösel tualetist väljudes läksid kaebajal kõrvad lukku ja silme eest läks mustaks, ta kukkus põrandale. Hommikul fikseeriti kaebaja laubal hemotoom. Kuidas veel võiks kaebaja tõendada, et kukkumine ja hemotoomi teke ning halb enesetunne on omavahel seotud? Kaebaja palub välja nõuda Viru Vanglalt 2. veebruari 2023. a videosalvestised osakonna koridorist, et kas tegemist oli väikesemõõdulise hemotoomiga või haavaga.
3
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ühtlasi palub vastustaja jätta rahuldamata kaebaja taotlus täiendava tõendi kogumiseks. Vastustaja leiab, et üldteadaolevaks saab pidada asjaolu, mille kohaselt isiku enda tegevusega on võimalik vererõhu väärtust mõjutada, eeskätt kergitada – kiired liigutused, nö enese üles kütmine, lihaspinge jms. Tegemist ei pruugi olla eesmärgiga vererõhu väärtust muuta, kuid selline tagajärg saabub paratamatult. Seega ei saakski peale ärritushoogu objektiivset mõõtetulemist. Kaebaja seisundi kirjelduse kohaselt oli tema tervislik seisund 1. veebruaril 2023 ilmselgelt selline, mis võimaldas tegutseda ega vajanud seetõttu erakorralist sekkumist. Kuna kaebajal erakorralise abi vajadust ei olnud, siis oli tegemist probleemiga, mida sai lahendada plaaniliste vastuvõttude käigus. Vaidluse all ei ole, et ravi oli kaebajal tagatud. Ainuüksi kaebaja muretsemine oma tervise pärast ei ole inimväärikuse alandamine tervishoiuteenuse osutamise kontekstis.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on põhjalikult selgitanud vanglas tervishoiuteenuse osutamisel tekkivate suhete õiguslikku iseloomu ning vältimatu arstiabi osutamise kohustust ja tingimusi. Samuti on halduskohus tõenditele tuginedes selgitanud, miks praegusel juhul ei saa jaatada vältimatu arstiabi vajadust ning seega ka vastustaja tegevuse õigusvastasust, kaebajale tervisekahju tekkimist või põhjuslikku seost kaebajal tuvastatud hematoomi ning vastustaja tegevuse vahel. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4.
16.Kaebaja taotleb nõuda Viru Vanglalt välja 2. veebruari 2023. a videosalvestised eluosakonna koridorist, et hinnata, kas kaebaja vigastus oli väikesemõõduline hemotoom või haav. Samasisulise taotluse esitas kaebaja praeguses asjas ka ühes apellatsioonkaebusega Tartu Halduskohtu 16. novembri 2023. a otsuse peale. Ringkonnakohus jättis taotluse rahuldamata 23. oktoobri 2024. a määrusega, leides et asjaolu on tõendatud kaebaja tervisekaardi väljavõttega (dtl 9). Liiati ei ole asja lahendamise seisukohast määravat tähtsust sellel, kas tegu on hematoomi või haavaga. Samuti ei oleks ilmselt võimalik turvakaamera salvestise põhjal sellist vahet teha. Ringkonnakohus on jätkuvalt toodud seisukohal. Arvestades, et teadaolevalt toimub vanglas videokaamerate salvestamine samale andmekandjale ja seega salvestiste perioodiline ülekirjutamine, ei oleks vanglal praegusel ajal enam ka võimalik esitada salvestist 2. veebruari 2023 kohta. Seetõttu jääb kaebaja taotlus rahuldamata.
17.Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus tugines asja lahendades oletustele ega tuvastanud asjaolusid nõuetekohaselt. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
18.Kaebaja ei selgita, millise asjaolu tuvastamisega ta ei nõustu. Vaidlust ei ole, et kaebajal on tuvastatud kõrgvererõhutõbi. 1. veebruaril 2023 pärast kaebaja mitut pöördumist valvuri poole meditsiinitöötaja kutsumiseks, mille käigus kaebaja ei avaldanud oma soovi täpsemat põhjust, tuli meditsiiniõde kaebaja kambri juurde, kuid tal ei olnud kaasas kõrge vererõhu alandamiseks ravimeid. Meditsiiniõde hindas kaebaja seisundit visuaalselt ega pidanud vajalikuks vältimatu abi korras kaebajale ravimite andmist ega uuringuid. Järgmisel hommikul mõõtis meditsiinitöötaja kaebaja vererõhuks 154/100 mm/ Hg.
19.Arusaamatuks jääb, millises osas heidab kaebaja halduskohtule ette oletustele tuginemist, kui faktiliste asjaolude üle vaidlust ei ole. Ekslik on kaebaja arusaam, et 4
faktiliste asjaolude pinnal pidi halduskohus tuvastama, et 1. veebruari õhtul oli kaebajal oluliselt kõrgem vererõhk kui mõõdeti järgmisel hommikul. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, et see tingimata nii oleks. Vabalt kättesaadavad materjalid viitavad võimalusele, et tavapäraselt on kõrgvererõhutõbe põdevatel isikutel õhtune vererõhk madalam ja ööpäeva jooksul kõige kõrgem vererõhk esineb hoopis hommikul 1. Ringkonnakohus mõistab, et kaebaja individuaalse eripära tõttu võib tema olukord olla erinev, kuid asjas puuduvad andmed, mis lubaksid sellise järelduse teha. Kaebaja ei väida, et meditsiinitöötajad oleks tuvastanud, et kaebajal on kõrgem vererõhk just õhtuti või, et muul põhjusel tuleks seda kaebaja puhul eeldada. Seetõttu ei ole alust järeldada järgmisel hommikul mõõdetud vererõhu näitajale tuginedes kaebaja eriliselt kõrget vererõhu näitu eelmise õhtu kohta. Kaebaja sellekohase eelduse seab täiendavalt kahtluse alla tema väide, et arstiabita jätmise tõttu tundis ta öö jooksul tugevat ärevust ja hirmu on tervise ja elu pärast. Teadaolevalt on tugev stress asjaolu, mis aitab kaasa vererõhu tõusule. Seega ei saa välistada, et hommikul mõõdetud vererõhu näit oli seotud väidetavate öiste läbielamiste ja vähese une, mitte õhtuse eriti kõrge vererõhuga.
20.Kaebaja leiab sedagi, et meditsiinitöötaja oli õhtul kohustatud mõõtma kaebaja vererõhku, sest kaebajal on diagnoositud kõrgvererõhutõbi ning ta kaebas peavalu ja peapööritust. Ka selles küsimuses kaebaja eksib. Meditsiinitöötaja selgitas, et hindas kaebaja seisundit tema käitumise põhjal. Olukorras, kus kaebaja oli ärritunud ja tegutses aktiivselt oli võimalik hinnata, et kaebaja ei olnud seisundis, milles ta vajanuks vältimatut arstiabi. Raske on näha, et meditsiinitöötaja hinnang oleks ilmselt ekslik. Ka meditsiini valdkonna eriteadmisteta on mõistetav, et tugev peapööritus ja tasakaaluhäired takistavad inimesel püstiasendis tavapärast sujuvat liikumist, häirides koordinatsiooni ja on seega eeldatavalt tuvastatavad ka pelgalt isiku vaatlemisel. Arvestades veel asjaoluga, et ärritusseisund ja kehaline pingutus on vererõhku ajutiselt suurendavad tegurid, on arusaadav seegi, et meditsiiniõde ei pidanud vajalikuks tuvastada kaebaja vererõhu näitu mõõtmise teel. Mõõtmisel saadud tulemus oleks kajastanud kaebaja ärritusseisundi mõju, mitte kaebaja tervislikku olukorda üldisemalt. Seetõttu ei ole asja lahendamisel oluline, et meditsiiniõel ei olnud kaasas seadet vererõhu mõõtmiseks ega vererõhu alandamise ravimeid.
21.Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et meditsiiniõe töökogemus, s.h erakorralise meditsiini osakonnas lisab kindlust sellele, et lisaks teoreetilistele erialateadmistele olid tal ka praktilised oskused ja kogemused ohtlikult kõrge vererõhuga isiku seisundi äratundmiseks. Kaebaja vaidleb sellele seisukohale küll vastu, kuid ei selgita, miks meditsiiniõe hinnang ei ole usaldusväärne tema töökogemusele vaatamata. Tähelepanuväärne on siinkohal, et kaebaja ei väida, et tal oleks esinenud kõrge vererõhuga seostatavaid vaevusi meditsiinitöötaja visiidi järel või muul ajal enne öörahu. Seegi viitab kaudselt, et kaebaja tegelikkuses ei vajanud vältimatut meditsiiniabi. Kaebaja väidetest võib aru saada, et tema hinnangul pidanuks meditsiinitöötaja osutama kaebajale koheselt tervishoiuteenust ka juhul, kui kaebaja ei vajanud erakorralist abi. Vastavalt VangS § 53 lg-le 1 vanglal aga sellist kohustust ei ole. Kui kaebaja ei vajanud erakorralist meditsiiniabi, siis on täiesti kohane, et kaebaja võimalik tervisprobleem jäi lahendamiseks tavakorras perearstile. Sellist regulatsiooni ei ole põhjust pidada kaebaja väärikust alandavaks. On ilmne, et töövälisel ajal ei ole võimalik tagada tervishoiuteenust samas mahus ja kvaliteediga kui tööpäeva jooksul. Siiski oli kaebajale tagatud abi edasilükkamatu terviserikke korral ning seega maandatud oluline oht kaebaja elule ja tervisele. Teistsugusele järeldusele ei vii asjaolu, et kaebaja ise ei olnud rahul talle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteediga. Ka vabaduses viibivatele isikutele ei ole töövälisel ajal tagatud tervishoiuteenus samas ulatuses nagu tööpäeva jooksul. 1
Vt nt https://tervis.postimees.ee/7864821/proviisor-selgitab-millal-moota-vererohku-ja-mis-voib-aidata-sedaalandada või https://kodus.ee/artikkel/millal-vererohk-koige-korgem-millal-koige-madalam
5
22.Olukorras, kus meditsiinitöötaja õiguspäraselt hindas kaebaja terviseseisundit ja kaebajal ka seejärel ei avaldunud seisundit, mis vältimatult vajanuks meditsiinilist abi, ei saa väita, et vastustaja oleks kaebaja kohtlemisel eksinud inimväärikuse austamise kohustuse (VangS § 41 lg 1) vastu. Kaebaja väidab siinkohal, et tundis tugevat hirmu oma tervise ja elu pärast. Samas ei saa sellest järeldada, et vastustaja oleks põhjustanud kaebajale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Väidetav hirmutunne on kaebaja reaktsioon tema enda subjektiivsele hinnangule oma terviseseisundi ja abi saamise võimaluste kohta. Kaebaja hinnang aga ei lange kokku asjas tuvastatud asjaolude pinnal tehtud järeldusega, et tegelikkuses kaebaja erakorralist abi ei vajanud ja vastustaja ei rikkunud vältimatu abi tagamise kohustust.
23.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et kaebaja enda sõnul ööl vastu 2. veebruari 2023 pearingluse tõttu kaotas hetkeks teadvuse, kukkus ja sai peavigastuse. Esmalt ei saa kaebaja vigastust pidada kuigi tõsiseks, arvestades, et kukkumise järel kaebaja ei pidanud vajalikuks kutsuda abi ja hommikul meditsiinitöötaja üksnes fikseeris vigastuse olemasolu (hematoom ca 1x1 cm), kuid ei pidanud vajalikuks mingitki ravi ega täiendavaid uuringuid. Ka kaebaja ise ei väida, et vigastus oleks põhjustanud talle valu või kannatusi. Teiseks ei ole tuvastatav, kas vigastuse tekkimise mehhanism vastab kaebaja väidetule, s.h kas kaebaja kaotas tasakaalu erakordselt kõrge vererõhu tõttu. Kuna kaebaja jättis intsidendi järel abi kutsumata, siis ei ole tõendeid sündmuse asjaolude ja kulu kohta. Meditsiinitöötaja ei tuvastanud vigastuse tekkimise mehhanismi ja vigastuse põhjuste kohta on olemas üksnes kaebaja enda selgitus. Kuigi teadaolevalt on kõrge vererõhk seotud pearingluse ja tasakaaluhäiretega ei saa jätkuvalt mööda vaadata sellest, et meditsiiniõe õhtuse visiidi järel ei avaldunud kaebajal kõrge vererõhuga seostatavaid sedavõrd ägedaid sümptomeid, mis viinuks kaebaja teadvuse ja/või tasakaalu kaotamiseni. Ajaliselt hiljem, juba öösel, toimunud sündmusel võib aga olla muidki põhjuseid kui erakordselt kõrge vererõhk. Teadaolevalt võib tasakaalu mõjutada näiteks sügavast puhkeseisundist äkiline püstiasendisse tõusmine. HKMS § 59 lg 1 ja VÕS § 770 lg 3 järgi on põhjuslik seos kahju hüvitamise nõude eeldus, mida tulnuks kaebajal endal tõendada. Seda ei ole kaebaja aga suutnud. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus tervishoiuteenuse dokumenteerimata jätmisega oleks tõendamiskoormus vastustajale üle läinud. Kuna kaebaja vigastuse saamisel abi ei kutsunud, siis põhjustas kaebaja ise olukorra, kus potentsiaalse põhjusliku seose tuvastamist võimaldavad asjaolud jäid fikseerimata.
24.Eeltoodu alusel jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
25.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 4 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud riigilõivu tasumisest. HKMS § 118 lg 2 järgi jääb see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda.
26.Kaebaja terviseandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
6
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.