Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk 04.06.2025, Tartu 3-23-2859 X.X. kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses hambaravi võimaldamata jätmisega Tartu Halduskohtu 16.04.2024. a otsus X.X. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant – X.X. Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada X.X. apellatsioonkaebus. Tühistada Tartu Halduskohtu 16.04.2024. a otsus ja saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 04.06.2025, arvates (HKMS § 212 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kinnipeetav X.X. esitas 06.11.2023 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (nr 616/190-1), milles nõudis meditsiinilise abi ja ravimite andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist. X.X. nõudis hüvitist muu hulgas selle eest, et tal valutas alates 23.01.2023 hammas ja vangla ei ole andnud talle sellega seoses meditsiiniabi.
2.Viru Vangla jättis 23.11.2023. a otsusega nr 6-16/190-4 X.X. kahjunõude läbi vaatamata, kuna X.X. ei kõrvaldanud selles esinevaid puudusi.
3.X.X. esitas 11.12.2023 Tartu. Halduskohtule kaebuse Viru Vangla poolt meditsiiniabi ja ravimite andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 4000 eurot (väärikuse alandamise eest 2000 eurot, tervise kahjustamise eest 2000 eurot).
4.Halduskohus tagastas 09.01.2024. a määrusega kaebuse üldsõnaliselt kirjeldatud meditsiiniabi ja ravimite andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas. Halduskohus võttis 23.01.2024. a määrusega hüvitamiskaebuse menetlusse osas, milles
kaebaja nõuab Viru Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist selle eest, et ta on pidanud alates 23.01.2023 kannatama hambavalu ja vangla ei anna talle sellega seoses meditsiiniabi.
5.Kaebuse kohaselt valutab X.X.-il alates 23.01.2023 hammas ja vangla ei ole siiani talle meditsiiniabi andnud. Kaebaja esitas 23.01.2023 vanglale taotluse, milles palus end kirja panna hambaarsti vastuvõtule, sest tal hammas valutab. Seejärel esitas ta vaide ja kaebused, sest vangla ei andnud talle arstiabi. Hambaarsti vastuvõtt toimus 21.09.2023. Hambaarst märkis, et hammas vajab ravi, aga tal ei ole praegu aega seda ravida. Vangla on kohustatud tagama ööpäevaringselt meditsiiniabi kättesaadavuse ja see peab vastama võlaõigusseaduse
(VÕS)
§-s 762 sätestatud nõuetele. Tartu Ringkonnakohus rõhutas otsuses asjas nr 3-1450613, et juba iseenesest valu kannatamine kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi saamiseks, kujutab endast tervise kahjustamist. Kuna vangla ei andnud meditsiiniabi, oli kaebaja sunnitud pikema aja jooksul kannatama stressi ning alandavat ja ebainimlikku kohtlemist, millega kaasnesid vaimsed ja füüsilised kannatused, nördimus ja heaolu langus. Vangla tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos, sest vanglal on kohustus kohelda kaebajat inimväärikust austavalt ning tagada tervise kaitse ja mitte tekitada ebavajalikke kannatusi. Kuna vangla ei hoidunud sellega vastuolus olevast tegevusest, siis on kahju tekitatud tahtlikult.
6.Viru Vangla palus vastuses kaebusele jätta kaebus rahuldamata. Vangla ei rikkunud kvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise kohustust VÕS § 758 lg 1 tähenduses. Vangla ei käitunud õigusvastaselt ning kahju ei ole tekkinud riigivastutuse seaduse (RVastS) §-de 7 lg 1 ja § 9 lg 1 tähenduses.
6.1.VÕS § 770 lg 4 järgi peab kahju tekkimist tõendama patsient. Patsient ei saa nõuda ravi enda suva järgi, selleks peab olema meditsiiniline näidustus. Kui kaebaja heidab vanglale ette seda, et vangla tervishoiutöötaja ei osutanud talle asjakohast tervishoiuteenust, tuleb kaebajal esmalt tõendada, et arstiteaduse keskmise taseme kriteeriumist lähtudes oleks tulnud tema terviseseisundit arvestades probleemi lahendada kindlasti teistmoodi.
6.2.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja esitas alates 23.01.2023 korduvalt taotlusi, nõudes kiiresti hambaarsti vastuvõttu. Kuna hambaarsti teenus on vanglas nõutud, siis sai kaebaja vastuvõtule ravi üldjärjekorras 21.09.2023.
6.3.Kuigi valu mõõtmine on objektiivselt raske, annab selle kohta kaudset infot patsiendi üldine käitumine. Kaebaja 2023. a tervisekaardi kohaselt on ta olnud tervishoiutöötajate tähelepanu all keskmisest patsiendist oluliselt rohkem. Kui tihtipeale annab hambavalust tunnistust paistetav või vähemalt punetav ige, silmnähtav murd või suur auk, siis antud juhul ei ole ühtegi sellist asja tuvastatud. Kaebaja on kurtnud erinevaid tervisehädasid, kuid miski ei viita, et ta oleks tervishoiutöötajatele rääkinud valutavast hambast. Eeskätt on tervishoiutöötajad need, kes saavad tuvastada erakorralise abi või ravijärjekorras ettepoole liikumise vajaduse.
6.4.Kaebaja väite hambavalu kohta seab kahtluse alla seegi, et 09.01.2024 toimunud korralisel hambaarsti vastuvõtul keeldus kaebaja end ravida laskmast. Arvestades hambaravikabinetis olevate erinevate vangla julgeolekut ohustavate asjade leidumist, samuti vajadust tagada tervishoiutöötajate ohutus, viibib valvemeeskonna liige läheduses, tavaliselt kabineti välisukse juures. Kuna kaebaja ei soovinud sellises olukorras hambaravi saada, on usutav, et tegelikult tal väidetavat hambavalu ei ole.
7.Kaebaja palus 22.02.2024. a avalduses halduskohtul vangla edastatud terviseandmeid mitte asja juurde võtta ja need tagastada, sest tõendid on saadud ebaseaduslikult. Kaebaja ei ole lubanud Viru Vanglal (meditsiiniosakonnal) jagada enda terviseandmeid juristidele.
2
8.Tartu Halduskohus jättis 16.04.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
8.1.Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja on alates 23.01.2023 esitanud Viru Vanglale mitmeid kirjalikke pöördumisi, mille kohaselt valutab tal hammas ja ta soovib hambaarsti vastuvõttu. Samuti puudub vaidlus selle üle, et hambaarsti vastuvõtt toimus 21.09.2023 üldjärjekorra alusel. Kuna kaebaja 23.01.2023. a taotlusest nähtub, et see edastati vangla meditsiiniosakonnale, saab järeldada, et kaebaja lisati tema taotluse alusel hambaarsti vastuvõtu üldjärjekorda.
8.2.Asjas kogutud tõendid ei kinnita kaebajal erakorralise hambaravi vajadust.
8.2.1.Kaebaja tervisekaart kinnitab vastustaja väidet, et kaebaja on olnud vanglas tervishoiutöötajate tähelepanu all keskmisest patsiendist oluliselt rohkem ning teda on läbi vaadanud erinevad tervishoiutöötajad. Kaebaja tervisekaardilt, mis kajastab tema tervist puudutavaid kaebusi ning kokkupuuteid tervishoiutöötajatega enam kui aasta pikkuse ajavahemiku jooksul, ei nähtu, et kaebaja oleks tervishoiutöötajatele kurtnud, et tal valutab hammas. Näiteks tervisekaardile 11.04.2023 tehtud sissekande kohaselt puuduvad kaebajal hetkel tervise osas kaebused. Seega ei ole usutav, et kaebaja kannatas alates 23.01.2023 pidevalt hambavalu käes. Kaebaja väited hambavalu kannatamise kohta on ebausutavad ka seetõttu, et 23.01.2023, mil kaebajal väidetavalt hammas valutama hakkas, viibis ta meditsiiniõe vastuvõtul, kus ta tervisekaardilt nähtuvalt kurtis erinevaid probleeme, kuid hambavalu ei maininud. Kui kaebajal oleks tõepoolest hammas pidevalt valutanud, siis oleks ta seda tervishoiutöötaja vastuvõtul maininud ja see oleks kajastunud kaebaja tervisekaardil. Ei ole usutav, et kaebaja, kes on kurtnud järjekindlalt erinevaid terviseprobleeme, jätnuks mainimata pideva hambavalu.
8.2.2.Hambaarsti vastuvõtu kohta, mis toimus 21.09.2023, on tervisekaardile tehtud märge, et kaebaja soovib hambaid kontrollida ja tal on probleem stabilisatsiooni traadiga. Hambaarst on vastuvõtul tegelenud traadiga ning on teinud tervisekaardile märke, et hammas D26 vajab ravi. Kohus ei pea usutavaks, et kui kaebajal oleks enne vastuvõttu hammas valutanud, poleks hambaarst sellega vastuvõtul tegelenud ning probleem ei kajastuks kaebaja tervisekaardil.
8.2.3.Vanglale kirjalike pöördumiste esitamine ei tõenda seda, et kaebajal hammas tõepoolest valutas ja ta oleks vajanud erakorralist hambaravi. Kaebaja on ainuüksi ajavahemikul 23.09.2022 kuni 19.04.2023 esitanud vanglale 183 pöördumist ning alates 2023. a jaanuarist on pöördumiste arv hüppeliselt kasvanud. Vangla hinnangul on pöördumiste arv suurenenud vastureaktsiooniks vangla tegevusele, sest kaebaja esitab neid just ajavahemikel, mil tema suhtes on kohaldatud piiranguid või ta ei ole rahul mõne muu vangla toimingu või haldusaktiga. Ka eeltoodud asjaolu kahandab kohtu silmis kaebaja väidete ja tema kirjalike pöördumiste sisu usaldusväärsust. Ei ole välistatud, et kaebaja 23.01.2023. a pöördumine, milles ta viitas hambavalule, oli samuti üks paljudest pöördumistest, mille tegelik eesmärk võis olla vangla halduskoormuse suurendamine.
8.3.Ka väljaspool kinnipidamisasutust ei ole tavapäratu olukord, kus hambaravi järjekorras peab ootama mitu kuud. Valutava hamba korral saab sellises olukorras kasutada käsimüügis olevaid valuvaigisteid või konsulteerida arstiga mõne tugevatoimelisema või sobivama valuvaigisti osas. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks alates 23.01.2023 palunud tervishoiutöötajatelt valuvaigisteid hambavalu leevendamiseks.
8.4.Kui kaebajal oleks tõepoolest hammas alates 23.01.2023 pidevalt ja pikaajaliselt valutanud, oleks sellega suure tõenäosusega kaasnenud ka visuaalselt nähtavad muutused (nt paistetus jms). Praegusel juhul ei ole meditsiinitöötajad selliseid sümptomeid täheldanud.
8.5.Ei saa täielikult välistada, et kaebaja võis mingil ajal alates 23.01.2023 kuni kaebuse esitamiseni hambavalu tunda, kuid asjas kogutud dokumente arvestades ei saanud kaebaja alates 23.01.2023 kannatada niivõrd suure hambavalu käes, et vastustajale saaks ette heita talle erakorraliselt hambaarsti vastuvõtu mittevõimaldamist ja sellekohast raviviga. Kaebaja tervisekaardilt nähtuvat arvestades ei saanud kaebajat vaevata ka nii suur hambavalu, millele 3
koheselt reageerimata jätmine kvalifitseeruks kaebaja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. Samuti ei ole asjas esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetava hambavalu tagajärjel oleks kaebajale tekkinud tervisekahjustus. Hambaraviressurss on piiratud ning hambaravi osutamine eelisjärjekorras ilma objektiivse vajaduseta ei ole põhjendatud. Kaebajale võimaldati hambaarsti vastuvõtt 21.09.2023 ja pärast praeguses asjas kaebuse esitamist ka 09.01.2024.
8.6.Vastustaja ei toiminud kaebaja tervisekaarti kohtule edastades õigusvastaselt. Viru Vangla jurist on Viru Vangla volitatud esindajaks halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 32 lg 1 p 5 alusel. Õigus esindamiseks kohtus annab esindajale õiguse teha esindatava nimel kõiki menetlustoiminguid (HKMS § 31 lg 2). Seejuures on Viru Vanglal kui vastustajal õigus esindaja vahendusel esitada asjas tõendeid ja vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele (HKMS § 27 lg 1 p-d 6 ja 7). Isikuandmete kaitse üldmääruse art 9 lg 2 p f kohaselt on isikuandmete töötlemine lubatud, kui see on vajalik õigusnõude koostamiseks, esitamiseks või kaitsmiseks või juhul, kui kohtud täidavad oma õigust mõistvat funktsiooni.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.Kaebaja esitas 06.05.2024 Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, või saata asi Tartu Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebaja leiab, et halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas ebaõigesti tõendeid.
9.1.Halduskohus ei käsitlenud kaebust väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralist kahju puudutavas osas. Kaebaja tõi kaebuses välja, et tal tuli taluda füüsilisi ja vaimseid kannatusi pikema aja jooksul. Kui kohus pidas seda ebapiisavaks, et käsitada kaebust ka väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise kaebusena, pidi kohus kaebajale seda selgitama.
9.2.Kaebaja kaebas 23.01.2023 pereõele hambavalu. Pereõde selgitas, et see ei kuulu tema pädevusse, hambaarst võtab vastu sõltumatult üldisest meditsiiniabist ja seepärast tuleb esitada vanglale avaldus hambaarsti vastuvõtule registreerimiseks. Kaebaja esitas avalduse samal päeval.
9.3.Valuvaigistavaid preparaate ibuprofeen ja paratsetamool väljastab kinnipeetavale tema palvel vangivalvur ja seda ei fikseerita mitte kusagil. Lisaks võtab kaebaja tugevamaid valuvaigistavaid retseptiravimeid (Melox 15 mg, Keto 100 mg, Diclopram 75/20 mg, Neurontin 300 mg), see on kajastatud tervisekaardil. Suure koguse valuvaigistitega on kaebaja rikkunud oma mao (lisatud viited tervisekaardile).
9.4.On eluliselt ebausutav, et vabaduses on hambaarsti teenused niivõrd piiratud, et on võimalik, et järjekorra pikkus on üks aasta ja neli kuud. Vabaduses saab hambavaluga inimene valvestomatoloogi juurde päeva jooksul isegi puhkepäeviti.
9.5.Riigikohtu üldkogu rõhutas 28.06.2021. a määruse nr 3-21-30 p-s 26, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse. Seega tuleb tagada, et ka kinnipeetavatele osutatav tervishoiuteenus vastaks vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele (VÕS § 762). Riigikohus märkis 14.10.2020. a määruse nr 3-19-882 p-s 23.5, et vangla peab kiiresti lahendama kinnipeetava esitatud tervisega seotud taotlusi, sest viivitus võib põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi. Viru Vangla poolt hambaravi võimaldamata jätmine on vastuolus eeltoodud kohtupraktikaga.
9.6.Viru Vangla meditsiiniosakonna tegevusetus on vastuolus õigusaktides sätestatud nõuetega.
10.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, nagu ei oleks halduskohus täitnud selgitamiskohustust ja oleks põhjendamatult jätnud käsitlemata väärikuse alandamisega 4
tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Tegemist ei ole selgitamiskohustuse küsimusega, sest halduskohus jättis kaebuse rahuldamata põhjusel, et vangla tegevuses puudus õigusvastasus. Õigusvastasuse puudumine välistas aga igasuguse mittevaralise kahju hüvitamise.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada ning asi tuleb saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
12.HKMS § 199 lg 2 p-d 2 ja 3 sätestavad, et ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtuotsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada, ning kui kohtumenetluse normide muid olulisi rikkumisi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.
13.HKMS § 2 lg 4 ls 1 kohaselt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. HKMS § 59 lg 3 näeb ette, et kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Ettepaneku tegemisel selgitab kohus, milliseid asjaolusid on vaja tõendada.
14.Halduskohus asus vaidlustatud otsuses seisukohale, et vastustajale ei saa ette heita õigusvastast tegevust ega vigu kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel ning kaebajale rahalise hüvitise väljamõistmiseks puudub alus. Ringkonnakohus leiab, et halduskohtu järeldused ei põhine asjaolude ja tõendite nõuetekohasel analüüsil. Halduskohus jättis asja lahendamisel olulised asjaolud välja selgitamata ja vajalikud tõendid kogumata, mis viis asjas esitatud tõendite ebaõige hindamise ja alusetute järelduste tegemiseni.
15.Kaebaja leiab, et Viru Vangla on tekitanud talle mittevaralist kahju sellega, et ei ravinud tema hammast, mis hakkas valutama 23.01.2023. Kuigi kaebaja taotles mitmel korral hambaarsti vastuvõttu, võimaldati seda talle alles 21.09.2023 ning ka siis valutavat hammast ei ravitud. Sellega tekitati talle tervisekahju ning alandati tema inimväärikust. Halduskohus järeldas eeltoodust, et kaebaja on seisukohal, et tal esines erakorraline ravivajadus ja talle oleks tulnud võimaldada hambaarsti vastuvõtt väljaspool üldjärjekorda (otsuse p 13). Seejärel keskendus halduskohus selle põhjendamisele, miks asjas kogutud tõendid kohtu arvates ei kinnita erakorralise hambaravi vajadust. Ringkonnakohtu hinnangul piiritles halduskohus kaebuse eseme põhjendamatult kitsalt. Kaebaja on sisuliselt vaidlustanud vangla tegevusetust või viivitust tervishoiuteenuse osutamisel, sh hambaravi ooteaja pikkust. Kaebaja väitis selgelt ka seda, et 21.09.2023. a vastuvõtul tema haiget hammast ei ravitud. Seega on lisaks vaidluse all ka raviteenuse osutamata jätmine või selle ebapiisav osutamine. Halduskohus jättis kaebuse aluseks olevad asjaolud ja kaebajale kahju tekkimise sisuliselt tuvastamata.
16.Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel esmalt välja selgitada asjaolud, mis võimaldavad vangla tegevuse õiguspärasust sisuliselt hinnata.
17.Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 esimese lause kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise 5
seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. TTKS § 1 lg 2 1 kohaselt kohaldatakse tervishoiuteenuste osutamise korraldusele vanglates koos vangistusseadusest tulenevate erisustega. VangS § 52 lg 2 sätestab, et tervishoiutöötaja on kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vaidlusalusel ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 nägi ette, et tervishoiuteenuse vajalikkuse üle otsustab vangla või arestimaja volitatud tervishoiutöötaja, kusjuures tervishoiutöötaja valib tervishoiuteenuse ning selle osutamise aja, koha ja viisi, lähtudes isiku vajadustest ja raha otstarbeka kasutamise põhimõttest.
18.Halduskohus leidis, et kuna kaebaja 23.01.2023. a taotlusest nähtub, et see edastati vangla meditsiiniosakonnale, saab sellest järeldada, et kaebaja lisati tema taotluse alusel hambaarsti vastuvõtu üldjärjekorda. Ringkonnakohtu hinnangul üksnes taotluse meditsiiniosakonnale edastamisest sellist järeldust teha ei saa. Eespool viidatud määruse nr 330 § 3 lg 2 järgi tuli tervishoiuteenuse vajalikkuse üle otsustada vangla tervishoiutöötajal, kes pidi valima tervishoiuteenuse osutamise aja lähtudes isiku vajadustest. Praeguses asjas puuduvad andmed vangla tegevuse kohta pärast kaebaja taotluse meditsiiniosakonnale suunamist, sh puuduvad andmed selle kohta, kes ja millal otsustas, et kaebaja ei vaja erakorralist hambaravi, millal määrati kaebajale hambaarsti vastuvõtu ajaks 21.09.2023 ning millal kaebajat vastuvõtuajast teavitati. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel välja selgitada, kuidas on vanglas korraldatud hambaravi teenuse osutamine kinnipeetavale, kes kurdab hambavalu, ja kas praegusel juhul oli vangla tegevus kaebaja taotluse lahendamisel nõuetekohane.
19.Halduskohus ei ole pööranud vajalikku tähelepanu hambaravi ootejärjekorra pikkusele. Halduskohus märkis vaid, et ka väljaspool kinnipidamisasutust ei ole tavapäratu olukord, kus hambaravi järjekorras peab ootama mitu kuud. Ringkonnakohtu hinnangul on oluline vahe, kas „mitu kuud“ on tegelikkuses kaks-kolm või kaheksa kuud. Vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud, et 2023. a jaanuari lõpus oli hambaravi ootejärjekord tõepoolest kaheksa kuud. Vangla üldsõnaline selgitus, et „kuna hambaarsti teenus on vanglas nõutud, siis sai kaebaja vastuvõtule ravi üldjärjekorras 21. septembril 2023“, ei ole piisav. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et kaebaja hambaravi üldjärjekorda panemine oli õiguspärane, tuleb lisaks hinnata, kas vangla tagas kaebajale hambaarsti vastuvõtu mõistliku aja jooksul. Kohtupraktika kohaselt tuleb seejuures lähtuda andmetest, mis võimaldavad võrrelda raviteenuse kättesaadavuse aega järjekorra alusel (s.o millise ajavahemiku jooksul kõnealust raviteenust patsientidele tavapäraselt võimaldatakse) nii vanglas kui ka vabaduses (vt nt patsiendile operatsiooni tagamise kontekstis RKTKo 22.03.2019 asjas nr 2-15-18182, p 13). Riigikohtu üldkogu rõhutas asjas nr 3-21-30, et tervishoiuteenuse osutamise standard, teenuse osutaja vastutuse ulatus ja patsiendi õigused ei tohiks põhimõtteliselt erineda sõltuvalt sellest, millisel õiguslikul alusel ja kus talle tervishoiuteenust osutatakse (RKÜKm 28.06.2021 asjas nr 3-21-30, p 26).
20.Vastustaja mainis 29.12.2023. a vastuses kohtunõudele, et kaebaja viibis hambaarsti vastuvõtul 16.05.2023, 21.09.2023 ning registreeriti korduvale vastuvõtule. Kaebaja märkis 11.01.2024 esitatud taotluses, et Viru Vangla on vastuses kohtunõudele esitanud valeandmeid. Kaebajal ei ole 16.05.2023 hambaarsti vastuvõttu toimunud ja vangla esitatud tõendeid ei saa 6
arvestada. Viru Vangla kinnitas vastuses kaebusele, et kaebajal 16.05.2023 hambaarsti vastuvõttu ei toimunud ning kohtunõudele esitatud vastuses oli tegemist kahetsusväärse eksitusega. Halduskohus tõi vaidlustatud otsuse resolutsiooni p-s 1 eraldi välja, et ta rahuldab kaebaja 11.01.2024. a taotluse, mis puudutab Viru Vangla 29.12.2023. a vastuses nr 24/24082-4 sisalduva teabe mittearvestamist asja lahendamisel. Otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (HKMS § 162 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist taotlusega, mis tuleb lahendada otsuse resolutsioonis. Vastustaja vastus, kus seda kuupäeva mainiti, ei ole käsitatav eraldi tõendina. Vastuvõtuaja määramist kinnitava tõendina oleks käsitatav nt väljavõte registrist, kus kajastuvad kinnipeetavale määratud arstiajad. Asja uuel lahendamisel piisab, kui halduskohus kajastab kõnealust asjaolu otsuse põhjendustes.
21.Halduskohus tugines vaidlustatud otsuses asjaolule, et tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks tervishoiutöötajatele hambavalu kurtnud. Samas ei ole halduskohus andnud kaebajale võimalust esitada omapoolne selgitus selle kohta, miks ta ei ole hambavalu tervishoiutöötajatele maininud. Kaebaja märkis apellatsioonkaebuses, et ta kurtis 23.01.2023 hambavalu meditsiiniõele, kes selgitas, et hambaarsti vastuvõtule saamiseks tuleb esitada taotlus vanglale, mida kaebaja ka samal päeval tegi. Viru Vangla kodukorra p 20.2 näeb ette, et kinnipeetav teavitab vanglat vajadusest saada tervishoiutöötaja vastuvõtule. Ringkonnakohtu hinnangul on taotluste ja kaebuste esitamine adekvaatne viis, kuidas arstiabi vajadusest teada anda ja selle tagamist nõuda.
22.Kaebaja on alates 23.01.2023 esitanud Viru Vanglale mitmeid kirjalikke pöördumisi, mille kohaselt valutab tal hammas ja ta soovib hambaarsti vastuvõttu (kaebuse lisad 1 ja 3844; kokku 8 pöördumist). Vangla tegevusetuse või viivituse kontrollimisel tuleb halduskohtul sisuliselt hinnata ka vangla poolt nendele pöördumistele vastamata jätmise õiguspärasust. Kaebajale menetlusõiguste kuritarvitamise põhjendusel tagastatud pöördumiste hulgas on kaks vaiet, mille tagastamises on võimalik registreerimisnumbri järgi veenduda. Ülejäänud taotlustele ja kaebustele vastamist ei ole andmete puudumise tõttu võimalik kontrollida. Halduskohtu otsusest ei selgu, miks kohus leidis, et kaebaja poolt rohkearvuline pöördumiste esitamine kahandab kaebaja väidete ja tema hambavalu puudutavate kirjalike pöördumiste sisu usaldusväärsust. Halduskohtu arvates ei ole välistatud, et kaebaja 23.01.2023. a pöördumine, milles ta viitas hambavalule, oli samuti üks paljudest pöördumistest, mille tegelik eesmärk võis olla vangla halduskoormuse suurendamine. Selline järeldus on oletuslik ja olukorras, kus haldusasja lahendamise seisukohast olulised asjaolud on veel välja selgitamata, ka ennatlik. Halduskohus ei ole arvestanud võimalust, et kaebaja poolt korduvate taotluste ja kaebuste esitamine võis olla tingitud sellest, et vangla kaebaja taotlusele ei vastanud, sh ei teatanud talle hambaarsti üldjärjekorra alusel määratud vastuvõtuaega.
23.Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul taotlustele ja kaebustele vastamata jätmise asjaolud välja selgitada ning vangla tegevuse õiguspärasust uuesti hinnata, sh asjakohast kohtupraktikat silmas pidades. Halduskohtul tuleb arvestada, et kaebaja pöördumised puudutasid tema tervist. Riigikohus selgitas asjas nr 3-19-882, et võimaliku viivitusega kaasneda võiv tagajärg sellisele taotlusele vastamisel, milles kinnipeetav taotleb vahetult tema tervisega seotud toimingu sooritamist, ulatub kaugemale pelgast ebamugavusest. Kui vangla on ebaõigesti leidnud, et taotlust pole vaja kiiresti lahendada, siis võib viivitus põhjustada isikule tervisest tulenevaid kannatusi (RKHKm 14.10.2020 asjas nr 3-19-882, p 23.5).
24.Praeguses asjas eitab vastustaja võimalust, et tema tegevus oli õigusvastane ja keskendub kaebaja kaebuste pahatahtlikkusele ja sellele, et kaebajal väidetud hambavalu tegelikult ei olnud. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel keskenduda kahju hüvitamise eelduste 7
olemasolu kontrollimisele ja vastustajalt nõuda, et ta esitaks asjakohased selgitused ja tõendid enda tegevuse õiguspärasuse, samuti süü puudumise kohta.
25.Halduskohus viitas, et kaebajale võimaldati hambaarsti vastuvõtt 21.09.2023. Üksnes sellest, et kaebaja sai hambaarsti vastuvõtule 21.09.2023, ei saa järeldada, et talle osutati nõuetekohast raviteenust. Kaebaja väitis kaebuses, et 21.09.2023 märkis arst, et hammas vajab ravi, aga tal ei ole praegu aega seda ravida. Vastustaja ei ole sellele väitele vastanud ja ka halduskohus ei ole sellele väitele vähimatki tähelepanu pööranud. Halduskohus märkis otsuses, et ta ei pea usutavaks, et kui kaebajal oleks enne vastuvõttu hammas valutanud, poleks hambaarst sellega vastuvõtul tegelenud ning probleem ei kajastuks kaebaja tervisekaardil. Tegemist on puhtalt oletusliku järeldusega. Kohtuotsus ei saa aga põhineda pelgalt kohtu oletusel. Otsusest ei nähtu, et halduskohus oleks 21.09.2023 kaebajale osutatud raviteenuse nõuetekohasust hinnanud.
26.HKMS § 61 lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. HKMS § 158 lg 1 kohustab kohut otsust tehes hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus kuulub rahuldamisele. Halduskohus asus seisukohale, et asjas kogutud dokumente arvestades ei saanud kaebaja alates 23.01.2023 kannatada niivõrd suure hambavalu käes, et vastustajale saaks ette heita talle erakorraliselt hambaarsti vastuvõtu mittevõimaldamist ja sellekohast raviviga. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole selliselt esitatud põhjendusest võimalik aru saada, millistele tõenditele tuginedes halduskohus sellele järeldusele jõudis.
27.Kaebaja on talle tekkinud kahjuna kirjeldanud hambavalu talumist. Seetõttu on põhimõtteliselt ekslik halduskohtu osutus, et kaebaja ei ole praeguses asjas esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et väidetava hambavalu tagajärjel oleks kaebajale tekkinud tervisekahjustus (otsuse p 17). Kaebaja tugines juba kaebuses kohtupraktikas väljendatud seisukohale, et juba iseenesest valu kannatamine kauem, kui see on vältimatult vajalik arstiabi saamiseks, kujutab endast tervisekahju tekitamist (Tartu Ringkonnakohtu 20.10.2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-50613, p 15). Ringkonnakohus jääb selle seisukoha juurde. Riigikohus on leidnud, et alusetute ja kinnipidamisrežiimi järgimiseks otseselt mittevajalike kannatuste tekitamine kahjustab ka väärikust RVastS § 9 lg 1 mõttes (RKHKo 19.06.2012 asjas nr 3-3-1-18-12, p 25). Riigikohus on mõistnud vangla tekitatud mittevaralise kahju eest välja rahalise hüvitise näiteks olukorras, kus arsti juurde viimata jätmise tõttu jäi kaebajal saamata õigeaegne ravi ning ta pidi seetõttu kõhuvalude käes kannatama (RKHKo 27.06.2017 asjas nr 3-3-1-9-17, p 16).
28.Kohtule esitatud avaldustes on kaebaja jäänud hambavalu osas üldsõnaliseks ja väitnud, et tal valutab hammas alates 23.01.2023 ja vangla ei ole talle meditsiiniabi andnud. Apellatsioonkaebusest nähtub kaebaja arusaam, et mittevaralise kahju korral valu ja kannatusi tõendama ei pea. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja väide, et ta kannatas alates 23.01.2023 pidevalt hambavalu käes, ei ole usutav. Samas ei ole halduskohus välja selgitanud valu talumisega seotud olulisi asjaolusid (sh valu iseloom ja kestus, valuvaigistite kasutamine). Kaebaja üldsõnaline väide valu kohta ei tähenda, et halduskohtul tuli üksnes sellega piirduda. Halduskohtul oli võimalik kaebajale selgitada, et kuigi valu ja kannatusi objektiivselt mõõta ei saa, tuleb kahjunõude aluseks olevaid asjaolusid kaebajal siiski tõendada. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel anda kaebajale võimalus kaebuse aluseks olevaid asjaolusid täpsustada. Kaebajal on muu hulgas võimalik kirjeldada valu esinemise kestust, kordumise korral selle sagedust, valu tugevust ja seda, millisel viisil see 8
kaebaja heaolu segas. Kui kaebajal tuli taluda hambavalu, siis on tal võimalik see asjaolude täpsema kirjeldamise teel kohtule usutavaks teha.
29.Halduskohus märkis vaidlustatud otsuses, et kaebaja tervisekaardilt ei nähtu, et ta oleks alates 23.01.2023 palunud tervishoiutöötajatelt valuvaigisteid hambavalu leevendamiseks. Kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses, et valuvaigistavaid preparaate ibuprofeen ja paratsetamool väljastab kinnipeetavale tema palvel vangivalvur ja seda ei fikseerita mitte kusagil. Ringkonnakohtu hinnangul on asjaolu, et kinnipeetaval on vajadusel võimalik küsida valvurilt käsimüügis olevaid valuvaigisteid, kinnipeetavate kaebusi lahendavatele kohtutele teada. Seega oli halduskohtul võimalik ka siin uurimispõhimõtet kohaldada ja valuvaigistite kasutamist puudutavad asjaolud täpsemalt välja selgitada. Asja uuel läbivaatamisel saab halduskohus selle puuduse kõrvaldada. Lisaks tuleb arvestada kaebajale muude valukaebuste tõttu arsti poolt määratud valuvaigistite mõjuga, kuivõrd on võimalik, et hambavalu võis sel ajal tugevate valuvaigistite abil ajutiselt taanduda.
30.Asja õigele lahendamisele aitaks oluliselt kaasa arsti hinnang, kas see hammas, mille valu kaebaja väidab, võis tõesti valutada. Ringkonnakohus leidis eespool, et halduskohus jättis kaebaja väite, et 21.09.2023. a vastuvõtul tema haiget hammast ei ravitud, hindamata ja tõendid kogumata. Asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul esmalt välja selgitada, mida hambaarst 21.09.2023 vastuvõtul täpsemalt tuvastas ning kas see kinnitab kaebaja väiteid hambavalu kohta või mitte. Seoses kaebaja väitega hamba ravimata jätmise kohta tuleb muu hulgas välja selgitada, kas kaebaja hambavalu oli arstile teada ja millele tuginedes tegi ta otsuse, et hammas ei vajanud kohest ravi. Halduskohtul tuleb kontrollida, kas tervishoiuteenus vastas vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja kas seda osutati tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega (VÕS § 762).
31.HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi võib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest olenemata kohtulahendi tühistada ja saata asja uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ja põhjendamispuudusi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole praegust asja lahendades sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks asuda ise eespool toodud puudusi kõrvaldama. Selliselt toimides lahendaks ringkonnakohus asja sisuliselt esimese kohtuinstantsina, mille tulemusena põhiseaduse §-s 149 sätestatud kolmeastmeline kohtusüsteem ei toimiks ning menetlusosalistele jääks vähem võimalusi kohtuotsuse edasikaebamiseks. HKMS § 180 lg 1 järgi menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras halduskohtu otsust vaidlustada ka põhjusel, et halduskohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Eeltoodut arvestades tühistab ringkonnakohus HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3 alusel halduskohtu otsuse ning saadab asja HKMS § 200 p 2 alusel samale halduskohtule uueks läbivaatamiseks.
32.Halduskohus jättis rahuldamata kaebaja taotluse Viru Vangla poolt edastatud terviseandmete (kaebaja tervisekaart) asja juurde mittevõtmiseks (otsuse resolutsiooni p 2). Kaebaja märkis 22.01.2025 esitatud avalduses, et kõik andmed avaldati vanglale õigusliku aluseta, vangla jurist hangib ja hoiab ebaseaduslikult meditsiinilisi dokumente ning seadusest tulenevat alust kaebaja patsiendisaladuse sellises mahus vanglale edastamiseks ei olnud. Ringkonnakohus saab kaebaja põhjendustest aru, et kaebaja ei nõustu vangla esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtte asja materjalide juurde võtmisega. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuses (p 9.2) esitatud põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Lisaks tuleb arvestada, et tegemist on vangiregistris peetavate andmetega ja kuni 30.06.2024 olid vanglad Vabariigi Valitsuse 01.03.2018. a määruse nr 19 „Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu põhimäärus“ § 4 lg 1 p 1 alusel vangiregistri volitatud töötlejad ning sellest tulenevalt oli vanglal ka ligipääs kaebaja 9
terviseandmetele. Kuna kaebuse aluseks olevate asjaolude esinemise või nende puudumise hindamiseks on vajalik tervisekaardi väljavõte tervikuna, siis ei olnud vanglal võimalik kaebaja terviseandmeid ka sisu järgi filtreerida. Kaebaja avalduse kohaselt sisaldab tervisekaardi väljavõte psühhiaatri koostatud anamneese ja kaebaja ei ole andnud nende andmete vanglale edastamiseks kirjalikku nõusolekut. Ringkonnakohus selgitab, et see küsimus ei kuulu praeguse vaidluse esemesse. Kui kaebaja soovib vaidlustada patsiendisaladusega kaitstud terviseandmete vangiregistrisse kandmist ja edasist töötlemist, siis on tal võimalik esitada vastavasisuline kaebus väljaspool praegust haldusasja.
33.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et ta on suure koguse valuvaigistitega rikkunud oma mao (lisatud viited tervisekaardile). Ringkonnakohus selgitab, et kuna tegemist on uue alusega, mida kaebaja vanglale esitatud kahjunõudes ja halduskohtu menetluses nimetanud ei ole, siis ei kuulu maovaluga seonduv praeguse vaidluse esemesse. Kaebajal ei ole õigust nõuda kohtumenetluses sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist ta kohtueelses menetluses ei taotlenud. Seetõttu jätab ringkonnakohus selle väite tähelepanuta.
34.Praeguse vaidluse esemesse ei kuulu ka apellatsioonkaebuses esitatud väited seoses kaebajal diagnoositud kõrgvererõhutõvega. Kaebaja 01.02.2023 väidetavalt meditsiiniabita jätmise on kaebaja vaidlustanud haldusasjas nr 3-23-1134.
35.Kuna asja menetlus jätkub halduskohtus, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid (HKMS § 109 lg 4).
36.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.