X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 1. veebruaril 2023 kaebajale meditsiiniabi andmata jätmisega
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 2. oktoobril 2023 ja kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebus rahuldamata.
2.Jätta riigilõiv 350 (kolmsada viiskümmend) eurot, mille tasumisest kohus kaebaja menetlusabi korras rahuldas, riigi kanda.
3.Ülejäänud menetluskulud, kui need on tekkinud, jätta menetlusosaliste enda kanda.
4.Asendada kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja tunnistaja nimed tähemärgiga X ja Y. Edasikaebamise kord ja selgitused Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. aprillil 2025. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vanglas kinni peetav isik X (edaspidi ka kaebaja) esitas 17. veebruaril 2023 Viru Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mis registreeriti 20. veebruaril 2023 nr 616/41-1 all (dtl 18-21). Taotluse kohaselt põhjustas vangla 1. veebruaril 2023 kaebaja tervisele tõsist kahju tegevusega, mida kaebaja kirjeldas järgmiselt. Kaebajal on diagnoositud hüpertoonia ning tal on tihti halb enesetunne. 1. veebruaril 2023 oli kaebajal väga halb olla ning ta palus õhtu jooksul korduvalt kutsuda meediku. Alles pärast seda kui kaebaja hakkas
3-23-1134
vastu ust lööma, tuli meedik koos valvuriga, kuid keeldus kaebajale andmast ravimit kõrge vererõhu vastu. Pärast öörahu tualetist väljudes läksid tal kõrvad lukku ja silmade eest mustaks ning ta kukkus põrandale. Tal oli väga halb, pea valutas ning oli hirm, et või surra. Hommikul avastas kaebaja enda laubalt haava ja palus kutsuda meediku, kes mõõtis tal vererõhu näiduks 154/100.
1.1.Viru Vangla jättis 30. mai 2023.a otsusega nr 6-16/78-2 kahju hüvitamise nõude nr 616/41-1 rahuldamata. Sama otsusega lahendas Viru Vangla ka kaebaja 26. jaanuari, 17. veebruari ja 11. aprilli 2023.a kahju hüvitamise nõuded nr 6-16/17-1, 6-16/39-1 ja 6-16/78-1.
1.2.Kahju hüvitamise nõuet nr 6-16/41-1 rahuldamata jättes esitas Viru Vangla järgmised põhjendused: 1) vangistuses viibivale isikule tervishoiuteenuse osutamist reguleerivatest normidest ei tulene, et vangla tervishoiutöötaja peab kohe ja igal juhul iga kaebuse puhul kohe kinnipeetava üle vaatama ning kinnipeetava vastupidine suhtumine on ekslik; 2) vanglas on ravi määramise pädevus arstil ning patsient ei saa nõuda tunnustatud kohtupraktika kohaselt endale meelepärast ravi, kui arst ei pea seda patsiendi tervist arvestades põhjendatuks. Arstil on õigus ja erialane pädevus otsustada, kas mõni ravimeetod või -võte on konkreetsel juhul vajalik ning näidustatud. Vanglal ei ole põhjust kahelda patsiendile vanglas seniselt määratud ravi kvaliteedis või otsuste õigsustes; 3) väide ravi ebapiisavuse ega kahju tekkimise kohta ei ole tõendatud ning vangla tervishoiutöötajate tegevuses ei nähtu õigusvastaseid asjaolusid. Patsiendile on vangla tervishoiutöötajate poolt ravi määratud ning vanglale ei ole kättesaadavad tõendid, mis kinnitaksid patsiendi väiteid ravi ebapiisavuse kohta. Asjaolu, et patsient ise sooviks saada rohkem või teistsugust ravi, ei tähenda, et selliste soovide rahuldamine oleks ka näidustatud; 4) X terviseandmetest nähtub, et oma terviseprobleemide (veidi kõrgenenud vererõhk) osas on ta olnud pidevalt vangla tervishoiutöötajate kontrolli all, talle on ravi määratud ning seda on jooksvalt ka pidevalt korrigeeritud. Patsiendil on tuvastatud mõnevõrra kõikuv ja kõrgenemisele kalduv vererõhk, kuid ükski mõõdetud väärtustest ei ole käsitletav eluohtlikuna. Vererõhu kõikumine võib küll olla ebamugav, kuid on leevendatav tavapäraste võtetega – ravimid, puhkeasend; 5) patsiendi probleemid olid vanglale teada, sh perioodidel, kui tervishoiutöötajad ei teostanud kahjunõude esitajale läbivaatust. Võib asuda seisukohale, et need ei vajanud tavapärasest järjekorrast kiiremat vastuvõttu, seda enam igapäevast tervishoiutöötaja kõrgendatud tähelepanu ning viivitamatut reageerimist.
2.X esitas 20. mail 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Viru Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja palus ka tunnistada õigusvastaseks vangla tervishoiutöötaja tegevus, kuna tervishoiutöötaja on rikkunud karistusseadustiku § 2901, § 118 lg 1 p 1, § 123 ja § 324. Ühtlasi palus kaebaja algatada selle juhtumiga seoses ka kriminaalmenetlus.
3.Vastuseks kohtunõudele edastas vangla 30. mail 2023 kohtule Viru Vangla 30. mai 2023. a otsuse nr 6-16/78-2, millega vangla lahendas muude nõuete seas ka kaebaja kahju hüvitamise nõude nr 6-16/41-1.
4.Tartu Halduskohus tagastas 5. juuni 2023. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles kriminaalmenetluse algatamist. Kohtumäärus jõustus selles osas edasi kaebamata.
5.Tartu Halduskohus rahuldas 3. juuli 2023. a määrusega kaebaja taotluse kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks ning võttis kaebus hüvitamisnõude osas menetlusse 2(11)
3-23-1134
6.Tartu Halduskohus vaatas haldusasja nr 3-23-1134 läbi 2. oktoobril 2023 toimunud kohtuistungil ning jättis 16. oktoobri 2023. a otsusega kaebuse rahuldamata.
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 21. novembri 2024. a otsusega halduskohtu otsuse, leides, et halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnormi, kuna ei ole õigesti kindlaks teinud vaidluse eset ning on seetõttu jätnud kaebuse osaliselt lahendamata. Ringkonnakohus nõustus kaebajaga, et halduskohus ei pööranud tähelepanu kaebuses kirjeldatud kahju tekkimise asjaoludele, st et väidetav arstiabita jätmine põhjustas kaebajale hirmu surma või insuldi tekkimise ees. Tartu Ringkonnakohtu 21. novembri 2024. a otsus on jõustunud edasi kaebamata ning saabus uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtusse 2. jaanuaril 2025.
8.Tartu Halduskohus rahuldas 3. jaanuari 2025. a määrusega kaebaja menetlusabi taotluse ja vabastada ta riigilõivu tasumisest väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel. Kohus võttis väärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude täiendavalt menetlusse. Vastustaja esitas 27. jaanuaril 2025 vastuse kaebusele.
9.Kohus määras 29. jaanuari 2025. a määrusega asja läbivaatamise kirjalikus menetluses. Menetlusosalised ei ole esitanud kirjalikus menetluses täiendavaid tõendeid ega seisukohti.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
10.Kaebaja väidab kaebuses järgmist.
10.1.Kaebajal on diagnoositud hüpertoonia ning tal on sageli halb enesetunne. Ka 1. veebruaril 2023 teavitas kaebaja korduvalt valvurit, et tal on vaja meditsiinitöötajat seoses väga halva enesetundega, kuid meditsiinitöötajat ei tulnud. Kui kaebaja hakkas vastu ust lööma, tuli kohale meedik koos valvuriga. Kaebaja selgitas meditsiinitöötajale, et tal käib pea ringi ja on väga halb enesetunne ning palus anda ravimit kõrge vererõhu vastu. Meditsiinitöötaja keeldus kaebajale ravimit andmast, kuna tal ei olnud vastavat ravimit kaasas.
10.2.Pärast öörahu tualetist väljudes läksid kaebajal kõrvad lukku ja silmade eest läks mustaks ning ta kukkus põrandale maha. Kaebaja jõudis ise voodini. Tal oli halb ja pea valutas ning tal oli hirm, et ta võib surra . Hommikul märkas kaebaja laubal haava ning palus hommikuse loenduse ajal kutsuda meditsiinitöötaja. Meditsiinitöötaja tuli kell 9.00 ning mõõtis kaebaja vererõhu näidu 154/100, pulss oli 83 korda minutis.
10.3.Põhiseaduse § 28 kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 6 lg-te 1 ja 2 järgi on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel on õigus saada vältimatut abi ning tervishoiutöötaja on kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires
10.4.Hüpertoonia on haigus, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada püsiva tervisekahjustuse (nt insult) või isegi surma. Meditsiinitöötaja jättis kaebaja raskes seisundis abita ning kaebaja pidi taluma kõrge vererõhuga seotud sümptomeid nagu halb enesetunne, peavalu, peapööritus ja teadvusekadu. See tekitas kaebajale stressi, heaolu langust, vaimseid ja psüühilisi kannatusi. Meditsiinilisest abist ilma jätmine tekitas kaebajale mittevaralise kahju, mis seisneb selles, et vangla ei suutnud korraldada kaebajale vajalikku 3(11)
3-23-1134
meditsiinilist abi, mille tõttu kaebaja seisund halvenes ja ta kaotas teadvuse, kukkus põrandale ja lõi pea vastu põrandat. Kaebajal oli ka vaimselt raske ja hirm, et ta võib saada insuldi või surra.
11.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, esitades järgmised seisukohad.
11.1.Kaebaja väide, et ta vajas 1. veebruaril 2023 erakorralist tervishoiuteenust, on põhjendamatu. Tegemist on sisult tervishoiuteenuse kvaliteedi üle peetav vaidlus, sest otsuse, et kaebaja ei vaja erakorralist (vältimatut) tervishoiuteenust, tegi tervishoiutöötaja.
11.2.Ravi kvaliteedi hindamisel ei ole kriteeriumiks mitte patsiendi soov või nägemus, vaid objektiivne näidustus mingi ravi saamiseks. Samale põhimõttele viitab ka vangistusseaduses (VangS) § 52, mille kohaselt ravi toimub vangla tervishoiutöötaja poolt. Patsiendil on õigus nõuda tervishoiuteenuse osutamist vangla poolt eeskätt üldarstiabi osutamisena ning patsiendi nõudeõigus ei ulatu üldjuhul selleni, et teda tuleb ravida tema nägemuse kohaselt. Sama põhimõte kehtib ka väljapool vanglat vabaduses.
11.3.Valvemeeskond saab väljaspool tööaega kutsuda erakorraliselt valveõe, kui patsient on kirjeldanud, milles tema probleem seisneb ja selle kirjelduse alusel saab tervishoiutöötaja otsustada erakorralise abi vajaduse üle. Kas terviseprobleem arsti pädevusest väljub, saab otsustada konkreetne tervishoiutöötaja, sest see võib sõltuda tervishoiutöötaja kogemusest, lisaspetsialiseerumistest jms. Patsient suunatakse vajadusel eriarsti vastuvõtule/ konsultatsioonile või osutatakse erakorralist abi kiirabi poolt. Sellisel juhul peab patsient kirjeldama Häirekeskuse töötajale oma terviseseisundit, mille alusel saab Häirekeskuse töötaja teha otsuse, kas kiirabibrigaad sõidab välja. Kui patsient oma terviseseisundit ei kirjelda, siis Häirekeskus kiirabi üldjuhul ei saada. Patsient ei saa nõuda mingit konkreetset ravi. Tervishoiuteenus vanglas peab vastama keskmisele kvaliteedile võrrelduna vabadusega ning kinnipeetavatel ei ole alust nõuda, et nende tervishoiuteenus peab olema nö intensiivsem.
11.4.Patsiendil ei ole sarnaselt vanglavälise tervishoiuteenusega subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase raviotsust, kui selleks ei ole objektiivset terviseseisundist tulenevat näidustust. Vangla tervishoiuteenuse osutajana jääb seisukohale, et 1. veebruaril 2023 ei esinenud kaebajal erakorralise (vältimatu) tervishoiuteenuse vajadust TTKS § 5 tähenduses. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja vererõhu kõikumine on teada, kuid see ei ole midagi ekstreemset. Ka kaebaja väidetud ülemine vererõhunäit 154 mm/Hg ei ole selline, mis vajaks vältimatut sekkumist.
11.5.Kaebaja ei ole erakorralise arstiabi vajadust ka tõendanud, kuigi HKMS § 59 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 770 lg 3 kohaselt on tegemist patsiendi tõendamiskoormisesse kuuluva asjaoluga. Ei saa väita, et patsiendi väide oleks vangla tervishoiutöötajatele teadmata, kuid tema objektiivne terviseseisund ei ole tinginud vajadust mingite eriliste ravitoimingute tegemiseks
11.6.Kaebajale on vanglas osutatud piisavat ning asjakohast tervishoiuteenust. Kaebaja tervisekaardilt ei nähtu võimalikke terviserikkeid, mis võiksid kuidagi olla seotud kaebaja nõudega või et kaebaja oleks jäetud abita ning see oleks võinud kaasa tuua mittevaralise kahju. Patsienti on ravitud vastavalt tema objektiivsele terviseseisundile ning ordineeritud optimaalne ravimikogus. Nõustuda saab valveõe 1. veebruari 2023. a otsusega, et kui kinnipeetav suudab karjuda ja lõhkuda ust ning liigub vabalt, ei vaja tema seisund erakorralist abi.
4(11)
3-23-1134
11.7.Kahjunõude rahuldamise vältimatuks eelduseks on ravivea olemasolu. Küsimus, kas patsiendi ravi on vastanud keskmisele kvaliteedile, on arstiteaduslikku teadmist nõudev küsimus. Käesoleval juhul ei ole vastustaja hinnangul põhjust kahelda valveõe 1. veebruari 2023. a otsuses, et patsient ei vajanud erakorralist abi, mistõttu raviviga tehtud ei ole ja ainuüksi see tingib kaebuse rahuldamata jätmise, mida vastustaja ka taotleb.
11.8.Vastustaja märkis asja uuel läbivaatamisel väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas järgmist. Ka väärikuse alandamise nõude osas on kaebus sisult tervishoiuteenuse kvaliteedi üle peetav vaidlus, sest otsuse, et Tartu ei vaja erakorralist (vältimatut) tervishoiuteenust, tegi tervishoiutöötaja. Patsiendil ei ole sarnaselt vanglavälise tervishoiuteenusega subjektiivset õigust nõuda endale meelepärase raviotsust, kui selleks ei ole objektiivset terviseseisundist tulenevat näidustust. Eelnevas menetluses jõudis halduskohus õigele järeldusele, et raviviga ei olnud. Kuna raviviga ei esinenud, puudub mittevaralise kahju rahas hüvitamise esmane eeldus (õigusvastane tegu). Juba ainuüksi seetõttu tuleb jätta kahjunõue rahuldamata. See, et terviseprobleemidega inimestel (aga samuti ka täiesti tervetel) juhtub õnnetusi, mille käigus võib tekkida vigastusi, on eluline paratamatus.
KOHTU SEISUKOHT
12.Kaebaja on esitanud kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude, milles taotleb Viru Vanglalt hüvitist kohtu äranägemisel määratavas summas. Kaebaja väitel tekitati talle 1. veebruaril 2023 meditsiiniabita jätmisega tervisekahju, kuna talle ei saadetud meedikut hoolimata korduvatest palvetest, mida ta valvuritele edastas, ning lõpuks saabudes ei osutanud meditsiiniõde talle abi (ei mõõtnud vererõhku ega reageerinud kinnipeetava kaebustele halva enesetunde osas). Kaebaja on ka väitnud, et vastustaja tegevus põhjustas temas hirmu surma või insuldi tekkimise ees. Kaebaja ei ole ei kohtueelses menetluses ega kaebuses kohtule toonud sõnaselgelt välja, et tegemist oleks väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudega, mis hõlmaks ka hirmu või ärevuse põhjustamise. Tartu Ringkonnakohus leidis 21. novembri 2024. a otsuses, et halduskohus on jätnud vaidluse eseme õigesti kindlaks tegemata ning jätnud kaebuse lahendamata osas, mis puudutab väärikuse alandamisega tekitatud kahju (hirm insuldi või suremise ees abita jätmisel).
13.Kahju hüvitamise nõuet esitama ajendatud sündmusi on kaebaja kirjeldanud järgmiselt. Kaebajal on diagnoositud hüpertoonia ning tal on tihti halb enesetunne. 1. veebruaril 2023 oli kaebajal väga halb olla ning ta palus õhtu jooksul korduvalt kutsuda meedik. Alles pärast seda kui kaebaja hakkas vastu ust lööma, tuli meedik koos valvuriga, kuid keeldus kaebajale andmast ravimit kõrge vererõhu vastu. Kaebaja sõnul ütles meditsiiniõde vastuseks kaebaja palvele talle kõrge vererõhu vastu ravimit anda, et „[---] temal ei ole midagi sellist kaasas ning ta ei hakka siia sinna käia seda enam, et osakond suletakse kohe varsti“. Kaebaja märgib, et pärast öörahu tualetist väljudes läksid tal kõrvad lukku ja silmade eest mustaks ning ta kukkus põrandale. Hommikul avastas kaebaja enda laubalt haava ja palus kutsuda meediku, kes mõõtis tal vererõhu näidu 154/100. Kaebaja on väitnud kahju tekkimist, kuna ilma abi (ravimit) saamata pidi ta kannatama kõrgvererõhust tingitud vaevusi (pearinglus, peavalu, halb enesetunne) ning ta tundis ka hirmu, et abita jäämise tõttu võib ta saada insuldi või isegi surra.
5(11)
3-23-1134
14.Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Juhul, kui vähemalt üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on põhimõtteliselt võimalik mittevaralise kahju tekkimine nii tervisekahju kui ka väärikuse alandamise tõttu kinnipeetava isiku kohase arstiabita jätmise korral ja sellise kahju rahas hüvitamine.
15.Kuna ringkonnakohus ei ole enda 21. novembri 2024. a otsuses ümber lükanud halduskohtu 16. oktoobri 2024. a otsuses tervisekahju osas tõenditele antud hinnanguid ega välja selgitatud asjaolude põhjal tehtud järeldusi, jääb halduskohus terevisekahju osas 16. novembri 2023. a seisukohtade juurde, neid siinkohal korrates.
16.Kinnipeetava ja vangla pidaja (riigi) vaheline õigussuhe on eeskätt avalik-õiguslik. Riik täidab kinnipeetavale tervishoiuteenust osutades avalikku ülesannet, kuid teeb seda vabatahtliku tervishoiuteenuse osutamisel eraõiguslikus vormis ning ka tervishoiuteenuse osutamisel vanglas tekib vangla ja kinnipeetava vahel õigussuhe, millele kohalduvad võlaõigusseaduse tervishoiuteenuse osutamise lepingu sätted (VÕS 41. ptk) (vt Riigikohtu erikogu 28. juuni 2021. a määrus asjas nr 3-21-30, p-d 24 ja 25 ning seal viidatud praktika). Samas on Riigikohus rõhutanud, et lisaks lepingulisele vastutusele saab riigi kui teenuse osutaja vastutust hinnata ka deliktilise vastutusena, kui patsiendile on põhjustatud tervisekahju või surm (VÕS § 1043, § 1044 lg 3), ning kohalduvad nii kahju hüvitamise üldpõhimõtted (mh VÕS § 127) kui ka surma põhjustamise või tervisekahju hüvitamise sätted (VÕS §-d 129131).
17.Kaebaja osundab asjakohaselt põhiseaduse §-le 28, mille kohaselt on igaühel õigus tervise kaitsele, ning TTKS-i regulatsioonile. Poolte vahel ei olegi vaidlust selle üle, et ka kinnipeetavate nagu muude Eesti territooriumil elavate inimeste jaoks peab olema tervishoiuteenuste saamine tagatud. VangS § 41 lg 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Alates 1. aprillist 2024 kehtiva VangS § 52 lg-st 2 tulenevalt on tervishoiutöötaja kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Praeguse vaidluse ajendanud juhtumi toimumise ajal 1. veebruaril 2023 kehtinud VangS § 52 lg 2 sõnastuse järgi oli vastav kohustus pandud arstile. See sõnastuslik erinevus ei muuda kohtu hinnangul praeguse vaidluse sisulist lahendamist. VangS § 52 lg 1 järgi osutab vanglas tervishoiuteenuseid tervishoiutöötaja vastavalt TTKS eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. Vangla sisekorraeeskirja (VsKE) § 9 lg 1 järgi kontrollitakse kinnipeetava füüsilist ja vaimset tervist vastavalt vajadusele ning haigestunud kinnipeetavat ravitakse vanglateenistuse võimaluste piires. 6(11)
3-23-1134
18.TTKS § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus on tervishoiutöötaja tegevus haiguse, vigastuse või mürgistuse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist. Kaebaja väitel on talle praegusel juhul kahju tekitatud erakorralise (vältimatu) abi andmata jätmisega. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seisundit hinnanud meditsiinitöötaja oli valveõde (vt ka istungil alates 00:22:27) ning kaebaja soovis abi väljaspool perearsti ja pereõe tööaega. VangS § 53 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Seega ei ole valvemeedikutel kohustust osutada vältimatult mistahes tervishoiuteenuseid. TTKS § 5 kohaselt on vältimatu abi selle seaduse tähenduses tervishoiuteenus, mida tervishoiutöötaja osutab olukorras, kus abi edasilükkamine või selle andmata jätmine võib põhjustada abivajaja surma või püsiva tervisekahjustuse.
19.Kohtule esitatud kaebaja tervisekaardi väljavõtetest (dtl 7-10) ning tunnistajana kohtuistungil üle kuulatud meditsiiniõde Y ütlustest leiab kinnitust kaebaja väide, et tal on diagnoositud kõrgvererõhutõbi, mille raviks on talle määratud igapäevaselt tarvitatav ravim. Tunnistaja sõnul tarvitab kaebaja ravimit, kuid kaebaja enda väidete kohaselt talle antav ravim alati ei toimi. Ka tervisekaardist ilmneb, et ravi on vajanud mõne aja pärast korrigeerimist (6. veebruari 2023. a tervisekaardi kanne, haigusjuht A2425 202; dtl 8). See tõdemus ei väära aga asjaolu, et kaebajale oli kõrgvererõhutõve kontrolli all hoidmiseks välja kirjutatud ravim.
19.Vaidlust ei ole selle üle, et pärast kaebaja mitut pöördumist valvuri poole meditsiinitöötaja kutsumiseks tuli meditsiiniõde kaebaja kambri juurde, kuid tal ei olnud kaasas kõrge vererõhu alandamiseks ravimeid. Tunnistaja ütluste kohaselt jagas ta osakonnas valveõena psühhotroopseid ravimeid ning tal ei olnud igaks juhuks kaasas muid, sh vererõhku alandavaid ravimeid. Vaidlust ei ole selle üle, et olles hinnanud kaebaja seisundit, ei pidanud meditsiiniõde vajalikuks minna tooma vererõhku alandavat ravimit ega mõõta kaebaja vererõhku.
20.Pooled on eri meelt selles, kas kaebaja jäi seetõttu ilma vältimatust abist ning kas vastustaja tegevus kujutas endast raviviga, mille olemasolul tekkiva tervisekahju (VÕS § 1043) hüvitamist on alust nõuda. Vastutus mittevaralise kahju tekitamise eest nii RVastS § 9 lg 1 tähenduses kui ka VÕS § 1050 järgi on süüline.
21.Meditsiinitöötaja piirdus kaebaja seisundi hindamisega, mille tulemusena ei pidanud ta vajalikuks vältimatu abi korras ravimite andmist ega uuringuid. Tunnistajana kohtuistungil osalenud meditsiiniõe selgituste kohaselt ei saanud kaebajal esineda vältimatu abi vajadust väidetava kõrgenenud vererõhu tõttu olukorras, kus ta ise ägenenult suhtles (karjus) ja vastu ust tagus. Tunnistaja ütlused ning kaebaja enda seletused lahknevad selles, kas tegemist oli uksele tagumise või kerge koputamisega (istungil 00:17:14), kuid ka kaebaja ise ei ole eitanud ägestumist suhtluses valvurite ja meedikuga. Meditsiiniõe ütluste kohaselt ei saanud sellise aktiivse käitumise puhul järeldada vältimatu abi vajadust kõrgvererõhutõvele omaste sümptomite (sh pearinglus) tõttu. Tervisekaardi sissekandes on meditsiiniõde märkinud: „Meediku hinnangul erakorralist seisundit ei esine kp liigub vabalt, ta suudab karjuda ja lõhkuda ust (dtl 8).“
22.Kaebaja on asjakohaselt viidanud TTKS § 6 lg-le 2, mille kohaselt on tervishoiutöötaja kohustatud osutama vältimatut abi oma pädevuse ja tema kasutuses olevate võimaluste piires. Samas on vastustaja selgitanud, et valveõel ei olnud võimalust kohe endaga kaasa võtta vajalikke seadmeid ja ravimeid, kui kaebaja oli valvemeediku kutsumist nõudes keeldunud 7(11)
3-23-1134
valvuritele selgitamast oma terviseprobleemi, milleks ta kiireloomuliselt tervishoiutöötajat vajab. Tunnistaja ütlust, et ta ei teadnud 1. veebruaril 2023 kaebajaga suheldes tema diagnoosist (istungil 00:37:09), ei saa pidada ebausaldusväärseks, arvestades Viru Vangla kinnipeetavate suurt hulka, kelle terviseprobleemidega tunnistaja eelduslikult kokku puutub. Kohtu veendumust ei kummuta ka asjaolu, et just sama tervishoiutöötaja on kaebaja tervisekaardile
20.septembril 2022 märkinud diagnoosina kõrgvererõhutõve (dtl 10). Seega ei pidanud valveõde ilma täpsemat informatsiooni saamata teadma kaebaja terviseprobleeme. Kaebaja on olnud järjekindel nii haldusmenetluses kui ka kohtus (istungil 00:55:19; 00:57:53), väites, et andmekaitselistel põhjustel ei pea ta võimalikuks esitada oma terviseandmeid valvuritele, kellel puudub õigus vastavaid andmeid töödelda. Kohus sellega ei nõustu. Nagu selgitas ka vastustaja esindaja kohtuistungil, on valvuritel VangS §-st 132 tulenev keeld avaldada neile seoses teenistusülesannete täitmisega teatavaks saanud asjaolusid. See ametisaladuse hoidmise kohustus on tähtajatu. Seega ei ole valvurile oma ägedate terviseprobleemide avaldamisel ohtu, et kinnipeetava terviseandmed saaksid avalikuks ja jääksid kaitseta. Samas on sellise teabe andmine vaieldamatult oluline, et vangla tervishoiutöötaja saaks osutada nõuetekohast tervishoiuteenust, sh võtta kohe väljakutse peale saabudes kaasa vältimatu abi andmiseks vajaliku varustuse. Viru Vangla direktori 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitatud Viru Vangla kodukorra (viimati muudetud
4.aprilli 2023. a käskkirjaga nr 1-1/49)1 p 20.6 kohaselt peab kinnipeetav, kes pöördub tervishoiuteenuse saamiseks meditsiiniosakonna poole, andma tervishoiuteenuse osutajale oma tervise kohta tõest teavet ja avaldama oma parima arusaama järgi kõik tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikud asjaolud ning osutama kaasabi, mida tervishoiuteenuse osutaja tervishoiuteenuse osutamiseks vajab. Kohtu hinnangul kehtib see kohustus ka vältimatu abi vajaduse korral kui isik on võimeline ennast väljendama ning oma terviseseisundit ja vaevusi kirjeldama. Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja oli suhtlemisvõimeline, kuid ei soovinud täita talle vangla kodukorrast tulenevat kohustust.
23.Kohtu hinnangul ei ole aga ainumäärav, et kaebaja ise keeldus meediku kutsumist nõudes korduvalt valvurile oma terviseseisundiga seonduvat teavet andmast. Meditsiiniõde on korralist ringkäiku tehes kaebaja seisundiga tutvunud ja seda hinnates leidnud, et tegemist ei ole vältimatut abi nõudva olukorraga (vt eelpool otsuse p 21).
24.Vastustaja arvates ei ole põhjust kahelda valveõe 1. veebruaril 2023 tehtud järelduses, et kaebaja ei vajanud erakorralist abi ning sellise hinnanguga ei ole tehtud raviviga. Kohtupraktika kohaselt ei ole kinnipeetaval subjektiivset õigust nõuda meditsiinilisi uuringuid või ravi vastavalt tema enda soovile (Riigikohtu 21. detsembri 2010. a otsus kohtuasjas nr 33-1-69-10 p 8) ning mitte igasugune arstiabi andmata jätmine ei tekita selliseid intensiivseid kannatusi, mida tuleks hüvitada rahas (Riigikohtu 27. juuni 2017. a otsus kohtuasjas nr 3-3-19-17 p 16). Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud meditsiiniõe ütlustest selgus, et ta on töötanud meditsiiniõena Viru Vanglas kolmandat aastat ning enne seda neli aastat haiglaõena ja tal on ka kogemus erakorralise meditsiini ning intensiivravi valdkonnas (istungil alates 00:22:27; 00:46:27). Kirjeldatud töökogemus ei anna kohtu hinnangul alust kahelda meditsiiniõe pädevuses hinnata ja tunda ära vältimatu abi vajadust.
25.Kohus nõustub vastustajaga, et väites raviviga ja kahju tekkimist pidi seda tõendama kaebaja kui patsient ise. HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt peab menetlusosaline üldjuhul tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. VÕS § 770 lg 3 kohaselt peab 1
patsient tõendama tervishoiutöötaja vastutuse aluseks olevat asjaolu, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Praegusel juhul on 1. veebruaril 2023 toimunu kaebaja tervisekaardis dokumenteeritud (dtl 7; haigusjuht A2141202). Meditsiiniõde on kirjeldanud olukorda ning selgitanud, et vererõhuravi korrigeerimiseks tuleb teha avaldus pereõele ning et juhtumi info on pereõele edastatud. VÕS § 770 lg-st 4 tuleneb, et kui tegemist on diagnoosi- või raviveaga ja patsiendil tekib terviserike, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, eeldatakse, et kahju tekkis vea tagajärjel. Terviserikkest tulenevat kahju peab ka sel juhul tõendama patsient.
26.Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et kaebaja ei ole ülaltoodud tõendamiskohustust silmas pidades kahju tekkimist põhjendanud. Kaebaja väitel kukkus ta kõrgenenud vererõhu tõttu öösel tualetis käies ning hommikul avastas, et on kukkudes saanud laubale haava. Kuna hommikune vererõhu mõõtmine andis näiduks 154/100, on kaebaja arvamusel, et õhtune vererõhu näit oli kindlasti veelgi kõrgem, kuna hommikuti on vererõhk üldjuhul madalam. Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et kaebaja vestles järgmisel hommikul (2. veebruaril 2023) üksuse meditsiiniõega kaevates peavalu, kuna ei maganud öösel korralikult. Meditsiiniõde on 2. veebruari 2023. a sissekandes (dtl 9) konstateerinud: „Visuaalsel vaatlusel on lauba piirkonnas punetav hematoom umbes 1x1 cm“. Avalikult kättesaadava teabe kohaselt on hematoom trauma tagajärjel tekkinud verevalum, mis võib kujuneda juba väikese vigastuse korral, kusjuures kalduvus nende tekkeks on indiviiditi erinev2. Pole küll välistatud, et hematoomi võis põhjustada väidetav kukkumine, kuid tõendatud pole, et väidetav kukkumine ja hematoomi teke ning kaebaja väidetavalt halb enesetunne olnuks seoses. Isegi kui tunnustada sellist seost, saaks tekkinud kahju (väikesemõõduline hematoom) hinnata väheseks. Pole ilmnenud, et tegemist olnuks ravi vajava tagajärjega. Tervisekaardi kande kohaselt ei olnud ka tegemist haavaga, nagu väidab kaebaja. Hematoomi olemasolu tuvastanud meditsiiniõde on märkinud tervisekaardis, et kinnipeetav eitab iiveldust. Kahju tekkimist ei kinnita ka järgnevad tervisekaardi kanded (4.6. veebruaril 2023), mil kaebajal on mõõdetud plaaniliselt vereõhku ja registreeritud ta raviskeemi korrigeerimiseks üldarsti vastuvõtule.
27.Eelnevat arvesse võttes ei saa kohtu hinnangul pidada vastustaja tegevust VangS §-des 52 ja 53 sätestatud kohustuste rikkumiseks, mis oleks kaasa toonud kaebajale tervisekahju, ning puuduvad alused, et rahuldada esitatud kahju hüvitamise nõuet tervisekahju osas.
28.Kaebaja hüvitamisnõude teiseks aluseks on väidetav väärikuse alandamine, mis kaebaja sõnul seisneb selles, et eelpool kirjeldatud valvemeediku visiidi järgselt tundis ta hirmu, kartes, et jäädes arstiabita, võib saada insuldi või isegi surra. Kaebaja on seejuures ka kirjeldanud, kuidas ta pärast öörahu tualetis käies põrandale kukkus ja vigastada sai – arst on järgmisel päeval diagnoosina märkinud kukkumisest tingitud hematoomi, vt käesoleva otsuse põhjenduste p 26), mida kohus käsitas eelpool tervisekahju nõude juures. Väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses on kohtupraktikas silmas peetud isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (nt Riigikohtu 17. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-41-10, p-d 20 ja 23 ning seal viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika; 2. oktoobri 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-47-14, p 21). 2
nt https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/verimuhk/id-2009
9(11)
3-23-1134
Hüvitise nõudmiseks ei pea isik tõendama valu ja kannatusi, ning neid ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (3-3-1-10-14, p 12.2), kuid nende tõendamine võib mõjutada hüvitise suurust (3-3-1-42-15, p 24). Kohtupraktikas on peetud mittevaraliseks kahjuks ka isiku hingelisi kannatusi (sh hirmu), mida on talle tekitanud avaliku võimu kandja tahtlikult või hooletuse tõttu (3-3-1-64-14, p 10). Kohus asus ülal seisukohale, et vastustaja tegevus kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel ei olnud õigusvastane. Seega ei saanud meditsiinitöötaja tegevus kaebaja kohtlemisel olla ka õigusvastaselt väärikust alandav RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Kaebaja on väidetavat hirmutunnet põhjendanud sellega, et ei pidanud piisavaks meditsiiniõe tegevust kaebaja kaebuse peale halvast enesetunde kohta, ning seda tunnet süvendas kaebajas öine hematoomiga päädinud kukkumine.
29.Kohus ei välista, et rahulolematus osutatava tervishoiuteenusega, mis võis objektiivselt võttes olla küll täiesti nõuetekohane ja piisav, võib tekitada isikul ikkagi muret ja hirmu, kui isik ise seda piisavaks ei pea. Eelpool käsitatust nähtuvalt ei jäänud kaebaja 1. veebruari 2023. a pöördumine aga tähelepanuta – meditsiiniõde hindas kaebaja seisundit erakorralist abi mittevajavaks. Siinkohal on oluline ära märkida tunnistajana üle kuulatud meditsiiniõe tähelepanek, et kaebaja enda ärritunud käitumine (karjumine ja vastu ust tagumine) võis mõjutada tema enesetunnet ja tõsta vererõhku ning võimalust vererõhku mõõta ja usaldusväärne tulemus saada (istungil alates 00:29:14). See mõju võis jätkuda ka öösel, kuid põhjuslikku seost meditsiiniõe tegevuse ja kaebaja kukkumise vahel pole tuvastatud. Samuti pole tuvastatav, et kaebajal tekkinud väidetava hirmutunde võis põhjustada just meditsiiniõe tegevus või kaebaja arvates ebapiisav abi talle. Kaebaja ei väida, et ta oleks öösel veel halva enesetunde tõttu abi kutsunud või püüdnud seda teha. Olles kukkumise järel iseseisvalt tõusnud ja tagasi voodisse läinud, palus ta alles laubal haava märgates hommikuse loenduse ajal kutsuda meditsiinitöötaja, kes kella 9 ajal kaebaja vererõhku ja pulssi mõõtis. Seadmata kahtluse alla hüpertoonia diagnoosi ning sagedasti kõrge vererõhu tõsidust kaebaja jaoks, ei pea kohus siiski usutavaks, et kaebaja hirmutunne oli sedavõrd tugev, et seda võiks määratleda väärikust alandava kohtlemisena RVastS § 9 lg 1 tähenduses. Vastasel korral oleks kaebaja saanud paluda veelkord meditsiinõde kutsuda, et selgitada välja vereõhu näit ja saada vajadusel ravimeid. Ka ei ilmne haldusasja tõenditest, et kaebaja oleks öösel pärast valveõe visiiti käitunud viisil, mida saaks mõista kui abivajaduse väljendust (karjumine, lärmi tekitamine), millele vangla saanuks reageerida.
30.Kohus leiab, et täidetud ei ole mittevaralise kahju hüvitamise eeldused ka väidetava väärikuse alandamise korral – kohtu hinnangul puudub vastav vastustaja õigusvastane tegu, tuvastatud pole põhjuslik seos vastustaja tegevuse ning kaebajale väidetavalt tekitatud kahju vahel ning kaebaja kohtlemine ei ole ka käsitatav väärikuse alandamisena RVastS § 9 lg 1 mõttes.
31.Eeltoodut kokku võttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
MENETLUSKULUD JA MUUD MENETLUSLIKUD OTSUSTUSED
32.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitamine on olnud tervisekahju osas riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 12 tulenevalt lõivuvaba. Väärikuse alandamisega seotud hüvitamisnõuet menetlusse võttes on kohus andnud kaebajale menetlusabi ja vabastanud ta 350 euro suuruse riigilõivu tasumisest. See kulu jääb vastavalt HKMS § 109 lg 3 ls-le 1 riigi kanda. Muude menetluskulude kandmist asjas ei ilmne, mistõttu jäävad menetlusosaliste muud võimalikud menetluskulud, kui need on tekkinud, nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 ls 4). 10(11)
3-23-1134
33.Asjas tehtava kohtuotsuse avaldamisel asendab kohus kaebaja ja tunnistaja nimed otsuses tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). allkirjastatud digitaalselt Sirje Kaljumäe kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.