Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja Kristjan Siigur
Määruse tegemise aeg ja koht
17.09.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-2651
Haldusasi
X. X kaebus Tallinna Vangla vastusele
Menetlusosalised
Kaebaja – X. X Vastustaja – Tallinna Vangla
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22.08.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X. X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse X. X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 22.08.2025 määruse peale haldusasjas nr 3-25-2651.
2.Jätta X. X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.08.2025 määrus haldusasjas nr 3-25-2651 muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Asendada avaldatavas kohtumääruses kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
X. X (kaebaja) esitas Tallinna Halduskohtule 12.08.2025 kaebuse, milles taotles, et rahuldataks tema pöördumine Tallinna Vangla poole ja tunnistataks õigusvastaseks heteroseksuaalse kinnipeetava paigutamine tema kambrisse. Kaebaja väitel kehtib Tallinna Vanglas salajane käitumisjuhis, mille kohaselt ei paigutada samasse kambrisse kaht seksuaalvähemuste hulka kuuluvat isikut. Selline praktika on diskrimineeriv. Homoseksuaalsus ei saa olla asjaoluks, mille tõttu kinnipeetavaid samasse kambrisse ei paigutata. Tallinna Vanglas on 100˗200 seksuaalvähemuste hulka kuuluvat kinnipeetavat ja küsimus nende vanglasisesest paigutamisest vajab kohtus läbi arutamist ning õigusselgust, sh
3-25-2651 tuleb hinnata, kas sellega seotud keelud ja üksikvangistusse paigutamine on asjakohased ja vastavad tänapäeva ühiskonna normidele. Homoseksuaalsetel kinnipeetavatel on raske olla üksikvangistuses ja heteroseksuaalse kambrikaaslasega võivad tekkida olmelised probleemid. Kaebaja on oma homoseksuaalsust avalikult tunnistanud isik ja tal on tuvastatud ka vaimse tervise probleemid, mis mõjutavad tema igapäevast elu ning võimet elada koos ühes kambris heteroseksuaalse kinnipeetavaga.
2.Tallinna Halduskohus tagastas 22.08.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu. Õigusaktidest ei tulene kinnipeetava subjektiivset õigust nõuda, et temaga samasse kambrisse paigutataks üksnes talle sobiva seksuaalse sättumusega kinnipeetav. Erineva seksuaalse sättumusega isikute samasse kambrisse paigutamisest ei saa järeldada kaebaja kui homoseksuaalse isiku diskrimineerimist. Kinnipeetava seksuaalsus, sh seksuaalne orientatsioon mõjutab tema käitumist ja suhteid kaaskinnipeetavatega ning vangla saab ja peab sellega (nt vanglasiseste seksuaal- ja sõltuvussuhete tekkimise vältimiseks) arvestama nii homo- kui heteroseksuaalsete kinnipeetavate puhul. Kaebaja ei ole väitnud, et kinnipeetavate samasse kambrisse paigutamisega oleks seatud ohtu tema elu, tervis või muud hüved. Üksnes üldised viited kaebajal juba pikka aega esinenud vaimse tervise probleemidele ning võimalusele, et homoseksuaalse ja heteroseksuaalse isiku samas vanglakambris viibimisel võivad tekkida olmeprobleemid, ei näita, et vangla oleks riivanud vanglasisest paigutamist otsustades kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebuse eesmärk ei saa olla üldine õigusselguse loomine või seksuaalvähemustesse kuuluvate kinnipeetavate õigustega seotud küsimuste läbi arutamine (HKMS § 44 lg 1).
3.X. X esitas 24.08.2025 ringkonnakohtule määruskaebuse halduskohtu 22.08.2025 määruse tühistamiseks. Homoseksuaalsus ei ole Eestis kriminaalkorras karistatav. Vangistusseaduses (VangS) puudub viide, et homoseksuaalseid vange tuleb hoida üksikvangistuses ja et nad ei tohi omasugustega kohtuda. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-d 1, 4 ja 6 sätestavad, et inimväärikus on puutumatu ja seda tuleb austada ja kaitsta, kedagi ei tohi ebainimlikult kohelda ega alandada. Samuti ei tohi kedagi diskrimineerida (art 21). Kohus on kaebaja pöördumist valesti tõlgendanud. Kaebaja puhul on rikutud raskelt kinnipidamistingimusi, sest kaebajale heidetakse ette homoseksuaalsust. Eestis pole antud suuniseid, kuidas kaebaja saab end kaitsta pahatahtlike ametnike ja kinnipeetavate eest, kes soovivad seksuaalvahekorda astuda. Kaebajal on tuvastatud ka vaimne puue. Seega tuleks vanglal reaalselt järgida Euroopa Liidu suuniseid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4.Ringkonnakohus võtab HKMS § 207 lg 1 alusel määruskaebuse menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).
5.Halduskohus tugines kaebuse tagastamisel HKMS § 121 lg 2 p-le 1, mille kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Seejuures on halduskohus kaebeõiguse ilmselget puudumist põhjendanud sellega, et õigusaktidest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et temaga samasse kambrisse paigutataks üksnes talle sobiva seksuaalse sättumusega kinnipeetav. 2(3)
3-25-2651
6.Halduskohus leidis ekslikult, et kaebajal puudub praeguses asjas kaebeõigus. Ehkki kinni peetaval isikul puudub subjektiivne avalik õigus nõuda, et temaga samasse kambrisse paigutataks temale sobiva seksuaalse sättumusega kinnipeetav, ei saa sellest teha järeldust, et sellise vanglasisese paigutamisega ei kaasne mistahes riivet kaebaja õigustele. Seejuures ei pea kaebeõiguse tunnustamiseks riive olema intensiivne. Lahus tuleb hoida riive olemasolu küsimust (kaebeõigus kaebuse lubatavuse alusena) riive õiguspärasuse küsimusest (kaebuse põhjendatus). Praegusel juhul ei saa õiguste riivet välistada. Kaebaja on selgitanud, et ta on tunnistanud avalikult oma homoseksuaalsust ning tal on tuvastatud vaimse tervise probleemid, mis mõjutab tema igapäevast elu ja võimet elada ühes kambris heteroseksuaalse kinnipeetavaga, ning viidanud olmeprobleemide tekkimisele heteroseksuaalse kambrikaaslasega.
7.Ringkonnakohus leiab, et kohaseks kaebuse tagastamise aluseks on HKMS § 121 lg 2 p
21.Viidatud sätte kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui täidetud on kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus. Riive on vähese intensiivsusega siis, kui isegi kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumise tuvastamise korral tuleks asuda seisukohale, et kaebuse rahuldamise korral kaebaja saadav kasu või leevendus oleks ebaproportsionaalselt väike, võrreldes õigusemõistmisega seotud kuludega (vt Riigikogu XIII koosseisu 496 SE seletuskiri, lk 22).
8.Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale meelepärase seksuaalse sättumusega kambrikaaslast. Otsustus, millisesse kambrisse ja kellega koos kinnipeetav paigutatakse, on vanglateenistuse pädevuses. Kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi (VangS § 11 lg 1). Kaalumisel tuleb lisaks silmas pidada Euroopa Nõukogu ministrite komitee 11.01.2006 soovituse nr 2 „Euroopa vanglareeglistik“ pe 18.1 ja 18.5˗18.7, samuti üldisi diskretsioonireegleid (haldusmenetluse seaduse § 4 lg 2) (vt Riigikohtu 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p 12). Kinnipeetavate kategooriad, kelle kokkupaigutamine on keelatud, on sätestatud seadusega (VangS § 12 lg 1). Sama paragrahvi lõike 2 alusel võib vanglateenistus paigutada kinnipeetavaid eraldi ka muude tunnuste alusel. Üksnes homoseksuaalsus ning võimalus, et heteroseksuaalse kambrikaaslasega võivad tekkida olmeprobleemid, ei ole põhjus, mille tõttu vangla peab eeldama, et esineb vajadus kinnipeetavate eraldi paigutamiseks. Erineva seksuaalse sättumusega isikute paigutamine kokku ei ole õigusaktidega keelatud. Eelneva tõttu on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Kaebaja väide, et tal on vaimse tervise probleemid, ei kinnita seda, et tal on meditsiiniline vajadus kanda vangistust samas kambris just koos homoseksuaalse kinnipeetavaga. Kaebaja ei väida, et jagades kambrit heteroseksuaalse kinnipeetavaga ei suudaks ta enda käitumist kontrollida ja juhtida või esineks oht kaebaja elule või tervisele. Pigem otsib kaebaja vaimse tervise probleemidele viidates võimalusi saada endale meelepäraseid kinnipidamistingimusi. Seetõttu ei ole alust pidada kaebaja õiguste rikkumist intensiivseks.
9.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 22.08.2025 määrus muutmata, kuid muuta tuleb halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
10.Ringkonnakohus asendab määruse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
3(3)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.