Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Madis Ernits 28.08.2025, Tartu 3-24-2802 X.X.-i kaebus Viru Vangla 19.07.2024. a käskkirja nr 6-2/24/685-1 ja 10.09.2024. a vaideotsuse nr 6-12/24/149-2 tühistamiseks Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määrus X.X.-i määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja – X.X. Esindaja vandeadvokaat Nele Tammemäe Vastustaja – Viru Vangla
RESOLUTSIOON
1.Võtta Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse resolutsiooni p 2 peale esitatud määruskaebus Tartu Ringkonnakohtu menetlusse.
2.Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud 10.07.2023. a epikriis.
3.Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
4.Asendada käesolevas määruses selle avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättesaamisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Viru Vangla määras 19.07.2024. a käskkirjaga nr 6-2/24/685-1 kaebaja tööle haldusosakonda majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale tähtajatult alates 19.07.2024 tunnitasuga 0,74 eurot vastavalt töötatud tundidele.
Kaebaja esitas 09.08.2024 eelnimetatud käskkirja peale Viru Vanglale vaide, mille Viru Vangla jättis 10.09.2024. a vaideotsusega nr 6-12/24/149-2 rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 09.10.2024 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse Viru Vangla 19.07.2024. a käskkirja nr 6-2/24/685-1 ja 10.09.2024. a vaideotsuse nr 6-12/24/149-2 tühistamiseks. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse korras Viru Vangla 19.07.2024. a
käskkirja nr 6-2/24/685-1 täitmise peatamist. Kaebaja leiab, et tema töövõimet on lakooniliselt ning motiveerimata hinnanud enam kui aasta tagasi vangla meditsiiniosakonna meedik, kelle nimi ja kvalifikatsioon on teadmata. Samuti on kaebaja terviseseisund ajas muutunud. Viru Vangla ei ole kaebaja vastuväiteid tema tööle määramise osas arvestanud. Samuti ei ole kaebajat viidud arsti vastuvõtule töövõime uueks hindamiseks. Kaebajal on diagnoositud erinevad psüühikahäired ning psühhiaater on üheselt tuvastanud, et kaebaja ei ole oma terviseseisundist tulenevalt töövõimeline (AARIKA OÜ tervisekaardi väljavõte 07.08.2024. a vastuvõtu kohta). Lisaks on kaebajal alates 2024. a augustist fikseeritud ülikõrge vererõhk, mis ei alane ka kaebajale manustatavate ravimite mõjul ning mis kujutab reaalset ohtu kaebaja elule. Kaebaja vabastati kõrge vererõhu tõttu 08.08.2024 erandkorras tööülesannete täitmisest ning talle anti ajutine töövabastus. Perearst ja meditsiiniõde leidsid 29.08.2024. a vastuvõtul, et kaebaja ei ole sellise vererõhuga töövõimeline, kuid eeltoodud hinnangut ei ole kaebaja tervisekaarti kantud. Kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasus kaebaja riigilõivu 40 eurot.
4.Tartu Halduskohus võttis 15.10.2024. a määrusega kaebuse menetlusse ning jättis sama määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata.
5.Viru Vangla tunnistas 24.04.2025. a käskkirjaga nr 6-2/3-25/332 alates 24.04.2025 kehtetuks Viru Vangla 19.07.2024. a käskkirja nr 6-2/24/685-1, millega kaebaja määrati tööle Viru Vangla haldusosakonna majandustööde abitööliseks koristaja ametikohale tähtajatult alates 19.07.2024. Viru Vangla tunnistas käskkirja kehtetuks kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutaja 05.12.2024 koostatud tervisetõendi tõttu.
6.Kaebaja esitas 09.05.2025 Tartu Halduskohtule avalduse, milles põhjendas, et esineb alus haldusasja menetluse lõpetamiseks vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p-le 4 ning vastustajalt kaebaja kasuks HKMS § 108 lg 6 alusel menetluskulude summas 2690,11 eurot väljamõistmiseks. Kaebaja terviseseisund on olnud muutumatu alates vaidlusaluse käskkirja andmisest, misjärel asuti kaebaja vererõhku mõõtma mitu korda nädalas või lausa igapäevaselt. Kaebaja vererõhk on püsinud muutumatult ülikõrgena. Sellele vaatamata ei tunnistanud vastustaja tööle määramise käskkirja pärast kaebaja vaide esitamist kehtetuks, mis oleks aidanud vältida menetluskulude tekkimist. Vaidlusaluse käskkirja kehtima jätmine olukorras, kus töötamine on tegelikult välistatud, säilitab õigusliku ebakindluse. Käesoleval juhul pidi Viru Vangla kaaluma käskkirja kehtetuks tunnistamist hiljemalt 10.09.2024. a vaideotsuses nr 6-12/24/149 2, sest selleks ajaks oli arst kaebaja töövõimetuse tuvastanud, kuid vaideotsus sellist kaalutlust ei sisalda.
7.Halduskohus palus 12.05.2025. a kohtunõudega kaebajal teatada, kas kohus on saanud õigesti aru, et kaebaja taotleb haldusasja menetluse lõpetamist ja menetluskulude väljamõistmist ega soovi üle minna tuvastamisnõudele. Kui kaebaja siiski soovib jätkata haldusasja menetlust tuvastamisnõudes, tuleb sellest kohtule teada anda ning selgitada, kuidas on see vajalik kaebaja õiguste kaitseks. Ühtlasi selgitas kohus kaebajale menetluse lõpetamise tagajärgi.
8.Kaebaja kinnitas 16.05.2025. a vastusega halduskohtule, et taotleb haldusasja menetluse lõpetamist ja menetluskulude väljamõistmist ega soovi üle minna tuvastamisnõudele. Tartu Halduskohtu määrus
9.Tartu Halduskohus lõpetas 04.06.2025. a määrusega haldusasja nr 3-24-2802 menetluse (resolutsiooni p 1); jättis menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2); tagastas
2
kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu 40 eurot Osaühingule Advokaadibüroo Küllike Namm (resolutsiooni p 3).
10.HKMS § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust nimetatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Viru Vangla tunnistas 24.04.2025. a käskkirjaga nr 6-2/3-25/332 alates samast päevast kehtetuks Viru Vangla 19.07.2024. a käskkirja nr 6-2/24/685-1. Menetlusosalised nõustuvad, et olenemata Viru Vangla 10.09.2024. a vaideotsuse nr 6-12/24/149-2 kehtivusest, esineb Viru Vangla 19.07.2024. a käskkirja nr 6-2/24/685-1 edasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise tõttu alus haldusasja menetluse lõpetamiseks. Halduskohus selgitas kaebajale menetluse lõpetamise tagajärgi ning kaebaja ei soovinud vastavalt HKMS § 152 lg-le 2 üle minna tuvastamisnõudele. Seetõttu leidis halduskohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb lõpetada vastavalt HKMS § 152 lg 1 p-le 4.
11.HKMS § 109 lg 2 järgi otsustab kohus haldusasja menetluse lõpetamisel menetlust lõpetavas määruses ka menetluskulude jaotuse. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus HKMS § 108 lg-st 6, mille kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja hinnangul tuleb vastustajalt tema kasuks menetluskulud välja mõista HKMS § 108 lg 6 alusel. Vastustaja kaebajaga ei nõustu ning leiab, et kaebaja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, kuna vaidlusaluse haldusakti kehtetuks tunnistamine ei ole tingitud kaebuse esitamisest, vaid muutunud asjaoludest. Halduskohus nõustus vastustajaga ning leidis, et vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulude väljamõistmine ei ole põhjendatud.
12.Viru Vangla lähtus vaidlusaluse käskkirja andmise ajal tervishoiuteenuse osutaja 10.07.2023. a hinnangust, mille kohaselt on kaebaja töövõimeline (dtl 22). Viru Vangla leiab, et 19.07.2024. a käskkiri nr 6-2/24/685-1 oli selle andmise ajal õiguspärane. Kaebaja vererõhuprobleemid kerkisid esile ning eeltooduga seonduvad terviseuuringud ja seetõttu tema töövõimelisuse ümberhindamine on toimunud pärast vaidlusaluse käskkirja andmist. Samas on oluline märkida, et kaebaja terviseuuringud algasid, sh määrati talle ajutine töövabastus, juba enne haldusakti kohtueelses menetluses vaidlustamist, mistõttu ei saa tervisehoiuteenuse osutajate aktiivset tegevust kaebaja terviseprobleemide lahendamisel seostada tööle määramise käskkirja vaidlustamisega. Kaebajale anti ajutine töövabastus seoses kõrge vererõhuga kuni üldarsti vastuvõtuni 08.08.2024. Seejärel viibis kaebaja 08.10.2024 kardioloogi vastuvõtul, oli kardioloogi jälgimisel ja ravil ning üldarst andis alles 05.12.2024 kaebajale püsiva töövabastuse põhjendusel, et kõrge vererõhu tõttu ei sobi kaebaja hetkel tööle (dtl-d 157–159). Kaebaja terviseuuringud algasid eraldiseisvalt tema tööle määramise käskkirja vaidlustamisest, kohtumenetluse ajal kaebaja terviseseisundit puudutavad asjaolud muutusid, kaebajal tuvastati märkimisväärsed vererõhuprobleemid ning kaebajale väljastati tõend püsiva töövabastuse kohta. Arsti 05.12.2024 antud püsiva töövabastuse tõttu uuendas vangla haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 p 2 alusel Viru Vangla 19.07.2024. a käskkirjaga nr 6 2/24/685-1 seonduva haldusmenetluse ning tunnistas kaebaja tööle määramise käskkirja edasiulatuvalt kehtetuks. Kaebaja terviseuuringute, töövabastuse määramise ning seetõttu vangla poolt kaebaja tööle määramise käskkirja osas seisukohtade ümber hindamise seost haldusakti vaidlustamisega saab pidada marginaalseks. Viru Vangla
3
on oma otsustuses lähtunud tervishoiuteenuse osutaja uuest hinnangust, mille on tinginud kaebaja muutunud terviseseisund.
13.Kaebaja viide sellele, et AARIKA OÜ psühhiaater määras juba 07.08.2024 kaebajale püsiva töövõimetuse ning et haldusorgan oleks pidanud seetõttu vaidlusaluse käskkirja kehtetuks tunnistama juba vaidemenetluses, ei ole asjakohane. Kuigi kardioloogi hinnangul võib kaebaja psüühiline seisund tema kõrgeid vererõhuväärtuseid soodustada (dtl 159), ei ole tööle määramise käskkirja kehtetuks tunnistamist tinginud kaebaja võimalikud psüühikahäired, vaid tema kõrge vererõhk. Tervishoiuteenuse osutajad ega vangla ei ole psühhiaatri hinnangule tuginedes oma varasemaid seisukohti muutnud. Ühtlasi seab Viru Vangla jätkuvalt AARIKA OÜ psühhiaatri 07.08.2024. a hinnangu usaldusväärsuse kahtluse alla. Eeltoodut arvestades jättis halduskohus kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
14.Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 20 eurot ning teist samapalju esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel. HKMS § 104 lg 5 p 4 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv juhul, kui kohus lõpetab menetluse sama seadustiku § 152 lg 1 p 4 alusel. Halduskohus tagastas Osaühingule Advokaadibüroo Küllike Namm nii kaebuselt kui ka esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõivu kokku 40 eurot.
15.Kaebaja esitas 10.06.2025 Tartu Ringkonnakohtule kaaskinnipeetava vahendusel hiljem täiendatud määruskaebuse Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse peale. Kaebaja kinnitas, et kaaskinnipeetava esitatud määruskaebus on esitatud tema soovil ja ta võtab enda esitatud avaldusega määruskaebuse omaks.
16.Tartu Ringkonnakohus jättis 09.07.2025. a määrusega määruskaebuse käiguta ning andis kaebajale tähtaja määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks, s.o ringkonnakohus leidis, et kaebaja nimel määruskaebuse esitanud kaaskinnipeetaval puudus vastav õigus ning kaebaja peab ise esitama korrektse määruskaebuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
17.Kaebaja esitas 16.07.2025 Tartu Ringkonnakohtule vandeadvokaadist esindaja vahendusel korrektse määruskaebuse, milles taotleb tühistada Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse resolutsiooni p 2 ning teha uus määrus, millega rahuldada kaebaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt ja jätta kaebaja halduskohtus kantud menetluskulud summas 2690,11 eurot vastustaja kanda.
18.Kaebaja viitas juba Viru Vanglale esitatud vaides sellele, et tööle määramisel ei hinnatud tema töövõimet ja tugineti ebaõigesti sellele, et aasta varem oli meedik hinnanud ta töövõimeliseks. Psühhiaater on tunnistanud kaebaja 100% töövõimetuks. Selle aga jättis Viru Vangla käskkirja koostades tähelepanuta. Viru Vangla eiras kaebaja esitatud vastuväiteid tema töövõimetuse kohta ning ei viinud teda arsti juurde uueks töövõime hindamiseks. Viru Vangla pidanuks enne kaebaja tööle määramist lähtuvalt uurimispõhimõttest välja selgitama, kas esinevad vajalikud eeldused kaebaja tööle määramiseks. Uurimispõhimõtte järgimine oli kohustuslik ka meditsiiniosakonnale.
19.10.07.2023. a ambulatoorses epikriisis, millega kaebaja tunnistati töövõimeliseks, on diagnoosiks märgitud kõrgvererõhutõbi. Vererõhu mõõtmist meedik enne tööle määramist aga ei teostanud. 07.08.2024. a psühhiaatri hinnangu kohaselt on kaebaja püsivalt töövõimetu. Kardioloogi hinnangul võib kaebaja psüühiline seisund tema kõrgeid vererõhuväärtuseid soodustada. Ka vangla arst arvas, et kaebaja vererõhuprobleemid on justnimelt tingitud
4
psüühilisest seisundist. Seega kaebaja püsivat töövõimetust põhjustavad terviseprobleemid esinesid kaebajal juba enne kohtumenetlust.
20.Kaebaja leiab, et asjaolu, et Viru Vangla ei tunnistanud enne 24.04.2025 käskkirja kehtetuks, vaid tegi seda pärast seda, kui kaebaja oli läbinud vaidemenetluse ja pöördunud kaebusega halduskohtusse, tõendab, et esinevad alused menetluskulude Viru Vangla kanda jätmiseks vastavalt HKMS 108 lg-le 6.
21.Perearsti 29.08.2024 toimunud vastuvõtul avaldas meditsiiniõde, et kaebaja suhtes tuleb tuvastada tema töövõimelisus. Perearst mõõtis kaebaja vererõhku ja teatas, et „sellise vererõhuga ta kindlasti töövõimeline ei ole“. Perearst märkis, et kaebajale tuleb anda töövabastus vähemalt kuu aega ja määrata kõrgvererõhu ravi, kuu aja möödudes tuleb töövõimet uuesti hinnata. Kaebaja palus vastustajal väljastada väljatrüki 29.08.2024 perearsti vastuvõtu kohta, millisest selgus, et perearsti poolt avaldatu seoses kaebaja puuduva töövõimega selles fikseeritud ei olnud. Kaebaja esitas seejärel SA-le Ida-Viru Keskhaigla selgitustaotluse, millises soovis selgitust, miks ei ole arsti poolt anamneesi sisse kantud tööst vabastamist puudutavat vestlust. Ida-Viru Keskhaigla SA vastas 18.09.2024, et kinnipeetav ei saa nõuda enda arvates vajaliku teabe talletamist terviseinfosüsteemis. Kaebaja esitas kaebuses mh taotluse kuulata üle perearst, kelle ütlustega soovis kaebaja tõendada oma väiteid 29.08.2024 perearsti vastuvõtul asetleidnud sündmuste kohta, mil perearst avaldas sõnaselgelt, et kaebaja ülikõrged vererõhunäitajad välistavad tema töövõime ja ta tuleb vähemalt kuuks ajaks töökohustustest vabastada, määrata kõrgvererõhuravi ja seejärel töövõimet uuesti hinnata, kuid vangla terviseinfosüsteemi neid väiteid sisse ei kantud, kuna need ei ole väidetavalt olulised.
22.Viru Vangla pidi kaaluma käskkirja kehtetuks tunnistamist hiljemalt 10.09.2024. a vaideotsuses, sest selleks ajaks oli arst kaebaja töövõimetuse tuvastanud, kuid vaideotsus sellist kaalutlust ei sisalda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.HKMS § 207 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ning kas määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ja tähtajast kinni pidades. Määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
24.Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse resolutsiooni p 2 peale esitatud määruskaebus on tähtaegne ja vastab määruskaebusele esitatavatele nõuetele määral, et seda on võimalik menetleda. Ringkonnakohus võtab Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse resolutsiooni p 2 peale esitatud määruskaebuse menetlusse.
25.Halduskohus jättis vaidlusaluse määrusega menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 2). Selle tingis asjaolu, et halduskohus lõpetas käesoleva haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, kuna Viru Vangla oli kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistanud.
26.HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab reeglina vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Sama säte kehtestab ka erandi – nimelt jäävad menetluskulud kaebaja kanda, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse 5
esitamisest. HKMS § 108 lg 6 alusel menetluskulude vastustaja kanda jätmiseks ei piisa pelgalt sellest, et kaebuse eesmärk on saavutatud kohtumenetluse ajal, vaid see peab olema toimunud kohtumenetluse tõttu. Menetluskulude HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda jätmine ei oleks põhjendatud, kui kaebaja oleks saavutanud kaebuse eesmärgi ka juhul, kui kaebust poleks esitatud. See võib nii olla näiteks juhul, kui vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamise tingis oluliste asjaolude muutumine pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist. Siiski ei pea kaebuse esitamine olema tingimata ainus põhjus, miks vastustaja andis haldusakti või tegi toimingu, mis tingis menetluse lõpetamise. Kui vastustaja tegevus võis olla ajendatud nii kaebuse esitamisest kui ka muudest asjaoludest, vabaneb vastustaja menetluskulude kandmise kohustusest vaid siis, kui kaebuse esitamise mõju tema tegevusele oli selgelt vähene ehk kui kohus saab olla veendunud, et vastustaja oleks samal viisil toiminud ka juhul, kui kaebust ei oleks esitatud.1
27.Kaebuse materjalidest nähtuvalt määrati kaebaja majandustööle 19.07.2024. a käskkirjaga nr 6-2/24/685-1 (dtl 22-23). Viidatud käskkirja tunnistas Viru Vangla kehtetuks 24.04.2025. a käskkirjaga nr 6-2/3-25/332 (dtl 144), millest kohaselt oli käskkirja kehtetuks tunnistamine tingitud tervishoiuteenuse osutaja 05.12.2024 koostatud tervisetõendist (dtl 157–159).
28.Halduskohus leidis, et käskkirja kehtetuks tunnistamist ei tinginud kaebaja algatatud kohtumenetlus, vaid asjaolude muutus, st arsti väljastatud tõend, milles leiti, et kaebajal on tõepoolest kõrgvererõhutõbi ning seda ei ole erinevate raviskeemidega suudetud kontrolli alla saada. Vangla tegevusest on näha, et viimane on suunanud kaebaja erialaarsti vastuvõtule, määranud regulaarsed vererõhumõõtmised. Taolist tegutsemist ei saa pidada ülemääraseks, vaid see on eesmärgipäraselt suunatud sellele, et tuvastada, kas kaebaja on võimeline oma tervisest tulenevalt vanglas majandustöid tegema või mitte. See, et lõpuks tõdeti, et kaebaja ei sobi antud diagnoosi tõttu tööd tegema, oleks ringkonnakohtu hinnangul nii või teisiti toonud kaasa vaidlustatud käskkirja kehtetuks tunnistamise, seda ka ilma kaebaja algatatud kohtumenetluseta.
29.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruses esitatud järelduste ja põhjendustega ning ei pea neid vajalikuks siinkohal korrata (HKMS § 203 lg 2, § 201 lg 4). Kuigi kaebaja on esitanud määruskaebemenetluses väljavõtte 10.07.2023. a epikriisist (dtl 231-232), mille ringkonnakohus võtab käesoleva asja materjalide juurde, ja millest nähtuvalt on juba toona kaebajal diagnoositud kõrgvererõhutõbi, selgub viidatud epikriist ka asjaolu, et kaebaja tol ajal antihüpertensiivseid ravimeid ei kasutanud. Sellest järeldub, et kaebaja ei pidanud talle pandud diagnoosi selliseks, mis oleks teda oluliselt seganud igapäevatoimingute tegemisel, sest tavapäraselt tähendavad taolised haiguslikud seisundid ka haigust kontrolli all hoidvate medikamentide regulaarset võtmist. Kui isik ravimeid ei võta, on suur tõenäosus, et ta ise ei pea talle pandud diagnoosi tema elu häirivaks. Järelikult ei kinnita esitatud tõend seda, et Viru Vangla oleks juba 19.07.2024, mil ta andis vaidlustatud käskkirja, pidanud selle andmisest loobuma kaebaja tervisliku seisundi tõttu. Seega ei lükka ringkonnakohtu hinnangul esitatud dokument ümber neid järeldusi, millele halduskohus õiguspäraselt jõudis. Määruskaebuses esitatud muud põhjendused ja vastuväited ei tingi halduskohtu määruse tühistamist ja menetluskulude jaotuse osas teistsugusele seisukohale jõudmist.
30.Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 04.06.2025. a määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
31.HKMS § 175 lg 3 alusel asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga X. 1
TlnRnKm 11.07.2025, 3-24-686, p 14.
6
(allkirjastatud digitaalselt)
7
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.