Tallinna Ringkonnakohus Kaire Pikamäe, Villem Lapimaa ja Kristjan Siigur
Otsuse tegemise aeg ja koht
14.08.2025, Tallinn
Haldusasja number
3-22-2679
Haldusasi
X kaebus Märjamaa Vallavalitsuse toimingutele ning Märjamaa Vallavalitsuselt mittevaralise kahju eest hüvitise väljamõistmiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Kelli Ristal Vastustaja – Märjamaa vald, esindajad vandeadvokaadid Merilin Ojasaar ja Epp Lumiste
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 määrus ja 05.01.2024 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Vello Vetevoolu määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
apellatsioonkaebus
ning
RESOLUTSIOON
1.Jätta X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 määruse resolutsiooni p 1 tühistamiseks rahuldamata.
2.Rahuldada X apellatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu 05.01.2024 otsuse haldusasjas nr 3-22-2679 resolutsiooni p-d 2 ja 3. Teha vastavas osas uus otsus.
3.Mõista Märjamaa vallalt X kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 4000 eurot.
4.Mõista Märjamaa vallalt X kasuks välja esimese ja teise kohtuastme menetluskulud 8488,75 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.09.2025. Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-22-2679 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X esitas 30.12.1997 Loodna Vallavalitsusele avalduse Sipa külas asuva elamu ja abihoonete (Põllu elamu) juurde umbes 3 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks..
2.Pärast 2002. aastal toimunud valdade ühinemist andis Märjamaa Vallavalitsus 29.10.2003 korralduse nr 949, millega määras Põllu elamu teenindusmaaks 20 000 m 2. Maamõõtja koostas 20.04.2004 Põllu katastriüksuse plaani, mille kohaselt on katastriüksuse suuruseks 2,93 ha.
3.X asus 2017. aastal uurima, miks tema maa erastamise menetlus seisab, pöördudes 2017. a septembris, oktoobris ja novembris Märjamaa Vallavalitsuse vanemmaakorraldaja PH poole. Viimane vastas 29.11.2017 e-kirjaga järgmiselt: „Plaan on olemas, vormistamine uue valla tingimustes võtab aega. Katusega hooned tuleks ehitisregistris arvele võtta, praegu ainult elamu arvel“.
4.OÜ HEK Maamõõdubüroo teostas 20.10.2017 Põllu katastriüksuse uue mõõdistamise.
5.X pöördus 15.02.2018 e-kirjaga taas PH poole, kuid sai automaatvastaja vastuse, et isiku teenistussuhe on lõppenud. Seetõttu pöördus ta 15.02.2018 e-kirjaga uue maakorraldaja KK poole, kes vastas 15.02.2018, et uurib Põllu erastamise teemat, kuid sellele järgnevalt ei edastanud keegi kaebajale infot.
6.X pöördus uuesti vastustaja poole maa erastamise kohta teabe ja dokumentide saamiseks 03.10.2022 ja 09.10.2022 teabenõuetega.. X pöördus 22.11.2022 täiendava teabe saamiseks Maa-ameti poole, saades viimaselt 25.11.2022 vastuse, kus selgitati asjassepuutuval maal katastriüksuste moodustamisega seotud asjaolusid.
7.X esitas 22.12.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes eelkõige tuvastada, et Märjamaa vald on olnud Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise menetluses õigusvastaselt tegevusetu, ning mõista sellega kaebajale põhjustatud mittevaralise kahju eest välja õiglane hüvitis kohtu äranägemisel1..
8.Märjamaa vald palus jätta kaebus rahuldamata.
9.Tallinna Halduskohus tuvastas 05.01.2024 otsusega, et Märjamaa Vallavalitsus on õigusvastaselt viivitanud X 30.12.1997 avalduse menetlemisega perioodidel
1 Kaebus sisaldas ka Märjamaa Vallavalitsuse 28.10.2020 korralduse nr 2- 1.1/482 punkti 1.33 tühistamise nõuet, mille Tallinna Halduskohus tagastas 01.02.2023 määrusega. Samuti sisaldas kaebus Põllu elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise menetluse lõpuleviimiseks kohustamise nõuet, mille osas halduskohus lõpetas menetluse 24.07.2023 määrusega, mille Tallinna Ringkonnakohus jättis 14.09.2023 määrusega muutmata.
2(9)
3-22-2679
10.11.2001‒28.08.2003, 20.04.2004‒01.10.2017, 02.11.2017‒10.10.2022 ja 02.02.2023‒ 25.09.2023. Kohus mõistis Märjamaa Vallavalitsuselt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 eurot. Olukorras, kus kohalik omavalitsus leidis avalduse saamisel, et avalduses esineb puuduseid või avalduses ei ole kajastatud kõik vajalikud andmed, tuli taotlejat sellest informeerida ja anda talle täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Vastustaja ei saanud 2022. a-l ehk 25 aastat peale avalduse esitamist enam tugineda väitele, et maa ostueesõigusega erastamise menetluse viibimine oli tingitud kaebaja avalduses esinevatest puudustest. Vastustaja ei leidnud 29.10.2003 korraldust nr 949 vastu võttes, et avalduses on puudusi, ning pidas võimalikuks määrata ehitiste teenindamiseks vajaliku maa. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus on ehitise kasutusluba, millel on märkus, et ehitise omandiõiguse dokumendid on vallale üle antud 01.11.2001. Seega on väidetav puudus 01.11.2001 juba kõrvaldatud. Toimikus on ka kaebaja ID-kaardi koopia, mis on vastustaja poolt kinnitatud 05.01.2006. Vastustaja ei ole toimiku kohaselt nõudnud kaebajalt passi esitamist. Märjamaa Vallavalitsuse 29.10.2003 korraldusega nr 949 on otsustatud määrata Põllu elamu teenindusmaaks 20 000 m2. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus on Põllu katastriüksuse plaan kuupäevaga 10.04.2004, millel on Märjamaa Vallavalitsuse pitser ja ilmselt maakorraldaja allkiri. Eelnimetatud korralduse vastuvõtmisest sai kaebaja teada alles 11.10.2022. Maa ostueesõigusega erastamise toimikus puuduvad vastupidised tõendid, millest võiks järeldada, et kaebajal tekkis kohustus tellida katastriüksuse mõõdistamine. Puuduvad ka andmed, et plaan oleks koostatud kaebaja taotlusel. Seega ei ole plaani puhul tegemist piiride kulgemise ettepanekuga. Järgmine plaan, mis on asja materjalide juures, on OÜ HEK Maamõõdubüroo poolt 22.10.2017 mõõdistatud Põllu katastriüksuse plaan. Plaani joonestajana on märgitud AK, maaüksuse pindalaks on kokku 28 930 m2 ning see ühtib vaatluse põhjal 2002. a-l koostatud plaaniga. On usutav, et nimetatud plaan koostati põhjusel, et kaebaja hakkas 2017. a sügisel aktiivselt uurima, kui kaugel on Põllu maa ostueesõigusega erastamise menetlus. Puuduvad tõendid, et plaani oleks tellinud kaebaja ning erastamise eeltoimingute tegemine oleks viibinud alates 2017. a sügisest seetõttu, et kaebaja ei tellinud katastriüksuse moodustamist. Asja materjalidest nähtub pigem, et kaebaja sai plaani olemasolust teadlikuks alles peale seda, kui talle edastati Märjamaa Vallavalitsuse 11.10.2022 kirjaga maa ostueesõigusega erastamise toimik, kus oli ka nimetatud 2017. a plaan. Perioodil 2009 kuni oktoober 2017 ei teinud vastustaja mitte ühtegi erastamise eeltoimingut. Vastustajale ei saa ette heita tegevusetust perioodil 04.09.2017‒01.11.2017, mil ilmselt tegeleti plaani koostamisega. Asjas ei ole tõendeid, et vastustaja oleks teinud toiminguid perioodil 02.11.2017‒11.10.2022. Viivitus oli ka 02.02.2023‒25.09.2023. Vastustajale ei saa ette heita õigusvastast viivitust perioodil 30.12.1997‒09.11.2001, sest nimetatud perioodil võis esineda takistusi erastamise avalduse menetlemisel seonduvalt ehitiste omandiõiguse tõendamisega. Takistused said kõrvaldatud 09.11.2001, mil asjaomased dokumendid anti kohalikule omavalitsusele üle. Ei nähtu, et vastustaja oleks teinud mingeid toiminguid alates 10.11.2001 kuni 28.08.2003 korralduse vastuvõtmiseni. Sellele järgnevalt toimus ilmselt maa mõõdistamise korraldamine, 2004. a aprillis maa mõõdistamine ja 20.04.2004 maa katastriüksuse plaani koostamine. Sellele järgnevalt ei teostanud vastustaja enne 2017. a oktoobrit ühtegi maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingut. Samuti ei ole teostatud toiminguid alates 01.11.2017 plaani koostamisest kuni 11.10.2022, mil maaüksusel tehti paikvaatlus ehitiste seisukorra tuvastamiseks. Sellele järgnevalt oli vastustaja viivituses ka perioodil 02.02.2023‒25.09.2023. Seega on vastustaja kaebaja avalduse menetlemisel õigusvastaselt viivitanud ca 21 aastat. Vastustaja on olnud tegevusetu ilma igasuguse mõjuva põhjuseta. 3(9)
3-22-2679 Kaebaja õigusi on rikutud perioodi jooksul, mille osas kohus eelnevalt tuvastas, et vastustaja on õigusvastaselt viivitanud kaebaja avalduse menetlemisega. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks perioodil 15.02.2018‒09.10.2022 tundnud huvi maa erastamise avalduse lahendamise vastu, ei saa pidada usutavaks, et viivitus oleks sel perioodil põhjustanud kaebajale märkimisväärseid kannatusi. Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et kaebaja ei ole teinud midagi selleks, et ehitiste lagunemist takistada. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2). Vastustaja on olnud kaebaja avalduse lahendamisel raskelt hooletu (võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4), mis on põhjustanud ebamõistliku viivituse asja otsustamisel. Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas avaldusele tähelepanu pööramine vaid olukorras, kus isik ise käib kohalikule omavalitsusele peale. Pole alust pidada vastustaja käitumist tahtlikuks, sest vastustajal puudus kavatsus tahtlikult kaebajale ebameeldivusi tekitada. Vastustaja käitus taoliselt kõigi isikutega, kelle erastamisavalduste menetlemine oli pooleli. Ei esine RVastS § 13 lg-tes 1 ja 3 sätestatud vastutuse piiramise aluseid. Hüvitise suuruse määramisel saab lähtuda Riigikohtu 06.06.2002 otsuses nr 3-3-1-27-02 antud juhistest. Seal käsitletud vaidluses tegi Tallinna Ringkonnakohus neist juhistest lähtudes 31.10.2002 otsuse, millega mõistis vara tagastamise õigustatud subjekti kasuks välja 40 000 krooni (2556,47 eurot) ebamõistliku viivitusega (ca 7 aastat) tekitatud mittevaralise kahju eest. Praeguses asjas on viivitus oluliselt pikem, kuid suure osa sellest moodustas ajavahemik, mil mittevaralise kahju rahas hüvitamist tingivate kannatuste esinemine ei ole tuvastatav. Fotode põhjal on ehitised lagunenud. Olukorras, kus kaebaja hingelised üleelamised oleksid olnud väga suured, oleks ta ilmselt tundnud huvi ka ehitiste seisukorra vastu ning taganud, et nende seisund ei oleks ajas halvenenud. Kohane hüvitis on seega 2000 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
10.X palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 05.01.2024 otsus tühistada osas, millega jäeti tuvastamata Märjamaa Vallavalitsuse õigusvastane viivitus 21 aastat ületavas osas, ning osas, millega mõisteti mittevaralise kahju hüvitiseks välja üksnes 2000 eurot. Samuti vaidlustab kaebaja otsust menetluskulude jaotust puudutavas osas. Halduskohus tuvastas, et vastustaja oli õigusvastaselt viivituses 21 aastat. Kaebaja hinnangul on viivituse pikkuseks 25 aastat ja 8 kuud ning viivitus hõlmab järgmisi perioode: 30.12.1997‒31.12.2017, 01.01.2018‒11.10.2022, 11.10.2022‒02.02.2023 ja 02.02.2023‒05.01.2023. Õige pole halduskohtu tõlgendus, et kuna vastustaja on teatud ajavahemikel teinud midagi kaebaja avalduse lahendamiseks, ei saa neid perioode lugeda õigusvastase viivituse sekka. Viivitus oli jätkuvalt kestev ning vastustaja pole tänaseni nõutavaid toiminguid teinud. Üksikuid toiminguid ei saa lugeda õigusvastase viivituse katkestuseks, sest eeltoimingute lõpule viimist ei saavutatud. Kohus luges õiguspäraseks menetluse kestuseks kokku viis aastat, mis pole samuti materiaalõiguse normidega kooskõlas. Maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamise ajal kehtinud maa ostueesõigusega erastamise korra p-i 19 järgi pidi kohalik omavalitsus kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud teostama kolme kuu jooksul. Säte kehtis sellises redaktsioonis kuni 31.12.2017. Vastustaja pole esitanud tõendeid selle kohta, et eeltoimingute tegemine oleks viibinud kaebajast tingitud asjaolude tõttu. Seega tuleb lugeda, et õigusvastane viivitus oli kogu perioodil 30.12.1997‒31.12.2017. Halduskohus leidis vääralt, et maa ostueesõigusega erastamise toimikus on ehitise kasutusluba, millel on märkus, et ehitise omandiõiguse dokumendid on 01.11.2001 vallale üle 4(9)
3-22-2679 antud. Ehitusloal puudub mistahes viide selle kohta. Seal on märgitud, et ehitusdokumendid on üle antud. Kasutusluba tõendab, et vastustajale oli teada, et elamu omandiõigus on põllumajandusreformi käigus liikunud esmalt Sipa Põllumajanduse Ühistule, kes võõrandas selle TTK Loodnale ja viimane 17.08.1992 omakorda kaebajale. Kasutusloal on järjekorras kõik omanikud üles loetletud. Kui kaebaja oleks 30.12.1997 esitanud avalduse ilma omandiõigust tõendavate dokumentideta, oleks vastustaja juba siis nõudnud täiendavate dokumentide esitamist. Kaebaja oli avalduse esitamise hetkeks olnud Põllu elamu ja selle kõrvalhoonete omanik juba enam kui viis aastat, mistõttu puudub igasugune põhjus, miks ta ei oleks saanud omandiõigust kinnitavat tõendit esitada kohe koos avaldusega. Seega on ebaõige halduskohtu järeldus, et perioodil 30.12.1997‒09.11.2001 võis esineda takistusi erastamise avalduse menetlemisel seonduvalt ehitise omandiõiguse tõendamisega. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 19 on alates 01.01.2018 kehtetu. Sellest ajast puudub norm, mis sätestaks tähtaja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemiseks. Seega tuli toimingud teha mõistliku aja jooksul. Halduskohus luges õigusvastaseks viivituseks 01.01.2018‒10.10.2022 ja 02.02.2023‒25.09.2023. Halduskohus leidis, et viivitus katkes 11.10.2022, sest vastustaja tegi Põllu elamu seisukorra tuvastamiseks paikvaatluse, ning viivitus puudus seejärel u neli kuud, mil vastustaja midagi uuris, tegi fotosid elamust, koostas eelnõu, küsis kaebajalt seisukohta jms. Kaebaja sellega ei nõustu, sest toimingud, mida vastustaja tegi, olid ebavajalikud. Vastustaja pole ka nende toimingute põhjal menetlust lõpuni viinud. Õige pole kohtu seisukoht, et viivitus lõppes 25.09.2023. Kohus ei saa võrdsustada haldusmenetlust ja halduskohtumenetlust. Kompromissiläbirääkimised kohtumenetluse ajal ei asenda vajalike menetlustoimingute tegemist. Vastustaja peatas 02.02.2023 maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemise kuni halduskohtu otsuse tegemiseni. Seega kestis viivitus ka kohtumenetluse ajal. Halduskohus tegi mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaks ebaõigesti. Vaidluses avaliku võimu vastu ei pea isik mittevaralise kahju olemasolu tõendama, kui on kindlaks tehtud, et avalik võim on isiku isiklikke õigusi rikkunud ja vastutab selle eest. Ebamõistlikult pika haldusmenetlusega võib kaasneda nii isiku väärikuse alandamine kui ka tema tervise kahjustamine. Kohus ei saa jätta kahjunõuet rahuldamata põhjusel, et väga suurte kannatuste esinemine ei ole tuvastatav. Kui kaebaja on taotlenud mittevaralise kahju hüvitist kohtu äranägemisel, ei tohi väljamõistetav summa olla sümboolse suurusega. Hüvitis, mille kohus praegusel juhul välja mõistis, oli oluliselt madalam sellest, mis mõisteti välja halduskohtu viidatud asjas nr 3-18600 välja juba pea 20 aastat tagasi ja peaaegu 4 korda lühema õigusvastase viivituse eest. Haldusasjas, kus Riigikohus tegi otsuse nr 3-3-1-27-02, mõisteti 7-aastase õigusvastase viivituse eest hüvitiseks 2556,47 eurot. Võttes aluseks 20 aastat tagasi tehtud kohtuotsuse, jättis halduskohus arvestamata, et tollal välja mõistetud hüvitise suurus ei vasta inflatsiooni ja elukalliduse märkimisväärse tõusu tõttu enam tänastele nõuetele. Nt on tarbijahinnaindeks perioodil 2002‒2023 tõusnud 127,9%. Praegu oleks samaväärne hüvitis 21 640 eurot. Halduskohus arvestas hüvitise suuruse määramisel põhjendamatult asjaoluga, et ehitised on esitatud fotode põhjal lagunenud. Kaebaja on esitanud tõendid, et ajal, mil vastustaja viivitas eeltoimingute tegemisega, algas korduv Põllu elamu rüüstamine ja lõhkumine. Elamu ei ole lagunenud kaebaja hooletuse tõttu. Halduskohus arvestas muu hulgas ka sellega, et kohtu hinnangul ei tundnud kaebaja perioodil 15.02.2018‒09.10.2022 mingit huvi maa erastamise avalduse lahendamise vastu. Kaebaja on selgitanud, et pärast seda, kui talle anti 05.02.2018 e-kirjaga teada, et vastustaja uurib Põllu erastamise teemat, halvenes kaebaja tervis oluliselt. Kaebajal tõusis vererõhk, tekkisid 5(9)
3-22-2679 unehäired, sest mure ja mõtted Põllu elamu seisukorra ja ka maa erastamise venimise pärast ei lasknud magada. Lisaks tekkisid kaebajal selja lülisambas närvikahjustused ning kaebaja elas suurte valude käes. Kaebaja muutus sisuliselt liikumisvõimetuks. Ta tervis paranes lõpuks 2022. a-l, kui talle oli tehtud kaks rasket operatsiooni. Alles 2023. a-l alustas kaebaja taastusraviga. Halduskohus jättis põhjendamatult ja ekslikult osa menetluskulusid vastustajalt välja mõistmata. Kaebaja menetluskulud olid kokku 7425 eurot koos käibemaksuga. Kaebaja ei vaidle vastu osas, millega halduskohus vähendas menetluskulusid 2610 euro võrra (kohustamisnõudega seotud kulud). Kuid põhjendamatu oli menetluskulude vähendamine veel 15% võrra põhjusel, et kohus luges õigusvastase viivituse kestuseks vaid 21 aastat.
11.Märjamaa vald palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kaebaja leiab alusetult, et viivitusega on sisuliselt tegemist juba alates maa ostueesõigusega erastamise avalduse esitamisest. Tegelikkuses saab viivitust arvestada alates ajast, mil avaldus oleks tulnud lahendada, kuid jäi mingitel põhjustel lahendamata. Maa ostueesõigusega erastamise korra p-i 19 järgi tuli avaldus lahendada kolme kuu jooksul. Kaebaja on jätnud sellega arvestamata. Viivitust ei saa ühelgi juhul hakata arvestama enne 30.03.1998. Kaebaja 30.12.1997 maa ostueesõigusega erastamise avaldus oli puudustega. Seega leidis halduskohus õigesti, et vähemalt perioodil 30.12.1997‒09.11.2001 ei saanud vastustaja olla viivituses, sest toimikust puudusid omandiõigust tõendavad dokumendid. Kaebaja märkis apellatsioonkaebuses õigesti, et kasutusloast ei saanud teha järeldusi omandiõiguse dokumentide üleandmise kohta. Vastustaja on seejuures jätkuvalt seisukohal, et erastamise toimikus puudub tänaseni kaebaja omandiõigust tõendav dokument. Kaebaja leiab põhjendamatult, et tuleb eeldada, nagu esitati maa ostueesõiguse erastamise avaldus koos omandiõigust tõendavate dokumentidega. Kaebaja esitas samal ajal kolm maa ostueesõigusega erastamise avaldust kolme erineva maatüki erastamiseks. Kaks neist lahendati viivituseta. Seega ei olnud Põllu elamu juurde esitatud avaldus ja selle lisad nõuetekohased. Viivituse kestuse juures tuleb hinnata ka maa erastamise korraldaja tegevust ning kellegi teise tahtlikku tegevust ei saa omistada vastustajale. Maa ostueesõiguse erastamise korra p 19 ei kohustanud kohalikku omavalitsust teavitama viivitusest erastamise õigustatud subjekti, vaid erastamise korraldajat ehk maavanemat. Halduskohus asus põhjendamatult seisukohale, et katastrimõõdistamist ei tellinud X ise. Kohalikul omavalitsusel puudus mõõdistamise tellimiseks seadusest tulenev alus, rääkimata eelarvelistest vahenditest. Kui kaebaja viivitas maa mõõtmise tellimisega, ei ole see omistatav vastustajale. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et vastustaja esitas toimiku maavanemale. Istungi protokollist nähtuvalt oli kaebaja teadlik, et maavalitsuses olnud töötaja AM takistas maa erastamist. Järelikult ei saa vastustaja õigusvastaseks viivitamiseks lugeda seda aega, mis järgnes erastamise toimiku maavanemale saatmisega. Põhjendamatu on arvestada viivituse kestuse hulka periood 11.10.2022 kuni kohtuotsuse kuulutamiseni. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse osas on halduskohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Kui ringkonnakohus peab vajalikuks hüvitise suurust muuta, tuleb arvestada, et viivituse on põhjustanud kaebaja ise ning kaebaja ei ole oma õigusi tähtaegselt kaitsnud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Apellatsioonkaebuse lahendamine
12.Kuna apellatsioonkaebuse on esitanud üksnes kaebaja, ei ole vaidlust enam perioodide osas, mille puhul tuvastas halduskohus otsuse resolutsiooni p-s 1 õigusvastase viivituse ca 21 6(9)
3-22-2679 aasta osas. Ringkonnakohus eelnimetatud perioodidel ei peatu (HKMS § 197 lg 1). Kaebaja leiab, et viivitus oli veel pikem (ca 26 aastat) ning väljamõistetud hüvitis oli liiga väike.
13.Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja 30.12.1997 avalduse lahendamisel on vastustaja märkimisväärselt viivitanud ning kaebaja soovib selle eest mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel, ei mõjuta lõpplahendust see, kas viivituse aeg on tehtud kindlaks kuupäeva täpsusega. Tulenevalt HKMS § 45 lg-st 2 puudus kaebajal vajadus eraldiseisva tuvastamisnõude esitamiseks, vaid piisas hüvitamiskaebusest. Hüvitamiskaebuse aluseks (HKMS § 41 lg 2) on praegusel juhul haldusorgani viivitus ning viivituse erinevad perioodid kujutavad endast kaebuse faktiliste väidete kogumit, mille parandamine ja täiendamine ei kujuta endast kaebuse muutmist (HKMS § 49 lg 3 p 1). Kohtuotsuse resolutsiooniga on siduvalt juba kindlaks tehtud viivitus perioodidel 10.11.2001– 28.08.2003, 20.04.2004–01.10.2017, 02.11.2017–10.10.2022 ja 02.02.2023–25.09.2023. Küsimus sellest, kas õigusvastane viivitus oli ka 30.12.1997–09.11.2001, ei ole hüvitamise suuruse kontekstis määrav. Lisaks nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kuna kaebaja esitas avalduse 30.12.1997, ei saanud vastustaja olla samast päevast arvates õigusvastaselt viivituses. Kuigi õigusaktid nägid avalduse esitamise ajal ette, et kohalik omavalitsus pidi kõik maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud teostama kolme kuu jooksul, on üldteada, et avalduste suure mahu tõttu võttis vajalike toimingute tegemine reeglina oluliselt kauem aega. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks puudusid kohalikul omavalitsusel alates 10.11.2001 takistused vajalike eeltoimingute lõpuleviimiseks. Ringkonnakohus ei korda halduskohtu põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Kas vastustaja oli õigusvastases viivituses ka perioodidel 29.08.2003–19.04.2004, 02.10.2017–01.11.2017 ja 11.10.2022–01.02.2023, ei oma mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel sisulist tähtsust, mistõttu ringkonnakohus seda ei analüüsi. Oluline on lähtuda asjaolust, et kaebaja 30.12.1997 avaldust polnud vastustaja kaebaja kohtusse pöördumise ajaks (22.12.2022) lahendanud, olles seejuures viivituses alates 10.11.2001. Üksikud mõnekuulised perioodid selle pika ajavahemiku sees, mil esinesid vastustajast sõltumatud takistused menetluse lõpuleviimiseks, ei väära kuidagi asjaolu, et vastustaja ei teinud vajalikke menetlustoiminguid enam kui 20 aasta jooksul.
14.Eeltoodut arvestades nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et halduskohtu poolt välja mõistetud 2000 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis on põhjendamatult väike. Mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel kohtu äranägemisel on kohtul suur kaalutlusruum. Ringkonnakohtu leiab, et halduskohus tegi kaalutlusvea, kui võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse 2002. a-l haldusasjas 2-3/529/02 7-aastase ebamõistliku viivituse eest välja mõistetud hüvitise 40 000 eurot (2556,47 eurot). Arvestades eelnimetatud kohtuotsuse tegemist möödunud aega, ei ole hüvitise suurus ülekantav tänasesse päeva. Halduskohtus märkis kaebaja, et kohaseks hüvitiseks oleks 30 000 eurot. Ringkonnakohus peab sellist hüvitist ilmselgelt ülepaisutatuks ning leiab, et kohane hüvitis on 4000 eurot. Ringkonnakohus arvestab muu hulgas sellega, et kaebaja jättis kasutamata kohased õiguskaitsevahendid haldusorgani viivituse lõpetamiseks. Kohustamisnõude esitas kaebaja tähtaja rikkumisega. Kaebaja ei tegutsenud pidevalt aktiivselt, et saavutada menetluse lõpetamine. Kaebaja on viidanud enda haigestumisele, kuid vajaduse korral oleks kaebaja saanud kasutada esindaja abi.
15.Kaebaja taotles halduskohtus õigusabikulude hüvitamist 7425 eurot. Kaebaja oli apellatsioonkaebuses nõus menetluskulu vähendamisega 2610 euro võrra. Seega jääb õigusabikulude suuruseks 4815 eurot. Ringkonnakohus nõustub, et õige polnud selle summa vähendamine 15% võrra põhjendusel, et 26-aastase viivituse asemel tuvastas kohus 21-aastase viivituse. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb lähtuda eelkõige hüvitamiskaebuse 7(9)
3-22-2679 rahuldamisest. Seega pidanuks halduskohus vastustajalt menetluskuludena kaebaja kasuks välja mõistma 5165 eurot (4815+350). Tunnistajatasu 62,32 eurot väljamõistmine kaebaja kasuks polnud põhjendatud, sest nagu nähtub halduskohtu 20.03.2024 määrusest, tunnistaja tunnistajatasu ei nõudnud ning see tagastati kohtu poolt kaebajale. Määruskaebuse lahendamine
16.Kaebaja esitas 11.08.2023 halduskohtule avalduse kaebuse muutmiseks selle täiendamise teel nõudega tuvastada Märjamaa Vallavalitsuse 02.02.2023 maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute peatamise õigusvastasus ja kohustada Märjamaa Vallavalitsust jätkama vajalike eeltoimingute tegemist ning viima need lõpule kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest arvates.
17.Tallinna Halduskohus otsustas 08.12.2023 määrusega mitte anda luba kaebuse muutmiseks, määras jätkata haldusasja menetlemist kirjalikus menetluses ja teatas kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aja. Vastustaja 02.02.2023 vastuskirjas kaebaja päringule sisalduv teade, milles informeeritakse kaebajat sellest, et vastustaja ei tee enne vaidluse lõpetamist halduskohtus järgnevaid menetlustoiminguid kaebajale tutvumiseks saadetud korralduse eelnõu „Maa ostueesõigusega erastamise lõppenuks lugemine ja ehitiste kõrvaldamiseks tähtpäeva määramine (Sipa küla, Põllu)“ menetluses, on menetlustoiming. Menetlustoimingu vaidlustamise eeldused ei ole täidetud, kuivõrd kaebaja on esitanud kohtule ka nõude vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamiseks kaebaja maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel ja vastustajalt mittevaralise kahju eest hüvitise välja mõistmiseks seoses ebamõistliku viivitamisega kaebaja avalduse menetlemisel. Nimetatud nõuete raames annab kohus hinnangu vastustaja tegevusele kaebaja esitatud maa ostueesõigusega erastamise avalduse menetlemisel tervikuna. Seega ei ole kaebajal vajalik eraldi vaidlustada vastustaja 02.02.2023 kirjas sisalduvat informatiivset menetlustoimingut. Kaebaja esitatud kohustamisnõue on korduv. Tegemist ei ole uuel alusel esitatud nõudega, kuivõrd kaebaja eesmärgiks ei ole mitte vastusaja kohustamine jätkata maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute tegemisega kohtumenetluse ajal, vaid kaebaja eesmärgiks on, et vastustaja viiks erastamise eeltoimingud lõpule kahe kuu jooksul arvates kohtuotsuse tegemisest käesolevas haldusasjas. Sellise nõude on kaebaja juba esialgses kaebuses esitanud ja kohus on leidnud, et nõue ei olnud tähtaegne. HKMS § 43 lg 1 kohaselt ei ole korduva kaebuse esitamine lubatud.
18.Kaebaja esitas ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub halduskohtu 08.12.2023 määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning teha uus määrus, millega saata asi halduskohtule tagasi nõude menetlusse võtmise otsustamiseks. Kohus leidis ekslikult, et tegemist on korduva nõudega. Kuna vastustaja peatas menetluse ja maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute lõpule viimise, tekkis kaebajal koos menetluse peatamise vaidlustamisega uuesti õigus esitada ka kohustamisnõue.
19.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus keeldus põhjendatult kaebuse muutmise vastuvõtmisest. Vastavalt HKMS § 49 lg-le 1 võib kaebust muuta, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine muudetud kujul oleks käesoleva seadustiku kohaselt lubatav. Halduskohus lõpetas 24.07.2023 määrusega (jõustus 05.12.2023) kohustamisnõude (Märjamaa Vallavalitsuse kohustamiseks viima lõpule Põllu elamu ja abihoonete juurde maa erastamise eeltoimingud kahe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest) menetluse, mille tagajärjel jäid kohtu menetlusse vaid tuvastamis- ja hüvitamisnõue.
8(9)
3-22-2679 Kaebaja esitas 11.08.2023 uue kohustamisnõude, et vald jätkaks vajalike eeltoimingute tegemist ning viiks need lõpule kahe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Seekord sidus kaebaja kohustamisnõude vallavalitsuse 02.02.2023 kirjaga, milles viimane teavitas kaebajat, et peatab kaebajale tutvumiseks saadetud korralduse eelnõu menetluse ja erastamise eeltoimingute lõpule viimise kuni halduskohtu otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse täiendamine kohustamisnõudega ei olnud hüvitamiskaebuse eesmärgi saavutamiseks vajalik. Halduskohus oli jõudnud menetlusega staadiumisse, kus oli võimalik teha teatavaks otsuse kuulutamise aeg. Kaebuse täiendamine kohustamisnõudega oleks lükanud hüvitamisnõude läbivaatamise oluliselt edasi, arvestades, et kohustamisnõue oli kaebetähtaja rikkumise tunnustega (menetluse peatamisest teavitati kaebajat juba 03.02.2023 e-kirjaga, kuid kohustamisnõue esitati kohtule alles 11.08.2023). Lisaks märgib ringkonnakohus, et 11.08.2023 esitatud kohustamisnõudega oleks kaebaja saanud nõuda valla kohustamist vaid nende toimingute tegemiseks, mis nähtusid talle tutvumiseks saadetud korralduse eelnõust (maa ostueesõigusega erastamise lõppenuks lugemine ja ehitiste kõrvaldamiseks tähtpäeva määramine). Muude toimingute, mis lahendaksid maa erastamise küsimuse kaebaja jaoks soodsalt, kohustamiseks ei saanud kaebaja uut kohustamiskaebust esitada, sest halduskohtu 24.07.2023 määrusega oli kindlaks tehtud, et see nõue on esitatud tähtaja rikkumisega ning selles osas menetlus lõpetatud. Määruskaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotamine
20.Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, jäävad apellatsioonimenetluse kulud vastustaja kanda (HKMS § 108 lg 1). Kaebaja taotleb menetluskulude 3863,75 eurot hüvitamist, sh riigilõiv 350 eurot. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud pole määruskaebuse menetlusega seotud kulude 540 eurot vastustajalt väljamõistmine. Seega loeb ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks 3323,75 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.