Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Kristjan Siigur ja Veiko Vaske
Määruse tegemise aeg ja koht
17. juuli 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-25-1872
Haldusasi
G.U kaebus Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks võimaldada kaebajal saada temale välja kirjutatud retseptiravimit või alternatiivselt kohustada vabastama kaebaja kinnipidamiskeskusest
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määrus
Menetlusosalised
Kaebaja – G.U, esindajad Uljana Ponomarjova ja Nora Kurik Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindajad Kristiina-Marita Alliksoo ja Mirja Sarap
Menetluse alus ringkonnakohtus
G.U määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada G.U määruskaebus osaliselt.
Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-1872 resolutsiooni punkt 1 jätta muutmata.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. juuni 2025. a määruse haldusasjas nr 3-251872 resolutsioon punkt 6 ning saata G.U kaebuses esitatud alternatiivne kohustamisnõue menetluse jätkamiseks samale halduskohtule.
Tagastada G.U määruskaebuselt haldusasjas nr 3-25-1872 tasutud riigilõiv 20 (kakskümmend) eurot SA-le Eesti Inimõiguste Keskus (registrikood 90012202).
Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja sünniaeg tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 3 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Ülejäänud osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 17.05.2025 Tallinnas kinni isiku, kes tuvastati hiljem kui Venemaa Föderatsiooni kodanik G.U (sünd. XX.XX.XXXX). Isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse. PPA tuvastas, et rahvusvahelise kaitse menetluse läbiviimise eest vastutab tõenäoliselt Holland ning esitas 23.05.2025 tagasivõtupalve, millele Holland on 02.06.2025 vastanud, et võtab isiku tagasi. PPA 18.05.2025 ja 17.06.2025 taotluste alusel on Tallinna Halduskohus andnud 19.05.2025 ja 26.06.2025 määrustega haldusasjas nr 3-25-1472 loa isiku kinnipidamiskeskuses (KPK) kinnipidamiseks mitte kauemaks kui 26.10.2025.
2.G.U esitas Tallinna Halduskohtule 06.06.2025 kaebuse (täiendatud 12.06.2025), milles palus kohustada PPA-d võimaldama kaebajal saada temale välja kirjutatud retseptile vastavat ravimit või alternatiivselt kohustada PPA-d vabastama kaebaja viivitamata KPK-st, et kaebajal oleks võimalik saada ligipääs talle vajalikele ravimitele iseseisvalt. Kaebus sisaldas esialgse õiguskaitse taotlust kohustada PPA-d kohtumenetluse ajal tagama ligipääs talle varem välja kirjutatud ravimitele või alternatiivselt kohustada PPA-d vabastama kaebaja viivitamata KPK-st. Kaebaja on transmees, kes alustas soolise üleminekuga 14-aastaselt ja on sellest ajast tarvitanud hormoonravi. Kaebaja on varem taotlenud rahvusvahelist kaitset mh Hollandis ja Tšehhis, kus talle võimaldati juurdepääs ka hädavajalikule ravimile Androgel. Tallinna Halduskohus pidas 19.05.2025 määruses nr 3-25-1472 kaebaja kinnipidamist proportsionaalseks eeldusel, et PPA tagab tema turvalisuse ja erivajaduste arvestamise. Kaebaja esitas PPA-le 23.05.2025 avalduse, et saada ligipääsu temale igapäevaselt vajalikule ravimile Androgel, mille varu oli lõppemas. Kaebaja pääses endokrinoloogi vastuvõtule alles 06.06.2025 ja selleks ajaks oli hormoonravim otsas. Arst ei kirjutanud siiski kaebajale ravimit välja, vaid oli seisukohal, et kaebajal tuleb kogu diagnoosimise protsessi alustada algusest ja saada ravimite väljakirjutamiseks ekspertkomisjoni otsus. Kaebaja ei ole seniajani saanud PPA-lt vastust, mil viisil on plaanis kaebajale võimaldada juurdepääs temale varem välja kirjutatud hormoonravimitele. Ravimitele ligipääsu puudumine ohustab kaebaja vaimset ja füüsilist tervist ning riivab ülemääraselt kaebaja eraelu puutumatust. PPA-l on kohustus tagada kinni peetud isikule vajalikud tervishoiuteenused ja ravimid, sh tuleb kaebajale kui transsoolisele inimesele tagada juurdepääs temale vajalikule hormoonravimile (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 11.07.2024 otsus nr 31842/20, W.W. vs. Poola, p-d 82, 93). Kaebaja olukord on sarnane eelviidatud kohtulahendis kajastatuga. Kuigi ravi kättesaadavuse puudumise tõttu oli kaebaja esimese retsepti raviks saanud alles pärast Euroopa Liitu saabumist, on talle hormoonravi varem välja kirjutatud, mistõttu on uue diagnoosimise protsessi läbimise nõue ebaproportsionaalne. Kui PPA-l puudub võimalus leida tervishoiuteenuse pakkuja, kellelt kaebajal on võimalik saada vajalikku ravi, siis kaasneb kinnipidamisega ülemäärane riive isiku eraelu puutumatusele. KPK-s viibiv arst väljastas kaebajale algselt soovitud ravimit, kuna tal oli olemas retsept. Jääb arusaamatuks, miks ei ole kaebajale nüüd enam võimalik retseptiravimit väljastada. KPK-st vabastamise korral oleks isikul võimalik saada vajalikku arstiabi ja ravimeid Sotsiaalkindlustusameti kaudu ning alternatiivselt pöörduda Tšehhi või Hollandi arstide poole, kes on temale varem retsepte väljastanud. PPA-l oli samuti võimalik proovida võtta ühendust arstiga, kes varasema retsepti väljastas. Konsultatsioonid saaks teha ka e-visiidina. PPA ei ole teinud piisavaid pingutusi, et tagada kaebajale vajalik ravim, võimaldades vaid endokrinoloogi vastuvõttu. Hormoonravi jätkamine on eelduseks, et vältida kaebaja sooidentiteediga vastuolus olevaid kehalisi nähtusi ja terviseprobleeme. Endokrinoloogi seisukoha järgi võib ravi saamine olla võimalik alles ca kaks aastat kestva protsessi tulemusel. Ravi pikaajalise katkemise riski ei maanda kaebaja 2(8)
3-25-1872 võimalik Dublini menetluse raames Hollandisse tagasi saatmine, kuna kaebaja soovib selle otsuse vaidlustada, sest Hollandis ei olnud tagatud tema turvalisus. Sotsiaalministri 07.05.1999 määrus nr 32 ei ole kohaldatav kaebaja kui rahvusvahelise kaitse taotleja suhtes või alternatiivselt tuleb see jätta kohaldamata vastuolu tõttu Euroopa Liidu õigusega.
3.PPA palus 11.06.2025 seisukohas jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Eestis reguleerib soo tunnustamise protsessi sotsiaalministri 07.05.1999 määrus nr 32, mis kehtestab soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded. Määruse alusel on Lääne-Tallinna Keskhaigla juurde moodustatud arstlik ekspertiisikomisjon, mis ei ole teinud otsust kaebaja soovahetuse võimalikkuse kohta. Tegemist on meditsiinilise otsusega. Asjaolu, et hormoonravimit Androgel on kaebajale varem Hollandis ja Tšehhis välja kirjutatud, ei tähenda, et seda saaks automaatselt teha ka Eestis. Kaebaja ei ole selgitanud, milliste toimingute põhjal talle varem ravim määrati. KPK tervishoiuteenuse osutaja on suunanud kaebaja arstivisiidile põhjendamatu viivituseta (isik saabus Eestisse 17.05.2025 ja endokrinoloogi vastuvõtt toimus 06.06.2025). Vastustajale ei saa kuidagi heita ette seda, et endokrinoloog ei kirjutanud kaebajale välja soovitud ravimit, vaid selgitas, milline protsess tuleb eelnevalt läbida. PPA ei otsusta ravimite väljakirjutamist ega väljastamist, samuti puudub PPA-l täpsem teave, miks arst ei pidanud võimalikuks ravimit välja kirjutada. Kaebajal on õigus taotleda üksnes seda, et ta registreeritaks järgmistele arsti vastuvõttudele. Halduskohus ei saa PPA-d kohustada toiminguteks, mis ei ole PPA pädevuses. PPA ei ole tervishoiuteenuse osutaja ja ei saa arstile ette kirjutada, milliseid ravimeid määrata. KPK-st vabastamise korral kaebaja tõenäoliselt lahkuks Eestist. Kaebaja kinnipidamise aluseks on olnud nimelt tema põgenemise oht. PPA hinnangul on kaebaja jätkuv KPK-s kinnipidamine põhjendatud ja proportsionaalne.
4.Tallinna Halduskohus jättis 12.06.2025 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1), võttis menetlusse kaebuse PPA kohustamiseks võimaldada kaebajal saada KPK-s temale välja kirjutatud retseptile vastavat ravimit (resolutsiooni p 2) ning ülejäänud osas tagastas kaebuse (resolutsiooni p 6). Kaebus tuleb võtta menetlusse nõudes PPA kohustamiseks võimaldada kaebajal saada KPK-s juurdepääs temale välja kirjutatud retseptile vastavale ravimile. Ülejäänud osas tuleb kaebus HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel tagastada, sest KPK-s kinnipidamise vaidlustamiseks näeb seadus ette eraldi menetluskorra. Kaebuses esitatud alternatiivse nõude PPA kohustamiseks vabastada kaebaja viivitamata KPK-st lahendamine ei kuulu seega halduskohtu pädevusse. Kaebaja on esitanud Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 määruse nr 3-25-1472 peale määruskaebuse ja saab selles menetluses esitada ringkonnakohtule oma argumendid seoses erivajadustega. Esialgse õiguskaitse taotlus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus saab kohustada haldusorganit üksnes selleks, mis on haldusorgani pädevuses. PPA ei paku tervishoiuteenust ja olukorras, kus kaebaja ei saanud endokrinoloogilt luba vajaliku ravimi kasutamiseks ega sellega tema varustamiseks KPK-s, vaid isik suunati analüüsidele, ei ole kohtul võimalik kohustada PPA-d võimaldama kaebajale kohtumenetluse ajaks temale varem välja kirjutatud ravimeid. Kaebaja KPK-s kinnipidamise põhjendatust ja proportsionaalsust hindab haldusasja nr 3-25-1472 raames ringkonnakohus.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.G.U palub 16.06.2025 määruskaebuses (täiendatud 14.07.2025) tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p-d 1 ja 6. Eestil on kohustus järgida vastuvõtutingimuste direktiivi 2013/33/EL1 art 19 nõudeid, mille kohaselt tuleb rahvusvahelise kaitse taotlejale tagada 1
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 direktiiv 2013/33/EL, millega sätestatakse rahvusvahelise kaitse taotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud)
3(8)
3-25-1872 vajalik arstiabi, sh juurdepääs ravile, mida oli alustatud enne liikmesriiki saabumist. Asjaolu, et kaebaja on varem saanud Hollandis ja Tšehhis hormoonasendusravi, kinnitab meditsiinilist vajadust ravimi järele. Eesti endokrinoloogi keeldumine ravimi Androgel väljakirjutamisest ei põhinenud meditsiinilisel sobimatusel, vaid regulatiivsetel piirangutel. Riigil on kohustus võtta vastu vajalikud meetmed selleks, et ravim oleks kaebajale kättesaadav. Sotsiaalministri 07.05.1999 määrus nr 32 „Soovahetuse arstlike toimingute ühtsed nõuded“ on üle 20 aasta vana ja ei ole kunagi olnud mõeldud reguleerima ravi osutamist rahvusvahelise kaitse taotlejatele. Eesti ei ole määrust kaasajastanud ega loonud alternatiivset õiguslikku alust, mis võimaldaks arstidel seaduslikult määrata hormoonravi transsoolistele rahvusvahelise kaitse taotlejatele. Kuna kaebaja viibib PPA järelevalve all, siis lasub vajalike meditsiiniliste teenuste (mh ravi kättesaadavuse) tagamise kohustus PPA-l. Kui riigisisene õigusraamistik on puudulik, siis saab lähtuda EL-i õigusest ja EIK-i praktikast. Kaugvastuvõtud (videokonsultatsioonid) on tänapäeval tervishoius täiesti teostatavad. Süsteemne puudujääk põhjustab kaebajale tõsist füüsilist ja psüühilist kahju (sh süvenev soodüsfooria, emotsionaalne kurnatus jne). Tegu võib olla ebainimliku kohtlemisega ja eraelu puutumatuse olulise rikkumisega (vt EIK 09.10.2012 otsus nr 24626/09, X vs. Türgi; 11.07.2024 otsus nr 31842/20, W.W. vs. Poola). Kaebaja leidis EL-s tegutseva kliiniku, mille kaudu oleks võimalik arstiabi saada, ning on palunud PPA abi arstiga kohtumise korraldamiseks, kuid teda suunati ikka Lääne-Tallinna Keskhaigla poole. Sotsiaalkindlustusamet kinnitas 06.06.2025, et kaebajale tuleb tagada hormoonasendusravi ilma arstliku komisjoni läbimiseta. Eesti riigiasutused ei ole väljendanud valmisolekut ega soovi kaebajat tekkinud olukorras abistada. Kui kaebaja vabastataks KPK-st, oleks tal võimalik endal korraldada vajaliku ravi saamine. Selle asemel KPK lihtsalt ei luba kaebaja esindajal endal arsti vastuvõttu organiseerida ega ravimit oma kulul kaebajale KPK-sse toimetada. PPA ei ole ka 14.07.2025 seisuga võimaldanud kaebajale psühhiaatri vastuvõttu, et diagnoosida tema transseksualism (30.06.2025 vastuvõtul sellega ei tegeletud). Puudub ka teave, millal taotletud vastuvõtt võimaldatakse.
6.PPA palub 20.06.2025 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata. Ravimi väljakirjutamise õigus on üksnes tervishoiuteenuse osutajal meditsiinilistel näidustustel (vt sotsiaalministri 01.03.2005 määruse nr 30 „Ravimite väljakirjutamine ja apteekidest väljastamine ning retsepti vorm“ § 2 lg 2). Halduskohus saab vastustajat kohustada üksnes toiminguteks, mis on PPA pädevuses. PPA ei saa otsustada selle üle, kas hormoonravi puudutavad õigusaktid on iganenud või mitte. Tervishoiuvaldkonna õigusaktide kaasajastamine ei ole PPA ülesanne. PPA ei ole piiranud kaebaja juurdepääsu tervishoiuteenustele, kuid PPA-l puudub pädevus otsustada, milline teenus on kaebajale vajalik. KPK-s ei ole kaebajal keelatud ka videosilla vahendusel tervishoiuteenuse osutajatega konsulteerimist. Kaebaja alternatiivse nõude puhul märkis halduskohus õigesti, et see kuulub lahendamisele haldusasjas nr 3-25-1472. Kaebaja viidatud EIK-i otsus asjas W.W. vs. Poola ei ole asjassepuutuv, sest juhtumite asjaolud on erinevad. Kõnealuses kaasuses oli meditsiiniline näidustus dokumentaalselt kindlaks tehtud. Lahendis X vs. Türgi oli tegemist selge ja sügava riikliku hoolimatusega ning isiku vajaduste täieliku eiramisega. PPA ei ole kaebaja suhtes hoolimatust üles näidanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuse tagastamisega seonduvat, sest sellest oleneb vaidluse ulatus, ning võtab seejärel seisukoha esialgse õiguskaitse kohaldamise küsimuses. Kaebuse osaline tagastamine 4(8)
3-25-1872
8.Halduskohus tagastas 12.06.2025 määruse resolutsiooni p-ga 6 läbivaatamatult kaebaja alternatiivse nõude kohustada PPA-d vabastama kaebaja viivitamata KPK-st. Õigusliku alusena on viidatud HKMS § 121 lg 1 p-le 1 ehk halduskohtu pädevuse puudumisele. See ei ole õige. KPK-s kinnipidamisega seotud vaidlus on selgelt avalik-õiguslikku laadi ja selle lahendamiseks ei ole seaduses nähtud ette ühtegi teistsugust menetluskorda. Halduskohus on HKMS § 4 lg 1 kohase teise menetluskorrana käsitanud HKMS §-des 264 ja 265 reguleeritud haldustoiminguks loa andmise menetlust, mis on aga samuti halduskohtu pädevuses. Arvatavasti on halduskohus pidanud siiski silmas, et kuivõrd kaebaja KPK-s kinnipidamise aluseks on olnud halduskohtu poolt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 362 lg-te 2 ja 5 alusel juba antud või ka edaspidi antavad load, siis puudub isikul kas kaebeõigus (HKMS § 121 lg 2 p 1) või on tegemist korduva kaebusega (HKMS § 43 lg 1).
9.Ringkonnakohtu hinnangul ei saanuks halduskohus kaebuses esitatud alternatiivset nõuet tagastada ka kaebeõiguse ilmselge puudumise ega kaebuse korduvuse argumendil. Kohus ei ole arvestanud, et HKMS §-des 264 ja 265 ettenähtud menetluskorras annab halduskohus üksnes loa taotletud haldustoiminguks, mitte ei tee toimingut ise. Tallinna Halduskohtu 19.05.2025 ja 26.06.2025 määrustega on antud PPA-le üksnes luba kaebajalt vabaduse võtmiseks nn Dublini menetluse lõpuleviimise tagamiseks, kuid isiku paigutas KPK-sse ning pikendas tema KPK-s kinnipidamist siiski PPA, mitte halduskohus. Halduskohus ei saa siinse vaidluse raames hakata uuesti lahendama PPA taotlusi isiku KPKsse paigutamiseks ja kinnipidamise pikendamiseks, kuid kohus saab kontrollida seda, kas PPA on halduskohtu luba n-ö realiseerinud õiguspäraselt, sh kas isiku kinnipidamise alus ei ole ära langenud ja kas PPA on pidanud kinni võimalikest loas (s.o loa andmise määruse resolutsioonis) märgitud lisatingimustest. Kuna halduskohtu loa alusel tehakse toimingud pärast loa andmist, siis ei ole loa andmisel võimalik etteulatuvalt anda hinnangut konkreetse toimingu õiguspärasusele. Haldustoiminguks loa andmise raames toimub üksnes piiratud ulatusega eelkontroll, mis ei anna halduskohtu loa alusel toimuvale tegevusele kaitset vaidlustamise eest (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.07.2025 määrus nr 3-25-1429, p-d 9–10; samuti vrd Riigikohtu 31.03.2025 määrus nr 3-23-2858, p 19; Tallinna Ringkonnakohtu 13.04.2023 määrus nr 3-23-643, p-d 10–12; 19.04.2023 määrus nr 3-23-641, p-d 10–12). Kuna kaebajalt vabaduse võtmine riivab intensiivselt tema õigusi, siis on selle toiminguga kaebaja õiguste rikkumine võimalik, mistõttu ei saa kaebeõigust välistada. Kuna haldusasjas nr 3-25-1472 lahendati PPA taotlusi, ei saa olla tegemist ka korduva kaebusega, sest HKMS § 43 lg 1 kohaselt peaksid kaebuste samasuse korral kattuma nii kaebaja isik kui ka nõue ja alus. Esialgne õiguskaitse
10.Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on põhjendatud siis, kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärk on hoida üksnes ära kaebaja oluliste õiguste pöördumatu kahjustamine kohtumenetluse ajal, mitte tekitada kaebajale täiendavaid õigusi. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid sel määral, kui see on kaebaja õiguste kaitseks hädavajalik (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20; 13.11.2020 määrus nr 3-20-349, p 12). Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse kohaldamisel peab kohus HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestama kaebuse eduväljavaateid ning erinevate lahenduste tagajärgi 5(8)
3-25-1872 kaebajale, avalikule huvile ja kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-31-19-17, p 15). Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine ei ole välistatud ka olukorras, kus kaebaja saavutaks sisuliselt oma eesmärgi (sh osaliselt) juba enne kaebuse sisulist läbivaatamist. Sellisel juhul peaks esialgse õiguskaitse kohaldamiseks aga esinema ülekaalukas vajadus ning samas ei tohiks pöördumatute õiguslike või faktiliste tagajärgede loomine põhjustada olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele (nt Riigikohtu 22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19).
11.Praeguses asjas ongi kaebaja taotlenud sellise esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist, mille rakendamise korral saavutaks ta sisuliselt kaebuse eesmärgi, sest kohtumenetlus ei pruugi lõppeda varem kui kaebaja suhtes toimuv üleandmismenetlus. Vaidlust ei ole, et kaebaja on soolise ülemineku protsessis varasemalt tarvitanud hormoonravimit Androgel, kuid 06.06.2025 vastuvõtul keeldus arst talle soovitud ravimit välja kirjutamast, selgitades, et eelnevalt on vaja läbida sotsiaalministri 07.05.1999 määruses nr 32 ettenähtud menetlus. Kohtule nii praeguses asjas kui ka haldusasjas nr 3-25-1472 esitatu põhjal on puudutatud isikule KPK-s võimaldatud tarvitada temal kaasas olnud hormoonravimit, kuid see on praeguseks otsa lõppenud ning isikul puudub kehtiv retsept, mille alusel oleks võimalik ravimit juurde soetada. Esialgse õiguskaitse taotluse eesmärk on seega saada kehtiv retsept ja selle alusel vajalikud ravimid. Usutav on see, et juba pikka aega väldanud soolise ülemineku protsessi lõppemise või selle määramata ajaks katkemise (sh hormoonravimi manustamata jätmisega kaasnevate füüsiliste muutuste) oht võib isiku vaimse tervise seisundit oluliselt kahjustada. Tegemist oleks sellise tagajärjega, mida ei saaks asjas tehtava kohtulahendiga hiljem kõrvaldada. Seega on kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus.
12.PPA on rõhutanud, et ta ei osuta KPK-s tervishoiuteenust ning ta ei saa sekkuda KPK-s osutatava tervishoiuteenuse sisusse (sh ravimite väljakirjutamisse). VRKS § 363 lg-st 1 ning VSS § 269 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on PPA kohustatud tagama KPK-s tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavuse, kuid tervishoiuteenuste osutamist korraldab Tervisekassa ja tervishoiuteenuseid osutab perearsti kvalifikatsiooniga isik vastavalt haiglavälise eriarstiabi osutamiseks ettenähtud korras (VSS § 269 lg-d 1 ja 3; tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 7 lg 2 p 2 ja lg 3, § 21). Seega ei ulatu PPA tagamiskohustus osutatava tervishoiuteenuse vajalikkuse ega sisuni, mille üle saab otsustada ainult tervishoiutöötaja. Kui KPK-s viibivale isikule võimaldatakse tervishoiutöötaja vastuvõtt, kuid tervishoiutöötaja keeldub isiku soovitud ravimit välja kirjutamast, puudub alus väita, et PPA oleks jätnud isiku arstiabita. Seda ei väära asjaolu, et kuna kinnipidamisrežiim mõjutab paratamatult oluliselt ka arstiabi andmise praktilist korraldust, siis kuuluks mh KPKs tervishoiuteenuse osutamisega seotud vaidluste lahendamine samuti halduskohtu pädevusse (vt Riigikohtu 21.06.2023 määrus nr 3-22-1557, p 9). Sedalaadi asjas oleks vastustajaks ikkagi konkreetne tervishoiuteenuse osutaja, mitte PPA. Kaebaja ei ole praeguses asjas vaidlustanud tervishoiuteenuse osutaja tegevust. Vastustajal on õigus selles, et halduskohus ei saa kohustada PPA-d tegema selliseid toiminguid, mis ei ole PPA pädevuses.
13.Kaebaja on toonud välja, et PPA ei ole võimaldanud veebikonsultatsiooni Euroopa Liidus tegutseva kliinikuga, mille kaudu võiks tal olla võimalik saada vajalikku hormoonravimit. KPK 16.06.2025 vastusest (dtl 135) nähtuvalt kuulub taotletud veebikonsultatsiooni korraldamine tervishoiuteenuste osutamise korraldaja (Tervisekassa) või tervishoiuteenuse osutaja (Lääne-Tallinna Keskhaigla) pädevusse. PPA ei ole seega keeldunud kaebaja taotluse rahuldamisest, vaid suunas selle lahendamiseks tervishoiuteenuse osutajale. PPA on vastuses määruskaebusele samuti märkinud, et vastustaja ei keelaks kaebajale videokonsultatsiooni võimaldamisest, kuid ta ei saa otsustada selle vajalikkuse üle. Kaebaja esindaja on samasisulise taotluse 25.06.2025 esitanud ka tervishoiuteenuse osutajale 6(8)
3-25-1872 (dtl 183–184), millele AS Lääne-Tallinna Keskhaigla vastas 09.07.2025 (dtl 173), et selles küsimuses tuleb pöörduda Tervisekassa poole. Seega ei ole kaebaja saanud oma taotlusele seni sisulist vastust.
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus KPK-s kinni peetavale isikule on küll iseenesest olnud tagatud pädeva eriarsti vastuvõtt, kuid isik ei ole rahul arsti tegevuse või raviotsustega ning soovib küsida n-ö teist arvamust, ei ole mõjuva põhjuseta alust keelduda isikule selle võimaldamisest. Kaebaja esindaja on seejuures avaldanud valmisolekut taotletud veebikonsultatsioon ise korraldada ja leida vahendid selle kulude katmiseks, mistõttu ei saa ka eeldada, et PPA-l või tervishoiuteenuse osutajal esinenuks mõjuvaid põhjuseid seda mitte lubada. Kaebaja esindaja viidatud Imago kliiniku veebilehe (www.imago.tg) põhjal võib küll tekkida teatavaid kahtlusi, kas tegemist on usaldusväärse ja tunnustatud tervishoiuteenusega (nt puuduvad täpsemad kontaktandmed), kuid seda peab sisuliselt hindama KPK tervishoiuteenuse osutaja. Tuleb arvestada, et ehkki vabaduses viibides oleks isikul võimalik omavahendite arvelt korraldada taotletud veebikonsultatsioon ja manustada ravimeid vastavalt enda äranägemisele, toimub tervishoiuteenuste osutamine ja ravimite manustamine KPK-s tervishoiuteenuse osutaja kontrolli all (vt siseministri 16.10.2014 määruse nr 44 „Kinnipidamiskeskuse sisekorraeeskiri“ § 16). Kuna asja materjalidest ei nähtu, et PPA oleks keelanud puudutatud isikule juurdepääsu neile tervishoiuteenustele, mida tervishoiuteenuse osutaja on pidanud isikule vajalikuks, ning PPA-l ei ole pädevust otsustada tervishoiuteenuste vajalikkuse üle, siis ei saa taotletud esialgse õiguskaitse abinõu rahuldada.
15.Eeltoodule vaatamata ei saa ringkonnakohtu hinnangul pidada aktsepteeritavaks seda, et kaebaja jaoks selgelt elutähtsale küsimusele ei ole pööratud piisavat tähelepanu ning isik ei ole saanud oma taotlustele sisulisi vastuseid. PPA ei osuta küll KPK-s tervishoiuteenuseid, kuid tal on sellele vaatamata nii võimalus ja ka kohustus teha tervishoiuteenuse osutajaga koostööd, et püüda leida kaebaja probleemile mõistlik lahendus. Tuleb arvestada, et KPK-s kinni peetavatele isikutele tervishoiuteenuste osutamise eest tervikuna vastutab riik, sõltumata asjaolust, et riik kasutab oma kohustuste täitmisel tervishoiuteenust osutava eraõigusliku isiku abi (Riigikohtu 11.11.2022 määrus nr 3-21-924, p 12; 21.06.2023 määrus nr 3-22-1557, p 9). Kuna praeguses asjas ei ole siiski vaidlustatud tervishoiuteenuse osutaja tegevust ja esialgse õiguskaitse abinõu ei tohi väljuda kaebuse eseme piiridest (nt Riigikohtu 21.06.2024 määrus nr 3-23-885, p 15; 16.06.2021 määrus nr 3-20-1245, p 16), siis ei saa ringkonnakohus kohustada PPA-d tagama kaebajale juurdepääsu soovitud ravimitele. Kuna PPA on kinnitanud, et võimaldaks kaebajale juurdepääsu nii veebikonsultatsioonile kui ka võimalikult määratavatele retseptiravimitele siis, kui tervishoiuteenuse osutaja on pidanud seda kaebaja terviseseisundist tulenevalt vajalikuks, ei ole põhjust kohaldada esialgset õiguskaitset ka tingimuslikult, et kohustada PPA-d tagama kaebajale juurdepääs tervishoiuteenuse osutaja poolt vajalikuks peetud teenustele ja ravimitele. Kokkuvõte
16.Eelneva põhjal tuleb G.U määruskaebus rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 12.06.2025 määruse resolutsiooni p 6 ning saadab kaebuses esitatud alternatiivse kohustamisnõude halduskohtule menetluse jätkamiseks. Halduskohtu määruse resolutsiooni p 1 jääb muutmata.
17.SA Eesti Inimõiguste Keskus on tasunud G.U 16.06.2025 määruskaebuselt riigilõivu 20 eurot (16.06.2025 maksekorraldus nr 139). HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei nõuta haldusasjas esitatavalt määruskaebuselt riigilõivu. See laieneb ka
7(8)
3-25-1872 esialgse õiguskaitse määruse peale esitatavale määruskaebusele. Seega tuleb tasutud riigilõiv HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada.
18.Kuna määrus sisaldab andmeid kaebaja rahvusvahelise kaitse taotluse ja eraelu kohta, siis tuleb määruse avaldamisel kaebaja nimi ja sünniaeg asendada tähemärgiga (VRKS § 13 lg 1; HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.