M.U kaebus keskkonnaministri 31.08.2022 määruse nr 35 „Koldja selaginelli püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja M.U, esindaja Liivi Tuus Vastustaja kliimaminister (keskkonnaministri üldõigusjärglane), esindajad Jekaterina Masalska, Ulvi Selgis ja Sander Laherand
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
M.U apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 13.05.2025
RESOLUTSIOON
1.Jätta M.U apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 25.08.2023 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 30.06.2025. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaminister võttis 31.08.2022 määrusega nr 35 „Koldja selaginelli püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) kaitse alla II kaitsekategooriasse kuuluva liigi koldja selaginelli (Selaginella selaginoides) väljaspool kaitsealasid ja hoiualasid asuvad kasvukohad, mida tuleb kaitsta liigi soodsa seisundi tagamiseks. Kaitse-eeskirja § 1 lg 2 järgi kuulub püsielupaikade maa-ala sihtkaitsevööndisse ja § 6 lg 1 p 3 kohaselt on seal keelatud mh uute ehitiste püstitamine (v.a erandid, mis siinses asjas ei kohaldu).
2.Kaitse-eeskirja § 2 lg 4 p 1 alusel võeti kaitse alla mh Laheääre püsielupaik Saaremaa vallas Abula külas, mis hõlmab 3,15 ha ulatuses ka M.U-le kuuluvat Aadu kinnistut (katastritunnus 30101:004:0024, registriosa nr 1786534, pindala 3,33 ha, sihtotstarve maatulundusmaa 100%). Aadu kinnistu piirneb ühelt poolt merega ja teiselt poolt AbulaMerise teega.
3.M.U esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada kaitse-eeskirja § 2 lg 4 p 1 Aadu kinnistut puudutavas osas. Keskkonnaamet saatis kaebajale 03.03.2020 teate koos kavandatava Laheääre püsielupaiga kaardi, püsielupaiga moodustamise ettepaneku ja väljatöötamise kavatsusega. Kaebaja ei nõustunud oma kinnistul püsielupaiga moodustamisega ja tegi ettepaneku jätta püsielupaiga moodustamise korral sealt välja ala, kuhu kaebaja soovib ehitada 24 m 2 suuruse palkhoone. Kuigi praegu asub see ala looduskaitseseaduse (LKS) ja Kihelkonna valla üldplaneeringu kohaselt ehituskeeluvööndis, võidakse selle ulatust tulevikus vähendada. Kaebaja vastuväiteid arvestades tulnuks Keskkonnaametil teha Aadu kinnistul paikvaatlus ja täpsustav inventuur ning selgitada välja, kas ja millises kinnisasja osas kasvab koldjas selaginell, kuid seda ei tehtud. Kaitse-eeskirja seletuskirjas ei ole seda samuti selgitatud. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal kasvas koldjas selaginell kaebaja kinnistul või selle naaberkinnistutel selliselt, et kaebaja kinnistule tuli moodustada nii ulatuslik puhverala. Püsielupaiga piiride määramine on põhjendamata. Kaebaja ei ole oma kinnistul koldjat selaginelli näinud. Aadu kinnistu on seega alusetult arvatud püsielupaiga koosseisu.
4.Keskkonnaminister palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja lähtus Eesti looduse infosüsteemi (EELIS) andmetest, mille kohaselt kasvab koldjas selaginell kaebaja kinnistu idaosas. Leiukoht on teada juba 2004. a-st ja EELIS-sse kanti andmed 2009. a-l. Kaebaja ettepanekule esitatud vastus võinuks olla põhjalikum, kuigi iseenesest selgitati püsielupaiga piiride kujunemist ka juba 03.03.2020 teates. Kaebaja ei taotlenud haldusmenetluses täiendava vaatluse või inventuuri korraldamist. Keskkonnaamet oleks saanud näidata kaebajale koldja selaginelli taimede asukohta Aadu kinnistul, nagu tehti teiste maaomanikega, kes seda soovisid. EELIS-e andmetel tehti mh kaebaja kinnistul asuvas kasvukohas 2017. a-l inventuur, mille käigus muudeti kasvukoha varasemaid piire ja tuvastati, et koldja selaginelli kasvukoht ulatub ka kaebaja kinnistule. See info oli püsielupaiga moodustamise ajal endiselt ajakohane, sh puudus teave, et looduslik kooslus oleks vahepeal muutunud. Vastustaja arvestas ka varasemate liigiseirete ja inventuuride andmeid, mille kohaselt oli ala heas seisus ja liigi leviala selles kasvukohas laienemas. Sooliikide kasvukoha inventeerimiseks sobib umbes viieaastane intervall, sest levikumuster ei muutu väga kiiresti. Tegemist on püsikuga ja kõnealune ala on vähese inimmõjuga, seal puuduvad niiskusrežiimi ja rohustu ning puistu koosseisu mõjutavad kuivenduskraavid. Kaebaja kinnistut ei saanud liigi levikust ja puhveralast tulenevalt püsielupaigast välja arvata, et sookompleks säiliks võimalikult heas 2(8)
3-22-2076 seisus. Ehituskeeluvöönd ei olnud määrav ega peamine argument, püsielupaiga piire ei saanud vähendada sisulistel põhjustel. Ala, kuhu kaebaja soovib püstitada hoone, jääb EELIS-sse kantud kasvukohtade vahetusse lähedusse. Ehitustegevus mõjutab kasvukoha seisundit pärssivalt (veerežiimi muutus jne). Pole tähtsust, et kaebaja ei ole oma kinnistul koldjat selaginelli näinud. Tegemist on kuni 10 cm kõrguse ja mätaste vahel kasvava taimega, mis võib rohustus jääda esialgu märkamata. Taimed on sõltuvalt aastast nähtavad alates juuni lõpust või juulist. Sookooslust tuleb kaitsta ka juhul, kui selle mõnes osas on koldja selaginelli isendeid vähe või need puuduvad sootuks. Piiride seadmisel on arvestatud piiritlemise aluseid ja põhimõtteid, mida on kirjeldatud mh kaitse-eeskirja seletuskirjas.
5.Tallinna Halduskohus jättis 25.08.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. II kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmise aluseks on LKS § 48 lg 2, mille kohaselt II kaitsekategooria liikide vähemalt 50% teadaolevate ja EELIS-s registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või hoiualade moodustamise või püsielupaikade kindlaksmääramisega lähtuvalt alade esinduslikkusest. LKS § 4 lg 5 p 2 järgi on püsielupaik väljaspool kaitseala või selle piiranguvööndis asuv piiritletud ja erinõuete kohaselt kasutatav kaitsealuse taime või seene looduslik kasvukoht. Kaitse-eeskirja seletuskirjas (p 2.1) on asjakohaselt viidatud kaitse alla võtmise eeldustele (LKS § 7) ja selgitatud kaitse-eesmärke. Seletuskirja p-s 2.2 põhjendatud loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekust järgmiselt: „/ .../ kaitse-eesmärgiks olev koldjas selaginell on kaitsealune soontaimeliik, mida leidub Eestis harva ja mis kasvab siin oma areaali lõunapiiril. Liigi populatsioonide üldist arvukust Euroopas on hinnatud vähenevaks/.../ Lähtuvalt 2018. aasta inventuurist ja hilisemal ajal lisandunud andmete analüüsist on liigiekspertide visuaalsel hinnangul 34% kasvukohtadest heas, 36% keskmises ning 30% halvas seisus. See tähendab, et koldja selaginelli asurkond on suures osas kasvukohtadest hääbumise äärel, kui neis ei rakendata sobilikke kaitsemeetmeid. Kaitstavatel aladel paikneb 12 ehk kõigest 21% kõrge esinduslikkusega kasvukohta, kusjuures väljaspool kaitstavaid alasid asub enne püsielupaikade moodustamist seitse kõrge esinduslikkusega koldja selaginelli kasvukohta.“ Seletuskirja p-s 2.3 on põhjendatud kaitstava loodusobjekti tüübi valikut ja p-s 2.4 selgitatakse püsielupaikade välis- ja vööndite piiride määramist. Laheääre püsielupaiga välispiiride ja tsoneeringu määramist on põhjendatud p-s
2.4.2.Kaitsekorda ja sellega kaasnevat omandiõiguse riivet on selgitatud p-s 2.5. Kõik põhjendused ja selgitused on asjakohased ka kaebaja kinnistu puhul. Kohtumenetluses ei ole saanud kinnitust kaebaja väide, et Aadu kinnistul ei kasva koldjat selaginelli. Kaebaja ei väida ka, et kasvukohas oleks kadunud taimele vajalik sookooslus või pärast varasemaid inventuure ja seireid oleks looduslik olukord muutunud sellisel määral, et Aadu kinnistu arvamine püsielupaiga hulka ei ole põhjendatud. Kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud. Piisav pole see, et kaebaja ei ole leidnud oma kinnistult koldjat selaginelli. Kaebaja esitatud fotodelt pole võimalik kontrollida, kus need on tehtud. Kui eeldada, et fotod on tehtud Aadu kinnistul, siis ei saa kontrollida, kas need kajastavad objektiivselt kogu kinnistul kasvavat taimekooslust. Nagu 06.07.2023 ja 20.07.2023 vaatlused kinnitasid, võib taim olla kahe nädalaga kuivanud ja selle olemasolu on tuvastatav vaid teatud ajavahemikul. Taime kasvamist mõjutab mh konkreetse kasvukoha ilmastik. Kaebaja väited tuttava bioloogiga tehtud vaatluse ja taimede mitteleidmise kohta on paljasõnalised. Kaebajal oli võimalik haldusmenetluses taotleda oma kinnistul koldja selaginelli isendite ettenäitamist, kuid ta ei taotlenud seda. Vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et koldjas selaginell on väikesekasvuline (umbes 10 cm kõrgune) taim ega ole lihtsasti leitav. See liik võib kasvada mätaste vahel ja isendid ei pruugi kohe silma paista. Liik asustab kasvukohas sobivaid mikrokomplekse. Vastustaja on asjakohaselt vastanud kaebaja etteheitele, miks tuleb kaitsta nii suurt ala, isegi kui on leitud vaid üksikuid isendeid – kõnealusele liigile sobiv kasvukoht 3(8)
3-22-2076 on sookooslus, mida tuleb veerežiimi kaitsmise tõttu kaitsta tervikuna ka siis, kui mingis sookoosluse osas on isendeid vähe või need puuduvad sootuks. Eesmärk on säilitada kasvukoha seisund ja võimaldada levila laiendamist mh konkreetse sookoosluse piires. Seetõttu ei saanud vastustaja aktsepteerida kaebaja pakutud kompromissi, mis oleks võimaldanud kaebajal ehitada soovitud palkmaja. Kaitse-eeskiri tugineb EELIS-e andmetele, mille kohaselt tehti mh kaebaja kinnistul asuvas kasvukohas 2017. a-l inventuur ja tuvastati, et liigi kasvukoht ulatub kaebaja kinnistule. Kuna andmed olid ajakohased, ei olnud täiendava inventuuri või ekspertiisi tegemine enne kaitseeeskirja kehtestamist vajalik. Kaebaja ei väida, et looduslik olukord oleks vahepeal muutunud. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei ole asjakohane vastustaja seisukoht, et sooliikide puhul piisab kasvukohtade inventeerimisest ligikaudu viieaastase intervalliga, et saada kasvukoha seisundist ja liikide arvukusest aktuaalset infot. Kaitse-eeskirja seletuskirjas on viidatud ka Eesti Maaülikooli liigiekspertide 2018. a tööle „Koldja selaginelli valikuliste leiukohtade inventuur ja elupaikade eksperthinnang“, milles toodud hinnanguid ei ole alust kahtluse alla seada. Keskkonnaamet teavitas kaebajat 03.03.2020 kirjaga püsielupaiga moodustamise menetlusest, viidates mh Eesti Maaülikooli eksperdiarvamusele ning selle põhjal tehtud piiride ja tsoneeringu ettepanekule. Kirjale oli lisatud kavandatava püsielupaiga kaart, kaitse alla võtmise ettepanek ja väljatöötamiskavatsus. Kaebajale anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited, kuid kaebajal ei olnud sisulisi vastuväiteid. Kaebaja kohtumenetluses esitatud vastuväited on paljasõnalised. Kaebaja moonutab vastustaja seisukohti, mis puudutab kaebajale Aadu kinnistul koldja selaginelli ettenäitamise 20.07.2023 akti. See akt kinnitab, et kõnealune taim kasvab mh kaebaja kinnistul. Kuna 20.07.2023 leitud taim asub kohas, kus 2017. a inventuuris käigus ei fikseeritud ühtki isendit, on asjakohane vastustaja järeldus, et koldja selaginelli leviala on laienenud. Leviala laienemist näitasid ka varasemate seirete ja inventeerimiste andmed. Kaebaja väidab meelevaldselt, et 20.07.2023 toimunud taime ettenäitamine tähendabki kogu Aadu kinnistu ja sellega külgneva kinnistu inventuuri, mille käigus rohkem taimi ei leitud. Väär on ka kaebaja väide, nagu oleks vastustaja omaks võtnud, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal ei kasvanud Aadu kinnistul ühtki koldja selaginelli taime. Püsielupaiga moodustamine ei eelda, et igal kinnistul tuleks kaardistada iga üksiku taime asukohad. Nagu vastustaja selgitas, oli koldja selaginelli isendite arv püsielupaigaks määratud kasvukohas 700–1000. Kaebaja kinnistul on nüüd fikseeritud konkreetsete isendite geograafilised asukohad, sh väljaspool varem piiritletud kasvukohta. Neil asjaoludel ei ole alust kaebaja väitel, et koldjas selaginell ei ole Aadu kinnistul levinud või sel määral levinud, et vajaks kaitsmist püsielupaigana, sh puhveralana. Kaebaja heidab ette, et püsielupaiga piiride määramist ei ole piisavalt põhjendatud. Sellega seoses on vastustaja kaebajale vastanud, et hoone püstitamine kaebaja soovitud asukohas ei ole võimalik, sest Aadu kinnistu jääb Kihelkonna valla üldplaneeringu ja LKS alusel ehituskeeluvööndisse ning kaebaja oli väljendanud soovi, et riik omandaks selle kinnistu LKS alusel. Samas sisaldusid püsielupaiga piiritlemise põhimõtted ja põhjused kaebajale saadetud kaitse-eeskirja väljatöötamise kavatsuses. Vastustaja möönab, et Keskkonnaamet oleks võinud põhjalikumalt vastata kaebaja ettepanekule jätta püsielupaigast välja Aadu kinnistu ehitamiseks sobilik ala, kuid vastuskirja põhjenduste nappus ei muuda kaitse-eeskirja õigusvastaseks. Kaitse-eeskirja seletuskirja p-s 2.4.1 on selgitatud järgmist: „Püsielupaiga piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et püsielupaiga piirid oleksid võimalikult lihtsad, looduses selgelt tuvastatavad ja üheselt mõistetavad. Püsielupaikade piiritlemisel on lähtutud põhimõttest, et sinna oleks hõlmatud kasvukohaks olev sookooslus ja selle säilimiseks vajalik puhver. Puhver on eelkõige vajalik alal asuvate sookoosluste optimaalse veerežiimi tagamiseks. Kaitstav ala peab hõlmama ala, kus inimtegevusel võib kõige tõenäolisemalt olla 4(8)
3-22-2076 koldja selaginelli kasvukoha piirkonda jäävate madalsoo- ja allikasookoosluste veerežiimile nii oluline positiivne kui ka negatiivne mõju. Siinjuures on positiivse mõju all peetud silmas parendavat mõju, mis võib kaasneda näiteks kraavide sulgemise ja puittaimestiku harvendamisega. Oluline on, et alade piiritlemine võimaldab ohutegureid vältida optimaalses ulatuses ning leevendada juba realiseerunud ohutegurite mõju looduskaitseliste tööde abil, olles samal ajal proportsionaalne maaomanikele kaasnevate piirangute osas./.../Seetõttu peaks optimaalne puhver madalsoo ümber olema selle veerežiimi säilimiseks vähemalt 50 m. Sama puhvri ulatus on ka allikasoode kasvukohatüüpides võetud PEP-ide piiritlemise aluseks.“ Samad põhjendused sisaldusid kaebajale saadetud väljatöötamise kavatsuses. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et Aadu kinnistu puhul on lähtutud vaid sellest, et kaebaja kinnistul on ehituskeeluvöönd ning valla üldplaneering ja LKS ei võimalda sinna ehitise püstitamist, mistõttu jäeti kaalumata püsielupaiga sellistes piirides laiendamise vajadus, lähtudes liigikaitse eesmärgist. Laheääre leiukoht on teada 2004. a-st, EELIS-sse on see kantud 2009. a-l, kaebaja kinnistul tehti inventuur 2017. a-l ja 2018. a-l anti üldine hinnang koldja selaginelli seisundile Eestis. Kasvukohaks olev sookooslus oli kaitse-eeskirja kehtestamise ajal sellega hõlmatud alal olemas ning seal kasvab jätkuvalt koldjas selaginell (mis on mitmeaastane taim). Laheääre püsielupaik on loodulähedane ja praegu vähese inimmõjuga. Riiklike seirete ja inventuuride andmed näitavad Keskkonnaameti hinnangul, et liik säilib koosluses aastakümneid, kui kasvukohas pole toimunud pöördumatuid muutusi, mis mõjutavad ala tervikuna. Liigi hääbumist või kasvukoha seisundit mõjutab eelkõige veerežiimi muutus, st maaparandussüsteemide rajamine ja olemasolevate hooldamine. Piiritletud kasvukoht arvestab koldjale selaginellile sobiliku koosluse ja liigi levikut sookompleksis. Koldjas selaginell on märgalaliik ja vajab oma elutegevuseks olulisel hulgal niiskust. Kui liigile sobiv kasvukoht on säilinud, säilib ka koldjas selaginell. Vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et kaebaja kinnistu püsielupaigast välja arvamine ei olnud põhjendatud tulenevalt liigi levikust ja vajalikust puhveralast, et säilitada sookompleks võimalikult heas seisus. Ehituskeeluvöönd ei olnud määrav ega peamine asjaolu. Ehituskeeluvööndile viidati eeskätt põhjusel, et selle tõttu ei ole ehitamine nagunii võimalik. Püsielupaiga piiride vähendamisest keeldumise põhjused olid sisulised, kuna ala, kuhu kaebaja soovib hoonet püstitada, jääb EELIS-sse kantud liikide kasvukohtade vahetusse lähedusse ning selleks, et säilitada sookoosluse seisund, tuleb säilitada vajalik puhverala ümber kasvukoha. Ehitustegevus selles piirkonnas mõjutab kasvukoha seisundit pärssivalt (veerežiimi muutus, toitainete võimalik kandumine kompleksi vms). Need põhjendused on kohtu hinnangul asjakohased. Lisaks on vastustaja asjakohaselt selgitanud, et arvestades liigi kasvukohta ja 50 m laiust puhverala, jäänuks Aadu kinnistu põhjaosas kõige kitsamas kohas katastripiirini umbes 8,5 meetrit, mistõttu viidi püsielupaiga piir kinnistu põhjapiirini, et tagada selle loogilisem kulg. Ka püsielupaiga piiritlemise alustes on märgitud, et järgitud on ajas vähe muutuvaid objekte. Kuna seal oli katastripiir olemas, ei tehtud eraldi mõttelist sirget, vaid viidi püsielupaigapiir kinnistu piirile. Kinnistu idapoolses põhjanurgas on registreeritud II kaitsekategooria liikide harilik muguljuur ja kärbesõis kasvukoht. Ala lääneosas (põhikaardile kantud järve piirkonnas) ei ole koldjat selaginelli leitud. 50 m puhverala rakendamisel oleks jäänud osa kinnistust püsielupaigast välja, kuid otstarbekas oli laiendada püsielupaiga piiri mereni, et hõlmata sarnane kooslus ka merepoolses osas, mis võimaldaks märgalakoosluse terviklikumat kaitset (säilitada vajalik mikrokliima ja sooala soodne seisund) ning välistaks võimaliku negatiivse mõju ka merepoolses osas. Läänepoolses osas oli registreeritud mh III kaitsekategooria taimeliigi leiukoht. Vastustaja on seega arvestatud ala mõistliku piiritlemise põhimõtetega (määruse seletuskirja p 2.4.1 – piiride lihtsus, looduses selge tuvastatavus, üheselt mõistetavus, optimaalsus, kasvukoha säilitamiseks vajalik puhver jm). 5(8)
6.M.U palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Kaebaja kinnistut ei oleks pidanud arvama püsielupaiga hulka. Kohus hindas tõendeid valesti. Kaebaja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, s.o seda, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal ei kasvanud tema kinnistul koldjat selaginelli. Kaebaja väited ei ole paljasõnalised, vaid põhinevad vastustaja esitatud tõendite analüüsil. Vastustaja esitas 21.07.2023 Aadu, RäägaSimmu ja Rääga kinnistute kaardi, millel olid märgitud kaitse all olevate taimede asukohad. Selle järgi leidus koldja selaginelli isendeid Rääga kinnistul ning Rääga-Simmu kinnistul leiti kolm taime kasvukohta, kuid see oli Rääga, mitte Aadu kinnistu piiri lähistel. Kaardil ei ole märgitud, et koldjas selaginell kasvas Aadu kinnistul või selle naaberkinnistul Aadu kinnistu piiri lähedal. Vastustaja möönis 01.08.2023 e-kirjas, et Aadu kinnistul või selle lähistel ei kasvanud kaitse-eeskirja kehtestamise ajal koldjat selaginelli. Kuna kaitse-eeskirja õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga, ei ole tähtsust, et 20.07.2023 näidati kaebajale ette üks Aadu kinnistul kasvav koldja selaginelli isend. Kaebaja esitas haldusmenetluses vastuväited Aadu kinnistu arvamisele püsielupaiga koosseisu. Seetõttu oleks vastustaja pidanud korraldama kaebaja kinnistul paikvaatluse ja täpsustava inventuuri. 2017. a-l muudeti EELIS-s koldja selaginelli kasvukoha piire ebaõigesti, sest ei lähtutud nende tegelikust kasvukohast.
7.Kliimaminister (keskkonnaministri üldõigusjärglane) palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu 25.08.2023 otsus muutmata. Vastustaja on kaitse-eeskirja § 2 lg 4 p-ga 1 õiguspäraselt võtnud kaitse alla koldja selaginelli Laheääre püsielupaiga osa, mis ulatub kaebaja omandis olevale Aadu kinnistule. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki (HKMS § 201 lg 4).
9.Halduskohus järeldas vastustaja selgituste ja esitatud tõendite põhjal õigesti, et kaitseeeskirja kehtestamise ajal (31.08.2022) oli koldja selaginelli kasvukoht mh kaebaja kinnistul. Kaebaja kinnistu puhul võeti püsielupaiga piiritlemisel aluseks 2017. a inventuuri alusel EELIS-sse kantud andmed. Vastustaja on selgitanud, et 2009., 2013. ja 2014. a riiklike seirete põhjal oli 2017. a-l alust arvata, et koldja selaginelli levikuala on varem seiratud aladega võrreldes laienenud (vt ka seirearuanded vastustaja 08.12.2022 vastuse lisades, dtl 121 jj; aruannetes nimetatud kui Pidula kasvukoht). Seetõttu otsiti 2017. a inventuuri käigus koldjat selaginelli varasemast suuremalt maa-alalt. Kuna eeldus liigi levikuala laienemisest varem teada olnud kasvukohtade lähiümbrusse pidas 2017. a inventuuri põhjal paika, muudeti selle alusel EELIS-s koldja selaginelli kasvukoha andmeid. Muu hulgas kanti EELIS-sse andmed selle kohta, et koldja selaginelli kasvukoht ulatub kaebaja kinnistule (selle idaosasse; vt ka vastustaja 08.12.2022 seisukoha p-d 3.7, 3.9 ja 3.17). Seega on vastustaja andnud loogilise selgituse koldja selaginelli levikuala piiride muutmise kohta, tulenevalt 2017. a inventuurist.
10.Vastustaja on möönnud, et 2017. a inventuuri käigus ei tuvastatud iga üksiku koldja selaginelli asukohta, mistõttu ei ole täpselt teada, mitu isendit leidus sel ajal Aadu kinnistul ja kus konkreetselt. See ei muuda siiski kaebaja kinnistu arvamist püsielupaiga koosseisu õigusvastaseks. 2017. a inventuuri põhjal hindasid erialaspetsialistid EELIS-sse kantud kasvukohas (praeguses Laheääre püsielupaigas) koldja selaginelli arvukuseks 750–1000 6(8)
3-22-2076 isendit. See arvukus selgitab, miks ei peetud inventuuri käigus otstarbekaks fikseerida iga isendi täpset asukohta (geograafilisi koordinaate). Inventuuri käigus tuvastatud isendite asukohtade alusel piiritleti erialateadmisele tuginedes koldja selaginelli kasvukohaks olev sookooslus ja selle säilimiseks vajalik puhver, mis võeti aluseks ka kaitse-eeskirja kehtestamisel (vt täpsemalt kaitse-eeskirja seletuskirja ptk 2.4.1, dtl 22 jj ja 48 jj ning vastustaja 08.12.2022 seisukoha p 3.9). Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda vastustaja selgituses, et sooliikide puhul ongi asjakohane inventeerida kasvukohti umbes 5-aastase intervalliga või isegi veel harvem, et saada aktuaalset infot kasvukoha seisundist ja arvukusest. Koldjas selaginell on püsik, mille levikumuster ei muutu kuigi kiiresti, eriti sellisel looduslähedasel alal nagu Laheääre püsielupaik. Kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla vastustaja väidet, et looduslik olukord kaebaja kinnistul ei olnud kaitse-eeskirja kehtestamise ajal 2017. a-ga võrreldes oluliselt muutunud. Seetõttu võis vastustaja kaitse-eeskirja kehtestamisel lähtuda 2017. a inventuuri põhjal antud hinnangust, et mh Aadu kinnistule ulatuv kooslus on koldjale selaginellile omane ja soodne kasvukoht, kus see liik ka tegelikult kasvab.
11.Määravat tähtsust ei ole sellel, et kaebaja ise ei leidnud oma kinnistult ühtki koldjat selaginelli. Koldjas selaginell on mitmeaastane taim, mis moodustab igal aastal uued maapealsed võsud. Taimed on nähtavad üksnes vegetatsiooniperioodil (sõltuvalt aastast alates juuni teisest poolest või juulist) ning ka siis võivad need jääda eriteadmisteta inimesele märkamatuks, sest see taim kasvab mätaste vahel või nende varjus ja üksnes ca 3–10 cm kõrguseks. Vastustaja on selgitanud ja kaebaja ei ole seadnud kahtluse alla, et koldja selaginelli arvukust konkreetsel aastal võivad mõjutada ka ilmastikuolud, eeskätt pikka aega kestev kuivus ja külm kevad (vt vastustaja 08.12.2022 vastuse p 3.9). Keskkonnaameti 09.08.2024 korraldusega nr 1-3/24/496 kinnitatud koldja selaginelli kaitse tegevuskavas (lk 17–18) on näiteks märgitud, et 2023. a juuli alguses leidis Keskkonnaamet Laheääre koldja selaginelli püsielupaigast ja selle naabrusest 10 isendit (sh 3 väljaspool püsielupaika), kuid 2023. a juuli lõpus toimunud inventuuri käigus leiti üksnes 3 koldja selaginelli isendit. Tegevuskavas on 2023. a inventuuri kesiste leidude põhjuseks peetud kuiva suve ja/või isendite kuivamist suve teiseks pooleks. Kuigi kaitse-eeskiri kehtestati 31.08.2022 ja haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 teine lause), näitavad 2023. a kohta kogutud andmed, et koldja selaginelli arvukus varieerub aastate lõikes suurel määral mh ilmastikust tingituna. Samas on vastustaja välja toonud, et koldjas selaginell liigina säilib oma kasvukohaks olevas sookoosluses aastakümneid eeldusel, et kasvukohas pole toimunud pöördumatuid muutusi, eelkõige veerežiimis. Kaebaja ei ole väitnud, et see väide oleks väär.
12.Kokkuvõttes võis vastustaja kaitse-eeskirja kehtestamise ajal varasematele seirearuannetele ja 2017. a inventuurile tuginedes eeldada, et koldjas selaginell on praeguses Laheääre püsielupaigas heas seisus ja selle levikuala on laienemas. Asjaolu, et kaebajale tema kinnistul 20.07.2023 ette näidatud koldjas selaginell asus väljaspool seni teada olnud kasvukohta (selle puhveralas), kinnitab samuti pigem seda, et koldja selaginelli levikuala on laienemas, mitte seda, et kaitse-eeskirjaga piiritletud kasvukohas tegelikult koldjat selaginelli ei kasvagi. Siinse vaidluse asjaoludel ei pidanud vastustaja korraldama enne kaitse-eeskirja kehtestamist omal algatusel kaebaja kinnistul uut inventuuri. Pole vaidlust, et kaebaja ei taotlenud haldusmenetluses vastustajalt Aadu kinnistul kasvavate taimede ettenäitamist või täiendavaid uuringuid.
13.Kaebaja peamine huvi nii haldus- kui ka kohtumenetluses on olnud ehitada tulevikus oma kinnistule hoone, milleks sobiv koht asub kinnistu idaosas Abula-Merise tee ääres (vt dtl 42). Pole vaidlust, et kaitse-eeskiri ei luba sellise hoone ehitamist. Vastustaja on aga õigesti järeldanud, et koldja selaginelli kasvukoha kaitse vajaduse tõttu on looduskaitselised huvid 7(8)
3-22-2076 kaalukamad kui kaebaja õigus ehitada oma kinnisasjale (vt ka kaitse-eeskirja seletuskirja p 2.5.1, dtl 53 jj). Kaitse-eeskirja seletuskirja kohaselt (vt lk-d 2–3, dtl 18 jj) on koldjas selaginell väljasuremisohus leiukohtade ja isendite vähenemise ning vähese leviku ulatuse ja asustatava pindala tõttu. Kaitse-eeskirja kehtestamise eesmärk on saavutada nii liigi kui ka selle esinduslike kasvukohtade soodsa seisundi kaitse. Vastustajal oli kaitse-eeskirja kehtestamise ajal alust arvata, et Laheääre kasvukohas on koldja selaginelli arvukus Eesti keskmisest kasvukohast suurem ning ekspertide hinnangul on tegemist väga esindusliku kasvukohaga. Kõige suurem oht koldjale selaginellile on soode kuivendamine ja selle tagajärjel kasvukohtade võsastumine ning roostumine. Kaebaja kinnistule hoone püstitamine koos selle juurde kuuluvate tehnovõrkude rajamisega võib mõjutada kinnistu veerežiimi ja seega kahjustada koldja selaginelli kasvukoha seisundit.
14.LKS § 48 lg 2 eesmärk on tagada ohustatud liigi ja selle esinduslike kasvukohtade säilimine. Kuigi on alust arvata, et kaitse-eeskirja kehtestamise ajal ei kasvanud koldjas selaginell kogu kaebaja kinnistu ulatuses, on vastustaja ära näidanud, et koldja selaginelli kasvukoht ulatus ka kaebaja kinnistu idaosasse. Kasvukoha ümbrusesse tuleb lisaks jätta puhverala, mis on eelkõige vajalik veerežiimi säilitamiseks. Kaebajale tema kinnistul 2023. a juulis ette näidatud koldjas selaginell, mis asus väljaspool seni teada olnud kasvukohta, kinnitab, et kaebaja kinnistu on perspektiivne kasvuala, kuhu kaitsealused isendid võivad laiemalt levida. Seepärast oli põhjendatud hõlmata kaebaja kinnistu kaitse-eeskirjaga määratud ulatuses koldja selaginelli püsielupaiga hulka.
15.Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid.
16.Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks ja vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11). (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.