P.Z kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 26.11.2024 otsuse nr 4.2-1/10309-1 tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – P.Z Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina Punko
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.01.2025 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Politsei- ja Piirivalveamet määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus Tallinna Halduskohtu 28.01.2025 määruse resolutsiooni punkti 3 peale.
2.Rahuldada Politsei- ja Piirivalveameti määruskaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 28.01.2025 määruse resolutsiooni punkt 3. Teha tühistatud osas uus määrus, millega mõista Politsei- ja Piirivalveametilt P.Z menetluskulude katteks välja 1300 eurot.
4.Tagastada P.Z esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 20 eurot ja kanda see X MTÜ kontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX AS-s SEB Pank.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 155 lg 5, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) väljastas 16.02.2023 P.Z-ile (kaebaja) relvaloa nr DL50018191 kehtivusega kuni 10.01.2028 ja paralleelrelvaloa nr DL10015452 kehtivusega kuni 21.12.2026. Kaebaja esitas PPA-le 24.07.2024 taotluse väljastada relvasoetamisluba.
2.PPA tunnistas 26.11.2024 otsusega nr 4.2-1/10309-1 kaebaja relvaloa nr DL50018191 ja paralleelrelvaloa nr DL10015452 kehtetuks ning keeldus relvasoetamisloa väljastamisest.
3-24-3224 Kaebaja suhtes alustati 22.08.2024 väärteomenetlust relvaseaduse (RelvS) § 891 lg 1 tunnustel. Tema relvahoiutingimusi kontrollides tuvastati RelvS § 46 lg-te 1, 3 ja 6 nõuete rikkumised. Kaebajat karistati 07.10.2024 väärteootsusega RelvS § 89 1 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 560 eurot, mille täitmise kohta info puudub. Karistusregistri andmetel jõustus väärteootsus 23.10.2024. Seetõttu tuleb relvaluba tunnistada RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel kehtetuks.
3.P.Z esitas Tallinna Halduskohtule 27.11.2024 kaebuse PPA 26.11.2024 otsuse tühistamiseks ja PPA kohustamiseks lahendada kaebaja 24.07.2024 taotlus uuesti. Kaebaja selgitas PPA-le haldusmenetluses, et on esitanud 07.10.2024 väärteootsuse peale kaebuse ning väärteoasjas tehtud otsus ei ole jõustunud. PPA ei pidanud nende asjaolude kontrollimist vajalikuks, rikkudes sellega uurimispõhimõtet (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6). Kuna väärteootsus ei ole jõustunud, siis ei saa väita, et kaebajat oleks väärteomenetluse korras karistatud relva, tulirelva olulise osa või laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleerivas õigusaktis sätestatud nõude rikkumise eest. Seega puudub alus kohaldada kaebaja suhtes RelvS § 43 lg 3 p-i 2. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada PPA 26.11.2024 otsuse kehtivus ning keelata toiming, millega kohustati kaebajat andma relvad ja laskemoon üle PPA-le.
4.Tallinna Halduskohus kohaldas 27.11.2024 määrusega ajutist õiguskaitset ning peatas PPA 26.11.2024 otsuse kehtivuse kuni 27.12.2024. Halduskohus võttis 11.12.2024 määrusega kaebuse menetlusse ning peatas esialgse õiguskaitse korras PPA 26.11.2024 otsuse kehtivuse kuni kohtumenetluses lõpplahendi jõustumiseni.
5.PPA teatas 20.01.2025 vastuses, et tunnistas 13.01.2025 otsusega vaidlustatud haldusakti kehtetuks. Lähtudes kohtu arvamusest, et registrikanded võivad olla ekslikud, tegi PPA päringu Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale. Vastusest selgus, et kaebus esitati esialgu kohtumajale, kelle alluvuses ei ole kõnealuse väärteoasja lahendamine. Pärnu kohtumaja edastas väärteokaebuse lahendamiseks Kuressaare kohtumajale, kus see ootas menetlusse võtmise otsustamist. Kuressaare kohtumajast kinnitati, et kaebus esitati tähtaegselt ja 09.01.2025 võttis kohus kaebuse menetlusse. Segadus tekkis mitme asjaolu kokkulangevuse tõttu. PPA taotleb kohtumenetluse lõpetamist. Relvad on kaebajale tagastatud ja kaebaja relvaluba on kehtiv. PPA on asunud menetlema kaebaja soetamisloa taotlust.
6.Tallinna Halduskohus lõpetas 28.01.2025 määrusega haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel (resolutsiooni p 1), tagastas kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p 2) ning mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 1886,60 eurot (resolutsiooni p 3). Muus osas jäid menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4). PPA on tunnistanud vaidlustatud haldusakti kehtetuks ja kinnitanud taotluse lahendamisega jätkamist. Kaebaja on menetluse lõpetamisega nõus. Seega saab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetada. Vastustajal lasub uurimise ja tõendite kogumise kohustus (HMS §-d 6 ja 38). Vastustajal oli võimalik pöörduda täpsustava teabe kogumiseks nii kaebaja enda kui ka maakohtu poole. Riigikohus on selgitanud, et kohtuotsuse jõustumise aeg tuleneb seadusest, mitte ametniku ekslikust registrikandest. Kui puuduvad seaduses sätestatud eeldused kohtulahendi jõustumiseks, ei saa kohus lugeda otsust jõustunuks, vaatamata selle kohta tehtud märkele. Seda ei väära ka asjaolu, et ekslik märge otsuse jõustumise kohta on kandunud karistusregistrisse (31.01.2017 otsus nr 3-1-1-110-16, p 10). See seisukoht on kohaldatav ka siinses asjas. Vastustaja pidi kontrollima, kas karistusregistri kanne võib olla ekslik. Sellist teabe kogumist ei saa pidada vastustajale ülemäära koormavaks. Kuigi vastustaja tugines 2(6)
3-24-3224 otsuse tegemisel imperatiivsele normile (RelvS § 36 lg 1 p 7), ei nähtu, et esines vajadus viivitamatuks tegutsemiseks ilma asjaolusid välja selgitamata. Vastustaja ei tunnistatud haldusakti kehtetuks ka kohe pärast kaebuse esitamisest teada saamist. Seega ei olnud haldusakti kehtetuks tunnistamine tingitud mõnest muust asjaolust kui kaebuse esitamisest ja kohtu korduvatest selgitustest. Kaebaja menetluskulud on esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 20 eurot ja õigusabikulud 1866,60 eurot. Kuigi tegemist on keskmisest lihtsama vaidlusega, ei saa pidada menetluskulusid põhjendamatuks ega ülemääraseks (HKMS § 109 lg 6), arvestades eelneva menetluse kulgu ja koos kaebusega esitatud esialgse õiguskaitse taotlust.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.PPA palub 12.02.2025 määruskaebuses tühistada halduskohtu 28.01.2025 määrus osas, millega mõisteti PPA-lt välja 1866,60 eurot ja teha uus määrus, millega jätta menetluskulud kaebaja kanda või vähendada PPA-lt väljamõistetavate menetluskulude summat. PPA ei eksinud, kui tugines 26.11.2024 otsuse tegemisel karistusregistri andmetele. Loamenetluses ei esitanud kaebaja PPA-le tõendeid väärteootsuse vaidlustamise kohta. Karistusregistri seaduse (KarRS) § 3 p 3 ja § 5 lg 1 kohaselt on registri pidamise eesmärk usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta, millel on õiguslik tähendus isiku karistatuse ja kuriteo või väärteo korduvuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni. Segadus tekkis mitme asjaolu kokkulangemise tõttu, milles puudub PPA süü. Kohus pole sisuliselt analüüsinud kaebaja menetluskulude nimekirja. Tegu ei ole keeruka, mahuka või paljusid menetlustoiminguid nõudnud õigusliku vaidlusega, mistõttu on õigusabile kulunud aeg ja tunnihind ebaproportsionaalne. Esialgse õiguskaitse ja kaebuse tekstid on sisult sarnased. Kaebusele koostamine ei saa olla keerukam ja ajamahukam kui esialgse õiguskaitse taotluse koostamine. Üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kaebajale osutatud õigusabi tunnihind ületab keskmist hinda. Menetluskulu nimekirja esitamisel ei ole selgitatud õigusabi tunnihinna kujunemist ja selle suuruse põhjendatust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Halduskohus lõpetas 28.01.2025 määrusega haldusasja menetluse ja tagastas kaebajale kaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 20 eurot (resolutsiooni p-d 1 ja 2), mõistis vastustajalt kaebaja menetluskulude katteks välja 1886,60 eurot (resolutsiooni p 3) ja jättis muud menetluskulud poolte endi kanda (resolutsiooni p 4). PPA taotleb määruskaebuses menetluskulude kaebaja kanda jätmist või PPA-lt välja mõistetud menetluskulude vähendamist. Seega vaidlustab PPA halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 3.
9.Ringkonnakohus võtab määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 155 lg 5, § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.
PPA määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.
11.HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kui menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetamise
3(6)
3-24-3224 korral ei ole HKMS § 108 lg 6 kohaldatav, tuleb menetluskulud jagada vastavalt HKMS § 108 lg-s 4 sätestatule, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja.
12.Seega kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 6 ei pea vastustaja kandma kaebaja menetluskulusid, kui kohtumenetluse ajal kaebuse eesmärgi saavutamine ei olnud seotud kaebuse esitamise, vaid muude asjaoludega. Seejuures ei oma HKMS § 108 lg 6 kohaldamise seisukohast tähtsust see, kas haldusorgan tunnistab vaidlustatud haldusakti kohtusse pöördumise tõttu kehtetuks seepärast, et möönab haldusakti õigusvastasust, või muul põhjusel (nt otstarbekuse kaalutlustel). Oluline on üksnes see, kas kehtetuks tunnistamise tingis kaebuse esitamine või mitte. Selline põhjuslik seos võib puududa näiteks juhul, kui pärast kaebusega kohtusse pöördumist on olulised asjaolud muutunud. Seos kaebuse esitamise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise vahel võib aga ilmneda mh siis, kui haldusorgan hakkab haldusakti vaidlustamise tõttu asjaolusid täiendavalt uurima ning tunnistab haldusakti kehtetuks asjaolude tõttu, mis eksisteerisid juba haldusakti andmise ajal ja mida haldusorgan oleks haldusakti andmise ajal pidanud teadma, kuid uurimiskohustuse rikkumise tõttu ei arvestanud nendega. Menetluskulude kandmisest vabanemiseks tuleb vastustajal ära näidata, et haldusakti kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (vt Riigikohtu 05.11.2013 määrus nr 3-3-1-50-13, p 12; 10.01.2019 määrus nr 3-18-982, p 10; Tallinna Ringkonnakohtu 11.08.2020 määrus nr 3-19-1997, p 15; 07.02.2020 määrus nr 3-19-2125, p-d 13–14; 15.08.2019 määrus nr 3-18-1593, p-d 21–22; 03.05.2019 määrus nr 3-19-496, p 14; 25.03.2019 määrus nr 3-19-52, p 13; 28.09.2018 otsus nr 3-17-757, p 41; Tartu Ringkonnakohtu 19.06.2020 määrus nr 3-18-1992, p 26).
13.Halduskohus leidis õigesti, et PPA 26.11.2024 otsuse kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest ja kohtu korduvatest selgitustest, mis puudutasid väärteootsuse jõustumisega seonduvat. PPA ei ole ära näidanud, et kaebuse eesmärk saavutati mingil muul põhjusel. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu määruse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4, § 203 lg 2) ja selgitab vastuseks määruskaebuse väidetele järgmist.
14.PPA väitis määruskaebuses, et tugines 26.11.2024 otsust tehes karistusregistri andmetele, mille õigsust ta võis eeldada, ja märkis, et kaebaja ei esitanud haldusmenetluses (sh 25.11.2024 vastuväidetes) ühtegi karistusregistri kannet ümberlükkavat tõendit. Ringkonnakohtu hinnangul on PPA-l iseenesest õigus, et karistusregistri eesmärk on anda usaldusväärset teavet isiku karistusandmete kohta ning neil andmetel on õiguslik tähendus mh isiku karistatuse arvestamisel kuni andmete kustutamiseni (KarRS § 3 p 1 ja § 5 lg 1). Seega võis PPA vaidlustatud haldusakti andmisel eeldada, et karistusregistrisse kantud andmed kaebaja kehtiva väärteokaristuse kohta on õiged. Asja materjalide järgi on kaebaja siiski vastuväites PPA 14.11.2024 kirjale teatanud, et seoses kohtule kaebuse esitamisega ei ole 07.10.2024 otsus väärteoasjas nr 2740,24,001327 jõustunud ning seetõttu ei esine RelvS § 43 lg 3 p-s 2 nimetatud alust temale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamiseks. See vastuväide on välja toodud ka PPA 26.11.2024 otsuses (alajaotuses „P.Z arvamus ja vastuväited“, dtl 37). Uurimispõhimõttest tulenevalt on haldusorgan kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks täiendavalt uurinud ja kontrollinud kaebaja väite paikapidavust, sh vajadusel nõudnud kaebajalt täiendavaid selgitusi või tõendeid. Samuti pole 26.11.2024 otsuses põhjendatud, miks PPA ei nõustu kaebaja vastuväitega. Otsuses on välja toodud vaid asjaolu, et karistusregistri andmetel on väärteootsus 23.10.2024 jõustunud. Kaebajale ei saa ette heita tõendite esitamata jätmist olukorras, kus PPA ei ole täitnud uurimiskohustust nõuetekohaselt.
15.Määruskaebuse esitaja leiab, et segadus tekkis mitme asjaolu kokkulangemise tõttu, milles puudub PPA süü. Halduskohus ei olegi samas väitnud, et PPA on süüdi selles, et kõnealusel väärteootsusel oli vale jõustumismärge, mille tulemusel oli vale ka karistusregistri 4(6)
3-24-3224 kanne, vaid halduskohtu etteheide puudutas PPA uurimiskohustuse ebapiisavat täitmist kõnealuses loamenetluses. Halduskohus on õigesti välja toonud, et vastustaja ei asunud tegutsema ka kohe pärast halduskohtule kaebuse esitamisest teada saamist, vaid alles pärast kohtu korduvaid tähelepanujuhtimisi asjaolule, et väärteoasjas tehtud otsus ei pruugi olla jõustunud (vt halduskohtu 27.11.2024 esialgse õiguskaitse määrus, p 6 (dtl 51); 04.12.2024 ekiri (dtl 65); 11.12.2024 menetlusse võtmise määrus, p 5, (dtl 88)).
16.Eelneva põhjal puudub alus arvata, et PPA oleks tunnistanud 26.11.2024 otsuse kehtetuks ka juhul, kui kaebust poleks esitatud. Seega kooskõlas HKMS § 108 lg-ga 6 tuleb kaebaja menetluskulud kanda vastustajal.
17.Kaebaja palus PPA-lt oma menetluskulude katteks välja mõista kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu 20 + 20 = 40 eurot ja õigusabikulud 1866,60 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamine ning kulude kandmise kohustuse tõendamine (HKMS § 109 lg-d 1 ja 11). Kaebaja on esitanud asjakohased dokumendid (arve koos spetsifikatsiooniga, riigilõivu tasumise maksekorraldused, vt dtl 102 jj). Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).
18.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on PPA-lt ebaõigesti välja mõistnud esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu. Kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel, tuleb tagastada kõik kaebaja poolt selles asjas tasutud riigilõivud, sh esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv (HKMS § 104 lg 5 p 4). Kuigi kohtupraktika on olnud selles küsimuses ebaühtlane, on seadust selliselt kohaldatud ka nt Riigikohtu 28.10.2020 määruses nr 3-20-580 (p 14) ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.11.2024 määruses 324-1248 (p 6). Kuna Riigikohtu praktika on muutunud, siis ei ole enam asjakohane lähtuda Riigikohtu 21.03.2011 määrusest nr 3-3-1-9-11 (p 10) ja 28.03.2013 määrusest nr 3-3-1-99-10 (p 11), mille kohaselt esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv ei ole tagastatav, kui taotlus on sisuliselt lahendatud.
19.Ringkonnakohus märgib, et samast põhimõttest on kohtupraktikas lähtutud ka siis, kui kohus otsustab riigilõivu tagastamise üle kaebusest loobumise või kompromissi kinnitamise korral – HKMS § 104 lg 6 kohaldamisel on riigilõivu suuruse arvutamisel hõlmatud kõik haldusasja menetluse käigus tasutud riigilõivud, sh esialgse õiguskaitse esitamisel tasutud riigilõiv, sõltumata asjaolust, kas esialgse õiguskaitse taotlus on sisuliselt lahendatud (nt Riigikohtu 07.11.2018 määrus nr 3-15-1699, p 7; Tallinna Ringkonnakohtu 04.07.2024 määrus nr 3-23-489, p 14; 30.03.2022 määrus nr 3-21-623, p 9; 04.11.2021 määrus nr 3-20979, p 12).
20.Seega ei olnud alust mõista esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu välja PPA-lt, vaid see tulnuks kaebajale tagastada samamoodi kui kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv. Ringkonnakohus saab selle vea ise parandada.
21.Menetluskulude nimekirja kohaselt seisnes õigusabi osutamine kaebajale järgnevas: nõupidamine kliendiga 0,4 tundi; tutvumine PPA 26.11.2024 otsusega ja selle õiguslik analüüs 0,3 tundi; esialgse õiguskaitse taotluse koostamine, komplekteerimine ja kohtusse esitamine 3 tundi; kaebuse koostamine, komplekteerimine ja kohtusse esitamine 4 tundi; halduskohtu 27.11.2024 määrusega tutvumine 0,2 tundi, s.o kokku 8,3 tundi. Kaebaja esindaja tunnihinda ei ole taotlusel ega arvel märgitud, kuid jagades kulude suuruse teenuse osutamiseks kulutatud tundide arvuga, tuleb tunnihinnaks 184,34 eurot (ilma käibemaksuta).
22.PPA peab määruskaebuses ülemääraseks nii esindaja ajakulu kui ka õigusteenuse tunnihinda. Ringkonnakohus leiab, et esindajakulu HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikkuse ja põhjendatuse hindamisel tuleb esmajoones võtta arvesse läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja keerukust, samuti menetluse kestust ja kaalul olevaid huvisid. Üldjuhul ei 5(6)
3-24-3224 ole asjakohane ega vajalik üksikasjalikult hinnata, kui palju aega võis konkreetsel esindajal kuluda ühe või teise menetlusdokumendi koostamiseks, vaid esindajakulude suurus tervikuna ei tohiks vaidluse iseloomu ja tähtsust silmas pidades olla ilmselgelt ülepaisutatud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2025 otsus nr 3-22-203, p 26 ja seal viidatud varasem kohtupraktika; vrd ka Riigikohtu 17.04.2024 määrus nr 2-17-124505, p 12). Samamoodi ei ole reeglina määrav see, kui suur on õigusteenuse osutamise tunnihind, sest sellest ei sõltu iseenesest hinnang esindajakulu suuruse põhjendatusele tervikuna. Erandiks võib olla näiteks olukord, kus arvel näidatud tunnihinda ei saa pidada tegelikuks (nt Riigikohtu 05.02.2013 otsus nr 3-31-66-12, p 19). Õigusteenuse tasu tunnihind kujuneb turutingimustes nõudluse ja pakkumise tulemusel ning kohus ei saa kirjutada esindajale ette, kui suur peaks olema tema tunnitasu määr. Samuti ei ole kohtu ülesanne hinnata seda, kas esindaja poolt õigusteenuse eest kliendile esitatud arved on mõistliku suurusega (see on õigusteenuse osutaja ja tellija vaheline küsimus), vaid kohus hindab üksnes seda, millises ulatuses saab esindajakulu vastaspoolelt väljamõistmine olla konkreetset asja (s.o selle mahtu, keerukust, menetluskäiku ja asja tähendust menetlusosaliste jaoks) silmas pidades põhjendatud.
23.Ringkonnakohus nõustub siiski PPA-ga, et arvestades asja mahtu, keerukust ja menetluse käiku ning selle tähendust kaebajale, ei olnud põhjendatud mõista kaebaja õigusabikulusid vastustajalt välja täies mahus. Eelkõige ei võtnud halduskohus arvesse, et kaebaja esindaja koostas, komplekteeris ja esitas kohtule samal päeval eraldi kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse, mille sisu kattus suures ulatuses ja lisad täielikult. Sellise topelt tegevusega seotud kulusid ei ole põhjust jätta PPA kanda. Neil asjaoludel tuleb PPA-lt kaebaja õigusabikulude katteks välja mõista 1300 eurot (sh käibemaks).
24.Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus PPA määruskaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu 28.01.2025 määruse resolutsiooni p-i 3 ja teeb tühistatud osas uue määruse, millega mõistab PPA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja 1300 eurot. Esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv tuleb kaebajale tagastada, kandes selle kaebaja taotluses märgitud pangakontole. Muud menetluskulud halduskohtus jäävad kooskõlas halduskohtu 28.01.2025 määruse resolutsiooni p-ga 4 menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.