Sokkel Karjäärid OÜ kaebus Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu
31.augusti 2022 otsuse nr 36 „Arvamuse andmine Mädara liivakarjäärikeskkonnaloa nr KL-513827 taotluse kohta“ õigusvastasuse tuvastamise ja uue arvamuse andmiseks kohustamise nõuetes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – Sokkel Karjäärid OÜ, esindaja v-adv Villy Lopman, adv Sandra Kaas Vastustaja – Põhja-Pärnumaa vald, esindaja v-adv Peeter Ploom
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 14.07.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Sokkel Karjäärid OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
1.Tagastada vastustaja 18.09.2023 menetlusdokumendile lisatud tõendid (digitaalse kohtutoimiku lk-d 889–892).
2.Jätta Sokkel Karjäärid OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata ning Halduskohtu 14.07.2023 kohtuotsus haldusasjas nr 3-22-2046 muutmata.
Mõista Sokkel Karjäärid OÜ-lt Põhja-Pärnumaa valla kasuks välja apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud 2827,78 eurot. Muus osas jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda.
SELGITUSED
3-22-2046 Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).
Riigikohtule
hiljemalt
12.05.2025
Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
2.Põhja-Pärnumaa Vallavolikogu tegi 31.08.2022 otsuse nr 36 (edaspidi „vaidlustatud otsus“), milles ei nõustunud kaebajale kaevandusloa andmisega seni, kuni on selgunud tellitud ekspertiisi tulemus ja kohaliku kaitse alla võtmise otsuse eelnõu kooskõlastus Keskkonnaministeeriumiga. Otsuses on esitatud eelkõige järgmised kaalutlused: a) mäeeraldis ja teenindusmaa asuvad rohelise võrgusiku tuumalas, kus kaevandamine on maakonnaplaneeringu kohaselt võimalik vaid siis, kui see on vältimatu; b) kaevandamisega kaasnevad häirivad mõjud kohalikule loodus- ja elukeskkonnale, sh maastiku ja ala kasutuse pöördumatu muutumine kaevandamise käigus ja selle järel, c) maardlate avamisel tuleb eelistada juba avatud maardlate maksimaalset võimalikku kasutamist; d) kohalike mure ja vastuseis kaevanduse avamisele on väga tugev; d) vallavolikogu on otsustanud tellida ekspertiisi Mädara vallseljaku ja sellega külgneva ala kohaliku kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse väljaselgitamiseks.
3.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, millega taotles vaidlustatud otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning vastustaja kohustamist kaevandamisloa andmise kohta uue arvamuse andmiseks. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõttes järgmised.
3.1.Viidates mäeeraldise asumisele rohevõrgustiku tuumalal, oleks vastustaja pidanud välja selgitama, kas kaevandamine takistaks maakonnaplaneeringuga seatud eesmärkide saavutamist, ent ei teinud seda. Maakonnaplaneering ega koostamisel olev üldplaneering ei välista kaevandamist rohevõrgustiku tuumalas. Hüpoteetiline on vastustaja seisukoht kaevandamisega kaasnevatest mõjudest loodus- ja elukeskkonnale – puudub teave, et kavandatav tegevus võiks kahjustada mõne kaitstava loodusobjekti seisundit, kõrgema astme planeeringute eesmärke või kohalike elanike elukeskkonda. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks loataotluses kirjeldatud leevendusmeetmed ei ole piisavad.
3.2.Vastustaja on asjassepuutumatult tuginenud vallas juba antud või menetluses olevate teiste kaevandamislubade hulgale, jättes samas tähelepanuta, et Pärnumaal on liiva ja kruusa varud kriitilised, ent Rail Baltic raudtee ehitamiseks vajalike ehitusmaavarade varustuskindluse 2(13)
3-22-2046 uuringu kohaselt kasvab liivavaru vajadus seoses raudtee ehitamisega kaks korda võrreldes tavapärasega.
3.3.Vastustaja on lubamatult tuginenud kohalike vastuseisule, kuna kohtupraktika kohaselt ei saa seda käsitada ülemäärase keskkonnamõjuna ning lisaks andis kohalike korraldatud petitsioonile allkirja 2,5% valla elanikest, mistõttu ei ole tegemist ka suure vastuseisuga. Samas jättis vastustaja põhjendamatult kaalumata kohalikele elanikele laiemalt kaasneva kasu, milleks on lisaks kaevandamistasudest laekuvale tulule ka töökohad, ettevõtlus jms.
3.4.Nõusoleku andmisest keeldumise aluseks ei võinud olla asjaolu, et vastustaja on algatanud Mädara vallseljaku kohaliku kaitse alla võtmise menetluse. Kohaliku kaitse alla võtmine on ilmselgelt perspektiivitu. Vallseljak ei ole piirkonnas eriline pinnavorm, millel oleks esteetiline ja ajaloolis-kultuuriline väärtus. Kohaliku kaitse alla soovitakse võtta eelkõige Mädara liivakarjääri ja selle lähiümbruse maa-ala, kuigi Vändra metskond 3 kinnistul asub mitmeid teisi umbes sama kõrgeid vallseljakuid, liiati on vallseljakud selle piirkonna tavapärane pinnavorm. Ka RMK Kelissaare-Samliku krossirada asub kavandatava karjääriga sisuliselt identsetes looduslikes tingimustes ehk Mädara vallseljakul. Vastustaja ei ole arvesse võtnud, et kavandatava kaevanduse teenindusmaa hõlmab vaid 1,83% kinnisasja üldpindalast, mistõttu jääb kohalikele elanikele võimalus tegeleda ka edaspidi suusatamise, matkamise ja rattaspordi ning loodusõppega antud piirkonnas, pealegi pärast kaevandamist kavatsetakse ala korrastada osaliselt veekogudeks ning metsamaaks.
3.5.Vastustaja on ekslikult arvestanud võimalusega edaspidi vaidlustatud otsus üle vaadata, kuna maapõueseaduse (MaaPS) § 49 lõikes 6 sätestatud arvamuse esitamise tähtaeg lõppes 04.09.2022.
4.Vastustaja palus kaebuse läbi vaatamata või teise võimalusena rahuldamata jätta, esitades kokkuvõttes järgmised seisukohad.
4.1.Vaidlustatud otsusega ei keeldunud vastustaja lõplikult nõusoleku andmisest, vaid lükkas otsustamise edasi.
4.2.Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium avaldas KeA-le 04.11.2022 saadetud kirjas, et riigil puudub majandushuvi Mädara liivakarjäärist maavara kaevandamiseks, mistõttu ei saa väidetav Põhja-Pärnumaa liivavarude kriitilisus ja suurte riiklikku tähtsusega ehitusobjektide liivavajadus õigustada kaevandamisloa kiirkorras menetlemist ja oluliste asjaolude välja selgitamata jätmist.
4.3.Taotlejal ei ole õigustatud ootust kaevandamisluba saada. Kaebaja huvide kõrvalejätmiseks võib piisata ka ala kaitsmise kasuks rääkivast kaalukast piirkondlikust huvist. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmine ei ole perspektiivitu.
4.4.Kohalike elanike vastusseisu tugevust ei saa hinnata vaid petitsioonile allkirja andnute arvu järgi, kuna Põhja-Pärnumaa valla pindala on suur ja karjääri avamine ei mõjuta paljusid valla elanikke. Vastustaja kaalus vallale ja seeläbi kohalikele elanikele laiemat kaasnevat kasu, leides vaidlustatud otsuse lk 8 viimases lõigus, et see ei ole ülekaalukas. Kaebaja ei avanud kaevanduse positiivseid mõjusid lähemalt, mistõttu ei saanud ka vastustaja neid kaaluda.
4.5.Maakonnaplaneeringu seletuskirja punktis 3.3.1 on märgitud, et üldpõhimõttena tuleb vältida uute karjääride rajamist rohelise võrgustiku alale, erandina on see teatavatel tingimustel lubatav, kui see on möödapääsmatu, mis siinsel juhul nii ei ole.
4.6.Vaidlustatud otsuses viitamine keskkonda häirivale mõjule ja maastiku pöördumatule muutumisele ei ole hüpoteetiline. Otsuses on märgitud, et kaevandamisega kaasneb mäeeraldise 3(13)
3-22-2046 piires maastiku muutus ehk kaob piirkonna unikaalne pinnavorm vallseljak, hävib oluline ja omanäoline lõik RMK matkarajast. Samuti on vaidlustatud otsuses osutatud sellele, et kaevandamise käigus toimub olemasoleva taimkatte hävinemine. Kaevandamise ettevalmistustöödeks on metsa raadamine ehk karjääri avamisel tuleb raadata 23,53 hektaril 75– 80-aastast männikut. Asjatundmatu on kaebaja väide, et vallseljak pinnavormina ei ole unikaalne.
4.7.Põhjendatud ei ole lubada kaevandamistegevuse tagajärgede saabumist olukorras, kus on tuvastatud, et varustuskindlus on selles piirkonnas tagatud ja puudub riiklik huvi Mädara liivakarjääri avamise vastu.
5.Tallinna Halduskohus tegi 14.07.2023 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata ning mõistis kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulu 6440,85 eurot. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
5.1.MaaPS § 49 lg 6 kohaselt esitab kohalik omavalitsus oma arvamuse kahe kuu jooksul taotluse saamisest arvates ning seadus ei ei näe ette selle tähtaja pikendamise võimalust. Kohalik omavalitsus võib kord võetud seisukohta hiljem revideerida, ent siinsel juhul ei olnud vastustajal õiguslikku alust nõusoleku andmise edasilükkamiseks. Looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 6 ja MaaPS § 55 lg 3 p 2 ei kuulu kohaldamisele, kuna vastustaja ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajal algatanud loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlust, vaid piirdunud üksnes ekspertiisi tellimisega.
5.2.Vastustaja ei teinud vaidlustatud otsuse tegemisel kaalumisvigu. Kaevandamisloa taotlejal ei ole õigustatud ootust luba saada. Asjaolu, et kaevandamine ei pruugi olla õigusaktidega ega planeeringutega lõppastmes vastuolus, sellist õiguspärast ootust ei loo. Kaebaja taotleb luba kaevandamiseks riigi omandis oleval maal ehk tal ei saa olla omandiõigusest tulenevaid nõudeid. Kaebaja subjektiivseid õigusi, st ettevõtlusvabadust ei riiva asjaolu, kas oluliste taristuobjektide ehitamiseks tulevikus on liiva- ja kruusavarud piirkonnas piisavad. Riigi huvi maavara kaevandamise vastu saab hinnata eelkõige riik ise.
5.3.Vaidlustatud otsusest on aru saada, kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringuga seatud eesmärkide saavutamist takistab – maakonnaplaneeringust tuleneb, et kaevanduste rajamine rohevõrgustiku tuumalale on erandlik ja peab olema selgelt põhjendatud. See tähendab muu hulgas, et enne tuleks ammendada olemasolevad kaevandused.
5.4.Vastustaja ei ole keeldumisel tuginenud pelgalt piirkonnas väljastatud kaevandamislubade arvule, vaid varustuskindlusele laiemalt, mis on lubatav.
5.5.Vastustaja seisukoht, et kaevandamisega kaasnevad häirivad mõjud kohalikule loodus- ja elukeskkonnale, ei ole selgelt hüpoteetiline ja ebaõige. Kaevandamisloa taotlusest nähtub, et kaevandamisega kaasneb mäeeraldise piires mäetööde käigus maastiku muutus ja olemasoleva taimkatte hävinemine. Vastustaja on tähelepanu juhtinud sellele, et kaevandamisega hävitataks oluline ja omanäoline lõik RMK matkarajast Kellissaare-Hüpassaare lõigul, mille kirjelduses osutatakse Mädara vallseljakule kui piirkonnas erilise väärtusliku maastikuilmega pinnavormile. Lisaks tuleb karjääri avamisel raadata 23,53 hektaril 75–80-aastast männikut. Kõiki kaevandamisega kaasnevaid häiringuid ei pruugi olla võimalik leevendada, kaevandamisega kaasnevad pöördumatud muudatused looduskeskkonnas.
5.6.Mädara vallseljaku kaitse alla võtmise menetlus võib olla sisuliseks kaalutluseks nõusoleku andmisest keeldumisel. Ei nähtu, et kaitseala moodustamise eesmärgiks oleks pelk soov kaevandamist tõrjuda või edasi lükata. Kaitse alla võtmist ei saa pidada perspektiivituks – 4(13)
3-22-2046 siinse kohtumenetluse ajal valminud ekspertarvamuses tuvastati alal kõrged liigilised ja elupaigalised kaitseväärtused ning tehti ettepanek ala looduskaitse alla võtta.
5.7.Kohalike elanike vastuseisu tugevusega seoses on keeruline seada künnist selle osas, millest alates lugeda kohalike elanike vastuseisu piisavalt n-ö laiapõhjaliseks. Sellises olukorras, nagu siinsel juhul, kus kaevandamine ei tugine kehtivatele planeeringutele ning riigil huvi kaevandamise vastu puudub, on kohaliku kogukonna vastuseisule tuginemine, sõltumata sellest, kui palju on kogutud kaevandamise vastu allkirju, igati legitiimne.
5.8.Põhjendamatu on kaebaja etteheide, et pole kaalutud kaevandamisega kaasnevat kasu – vaidlustatud otsuses on vastustaja leidnud, et kuigi kaevandamisega seoses laekuks kohaliku omavalitsuse tulubaasi kaevandustasud, ei kaalu see üles muude väärtuste kadumisega kaasnevat kahju kohalike elukeskkonnas ning tähelepanuta ei saa jätta kogukonna suurt vastuseisu. Kuna kaevandamisloa materjalid ei sisalda detailset infot kaevandamisega kaasnevate positiivsete mõjude kohta (vallale laekuv tulu, loodavate töökohtade arv jms), pole ka kohalikul omavalitsusel võimalik antud küsimust suure detailsuse astmega käsitleda.
5.9.Siinne vaidlus väljub vastustajaks oleva haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest, mistõttu tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista viimase põhjendatud menetluskulud 6440,85 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, mida täpsustas 06.02.2025 avalduses ning milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
6.1.Halduskohus leidis vääralt, et kavandatav loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetlus oli vaidlustatud otsuse tegemisel lubatav kaalutlus. Vastustaja keeldus nõusoleku andmisest ilmselgelt ebamõistliku kavatsuse tõttu moodustada kohalik kaitseala asukohta, kus puuduvad selleks vajalikud looduslikud eeldused ning läks vastuollu Riigikohtu otsuses nr 3-31-37-15 sõnastatud keeluga tugineda hüpoteetilistele ja ebamäärastele kaalutlustele. Nõusoleku andmisest keeldumist loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise ettepanekule tuginedes ei ole ette nähtud õigusnormides ning see on vastuolus kohtupraktikaga.
6.2.Ekspertarvamus, mille vastustaja esitas halduskohtule 12.07.2023, ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise aluseks ning seal kajastuvat teavet ei saa seega arvesse võtta vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel. Halduskohus on ekspertarvamuse pinnalt põhjendamatult ja ilma seda sisuliselt analüüsimata leidnud, et kaitse alla võtmise menetlus pole perspektiivitu. Tähtsust ei oma ekspertarvamuses osutatud III kaitsekategooria liikide esinemine asjaomasel alal, kuna nende liikide kaitse ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses. Teiseks on ekspertarvamuses Mädara vallseljaku kaitse alla võtmise põhjendatust hinnatud üksnes kavandataval karjääri maa-alal, ent hinnatavast alast jäeti välja lähedal asuvad maa-alad, kus esinevad täpselt samad looduslikud tingimused. Asjaomane vallseljak on selle piirkonna tavapärane pinnavorm, mis on juba oluliselt inimtegevusest mõjutatud. Kolmandaks kattub ala, mille kaitse alla võtmist vastustaja kaalub, koostamisel oleva Põhja-Pärnumaa valla tuuleenergeetika eriplaneeringu kohase tuuleenergeetika eelvalikualaga nr 4. Halduskohus on põhjendamatult viidanud sellele, et eriplaneering on alles koostamisel ja selle lahendust võidakse kohaliku kaitseala moodustamise korral muuta. Vastavaid muudatusi ei ole planeeringu materjalides tehtud. Seejuures on vastustaja eriplaneeringu menetluses läbi viinud KSH, mille tulemuste kohaselt puuduvad vastaval alal tuulepargi rajamist takistavad asjaolud. 5(13)
3-22-2046 Pealegi räägib tuulepargi planeerimine kaevandamise kasuks, kuna täiteliiv, mida kaebaja soovib kaevandada, on vajalik ka tuuleparkide rajamiseks ja otstarbekas on seda transportida lähedusest. KSH tulemusi kinnitavad täiendavalt Mäebüroo Nord OÜ eksperthinnang ja Keskkonnaameti arvamus.
6.3.Halduskohus leidis vääralt, et vastustaja väited kaevandamisega kaasnevatest häirivatest mõjudest kohalikule loodus- ja elukeskkonnale ja maastiku pöördumatust muutumisest ei olnud hüpoteetilised. Neid keskkonnamõjusid ei ole vastustaja enne vaidlustatud otsuse tegemist hinnanud. Vastustaja ei ole ka käsitlenud võimalike keskkonnahäiringute leevendamise võimalikkust ega võtnud arvesse seda, et taotletava ala ümbruses asuvad juba praegu mitmed häiringuid põhjustavad objektid (motokrossirada, kõrgepingeliin, tiheda liiklusega maanteed).
6.4.Halduskohus on ebaõigesti tõlgendanud maakonnaplaneeringut. Maakonnaplaneering ei välista kaevandamist ning kohtupraktikast tulenevalt ei välista seda ka kavandatava kaevandamistegevuse kattuvus mõne maakonnaplaneeringu tasandi rohevõrgustiku ruumielemendiga. Vastustaja pidanuks sisuliselt hindama ja analüüsima, millised on konkreetse rohevõrgustiku eesmärgid antud asukohas ning kas ja kuidas kaevandamisloa andmine neid kahjustaks. Halduskohus on põhjendamatult osutanud sellele, et Põhja-Pärnumaa valla üldplaneering on alles koostamisel, kuna ka koostamisel olev planeering võib olla kaalutlusotsuse tegemisel olulist tähendust omav asjaolu.
6.5.Halduskohus on jõudnud ebaõigele järeldusele, et vastustaja on õiguspäraselt arvestanud kohaliku kogukonna vastuseisuga ja kaalunud kaevandamisega kaasnevat kasu. Vastustaja ei võinud nõusoleku andmisest keelduda lihtsalt kohalikest elanike teatava osa vastuseisu tõttu, kuna vastasel juhul hakkaks maavara kui rahvusliku rikkuse säästliku kasutamise üle otsustama väike grupp inimesi kitsastest subjektiivsetest huvidest lähtuvalt. Üksnes 2,5% valla elanike vastuseisu ei saa käsitada kohalike elanike erakordse ja tugeva muresolekuna. Sootuks jättis vastustaja kaalumata aga omavalitsusüksusele ja kohalikele elanikele laiemalt kaasneva kasu (200 000–300 000 euro suuruse kaevandamistasu laekumine, töökohtade loomine, ettevõtluse arenemine). Isegi kui sellekohast teavet kaevandamisloa taotluses piisavalt ei olnud, oleks kohalik omavalitsus pidanud need asjaolud uurimispõhimõtet kohaldades ise välja selgitama, küsides mh vajadusel selgitusi kaebajalt. Kohaliku kogukonna huvide seisukohalt on halduskohus jätnud tähelepanuta ka selle, et pärast kaevandamist kavatsetakse ala korrastada, mistõttu ei välista kavandatav kaevandus kuidagi kohalike elanike tänaseid harjumuspäraseid rekreatiivseid tegevusi, kuid lisab tulevikus juurde uusi tegevusvõimalusi.
6.6.Halduskohus on ekslikult leidnud, et vastustaja on õiguspäraselt tuginenud varustuskindluse aspektile ega lähtunud üksnes piirkonnas väljastatud kaevandamislubade arvust. Vaidlustatud otsuses on vastustaja viidanud vaid eelneva umbes viie aasta jooksul välja antud liiva kaevandamise lubadele. Küsimus riikliku huvi olemasolust taotletava kaevandamise suhtes tõusetus alles kohtumenetluses. Lisaks tuleneb kohtupraktikast, et kohalik omavalitsus ei saa nõusoleku andmisest keelduda põhjendusel, et uue liivakarjääri rajamine ei ole varustuskindluse aspektist otstarbekas, tegemist on riiklike huvide kaalumise küsimusega, mis ei ole kohaliku omavalitsuse pädevuses.
6.7.Halduskohus mõistis kaebajalt vastustaja kasuks põhjendamatult välja menetluskulud. Tegemist on vastustajale õigusaktidega pandud ülesannete täitmisest tekkinud vaidlusega, mida ei saa pidada vastustaja põhitegevuse raamidest väljuvaks.
7.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, esitades 18.09.2023 ja 10.03.2025 avaldustes kokkuvõttes järgmised seisukohad. 6(13)
3-22-2046
7.1.Vastustaja võis vaidlustatud otsuse tegemisel tugineda kavandatavale loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmisele. Halduskohus leidis ekspertarvamusele tuginedes õigesti, et kaitse alla võtmise menetlus ei ole perspektiivitu. Vastustaja ei tuginenud vaidlustatud otsuse tegemisel III kaitsekategooria taime- ja linnuliikide esinemisele vaidlusalusel alal. Ekspertarvamuse ese määrati tellija ja eksperdi läbirääkimiste tulemusena ning see pidi leidma esmajoones vastuse küsimusele, kas kaevandamisloa andmisega kaebaja taotletud alale võiks saada kahjustatud maastikualased kaitseväärtused. Ekspertiisi võinuks läbi viia suuremal maaalal, kuid kaevandamisloa taotluse ulatust arvestades olnuks see liigselt aja- ja ressursimahukas.
7.2.See, et kavandatava liivakarjääri lähedusse jäävad riigi põhimaantee ja motokrossirada, ei oma tähendust neist puutumata jäänud loodusobjektide kohaliku kaitse alla võtmise seisukohast ega saa õigustada karjääri rajamist rohevõrgustiku alale. Ekspertarvamuse tulemusena saadud teadmist võetakse arvesse tuuleenergeetika eriplaneeringu koostamisel ning sellest lähtudes muudetakse ühe perspektiivse tuuliku asukohta – avalikkusele saavad planeeringus tehtud muudatused kättesaadavaks pärast kooskõlastusringi läbimist.
7.3.Halduskohus on õigesti hinnanud kaevandamistegevuse mõju. Halduskohtu hinnang oli isegi liiga tagasihoidlik, võttes arvesse, et juba kaevandamisloa taotluses on märgitud, et maavara kaevandamisega kaasneb mäeeraldise piires mäetööde käigus maastiku muutus ja olemasoleva taimkatte hävinemine. Halduskohus leidis õigesti, et vaidlustatud otsusest on aru saada, kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringuga seatud eesmärkide saavutamist takistab. Maakonnaplaneeringust tuleneb, et kaevanduste rajamine rohevõrgustiku tuumalale on erandlik ja peab olema selgelt põhjendatud. Koostamisel olev üldplaneering ei saa luua õigustatud ootust kaevandamiseks ka juhul, kui kaevandamine on nimetatud planeeringutega kooskõlas. Kavandatavas üldplaneeringus on ala maardlana käsitletud üksnes tulenevalt MaaPS §-st 5 ja asjaolust, et Mädara liivakarjääris on geoloogiline uuring läbi viidud ning sealne maavara on maavarade registris arvele võetud. Sellel pole aga seost kaevandamisloa saamisega.
7.4.Halduskohus on õige hinnangu andnud kohalike elanike vastuseisule. Õige ei ole hinnata kohalike elanike vastuseisu petitsioonile allkirja andnud elanike ja kõigi vallaelanike suhtarvu põhjal. Lisaks väljendub kohalike elanike tahe ka esindusorganiks oleva vallavolikogu häälteenamuses. Vaidlustatud otsuses on võimalikku saadavat kasu kaalutud. Kaebaja viidatud täiendavad töökohad ja kasu ettevõtlusele on sedavõrd hüpoteetilised, et ka vastava informatsiooni kaebajalt saamisel oleks sellele tuginemine vaidlustatud otsuse tegemisel olnud põhjendamatu.
7.5.Maavara varustuskindlusega seoses ei ole vaidlustatud otsuses piirdutud varem avatud kaevanduste arvule viitamisega. Kaebaja etteheited on selles osas ka vastuolulised, kuna ta ühelt poolt leiab, et riigi huvi olemasolu või selle puudumine käesoleva vaidluse lahendamisel ei oma õiguslikku tähendust, kuid teisalt leiab, et selle huviga seotud asjaolude arvestamata jätmine on toonud kaasa õigusvastase otsuse tegemise.
7.6.Halduskohus jagas menetluskulud õigesti. Halduskohtu otsuses viidatud kohtupraktikas on tõdetud, et õigusabikulude väljamõistmine vastustaja kasuks on sellises asjas põhjendatud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Vastustaja esitas 18.09.2023 avalduses ringkonnakohtule taotluse võtta vastu kaks tõendit, milleks on Mädara vallseljaku ja sellega külgneva ala kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatamist käsitleva vallavolikogu otsuse eelnõu (dtl 889) ning vallavolikogu 20.09.2023 istungi kutse koos päevakorraga (dtl 891). Kaebaja leiab 06.02.2025 seisukohas, et täiendavate tõendite 7(13)
3-22-2046 esitamine ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et eelnimetatud dokumendid ei ole siinse vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutuvad ning need tuleb vastustajale tagastada. HKMS § 62 lg 2 kohaselt võtab kohus vastu üksnes sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. Vaidlustatud otsuse õiguspärasust hindab kohus otsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 2). See, kas või milliseid täiendavaid samme on vastustaja astunud loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmiseks pärast vaidlustatud otsuse tegemist, ei saa põhimõtteliselt mõjutada hinnangu andmist sellele, kas selle otsusega nõusoleku andmisest keeldumine oli põhjendatud.
9.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohus on kokkuvõttes õigesti leidnud, et vastustaja ei teinud kaalutlusvigu ning keeldus nõusoleku andmisest põhjendatult.
10.Ringkonnakohtu hinnangul ei vaja käsitlemist need apellatsioonkaebuse väited, millega kaebaja seab kahtluse alla Mädara vallseljaku ja sellega külgneva ala kohaliku kaitse alla võtmise põhjendatust ja otstarbekust käsitleva eksperthinnangu (dtl 797) tulemused. Asjaomase eksperthinnangu esitas vastustaja halduskohtule 12.07.2023 ning see on koostatud pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Osutatud ekspertarvamusega ei ole vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel niisiis arvestanud, mistõttu ei saa seal esile toodu kuidagi kinnitada ega ümber lükata vastustaja kaaltuluste asjakohasust või lubatavust. Ringkonnakohus tõdeb, et vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutumatuks saab pidada halduskohtu otsuse põhjenduste punktis 17 esitatud seisukohta, et eelnimetatud ekspertarvamus kinnitab, et kaitse alla võtmise menetlus ei ole perspektiivitu. Vaidluse lahendamiseks ei pidanud halduskohus andma hinnangut, milline oleks loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise perspektiiv kohtuotsuse tegemise ajal, vaid kontrollida tuli seda, kas vastustaja teostas nõuetekohaselt kaalutlusõigust vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Alljärgnevatel põhjustel ei toonud halduskohtu viide asjassepuutumatule ekspertarvamusele lõppkokkuvõttes siiski kaasa asja vale lahendamist.
11.Ringkonnakohtule näib kaebaja olevat ekslikul seisukohal, justkui oleks vastustaja põhjendanud nõusoleku andmisest keeldumist loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise sooviga. Vaidlustatud otsusest sellist järeldust teha ei saa. Seejuures ei ole poolte vahel tegelikult vaidlust selles, et pelgalt fakt, et kohalik omavalitsus on otsustanud korraldada LKS § 8 lg 3 alusel ekspertiisi kaevandamisloa taotluse esemeks oleval alal paikneva loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise põhjendatuse ja otstarbekuse hindamiseks, ei saaks seadusest tulenevalt olla MaaPS § 49 lõikes 6 sätestatud nõusoleku andmisest keeldumise aluseks. Vastustaja eesmärk kaevandamisluba käsitleva nõusoleku andmisest keeldumisel ei olnud mitte loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise soov iseenesest, vaid soov säilitada kavandatava karjääri asukohas senine looduslik keskkond. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmist nägi vastustaja lihtsalt viisina selle eesmärgi saavutamiseks. Käesoleva vaidluse seisukohast on oluline, kas eelnimetatud eesmärk oli lubatav, väljendas kohalikku huvi ja kas vastustaja võis seda eesmärki pidada kaalukamaks kaevandamisloa andmisega nõustumise kasuks rääkivatest muudest asjaoludest ja huvidest. Sellele küsimusele vastamise seisukohast ei ole aga mingisugust tähtsust kohaliku kaitse alla võtmise perspektiivikusel.
12.MaaPS § 49 lõikes 6 nimetatud nõusoleku andmisest keeldumise õiguspärasuse hindamisel tuleb esiteks silmas pidada seda, et kohalikul omavalitsusel on selles küsimuses avar kaalutlusõigus. Nõusoleku andmise üle otsustamisel teostab kohalik omavalitsus oma põhiseaduslikku enesekorraldusõigust, lähtudes omavalitsusüksuse ja kohaliku kogukonna huvidest (vt analoogia alusel RKHKo 3-3-1-37-15). Nende huvide määratlemine ja nende kaalumine ongi kohaliku omavalitsuse kaalutlusõiguse sisuks. Kuivõrd seadus ei näe ette mingisugust kindlat liiki kaalumisargumente, millest kohalik omavalitsus peab nõusoleku 8(13)
3-22-2046 andmisel juhinduma, siis saab lubatavaks pidada kõiki argumente, mis ei ole ilmselgelt asjassepuutumatud ega kohaliku omavalitsuse või kohaliku kogukonna huvidega mitte seonduvad. Teiselt poolt tuleb arvesse võtta – nagu halduskohus oma otsuse põhjenduste punktis 15 õigesti märkis – et kaevandamisloa taotlejal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks maavara kaevandada. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohalik omavalitsus MaaPS § 49 lg 6 alusel nõusoleku andmisest keeldumisel ära näitama, et kaevandamisega kaasneksid mingisugused keskkonnataluvust või keskkonna kvaliteedi piirväärtusi ületavad kahjulikud mõjud, mida muude meetmetega ei ole võimalik korvata. Piisab tuginemisest mõistlikele argumentidele, mis toetavad lõppkokkuvõttes piisavalt järeldust, et kaevandamisega kaasnev negatiivne mõju kohalikele huvidele kaalub üles kaevadamisest saadava võimaliku kasu. Kohaliku omavalitsuse keeldumine ei või olla meelevaldne ega lähtuda kaalutlustest, millel ilmselgelt ei ole seost kohalike huvidega. Nii näiteks ei või kohalik omavalitsus tugineda nõusoleku andmisest keeldumisel selliste väärtuste või huvide kaitsele, mille kaitsmine on üheselt riigi, mitte kohaliku omavalitsuse ülesanne ning mille parem või halvem kaitstus ei saa mõjutada kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmist ega kohalike inimeste elutingimusi. Samuti ei või kohalik omavalitsus keelduda nõusoleku andmisest üldsõnalise viitega sellele, et talle konkreetses kohas kaevandamine ei meeldi või et ta ei pea seda otstarbekaks. Siinsel juhul ei ole vastustaja aga sellistest meelevaldsetest või lubamatutest kaalutlustest lähtunud.
13.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja põhjendas selgelt, loogiliselt ja lubatud argumentidele tuginedes, miks esineb kaalukas huvi säilitada kaevandamisloa taotluse esemeks oleval alal olemasolev looduskeskkond, sh seal kasvav mets ja maastiku pinnavormid. Selles, et maavara kaevandamine toob kaasa taotletaval alal oleva metsa raadamise ja maastiku ümberkujundamise, ei ole poolte vahel iseenesest vaidlust. Vastustaja on kohaliku huvi sisustamisel asjakohaselt lähtunud maakonnaplaneeringust. Vaidlust ei ole selles, et maakonnaplaneeringu kohaselt jääb vaidlusalune ala rohelise võrgustiku tuumalale. Maakonnaplaneeringu 1 seletuskirja punktis 3.3.1. „Roheline võrgustik“ on muu hulgas (lk 63) sõnastatud üldised tingimused maakonna taseme rohelise võrgustiku toimimise tagamiseks ja säilitamiseks. Nende tingimuste loetelus on üheksandana märgitud järgmine tingimus: „vältida uute karjääride rajamist (sh olemasolevate laiendamist) rohelise võrgustiku alale. Juhul, kui karjääri rajamine on möödapääsmatu, tuleb enne kaevandama asumist kavandada rohelise võrgustiku asenduskoridor või -ala, et rohelise võrgustiku sidusus säiliks. Kaevandamise lõppedes rekultiveerida kaevandatud ala ja taastada rohelise võrgustiku osana“. Olgugi, et maakonnaplaneeringut ei ole kehtestanud kohalik omavalitsus, on selle, nagu igasuguse muu ruumilise planeerimise dokumendi näol tegemist planeeringuala ruumilise kujundamise põhimõtete osas saavutatud kompromissiga. Olukorras, kus maakonnaplaneeringus on teatud alad määratletud rohelise võrgustiku tuumaladena ning sõnaselgelt ette nähtud, et neil aladel tuleb uute karjääride rajamist vältida, võib kohalik omavalistus tõdeda, et selline maakonnaplaneeringu tasandil saavutatud erinevate huvide kompromiss väljendab kokkuvõttes maakonnaplaneeringuga hõlmatud kohaliku omavalitsuse üksuse huvi, et maakonnaplaneeringus määratletud rohelise võrgustiku tuumalale ilma väga kaaluka põhjusta uut karjääri ei rajata. Siinsel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus kohalik omavalitsus oleks vaidlustatud otsuse tegemisel hüpoteetilistele ja ebamäärastele asjaoludele tuginedes määratlenud kaevandamise rohelise võrgustiku toimimise seisukohast potentsiaalse riskiallikana, nagu kaebaja leiab. Kaevandamine on rohelise võrgustiku toimimist ohustava asjaoluna määratletud sõnaselgelt maakonnaplaneeringus. Vastustaja võis sellest lähtuda, tõdeda, et kaevandamine ei ole „möödapääsmatu“ ning kaevandamise kasuks rääkiva ülekaaluka huvi puudumisel nõusoleku andmisest keelduda. 1
14.Kaebaja on haldusasjas nr 3-3-1-37-15 tehtud Riigikohtu otsusest teinud liiga kaugele ulatuvad järeldused. Olgugi, et nii geoloogilise uurimistöö loa kui kaevandamisloa menetlus, sh kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmine, toimuvad sarnaselt, ei ole eelviidatud kohtuotsuses esitatud põhjendused siinsele asjale sedavõrd otseselt üle kantavad, nagu kaebaja seda teha soovib. Selles kohtuotsuses heitis Riigikohus kokkuvõttes kohalikule omavalitsusele ette seda, et viimane ei olnud geoloogilise uurimistöö loa kooskõlastamisest keeldumisel ära näidanud, milles seisneb konkreetselt asjaomaste uuringute läbiviimisega kaasnev kahjulik tagajärg miljööväärtuslikule alale, rohevõrgustiku tuumalale ja/või lähedalasuvale elamualale. Riigikohtu etteheited lähtusid selgelt tõdemusest, et geoloogilise uuringu teostamisega kaasnevad keskkonnahäiringud või muutused on pigem väikesed. Viidatud kohtuasjas käsitletud juhul seisnes kohaliku omavalitsuse viga eeskätt selles, et ta ei võtnud arvesse mitte geoloogilise uurimistööga kaasnevaid mõjusid, vaid perspektiivse kaevandamisega kaasneda võivaid mõjusid. Siinses asjas on olukord teistsugune – taotletava kaevandamisloa andmise ja realiseerimise tulemuseks oleks teatava maastiku selgelt tajutav füüsiline ümberkujundamine, mis seisneb ühelt poolt metsa raadamises, teiselt poolt olemasoleva pinnavormi muutmises seoses maavara väljamisega. Need tagajärjed on reaalsed ja nähtusid vastustajale selgelt kaevandamisloa taotlusest. See, kui kaalukaks või kohalikke huve kahjustavaks peab kohalik omavalitsus looduskeskkonna sellises muutumises seisnevat tagajärge, on kohaliku omavalitsuse hinnata. Siinsel juhul võis vastustaja leida, et tegemist on piisavalt kahjuliku tagajärjega, et selle vältimiseks ja konkreetses asukohas olemasoleva looduskeskkonna säilitamiseks nõusoleku andmisest keelduda. Tõdemaks kohalike huvide seisukohast ebasoovitavat negatiivset mõju keskkonnale, ei pidanud vastustaja tuvastama looduse talumisvõimet ületavat mõju. Häirivaks mõjuks kohalikule loodus- ja elukeskkonnale võis vastustaja lugeda selle, et konkreetne looduslike tingimustega ala (vallseljakule jääv metsaga kaetud ala) kujundatakse kaevandamise käigus ümber ja kaotab oma senise ilme, asendudes teistsuguse ja inimtegevuse tulemusena kujundatud keskkonnaga.
15.Mis puudutab kaebaja etteheiteid vaidlustatud otsuse osale, milles vastustaja on käsitlenud Põhja-Pärnumaa vallas eelneva viie aasta jooksul avatud liivakaevanduste arvu, siis tõdeb ringkonnakohus, et selle asjaolu vaidlustatud otsuses välja toomise põhjus jääb arusaamatuks. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks selle asjaolu pinnalt teinud mingisuguse järelduse, muu hulgas järeldanud midagi täiteliiva varustuskindluse kohta. Haldusakti põhjendavas osas mingisuguste faktiliste asjaolude esile toomist saab kaalumisargumendina käsitada juhul, kui haldusakti põhjendusest selgub, kuidas on haldusorgan neid asjaolusid kaalumisel arvesse võtnud. Vastupidisel juhul on tegemist haldusakti põhjendamise seisukohast asjassepuutumatu teabega, millega ei ole miskit peale hakata ka kaalutlusõiguse teostamise nõuetekohasuse kontrollimisel. Sellega seoses nõustub ringkonnakohus kaebaja etteheitega, et halduskohus ei ole veenvalt põhjendanud kohtuotsuse põhjenduste punkti 15 viimases lauses võetud seisukohta, et vastustaja on tuginenud varustuskindlusele laiemalt. Halduskohtu otsuses osutatud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohale ei ole vaidlustatud otsuses seejuures viidatud. Pealegi on kõnealune ministeerium selle seisukoha arusaadavalt esitanud 04.11.2022 vastuskirjas ehk pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Eeltoodu ei anna aga alust halduskohtu otsust tühistada, kuna lõppkokkuvõttes on halduskohus õigesti leidnud, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et vallas juba avatud kaevanduste arv – olgugi, et vaidlustatud otsuse lk 8 kolmandas lõigus on sellele arvule viidatud – oleks olnud otsuse tegemisel kaalumisargumendiks.
16.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vaidlusaluse otsuse seisukohast ei ole tähtsust sellel, et vaidlusalune ala jääb koostatavas tuuleenergeetika eriplaneeringus ühele 10(13)
3-22-2046 tuulikute potentsiaalseks asukohaks kavandatud eelvalikualale. Kõnealune eriplaneering on koostamisel ega olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks jõudnud sellisesse etappi, kus vastustaja oleks pidanud vaatlema kõnealuseid eelvalikualasid kui juba kindlaks määratud otstarbega maatükke. Küsimus, kas asjaomasele alale saab kavandada tuuliku, vajab vastamist selle eriplaneeringu kehtestamisel. Pelgalt asjaolust, et alles koostamisel olevas teises planeerimisdokumendis on mingisugusele alale kavandatud mingisugune muu inimtegevuse tulemus, ei määra kuidagi seda, kas kohalik omavalitsus võib keelduda nõusoleku andmisest sellele alale kaevanduse rajamiseks või mitte. Tuuleenergeetika eriplaneeringus ettenähtu saaks argumendiks olla, kui see planeering oleks kehtestatud ja sellest nähtuvalt kaasneksid selle realiseerimisega samasugused negatiivsed tagajärjed, nagu need, mida kohalik omavalistus soovib kaevandamiseks nõusoleku andmisest keeldumisega vältida. Siinsel juhul see nii ei ole. Koostamisel olev eriplaneering on pooleliolev dokument ning menetluse mistahes etapis selles kajastuv lahendus ei näita tingimata kohaliku omavalitsuse huve ega pruugi arvesse võtta kõiki asjaolusid, mida sellise lahenduse kasuks otsustamisel lõppkokkuvõttes arvesse võtta tuleks.
17.Eeltooduga sarnasetel põhjustel ei saa nõustuda ka kaebaja etteheidetega, mis puudutavad koostamisel oleva Põhja-Pärnumaa valla üldplaneeringut. Halduskohus on õigesti viidanud sellele, et asjaomase üldplaneeringu näol ei olnud tegemist kehtiva planeeringuga, vaid alles koostamisel oleva dokumendiga, milles on enne selle kehtestamist võimalik teha muudatusi tulenevalt muu hulgas vahepeal muutunud seisukohtadest seoses kohalike huvidega. Koostamisel olevates planeeringutes kavandatud lahendustega võib kohalik omavalitsus arvestada, kui ta peab võimalikuks sellise lahendusega planeeringu kehtestamist. See aga ei tähenda, et veel kehtestamata planeeringudokumendis kajastatud lahendust tuleks tingimata käsitada vastava ala ruumilise planeerimise kohta siduvalt tehtud valikuna.
18.Põhjendamatu on ka kaebaja etteheide, et vastustaja ei ole kohaselt arvesse võtnud tuuleenergeetika eriplaneeringu menetluses koostatud KSH tulemusi. Osutatud KSH eesmärk ei olnud hinnata kaevandamisega seotud mõjusid ning ühelgi juhul ei tulene sellest, et kaevandamisega ei kaasne neid tagajärgi, mille vältimise eesmärgil vastustaja nõusoleku andmisest keeldus, st metsa raadamist mäeeraldisel ning pinnavormi ümberkujundamist. Samamoodi ei nõustu ringkonnakohus kaebaja seisukohaga, et kaevandamisloa menetluse käigus koostatud OÜ Mäebüroo Nord eksperthinnang ja KeA arvamus lükkavad ümber vastustaja argumendid kohalike huvide seisukohast negatiivse keskkonnamõju kohta. Tegelikult ei ole poolte vahel vaidlust selles, et OÜ Mäebüroo Nord arvamuses esitatud seisukohtades, mille kaebaja on kokku võtnud apellatsioonkaebuse punktis 92 – eelkõige selles, et kaevandamine ei kahjusta Natura 2000 alasid, vääriselupaiku ega kaitstavaid liike ega veeržiimi, nagu ka selles, et kaevandamisega ei kaasne normatiivseid talumispiire ületavat müra ega vibratsiooni. Mis puudutab kõnealuses arvamuses esitatud järeldusi rikutud maapinna reljeefi ja taimestiku korrastamise kohta, siis on samas ilmselge, et kaevandamisloa taotluses nimetatud 654 000 m 3 väljamisel ei saa maastiku pinnavormid jääda samaks ning isegi kui muu taimestik on võimalik taastada kiiresti, siis kindlasti ei saa sellist järeldust teha metsa kohta. Ka KeA 17.01.2023 kirjas, millele kaebaja apellatsioonkaebuses osundab, on piirdutud tõdemusega, et taotletava karjääri alal ei ole looduskaitselisi objekte ning välistatud on kaevandamistegevuse mõju piirkonna kaevuveele. Ei Mäebüroo Nord arvamusest ega KeA kirjast ei saa järeldada, et väär oleks vastustaja hinnang, et kaevanduse rajamine ei ole kooskõlas maakonnaplaneeringus sõnastatud rohelise võrgustiku toimimise tagamise tingimustega.
19.Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et vastustaja ja halduskohus ei ole nõuetekohaselt arvesse võtnud seda, et tegemist on juba inimtegevusest oluliselt mõjutatud aladega. See, et vaidlusaluse ala lähedal asuvad maanteed ning taotletava kaevanduse alaga sarnastes looduslikes 11(13)
3-22-2046 tingimustes paikneb krossirada, oli vastustajale teada. Neid asjaolusid on kirjeldatud nii kaevandamisloa taotluses kui ka vaidlustatud otsuses. See, et samas piirkonnas samasugusel maastikul toimub mingisugune intensiivne inimtegevus, ei ole aga põhimõtteliselt selline asjaolu, millest tingituna peaks samavõrd intensiivset või veelgi intensiivsemat tegevust võimaldama vaadeldaval ajal. Soov säilitada senine looduslik keskkond kehtivas maakonnaplaneeringus määratletud rohelise võrgustiku tuumalal ei eelda, et samasugust looduskeskkonda ei oleks võimalik säilitada kusagil mujal või veelgi enam, et mõnes muus kohas on samasugune looduskeskkond juba inimtegevuse tulemusena rikutud või hävitatud. Eeltooduga sarnaselt ei saa ringkonnakohus nõustuda ka kaebaja seisukohaga, et konkreetselt Mädara vallseljaku näol ei ole tegemist mingisuguse unikaalse loodusobjektiga, vaid piirkonnas tavapärase maastikuga. Isegi kui selline pinnavorm on piirkonnas tavapärane, ei välista see eelkõige maakonnaplaneeringus rohelise võrgusiku alade kohta sätestatut silmas pidades kuidagi kohaliku omavalitsuse soovi säilitada sealne looduskeskkond senisel kujul. Siinkohal tuleb veelkord osutada sellele, et kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et ta saaks maavara kaevandada. Tõdedes, et kohalikes huvides on teatava ala võimalikult looduslähedase keskkonna säilitamine ning kohalikul tasandil samaväärne huvi seal kaevandamise vastu puudub, võibki kohalik omavalitsus nõusoleku andmisest keelduda. Keeldumine oleks lubamatu, kui seda keskkonda, mida kohalik omavalitsus säilitada soovib, tegelikult olemas ei ole või kaevandamisega keskkonnale kaasnevad mõjud oleksid ilmselgelt ebaolulised. Siinsel juhul see nii ei olnud. Vastustaja ei pidanud tuvastama kaevandamisega kaasneva raske, pöördumatu ja/või mistahes meetmetega korvamatu keskkonnakahju tekkimist. Lubamatult üldsõnalise viitega negatiivsele mõjule oleks tegemist juhul, kui otsusest ei selguks, milles see mõju seisneb või miks on alust arvata, et see mõju avaldub. Metsa raadamise ja maavara väljamisega kaasnev mõju on ilmne. See, et tegemist on igasuguse maavara kaevandamisega kaasneva mõjuga, ei tähenda kuidagi, et kohalikul omavalitsusel ei võiks olla huvi sellist mõju vältida. Kohaliku omavalitsuse keeldumise aluseks võib olla kaevandamise vastuolu kohaliku huviga senise looduskeskkonna säilitamise vastu, mitte tingimata see, et konkreetses kohas oleks kaevandamise kahjulik mõju keskkonnale eriliselt suur.
20.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, mis puudutavad kohalike elanike arvamuse ning kaevandamisest saadava võimaliku kasu arvesse võtmist. Väär on kaebaja seisukoht, et vastustaja ei võinud 200 allkirjaga petitsioonist väga tugevat vastuseisu järeldada. Seda, kui suure osa vallaelanike sõnaselgelt väljendatud arvamust peab kohalik omavalitsus kaalukaks, on omavalitsuse enda otsustada. Hoolimata valla suurusest ja elanike koguarvust ei saa 200 allkirja andnud inimese seisukohta pidada marginaalseks, iseäranis olukorras, kus maakonnaplaneeringus sätestatu vähemalt ei soosi kaevanduse rajamist. Halduskohus on ka õigesti märkinud, et vaidlustatud otsusest nähtub üheselt, et vastustaja võttis võimaliku kasuna arvesse valla eelarvesse laekuvaid kaevandamistasusid ning leidis, et see kasu ei ole piisav, et leppida rohelise võrgustiku tuumalale jäävas piirkonnas senise loodusliku keskkonna rikkumise ja ümberkujundamisega. Seoses kaebaja osutatud muu kasuga (töökohad, ettevõtlus) leiab ringkonnakohus, et kohalik omavalitsus ei pea MaaPS § 49 lg 6 sätestatud arvamuse andmisel asuma välja selgitama ja kaaluma igasuguse teoreetilise ja hüpoteetilise kasuga seotud asjaolusid, mis arvamuse andmiseks esitatud kaevandamisloa taotlusest selgelt ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul on äärmiselt ebatõenäoline, et töökohtade tekkimises või ettevõtluse arengus väljenduva realistliku kasu kohta oleks vastustajal olnud võimalik mingisuguseid usaldusväärseid andmeid koguda. Siinkohal tuleb tähele panna, et ka kohtumenetluses on kaebaja väited töökohtade ja ettevõtlusega seotud väidetava kasu kohta jäänud äärmiselt üldsõnaliseks ega tekita veendumust, et mingisugune selline kasu oleks vastustajale saanud vaidlustatud otsuse tegemise
12(13)
3-22-2046 ajal olla selgelt ette nähtav ka täiendava uurimise korral. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et sellise hüpoteetilise kasu kaalumata jätmine ei ole käsitatav kaalutlusveana.
21.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega menetluskulude jaotuse osas. Halduskohus on õigesti viidanud asjassepuutuvale Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei ole kaevandamisloa menetluse raames kooskõlastuse andmine kohaliku omavalitsuse põhitegevuseks, mistõttu on selle tegevuse pinnalt tekkinud kohtumenetluses kantud õigusabikulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud argumendid, et tegemist on vastustajaks oleva kohaliku omavalitsuse seadusega pandud ülesannete täitmisega ning selliste seisukohtade esitamisega, mida ei saa ei kaevandamisloa andjaks olev KeA ümber hinnata, ei muuda eeltoodud tõdemust. Halduskohtu otsuses viidatud Riigikohtu otsuses nr 3-17-796 on omakorda viidatud Riigikohtu varasemale lahendile kohtuasjas 3-3-1-34-15, kus leiti samuti menetluskulude väljamõistmise kontekstis, et geoloogilise uuringu loale kooskõlastuse andmine ei ole kohaliku omavalitsuse põhitegevus. Kaebaja samastab põhjendamatult kohaliku omavalistuse seadusest tuleneva ülesande ja põhitegevuse eelviidatud kohtupraktika tähenduses.
22.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, kannab kaebaja apellatsioonimenetlusega seotud kulud (HKMS § 108 lg 1). Kohtuotsuse eelmises punktis osundatud kohtupraktikast lähtudes leiab ringkonnakohus, et siinne vaidlus väljub vastustajaks oleva kohaliku omavalistusüksuse põhitegevuse raamidest ning viimasel on õigus nõuda kohtumenetluses kasutatud esindaja kulude välja mõistmist kaebajalt. Vastustaja on esitanud taotluse mõista välja õigusabikulu 2827,78 eurot, mis vastab advokaadibüroo arvete (dtl 920–924) kohaselt umbes 17,5 advokaadi töötunnile tunnihindega 160 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole see kulude suurus ülemäärane ning tuleb taotletud ulatuses kaebajalt välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt)
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.