Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. märts 2025, Tallinn
Haldusasja number
3-22-946
Haldusasi
V.S kaebus Tallinna Vangla keelamiseks rakendada tema suhtes üksikvangistust
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 9. mai 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – V.S Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Menetluse alus ringkonnakohtus
V.S apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta V.S apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 9. mai 2023. a otsuse haldusasjas nr 3-22-946 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt ringkonnakohtu otsuse põhjendustele.
V.S-ile apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud jätta riigi kanda. Menetlusosaliste muud menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja teda puudutavate kriminaalasjade numbrid tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 21. aprillil 2025 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-22-946 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V.S esitas Tallinna Halduskohtule 26.04.2022 kaebuse (hiljem korduvalt täiendatud), milles palus keelata Tallinna Vanglal rakendada tema suhtes üksikvangistust. Kaebaja suhtes kohaldatakse üksikvangistust juba 34 päeva ja see rikub tema vaimset tervist (11.04.2022 toimus enesetapukatse). Kaebaja viitas Riigikohtu 08.12.2021 otsusele nr 3-18-1895 (p-d 12.1 ja 22) ja 04.06.2018 otsusele nr 3-15-2943 (p 19). Kaebaja palus tuvastada tema piinamine ja vaimse tervise kahjustamine seoses üksikvangistuse kohaldamisega 24.03.2022–25.05.2022 (v.a 13.–17.05.2022). Kaebajal on alates 25.04.2022 kadunud söögiisu ning ta on loobunud lõuna- ja õhtusöögist. Samuti valdab teda hirm, üksildus ja nördimus. Lisaks palus kaebaja tunnistada õigusvastaseks või tühistada Tallinna Vangla 4. üksuse juhi toiming või otsus, millega kaebaja paigutati üksikvangistusse alates 25.03.2022.
2.Tallinna Halduskohus jättis 02.05.2022 määrusega rahuldamata V.S esialgse õiguskaitse taotluse ning piiras tema juurdepääsu Tallinna Vangla 28.04.2022 vastuse lisadele 5 ja 6 (s.o vanglateenistujate e-kirjavahetusele ja vangiregistri väljavõttele). Kaebajal puudub õiguskaitsevajadus, sest seni ilmnenud asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaasneksid pöördumatud tagajärjed kaebaja vaimsele tervisele. Kaebaja viibib kambris üksinda tulenevalt kinnipeetavate kambrisse paigutamise põhimõtetest ja vangla võimalustest. Kaebaja ei ole viibinud kambris üksinda ülemäära kaua ja väited ohust kaebaja elule on ebaveenvad. Kaebaja suhtes 11.–20.04.2022 kohaldatud täiendavad julgeolekuabinõud on lõppenud ning suhtlemispiirangud tühistatud. Vajadusel on tagatud meditsiiniline abi. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12.05.2022 määrusega rahuldamata V.S määruskaebuse esialgse õiguskaitse ja toimikule juurdepääsu piiramise osas. Ka ringkonnakohtule ei nähtunud, et esialgse õiguskaitseta võiksid kaasneda pöördumatud tagajärjed kaebaja elule või tervisele. Kaebaja üksinda kambris viibimist ei saa pidada üksikvangistuse kohaldamiseks, vaid kaebaja on kambris üksi tulenevalt kinnipeetavate vanglasisese paigutamise põhimõtete järgimisest. Kambris üksinda viibimise aega ei saa pidada ülemäära pikaks ja kaebajat ei ole peetud täielikus isolatsioonis. Terviseandmetest nähtuvalt on kaebaja meeleolu 18.04.2022 olnud parem, ta on teinud tulevikuplaane ja puudus ka akuutne suitsiidirisk, kuid välistada ei saa manipulatiivse sisuga enesevigastamist. Kaebuse eduväljavaated ei ole suured ja kaebaja õiguste võimalik riive ei ole selline, mis õigustaks esialgse õiguskaitse kohaldamisega vaidluse ette ära otsustamist.
3.Tallinna Halduskohus tagastas 10.02.2023 määrusega HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse tuvastamisnõude osas ja võttis kaebuse menetlusse nõudes keelata Tallinna Vanglal rakendada kaebaja suhtes üksikvangistust. Kuna vanglasisene paigutamine on toiming, mitte haldusakt (nt Riigikohtu 28.11.2011 otsus nr 3-3-1-10-11, p 13), siis ei saa üksuse juhi otsust tühistada. Kaebus Tallinna Vangla toimingute (üksikvangistuses hoidmine ja üksikvangistust võimaldav vanglasisene paigutamine) õigusvastasuse tuvastamiseks ei ole lubatav, sest kaebaja on esitanud tõhusama nõudena keelamiskaebuse koos esialgse õiguskaitse taotlusega. Määrus jõustus edasi kaebamata 02.03.2023.
2(7)
3-22-946
4.Tallinna Vangla palus 10.04.2023 vastuses (täiendatud 05.05.2023) jätta kaebus läbi vaatamata või rahuldamata. Kuna V.S on alates 04.05.2023 paigutatud edasise karistuse kandmiseks Tartu Vanglasse, siis ei saa Tallinna Vangla tegevus enam avaldada mõju kaebaja õigustele. Seega tuleks kaebus jätta HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Tallinna Vanglal tuli kaebaja kui vahistatu paigutamisel juhinduda erinevatest kriteeriumitest. Vangla ei saa vahistatuid paigutada suvaliselt ühte kambrisse või isegi ühte osakonda. Kaebaja ei ole tõendanud ja tema terviseandmetest ei nähtu, et kaebaja üksinda kambrisse paigutamine oleks tema tervise seisukohalt välistatud. Kuivõrd kaebaja üksinda kambris viibimine ei ole välistatud, siis ei tule kaebaja kambrisse iga hinna eest paigutada teist kinnipeetavat. Kaebaja ei ole alates 27.03.2023 enam vahistatu, vaid kinnipeetav. Vastuvõtuosakonnas viibimise tõttu on tema liikumine hetkel piiratud, kuid see lõpeb pärast vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-s 3 sätestatud asjaolude väljaselgitamist ja kaebaja ümberpaigutamist. V.S viibis Tallinna Vanglas 03.02.2022–31.07.2022, 02.09.2022– 28.11.2022 ja 28.12.2022–04.05.2023. Nendest ajavahemikest on tal olnud kambrikaaslane 28.02.2022–24.03.2022, 11.10.2022–28.11.2022, 28.12.2022–29.03.2023 ja alates 04.04.2023. Seega on kaebaja viibinud kambris sageli koos teise vahistatuga. Samuti on kaebajale võimaldatud vanglas kambrivälist tegevust (sh osalemist tööhõives 26.01.2023– 28.02.2023 ja alates 31.01.2023 kutseõppes).
5.Tallinna Halduskohus jättis 09.05.2023 otsusega rahuldamata Tallinna Vangla taotluse jätta kaebus läbi vaatamata ning jättis V.S kaebuse rahuldamata. Keelamiskaebuse saab rahuldada, kui on täidetud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 5 lg-s 1 sätestatud eeldused, st kui tulevikus antav haldusakt rikuks kaebaja õigusi ning tooks tõenäoliselt endaga kaasa tagajärje, mida ei saaks kõrvaldada haldusakti hilisemal vaidlustamisel (nt Riigikohtu 19.06.2012 otsus nr 3-3-1-84-11, p 25). Keelamiskaebus tuleb kohtul lahendada kohtuotsuse tegemise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 esimene lause; nt Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 otsus nr 3-21-2476, p 37). Olemuselt sarnaneb keelamiskaebus kohustamiskaebusega, mida tuleb samuti lahendada otsuse tegemise aja seisuga. Kohustamiskaebuse rahuldamiseks peavad selle nõude eeldused olema üldjuhul täidetud nii kaebuse esitamise kui ka kohtuotsuse tegemise ajal. Kui kohtuotsuse tegemise ajal esinevad faktilised asjaolud või õiguslik olukord ei võimalda vastustajal kaebaja taotletud haldusakti anda, tuleb jätta kohustamisnõue rahuldamata (nt Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18; 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42). Analoogselt, kui faktiliste asjaolude muutumise tõttu ei saa vastustaja otsustada kaebaja vanglasisest paigutamist, tuleb keelamisnõue mitte rakendada kaebaja suhtes üksikvangistust jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.V.S palub 08.06.2023 apellatsioonkaebuses (täiendatud 18.09.2023 ja 19.10.2023) tühistada halduskohtu otsus ning saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebust ei saanud jätta rahuldamata ainuüksi põhjusel, et kaebaja ei viibinud enam Tallinna Vanglas. Kaebaja saabub 2023. a septembris uuesti Tallinna Vanglasse seoses kriminaalasja nr X-XXXXXX menetlemisega (vt Harju Maakohtu 31.05.2023 määrus). Seetõttu on põhjendatud keelamiskaebuse menetlust jätkata. Vastustajalt tuleb täiendavalt nõuda välja teave V.S viibimise kohta Tallinna Vanglas 15.–26.06.2023, sest teda hoiti teistest isoleerituna üksinda kambris. Justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 2 p-st 1 tulenevalt paigutatakse kaebaja ümber Tallinna Vanglasse pärast seda, kui täidetud on täitmisplaani § 5 lg-s 51 sätestatud eesmärgid ehk läbitud on sõltuvusrehabilitatsioon. Tartu Vanglas 13.10.2023 kinnitatud individuaalses täitmiskavas on rehabilitatsiooni tegevused plaanis kuni 01.04.2024. 3(7)
3-22-946
7.Tallinna Vangla palub 13.10.2023 vastuses (täiendatud 21.02.2025) jätta V.S apellatsioonkaebus läbi vaatamata või alternatiivselt jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebus tuleks HKMS § 187 lg 3 p 6 ja § 190 alusel jätta läbi vaatamata, sest olukorras, kus kaebaja ei paikne enam Tallinna Vanglas ja vastustaja ei saa otsustada tema vanglasisese paigutamise üle, ei avalda asjas tehtav kohtuotsus mingit mõju kaebaja õigustele. V.S on alates 04.05.2023 paiknenud enamjaolt Tartu Vanglas, v.a 15.– 26.06.2023, mil ta viibis lühiajaliselt Tallinna Vanglas seoses Harju Maakohtus menetletava kriminaalasjaga. Kuna kriminaalasjas nr X-XX-XXXX on Harju Maakohus teinud XX.XX.XXXX otsuse, mis jõustus 21.09.2023, siis puudub ka sellega seonduvalt igasugune vajadus kaebaja Tallinna Vanglasse toomiseks. Täitmisplaani § 5 lg 1 p-st 3 tulenevalt paigutati V.S alates 04.05.2023 sõltuvusrehabilitatsioonile Tartu Vanglasse. Täitmisplaani § 5 lg 51 kohaselt saab ainult Tartu Vangla hinnata sõltuvusrehabilitatsiooni eesmärkide saavutamist ning kas, millal või kuhu tuleb kaebaja ümber paigutada. Keelamisnõuet ei saa esitada pelgalt hüpoteetilise ohu ennetamiseks (vt Riigikohtu 18.01.2021 määrus nr 3-191837, p 12) ning keelamiskaebuse esitamiseks peab isikul olema eriline preventiivne huvi (vt Riigikohtu 25.10.2017 määrus nr 3-17-749, p 11). Kuna Tallinna Vangla kaebaja õigustele mõju ei avalda ja ei ole ettenähtav, et Tallinna Vangla toimingute tõttu võiks kaebaja õiguste riive aset leida, siis ei ole V.S-il asjas kaebeõigust. Vastustaja jääb samuti varem esitatud seisukohtade juurde. Ühestki õigusaktist ei tulene kinni peetavale isikule õigust otsustada, millisesse üksesse ja kuhu kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegemist on ühe- või mitmekohalise kambriga. Selle, kas paigutada kinni peetav isik kambrisse eraldi või koos teiste kinni peetavate isikutega, otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, lähtudes mh VangS § 11 lg-st 1. Kuna kinni peetavate isikute paigutamisel tuleb järgida asjaolusid, mis välistavad julgeolekukaalutlustel isikute ühte kambrisse paigutamise, võib esineda ka olukordi, kus kinni peetav isik paikneb kambris üksinda. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema puhul peaks üksinda kambrisse paigutamine olema keelatud. Kuna kaebaja on praeguseks süüdimõistetu, kellel on VangS § 8 lg-st 1 tulenevalt õigus kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal liikuda, siis saaks kaebaja isegi üksinda kambrisse paigutamise korral suhelda teiste kinnipeetavatega väljaspool kambrit olles. V.S kannab alates 19.12.2024 vangistust Viru Vanglas. Seega ei avalda Tallinna Vangla tegevus kaebaja õigustele jätkuvalt mingit mõju.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus ei saanud jätta kaebust rahuldamata põhjendusega, et kuna V.S ei viibi kohtuotsuse tegemise aja seisuga Tallinna Vanglas, siis ei saa esitatud keelamiskaebust rahuldada. Halduskohus ei ole arvestanud, et keelamisnõue on kohustamisnõude eriliik, mistõttu ei ole viidatud kohtupraktika (Riigikohtu 28.12.2021 otsus nr 3-17-1994, p 18; 17.05.2021 otsus nr 3-18-1432, p 42) praeguses vaidluses asjassepuutuv. Eelkõige on oluline, et keelamiskaebuse rahuldamise korral ei kohustata vastustajat tegema mingit tegu (nt andma haldusakti või sooritama toimingu), vaid üksnes mingist teost hoiduma. Kuna sedalaadi hoidumiskohustus oleks iseenesest tähtajatu (kuigi kaebuse rahuldamisel võib olla põhjendatud seda teatud tingimustega piirata – vrd Tallinna Ringkonnakohtu 10.03.2023 otsus nr 3-21-2476, p-d 38–40), võiks asjaolude muutumine olla aluseks jätta keelamiskaebus rahuldamata üksnes siis, kui kohus on tõepoolest veendunud, et asjaoludest tulenevalt ei oleks keelamiskaebuse aluseks olnud sündmusega samalaadse olukorra kordumine enam tõenäoline.
9.Kohtumenetluse alguses (esmane kaebus on esitatud 26.04.2022) viibis kaebaja Tallinna Vanglas 03.02.2022–31.07.2022 ja seejärel vabastati käitumiskontrolli alla (vt Harju 4(7)
3-22-946 Maakohtu XX.XX.XXXX otsus kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY). V.S vahistati uuesti 01.09.2022 ja viibis Tallinna Vanglas 02.09.2022–28.11.2022, mil ta vabastati taas käitumiskontrolli alla (vt Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsus kriminaalasjas nr C-CCCCCC). Kaebaja vahistati uuesti 27.12.2022 ja viibis Tallinna Vanglas 28.12.2022– 04.05.2023 ning paigutati seejärel karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tartu Vanglasse. Viru Maakohtu XX.XX.XXXX määrusega kriminaalasjas nr C-CC-CCCC (jõustus Riigikohtu 15.03.2023 määrusega) pöörati täitmisele V.S-ile Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega nr C-CC-CCCC mõistetud ja kandmata karistus 4 aastat ja 3 kuud vangistust (karistusaja lõpp 12.04.2027). Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr XXX-XXXX mõisteti V.S-ile lõplikuks liitkaristuseks koos kriminaalasjas nr C-CC-CCCC mõistetud ja täitmisele pööratud karistusega vangistus 4 aastat 6 kuud ja 9 päeva (karistusaja lõpp 24.09.2027). Hiljem on V.S tunnistatud lisaks süüdi Harju Maakohtu XX.XX.XXXX otsusega kriminaalasjas nr F-FF-FFFF ning mõistetud karistuseks vangistus 6 kuud, kuid see on loetud kaetuks kriminaalasjas nr X-XX-XXXX mõistetud raskema karistusega. Tallinna Vangla on vastuses apellatsioonkaebusele välja toonud, et V.S viibis Tallinna Vanglas lühiajaliselt 15.–26.06.2023 ning Tallinna Halduskohtu 02.04.2024 määruses haldusasjas nr 3-24-947 on märgitud, et V.S viibis 26.06.2023–25.03.2024 Tartu Vangla sõltuvusrehabilitatsiooni osakonnas ja seejärel lühiajaliselt Tallinna Vanglas 25.03.2024– 02.04.2024, kust ta saadeti täitmisplaani § 5 lg 2 p 4 alusel edasi Viru Vanglasse. Kohtute infosüsteemist ei nähtu andmeid, millest saaks järeldada, et V.S oleks hiljem paigutatud karistuse kandmise jätkamiseks Tallinna Vanglasse. Vangiregistri andmetel viibib kaebaja alates 19.12.2024 Viru Vanglas.
10.Asjaoludest nähtuvalt on V.S seega pärast 26.04.2022 kaebusega halduskohtusse pöördumist viibinud Tallinna Vanglas kuni 31.07.2022, 02.09.2022–28.11.2022, 28.12.2022– 04.05.2023, 15.06.2023–26.06.2023 ja 25.03.2024–02.04.2024. Kriminaalasja nr X-XXXXXX materjalidest nähtuvalt kaebaja 2023. a septembris Tallinna Vanglas ei viibinud, kuivõrd tema enda taotluse alusel võimaldati tal Harju Maakohtu 06.09.2023 istungist võtta osa videosilla vahendusel. Olenemata sellest, et hilisemad andmed kinnitavad, et pärast 04.05.2023 toimunud ümberpaigutamist Tartu Vanglasse ja halduskohtu 09.05.2023 otsuse tegemist on V.S viibinud Tallinna Vanglas tõepoolest üksnes kahel korral ja üsna lühikest aega (2023. a juunis 12 päeva ning 2024. a märtsis-aprillis 9 päeva), ei saanud halduskohus olukorras, kus kaebaja kandis alates XX.XX.XXXX enam kui nelja aasta pikkust vangistust ja üks kriminaalasi oli tema suhtes veel pooleli, pidada täiesti ebausutavaks, et kaebaja võiks karistuse kandmise ajal ka edaspidi viibida Tallinna Vanglas (nt täitmisplaani § 5 lg 6, § 6 lg 1).
11.Kohus saab HKMS § 45 lg 1 kohaselt keelamiskaebuse rahuldada üksnes juhul, kui on põhjust arvata, et vastustaja annab haldusakti või teeb toimingu, mis rikub kaebaja õigusi, ning õigusi ei saa tõhusalt kaitsta haldusakti või toimingu hilisemal vaidlustamisel. Samalaadses olukorras on peetud võimalikuks, et HKMS § 45 lg-s 1 sätestatud keelamiskaebuse lubatavuse eeldused võivad olla täidetud (nt Riigikohtu 18.02.2021 määrus nr 3-19-1837, p-d 11–14). Asjas ei ole vaidluse all, et V.S oli nii enne kui ka pärast kaebusega halduskohtusse pöördumist teatud ajavahemikel paigutatud Tallinna Vanglas kambrisse üksinda (03.02.2022–27.02.2022, 25.03.2022–31.07.2022, 02.09.2022–10.10.2022, 30.03.2023–03.04.2023 – vt Tallinna Vangla 10.04.2023 vastuse p 5). Siinjuures ei ole määrav, millised olid igal konkreetsel juhul kaebaja üksinda kambrisse paigutamise põhjused ja õiguslikud alused (nt täitmisplaanist tulenevad nõuded, vahistatu suhtes kehtestatud piirangud, viibimine vastuvõtuosakonnas või täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine), vaid oluline on üksnes faktiline asjaolu, et sellist paigutamist esines ja järelikult ei ole põhjust rääkida üksnes hüpoteetilisest ohust. Kui kaebaja 5(7)
3-22-946 terviseseisundist tulenevalt peaks tema üksinda kambris viibimine olema täielikult välistatud (sh lühiajaliselt), siis ei pruugiks sellise vanglasisese paigutamise (toimingu) või sellega seonduva haldusakti (nt kartserikaristuse määramine või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine) tagantjärele vaidlustamine võimaldada kaebaja õigusi tõhusalt kaitsta (sh sõltumata esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise võimalusest).
12.Kuigi keelamiskaebus on lubatav ja selle rahuldamist ei välista asjaolu, et V.S ei kanna hetkel karistust Tallinna Vanglas, tuli kaebus sellele vaatamata jätta rahuldamata, sest haldusasjas esitatud tõendid nende kogumis ei kinnita kaebaja hinnangut, et tema paigutamine üksinda kambrisse oleks tema vaimse tervise häiretest tulenevalt õigusvastane, sõltumata sellise paigutuse kestusest. Kahtlust ei ole selles, et pikaajaline (üle 15 päeva järjest) üksikvangistus ohustab kinni peetava isiku õigust tervise kaitsele ja kätkeb endas tõsist väärkohtlemise riski (nt Riigikohtu 08.12.2021 otsus nr 3-18-1895, p-d 22–26). Siiski puudub alus arvata, et Tallinna Vangla ei järgiks (pikaajalise) üksikvangistuse rakendamise korral kohtupraktikas välja toodud nõudeid (mh seonduvalt kinnipeetava vaimse tervise kaitsega). Tallinna Vangla on 28.04.2022 ja 10.04.2023 vastustes selgitanud, et V.S ei ole viibinud täielikus isolatsioonis, vaid ta on ka üksinda kambris viibimise ajal saanud vestelda vanglaametnikega ning osaleda väljaspool kambrit toimuvates tegevustes (nt kutseõppes). Kaebaja ei ole eeltoodut vaidlustanud, vaid on sisuliselt leidnud, et tema puhul peaks üksinda kambrisse paigutamine olema üldse välistatud.
13.Terviseandmete (dtl 7–11, dtl 37–41, dtl 188–199) kohaselt (vt psühhiaatri 01.03.2022, 20.07.2022, 04.10.2022, 02.01.2023, 20.01.2023 ja 20.03.2023 sissekanded) on V.S-il diagnoositud mitmete erinevate psühhoaktiivsete ainete tarvitamisest tingitud sõltuvus (F11.2, F15.2, F19.2) ja sellega kaasnevalt 01.03.2022 ka täpsustamata epilepsia (G40.9). Psühhiaatri hilisemates sissekannetes ei ole narkootikumidega seotud epilepsiale enam viidatud. Kliinilise psühholoogi 28.03.2022 sissekande kohaselt tunnistas kaebaja suitsiidimõtteid ja varasemaid korduvaid suitsiidikatseid ning samuti pikaajalist uimasti- ja ravimisõltuvust. Tervisekaardi 11.04.2022 sissekandest nähtuvalt kutsuti vangla meditsiinitöötaja erakorraliselt kambrisse, sest kaebaja olevat sooritanud poomiskatse. Meditsiiniabi kaebaja siiski ei vajanud. Kliinilise psühholoogi 18.04.2022 sissekandest nähtuvalt oli kaebaja meeleolu sel ajal parem ja akuutne suitsiidirisk puudus. Hilisematel Tallinna Vanglasse 02.09.2022 ja 28.12.2022 vastuvõtmistel on kaebaja samuti eitanud enesetapumõtteid. Tervisekaardist ei nähtu, et kaebaja oleks kurtnud psühhiaatrile või psühholoogile raskusi seoses üksinda kambris viibimisega (üksnes 28.03.2022 on viidanud üksildusele) ning meditsiinitöötajad oleksid pidanud üksikvangistust tema puhul selgelt vastunäidustatuks. Terviseandmed kinnitavad, et V.S vaimse tervise seisundit on regulaarselt kontrollitud ning vajaduse korral soovitatud järelevalvet tõhustada (vt psühhiaatri 20.01.2023 sissekanne). Ükski kaebajal diagnoositud seisund ei ole olemuselt selline, mis igal juhul välistab tema viibimise üksinda kambris (nt võimaliku kiire abivajaduse tõttu). Seejuures võib pidada põhjendatuks Tallinna Vangla järeldust, et 11.04.2022 poomiskatse ei kujutanud kaebaja tegelikku kavatsust endalt elu võtta, vaid manipulatiivset lavastust (vt Tallinna Vangla 28.04.2022 vastuse juurdepääsupiiranguga lisad 5–7 – dtl 43– 52).
14.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 4 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 09.05.2023 otsuse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
15.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid 6(7)
3-22-946 välja ei mõisteta. Tallinna Halduskohtu 10.02.2023 määrusest ja menetlusabi jätkuvusest (HKMS § 114 lg 2) tulenevalt on V.S olnud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebajale apellatsiooniastmes antud menetlusabi kulud HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 3 alusel riigi kanda. Kaebaja muud võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist ei taotle, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
15.Kuna määrus kajastab andmeid kaebaja terviseseisundi kohta, tuleb määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi ja temaga seotud kriminaalasjade numbrid tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3, § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.