Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-23-2880

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja ei olnud vaidlusaluste otsuste tegemise ajal vanaduspensioniealine ning selle üle, et kaebaja viibis kinnipeetavana Tallinna Vanglas 2(5)

3-23-2880 (kaebaja karistusaeg lõpeb 29.11.2027). Kaebaja on pikaaegset vanglakaristust kandev määratlemata kodakondsuseta isik. Eestis viibimise alus tuleb kaebajal seega vahetult seadusest (VMS § 43 lg 1 p 5). Kaebajal on haldusasja 3-23-692 raames pooleli kohtuvaidlus selle üle, kas PPA jättis tema tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata. Olenemata aga vaidluse tulemusest viidatud haldusasjas, on selge, et kaebajal vaidlustatud otsuste tegemise ajal Eestis kehtivat elamisluba ei olnud. SKA 31.10.2023 otsus on õiguspärane ja seega ei ole alust ka 23.11.2023 vaideotsuse tühistamiseks. SKA jättis kaebaja puude raskusastme tuvastamise taotluse õiguspäraselt läbi vaatamata ja taotleja puude raskusastme hindamata. SKA lähtus oma otsust tehes kaebaja esitatud dokumentidest ja rahvastikuregistrisse kantud andmetest. Kaebaja ei ole Eesti kodanik ega oma elamisluba või tähtajalist elamisõigust (SÜS § 3 lg 1). SÜS § 3 lg 1 vastuolu PS-ga ei ole äratuntav. PS § 28 näeb ette, et igaühel on õigus tervise kaitsele. Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Praegusel juhul sätestabki SÜS § 3 lg 1, et sotsiaalseadustikust tulenevad õigused ja kohustused ei laiene kodakondsuseta ja elamisloata/ elamisõiguseta isikutele. Seadusandja on teinud seega valiku, kellele on sotsiaalkaitse ette nähtud. Samas ei tähenda see, et kodakondsusteta/elamisõiguseta isikud jääksid ilma riigi abita. SÜS § 3 lg 2 kohaselt on igal Eestis viibival isikul seaduses sätestatud alustel õigus saada vältimatut abi. Kaebaja ei ole oma määratlemata kodakondsuse staatuse pärast sotsiaalabist ilma jäänud. Kuna kaebaja on kinnipeetav, siis ta on riigi ülalpidamisel. Ajal, mil kinnipeetav viibib vanglas, on talle riigi poolt tagatud peavari, toit ja arstiabi. Kaebaja igapäevane toimetulek on vanglas kindlustatud ning seeläbi on tagatud ka tema inimväärikus. Pärast seda, kui kaebaja on vanglast vabanenud, saab ta PPA-le esitada elamisloa taotluse ning pärast elamisloa saamist on tal võimalik esitada töötukassale ja SKA-le ühistaotlus töövõime hindamiseks ning tööealise inimese puude raskusastme tuvastamiseks. Töötukassa on õiguspäraselt jätnud kaebaja töövõime hindamata. Kuna kaebaja ei ole Eesti kodanik ega oma ka elamisluba/elamisõigust, siis puudub tal õigus töövõime hindamisele (TVTS § 2 lg 1 p-d 1 ja 2). Kaebaja huviks on saada puudega tööealise isiku toetust ja töövõimetoetust või riigilt hüvitist selle eest, kui toetused on ebaõigesti talle määramata jäetud, aga isegi kui kaebaja puude raskusaste määrataks ja/või tema töövõimet hinnataks, ei ole TVTS § 12 lg 6 kohaselt õigust töövõimetoetusele isikul, kes kannab karistust vanglas või viibib vahi all. TVTS § 2 lg 1 on põhiseaduspärane. Riigil on lai otsustusruum sotsiaalhüvitiste saamise tingimuste kehtestamisel. Seadusandja ei ole ette näinud töövõime hindamist isikutele, kellel puudub elamisluba/elamisõigus. Pealegi ei ole TVTS § 12 lg 6 järgi niikuinii õigust töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas. TVTS seletuskirjas märgitu kohaselt on tegemist põhimõttega, et asendussissetulekut ei maksta inimesele, kes on riigi ülalpidamisel. Enne tööjõureformi püsivalt töövõimetuks tunnistatud isikule maksti töövõimetuspensioni, mida aga praegu enam olemas ei ole. Seega on kaebajal kodakondsuse ja elamisloa/elamisõiguse puudumisest sõltumata välistatud töövõimetoetuse saamine, sest ta viibib kinnipidamisasutuses. Kaebusest võib ka aru saada, et kaebaja soovib, et tal oleks juba vanglas viibides etteulatuvalt võimalus, et SKA ja töötukassa määraksid puude raskusastme ja hindaksid ta töövõimet selleks, et ta saaks võimaliku vabanemise korral hakata kohe toetusi saama. Kohtuinfosüsteemi andmetel on kaebajale määratud karistuse kandmise lõpp 29.11.2027. Kaebaja märgib küll kaebuses, et tal avaneb 2025. a mais võimalus taotleda enda 3(5)

3-23-2880 ennetähtaegset vabastamist, kuid see ei tähenda, et vastustajad pidanuks kaebaja taotluste alusel asuma kaebajal võimaliku puude olemasolu ja töövõime puudumist hindama 2023. a septembris esitatud taotluste alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-2880 et Politsei- ja Piirivalveameti 03.03.2023 otsus jätta kaebaja tähtajalise elamisloa pikendamise taotlus läbi vaatamata oli õiguspärane. Kuna kaebajal ei olnud Eesti elamisluba ega elamisõigust, ei olnud tal ka eelviidatud PISTS-i ja TVTS-i sätetest tulenevalt õigust puude raskusastme tuvastamisele, töövõime hindamisele ega ka nende alusel makstavatele toetustele.

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.