Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk 04.02.2025, Tartu 3-24-2840 X kaebus riigihangete vaidlustuskomisjoni 04.10.2024. a otsuse tühistamiseks vaidlustusasjas nr 174-24/281742 ja MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kohustamiseks viia riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnasˮ alusdokumendid vastavusse õigusaktidega Tartu Halduskohtu 28.11.2024. a otsus X ja MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus apellatsioonkaebused Kirjalik menetlus Kaebaja (vaidlustaja)/apellant – X, esindajad v.adv Margo Lemetti ja adv Mariliis Timmermann Vastustaja (hankija)/apellant – MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus, esindaja v.adv Kristina Laarmaa
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Rahuldada MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 28.11.2024. a otsus osas, millega kohus jättis hankija menetluskulud tema enda kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt X MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja halduskohtumenetluse kulud summas 2405 eurot.
3.Jätta X menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.
4.Mõista OÜ-lt X MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja apellatsioonimenetluse kulud summas 3130 eurot.
5.Kokku mõista OÜ-lt X MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja 5535 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osas jätta vastustaja menetluskulud tema enda kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 10 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, so 04.02.2025, arvates (HKMS § 278 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus avaldas 30.07.2024 riigihangete registris hanketeate riigihanke „Sotsiaaltranspordi osutamine Tartu maakonnasˮ (viitenumber 281742) väljakuulutamise kohta. Hange korraldati avatud hankemenetlusena ja see on jagatud neljaks osaks: Põhja piirkonnas vedu tavasõidukitega Kastre, Luunja ja Tartu valla klientidele; Lõuna piirkonnas vedu tavasõidukitega Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele; Tartumaa vedu erisõidukitega Kastre, Luunja, Tartu, Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele; Tartumaa jooksva päeva tellimuste vedu tavasõidukitega Kastre, Luunja, Tartu, Elva, Nõo ja Kambja valla klientidele. Hankija eesmärk on igas riigihanke osas sõlmida leping ühe eduka pakkujaga, et osutada sotsiaaltransporditeenust Tartu maakonnas kohalike omavalitsuste poolt määratud reisijatele tellija poolt esitatud marsruutide ja hankes määratud tingimuste alusel eelduslikult alates 01.01.2025, veoperioodiga 48 kuud.
2.X esitas 06.09.2024 riigihangete vaidlustuskomisjonile (VAKO) vaidlustuse riigihanke alusdokumentide (RHAD) peale. VAKO jättis 04.10.2024. a otsusega vaidlustuse rahuldamata.
3.X esitas 14.10.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse VAKO 04.10.2024. a otsuse tühistamiseks ja hankija kohustamiseks viima RHAD vastavusse õigusaktidega. RHAD on õigusvastased vastuolu tõttu riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega, eelkõige riigihangete seaduse (RHS) § 3 p-dega 2, 3 ja 5.
3.1.Raamlepingu p 6.10 kohaselt ei muudeta vedajale makstavat veotasu lepingu vältel. Kui pakkuja peab pakkumust tehes arvestama mistahes võimalike kulude suurenemisega järgmise 4,5 aasta jooksul, tõstab see ebamõistlikult pakkumuste hinda. Selleks, et oleks tagatud riigihangete läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtted, peavad hinna muutmise võimalused olema hanketingimustes üksikasjalikult ette nähtud.
3.2.Tehnilise kirjelduse p 1.5 kohaselt toimub teenuse osutamine üksnes tellija tegelikest vajadustest lähtuvalt ning garanteeritud veomahte ei ole. Vedaja peab tegema lepingu täitmiseks olulisi investeeringuid ja maksma lepingu täitmistagatise, olema kogu lepingu kehtivuse aja valmisolekus osutada sotsiaaltransporditeenust, kuid leping ei anna kindlustunnet, et tehtud investeeringuid oleks võimalik tagasi teenida. Vastustajal oli hanke väljakuulutamisel olemas kogemus Tartu maakonnas sotsiaaltranspordi teenuse osutamisel. Seega on võimalik vähemalt mingis mahus veomahte garanteerida.
3.3.Raamlepingu p 10.4 kohaselt on vedajal õigus leping üles öelda vaid juhul, kui vastustajal on vedaja ees tekkinud võlgnevus. Olukorras, kus raamleping ei näe ette võimalust veotasu muutmiseks lepingu kehtivuse ajal, peab olema vedajale jäetud võimalus öelda leping ennetähtaegselt üles ka juhul, kui lepingu täitmine on muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks.
3.4.Olukorras, kus vastustaja on sätestanud teenusele ranged nõuded, mis eeldavad, et vedaja peab tegema olulisi investeeringuid lepingu täitmiseks, kuid lepinguga garanteeritud veomahtusid ette nähtud ei ole, on õigusvastane raamlepingu p 10.5, mis annab tellijale õiguse igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga leping ühepoolselt üles öelda ja välistab vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes. Sellise tingimuse kehtestamiseks ei ole asjakohast põhjust, samas tõstab see oluliselt teenuse hinda.
3.5.Tehnilise kirjelduse p 3.2 keelab riigihanke osades 1 ja 2 sõidukite omavahelise ristkasutamise. Sõidukite ristkasutamise keeld ei ole põhjendatud, seda eriti olukorras, kus garanteeritud veomahtusid ei ole, kuid vedajal on kohustus kogu lepingu kehtivuse ajal hoida kõik sõidukid RHAD-s sätestatud nõuetele vastavas olukorras.
3.6.Tehnilise kirjelduse p 3.19 kohaselt peab vedaja võimaldama juhul, kui kliendil on samaks päevaks tellitud nii teenusele/arsti juurde sõit kui ka tagasisõit, kliendil töökäsus nimetatud abivahendit kasutada ka kahe tellimuse vahelisel ajal. Tegu on abivahendi
renditeenusega, mis ei ole sotsiaaltransporditeenuse osa. Abivahendite renditeenuse osutamise kohustus tõstab üleüldiselt teenuse hinda, ka nende sõitude osas, kus seda teenust ei kasutata.
3.7.Alates 06.09.2024 kehtivas tehnilise kirjelduse p-s 3.5 ei ole sätestatud, et keskkonnahoidlikke sõidukeid peab minimaalselt 23,1% ulatuses ka raamlepingu täitmiseks kasutama. Selline kohustus peab olema RHAD-is sätestatud. Olukorras, kus riigihanke osades 1 ja 2 nõutakse kummaski 13 sõiduki olemasolu ja vedaja valib ise, millise autoga ta konkreetset tellimust täidab, võib tal olla võimalik teenindada kõik sõidud ära tavaautodega ja vältida keskkonnahoidlike autode kasutamist.
3.8.Alates 06.09.2024 kehtiva tehnilise kirjelduse p 4.3 kohaselt peab vedaja esitama kliendile omaosaluse arve tellija nimel. Ei ole sätestatud, et arvel märgitud tasu tuleb tasuda vedaja arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel ei ole vedajal õigust väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. Hanketingimus, et arve tuleb esitada tellija nimel, on olukorras, kus vedaja peab kliendile väljastatavad arved koostama, vastuolus õigusaktides ettenähtud nõuetega.
3.9.Kaebajale jääb ebaselgeks, mida tähendab tehnilise kirjelduse p-s 4.10 sätestatud tellija vastutus kliendi poolt arve tasumata jätmise korral ja miks peaks mittelaekunud tulu maha arvama tellija poolt vedajale makstavast tasust.
3.10.Tehnilise kirjelduse p-de 3.14 ja 3.21 (logod sõidukite välisküljel ja infolehed sõidukites) puhul on tegemist ebamõistlike tingimustega, kui need peavad olema täidetud kogu lepingu kehtivuse aja.
4.Tartu Halduskohus jättis 28.11.2024. a otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja poolte menetluskulud nende endi kanda (p-d 2-3). Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt.
1.1.Hankijal on hanketingimuste kehtestamisel avar kaalutlusruum ning VAKO ja kohtute kontroll selle üle on piiratud. Eelkõige saab kohus kontrollida, et hankija kehtestatud tingimused ei oleks ilmselgelt asjakohatud või meelevaldsed. Kohus ei saa eraldivõetuna hinnata nende otstarbekust.
1.2.Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et asjaolu, et vastustaja ei ole RHAD-is sõnaselgelt sätestanud veotasu muutmise võimalust, ei ole õigusvastane ning samuti ei tähenda see, et veotasu muutmine oleks lepingu kehtivuse ajal igal juhul välistatud. Üldised põhimõtted veotasu muutmiseks tulenevad RHS §-st 123 ja HMS §-st 102. Kaebajale on tagatud võimalus veotasu muutmiseks seaduses sätestatud alustel. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et just RHAD-is peavad olema üksikasjalikult ette nähtud veotasu muutmise tingimused. Asjaolu, et selline lahendus oleks kaebajale mugavam, ei tähenda veel, et vastustaja oleks õigusvastaselt toiminud. Vastustaja selgitas, et fikseeritud veotasu suurus on oluline vastustajat haldusülesande täitmiseks volitanud kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid sellest lähtuvalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks ja kujundada vastavalt kohalikku poliitikat (sh määrata omaosalustasud). Seega ei ole sellise tingimuse kasuks otsustamisel tegemist ilmselgelt meelevaldse valikuga. Eelmises riigihankes tehtud valik võimaldada veotasu muuta vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele ei loo vastustajale mingeid kohustusi praeguse riigihanke korraldamisel. See, et uus hanketingimus on kaebaja jaoks ebasoodsam, ei tähenda, et see oleks vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega. Ka asjaolu, et kaebaja peab pakkumust tehes arvestama erinevate järgmise 4,5 aasta jooksul esineda võivate asjaoludega ja teatav ebakindlus võib tõsta pakkumuse hinda, ei tähenda veel, et eksitud oleks riigihanke üldpõhimõtete vastu.
1.3.Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et garanteeritud veomahte ei ole. Praegusel juhul on tegu raamlepingute sõlmimisega. Raamleping ongi mõeldud juhtudeks, kus hankijal on vaja teenust, kuid ta ei tea, millal ja kui palju tal hangitavat teenust vaja on. Eelnevat arvestades ei saa garanteeritud veomahtude puudumist pidada õigusvastaseks. Sellise lepingu sõlmimisega seotud riske saab pakkuja arvestada pakutavas hinnas. Kui kaebaja leiab, et teenusega seotud riskid ületavad tema taluvusläve, on tal õigus loobuda pakkumuse esitamisest. Kaebaja
loogikat järgides muutuks raamlepingu instituut sisutühjaks. Kaebaja kahtlused, et temalt ühtegi veokilomeetrit ei tellita ja tal ei ole võimalik oma investeeringuid tagasi teenida, on eluliselt ebausutavad.
1.4.Vastustaja selgitas raamlepingu p 10.4 osas asjakohaselt, et riigihanke raames tellitava teenuse puhul on oluline selle katkematus ja järjepidevus ning sellest tulenevalt ei saa vedajale tagada võimalust öelda leping kergekäeliselt üles, vaid see õigus saab vedajal olla üksnes hankija kõige olulisemate lepingurikkumiste korral. Selline piirang on vajalik avaliku huvi kaitseks. Asjaolu, et kohalikud omavalitsused on aeg-ajalt tellinud väheses mahus sotsiaaltransporditeenust ilma vastustajata, ei kinnita, et nad oleksid võimelised lepingu ootamatu lõppemise korral seda kiiresti suures mahus kõigile abivajajatele tagama.
1.5.Hankija õigust öelda leping mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamistähtajaga üles (raamlepingu p 10.5) ei saa pidada õigusvastaseks. Riskiga, et vastustaja võib igal ajal mistahes põhjusel lepingu üles öelda, saavad pakkujad arvestada pakkumust tehes, sh hinda määrates. Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et 90-päevast etteteatamistähtaega tuleb pidada vedajale piisavaks, et oma tegevus ümber korraldada ja leida võimalus muul viisil tulu teenimiseks. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kuni lepingu lõppemiseni osutatud teenuse eest on vedajal õigus tasu saada. Kuid nõuded, mis seonduvad sealt edasi saamata jäänud tuluga või muud sarnased nõuded, ei ole põhjendatud. Sellist tingimust ei ole alust pidada ilmselgelt meelevaldseks. Asjaolu, et kirjeldatud lepingu lõpetamise regulatsioon tõstab pakkumuse hinda, ei tähenda veel, et selline regulatsioon oleks vastuolus riigihanke üldpõhimõtetega.
1.6.Vastustaja on piisaval määral selgitanud, miks ristkasutamise keeld on osade 1 ja 2 puhul vajalik. Kaebaja märkis üksnes, et täidab hetkel kehtivaid raamlepinguid ning teab seetõttu väga täpselt, millise arvu sõidukitega on võimalik lepinguid tegelikult täita. Samas ei esitanud kaebaja hanketingimuse õigusvastasuse ära näitamiseks kohtule mingeid tõendeid ega väitnud, et tal oleks selliste tõendite esitamine raskendatud või võimatu. Lubatavaks ei saa pidada seda, et isik vaidlustab hanketingimuse üksnes paljasõnalise väitega ega esita tingimuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks ühtegi tõendit. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda vastustaja selgituses, et riigihanke osades 1 ja 2 on kummaski vaja 13 sõidukit. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide konkurentsi kahjustamise kohta, sest selline hanketingimus kehtib kõikide pakkujate, mitte ainult kaebaja suhtes. Vajadus tagada puuetega isikutele vajalikus mahus ja operatiivselt transporditeenuse olemasolu prevaleerib praegusel juhul keskkonnahoidlikkuse põhimõtte üle.
1.7.Tehnilise kirjelduse p 3.19 osas nõustub kohus vastustajaga, et abivahendite rent puudega isikule samal päeval toimuvate reiside vaheliseks ajaks on ilmselgelt vajalik sotsiaaltransporditeenuse eesmärgi saavutamiseks, milleks on võimaldada puudega isikule tõhusat juurdepääsu tööle, haridusele ja avalikele teenustele. Asjaolu, et abivahendite renditeenuse tagamise kohustusega tõuseb ka pakkumuse hind, ei tähenda veel, et selline hanketingimus oleks riigihanke üldpõhimõtetega vastuolus. Kaebajal ei ole õigust hankijale ette kirjutada, millise sisuga teenust võib hankija riigihanke korras tellida.
1.8.Kaebaja peab tehnilise kirjelduse p 3.5 õigusvastaseks osas, milles see ei sätesta keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust. Kohus selgitab, et hanketingimusi ja nende toimet tuleb tõlgendada koosmõjus. Vastustaja on igas osas minimaalselt nõutavate sõidukite arvu määrates lähtunud oma senisest kogemusest ja klientide nõudlusest teenuse järele. Sellest saab järeldada, et vastustaja on arvestanud sellega, et tõenäoliselt leiavad arvestatava osa ajast kõik sõidukid kasutust. RHS-ist ei saa tuletada nõuet, et täpselt peab olema tagatud ka see, et vähemalt 23,1% läbitud sõidukilomeetritest või tehtud sõitude arvust peab olema tehtud just keskkonnahoidlike sõidukitega. Eeldada võib, et vedajal tuleb arvestatava osa ajast kasutada kõiki hankes ette nähtud sõidukeid ning sellega on tagatud ka keskkonnahoidlikkuse kaalutlus, sest kindlustatud on, et osaliselt on teenuse osutamisel osalenud ka keskkonnahoidlikud sõidukid.
1.9.Kaebaja leiab, et puudub säte, mis ütleks, et arvel märgitud tasu tuleb tasuda vedaja arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel ei ole vedajal õigus väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. RHAD üldosa p 7.3 ning tehnilise kirjelduse p-dest 4.1, 4.6–4.8 ja 4.10 koostoimes ilmneb, et omaosaluse tasu peab laekuma vedajale. Selline tasu on käsitletav raamlepingu alusel makstava tasu ettemaksuna. Ükski õigusakt ei keela vedajal koostada tellija nimel arvet ja märkida arvele vedaja arvelduskontot, kui tellija on ise sellega nõus. Vastustajal on õigus ise määrata, millisele kontole laekub tema nimel koostatud arve alusel tasutud raha. See, kuidas vastustaja selliseid arveid deklareerib, ei kuulu enam kaebaja õiguste sfääri.
1.10.Kaebaja heidab ette, et tehnilise kirjelduse p 4.10 ei ole piisavalt arusaadav ja talle sobiva üksikasjalikkusega kirja pandud. Kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisneb tehnilise kirjelduse p 4.10 õigusvastasus ja vastuolu RHS-ga. VAKO ja kohtu menetlused ei ole ette nähtud selleks, et kaebaja saaks lihtsalt avaldada arusaamatust hanketingimuste osas ning vaielda hanketingimuste sõnastuse üle ja nõuda talle meelepärasema detailsusega regulatsiooni kehtestamist. Sellist mõttevahetust saab hankijaga pidada ja temalt selgitusi küsida enne pakkumuste esitamist VAKO ja kohtu menetluse väliselt. Kohus märgib siiski, et tehnilise kirjelduse p 4.10 on piisavalt selge. See, et vedaja poolt teavitamiskohustuse täitmise korral ei tohi vedaja võla ulatuses kahju kanda (st vähem tasu saada), tuleneb tehnilise kirjelduse p 4.10 sisemisest loogikast ning kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda niigi ilmselge põhimõtte väljendamist hanketingimustes talle sobiva sõnastuse ja täpsusastmega.
1.11.Kaebaja vaidlustas tehnilise kirjelduse p-d 3.14 ja 3.21 osas, milles nende puhul puudub täpsustus, et need nõuded peavad olema täidetud vaid raamlepingu alusel toimuvate tellimuste täitmisel. Vastustaja selgitas asjakohaselt, et logod aitavad puuetega inimestel sotsiaaltranspordi sõidukit paremini üles leida. Kuna vedaja peab olema lepingu kehtivuse perioodil valmis teenust osutama, ei saa ülemääraseks pidada nõuet, et sõidukid peavad samuti pidevalt vastama hanketingimustes esitatud nõuetele.
1.12.Kokkuvõttes ei ole kaebaja ära näidanud, et tema vaidlustatud hanketingimused oleksid eraldivõetuna või kogumis vastuolus RHS-iga. Asjaolu, et teatud hanketingimused võivad tõsta pakkumuse hinda või mitte nii hästi teenida keskkonnahoiu eesmärke või on kaebaja hinnangul lihtsalt ebamõistlikud, ei tähenda veel, et need oleksid RHS-iga vastuolus. Vastustaja on suutnud iga vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust põhjendada ning nende põhjenduste valguses ei ole võimalik järeldada vastuolu RHS-iga. Vastustaja on õigesti esile toonud, et kõik hanketingimused rakenduvad pakkujatele võrdselt, soosimata ühtegi neist. Asjas ei ole esitatud väiteid, et mõni vaidlusalustest tingimustest kohtleks potentsiaalseid pakkujaid mingil põhjusel ebavõrdselt. Piirangute eeldatav mõju on kõigi potentsiaalsete pakkujate jaoks samaväärne. Kaebaja ei ole väitnud, et vaidlustatud tingimused piiraksid ebaproportsionaalselt tema võimalust riigihankes osaleda. Kaebaja ei saa teenuse osutamiseks nõuda neid tingimusi, mis oleksid talle meelepärased ja mugavamad.
1.13.Asja materjalidest nähtuvalt on vastustajale kohalike omavalitsuste poolt halduslepinguga üle antud kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist. Seega kuuluvad nii sotsiaaltranspordi korraldamine kui ka selleks vajaliku teenuse ostmiseks hankemenetluse korraldamine vastustaja põhiülesannete hulka. Seetõttu ei ole õigustatud vastustaja poolt kohtumenetluses kasutatud välise õigusabi kulude panemine kaebaja kanda ka juhul, kui kaebus jääb rahuldamata (vt Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024. a otsus asjas nr 322-71). Seetõttu tuleb vastustaja kohtumenetluses kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 28.11.2024. a otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 2 ning rahuldada kaebus. Halduskohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ning rikkus oluliselt kohtumenetluse norme.
5.1.Halduskohus rikkus menetlusnorme, leidis, et kaalutlusõiguse teostamise kontrollimisel tuleb piirduda meelevaldsuse testiga. Hanketingimustele sätestab proportsionaalsuse nõude RHS § 3 p 2. Seega ei ole küsimus vaid kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasuses, vaid ka selles, kas kehtestatud hanketingimused on kehtiva õigusega kooskõlas. Hankija kehtestas tulevasele sotsiaaltransporditeenuse osutajale seaduses sätestatud nõuetest oluliselt rangemad tingimused. Selliseid tingimusi võiks kehtestada vaid juhul, kui need ei tõsta asjatult teenuse hinda. Avalikke vahendeid tuleb kasutada võimalikult säästvalt ja otstarbekalt (RHS § 3 p 5). Kui hanketingimus tõstab teenuse hinda, siis peavad hankijal olema eriti mõjuvad põhjused vastava hanketingimuse kehtestamiseks. Kui selliseid põhjendusi ei ole, on tegemist ebaproportsionaalse, asjakohatu või põhjendamatu tingimusega, mis on õigusvastane (RHS § 3 p 2).
5.2.Hanketingimuse õiguspärasuse kontrollimisel tuleb arvestada hanketingimusi tervikuna, sest pakutav hind kujuneb hanketingimuste kui terviku alusel. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutavad lepingu üldist majanduslikku tasakaalu. Iga tingimus eraldiseisvalt ei pruugi RHS-s sätestatud üldpõhimõtteid rikkuda, kuid nende tingimuste kumulatiivne toime viib RHS-i rikkumiseni. Kui hankija kehtestab hangitavale teenusele sedavõrd ranged ja teenuseosutaja suhtes koormavad tingimused, peavad selleks, et ei tekiks vastuolu RHS §-s 3 sätestatud põhimõtetega, olema lepingus muude tingimustega sätestatud võimalus teenida lepingu täitmiseks tehtavad investeeringud tagasi või vajadusel lepingust väljuda. Praegusel juhul see tagatud ei ole, kuna puuduvad garanteeritud veomahud, samuti puudub vedajal võimalust öelda leping üles, kui selle täitmine muutub vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks. See tõstab põhjendamatult teenuse hinda ja ei ole õiguspärane (vastuolu RHS § 3 p-dega 3 ja 5).
5.3.Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et vaidlustatud hanketingimused on õiguspärased.
1.1.1.Raamlepingu p 6.10 kohaselt vedajale makstavat veotasu lepingu vältel ei muudeta. Hankijal peab olema mõistlik põhjendus, miks tal ei ole võimalik hanketingimustes näha ette veoteenuse hinna muutmise võimalust. Kui selline hanketingimus tõstab teenuse hinda, siis ei piisa sellise hanketingimuse proportsionaalsuse põhjendamiseks väitest, et nii on lihtsam eelarvevahendeid planeerida.
1.1.2.Vastuoluline on halduskohtu argumentatsioon, mis puudutab hanketingimustes garanteeritud veomahtude puudumist. Üksnes asjaolu, et hankija valis riigihanke vahendiks raamlepingu ning üksikasjalikult ei ole teada teenuse mahud, mida kohalikud omavalitsused selle lepingu raames tellivad, ei ole piisav, et õigustada võimalikku kõrgemat teenuse hinda. Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et vastustajal puudub mõistlik põhjus mitte garanteerida veomahte kasvõi osaliselt. Halduskohus leidis, et pole põhjust arvata, et seni tellitud mahud tulevikus oluliselt muutuks. Kui võib eeldada seniste mahtude jätkumist, siis oleks vastustajal võimalik neid ka hanketingimustes garanteerida ja saada selle võrra soodsamat hinda.
1.1.3.Halduskohus jaatab seda, et raamlepingu p-d 10.4 ja 10.5 tõstavad pakutava teenuse hinda. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et vastustaja esitatud põhjendused on selleks piisavad.
1.1.4.Halduskohus leidis ebaõigesti, et õiguspärane on hanketingimus, mille kohaselt on vastustajal õigus igal ajal mistahes põhjusel leping üles öelda ja välistada hüvitusnõuded (raamlepingu p 10.5). Kui hankijal puudub kohustus teenust tellida, siis ei saa mingil viisil õigustada avalike vahendite säästva kasutamise põhimõttega raamlepingu p-s 10.5 sätestatud hankija õigust öelda igal ajal mistahes põhjusel leping 90-päevase etteteatamisega üles. Lisaks
ei ole välistatud, et hankija korraldab uue hanke eelmise raamlepingu kehtivuse ajal (nagu hankija on praegusel juhul teinud) ja võib ka sõlmida uue raamlepingu ning asuda teenust tellima teise raamlepingu partneri käest, olenemata sellest, et tal on juba kehtiv raamleping olemas.
1.1.5.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, nagu võiks riigihanke osade 1 ja 2 puhul sätestatud sõidukite ristkasutamise keeldu õigustada vajadus tagada puuetega isikutele riigihanke osades 1 ja 2 vajalikus mahus ja operatiivselt transporditeenuse olemasolu. Keelust tingitud tühisõitudega arvestamine tõstab teenuse hinda, sest nende eest vedajale tasu ei maksta. Ristkasutamise keelu kehtestamata jätmine teenuse kvaliteeti oluliselt ei halvendaks, küll aga tooks see alla pakutava teenuse hinda.
1.1.6.Halduskohus jättis tehnilise kirjelduse p 3.19 õiguspärasuse kontrollimisel tähelepanuta kaebaja väited, mis puudutavad seda, et universaalse seadistusega abivahendite kasutamine sõitudevahelisel ajal, mil sõidukijuht ei saa klienti abistada, võib olla kliendi jaoks ohtlik. Abivahendite renditeenuse osutamine sõitudevaheliseks ajaks on hoopis midagi muud, kui abivahendi tagamise kohustus sõidu toimumise ajaks, nagu see oli kehtestatud varasemas hankes. See tõstab teenuse hinda.
1.1.7.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tehnilise kirjelduse p 4.10 ei ole õigusvastane. Hanketingimused peavad olema selged ja üheselt mõistetavad. Hanketingimust ei saa pidada piisavalt selgeks, kui teenuse eest tasu saamise õigust tuleb tuletada hanketingimuste sisemisest loogikast.
1.1.8.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ebaproportsionaalne ei ole nõue, mille kohaselt vedaja sõidukid peavad kogu lepingu kehtivuse aja vastama hanketingimustes esitatud nõuetele, sh ajal, mil nad sotsiaaltransporditeenust ei osuta. Vedaja huve ülemääraselt kahjustav on nõue, et sõidukid peavad kandma tellija logosid ja nendes peavad olema infolehed tellija kontaktandmetega ka ajal, mil sõiduk tellijale sotsiaaltransporditeenust ei osuta.
5.4.Halduskohus rikkus oluliselt kohtumenetluse normi, kui jättis istungi korraldamata. Halduskohus jättis kaebajale tagamata õiguse anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tekkinud küsimuste kohta ja võtta osa tõendite uurimisest. Halduskohus viitas õigusliku alusena HKMS § 131 lg 1 p-le 2. Kaebaja hinnangul ei olnud HKMS § 131 lg 1 p 2 eeldused praegusel juhul täidetud. Asjas on lisaks õiguslikele küsimustele vaidluse all ka faktilised küsimused. Lisaks peab kohus arutama kohtuistungil menetlusosalistega läbi ka asja lahendamiseks olulised õigusküsimused (HKMS § 129 lg 1 p 6).
6.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsuse osas, milles kohus jättis hankija menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). Vastustaja palub teha asjas uus otsus, millega mõista kaebajalt välja vastustaja poolt halduskohtumenetluses kantud menetluskulud.
6.1.Halduskohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata, ent sellele vaatamata jättis kohus üllatuslikult hankija menetluskulud tema enda kanda. Halduskohtu otsus on selles osas kehtiva kohtupraktikaga vastuolus. Vastustaja põhitegevuseks ei ole mitte riigihangete korraldamine ja riigihankevaidluste pidamine, vaid avaliku liiniveo ja sotsiaaltranspordi korraldamine, sh piirkonna elanikkonna sõiduvajaduste rahuldamiseks optimaalsete logistiliste plaanide koostamine ja ellurakendamine, liinivõrgu kujundamine, piletimüügisüsteemi kasutuselevõtt ja arendamine jne. Riigihangete läbiviimine saab olla haldusorgani põhitegevuseks vaid siis, kui tegemist on keskse hankijaga RHS § 42 tähenduses. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus ei ole käsitatav keskse hankijana. Vastustaja põhitegevuseks on kohalike omavalitsuste ja riigi seadusest tulenevate ülesannete täitmine ühistranspordi ja sotsiaaltranspordi korraldamisel ning riigihankeid viib vastustaja läbi kõrvaltegevusena üksnes selleks, et võimaldada lepingute sõlmimist oma põhitegevuse
realiseerimiseks ehk ühistranspordi ja sotsiaaltranspordi korraldamiseks. Haldusorganilt ei saa oodata pädevust juriidiliste kohtuvaidluste pidamiseks ilma välist õigusabi kaasamata.
6.2.Riigikohus märkis juba 15.01.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-68-14, et riigihangetest võrsunud vaidlusi ei saa pidada haldusorgani igapäevase põhitegevuse hulka kuuluvaks. Hankemenetluste läbiviimine on ka ühistranspordikeskuste puhul halduse kõrvalfunktsioon (RKHK 11.12.2020. a otsus asjas nr 3-20-1198, p-d 30–31; 15.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-68-14, p 33; Tallinna RKK 21.06.2018. a otsus asjas nr 3-18-752, p 18; 13.11.2018. a otsus asjas nr 3-18-1570, p 17; 30.04.2019. a otsus asjas nr 3-19-174, p 18; 08.07.2019. a otsus asjas nr 3-19-631, p 18; 07.06.2019. a otsus asjas nr 3-19-531). Riigikohus kinnitas ka kohtuasjas nr 3-20-1198 selgesõnaliselt, et riigihangete läbiviimisega seotud vaidluste puhul on põhjendatud haldusorganil kaasata välist õigusabi isegi siis, kui haldusorganil endal on olemas juriidiline osakond. Tallinna Ringkonnakohtus võttis kohtuasjas nr 3-20-1900 samasuguse seisukoha MTÜ Põhja-Eesti Ühistranspordikeskuse õigusabikulude põhjendatuse osas riigihankevaidlustes (otsuse p-d 15–16). Kõik eelviidatud lahendis vastustaja kohta järeldatu kohaldub käesoleval juhul ka MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus suhtes, sh puudub ka MTÜ-l Tartumaa Ühistranspordikeskus õigusosakond ja koosseisuline jurist.
6.3.Halduskohus viitas Tartu Ringkonnakohtu otsusele asjas nr 3-22-71. Riigihanke kehtetuks tunnistamisel menetluskulude väljamõistmise regulatsioon ei puutu käesoleval juhul asjasse. Vaidlustuse rahuldamata jätmisel mõistetakse RHS kohaselt vaidlustajalt välja hankija menetluskulud ning vaidlustaja poolt esitatud kaebuse rahuldamata jätmisel halduskohtus mõistetakse samuti vaidlustajalt välja hankija menetluskulud.
7.Vastustaja palub vastuses kaebaja apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata.
7.1.Hankijal on hanketingimuste seadmisel avar kaalutlusruum. VAKO ja kohus hanke-, sh hankelepingu tingimuste majanduslikku põhjendatust ja otstarbekust ei hinda.
7.2.Hanke-, sh hankelepingutingimus on proportsionaalne, kui see on kohane ja vajalik. Vastustaja põhjendas iga vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust ja seost riigihanke eesmärgiga. pakkuda operatiivset, klientide reaalsetest vajadustest lähtuvat ja eelarvevahendite planeerimist võimaldavat sotsiaaltransporditeenust.
7.3.Proportsionaalsuse nõue ei tingi seda, et hankija ja ettevõtja õigused ja kohustused peavad olema mistahes hankelepingu maksumuse juures tasakaalus.
7.4.Säästlikkuse ja otstarbekuse põhimõte ei tähenda seda, et hankija peaks taotlema võimalikult madala hinnaga hankelepingu sõlmimist. Juba pakkumuste hindamise kriteeriumidest tuleneb, et madalaim hind ei ole üldjuhul parima pakkumuse väljaselgitamise peamine kriteerium (RHS § 85 lg 4).
7.5.Apellatsioonkaebus on tervikuna rajatud ebaõigele seisukohale, et kõik hanketingimused, mis põhimõtteliselt võivad pakkumuse hinda tõsta, on ainuüksi seetõttu õigusvastased. Samuti rajaneb apellatsioonkaebus ebaõigel eeldusel, et kaebaja ise ei pea hanketingimuse ebamõistlikkust või ebaproportsionaalsust mitte mingil moel põhjendama, vaid piisab üksnes sellest, et ta nimetab endale ebasümpaatse hanketingimuse ning hankijal tekib seetõttu ulatuslik põhjendamiskohustus hanketingimuse vajalikkuse osas.
7.6.Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas ja milline leebem nõue võimaldaks hankija eesmärke täita ja teenuse kvaliteeti säilitada. Kaebaja ei ole ümber lükanud ega küsimärgi alla seadnud ühtegi hankija põhjendust vaidlustatud hanketingimuste vajalikkuse osas. Kaebaja ainus etteheide on jätkuvalt see, et hanketingimus tõstab teenuse hinda.
7.7.Kaebaja leiab, et kohus pidanuks analüüsima kõikide hanketingimuste õiguspärasust sõltumata sellest, kas kaebaja on hanketingimuse vaidlustanud või mitte. Kaebaja argument on vastuolus vaidlustusmenetluse ja halduskohtumenetluse aluspõhimõtetega.
7.8.Enamus vaidlustatud hanketingimustest sisaldusid täpselt samal kujul ka riigihankes nr 253659, kus leping on sõlmitud kaebaja endaga.
7.9.Vaidlustatud hanketingimused on õiguspärased. Hankija jääb enda varem esitatud argumentide juurde ja nõustub halduskohtu seisukohtadega.
7.10.Halduskohus ei eksinud menetlusnormide vastu, kui jättis istungi korraldamata. Kuna hankeasjade läbivaatamiseks on HKMS-s sätestatud pingelised menetlustähtajad, peavad esinema erakorralised põhjused istungi korraldamiseks. Kaebaja ei ole halduskohtumenetluses mitte mingil moel avaldanud, et ta peab istungi korraldamata jätmist oma õigusi rikkuvaks (HKMS § 90 lg 2). Kaebaja väidab veel, et istungi korraldamata jätmise tõttu ei olnud talle mõistetav, et ta peaks enda väiteid tõendama ja seetõttu on talle üllatuslik halduskohtu etteheide, et kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud. Antud juhul esindas kaebajat menetluse algusest alates kaks professionaalset advokaati, mistõttu pidi kaebajale olema arusaadav oma etteheidete kohta tõendite esitamata jätmise tagajärg.
8.Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta vastustaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
8.1.Tartu Ringkonnakohus leidis 30.05.2024. a otsuse nr 3-22-71 p-s 28, et kui vaidlus on riigihanke üle, millega soovitakse soetada teenust seadusest kohalikule omavalitsusele tuleneva ülesande täitmiseks, siis kuulub nii vastav ülesanne kui selleks vajaliku teenuse ostmiseks hankemenetluse korraldamine kohaliku omavalitsuse põhiülesannete hulka. Sotsiaaltransporditeenuse osutamise korraldamine on sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 38 lg 1 kohaselt kohustuslik omavalitsuslik ülesanne. Kui RHS kohustab vastustajat viima läbi vastava teenuse soetamiseks riigihanke, siis on riigihanke korraldamine vastustaja põhitegevuseks.
8.2.Oma põhiülesannete täitmise raames antud haldusakti õiguspärasuse kasuks peab haldusorgan suutma kohtus argumenteerida ilma välise õigusabita, isegi kui haldusakti andmisega seostusid keerukamad õigusküsimused (RKHK 15.01.2024. a otsus asjas nr 3-21-150, p 37). Seetõttu peab vastustaja olema ise võimeline kohtumenetluses argumenteerima, et tema koostatud riigihanke alusdokumendid on õiguspärased. Selle põhjendamiseks ei ole vaja spetsiifilisi õigusalaseid teadmisi. Vastustaja vajaduse kasutada vaidluses välist õigusabi on tinginud vastustaja enda sätestatud hanketingimuste keerukus. Riigihanke ettevalmistamine mõistlikel tingimustel oleks ilmselt juriidilised vaidlused ära hoidnud. Seega on vastustaja ise oma tegevusega põhjustanud endale kulud ja neid kulusid ei ole põhjendatud jätta kaebaja kanda.
8.3.Kaebaja ei nõustu ka vastustaja käsitlusega, et riigihangete läbiviimine saab olla haldusorgani põhitegevuseks vaid siis, kui tegemist on keskse hankijaga RHS § 42 tähenduses. Kui kohus nõustub selles osas siiski vastustajaga, siis võib kaebaja arvates käsitada vastustajat keskse hankijana tegutseva ühinguna RHS § 42 lg 7 mõttes. Tartu Vallavolikogu 24.01.2024. a otsusega nr 1 andis Tartu vald vastustajale volituse sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks riigihanke korraldamiseks ning alles pärast riigihanke tulemuste selgumist sõlmitakse haldusleping sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks. Seega on pigem tegemist keskse riigihankega RHS § 42 lg 1 mõttes.
9.Vastustaja esitas 09.01.2025 täiendava seisukoha, milles märkis järgmist.
9.1.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kui riigihange on läbi viidud seadusest tuleneva haldusülesande täitmiseks, siis sellise riigihanke korraldamine on haldusorgani põhitegevus. Vastustaja viitas apellatsioonkaebuses kohtupraktikale, mille kohaselt riigihangete läbiviimist loetakse halduse kõrvaltegevuseks sõltumata sellest, kas konkreetne hange on läbi viidud haldusorgani seadusest tulenevate haldusülesannete täitmiseks või mitte.
9.2.Kaebaja ei ole mõistnud RHS § 42 sisu ehk seda, millistel eeltingimustel saab hankijat pidada keskseks hankijaks. Vastustaja ei ole kohaliku omavalitsuse üksuste liit või muu ühendus, samuti pole hankija muu keskse hankijana tegutsev ühing, sest hankija põhikirja kohaselt ei ole tema põhitegevuseks riigihangete läbiviimine teiste isikute eest nagu keskseks
hankijateks olevatel asutustel (nt RIK, SMIT või RTK). Ükski kohalik omavalitsus ei ole haldusaktiga määranud vastustajat enda eest kõikide riigihangete läbiviijaks.
10.Kaebaja esitas 09.01.2025 täiendava seisukoha, milles märkis järgmist.
10.1.Vaidlust ei ole selles, et hanketingimustest ettevõtjale tulenevad riskid kajastuvad pakutava teenuse hinnas. Ebamõistlikud hanketingimused, mis panevad majanduslikud riskid tulevasele teenusepakkujale, viivad selleni, et pakkumusi hangitud teenuse osutamiseks ei esitata üldse või osad potentsiaalsed pakkujad jätavad pakkumuse tegemata, mis võib viia avaliku teenuse põhjendamatu hinnatõusuni.
10.2.Euroopa Kohus leidis otsuses C-295/20, et see, kui pakkujatele pannakse kohustus täita kõik hankelepingu täitmise tingimused juba pakkumuse esitamise ajal, kujutab endast ülemäära kõrget nõuet, mis võib pärssida ettevõtja soovi osaleda hankemenetlustes ja seeläbi rikkuda proportsionaalsuse ja läbipaistvuse põhimõtet (Euroopa Kohtu 08.07.2021. a otsus kohtuasjas C-295/20, p 62). Praegusel juhul soovib vastustaja parima pakkujaga sõlmida lepingu, millest tulenevad majanduslikud riskid jäävad sedavõrd suures ulatuses teenuseosutaja (vedaja) kanda, et see teeb hankes pakkumuse tegemise ettevõtja jaoks väga keeruliseks. Sellised hanketingimused pärsivad kaebaja soovi hankemenetluses osaleda ning rikuvad sellega kaebaja subjektiivseid õigusi (ettevõtlusvabadus).
10.3.Juba täna kehtiva lepingu aluseks oleva riigihanke tingimused on ebamõistlikud ja seetõttu on lepingu täitmise maksumus osutunud kõrgeks.
10.4.Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et veotasu muutmine on võimalik RHS § 123 ja HMS § 102 alusel. Kaebaja arvates on vastustaja raamlepingu p 6.10 sõnastusega soovinud välistada ka seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused.
10.5.Kaebaja esitas eelmise hanke tulemusena sõlmitud lepingute raames ettepanekud teenuse paremaks korraldamiseks, sh ettepaneku hinna alandamiseks (kaebuse lisa 13), kuid vastustaja ei võtnud neid ettepanekuid vastu (kaebuse lisa 14). Kaebajal oleks olnud võimalik hinda alandada, kui vastustaja oleks loobunud oma õigusest öelda leping ennetähtaegselt mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamisega üles. Seejuures oleks vastustajale jäänud alles kõik muud lepingust tulenevad õigused lepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks. Juba ainuüksi sellest kaebaja ettepanekust nähtub, et raamlepingu p-l 10.5 on väga tugev seos pakutava teenuse hinnaga.
10.6.Halduskohus oleks pidanud andma hanketingimuste proportsionaalsusele hinnangu, arvestades hanketingimusi tervikuna.
10.7.Tehnilise kirjelduse p-s 4.3 on üksikasjalikult loetletud, millised andmed peab vedaja kandma tellija nimel esitatavale kliendi omaosaluse arvele. Sellist volitust, mis annaks vedajale õiguse väljastada tellija nimel arveid selliselt, et arve tuleb tasuda vedajale, hanketingimustest ei nähtu.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et X (kaebaja/vaidlustaja) apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus. Ükski kaebaja apellatsioonkaebuses ega täiendavas seisukohas toodud väide ei anna alust halduskohtu 28.11.2024. a otsuse tühistamiseks ja asjas uue otsuse tegemiseks, millega esitatud tühistamis- ja kohustamiskaebus rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud halduskohus selles osas vaidlusaluse otsuse tegemisel materiaalõiguse normide kohaldamisel või tõendite hindamisel ega rikkunud ka menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub kõnealuses osas halduskohtu vaidlusaluse otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Kuna kaebaja väited vaidlustatud hanketingimuste osas on juba saanud vastused nii vaidlustusmenetluses kui ka kohtumenetluses, märgib ringkonnakohus apellatsioonkaebusele vastusena üksnes järgmist.
12.Kaebaja väitel rikkus halduskohus vaidlusaluse otsuse tegemisel menetlusnorme sellega,
et lähtus vaidlustatud hanketingimuste kontrollimisel alusetult nn meelevaldsuse testist.
12.1.Ringkonnakohtu hinnangul asus halduskohus igati põhjendatult seisukohale, et kuna hankijal on hanketingimuste seadmisel avar kaalutlusruum, on hankija seatud piirangud ja kriteeriumid VAKO-s ja kohtus vaidlustatavad üksnes siis, kui need on ilmselgelt asjakohatud, meelevaldsed või vastuolus riigihangete- ja õiguse üldpõhimõtetega ning rikuvad hankes osalemisest huvitatud isiku õigusi ja huve (RKHK16.11.2011. a otsus asjas nr 3-3-165-11, p 26; Tallinna RKK 24.09.2020. a otsus asjas nr 3-20-1202, p 10; 21.06.2018. a otsus asjas nr 3-18-587, p 10; Tallinna HK 04.05.2021. a otsus asjas nr 3-21-613, p 10; 24.04.2020. a otsus asjas nr 3-20-582, p 10; 06.09.2019. a otsus asjas nr 3-19-1443, p 13) ning, et VAKO ja halduskohus hankelepingu tingimuste majanduslikkust ja otstarbekust ei hinda (viidatud lahend asjas nr 3-20-1202, p 10; Tartu HK 29.05.2018. a otsus asjas nr 3-181047, p-d 13.2 ja 14.2).
12.2.Hankelepingu tingimus on proportsionaalne, kui see on kohane ja vajalik. Tingimus on kohane, kui see soodustab sellele seatud eesmärgi saavutamist, ning vajalik, kui eesmärki ei saa saavutada mõne teise, vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõu või tingimusega (Euroopa Kohtu 13.07.2017. a otsus C-76/16, p 33 ja 18.10.2012. a otsus C218/11, p 29). Nagu halduskohus vaidlusaluses otsuses märkis, põhjendas vastustaja kõigi vaidlustatud hanketingimuse vajalikkust ja seost hanke eesmärgiga pakkuda operatiivset, klientide reaalsetest vajadustest lähtuvat ja eelarvevahendite planeerimist võimaldavat sotsiaaltransporditeenust. Samuti põhjendas vastustaja menetluste käigus ka seda, miks ei ole kaebaja poolt soovitud ja talle soodsam tingimus kooskõlas tellitava teenuse olemusega või miks ei võimalda see hanke eesmärke saavutada. Proportsionaalsuse nõue ei tähenda aga seda, et hankija ja hankelepingu teiseks pooleks oleva ettevõtja õigused ja kohustused peavad olema mistahes hankelepingu maksumuse juures tasakaalus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et hankes osalev ettevõtja peab ise hindama, kas hankelepingu maksumus katab tema jaoks piisaval määral hankelepingust tulenevad riskid ning selle põhjal otsustama, kas hankes osaleda või mitte (Tallinna RKK otsus asjas nr 3-20-1202, p 22; Tallinna HK otsus asjas nr 3-21-613, p-d 9 ja 11; otsus asjas nr 3-20-582, p-d 12–13; otsus asjas nr 3-19-1443, p 13; Tartu HK otsus asjas nr 3-18-1047, p 8).
12.3.Säästlikkuse ja otstarbekuse põhimõte ei tähenda, et hankija peaks taotlema võimalikult madala hinnaga hankelepingu sõlmimist (RKHK 20.11.2019. a otsus asjas nr 3-17-2718, p 23). Pakkumuste hindamise kriteeriumidest tuleneb, et madalaim hind ei ole üldjuhul parima pakkumuse väljaselgitamise peamine kriteerium (RHS § 85 lg 4). Tuleb nõustuda vastustajaga, et talle haldusülesande volitanud KOV-ide sooviks polnud saada mitte võimalikult odavat teenust, vaid kvaliteetset sotsiaaltransporditeenust, mis seejuures võimaldaks eelarvevahendeid planeerida ja vastaks kohalike elanike reaalsetele vajadustele veomahtude osas. Samas on hankijal õigus oma äranägemisel ja oma soovide kohaselt hanketingimusi kujundada ka nii, et hanketingimuste tulemusena võib hangitava teenuse hind tõusta. Kui hanketingimused on ühtemoodi ebamugavad või ebasoodsad kõikide potentsiaalsete pakkujate suhtes, ei tähenda see hanketingimuse õigusvastasust. Kui selliste tingimuste kehtestamiseks on hankijal olnud asjakohane ja mõistlik põhjus, võivad need tingimused küll olla ebaotstarbekad, kuid see ei anna pakkujale õigust nõuda tingimuste muutmist (Tallinna RKK otsus asjas nr 3-20-1202, p 10). Hankija ei pea kujundama hankelepingu tingimusi selliselt, et need oleksid pakkujatele võimalikult soodsad ja meelepärased (Tartu HK otsus asjas nr 3-18-1047).
12.4.Vaidlustus ja ka kaebus hanketingimuste peale peavad sisaldama faktilist põhjendust (RHS § 190 lg 1 p 4) selle kohta, kuidas hankija tegevus riivab vaidlustaja õigusi ja huve (Riigihangete seadus. Kommenteeritud väljaanne. Lk 1075). Kaebaja ei ole selgelt põhjendanud, miks vaidlustatud hanketingimused on tema arvates õigusvastased või riivavad tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja poolt viidatud hanketingimuse mõju pakkumuse hinnale
ei tähenda aga seda, et hanketingimused on seetõttu õigusvastased. Kui kaebaja leiab, et hanketingimus tõstab pakkumuse maksumust, siis ongi kaebajal võimalik konkreetsest hanketingimusest lähtuv risk või rahaline koormus kajastada pakkumuse hinnas täpselt nii nagu kõikidel teistel pakkujatel.
13.Kaebaja heidab halduskohtule ette, et hanketingimuse õiguspärasuse kontrollimisel tulnuks arvestada hanketingimusi tervikuna, sest pakutav hind kujuneb hanketingimuste kui terviku alusel, kuid halduskohus andis hinnangu vaid iga üksiku vaidlustatud hanketingimuse õiguspärasuse kohta.
13.1.Ringkonnakohtu arvates ei pidanud halduskohus analüüsima kõikide hanketingimuste õiguspärasust sõltumata sellest, kas kaebaja hanketingimuse vaidlustanud oli või mitte. Nagu juba märgitud, on vaidlustuse ja kaebuse piiritlemine ehk otsus selle kohta, millised hanketingimused on õigusvastased ja rikuvad kaebaja subjektiivseid õigusi, kaebaja enda kohustus. Vaidlustatud hanketingimuste õigusvastasuse põhjendamine on samuti kaebaja kohustus. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja viidanud põhiliselt sellele, et hanketingimused mõjutavad pakkumuse hinda.
13.2.Mis puudutab veel hanketingimuste väidetavat õigusvastasust, siis on halduskohus ja ka vastustaja põhjendatult viidanud sellele, et suur osa käesolevas asjas vaidlustatud hanketingimustest on samal kujul sees ka riigihankes nr 253659, kus leping on sõlmitud just kaebajaga. Ka riigihankes nr 253659 sõlmiti raamleping, milles veomahud ei olnud vedajale garanteeritud, lepingus sisaldus samasugune korralise ülesütlemise ja erakorralise ülesütlemise regulatsioon, nagu vaidlustatud raamlepingu projekti p-des 10.4 ja 10.5, samuti oli riigihankes 253659 nõutav abivahendite pakkumine reisijatele, sõidukite välisküljel pidi samuti olema logo ja sõidukid pidid vastama nõuetele kogu lepingu kehtivusaja jooksul.
14.Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt leidis halduskohus ebaõigesti, et vaidlustatud hanketingimused on õiguspärased.
14.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ühestki õigusaktist ega ka kohtupraktikast ei tulene hankijale kohustust tagada töövõtjale makstava tasu perioodiline korrigeerimine. Ka vastustaja poolt viidatud Euroopa Kohtu praktika asjades nr C-421/22 ja C-152/17 kinnitab, et vedaja tasu perioodilise indekseerimismudeli puudumine hanketingimustes ei ole õigusvastane. Neis lahendites on isegi avaliku liiniveo lepingute puhul sedastatud, et pakkujal ei ole subjektiivset õigust nõuda tema reaalsete kulude hüvitamist või lepingu hinna jooksvat kaasajastamist võimaldava indekseerimismudeli sätestamist hanketingimustes. Teenuse hinna määramine neljaks aastaks ei ole seega liigselt koormav ning on usutav, et kohalike omavalitsuste jaoks on oluline teada, milline on kogu lepingu kehtivusaja jooksul kehtiv teenuse hind, et sellest tulenevalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks, määrata omaosalustasud jne. Lisaks eeltoodule ei ole sotsiaaltransporditeenus avalik liinivedu ÜTS-i tähenduses, mille suhtes kehtiks ÜTS § 23 lg-st 2 tulenev kohustus tagada igal ajahetkel lepingu täitmise faasis avaliku liiniveo kulude katmine lepingust saadava tuluga. See, et avaliku liiniveo lepingu täitmisega seotud kulud peavad olema alati kaetud lepingust saadava tuluga, on just avaliku liiniveo regulatsioon, mitte üldpõhimõte kõigi halduslepingute kohta. Kuigi hankija on riigihankes kehtestatud hanketingimuste kaudu soovinud, et pakkumuses esitatava veoteenuse hinna piisavuse riski kannaks pakkuja, ei järeldu sellest tellija kohustust garanteerida pakkuja poolt pakutava veohinna perioodilist indekseerimist.
14.2.Halduskohus ja vastustaja on põhjendatult leidnud, et tulenevalt sotsiaaltranspordi olemusest kujuneb reaalne vajadus sotsiaaltranspordi tellimuste järele jooksvalt ja vastustajal ei ole võimalik sätestada hanketingimustes ka minimaalseid veomahtusid, mille täitmise kohustuks vastustaja vedajale igal juhul tagama, sest hankija ei saa mõjutada seda, millised puudega isikud millises teeninduspiirkonnas ja kuhu täpselt soovivad sõita. Seega on igati
mõistlik sellise teenuse tellimine raamlepingu alusel vastavalt reaalsetele vajadustele. Eelneva kogemuse pinnalt on vastustaja hanketingimuses sätestanud ka eelduslikud veomahud igas riigihanke osas, kuid põhjendatuks ei saa pidada olukorda, kus hankija võtab kohustuse maksta kinni transporditeenus kasvõi minimaalsetes veomahtudes olukorras, kus ta ise ei saa mõjutada transporditeenuse reaalset vajadust.
14.3.Riigihankes sõlmitava lepingu erakorralise ülesütlemise aluste piiramine on vajalik sotsiaaltransporditeenuse järjepidevuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Samuti ei ole hanketingimustega kuidagi piiratud kaebaja õigust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kui lepingu täitmine peaks osutuma vedaja jaoks ettenägematult majanduslikult koormavaks. Halduslepingute osas on seaduses sätestatud regulatsioon, et halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks majandusliku tasakaalu muutumise tõttu peab eraõiguslik pool pöörduma selleks kohtusse (HMS § 102 lg 4). Vedaja poolt lepingu ülesütlemine tellija võlgnevuse tõttu ei vii kuidagi järelduseni, et vedaja osutab teenust tasuta, sest vedajal säilivad kõik tasunõuded osutatud teenuse eest koos muude sanktsioonidega (viivisenõue). Raamlepingu pga 10.4 ei ole hankija seega kuidagi piiranud või välistanud kaebaja õigust lepingust väljuda HMS § 102 lg 4 alusel. Ühepoolset kohtuvälist ülesütlemisõigust ei ole sellest sättest eraõiguslikule poolele kunagi tulenenud ning lepingu muutmise nõudeõigust ja kohtusse lepingu lõpetamise taotlusega pöördumise õigust ei ole hanketingimustes välistatud.
14.4.Pakkuja peab korraldama oma äritegevuse nii, et 90-päevase etteteatamisega on tal võimalik lepingu täitmiseks planeeritud ressursid ümber suunata. Samuti ei saa korralise ülesütlemise säte rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras, kus tegemist on raamlepinguga, mille puhul ei ole garanteeritud konkreetseid veomahtusid. Asjaolu, et hanketingimus võib mõjutada pakkumuse hinda, ei muuda veel hanketingimust ennast õigusvastaseks.
14.5.Vastustaja selgituste kohaselt on riigihanke osades 1 ja 2 nõutav minimaalne sõidukite arv määratud lähtudes riigihankes 253659 kaebajaga sõlmitud lepingust tulenevast praktikast. Kaebaja algatusel on riigihankes nr 253659 nimetatud nii osas 1 kui ka osas 2 lepingu teenindamiseks 33 sõidukit kummaski osas, ehkki nõutud oli kummaski osas vaid 8 sõidukit. Tuginedes riigihanke nr 253659 kogemusele ja praktikale on nii osas 1 kui ka osas 2 vajalik tagada võimalus, et kummaski osas on korraga väljas 26 sõidukit ja see eesmärk on saavutatav vaid nii, et osas 1 minimaalselt nõutud 13 sõidukit ei kattu osas 2 nõutud minimaalse 13 sõidukiga. Kui vedaja soovib kummagi osa teenindamiseks kasutada suuremal arvul sõidukeid, siis nende osas puudub ristkasutusele piirang. Sellest tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et hankija seatud nõuded sõidukite arvule on ilmselgelt meelevaldsed.
14.6.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ilmselgelt on abivahendite tagamine ka samal päeval toimuva kahe sõidu vahelisel ajal vajalik, kui näiteks puudega reisija vajab abivahendit oma sihtkohas toimetulekuks. Sotsiaaltranspordi eesmärk on võimaldada ka puuetega isikutel osaleda ühiskondlikus elus, õppida, töötada ja kasutada vajadusel tervishoiuteenuseid, mistõttu on isiku puudest tingitud abivahendite tagamise kohustus samal päeval toimuvate sõitude vahelisel ajal vajalik selle eesmärgi saavutamiseks. Asjaolu, et abivahendite võimaldamine reisijatele võib tõsta teenuse hinda, pole põhjus hanketingimuse õigusvastaseks tunnistamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt on abivahendite tagamise kohustus kaebajal olemas ka riigihankes nr 253659.
14.7.Halduskohus leidis igati põhjendatult, et hanketingimused moodustavad lahutamatu osa riigihankes sõlmitavast lepingust ning tehnilise kirjelduse p 3.5 ütleb otse, et riigihanke osades 1, 2 ja 4 peab olema täidetud keskkonnahoidlikkuse nõue. Seega ei ole tehnilise kirjelduse nõuded piiratud vaid sellega, et pakkumuses tuleb nimetada keskkonnahoidlikud sõidukid, kuid pakkumuse alusel sõlmitud lepingu täitmine ei pea pakkumuse ja tehnilise kirjelduse nõuetega kooskõlas olema.
14.8.Halduskohus on vaidlusaluses otsuses õigesti leidnud, et ükski seadusesäte ei keela halduslepinguga volitada vedajat tellija nimel ettemaksuarvet väljastama nii, et ettemaksu
laekumine toimub vedaja arveldusarvele. Kaebaja heitis ette seda, et talle ei ole arusaadav, mida tähendab see, et kliendile väljastatud ülekandearve tasumata jätmisel vastutab laekumata tulu eest tellija. Vastustaja selgitas, et tehnilise kirjelduse p 4.8 järgi käsitletakse klientide omaosalusest laekunud tulu vedaja ettemaksena ehk kattena tellija poolt vedajale maksmisele kuuluvale tasule. Kui klient omaosalusarvet vedaja kontole ei tasu, siis ei ole p 4.8 kohaselt vedaja vastavat ettemaksu tellijalt saanud ning vedajal on tellija suhtes ettemaksu tasunõue.
14.9.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sõidukitel nõutav hankija logo ja vedaja logo on abiks puudega isikule sotsiaaltranspordisõiduki leidmisel, kuna on eluliselt usutav, et paljude sõitude algpunkt võib olla rahvarohke ja tihedama liiklusega (tervishoiuasutuste juurdepääsualad).
15.Kaebaja heidab halduskohtule ette menetlusnormi olulist rikkumist seetõttu, et halduskohus ei rahuldanud tema taotlust kohtuistungi korraldamiseks, kuigi kaebaja arvates olid vaidluse all ka faktilised asjaolud ja istungi korraldamata jätmise tõttu ei olnud talle mõistetav, et ta peaks enda väiteid tõendama ja seetõttu oli talle üllatuslik halduskohtu etteheide, et kaebaja ei ole oma väiteid tõendanud.
15.1.Ringkonnakohus kaebaja etteheidetega ei nõustu. Asja läbivaatamise vormi valik on kohtu diskretsiooniline otsustus ning kohus ei ole iseenesest seotud menetlusosaliste tahteavaldustega. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib kohus asja lahendada kirjalikus menetluses, kui menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused. Halduskohus leidis 22.10.2024. a määruses, et istungi korraldamine on otstarbekas siis, kui see aitab reaalselt asja lahendamisele kaasa. Kaebaja ei põhjendanud kuidagi oma soovi asjas istung korraldada ja halduskohtule ei olnud asja materjalide pinnalt ära tuntav vajadus istungi korraldamiseks näiteks põhjusel, et käesolevas asjas on vaidluse all ka faktilised asjaolud. Poolte ärakuulamine ei pea igal juhul toimuma kohtuistungil, vaid kohus võib pooled ära kuulata ka kirjalikult. Pooled saidki oma seisukohti selgitada kohtule esitatud menetlusdokumentides ning esitada vastuväiteid vastaspoole seisukohtadele. Nõustuda tuleb ka sellega, et arvestades käesoleva vaidluse iseloomu, ei olnud praegusel juhul vajalik istungit korraldada ning kohus sai asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitada kohtuistungit korraldamata.
15.2.Kaebaja väide, et käesolevas asjas on vaidluse all ka faktilised asjaolud või küsimused, jääbki üksnes väiteks, sest ühtegi sellist asjaolu või küsimust ei ole ka apellatsioonkaebuses esile toodud. Asja materjalide pinnalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et antud asjas on vaidluse all üksnes õiguslikud asjaolud.
15.3.HKMS § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega ei ole kaebajal alust väita, et asjas istungi korraldamata jätmise tõttu ei olnud talle mõistetav, et ta peaks enda väiteid tõendama ja seetõttu on talle üllatuslik halduskohtu väide, et kaebaja ei ole kõiki oma väiteid tõendanud.
15.4.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole samuti alust etteheideteks, et asjas istungi korraldamata jätmise tõttu ei saanud kaebaja anda kohtule seletusi ja esitada põhjendusi kõigi tekkinud küsimuste kohta ning võtta osa tõendite uurimisest. Käesoleva vaidluse näol on tegemist tavapärase vaidlusega hanketingimuste õiguspärasuse üle, kus pole olnud vaidlust mingisuguste faktiliste asjaolude üle ja pole esitatud ka selliseid uusi tõendeid, mis vajanuks vahetut uurimist istungil põhjusel, et tõendite suhtes seisukoha avaldamine kirjalikus menetluses pole võimalik või pole sama tõhus. Asjas said oma arvamuse ja põhjendused kaebuse, vastuse ja täiendavate seisukohtade näol esitada mõlemad pooled ning halduskohtule esitati samad materjalid, mis olid menetlusosalistele tuttavad juba vaidemenetluses. Seetõttu pole halduskohus asja kirjalikus menetluses lahendades oluliselt menetlusnorme rikkunud.
Vastustaja/hankija
MTÜ
Tartumaa
Ühistranspordikeskus
palub
esitatud
apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis vastustaja menetluskulud tema enda kanda, kuigi X kaebus jäi tervikuna rahuldamata. Vastustaja hinnangul on halduskohtu selline otsustus jätta hankija menetluskulud tema enda kanda üllatuslik ja vastuolus kehtiva kohtupraktikaga analoogsetes asjades.
17.Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Halduskohus põhjendas vastustaja kulude tema enda kanda jätmist sellega, et vastustaja on hankija RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses, mistõttu laieneb talle kohustus soetada teenuseid hankemenetluse kaudu ja kuna vastustajale on kohalike omavalitsuste poolt halduslepinguga üle antud kohustus korraldada sotsiaaltransporditeenuse osutamist, kuulub nii sotsiaaltranspordi korraldamine kui ka selleks vajaliku teenuse ostmiseks hankemenetluse korraldamine vastustaja põhiülesannete hulka, viidates mh Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024. a otsusele asjas nr 3-22-71.
17.1.Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu, kuna asjaolu, et vastustaja on eraõigusliku isikuna RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses avaliku sektori hankija, kes on kohustatud järgima RHS-is sätestatud korda, ei tähenda veel seda, et vastustaja poolt mõne teenuse ostmiseks hankemenetluse korraldamine ja selle raames RHAD koostamine on alati käsitatav vastustaja põhiülesandena (igapäevase põhitegevusena). Ka see, et asja materjalidest (nt Tartu VVK 24.01.2024. a otsus nr 1) nähtuvalt osutatakse Tartu valla elanikele sotsiaaltranspordi teenust MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskuse ja valdade vahel sõlmitava sotsiaaltranspordi logistika- ja veoteenuse halduslepingu alusel, ei tähenda, et hankemenetluse läbiviimine sotsiaaltranspordi osutamiseks Tartu maakonnas oleks käsitatav vastustaja igapäevase põhitegevusena tulenevalt halduslepingust, mis omakorda õigustaks hankija poolt kohtumenetluses kasutatud välise õigusabi kulu tema enda kanda jätmist ka kaebuse rahuldamata jätmise korral.
17.2.Riigikohus on juba 15.01.2015. a kohtuotsuse nr 3-3-1-68-14 p-s 33 märkinud, et riigihangetest võrsunud vaidlusi ei saa pidada haldusorgani igapäevase põhitegevuse hulka kuuluvaks. Viidatud juhul korraldas hanke Tahkuranna Vallavalitsus KOV-i üksusena. Sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka 11.12.2020. a asjas nr 3-20-1198 tehtud otsuses, kus hankija/vastustaja oli Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus. Riigikohus märkis nimetatud otsuses viitega oma otsusele asjas nr 3-3-1-68-14 ja määrusele asjas nr 3-18-1445/52, et pidades vastustaja välise õigusabi kasutamist põhjendamatuks tulenevalt sellest, et vaidlus ei väljunud haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest, kuna vastustajal on hangete korraldamise pädevus ja kogemus, hälbis ringkonnakohus menetluskulu jaotamisel halduskolleegiumi praktikast, mille kohaselt peab kohtumenetluses vaidlustuse rahuldamata jäämisel kaebaja kandma hankija põhjendatud õigusabikulud. Samas lahendis selgitas Riigikohus veel, et jääb varasema seisukoha juurde ning rõhutab, et hankemenetluse eesmärk on mh ehitustööde, kaupade ja teenuste ostmisel hankija raha säästmine (RHS § 2 lg 1) ning selle eesmärgiga ei oleks kooskõlas olukord, kus õiguspärase hanke korraldaja kanda jäävad vaidlustamisega kaasnenud lisakulud. See, kas määrata hankevaidluses hankija esindajaks majasisene jurist või advokaat, on hankija töökorralduse küsimus, mida kohus ei hinda ning kaebaja ei saa nõuda, et hankija korraldaks enda esindamise kohtumenetluses kaebajale soodsaimal viisil. Eeltoodu tõttu ei ole alust nõustuda halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt riigihankevaidluses on põhjendatud menetluskulude jätmine hankija enda kanda juba üksnes seetõttu, et tegemist on hankijaga RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses.
17.3.Asjades, kus hankija/vastustaja on olnud mõni piirkondlik transpordikeskus ja kus kaebaja kaebus on jäetud rahuldamata, on ka haldus- ja ringkonnakohtud korduvalt hankija kasuks õigusabikulusid välja mõistnud (vt nt Tallinna RKK 13.11.2018. a otsus asjas nr 3-181570 ja 07.01.2021. a otsus asjas nr 3-20-1900; Tallinna HK 20.05.2019. a otsus asjas nr 319-631; Tartu RKK 23.08.2018. a otsus asjas nr 3-18-1031 ja 26.01.2023. a otsus asjas nr 322-2270). Asjades, milles vaidluse sisuks oli RHAD-i erinevate punktide ja VAKO vastava
otsuse vaidlustamine kaebaja poolt, on kohtud kaebuse rahuldamata jätmisel samuti jätkuvalt pidanud õigustatuks piirkondliku ühistranspordikeskuse õigusabikulude kaebajalt välja mõistmist (vt nt Tartu HK 06.07.2018. a otsus asjas nr 3-18-1047, Tartu HK ja Tartu RKK 2023. a otsused asjas nr 3-23-1314 ning Tallinna RKK 18.06.2021. a otsus asjas nr 321-613). Olukorras, kus kaebaja kaebus jäeti rahuldamata, on vastustaja menetluskulud jäetud välja mõistmata näiteks juhul, kui vaidluse sisuks oli avaliku teenindamise lepingu täitmine (vt Tallinna HK 25.03.2021. a otsus asjas nr 3-21-34) ning juhul, kui hankijaks oli Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus, mille osas leiti, et tema üheks põhimääruse järgseks põhifunktsiooniks on riigiasutustele riigihangete korraldamise teenuste osutamine, mille tõttu on ta pigem sarnane Riigi Tugiteenuste Keskusega (oli 2016-2017 määratud vabatahtlikuks keskseks hankijaks valitsusasutuste ja nende hallatavate riigiasutuste hangetes) ja seega ei ole tegemist sellise hankijaga, kes korraldaks hankeid vaid muude, seaduse või põhimäärusega ettenähtud ülesannete täitmiseks (Tallinna HK ja Tallinna RKK 2019. a otsused asjas nr 3-19-531).
17.4.Mis puudutab vastustajat, siis ÜTS § 15 kohaselt on piirkondlik ühistranspordikeskus omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing ning omavalitsusüksused võivad volitada teda halduslepingu alusel täitma sama seaduse §-s 13 nimetatud ülesandeid ja ÜTS § 15 lg 3 järgi on piirkondliku ühistranspordikeskuse ülesanne tagada elanikele ühistranspordikeskuse asutajate ettenähtud tegevuspiirkonnas soodsam ja majanduslikult tõhusam ühistransport. Vastustaja põhiülesanne on seega ühistranspordi, mitte riigihangete korraldamine. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus eesmärgiks on ka põhikirja järgi sõitjateveo korraldamine ning selle täitmiseks korraldab MTÜ mh liinivedu, töötab välja arengukavasid, koostab uuringuid, kinnitab sõiduplaanid, korraldab taristuobjektide planeerimist, haldab piletisüsteeme, sõlmib vedajatega lepinguid ja korraldab avalikke konkursse vedajate valimiseks. Viimati mainitu ei tähenda aga, et kuigi piirkondlik ühistranspordikeskus sõitjateveo korraldamisel sõlmib ka lepinguid ja viib vajadusel läbi riigihankeid vedajate valimiseks, on riigihangete korraldamine tema põhifunktsioon. Nagu juba p-des 13.2 ja 13.3 märgitud, siis kohtupraktikas on kujunenud selge seisukoht, et ka juhul, kui ühistranspordikeskuse pädevusse kuulub mh liiniveo lepingute sõlmimine ja sel eesmärgil riigihangete korraldamine, siis sellest hoolimata ei saa riigihangetest võrsunud vaidlusi ei kohaliku omavalitsusüksuse ega piirkondliku ühistranspordikeskuse puhul pidada nende igapäevase põhitegevuse hulka kuuluvaks. Juba Tartu RKK 23.08.2018. a otsuses asjas nr 3-18-1031, kus hankijaks oli MTÜ Valgamaa Ühistranspordikeskus ja kaebus jäeti rahuldamata, öeldi näiteks, et kuigi asjas 3-3-1-68-14 oli vastustajaks kohalik omavalitsusüksus ning käesolevas asjas piirkondlik ühistranspordikeskus, kelle ülesandeks on mh vedaja leidmiseks riigihanke korraldamine, siis tuleb arvestada, et ÜTS § 15 järgi on piirkondlikuks ühistranspordikeskuseks äriühing või MTÜ, kes on asutatud omavalitsusüksuste ja riigi poolt ning meelevaldne oleks olukord, kus kohaliku omavalitsusüksuste poolt loetaks riigihanke teostamine kõrvalfunktsiooniks ning välise õigusabi kasutamine põhjendatuks, kuid nende poolt asutatud MTÜ puhul loetaks välise õigusabi kasutamine põhjendamatuks. Samuti ei ole põhjust arvata, et niisuguse ühistranspordikeskuse asutamisel tuleks lugeda selle põhifunktsiooniks ka riigihankealaste vaidluste pidamine kohtus ning näha selle jaoks ette vajalikud ressursid, samas kui riigil ja kohalikul omavalitsusüksusel on võimalik sellise vaidluse pidamiseks kasutada välist õigusabi. Ringkonnakohus märkis veel, et kui sellistes vaidlustes oleks kaebajatelt piirkondlike ühistranspordikeskuste kasuks õigusabikulude väljamõistmine välistatud, siis ei riskiks kaebajad riigihanke vaidlustamisel sisuliselt millegagi ning oleks arvestatav oht, et isikud võiksid oma kaebeõigust sellistel juhtudel kuritarvitada ning esitada nt perspektiivituid kaebusi, mille tegelik eesmärk on üksnes korraldatud riigihanke nurjamine. Sellele, et ka juhul, kui vaidluse all on olnud just hanketingimuste vaidlustamine, peeti hankemenetlust ikka
haldusorgani kõrvalfunktsiooniks, viitas Tallinna RKK asjas nr 3-21-613 tehtud otsuses. Eeltoodu tõttu ei ole alust nõustuda halduskohtu tõlgendusega, mille kohaselt riigihankevaidluses on põhjendatud menetluskulude jätmine hankija enda kanda juba üksnes seetõttu, et tegemist on hankijaga RHS § 5 lg 2 p 5 tähenduses.
17.5.Kuigi sotsiaaltranspordi korraldamise nõue ei tulene omavalitsusorganitele ÜTS §-s 13 nimetatud ülesannete kaudu, vaid KOKS § 6 lg 1 ja SHS § 38 lg 1 kaudu ja sellega seonduvat kohustust ei tulene ühistranspordikeskusele selgelt ei ÜTS-st ega ka vastustaja kehtivast põhikirjast, siis ei ole kahtlust, et keskuse liikmetega sõlmitavate halduslepingute alusel võib vastustaja sotsiaaltranspordi korraldamisega omavalitsusüksuse asemel tegeleda. KOKS § 6 lg 1 viitab omavalitsusüksuse ülesandena ka ühistranspordi korraldamisele oma territooriumil ning ÜTS § 2 kohaselt on ühistransport tasuline sõitjatevedu, mida teostatakse eelkõige liiniveo, juhuveo või taksoveo korras. Olenevalt omavalitsusüksuse vajadusest, võidakse ka sotsiaaltransporditeenust osutada nii liiniveo, juhuveo kui ka taksoveo korras. Lähtudes p-des 13.2 ja 13.3 toodud kohtulahendite selgitustest, siis pelgalt asjaolu, et vastustaja tegeleb ühistranspordikeskuse liikmetega sõlmitavate halduslepingute alusel ka ühistranspordiga külgnevate transporditeenuste (sotsiaaltransport) korraldamisega ning peab sel eesmärgil vajadusel riigihankeid korraldama, ei tähenda ringkonnakohtu hinnangul siiski seda, et vastustaja põhitegevuse hulka kuulub seetõttu ka mistahes juriidiliste vaidluste pidamine seoses sotsiaaltranspordi hangetega, nende alusel vastavate veolepingute (raamlepingud) sõlmimisega jne. Hankija viib riigihankeid läbi ainult selleks, et täita oma põhieesmärke ühistranspordi, sh sotsiaaltranspordi, korraldamisel.
17.6.Kuna asja materjalidest, sh MTÜ põhikirjast ja 2023. a majandusaasta aruande tegevusaruandest (https://ariregister.rik.ee/est/company/80426233/Mittetulundus %C3%BChing-Tartumaa-%C3%9Chistranspordikeskus) nähtub, et vastustajal puuduvad ka õigusosakond ja koosseisuline jurist, siis on seda enam õigustatud hankijal välise õigusabi kasutamine (vt nt Tallinna RKK 07.01.2021. a otsus nr 3-20-1900, p 16 ja 08.07.2019. a otsus nr 3-19-631, p 18) ning ka käesoleva asja lahendamisel tuleb lähtuda Riigikohtu 15.01.2015. a otsuses nr 3-3-1-68-14 toodud seisukohtadest. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu otsused asjades nr 3-21-150, 3-18-687 ja 3-3-1-26-12 ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale, kuna neis kirjeldatud menetlustes ei ole tegemist olnud hankemenetlustega, vaid kaebuste sisuks olid kultuuriministri käskkiri mälestise kaitsevööndi kehtestamise kohta, Maa-ameti otsus, millega keelduti moodustamast katastriüksust avalikus veekogus ja Ravimiameti ettekirjutus lõpetada reklaami avaldamine. Nendel juhtudel oli haldusorganite õigusabikulude nende enda kanda jätmine kaebuse rahuldamata jätmise korral õigustatud, kuna vaidluste sisust nähtuvalt ei väljunud need haldusorganite põhiülesannete raamidest.
18.Ringkonnakohtu arvates ei tulene ka Tartu Ringkonnakohtu 30.05.2024. a otsusest asjas nr 3-22-71 sellist tõlgendust, mis annaks aluse jätta käesolevas asjas hankija/vastustaja õigusabikulud kaebuse rahuldamata jätmisel vastustaja enda kanda.
18.1.Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et nimetatud kohtuasja asjaolud erinevad oluliselt käesoleva asja asjaoludest. Asjas nr 3-22-71 toimunud vaidlus kohtumenetluses puudutas olukorda, kus enne vaidlustuse suhtes lõpliku sisulise lahendi saavutamist otsustas hankija hanke kehtetuks tunnistada ning seetõttu jäi vaidlustus VAKO-s läbi vaatamata RHS §-de 197 lg 1 p 8 ja 192 lg 3 p 5 alusel, mis ei võimaldanud hankijalt vaidlustusmenetluse kulusid, välja arvatud riigilõiv, kaebaja kasuks välja mõista. Kohtuvaidluse esemeks oli kõnealuse VAKO otsuse tühistamine ning sisuliseks vaidlusküsimuseks see, kas VAKO oleks pidanud vaidlustusmenetluse lõpetama RHS § 197 lg 1 p 3 ja lg 5 alusel, mis võimaldaks vaidlustusmenetluse kulude hüvitamist tervikuna. Sel põhjusel nõudis kaebaja eelnimetatud asjas hankijalt (Rakvere vald) halduskohtumenetluses
vaidlustamismenetluse kulude väljamõistmist. Käesoleval juhul on tegemist riigihankevaidlusega, kus kaebaja vaidlustas VAKO-s riigihankes kehtestatud hanketingimused, vaidlustus võeti menetlusse ja jäeti täies ulatuses rahuldamata, misjärel esitas vaidlustaja/kaebaja VAKO otsuse peale halduskohtule tühistamiskaebuse ja nõudis ka hankija kohustamist viia RHAD vastavusse õigusaktidega, milline kaebus jäeti tervikuna halduskohtus rahuldamata.
18.2.Asjas nr 3-22-71 leidis ringkonnakohus, et vaidluse ese väljub haldusorgani põhiülesannete raamidest, kuna kohaliku omavalitsuse üksus (vallavalitsus) on hankija RHS § 5 lg 2 p 2 järgi ja vaidlusega seotud riigihanke sisuks oli kalmistu hooldamine perioodil 2022-2024 ning vastustajale tulenes kohustus tagada kalmistu heakord kalmistuseadusest, mis tähendab, et nii kalmistu hooldamine kui ka selle teenuse ostmiseks hankemenetluse korraldamine kuuluvad valla kui vastustaja ja hankija põhiülesannete hulka. Ringkonnakohus leidis, et seetõttu ei ole selles vaidluses vastustaja kasutatud õigusabi kulude jätmine kaebaja kanda põhjendatud ka siis, kui kaebus jääb rahuldamata, viidates Riigikohtu 24.03.2021. a otsusele asjas nr 3-18-687 ja seal toodud praktikale. Asjas nr 3-18-687 tehtud otsus ega ka selle p-s 24 viidatud lahendid asjades nr 3-3-1-50-16 ja 3-3-1-63-10 ei räägi hankemenetlusest ega sellest, et hankemenetlusest võrsunud kohtumenetluses jäävad õiguspärase hanke korraldaja enda kanda õigusabikulud ka siis, kui kohtumenetluses jääb vaidlustus rahuldamata ja seda põhjusel, et kui ta juba on hankija, siis väljub tema tegevus haldusorgani igapäevase tegevuse raamidest, kuna hankijal on hangete korraldamise pädevus ja kogemus olemas. Asjas nr 3-18-687 kirjeldatud vaidluse sisuks oli Maa-ameti otsus, millega keelduti moodustamast katastriüksust avalikus veekogus. Selles viidatud lahendite sisuks oli isiku kaebus erakondade rahastamise järelevalve komisjoni ettekirjutuse peale, mille osas leiti, et tegemist on vastustaja põhiülesandega ja ERJK peab seetõttu olema kohtus ise suuteline oma tegevust õigustama ning Keskkonnainspektsiooni protest Kõue Vallavalitsuse korralduste tühistamiseks.
18.3.Mis puudutab veel hankijat/vastustajat ja asjas nr 3-22-71 märgitut, et vallavalitsusele hankijana tulenes kohustus tagada kalmistu heakord ka otse kalmistuseadusest, siis käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et MTÜ-le Tartumaa Ühistranspordikeskus ei tulene otse seadusest (KOKS § 6 lg 1, SHS § 38 lg 1) kohustust korraldada konkreetse valla või linna territooriumil sotsiaaltransporditeenust ning isegi juhul, kui vastustaja tegeleb ühistranspordikeskuse liikmetega sõlmitavate halduslepingute alusel sotsiaaltransporditeenuse korraldamisega ning peab sel eesmärgil vajadusel riigihankeid korraldama, ei tähenda see seda, et vastustaja põhitegevuse hulka kuulub seetõttu ka mistahes juriidiliste vaidluste pidamine seoses sotsiaaltranspordi hangetega, nende alusel vastavate veolepingute (raamlepingud) sõlmimisega jne. Vastustaja põhiülesanne on ÜTS-i ja MTÜ põhikirja järgi endiselt ühistranspordi (selle osana sotsiaaltranspordi), mitte riigihangete korraldamine ning riigihangete läbiviimine on keskuse jaoks vaid vahend talle usaldatud haldusülesannete täitmiseks (sõitjateveo korraldamine, piirkonna elanikkonna sõiduvajaduste rahuldamiseks logistiliste plaanide koostamine ja ellurakendamine, liinivõrgu kujundamine, piletimüügisüsteemi kasutuselevõtt ja arendamine jne).
18.4.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodust tulenevalt ei ole asjas nr 3-22-71 toodud tõlgendus käesolevas asjas kohaldatav ning selle alusel ei saa käesolevas asjas jätta hankija/vastustaja õigusabikulusid tema enda kanda põhjendusega, et vaidluse ese ei välju vastustaja põhiülesannete raamest.
19.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja ka keskne hankija RHS § 42 lg 7 tähenduses, kellele pandud haldusülesande keskne eesmärk ongi teiste haldusorganite eest riigihankemenetluste tehniline läbiviimine.
19.1.Tartu VVK 24.01.2024. a otsusest nr 1 nähtub, et MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskuse liikmete 01.12.2023 toimunud üldkoosolekul otsustati, et
ühistranspordikeskus hakkab ette valmistama uut hanget Tartu maakonnas sotsiaaltransporditeenuse osutamisel vedaja leidmiseks. Nimetatud otsusega anti Tartu Vallavalitsusele nõusolek osaleda MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskuse korraldatava sotsiaaltransporditeenuse uut riigihanget ettevalmistavates protsessides, sõlmida pärast riigihanke tulemuste selgumist haldusleping MTÜ-ga Tartumaa Ühistranspordikeskus sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks Tartu valla elanikele kuni neljaks aastaks, kui see on olemasolevast lepingust soodsam ning volitus sõlmida otsuses nimetatud halduslepingut.
19.2.Viidatud otsuse kohaselt sõlmitakse haldusleping ühistranspordikeskusega sotsiaaltransporditeenuse osutamiseks tõesti pärast uue riigihanke tulemuste selgumist, kuid sellest tulenevalt ei ole ringkonnakohtu arvates vastustaja näol veel tegemist keskse hankijaga. Keskne riigihange on RHS § 42 lg 1 kohaselt keskse hankija poolt hankijale asjade ostmine või teenuste tellimine või hankelepingu või raamlepingu sõlmimine hankijale asjade ostmiseks või teenuste või ehitustööde tellimiseks. Samas sätestab RHS § 42 lg 7, et käesoleva seaduse § 5 lg 2 p-s 2 nimetatud hankija volitusel (KOV üksus, -asutus ja ühendus) võib tema eest riigihanke korraldada KOKS § 62 lg 1 p-s 3 sätestatud koostöövormis asutus või muu keskse hankijana tegutsev ühing. KOKS § 62 lg 1 p 3 kohaselt võivad vallad ja linnad ühiste huvide väljendamiseks, esindamiseks ja kaitsmiseks ning ühiste ülesannete täitmiseks moodustada kohaliku omavalitsuse üksuste liite ja muid ühendusi. Seega tuleks kohaliku omavalitsuse üksusel, asutusel või üksuste ühendusel riigihangete korraldamise ülesannete üleandmiseks moodustada keskse hankijana tegutsev liit või ühendus KOKS § 62 lg 1 p 3 alusel. ÜTS § 15 lg 1 kohaselt on piirkondlik ühistranspordikeskus omavalitsusüksuste ja riigi asutatud äriühing või mittetulundusühing, kus riigil ja omavalitsusüksustel on enamusotsustusõigus. Eeltoodust saab järeldada, et vastustaja ei saa olla keskne hankija RHS § 42 mõistes, sest ta ei ole moodustatud KOKS § 62 lg 1 p 3 kohaselt. Samuti pole vastustaja käsitatav muu keskse hankijana tegutseva ühinguna KOKS § 62 lg 1 p 3 mõistes.
20.Eeltoodust tulenevalt kuulub MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu 28.11.2024. a otsus tuleb tühistada osas, millega kohus jättis hankija menetluskulud tema enda kanda (otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab OÜ-lt X MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus kasuks välja halduskohtumenetluse kulud. HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus poolt halduskohtus kantud menetluskulude suuruseks oli 3237.50 eurot (ilma käibemaksuta). Õigusabi osutati kokku 17,5 tundi hinnaga 185 eurot tund. Ringkonnakohus loeb vastustaja vajalikeks ning põhjendatud õigusabikuludeks esimese astme kohtus summat 2405 eurot (ilma käibemaksuta), arvestades seda, et vaidlustusmenetluse läbimisel olid vaidluse temaatika ning asjakohane kohtupraktika esindajale halduskohtumenetluses juba suures osas varasemast teada, sest sama advokaat esindas hankijat/vastustajat ka vaidlustusmenetluses ja VAKO otsuses peeti hankija esindaja põhjendatud kuluks 4810 eurot 26 töötunni eest (tunnihind 185 eurot). Eeltoodust tulenevalt vähendab ringkonnakohus nõutud õigusabikulude suurust ja peab mõistlikuks summat, mis kokku vastab esindaja 17,5 töötunni asemel 13-le töötunnile ehk siis 2405 eurot (13x185=2405), milline summa tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista.
21.Kuna X poolt ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. MTÜ Tartumaa Ühistranspordikeskus esitas ringkonnakohtule taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks summas 3718.50 eurot (õigusabikulud), millele lisandub riigilõiv summas 1280 eurot. Õigusabi osutati kokku 20,1 tundi hinnaga 185 eurot tund. Kehtiva kohtupraktika kohaselt ei saa menetluskulud kõrgemas kohtuastmes olla üldjuhul suuremad
kui eelmises kohtuastmes (nt RKHK 10.01.2023. a otsus nr 3-20-1280). Kuna ringkonnakohus pidas vastustaja põhjendatud esindajatasuks halduskohtumenetluses 2405 eurot, siis vastustaja põhjendatud menetluskuludeks apellatsiooniastmes on 1850 eurot (10x185=1850), millele lisandub tasutud riigilõiv 1280 eurot, kokku seega 3130 eurot (ilma käibemaksuta). Seda, et apellatsioonkaebuse esitasid nii kaebaja kui ka vastustaja, ei saa pidada selliseks erandlikuks asjaoluks, mis õigustaks apellatsiooniastmes suuremas summas õigusabikulude väljamõistmist menetlusosalisele võrreldes halduskohtumenetluses väljamõistetud menetluskuludega. kandmist. Mõlema kohtuastme menetluskuludena kokku tuleb kaebajalt seega vastustaja kasuks välja mõista 5535 eurot (ilma käibemaksuta). Ülejäänud osas jäävad õigusabikulud vastustaja enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.