3-24-2840/8 - Riigihanked - Riigihanked - Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

4.Kaebaja on seisukohal, et RHAD on õigusvastased vastuolu tõttu riigihanke korraldamise üldpõhimõtetega (eelkõige riigihangete seaduse (RHS) § 3 punktidega 2, 3 ja 5). VAKO on analüüsinud iga üksikut kaebaja poolt vaidlustatud RHAD-is sätestatud tingimust ning jätnud tähelepanuta kõik kaebaja väited, mis puudutavad sõlmitava lepingu üldist majanduslikku tasakaalu. Iga tingimus eraldiseisvalt ei pruugigi RHS-s sätestatud üldpõhimõtteid rikkuda, kuid nende kumulatiivne toime viib RHS-i rikkumiseni. Raamlepingu punkti 6.10 kohaselt ei muudeta vedajale makstavat veotasu lepingu vältel. Kui pakkuja peab pakkumust tehes arvestama mistahes teoreetiliselt võimalike kulude suurenemisega järgmise 4,5 aasta jooksul, tõstab see ebamõistlikult pakkumuste hinda. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks tal ei ole võimalik sätestada reegleid, mil viisil on võimalik lepingu kehtivuse ajal veotasu hinda muuta. Seejuures 2022. aasta hankes nägi vastustaja hanketingimustes ette, et veotasu muudetakse kaks korda aastas vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele. Selleks, et oleks tagatud riigihangete läbipaistvuse ja ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõtted, peavad hinna muutmise võimalused olema hanketingimustes üksikasjalikult ette nähtud. VAKO on ekslikult leidnud, et RHAD vaidlustades ei saa vaielda teema üle, kas lepingu kehtivuse ajal on võimalik RHS § 123 alusel pakkumuses esitatud maksumust muuta. Kui RHAD välistavad ka RHS § 123 alusel hiljem veohinna muutmise, siis on see hanketingimus. Riigihangete läbipaistvus ja ettevõtjate võrdne kohtlemine on igal juhul paremini tagatud, kui hinna muutmise tingimused on sätestatud hanketingimustes. Kui lepingu täitmise käigus selgub, et lepingu täitmine on muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks, võib see viia olukorrani, mis seab ohtu reisijate turvalisuse. Tehnilise kirjelduse punkti 1.5 kohaselt toimub teenuse osutamine üksnes tellija tegelikest vajadustest lähtuvalt ning garanteeritud veomahte ei ole. Seega ei rikuks vastustaja raamlepingut ka juhul, kui ta kogu lepingu kehtivuse aja jooksul ei telliks vedajalt ühtegi veokilomeetrit. Vedaja peab tegema lepingu täitmiseks olulisi investeeringuid ja maksma ka

3-24-2840 lepingu täitmistagatise, olema kogu lepingu kehtivuse aja valmisolekus osutada sotsiaaltransporditeenust, kuid leping ei anna mingit kindlustunnet, et tehtud investeeringuid oleks võimalik tagasi teenida. Seejuures on raamlepingu punkti 10.5 kohaselt tellijal õigus mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamisega leping korraliselt üles öelda ning vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes tulenevalt saamata jäänud kasust või muul alusel on välistatud. Vastustaja on põhjendanud veomahtude mittegaranteerimist sellega, et ei ole teada, kui palju kohalikud omavalitsused vastustaja käest teenust tellivad. Sotsiaaltransporditeenuse puhul on tegemist kohustusliku omavalitsusliku ülesandega. On ebatõenäoline, et 4 aasta jooksul ei teki ühelgi kohalikul omavalitsusel vajadust tellida ühtegi sotsiaaltranspordi alast vedu. Vastustajal oli hanke väljakuulutamisel vähemalt 4-aastane kogemus Tartu maakonnas sotsiaaltranspordi teenuse osutamisel. Sellise kogemuse pealt on võimalik vähemalt mingis mahus veomahte garanteerida. Piisab, kui veomahud on garanteeritud kasvõi osaliselt. Vastustajal on võimalik veomahtude garanteerimiseks sõlmida kohalike omavalitsustega sellised lepingud, mis kohustaksid kohalikke omavalitsusi ostma sotsiaaltranspordi teenust vastustaja kaudu. Kui siduvaid lepinguid ei ole ja vastustaja veomahtusid ei garanteeri, tõstab see hangitava teenuse hinda, mis omakorda viib selleni, et kohalikud omavalitsused püüavad teenuse pealt raha kokku hoidmiseks osta ise teenust sisse väljastpoolt vastustajat. Raamlepingu punkti 10.4 kohaselt on vedajal õigus leping üles öelda vaid juhul, kui vastustajal on vedaja ees tekkinud võlgnevus. Kui vastustaja vedusid ei telli, siis peab vedaja ikkagi kogu lepingu kehtivuse aja olema valmis teenuse osutamiseks, kuid tal puudub võimalus nii investeeringuid tagasi teenida kui ka lepingust väljuda. Olukorras, kus raamleping ei näe ette võimalust veotasu muutmiseks lepingu kehtivuse ajal, peab olema vedajale jäetud võimalus öelda leping ennetähtaegselt üles ka juhul, kui lepingu täitmine on muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks. Kui kohalikel omavalitsustel ei ole kohustust tellida teenust läbi vastustaja, tähendab see, et neil on võimalik tellida teenust ka teistelt teenuseosutajatelt, mistõttu teenuse pakkumine ei katkeks, kui vedaja vastustajaga lepingu ennetähtaegselt üles ütleks. Kaebaja ei nõustu vastustaja ja VAKO-ga, et vedaja õigused on piisavalt tagatud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 102 lõikega 4. HMS § 102 lõike 4 kohaldamise eelduseks on, et halduslepingu täitmine peab olema muutunud pärast selle sõlmimist oluliselt raskemaks. Ja ka sellisel juhul tuleb lepingu lõpetamiseks pöörduda kohtusse. Olukorras, kus vastustaja on sätestanud teenusele ranged nõuded, mis eeldavad, et vedaja peab tegema olulisi investeeringuid lepingu täitmiseks, kuid lepinguga garanteeritud veomahtusid ette nähtud ei ole, on õigusvastane raamlepingu punkt 10.5, mis annab tellijale õiguse igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga leping ühepoolselt üles öelda ja välistab vedaja hüvitusnõuded tellija suhtes. Sellise tingimuse kehtestamiseks ei ole asjakohast põhjust, kuid see tõstab oluliselt teenuse hinda. Tehnilise kirjelduse punkt 3.2 keelab riigihanke osades 1 ja 2 sõidukite omavahelise ristkasutamise. Sõidukite ristkasutamise keeld ei ole põhjendatud, seda eriti olukorras, kus garanteeritud veomahtusid ei ole, kuid vedajal on kohustus kogu lepingu kehtivuse ajal hoida kõik sõidukid RHAD-is sätestatud nõuetele vastavas olukorras. Sõidukite ristkasutamise keeld kahjustab konkurentsi, sest eeldab pakkujalt, kes soovib pakkumust teha, nii riigihanke osas 1 kui ka 2 oluliselt suurema arvu sõidukite olemasolu, kui tegelikult lepingu täitmiseks on vaja. Sõidukite ristkasutamise keeld on ka vastuolus igaühe kohustusega säästa keskkonda. Näiteks kui riigihanke osasid 1 ja 2 täidab sama vedaja ja riigihanke osa 1 sõit lõpeb ühes kohas, aga osa 2 sõit algab samal ajal samas kohas, siis takistab tehnilise kirjelduse p-s 3.2 sätestatud ristkasutuse keeld alustada samas kohas oleval osas 1 registreeritud autol riigihanke osa 2 sõitu.

3-24-2840 Tehnilise kirjelduse p 3.19 kohaselt peab vedaja võimaldama juhul, kui kliendil on samaks päevaks tellitud nii teenusele/arsti juurde sõit kui ka tagasisõit, kliendil töökäsus nimetatud abivahendit kasutada ka kahe tellimuse vahelisel ajal. Tegu on abivahendi renditeenusega, mis ei ole sotsiaaltransporditeenuse osa. Sotsiaaltransporditeenus on klientide vedu töökäsus näidatud lähtekohast sihtkohta. Tellimuste (sõitude) vaheline aeg väljub lepingu esemest. Abivahendite renditeenuse osutamise kohustus tõstab üleüldiselt teenuse hinda, ka nende sõitude osas, kus seda teenust ei kasutata. Alates 6. septembrist 2024 kehtivas tehnilise kirjelduse punktis 3.5 ei ole sätestatud, et keskkonnahoidlikke sõidukeid peab minimaalselt 23,1% ulatuses ka raamlepingu täitmiseks kasutama. Selline kohustus peab olema RHAD-is selgesõnaliselt sätestatud. Olukorras, kus riigihanke osades 1 ja 2 nõutakse kummaski 13 sõiduki olemasolu ja vedaja valib ise, millise autoga ta konkreetset tellimust täidab, võib tal olla võimalik teenindada kõik sõidud ära tavaautodega ja vältida keskkonnahoidlike autode kasutamist. Ka sõitude aruandega ei saaks kontrollida keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust, isegi kui see oleks sätestatud, sest RHAD-is pole kindlaks määratud, mil viisil seda kohustust tuleb täita (kas veokilomeetrite või tellitavate sõitude arvu järgi). Alates 6. septembrist 2024 kehtiva tehnilise kirjelduse punkti 4.3 kohaselt peab vedaja esitama kliendile omaosaluse arve tellija nimel. Ei ole sätestatud, et arvel märgitud tasu tuleb tasuda vedaja arvelduskontole, kuigi arve on väljastatud tellija nimel. Sellise sätte puudumisel ei ole vedajal õigust väljastada arvet tellija nimel selliselt, et tasu laekuks vedajale. Ometi on RHAD-ist aru saada, et selline on olnud tellija soov. Sellele viitab otseselt ka tehnilise kirjelduse punkt 4.8, mille kohaselt käsitletakse laekunud tulu vedajale tasu ettemaksuna. Kui vedaja peab väljastama kliendile omaosaluse arve tellija nimel, siis peab tellija selle arve koostama ja see on tellija raamatupidamise algdokument. Tellija võib enda nimel väljastatud arvele märkida, et arve tuleb tasuda vedajale kuuluvale arvelduskontole. Vedaja võib selle arve kliendile üle anda, kuid ta ei saa olla arve koostaja ning selline arve ei saa olla vedaja raamatupidamise algdokument. Seega on hanketingimus, et arve tuleb esitada tellija nimel, olukorras, kus vedaja peab kliendile väljastatavad arved koostama, vastuolus õigusaktides ettenähtud nõuetega Kaebajale jääb ebaselgeks, mida tähendab tehnilise kirjelduse punktis 4.10 sätestatud tellija vastutus kliendi poolt arve tasumata jätmise korral ja miks peaks mittelaekunud tulu maha arvama tellija poolt vedajale makstavast tasust. Tehnilise kirjelduse punkti 4.8 kohaselt käsitletakse laekunud tulu vedajale tasu ettemaksuna. Kuna tehnilise kirjelduse punkti 4.10 teine lause sätestab, et vedaja poolt teavitamiskohustuse täitmata jätmisel loetakse ka arve alusel laekumata tulu vedajale tehtud ettemaksuks, peab olema RHAD-is sätestatud, et kui vedaja on täitnud tasumata arve osas oma teavitamiskohustust, siis kohustub tellija laekumata tulu vedajale tasuma. Tehnilise kirjelduse punktide 3.14 ja 3.21 (logod sõidukite välisküljel ja infolehed sõidukites) puhul on tegemist ebamõistlike tingimustega, kui need peavad pakkumuses esitatud sõidukite puhul olema täidetud kogu lepingu kehtivuse aja. Vastustaja on hankemenetluses toimunud teabevahetuse korras selgitanud, et hanketingimustes ei ole nõutud, et logo peaks olema sõidukile kantud püsivalt, vaid sõidukil peab olema logo vaid lepingu täitmise ajal. Kaebaja ei nõustu vastustaja ja VAKO seisukohaga, et vaidlustaja ei ole selle vastusega muutnud hanketingimusi, vaid üksnes täpsustanud. Kui RHAD sätestavad, et kõik sõidukitega seotud tingimused peavad olema täidetud kogu lepingu kehtivuse aja, siis ei saa see tähendada vaid lepingu täitmise aega. Lisaks sellele on logode kasutamine sotsiaaltransporditeenust osutaval

Kaebaja ei selgita, kuidas vaidlustatud hanketingimused on õigusvastased või riivavad tema subjektiivseid õigusi. Kaebaja piirdub vaid konstateeringuga, et vaidlustatud hanketingimused tõstavad pakkumuse hinda, kuid hanketingimuse mõju pakkumuse hinnale ei saa põhimõtteliselt tingida hanketingimuse õigusvastasust. Kuigi arusaadavalt on üheks kaalutluseks riigihanke läbiviimisel ka saadava teenuse maksumus (ning seda peegeldabki hindamiskriteeriumina madalaim hind), ei saa võimalikult madala maksumuse ettekäändel loobuda teenuse kvaliteedi suhtes esitatud nõuetest. Riigihanke tingimused on kujundatud kohalike omavalitsuste juhistest lähtudes. Tulenevalt sotsiaaltranspordi olemusest kujuneb reaalne vajadus sotsiaaltranspordi tellimuste järele jooksvalt ja hankijal ei ole võimalik sätestada hanketingimustes minimaalseid veomahte, mille täitmise hankija kohustub vedajale igal juhul tagama, sest hankija ei saa mõjutada seda, millised puudega isikud millises teeninduspiirkonnas ja kuhu täpselt soovivad sõita. Eelneva kogemuse pinnalt on hankijal võimalik hanketingimuses sätestada üksnes eelduslikud veomahud igas riigihanke osas ja seda hankija ongi teinud. Kohalikud omavalitsused tellivad omal käel ainult üksikuid ja eriolukordadest tingitud veootsi. Sotsiaaltransporditeenus ei ole avalik liinivedu ühistranspordiseaduse (ÜTS) tähenduses, mille suhtes saaks kasvõi teoreetiliselt rakenduda seadusest tulenev kohustus (ÜTS § 23 lõige 2) tagada igal ajahetkel lepingu täitmise faasis avaliku liiniveo kulude katmine lepingust saadava tuluga. Eesti ega Euroopa Liidu õigusest ei tulene üldpõhimõtet selle kohta, et mistahes avaliku ülesande täitmise reaalsed kulud peavad igal juhul olema kaetud avaliku ülesande täitmiseks sõlmitud halduslepingu alusel saadava tuluga. Kuigi hankija on hanketingimuste kaudu soovinud, et pakkumuses esitatava veoteenuse hinna piisavuse riski kannaks pakkuja ise, ei järeldu sellest mitte kuidagi tellija kohustust garanteerida pakkuja enda poolt pakutava veohinna perioodilist indekseerimist. Lepingu ajalist kestust arvestades on pakkujatele jõukohane prognoosida võimalikke muutusi majanduskeskkonnas ja kajastada need pakkumuse maksumuses. Kohalike omavalitsuste jaoks on oluline teada, milline on kogu lepingu kehtivusaja jooksul teenuse hind, et sellest johtuvalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks ja kujundada vastavalt kohalikku poliitikat (sh määrata omaosalustasud). Lepingu punkt 6.10 ei takista mitte mingil moel RHSs või HMS §-s 102 sätestatud alustel lepingumuudatuste tegemist. Ent ka lepinguliselt teatud lepingumuudatuste tegemise võimaluse piiramine ei muudaks hanketingimust ennast õigusvastaseks, vaid mõjutaks üksnes seda, kuidas pakkujad peavad oma pakkumuse hinnastama. Riigihankes sõlmitava lepingu erakorralise ülesütlemise aluste piiramine on vajalik sotsiaaltransporditeenuse järjepidevuse ja usaldusväärsuse tagamiseks. Vedaja poolt lepingu ülesütlemine tellija võlgnevuse tõttu ei vii kuidagi järelduseni, et vedaja osutab teenust tasuta, sest vedajal säilivad kõik tasunõuded osutatud teenuse eest koos muude sanktsioonidega (nt viivisenõue). Ka ei ole hanketingimustega mitte mingil moel piiratud kaebaja õigust lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kui lepingu täitmine peaks osutuma vedaja jaoks ettenägematult majanduslikult koormavaks – nimelt on kõikide halduslepingute puhul seaduses sätestatud regulatsioon, et halduslepingu ühepoolseks ülesütlemiseks majandusliku

3-24-2840 tasakaalu muutumise tõttu peab eraõiguslik pool pöörduma kohtusse. Erinevalt võlaõigusseadusest HMS § 102 lõike 4 kohaselt halduslepingu eraõiguslik pool ei saagi ühepoolselt halduslepingut üles öelda põhjusel, et lepingu täitmine on muutunud eraõigusliku poole jaoks majanduslikult raskemaks, vaid kõnealune säte annab eraõiguslikule poolele lepingu muutmise õiguse ning kokkuleppe mittesaavutamisel õiguse pöörduda lepingu lõpetamiseks kohtusse. Kaebaja ainus etteheide raamlepingu punktis 10.5 sätestatud korralisele ülesütlemisele see, et tellija korralise ülesütlemisega seoses ei saa vedaja esitada hüvitusnõudeid tellija suhtes (eeldusel, et tellija on ülesütlemistähtaega järginud) ja seetõttu hanketingimus tõstab oluliselt teenuse hinda. Asjaolu, et hanketingimus mõjutab pakkumuse hinda, ei saa muuta hanketingimust õigusvastaseks. Pakkuja peab struktureerima oma äritegevuse nii, et 90päevase etteteatamisega on tal võimalik lepingu täitmiseks planeeritud ressursid (sõidukid, töötajad jne) suunata ümber. Pealegi ei saa korralise ülesütlemise säte põhimõtteliselt rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras, kus tegemist on raamlepinguga, mille puhul ei ole garanteeritud konkreetseid veomahte – reaalne toime vedaja äritegevusele korralise ülesütlemise puhul (sh välistades hüvitusnõuded) pole halvem võrreldes sellega, kui raamleping jätkab kehtivust, kuid tellijal ei ole enam vajadust raamlepingu alusel tellimusi esitada. Lähtudes eelmises riigihankes sõlmitud lepingute teenindamise praktikast, oli hankija jaoks ilmne, et eelmises hankes osas 1 ja osas 2 kokku minimaalselt nõutud 16 sõidukit jääb käesoleva riigihanke osades 1 ja 2 liiga väheks ning reaalne vajadus kvaliteetse teenuse osutamiseks on kokku vähemalt 26 sõiduki järele (vähemalt 13 sõidukit osas 1 ja 13 sõidukit osas 2). Kuna osa 1 ja osa 2 teenindamise territooriumid on erinevad, siis ei saa teenuse kvaliteeti tagada see, kui osa 1 ja osa 2 puhul teenindavad mõlemat osa kokku needsamad 13 sõidukit. Sotsiaaltransporditeenuse kvaliteedi oluline näitaja on teenuse operatiivsus ja kättesaadavus reisija jaoks. Tuginedes eelmise riigihanke kogemusele, on nii osas 1 kui ka osas 2 vajalik tagada võimalus, et kummaski osas on täitmisel korraga kuni 13 töökäsku ehk kokku on nii osas 1 kui ka 2 korraga väljas 26 sõidukit samaaegselt. See eesmärk on saavutatav vaid nii, et osas 1 minimaalselt nõutud 13 sõidukit ei kattu osas 2 nõutud minimaalse 13 sõidukiga. Tehnilise kirjelduse nõuded keskkonnahoidlike sõidukite osas ei ole piiratud sellega, et pakkumuses tuleb üksnes nimetada keskkonnahoidlikud sõidukid, kuid neid ei tule kasutada. Riigihankes sõlmitavat lepingut tuleb täita kooskõlas tehnilise kirjelduse kõikide nõuetega ja kooskõlas pakkuja poolt esitatud pakkumusega. Raamlepingu alusel esitab vedaja regulaarselt lepingu lisa 1 järgi aruandeid, märkides mh ära lepingu täitmiseks kasutatud sõidukite registreerimisnumbrid – nende andmete alusel on hankijal võimalik jooksvalt jälgida, kas vedaja täidab tehnilise kirjelduse punktis 3.5 sätestatud keskkonnahoidlikkuse nõudeid. Mitte ükski seadusesäte ei keela halduslepinguga volitada vedajat tellija nimel ettemaksuarvet väljastama nii, et ettemaksu laekumine toimub vedaja arveldusarvele. Sõidukitel on nõutav hankija logo ja vedaja logo. Kumbki neist ei saa olla puudega isikut sildistav, sest nii vedaja kui ka ühistranspordikeskus ei ole üksnes sotsiaaltransporditeenuseid pakkuv ühendus ning vedaja või ühistranspordikeskuse logo ei viita ka isiku puudele. Küll aga on sõidukil ühistranspordikeskuse või vedaja logo suureks abiks puudega isikule sõiduki leidmisel, kuivõrd paljude sõitude algpunkt on rahva- ja liiklusrohke (nt tervishoiuasutuse juurdepääsualad).

7.Raamlepingu punkt 6.10 sätestab, et vedajale makstavat veotasu lepingu vältel ei muudeta. Kaebaja leiab, et selline tingimus on vastuolus RHS § 3 punktidega 2, 3 ja 5, sest see tõstab ebamõistlikult pakkumuste hinda, ei taga riigihanke läbipaistvust, ettevõtjate võrdset kohtlemist ega rahaliste vahendite säästlikku ja otstarbekat kasutamist. Kaebaja leiab, et hinna muutmise tingimused peavad olema sätestatud hanketingimustes. Kaebaja märkis, et raamlepingu p 6.10 sõnastus on sedavõrd range, et selle eesmärk on olnud välistada ka seadusest tulenevad lepingu muutmise võimalused. Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et asjaolu, et vastustaja ei ole RHAD-is sõnaselgelt sätestanud veotasu muutmise võimalust, ei ole õigusvastane ning samuti ei tähenda see, et veotasu muutmine oleks lepingu kehtivuse ajal igal juhul välistatud. Ükski õigusakt ei kohusta vastustajat RHAD-is ette nägema veotasu muutmise üksikasjalikke tingimusi, vaid üldised põhimõtted selleks tulenevad RHS §-st 123 ja HMS §-st 102 ning vastustajal ei saa olla sellist õigust, et RHAD-iga välistada nimetatud sätetest tulenevad õigused lepingu muutmiseks. Asja materjalidest ka ei nähtu, et vastustaja oleks seisukohal, et veotasu muutmine lepingu kehtivuse aja jooksul oleks igal juhul välistatud. Seega on kaebajale tagatud võimalus veotasu muutmiseks seaduses sätestatud alustel. Kaebajal ei ole õigust nõuda, et just RHAD-is peavad olema üksikasjalikult ette nähtud veotasu muutmise tingimused. Asjaolu, et selline lahendus oleks kaebajale mugavam, ei tähenda veel, et vastustaja oleks õigusvastaselt toiminud. Kohtu hinnangul on vastustaja esile toonud asjakohase ja mõistliku selgituse, miks selles riigihankes on otsustatud fikseeritud veotasu kasuks. Nimelt on vastustaja selgitanud, et fikseeritud veotasu suurus on oluline vastustajat haldusülesande täitmiseks volitanud kohalikele omavalitsustele, et nad saaksid sellest lähtuvalt planeerida eelarvevahendeid sotsiaaltransporditeenuse tellimiseks ja kujundada vastavalt kohalikku poliitikat (sh määrata omaosalustasud). Seega ei ole sellise tingimuse kasuks otsustamisel tegemist ilmselgelt meelevaldse valikuga. Eelmises riigihankes tehtud valik võimaldada veotasu muuta vastavalt tarbijahinnaindeksi muutumisele ei loo vastustajale mingeid kohustusi praeguse riigihanke korraldamisel. Vastustajal on õigus teha järgmises riigihankes korrektuure vastavalt eelmise riigihanke kogemustele ja kohalike omavalitsuste soovidele. See, et uus hanketingimus on kaebaja jaoks ebasoodsam, ei tähenda veel, et tegu oleks vastuoluga riigihanke üldpõhimõtetega. Ka asjaolu, et kaebaja peab pakkumust tehes arvestama erinevate järgmise 4,5 aasta jooksul esineda võivate asjaoludega ja teatav

8.Tehnilise kirjelduse punkt 1.5 sätestab: „Teenuse osutamine toimub üksnes Tellija tegelikest vajadustest lähtuvalt. Lepingu eeldatav veomaht on osas 1 Põhja piirkonnas 135 000 kilomeetrit aastas, osas 2 Lõuna piirkonnas 145 000 kilomeetrit aastas ja osas 3 Tartumaal 30 000 kilomeetrit aastas ning osas 4 Tartumaal 20 000 kilomeetrit aastas. Nimetatud veomahud ei ole garanteeritud veomahud. Tegelikud veomahud kujunevad vastavalt Tellija tegelikele vajadustele, kuid maksimaalsed veomahud ei saa ühelgi aastal üheski osas ületada 50% käesolevas punktis määratud eelduslikust veomahust aastas.“ Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et garanteeritud veomahte ei ole. Kaebaja selgitas, et tema peab kogu lepingu kehtivuse aja jooksul tegema kulutusi selleks, et täita lepingu nõudeid, kuid vastustajal ei ole kohustust tellida temalt ühtegi veokilomeetrit. Selline ebakindlus tõstab teenuse hinda. Kohus märgib, et VAKO ja vastustaja on asjakohaselt juhtinud tähelepanu sellele, et praegusel juhul on tegu raamlepingute sõlmimisega. Raamleping ongi mõeldud juhtudeks, kus hankijal on vaja teenust, kuid ta ei tea, millal ja kui palju tal hangitavat teenust vaja on. Raamlepingu raames on hankijale tagatud võimalus vajaduse korral teenust saada ning lepingu sõlminud pakkuja peabki olema valmis teenuse osutamiseks. Eelnevat arvestades ei saa garanteeritud veomahtude puudumist pidada õigusvastaseks. Sellise lepingu sõlmimisega seotud riske saab pakkuja arvestada pakutavas hinnas ning seda ei ole alust pidada õigusvastaseks. Kui kaebaja leiab, et teenusega seotud riskid ületavad tema taluvusläve, on tal õigus loobuda pakkumuse esitamisest. Riigihankel osalemine ei ole pakkuja kohustus, vaid tema õigus, sh on tal õigus ise määratleda hind, millega ta on võimeline ja nõus teenust osutama. (Vrd Tartu Halduskohtu 6. juuli 2018. a otsus asjas nr 3-18-1047, p 8.) Kaebaja loogikat järgides muutuks raamlepingu instituut sisutühjaks. Pakkumuste tegemisel on pakkujatele abiks hankija poolt välja toodud eeldatavad veomahud, mille vastustaja on määranud oma varasema kogemuse põhjal. Kaebaja on ka ise välja toonud, et on ebatõenäoline, et 4 aasta jooksul ei teki ühelgi kohalikul omavalitsusel, kes vastustajalt teenust tellivad, vajadust tellida ühtegi sotsiaaltranspordi vedu. Seda arvestades on kaebaja kahtlused, et temalt ühtegi veokilomeetrit ei tellita ja tal ei ole võimalik oma investeeringuid tagasi teenida, eluliselt ebausutavad. Kaebaja ei saa vastustajale ette kirjutada, et viimane peab kohalike omavalitsustega sõlmima lepinguid, et need ostaksid sotsiaaltransporditeenust ainult vastustaja kaudu. Seda ei saa kohalikelt omavalitsustel nõuda ka vastustaja. Senine praktika, kus samuti ei ole riigihanke raames olnud veomahud garanteeritud, näitab, et kohalike omavalitsuste poolt ilma vastustajata hangitud sotsiaaltransporditeenuse maht on

9.Raamlepingu punkt 10.4 sätestab: „Vedajal on õigus lõpetada Leping ühepoolselt ennetähtaegselt, teavitades sellest ette vähemalt 90 päeva, kui Tellija võlgnevus Vedaja ees ületab vastava Riigihanke osa eelduslikust aastasest veomahust 20%-le vastava veomahu ja Vedaja veokilomeetri maksumuse korrutisele vastava summa ning Tellija ei ole võlgnevust tasunud ka Vedaja poolt määratud täiendava tähtaja jooksul. Lepingu ülesütlemise tähtaeg hakkab kulgema Vedaja poolt Tellija kirjalikust teavitamisest. Mistahes muul alusel ei ole Vedajal õigust Lepingut ühepoolselt ennetähtaegselt üles öelda.” Raamlepingu punkt 10.5 sätestab: “Tellijal on õigus mistahes põhjusel Leping korraliselt üles öelda, teavitades sellest Vedajat ette vähemalt 90 kalendripäeva. Korralise ülesütlemise korral ei ole Vedajal mistahes hüvitusnõudeid Tellija suhtes tulenevalt saamata jäänud kasust ega muul alusel.” Kaebaja peab õigusvastaseks seda, et tal on võimalik leping üles öelda vaid juhul, kui vastustajal on vedaja ees tekkinud võlgnevus. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks vedajale kohalduvat 90-päevast etteteatamistähtaega. Kaebaja leiab, et vedajale peab olema jäetud võimalus öelda leping ennetähtaegselt üles ka juhul, kui lepingu täitmine on muutunud vedaja jaoks majanduslikult ebamõistlikuks. Samuti peab kaebaja õigusvastaseks seda, et hankijal on õigus igal ajal 90-päevase etteteatamistähtajaga leping ühepoolselt üles öelda ja on välistatud vedaja hüvitusnõuded hankija suhtes. Kohus märgib, et vastustaja on asjakohaselt selgitanud, et praeguse riigihanke raames tellitava teenuse puhul on oluline selle katkematus ja järjepidevus ning sellest tulenevalt ei saa vedajale tagada võimalust öelda leping kergekäeliselt üles, vaid see õigus saab vedajal olla üksnes hankija kõige olulisemate lepingurikkumiste korral. Selline piirang on vajalik avaliku huvi kaitseks. Ettevõtjal, kes kaalub riigihanke raames pakkumuse tegemist, on võimalik kõik sellise lepingu sõlmimisega kaasnevad riskid enda jaoks läbi mõelda ja sellest lähtuvalt otsustada pakkumuse tegemise (sh hinna) üle. Samuti on vastustaja asjakohaselt selgitanud, et vedajale kehtiv 90-päevane etteteatamistähtaeg on vajalik selleks, et vastustaja jõuaks korraldada uue vedaja leidmiseks uue riigihanke ja vältida sotsiaaltransporditeenuse katkemist. Kohtu hinnangul ei ole tegu ebamõistlikult pika ajaga uue vedaja leidmiseks, vaid pigem minimaalseima võimaliku ajaga vedaja leidmiseks. Asjaolu, et kohalikud omavalitsused on aeg-ajalt tellinud väheses mahus sotsiaaltransporditeenust ilma vastustajata, ei kinnita, et nad oleksid võimelised lepingu ootamatu lõppemise korral seda kiiresti suures mahus kõigile abivajajatele tagama. Kohus leiab, et hankija õigust öelda leping mistahes põhjusel 90-päevase etteteatamistähtajaga üles ei saa pidada õigusvastaseks. Kui hankija jaoks on ilmnenud, et lepinguga jätkamine ei ole võimalik, ei saa avalike vahendite säästva kasutamise põhimõttest tulenevalt nõuda, et hankija sellest hoolimata lepinguga jätkaks. Riskiga, et vastustaja võib igal ajal mistahes põhjusel lepingu üles öelda, saavad pakkujad arvestada pakkumust tehes, sh hinda määrates. Kohus nõustub VAKO ja vastustajaga, et 90-päevast etteteatamistähtaega tuleb pidada vedajale piisavaks, et oma tegevus ümber korraldada ja leida võimalus muul viisil tulu teenimiseks. Vastustaja ei ole vastu vaielnud sellele, et kuni lepingu lõppemiseni osutatud teenuse eest on vedajal õigus tasu saada. Kuid nõuded, mis seonduvad sealt edasi saamata jäänud tuluga või muud sarnased nõuded, ei ole põhjendatud. Sellist tingimust ei ole alust pidada ilmselgelt meelevaldseks.

10.Tehnilise kirjelduse punkti 3.2 alapunkt e sätestab: „Kui sama pakkuja esitab pakkumuse nii Riigihanke osas 1 kui ka osas 2, ei tohi pakkumustes nimetada samu sõidukeid kummagi pakkumuse Vormil 4 järjekorranumbrite 1 kuni 13 juures (s.t kõik sõidukid osa 1 Vormil 4 järjekorranumbritega 1-13 ja osa 2 Vormil 4 järjekorranumbritega 1-13 peavad olema erinevad). Alates järjekorranumbrist 14 võib soovi korral osa 2 pakkumuses Vormil 4 nimetada sõidukeid, mis on loetletud osas 1 ja alates järjekorranumbrist 14 võib soovi korral osa 1 pakkumuses Vormil 4 nimetada sõidukeid, mis on loetletud osas 2. Kui osades 1 ja 2 osutub valituks sama vedaja, võimaldab selline lahendus sõidukeid osa 1 ja 2 puhul ristkasutada.“ Kaebaja leiab, et sõidukite ristkasutamise keeld kahjustab konkurentsi, sest eeldab pakkujalt, riigihanke osas 1 ja 2 oluliselt suurema arvu sõidukite olemasolu, kui tegelikult lepingu täitmiseks on vaja. Samuti on kaebaja arvates sõidukite ristkasutamise keeld vastuolus igaühe kohustusega säästa keskkonda. Kohus leiab, et vastustaja on piisaval määral selgitanud, miks ristkasutamise keeld on osade 1 ja 2 puhul vajalik. Vastustaja on selgitanud, et senise kogemuse põhjal on ilmnenud, et reaalne vajadus kvaliteetse teenuse osutamiseks praeguse riigihanke osades 1 ja 2 on kokku vähemalt 26 sõiduki järele (vähemalt 13 sõidukit osas 1 ja 13 sõidukit osas 2) ning peab olema tagatud, et need sõidukid on kõik valmis üheaegselt neile ette nähtud piirkonnas teenust osutama. Kaebaja on üksnes märkinud, et täidab hetkel kehtivaid raamlepinguid ning teab seetõttu väga täpselt, millise arvu sõidukitega on võimalik lepinguid tegelikult täita, kuid ei ole hanketingimuse õigusvastasuse äranäitamiseks kohtule rohkem mingeid tõendeid esitanud ega väitnud, et tal oleks selliste tõendite esitamine raskendatud või võimatu. Lubatavaks ei saa pidada seda, et isik vaidlustab hanketingimuse üksnes paljasõnalise väitega ega esita tingimuse õiguspärasuse kahtluse alla seadmiseks ühtegi tõendit. Selline paljasõnaline väide ei saa tekitada VAKO-le ega kohtule uurimispõhimõttest tulenevat kohustust hakata kaebaja väite paikapidavust omal algatusel välja selgitama. Kohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda vastustaja selgituses, et riigihanke osades 1 ja 2 on kummaski vaja 13 sõidukit. Kohtule jääb arusaamatuks kaebaja väide konkurentsi kahjustamise kohta, sest selline hanketingimus kehtib kõikide pakkujate suhtes, mitte ainult kaebaja suhtes. Keskkonnahoidlikkus on riigihanke korraldamisel küll oluline kaalutlus (RHS § 2 lõige 2), kuid see ei saa hakata takistama kvaliteetse sotsiaaltransporditeenuse osutamist. Vajadus tagada puuetega isikutele osades 1 ja 2 vajalikus mahus ja operatiivselt transporditeenuse olemasolu prevaleerib praegusel juhul keskkonnahoidlikkuse põhimõtte üle.

12.Tehnilise kirjelduse punkt 3.5 sätestab: „Riigihanke osades 1, 2 ja 4 peab olema täidetud keskkonnahoidlikkuse nõue arvestades määruse „Hankelepingu esemeks oleva maanteesõiduki kohta riigihanke alusdokumentides kehtestatavad keskkonnahoidlikud kriteeriumid ja tingimused“ § 6 lg 5 (s.t riigihanke 4. osa puhul rakendub nõue juhul, kui pakkuja soovib 4. osas pakkumuses nimetada vähemalt eelviidatud sättes nimetatud arvu sõidukeid). Riigihanke osades 1 ja 2 ning riigihanke osas 4 juhul, kui pakkuja soovib pakkumuses nimetada rohkem kui 4 sõidukit, peavad minimaalselt 23,1% sõidukitest täitma keskkonnahoidlikkuse tingimusi järgmiselt: a) maanteesõidukil peab olema maksimaalne summutist väljuv CO 2-heide väiksem kui 50 g/km; b) maanteesõidukil peavad olema tegelikus liikluses tekkivad õhusaasteainete heited protsendina EURO 6 heite piirnormist väiksemad kui 80%. Punktides 3.10, 3.11 ja 3.13 on nimetatud minimaalsed nõutavad sõidukite kogused vastavates riigihanke osades. Pakkujal on soovi korral õigus pakkuda rohkem sõidukeid, kuid seejuures peab pakkuja arvestama punktis 3.5 sätestatud keskkonnahoidlike sõidukite protsentuaalse kogusega pakkumuses märgitud sõidukite koguarvust vastavas riigihanke osas (riigihanke osas 4 ainult juhul, kui pakutakse enam kui 4 sõidukit). Iga riigihanke osa puhul käsitletakse keskkonnahoidlike sõidukite hulka eraldi. Riigihanke osas 3 kasutatavate sõidukite osas keskkonnahoidlikkuse tingimusi kehtestatud ei ole. Kaebaja peab tehnilise kirjelduse punkti 3.5 õigusvastaseks osas, milles see ei sätesta keskkonnahoidlike sõidukite kasutamise kohustust. Kohus selgitab, et hanketingimusi ja nende toimet tuleb tõlgendada koosmõjus. Vastustaja on igas osas minimaalselt nõutavate sõidukite arvu määrates lähtunud oma senisest kogemusest ja klientide nõudlusest teenuse järele. Sellest saab järeldada, et vastustaja on nõutavate sõidukite minimaalset arvu määrates arvestanud sellega, et tõenäoliselt leiavad arvestatava osa ajast kõik sõidukid kasutust. Seda arvestades on ebausutav, et vedajal õnnestub teenust osutada nii, et ta ei pea üldse 23,1% sõidukitest kasutama. Eeltoodu kaudu on tagatud ka keskkonnahoidlike sõidukite kasutamine. Kohtu hinnangul ei saa RHS-ist tuletada nõuet, et täpselt peab olema tagatud ka see, et vähemalt 23,1% läbitud sõidukilomeetritest või tehtud

3-24-2840 punktist 4.10 järeldub, et arve alusel peab omaosalus laekuma vedajale, sest vastasel korral ei saaks vedaja tellijat omaosaluse arve tasumata jätmisest teavitada. Seega ilmneb eelnevate punktide koostoimest, et omaosaluse tasu peab laekuma vedajale. Selline tasu on käsitletav raamlepingu alusel makstava tasu ettemaksuna. Ükski õigusakt ei keela vedajal koostada tellija nimel arvet ja märkida arvele vedaja arvelduskontot, kui tellija on ise sellega nõus. Vastustajal on õigus ise määrata, millisele kontole laekub tema nimel koostatud arve alusel tasutud raha. See, kuidas vastustaja selliseid arveid deklareerib, ei kuulu enam kaebaja õiguste sfääri. Samuti jäi kaebajale ebaselgeks, mida tähendab tehnilise kirjelduse p-s 4.10 sätestatud tellija vastutus ja miks peaks faktiliselt mittelaekunud tulu maha arvama tellija poolt vedajale makstavast tasust. Tehnilise kirjelduse p 4.8 kohaselt käsitletakse laekunud tulu vedajale tasu ettemaksuna. Kuna tehnilise kirjelduse p 4.10 teine lause sätestab, et teavitamiskohustuse täitmata jätmisel loetakse ka laekumata tulu vedajale tehtud ettemaksuks, peab olema riigihanke alusdokumentides sätestatud, et kui vedaja on täitnud tasumata arve osas oma teavitamiskohustust, siis kohustub tellija laekumata tulu vedajale tasuma. Kaebaja märkis, et kui vastustaja on otsustanud kehtestada väga üksikasjalikud RHAD, siis peavad kõik olulised küsimused olema väga täpselt kindlaks määratud. Kohus leiab, et kaebaja ei ole ära näidanud, milles seisneb punkti 4.10 õigusvastasus ja vastuolu RHS-iga. Kaebaja etteheited seisnevad ainult selles, et tema hinnangul ei ole tehnilise kirjelduse punkt 4.10 tema jaoks piisavalt arusaadav ja talle sobiva üksikasjalikkusega kirja pandud. VAKO ja kohtu menetlused ei ole ette nähtud selleks, et kaebaja saaks lihtsalt avaldada arusaamatust hanketingimuste osas ning vaielda hanketingimuste sõnastuse üle ja nõuda talle meelepärasema detailsusega regulatsiooni kehtestamist. Sellist mõttevahetust saab hankijaga pidada ja temalt selgitusi küsida enne pakkumuste esitamist VAKO ja kohtu menetluse väliselt. Kohus märgib siiski, et tehnilise kirjelduse punkt 4.10 on piisavalt selge. Kuna arvete alusel peavad omaosaluse tasud laekuma vedajale, peab ka temal olema ülevaade, kas arved on tähtaegselt tasutud. Kui vedaja vastustajat määratud tähtaja jooksul arve tasumata jätmisest ei teavita, ei ole vastustaja ka arve tasumata jätmisest teadlik ega saa kohe rakendada meetmeid võla sissenõudmiseks ning sellisel juhul ei saa õigusvastaseks pidada tingimust, et lõppastmes jääb laekumata tulu vedaja kanda selle kaudu, et võla ulatuses vähendatakse talle makstavat tasu. Kui aga vedaja teavitab vastustajat määratud tähtaja jooksul arve tasumata jätmisest, on ta enda poolt kõik teinud ning võlaga seonduv risk kandub üle vastustajale. See, et vedaja poolt teavitamiskohustuse täitmise korral ei tohi vedaja võla ulatuses kahju kanda (st vähem tasu saada), tuleneb tehnilise kirjelduse punkti 4.10 sisemisest loogikast ning kaebajal ei ole õiguslikku alust nõuda niigi ilmselge põhimõtte väljendamist hanketingimustes talle sobiva sõnastuse ja täpsusastmega.