Puudutatud isik (eestkostetav) SS (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja advokaat Anna Solomko Puudutatud isik IS (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isik AS (isikukood XXXXXXXXX) Asjast puudutatud kohalik omavalitsus Maardu linn (registrikood 75011470)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 1. septembri 2016. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-6012 muutmata.
2.Jätta SS määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud riigi kanda. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul alates praeguse määruse ärakirja kättesaamisest. Määruse peale võivad kaebuse esitada isik, kellele eestkostja määramist menetleti, eestkostjaks määratu, samuti isiku, kellele eestkostja määramist menetleti, abikaasa, otseliinis sugulane, usaldusisik või isiku elukohajärgne valla- või linnavalitsus.
Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Menetluse alustamine ja selle aluseks olnud asjaolud
1.Harju Maakohtus algatas 14. aprilli 2016. a määrusega menetluse SS (puudutatud isik I) üle eestkoste seadmiseks ja talle eestkostja määramiseks. Maakohtul tekkis tsiviilasjas nr 2-16-21 Osaühingu Aktiva Finants hagi puudutatud isiku I vastu läbi vaadates kahtlus puudutatud isiku I tsiviilkohtumenetlusteovõimes, kuna puudutatud isik I esitas kohtule põhjendusteta vastuse, millele lisas koopia pensionitunnistuse kaanest ja otsuse puude raskusaste määramise kohta. Maakohus kontrollis puudutatud isiku I andmeid ja selgus, et Harju Maakohus on 4. mai 2015. a määrusega tsiviilasjas nr 2-15-4725 paigutanud puudutatud isiku I neljaks kuuks tahte vastasele ravile. Kohtuasjas tehtud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisiakti kohaselt esineb puudutatud isikul I püsikululine paranoidne skisofreenia, mis piirab oluliselt tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, ning puudutatud isikul I puudub haiguskriitika. Kohtuinfosüsteemis olevast kriminaalasja materjalist nähtub, et puudutatud isikule I on tehtud ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis mh 5. aprillil ja 7. juulil 2016. Ekspertiisi tulemuste kohaselt põeb puudutatud isik I püsikululist süveneva defektiga paranoidset skisofreeniat.
2.18. aprillil 2016 määras maakohus puudutatud isikule I kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi. Eksperdi 31. mai 2016. a arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul I vaimuhaigus (püsikululine paranoidne skisofreenia). Isik on reaalsest elust väljalangenud, ta pole praktiliselt kunagi tööl käinud, elatub töövõimetuspensionist, kuid periooditi osaleb erinevates seaduserikkumistes, mille osas tal endal adekvaatne kriitika puudub. Enda sõnul ta küll tarvitab toetusravi, kuid asjaolusid arvestades jääb selles osas tugev kahtlus. Tal püsivad psühhootilised sümptoomid, millest lähtuvalt võib tema käitumine olla ettearvamatu ning potentsiaalselt nii teda ennast kui ümbritsevaid ohustav. Viimaste kuude jooksul on ta tarvitanud tugevatoimelist rahustit. Ilmselt selle foonil avaldub kõrgenenud enesehinnang ning inadekvaatsed, lennukad plaanid tulevikuks. Haigusteadvus puudub, samuti arusaam oma reaalsest toimetulekust. Lähtuvalt uuritava psüühilise haiguse püsikululisusest ning ravisoostumuse puudulikkusest, ei ole alust prognoosida tema tervisliku seisundi ning tema iseseisva toimetulekutaseme paranemist. Eksperdi järelduse kohaselt ei ole isik raske psüühikahäire tõttu võimeline oma tegude tähendusest aru saama või neid juhtima ning oma elu iseseisvalt korraldama. Tema vaimne seisund ei luba tal langetada otsuseid ega teha tehinguid, samuti pole ta võimeline mõistma keerukamaid sotsiaalseid suhteid, sh teostama valimisõigust. Isiku kohtus ärakuulamisest võivad ägeneda paranoidsed luulumõtted ning vaenulikkus vanemate suhtes. Isikul esinev psüühika- ja käitumishäirete ning kognitiivsete defitsiitide kogum ei võimalda tal toime tulla iseseisva elukorraldusega, mistõttu ta vajab eestkostjat. Samadel põhjustel ei ole ta suuteline adekvaatselt oma tahet avaldama, sh hindama vajadust endale eestkoste määramiseks ning ta
ei ole suuteline andma adekvaatset hinnangut eestkostja isiku kohta. Isikul esinev psüühika- ja käitumishäirete ning kognitiivsete defitsiitide kogum ei võimalda tal aru saada tehingute sõlmimise tähendusest ja nende võimalikest tagajärgedest, mistõttu vajab ta eestkostja nõusolekut kõigi nende tehingute puhul, mille eeldatavates tagajärgedes sisaldub võimalus tema enda või teiste isikute ohustamiseks või huvide oluliseks kahjustamiseks. Arvestades isiku haiguse senist kulgu ning ravikoostöö puudumist, vajab ta eestkostet vähemalt viieks aastaks. Kui pole tagatud pidev toetusravi, on eestkostevajadus tõenäoliselt elukestev. Asjast puudutatud isikute seisukohad
3.Puudutatud isik I selgitas ärakuulamisel, et ei soovi eestkostet, kuna ema on juba tema hooldaja. Puudutatud isiku I väitel saab ta enda eluga ise hakkama, kuigi tunnistas, et on võtnud väikelaene ja nende tasumine on keeruline.
4.Puudutatud isikule I riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas puudutatud isikule I eestkostja määramist. Esindaja hinnangul ei ole puudutatud isik I võimeline ise oma eluga toime tulema ja ilma kõrvalise abita ei suuda ta aru saada tehingute tagajärgedest. Ametlike asjade ajamiseks ja varaliste tehingute tegemiseks vajab puudutatud isik I eestkostjat, kes suudab tagada tema õiguste ja huvide kaitse. Juhul, kui kohus tuvastab eestkoste seadmise vajaduse, oleks sobivaks eestkostjaks nõusoleku korral puudutatud isik III või Maardu linn.
5.Puudutatud isiku I vanemad IS (puudutatud isik II) ja AS (puudutatud isik III) toetasid ärakuulamisel puudutatud isikule I eestkostja määramist.
6.Maardu linna arvamuse järgi vajab puudutatud isik I eestkostet. Puudutatud isik I ise eestkoste määramise vajadusest aru ei saa. Kuna Maardu linn ei ole leidnud sellist füüsilist ega juriidilist isikut, kes oleks nõus hakkama puudutatud isiku I eestkostjaks, tuleb eestkostja kohustuste täitmine jätta Maardu linna kanda. Puudutatud isik I võib teha pisitehinguid eestkostja poolt tema käsutusse antud rahaga. Esimese astme kohtu määrus
7.Harju Maakohus määras 1. septembri 2016 määrusega puudutatud isiku I eestkostjaks kõikide tehingute tegemiseks, isiku hoolduse, järelevalve ja ravi korraldamiseks Maardu linna. Maakohus tuvastas, et puudutatud isik I ei saa aru perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Puudutatud isikul I on õigus teha pisitehinguid eestkostja poolt tema käsutusse antud rahaga. Eestkoste lõpetamise või pikendamise üle otsustab kohus hiljemalt
1.septembril 2021. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on asjas eksperdiarvamuse ja asjast puudutatud isikute esitatud seisukohtadega tõendatud, et puudutatud isik ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Seega on puudutatud isikul I piiratud teovõime tsiviilseadustiku üldosa seadustiku (TsÜS) § 8 lg 2 tähenduses ning talle tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 203 lg 1 järgi määrata eestkostja. Kuna muid sobivaid isikuid ei ole, tuleb puudutatud isiku I eestkostjaks määrata Maardu linn. Eksperdi arvamuse kohaselt ei suuda puudutatud isiku I oma seisundi tõttu tegema mingeid tehinguid ilma eestkostja nõusolekuta. Maardu linna arvates võib puudutatud isiku I siiski teha pisitehinguid. Asja materjalide kohaselt saab puudutatud isik I aru pisitehingute
tähendusest. Seega tuleb jätta puudutatud isikule I võimalus teha pisitehinguid rahaga, mille eestkostja annab tema käsutusse. Puudutatud isik I ei suuda aru saada perekonnaõiguslike tehingute ja toimingute õiguslikust tähendusest PKS § 203 lg 2 mõttes. Ta ei saa iseseisvalt ühegi perekonnaõigusliku tehinguga hakkama. PKS § 184 lg 1 ja § 202 järgi peab Maardu linn esitama kohtule 1. oktoobriks 2016 kirjaliku nimekirja puudutatud isiku I vara kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 526 lg 2 p 5 ja lg 3 ning PKS § 203 lg 4 alusel kontrollib kohus viie aasta pärast, kas eestkoste jätkumine on eestkostetava huvide kaitseks vajalik ning kas on alust eestkostja ülesandeid laiendada või kitsendada. Eestkostjal on PKS § 194 lg 2 alusel kohustus esitada iga aasta 15. oktoobriks kohtule aruanne eestkostja ülesannete täitmise kohta. Esimene aruanne tuleb esitada hiljemalt
15.oktoobriks 2017. TsMS § 172 lg 1 ja 3 alusel jättis kohus menetlusosaliste kantud menetluskulud nende endi kanda ning muud menetluskulud riigi kanda. Määruskaebus ja menetluse edasine käik
5.Puudutatud isik I esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik I saanud advokaadi juuresolekul kohtunikuga rääkida ja teda ei olnud kohtus, mistõttu otsustati tema saatuse üle ilma tema osavõtuta. Kuna psühhiaater vestles puudutatud isikuga I üksnes pool tundi, siis ei suutnud ta teha õiget ekspertiisi. Psühhiaater jättis kogu tõe enda teada. Psühhiaatri arvates on puudutatud isikul I skisofreenia, kuid tegelikult on tal pigem transs epilepsia, mis ei lähe üle. Puudutatud isik I on küll haige, kuid saab kõigest aru. Puudutatud isik I palus lubada tal osaleda kohtulikul arutelul.
6.Maakohus kuulas puudutatud isiku I, temale määratud esindaja ja Maardu linna esindaja ära
1.detsembri 2016. a kohtuistungil. Puudutatud isikule I määratud esindaja arvates on maakohtu määrus seaduslik ja puudutatud isiku I huvides. Puudutatud isik I selgitas, et see on ebaõiglane ja julm kohtulahend, millega ta laenuasjas süüdi mõisteti. Kui ta laenu võttis, siis oli kolm korda haiglas. Praegu ta ei tunne ennast halvasti ning ta võtab arsti ettekirjutuse järgi ravimeid. Puudutatud isik I ei nõustunud talle pandud skisofreenia-diagnoosiga ja ta soovis uut ekspertiisi. Esindaja küsimuse peale märkis puudutatud isik I, et deemonid ei anna talle lapsest saati rahu, manipuleerivad temaga ja jälitavad teda. Pärast kohtu selgitamist, et ta algatas eestkostemenetluse puudutatud isiku I õiguste kaitseks, nõustus puudutatud isik I eestkostega. Ta märkis, et ei ole sellele vastu, et
eeskostja temaga suhtleb, kuid selleks, et talle tulevikus kahju ei tekiks, tuleb teha nii nagu puudutatud isik I soovib.
7.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis selle TsMS § 663 lg 5 järgi lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Kolleegium leiab, et määruskaebus ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
9.Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Maakohus on asjas õigesti tuvastanud, et isikul on piiratud teovõime TsÜS § 8 lg 2 tähenduses, mis takistab tal oma elu korraldamisega iseseisvalt toime tulla. Sellest tulenevalt määras maakohus PKS § 203 lg 1 järgi õigesti puudutatud isikule I eestkostja kõigi tema asjade ajamiseks, v.a pisitehingud puudutatud isikule I antud rahaga. Seda tehes on maakohus järginud menetlusõiguse norme, sh määranud eestkostevajaduse väljaselgitamiseks ekspertiisi (TsMS § 522), kaasanud menetlusse ja kuulanud ära Maardu linnavalitsuse (TsMS § 523 ja § 525 lg 3) ning kuulanud ära nii puudutatud isiku I (TsMS § 524) kui ka tema vanemad (TsMS § 525 lg 2).
10.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium, et kui kohus saab teada eestkostet vajavast isikust, algatab ta vajadusel isikule eestkostja määramise menetluse. Kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse alustamine ei riku asjast puudutatud isiku õigusi, sest eestkostja määramise menetluse eesmärgiks on kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja kas ta vajab eestkostet, sh tagada vajadusel isiku õiguste ja huvide kaitse. Mh võib kohtu omal algatusel eestkostja määramise menetluse alustamine olla põhjendatud ka siis, kui isik ei vaja enda arvates eestkostet. Eestkostja määramise menetlust alustatakse, et kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega, st kas ta suudab oma tegudest aru saada ja neid juhtida või mitte, ja kas ta vajab piiratud teovõime tõttu eestkostet. Kui isik on piiratud teovõimega, ei pruugi ta adekvaatselt enda eestkostevajadust hinnata (vt Riigikohtu
9.novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 17). Praeguses asjas tekkis maakohtul tsiviilasja nr 2-16-21 menetledes põhjendatud kahtlus puudutatud isiku I teovõimes, mistõttu algatas maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja määramise menetluse, et kontrollida, kas isik on piiratud teovõimega ja vajab sellest tulenevalt oma õiguste ja huvide kaitseks eestkostet. Kolleegium juhib tähelepanu, et eestkostja määratakse puudutatud isiku I huvide kaitseks, mitte isiku karistamiseks, nagu arvab ekslikult puudutatud isik I.
11.Puudutatud isiku I arvates on ekspert asunud vääralt seisukohale, et ta põeb skisofreeniat, ja seetõttu on ka maakohus asja vääralt lahendanud. Puudutatud isiku I kinnitusel on ta küll haige, kuid saab asjadest aru. Kolleegium juhib tähelepanu, et kohus määrab täisealisele isikule PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja üksnes siis, kui isik ei suuda vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, st isik on piiratud
teovõimega TsÜS § 8 lg 2 mõttes. Puudutatud isikul I ei ole põhjust arvata, et kohus jätaks tema seisundi adekvaatselt hindamata ning praeguses asjas ei ole maakohus seda ka teinud. Puudutatud isiku I teovõimet tuvastades juhindus maakohus nii eksperdi arvamusest kui ka muust asjas kogutud oluliselt teabest ning veendus puudutatud isiku I seisundis, kui kuulas puudutatud isiku ära esmalt 23. aprillil 2016 ja pärast määruskaebuse esitamist puudutatud isiku I palvel veel kord 1. detsembril 2016. Isiklik ja suuline kohtumine puudutatud isikuga I oli vajalik, et kohus tajuks isiklikult puudutatud isiku I vaimset seisundit ja võimet tahet avaldada (vt ka Riigikohtu 10. detsembri 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-14, p 15). Seega on maakohus andnud puudutatud isikule I kahel korral võimaluse osaleda kohtumenetluses ja väljendada oma seisukohta teda puudutava otsustuse tegemisel ning veendunud, et puudutatud isiku I teovõime on oluliselt piiratud. Arvestades eksperdi arvamust, toimikumaterjale ja puudutatud isiku avaldusi ei ole kolleegiumil alust arvata, et maakohtu järeldus puudutatud isiku I teovõime kohta oleks väär.
12.Kui kohus tuvastab, et isik on piiratud teovõimega ning vajab seetõttu osas või kõigis eluvaldkondades eestkostet, tuleb isiku õiguste ja huvide kaitseks määrata talle PKS § 203 lg 1 järgi eestkostja. Siiski saab eestkostja ülesandeks olla eestkostetava õiguste ja huvide kaitse üksnes neis eluvaldkondades, milles isiku enda teovõime on piiratud ja milles ta vajab eestkostet. Neis küsimustes, kus isik saab oma tegude tähendusest aru ja suudab neid juhtida, ei ole isiku teovõime piiratud, st neis küsimustes tuleb austada isiku õigust vabale eneseteostusele ning selles osas võib isik iseseisvalt oma elu puudutavaid otsuseid vastu võtta ning iseseisvalt õiguskäibes osaleda (vt ka Riigikohtu 11. mai 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-11, p 14,
9.novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p-d 19–21; 23. oktoobri 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-15, p 13). Praeguses asjas ei ole maakohus selgelt tuvastanud, millises ulatuses on puudutatud isiku I teovõime piiratud. Siiski saab maakohtu määruse põhjendustest ja resolutsioonist järeldada, et maakohtu arvates on puudutatud isiku I teovõime piiratud kõigis eluvaldkondades, mistõttu tuleb puudutatud isikule I määrata eestkostja kõigi asjade ajamiseks, kuid kuna puudutatud isik I suudab osaleda õiguskäibes iseseisvalt talle selleks otstarbeks antud rahaga pisitehinguid tehes, tuleb selles osas jätta puudutatud isikule I õigus osaleda iseseisvalt õiguskäibes. Sellist järeldust toetab ka asjas antud eksperdi arvamus. Kolleegium märgib, et osal juhtudel võibki isiku teovõime olla sedavõrd piiratud, et eksisteerib eestkostevajadus tema kõigis eluvaldkondades ning eestkostja tuleb määrata tema kõigi asjade ajamiseks, nagu näeb ette ka TsMS § 526 lg 5, kuid sellisel juhul tuleb kohtul kohtumääruses seda ka eestkostja ülesandeid määrates märkida, samuti peab kohus määruses märkima, kui isikul ei ole üldse õigust iseseisvalt tehinguid teha (vt Riigikohtu 9. novembri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-11, p 21). Kolleegiumi hinnangul on maakohus seda kohtumääruse resolutsiooni p-des 2 ja 4 ka teinud.
13.Arvestades ülalmärgitud põhjendusi ei ole kolleegiumil kahtlust selles, et puudutatud isikul I esinev psüühika- ja käitumishäirete ning kognitiivsete defitsiitide kogum on sedavõrd ulatuslik, et puudutatud isik I vajab eestkostet kõigi asjade ajamiseks, v.a pisitehingud. Sellest tulevalt määras maakohus õigesti puudutatud isikule I eestkostja ja määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust muuta.
14.Puudutatud isiku I määruskaebuse menetlemise kulud (riigi õigusabi tasu) tuleb jätta TsMS § 172 lg 3 teise lause järgi riigi kanda. Muid menetluskulusid ei ole asjas tekkinud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.