Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
Haldusasja number
3-23-139
Haldusasi
B.V kaebus Keskkonnaameti 10.11.2022 ettekirjutuse nr 2790 tühistamiseks Kaebaja (apellant) – B.V, esindajad v-adv Janar Urres ja adv Kristjan Kers Vastustaja – Keskkonnaamet, esindaja Väino Vaidla
Menetlusosalised ja nende esindajad Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 28.07.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
B.V apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 03.03.2025 (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva ( lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses ( lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks ( lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist ( lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse ( lg 6).
3-20-1423 isikul ei teki LKS § 38 lg 9 kohaselt õigustatud ootust ehitiste säilimiseks isegi juhul, kui kohalik omavalitsus oleks õigusvastaseks ehitamiseks loa andnud. Arvestades eelviidatud norme puudub võimalus ehitiste seadustamiseks ja alternatiiv ehitiste likvideerimata jätmiseks.
3-20-1423 Vaidlust ei ole, et Männimäe maaüksusele rajatud suitsuahjuga maakivisillutis asub osaliselt Juusa järve veekaitsevööndis ning täielikult Juusa järve ehituskeeluvööndis, samuti asetseb killustikuplats Juusa järve veekaitse- ja ehituskeeluvööndis, mis on tõendatud ka väärteoasjas nr 940022000878 sündmuskoha vaatluse protokollidega. Lisaks asub Männimäe maaüksus tervikuna Otepää looduspargi Otepää piiranguvööndis, mida kinnitab Maa-ameti looduskaitse kaart. Samuti ei ole vaidlust selles osas, et kaebaja ei olnud kummagi ehitise Otepää looduspargi Otepää piiranguvööndisse rajamiseks vastustajalt kui kaitseala valitsejalt vastavalt kaitse-eeskirja § 17 lg 2 p-le 1 luba küsinud. Ka ei ole vaidlust selles, et rajatud objektid ei asu õuealal ega olemasoleval hoonestusalal. Seega ei nähtu kohtule, et vastustaja oleks valesti tuvastanud Otepää looduspargi kaitse-eeskirja § 17 lg 1 ja lg 2 p 1, LKS § 38 lg 3 ja VeeS § 119 p 5 rikkumise. Samale järeldusele on jõudnud ka Tartu Maakohus 26.01.2023 otsuses väärteoasjas nr 4-22-4150, mis jõustus 04.04.2023. LKS § 38 lg 3 alusel on kalda ehituskeeluvööndisse uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud. Erandid, millele ehituskeeld ei kohaldu, on loetletud LKS § 38 lg-tes 4 ja 5. Keskkonnaamet on möönnud, et antud juhul võiks eranditest kohalduda vaid LKS § 38 lg 4 p 1, mille alusel ei laiene ehituskeeld hajaasustuses olemasoleva elamu õuemaale ehitatavale uuele ehitisele, mis ei jää veekaitsevööndisse. Kuna vaidlusalused ehitised ei asu olemasoleva elamu õuealal ning jäävad veekaitsevööndisse (Juusa järve puhul 10 meetrit veekogu piirist), siis ei saa ka seda erandit rakendada. Ranna ja kalda puhul on seadusandja juba sätestanud, et üldjuhul ranna ja kalda ehituskeeluvööndisse ei ehitata ning seda asjaolu ei pea hakkama haldusmenetluses uuesti hindama (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.09.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-751, p 8). Seega ei pidanud vastustaja asuma kaaluma, kas keskkonnaohu aspektist võiks ehitisi ikkagi lubada või leidub likvideerimisele alternatiivseid meetmeid. Vastustaja ei pea eraldiseisvalt vastavate keskkonnariskide olemasolu sisustama, sest sellekohase kaalumise on teinud juba seadusandaja, kehtestades erandi tegemise võimalused. Vastustajal puudub võimalus uusi erandeid luua. Paljasõnaliseks on jäänud kaebaja väited võimalikust keskkonnaohust, mida ehitiste likvideerimine võiks põhjustada. Jääb ebaselgeks, milliseid asjaolusid oleks vastustaja pidanud veel kaaluma. Ehkki vastustaja ei pidanud ehituskeelualasse ehitamise korral eraldi põhjendama, miks on keelutsooni püstitatud ehitis keskkonnale ohtlik, on ta seda ettekirjutuses siiski teinud, põhjendades seda nii LKS-i kui VeeS-i normide eesmärgist lähtudes. Vastustaja on ehitise mõistet õigesti sisustanud ja tegemist ei ole riigi vastuolulise käitumisega. Eristada tuleb loakohustuslikku ehitamist ja veekaitse- või ehituskeeluvööndisse ehitamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3-20-1423 all ei ole küsimus ehituskeeluvööndisse ehitamise lubamisest, vaid KorS § 28 lg 1 alusel tehtud likvideerimisettekirjutuse õiguspärasus. Halduskohus ei ole aga selle sätte alusel õiguspärasuse kontrolli läbi viinud, rikkudes seeläbi HKMS § 158 lõikest 3 tulenevat kohustust kontrollida kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist. Vastustaja ettekirjutuses ei ole keskkonnaohtu faktiliselt ega õiguslikult tuvastatud. KeÜS § 5 kohaselt on keskkonnaoht olulise keskkonnahäiringu tekkimise piisav tõenäosus. Olulise keskkonnahäiringu määratleb KeÜS § 3, mille kohaselt eeldab see olulist ebasoodsat mõju keskkonnale, tervisele, heaolule, varale või kultuuripärandile. Kaebaja hinnangul ei too kumbki objekt kaasa olulist keskkonnahäiringut ega seeläbi ka keskkonnaohtu. Ka vastustaja ise on mitmel puhul kinnitanud, et keskkonnaohtu vaidlusalune ehitis kaasa ei too. Vastustaja on ettekirjutuse vajadust põhistanud LKS-s seatud eesmärkide ja põhimõtete järgimisega, kuid üheski vastustaja seisukohas pole konkreetselt sisustatud, kuidas vaidlusalune ehitis neid eesmärke ja põhimõtteid rikub. Kaalutlusotsuse tegemisel tuleb arvestada proportsionaalsuse printsiipi, milleks antud juhul sätestab põhimõtted KorS § 7. Vastustaja eesmärgiks haldusmenetluse läbiviimisel tuleb lugeda kaitseala looduskeskkonna säilimine ja ebasoodsate mõjude vältimine. Likvideerimise kohustus ei ole sobiv, sest juhul, kui objektid alles jääksid, oleks samuti ettekirjutusega väidetavalt soovitud eesmärk täidetud. Ebasoodsa mõju toob kaasa hoopis ehitise likvideerimine, mida on tunnistatud ka vaideotsuse p-s 3.6.2. Ettekirjutuses puuduvad mistahes viited teistele võimalikele lahendustele või haldusmeetmetele.
3-20-1423 kaalukad põhjused (RKHKo 21.11.2022 nr 3-19-2398, p 17). Igal juhul eeldab see kaalutlusõiguse teostamist. Samuti on vastustaja ise oma halduspraktikas jaatanud kaalutlusõiguse olemasolu ja jõudnud ka järeldusele, et lammutamisettekirjutus oleks ebaproportsionaalne. Haldusmenetluses nr 2400135 lõpetati menetlus samuti Otepää vallas ehituskeelu- ja veekaitsevööndis asuva laudtee ja paadisilla osas põhjendusel, et ettekirjutus ei täidaks keskkonnakaitselist eesmärki. Arvestades kahe kaasuse asjaolude sarnasust on antud juhul tegemist kaebaja ebavõrdse kohtlemisega ja kui legitiimset eesmärki ei leidu, on võrdsuspõhiõiguse piirang lubamatu. Kaebaja palus võtta täiendava tõendina asja juurde ka 23.10.2024 haldusmenetluse nr 2400135 lõpetamise teate.
3-20-1423 nähtu ringkonnakohtule asjaoludest ja poolte seisukohtadest selles osas tegelikult ka sisulist vaidlust ning vastustaja kaalutluspädevust ei ole välistanud ka halduskohus. Ehkki nii vastustaja kui halduskohtu asjakohased põhjendused saaksid olla selgemad, on nii ettekirjutuse ja vaideotsuse põhjendusi kui halduskohtu otsuse motiive võimalik siiski mõista nii, et vastustaja ega halduskohus ei ole õiguslikult kahtluse alla seadnud vastustaja kaalutlusõiguse formaalset olemasolu. Vastustaja sisuline seisukoht, millega halduskohus samuti põhimõtteliselt nõustus, seisneb haldusakti ja vastustaja selgituste valguses tegelikult selles, et kuigi KorS § 28 lg 1 alusel tuleb ettekirjutuste tegemisel kaalutlusreeglitest lähtuda, oli antud juhul vastustaja kaalutlusruum kaalutlusõigust andva sätte, korrarikkumist määratlevate sätete ja faktiliste asjaolude koosmõjust tulenevalt redutseerunud praktiliselt nullini. Ringkonnakohus nõustub selle järeldusega.
3-20-1423 vastavalt ka ehitise tagantjärele seadustamiseks. Vastustaja ei ole faktiliste asjaolude subsumeerimisel nendele normidele eksinud ja tehtud järeldus, et ehitise seadustamine ei ole õiguslikult võimalik, on motiveeritud.
3-20-1423 kaitse ja veekaitsevööndi eesmärkidele ning lähtunud õigesti põhimõttest, et kalda ehituskeeluvööndisse ja veekaitsevööndisse ehitamisel saab seadusest tulenevalt nende eesmärkide kahjustamist eeldada. Kaebaja väide, et vastustaja ametnik on haldusmenetluses möönnud ehitise kahjuliku mõju ja keskkonnaohu puudumist, ei ole tõene – kaebaja viidatud vastustaja sisemises kirjavahetuses (dtl 17) on küll märgitud, et ehitise püstitamisega ei ole oluliselt kahjustatud Otepää looduspargi kaitseväärtusi, kuna ehitis ei domineeri maastikus, kuid samas on põhjalikult selgitatud, et tegevus ei ole kooskõlas veekaitsevööndi ja kalda kaitse eesmärkidega ning ehitis tuleb esimesel võimalusel likvideerida. Asjaolu, et ehitise likvideerimine võib omakorda kaasa tuua keskkonnahäiringu, ei muuda meedet juba eksisteeriva häiringu likvideerimiseks ebasobivaks.
(allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.