Veiko Vaske (eesistuja), Maret Altnurme ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
6.juunil 2025 Tallinnas
Haldusasja number
3-23-251
Haldusasi Menetlusosalised ja nende esindajad
G.L kaebus Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 79/22/23848-2 õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja (apellant) – G.L , lepinguline esindaja Tuulikki Laesson Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Kristiin Jääger
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
G.L apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamise vorm
Avalik kohtuistung 19.05.2025
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tallinna Halduskohtu 08.12.2023 otsus osas, milles halduskohus jättis rahuldamata kaebuse Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 7-9/22/23848-2 õigusvastasuse tuvastamiseks väljaspool Tammehansu maaüksuse (42301:003:0052) ranna ehituskeeluvööndisse ja metsamaale jäävat ala ehitamise lubamisest keeldumise küsimuses.
2.Rahuldada G.L kaebus osaliselt ja tuvastada, et Keskkonnaameti 04.01.2023 otsus nr 7-9/22/23848-2 on õigusvastane osas, milles Keskkonnaamet keeldus ehitamise lubamisest väljaspool Tammehansu maaüksuse (42301:003:0052) ranna ehituskeeluvööndisse ja metsamaale jäävat ala.
Mõista Keskkonnaametilt G.L kasuks välja kahes kohtuastmes kantud menetluskulu 1891 eurot ja 66 senti.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 07.07.2025 (HKMS § 212 lg 1). Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 punkt 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).
3-23-251 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.G.L-ile (kaebaja) kuulub Tammehansu, Pärispea küla, Kuusalu vald, Harju maakond (42301:003:0052) asuv kinnistu (edaspidi kinnistu või Tammehansu maaüksus). Kinnistu asub Lahemaa rahvuspargis Lahemaa piiranguvööndis, mille suhtes kehtib Vabariigi Valitsuse 19.02.2015 määrusega nr 18 kehtestatud „Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) ja Keskkonnaameti peadirektori 29.04.2016 käskkirjaga nr 1-4.2/15/23 kinnitatud „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava aastateks 2016–2025“ (KKK).
2.Kaebaja esitas 19.03.2021 Keskkonnaametile (edaspidi ka vastustaja) e-kirjaga päringu (dtl 58–68) küsimusega, kas kinnistul on võimalik algset taluõue kohta taastada. Keskkonnaamet vastas 19.03.2021 kirjaga nr 7-9/21/4970-2 (dtl 25–27 ja 70–72), et taastamine vanale vundamendile ei ole võimalik. Kaitsekorra kohaselt puudub Keskkonnaametil kaalutlusruum Tammehansu maaüksusel ajaloolises talukohas uue elamu ja abihoonete püstitamise lubamist kaaluda. Vundamendi vare paikneb Läänemere ranna ehituskeeluvööndis (edaspidi ka EKV) metsamaal, ligi 50 aastaga on hüljatud talukohas looduslikud olud oluliselt muutunud, alal kasvab mets. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja ehitise püstitamine ranna või kalda ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Erandit ehituskeeluvööndis hoonete püstitamiseks taluhoonestuse taastamise ja väljaarendamisena ei sätestatud, kuna see läheb vastuollu ranna ja kalda kaitseeesmärkidega. Kaitse-eeskirjaga on kehtestatud ehitamise regulatsioon Lahemaa rahvuspargis ranna ja kalda ehituskeeluvööndis ning LKS § 40 lõikes 3 sätestatud ehituskeeluvööndi vähendamist Keskkonnaameti nõusolekul Lahemaa rahvuspargis rakendada ei saa. Keskkonnaametile ei ole antud volitusi muuta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud ehituskeeluvööndi ulatust ja kaitsekorda Tammehansu maaüksusel. Kui looduslikud olud seda võimaldavad, saab Keskkonnaamet ehitusõigust ajaloolises talukohas lubada, kui on tagatud, et maaüksusele on võimalik kavandada piirkonna asustusstruktuuriga kooskõlas olev õueala. Lähtuvalt hoonete püstitamise keelust metsamaale ja ehitiste püstitamise keelust ranna EKV-s peab uue õueala kavandamisel arvestama, et kogu kavandatav õueala paikneks väljaspool metsamaad ja ranna EKV-d. KKK kohaselt paikneb kinnistu väljaspool soovituslikku ehitusala, väljaspool piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine aga kooskõlas rahvuspargi kaitse-eesmärkidega.
3.Kaebaja pöördus 05.12.2022 uuesti e-kirjaga (dtl 69) Keskkonnaameti poole küsimusega, et kui ei lubata ehitada vanale vundamendile, kas on võimalik ehitada kinnistule peale ehituskeeluvööndit, st merest kaugemale kui 200 m, samuti oli suhtluses vastustajaga juttu algse hoone taastamisest. Keskkonnaamet jäi 04.01.2023 vastuskirjas nr 7-9/22/23848-2 (dtl 29) esiteks oma 19.03.2021 kirjas antud vastuse juurde, et arvestades looduslike oludega (ranna ehituskeeluvöönd, metsamaa), ei ole ajaloolises talukohas hoonete kavandamine võimalik. Teiseks vastas Keskkonnaamet, et väljaspool ehituskeeluvööndit ja metsamaad õueala kavandamine ei ole kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitseeesmärgiga. KKK alusel paikneb maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala (KKK lisa 8). Väljaspool kavas piiritletud ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine kooskõlas rahvuspargi kaitse-eesmärkidega. Taastamise all on mõeldud eelkõige hiljuti hävinud hooneid (nt tulekahju, tormikahjustus vms). Arvestades, et hooned 2(11)
3-23-251 on lammutatud/lagunenud enam kui 50 a tagasi, ei ole nende üks ühele taastamisel tagatud vastavus tänapäevastele tuleohutus- jm nõuetele. Seega oleks tegemist uute hoonetega. Kaitsealal vana talukoha (taluõue) olemasolu on üks argument, mida kaitseala valitseja arvestab ehitusõiguse kaalumisel, aga taastamine ei saa toimuda teiste väärtuste arvelt. Üksnes juhul, kui looduslikud olud võimaldavad, võib olla võimalik hävinud talukoha taastamine.
4.Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule 06.02.2023 kaebuse, mille kohus võttis menetlusse nõudena tuvastada Keskkonnaameti 04.01.2023 otsuse nr 7-9/22/23848-2 kui siduva kooskõlastusest keeldumise menetlustoimingu õigusvastasus. Kinnistu oli varem hoonestatud, mida tõendavad arhiivimaterjalid ja Maa-ameti kaardirakenduse ajalooline kaart. Algse taluõue hoonete asukoht ja taluõu (500–600 m2) on looduses selgelt tuvastatavad. Samuti on kinnistult leitavad vana korstnajala jäänused ja vundamendi fraktsioonid. Hoonestus oli alles veel hiljemalt 1960-ndate alguses. Koostatud geoaluse kohaselt oli vana vundamendi järgi hoone alune pind ca 40 m2. Keskkonnaamet on jätnud tähelepanuta kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p 1, mille kohaselt on kaitseeesmärgiks mh kaitsta Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit, sh piirkonnale iseloomulikku asustusstruktuuri, taluarhitektuuri ning rahvakultuuri. Kaitse-eeskirjas ei ole väidetud, et taastamise all oleks silmas peetud ainult hiljuti hävinud hooneid. Kaitseala valitsejal on ehitamise lubamisel äärmiselt lai kaalutlusõigus, mistõttu peavad otsused olema põhjalikult motiveeritud ja arvestama kõiki asjaolusid, antud juhul aga ei ole toodud ühtegi sisulist põhjendust, miks taastamine kaitse-eesmärki kahjustaks. Ca 40 m2 elamu taastamine ajaloolises asukohas ei saa kaitseväärtusi kahjustada. Kaebaja ei ole soovinud rajada uut hoonet. Tegemist on lagendikuga, kus metsa ei kasva, igasugust taimestikku ei saa pidada metsakoosluseks. Seega ei saa taastamine ka metsakooslusi kahjustada ja vastustaja ei ole põhjendanud, milline konkreetne looduskooslus kahjustatud saaks. Seevastu kasvavad lagendikul õunapuud, mis kinnitab, et tegu on ajaloolise taluõuega. Samuti asub lagendiku kõrval olemasolev juurdepääsutee. Ebaõige on väide, nagu kaoks kinnistu hoonestamisel ajalooline selgepiiriline külade asustusala. Läheduses on ka teisi elamuid, mis ei kuulu n-ö selgepiirilise asustusala sisse. Ainuüksi talukoha asumine teistest veidi eemal ei too kaasa absoluutset keeldu talukoha taastamiseks. Kui vastustaja leiab, et looduskaitseseaduse (LKS) § 40 lg 3 alusel ei ole ajaloolise talukoha vundamendi asukohas hoone taastamise lubamine võimalik, kuna kaitse-eeskirjaga on kehtestatud EKV, siis selline seisukoht on põhiseaduse (PS) §-ga 32 vastuolus. Kaitseeeskirja § 3 tuleb sellises olukorras põhiseadusevastaseks tunnistada ja kohaldamata jätta.
5.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Ajalooline talukoht asub ranna EKV-s ja metsamaal. Keskkonnaametil ei ole kaalutlusruumi lubada sinna ajaloolises talukohas uue elamu ja abihoonete püstitamist. Samale kinnistule teise kohta õueala rajamist ei saa käsitleda ajaloolise talukoha taastamisena, vaid uue õueala rajamisena. Kui lubada hoonestamist väljaspool KKK-kohast ehitusala, kaoks selgepiiriline külade asustusala. Külade ja külaosade hoonestatud alad kasvaksid kokku, mis ei ole kooskõlas rahvuspargi piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga, kus külaosad on selgelt piiritletud ja hoonestusalad vahelduvad looduslike ja poollooduslike aladega. Pärispea küla on Lahemaal ainulaadne, koosneb seitsmest eraldi asuvast talude kogumist, mida poolsaare keskele jääva Keskküla sumbkülaga ühendavad külavaheteed ja kiviaiad. 3(11)
3-23-251 Tammehansu maaüksusel paiknenud talukoht on olnud üksik talukoht kompaktsetest hoonete õuede kobaratest eemal. Tammehansu maaüksust läbiv tee ei ole mõlemalt poolt teed hoonestatud nagu küla tuumikut läbiv ja sellest kulgevad teed koos nende ääres kompaktselt paiknevate hoonestatud kinnistutega. Arvestada tuleb ka valdavaid maaüksuste ja õuealade suurusi piirkonnas, millele kinnistu ei vasta. Väljapoole EKV-d ja metsamaad jääv muu maa kõlvik kinnistul on väiksem kui 0,3 ha. Piirkonna õuedele ei ole iseloomulik ka piklik kuju, vaid iseloomulik on, et elamu paikneb õueala keskel või juurdepääsutee lähedal ning abihooned õueala servas ja elamu taga. Kui võimaliku õueala suurus ja kuju ei ole küla hoonestatud kinnistuid arvestades ligilähedase suuruse ja kujuga, ei ole tagatud iseloomuliku miljöö säilimine ja ehitamine oleks vastuolus kaitseala asustusstruktuuri kaitse-eesmärkidega. Muu maa kõlvikule elamu ehitamiseks tuleks rajada ka 40 m teed läbi metsamaa. Oluliselt väiksemal alal nõusoleku andmisel üksikute hoonete püstitamiseks hakatakse hoonete vahelist ja ümbritsevat ala kasutama õuealana ja tagatud ei ole seniste looduskoosluste säilimine, toimuks puude raie nt hoonetele ohutuse tagamiseks, puude alt regulaarsel niitmisel metsale omane alusmets kaob, tekib surve laiendada õueala looduskoosluste arvelt. Ajaloolise talukoha ala Tammehansu maaüksusel on arvatud ka projekteeritava Metsaelupaikade looduskaitseala Metsaelupaikade sihtkaitsevööndi koosseisu, mille eesmärk on tagada Natura 2000 võrgustiku alal paiknevate metsaelupaikade säilimine vastavalt loodusdirektiivi (92/43/EMÜ) artiklile 6.
6.Tallinna Halduskohus jättis 08.12.2023 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Vaidlus seisneb selles, kas vastustaja on teinud õiguspärase kaalutletud otsuse, kui leidis, et 1) arvestades looduslike oludega (ranna EKV, metsamaa) ei ole ajaloolises talukohas hoonete kavandamine võimalik; 2) väljaspool EKV-d ja metsamaad õueala kavandamine ei ole kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga. Ranna ja kalda kaitse eesmärgid on sätestatud LKS §-s 34, mille kohaselt on ranna või kalda kaitse eesmärk rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Seaduses on ka sätestatud võimalus vähendada EKVd kohaliku omavalitsuse esitatud taotluse ja planeeringu alusel (LKS § 40 lg 1 ja 3). Seega kehtestab seadus põhimõtte, millest tuleb kinni pidada – üldreeglina on ranna ja kalda EKV piires uute hoonete ja rajatiste ehitamine keelatud ning EKV vähendamine on üksnes erand, millel peab olema selge põhjendus. Antud juhul tuleb lisaks eeltoodule arvestada täiendavalt LKS §-s 31 sätestatud piiranguvööndi nõuetega, kuivõrd kinnistu asub Lahemaa piiranguvööndis, ja kaitse-eeskirjas sätestatuga. Kaitse-eeskirja § 3 lg 1 sätestab muu hulgas Läänemere ranna EKV ulatuse mandril, mis on esitatud kaardil kaitse-eeskirja lisas. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt on piiranguvööndis keelatud hoonete püstitamine metsamaal ja ehitiste püstitamine ranna või kalda EKV-s, välja arvatud kaitseala valitseja nõusolekul lõigetes 4 ja 5 sätestatud juhtudel. Praegusel juhul ei ole viidatud eranditega tegemist. Erandit EKV-s hoonete püstitamiseks taluhoonestuse taastamise ja väljaarendamisena ei ole sätestatud. Varem, s.o Vabariigi Valitsuse 03.06.1997 määrusega nr 109 kehtestatud „Lahemaa rahvuspargi, Ohepalu looduskaitseala ja Viitna maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja välispiiri kirjelduse kinnitamine“ p 32 kohaselt oli see võimalik. Nimelt sätestas viidatud määruse p 32, et rannal ja kaldal on vastavalt ranna ja kalda kaitse seaduse (RT I 1995, 31, 4(11)
3-23-251 382) paragrahvi 9 lõigetele 8 ja 9 keelatud hajaasustusaladel uute ehitiste rajamine, välja arvatud rahvuspargi valitseja nõusolekul taluhoonestuse taastamiseks ja väljaarendamiseks. Alates 2015.a-st kehtiv kaitse-eeskiri sellist võimalust enam ette ei näe. Kohus nõustub vastustajaga, et kaitse-eeskirjaga on kehtestatud ehitamise regulatsioon Lahemaa rahvuspargis ranna ja kalda EKV-s ning LKS § 40 lõikes 3 sätestatud EKV vähendamist Keskkonnaameti nõusolekul Lahemaa rahvuspargis rakendada ei saa. Keskkonnaametile ei ole antud volitusi muuta Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud EKV ulatust ja kaitsekorda. Seega ei pidanud vastustaja hakkama põhjalikult analüüsima ka kahjustatavaid kooslusi ega asustusstruktuuri. Kaitse-eeskiri ei ole vastuolus PS §-ga 32. Tammehansu maaüksus asub piiranguvööndis ning piiranguvööndi kitsendused tulenevad otseselt LKS §-st 31, mille lg 2 p 8 sätestab üheselt ja selgelt, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine ning rahvuspargis ehitise väliskonstruktsioonide muutmine. Käesoleva juhul ei ole kaitse-eeskirjaga ette nähtud seadusest leebemat regulatsiooni, sh antud vastustajale kaalutlusõigust. See ei tähenda, et piirang oleks sätestatud kaitse-eeskirjaga, vaid omandiõiguse piirang tuleneb LKS § 31 lg 2 p-st 8, millest tulenevalt ei ole rikutud PS § 32 teisest lõikest tulenevat nõuet, et omandiõiguse piirang peab olema sätestatud seadusega. Keskkonnakaitsehuvi on kaalukas avalik huvi, mis õigustab keskkonnakaitse eesmärgil omandiõiguse piiramist. Kohus leiab, et vastustaja on teinud ka väljaspool piiranguvööndeid ehitamise mittelubamise osas põhjendatud ja kaalutletud otsuse (HMS § 4 lg 2). Selles osas oli vastustajal LKS § 31 lg 2 ning kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 koosmõjus kaalutlusõigus. Kaebaja ei ole vastustaja kaalutlusi ümber lükanud ega neile sisuliselt vastu vaielnud. Ehitamiseks kaugemale kui 200 m rannast tuleks rajada tee läbi EKV-s asuva metsamaa, mis ei ole kaitse-eeskirja kohaselt lubatud. Samuti on vastustaja kaalunud asjakohaselt asutusstruktuuriga seotud küsimusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
7.Kaebaja esitasid halduskohtu otsusele 08.01.2024 apellatsioonkaebuse, paludes halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega Keskkonnaameti otsustus tühistada või tuvastada selle õigusvastasus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ja jätnud arvestamata asjas esitatud tõendid ja seisukohad. Vaidlust ei ole, et Tammehansu maaüksusel on ajalooline talukoht. Kohus on lähtunud vääralt eeldusest, et kaebaja soovib püstitada uut elamut. Kaebaja soov on olemasolev vana talukoht taastada. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1, mis keelab piiranguvööndis hoonete püstitamise, käsitleb uute hoonete püstitamist. EhS § 4 lg 3 p 6 näeb ette, et olukorda, kus taastatakse osaliselt või täielikult hävinud ehitis, tuleb käsitleda ehitise ümberehitamisena. Halduskohus ei ole esitanud ühtegi põhjendust, millest tulenevalt kohaldas ta ehitise püstitamisega seotud õigusnorme. Püstitamiseks saab pidada vaid hoone esmakordset rajamist. Kaitse-eeskirja eesmärgiga on vastuolus tõlgendus, nagu ei oleks hävinenud hoone vundamendile võimalik hoonet taastada. Halduskohus on jätnud arvestamata asjas esitatud tõendid selle kohta, et tegemist on lagendikuga, kus metsa ei kasva, kus kasvavad taluõuele omased viljapuud, ja et looduslikud olud võimaldavad hoone taastada ilma metsakooslusi kahjustamata. Ühtegi puud ei ole vaja likvideerida ja ühtegi LKS §-s 34 sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärki ei kahjustata. Kui vanade hoonete taastamine on keelatud, siis ei ole vana asustusstruktuuri ja taluarhitektuuri säilitamine ja taastamine saavutatav. Väär on tõlgendus, nagu puuduks Keskkonnaametil kaitse-eeskirja tõttu kaalutlusõigus LKS § 40 lg 3 alusel EKV vähendamiseks, kuna see oleks vastuolus EKV üldpõhimõtetega. 5(11)
3-23-251 Ehituskeeluvööndite ulatus määratakse planeerimismenetluses, mis on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Planeerimisseaduse (PlanS) § 75 lg 1 p 12 kohaselt on üldplaneeringu ülesandeks ka ranna ja kalda EKV suurendamine ja vähendamine. PlanS § 126 lg 1 p 16 kohaselt on detailplaneeringu ülesandeks ranna ja kalda EKV vähendamine. LKS §-s 34 on sätestatud ranna ja kalda kaitse eesmärk ning §-s 38 on sätestatud ranna ja kalda EKV ulatus. LKS § 40 lg 1 näeb ette, et ranna ja kalda EKV-d võib suurendada või vähendada, arvestades ranna või kalda kaitse eesmärke ning lähtudes taimestikust, reljeefist, kõlvikute ja kinnisasjade piiridest, olemasolevast teede- ja tehnovõrgust ning väljakujunenud asustusest. LKS § 40 lg 3 sätestab, et ranna ja kalda EKV vähendamine võib toimuda Keskkonnaameti nõusolekul. Halduskohus on tõlgendanud LKS § 40 lõiget 3 põhjendamatult kitsendavalt. Seadusandja on näinud ette, millistel tingimustel on lubatud EKV-d nii suurendada kui ka vähendada. LKS § 40 lõikega 3 on Keskkonnaametile antud õigus EKV-d ka vähendada. Halduskohtu tõlgenduse õigsuse korral ei oleks vastustajal võimalik ka üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses ja EKV vähendamise taotluse saamisel kaaluda sisuliselt, kas EKV vähendamine oleks põhjendatud ranna ja kalda kaitse eesmärkidest ning kaitse-eeskirja eesmärkidest tulenevalt. Selline tõlgendus ei ole kooskõlas LKS-i §-ga 40 ega ka põhiseaduse §-ga 32.
8.Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Lisaks varem esitatud põhjendustele märgib vastustaja oma vastuses kokkuvõttes järgmist. Kaebaja pole esitatud ühtegi joonist kavandatavast ega ajaloolisest hoonest, kus oleks tuvastatav, et tegemist oleks olemasoleva hoone taastamisega EhS § 4 lg 4 mõistes (tegemist peaks olema olemuslikult sarnase hoone kavandamisega, st hoone kasutusotstarve, arhitektuuriline lahendus ja maht ei muutu). Kinnistul ei ole antud asukohas ehitisi säilinud. Tuvastatav on vaid üksik vundamendivare. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik olemasoleva hoone taastamine. Talukoha taastamine ei tähenda üheselt ehitiste taastamist EhS § 4 lg 4 mõistes, vaid võib tähendada ka uute ehitiste püstitamist kunagisel, tänaseks hävinud taluõuel. Ajalooline talukoht asub EKV-s ja seal on looduslikud olud taastunud. Seal kasvab metsakooslus, mis vastab Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevale elupaigatüübile metsastunud luited koodiga 2180 (viimati inventeeritud 19.04.2022). Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava alusel on rahvuspargis kaitse-eesmärgiks 744,4 ha (esinduslikkuse eesmärk A) elupaigatüübile metsastunud luited (2180) vastavaid elupaiku, kuid Eesti looduse infosüsteemi andmetel on neid kaardistatud vaid 663,7 ha (esinduslikkus A–C) – seega on vajalik kõigi olemasolevate, sh Tammehansu maaüksusel registreeritud metsastunud luidetele vastavate metsakoosluste säilitamine ja nende seisundi parandamine. Nii uue hoone püstitamine kui ka olemasolevale vundamendivarele hoone taastamine kahjustaks Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärke: loodusdirektiivi elupaigatüübile vastav metsakooslus häviks nii kavandataval ehitusalal kui ka võimalikul õuemaal. 2021. aastal algatas Euroopa Komisjon Eesti suhtes rikkumismenetluse, mille üheks osaks oli see, et metsaelupaiku raiutakse Natura 2000 aladel liiga kergekäeliselt. Projekteeritava Metsaelupaikade looduskaitseala ettepanek on esmane kaitsemeede, kuni Riigikogu on arutanud looduskaitseseaduse muutmist, kas ja kuidas metsaelupaiku tõhusamalt kaitsta. Seega oleks metsamaale talukoha taastamine vastuolus ka Lahemaa loodusala kaitseeesmärkidega. Metsakooslus ei koosne vaid puudest ja isegi kui täiendavalt ei peaks raiuma ühtegi puud, oleks tegu siiski metsakooslusele ehitamisega. Metsalagendik on tekkinud suures osas ka alusmetsa (metsa järelkasv, põõsad) raie tõttu. Isegi kui oleks tegu looduslikult lageda alaga, siis ka häilud (väikesed lagendikud) on omased metsakooslusele, sh luitemetsad ongi üldjuhul hõredama puistuga. Seega igal juhul asub ajalooline taluõu tänasel metsamaal metsaseaduse § 3 lg 2 mõttes. Paikvaatlusel ei tuvastanud Keskkonnaameti spetsialistid alal 6(11)
3-23-251 kasvavaid õunapuid, vaid vundamendivareme juures oli tegu ilmselt ühe kirsi- või kreegipuuga. Üksikud viljapuud ei ole argumendiks, mis kaaluks üles metsakoosluse kaitse vajaduse. Vabariigi Valitsuse kehtestatud kaitsekorra muutmine ei ole Keskkonnaameti pädevuses. Isegi kui kaitse-eeskiri võimaldaks täiendavat EKV vähendamist, oleks tegemist erandiga üldkehtivast normist, mis võib toimuda vaid erandkorras. See eeldaks, et ehitada on võimalik ranna ja kalda kaitse-eesmärke kahjustamata – ehitamist ei kavandata taimekooslustel, alal on juba seaduslikul alusel ehitatud ehitised, puudub vajadus reljeefi ja kõlvikute muutmiseks, puudub vajadus täiendavate juurdepääsuteede, parklate ja tehnovõrkude ehitamiseks, ehitiste lisandumisel ei muutu olemasolev maastikupilt, välistatud on inimtegevusest põhjustatud reostuse kandumine pinna- ja põhjavette, tagatud on avalikkuse juurdepääs veekogule ja vaba liikumine kallasrajal jm. Lahemaa rahvuspargis on EKV ulatuse kaalutlus tehtud kaitseeeskirja kehtestamisel. Arvestades olemasolevat looduslikku olukorda, ei näe Keskkonnaamet ka EKV vähendamise taotlemise võimalusel perspektiivi nõusoleku saamiseks EKV vähendamiseks või alal ehitamiseks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ennetava tuvastamiskaebusena, leides, et sisuliselt on vastustaja 04.01.2023 kiri nr 7-9/22/23848-2 käsitatav siduva kooskõlastusest keeldumise otsusena detailplaneeringu menetluses, milleta ei oleks võimalik detailplaneeringut kehtestada ega ehitusluba anda. Ringkonnakohus täpsustab, et kuivõrd asjaoludest ei nähtu, et oleks alustatud planeerimis- või muud menetlust kinnistul ehitusõiguse saamiseks ning sõltuvalt faktilistest asjaoludest võib selleks olla vaja erinevaid menetlusi, tuleb vaidlusalust otsust käsitada mitte menetlustoiminguna, vaid halduse toiminguna, millel puudub iseseisev reguleeriv toime (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 08.06.2016 määrus nr 33-1-12-16, p 9). Samuti tuleb rõhutada, et vaidlusaluse otsuse õiguslikku tähendust saab mõista kitsalt kaebaja esitatud küsimuste ja andmete kontekstis, mis oma ulatuselt ja detailsusastmelt olid üldisemad ja teoreetilisemad hüpoteetilisest kooskõlastamiseks saadetavast detailplaneeringu lahendusest. Iseäranis ei ole kaebaja esitatud küsimustest ja materjalidest võimalik piisava täpsusega tuletada hüpoteetilise detailplaneeringulahenduse kavandatavat ehitusõigust PlanS § 126 lg 1 p 3 ja lg 4 mõttes ega kavandatava ehitise ehituslikke, arhitektuurilisi ja kujunduslikke tingimusi lg 1 p-de 5 ja 6 mõttes, mistõttu oleks kaebaja küsimusi võimalik käsitada ka üldisema selgitustaotlusena, mitte kooskõlastustaotlusena.
10.Ringkonnakohus siiski nõustub, et põhimõtteliselt väljendab vaidlusalune otsus – eeskätt viite kaudu vastustaja 19.03.2021 kirjale – vastustaja õiguslikku hinnangut nii võimaliku tulevase üldplaneeringut muutva detailplaneeringu menetluses, kui kohalik omavalitsus kavandaks ranna EKV vähendamist, et lubada hoone püstitamist kinnistul asuvas endises talukohas (võimalik kooskõlastus LKS § 40 lg 3 alusel), kui võimaliku tulevase detailplaneeringu kooskõlastamisel kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 alusel juhul, kui planeeringulahendus puudutaks ehitusõiguse andmist Tammehansu maaüksusel väljaspool kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 sätestatud keeluvööndeid. Seetõttu saab ka kohus anda hinnangu vastustaja seisukoha õiguspärasusele, kuid seda kitsalt vastustajale esitatud küsimuste ja materjalide kontekstis, st kas vastustaja sai konkreetselt sellises kontekstis õiguspäraselt jõuda sellisele järeldusele. Kohus ei saa asuda sisustama ega laiendama vastustaja kaalutluste sisu küsimustes, mille kohta vastustaja ei saanud sisuliselt oma hinnangut anda ning kohtu hinnang otsuse õiguspärasusele ei puuduta kinnistule ehitamise õiguslikku võimalikkust abstraktselt. Ehitusõigus endise taluõue asukohas 7(11)
3-23-251
11.Endisele talukohale ehitamise õiguse osas asus vastustaja seisukohale, et tal puudub kaitse-eeskirja § 23 lg-st 1 tulenevalt kaalutluspädevus lubada ehitamist Vabariigi Valitsuse poolt kaitse-eeskirjaga määratud ranna EKV-s ja metsamaal. Lisaks esitas vastustaja otsuses viidatud 19.03.2021 kirjas põhjendused, miks ei oleks tema hinnangul ehitamine lubatav ka kaitseala kaitse-eesmärkidest lähtuvalt ning et rahvuspargi kaitse-eesmärkidega ei ole kooskõlas ehitamine kinnistul, mis asub väljaspool KKK-s toodud soovituslikku ehitusala. Vaidlustatud 04.01.2023 otsuses rõhutas vastustaja, et hoone taastamise all saab mõista hiljuti hävinud hoonete taastamist ning ajaloolises talukohas saaks vastustaja ehitusõigust lubada, kui kogu kavandatav õueala asuks väljaspool metsamaad ja ranna EKV-d. Halduskohus nõustus vastustajaga.
12.Vaidlust ei ole selles, et endine talukoht kinnistul asub kaitse-eeskirja § 3 lg-s 1 ja kaitseeeskirja lisas määratud (täpsustatud) Läänemere ranna EKV-s ning see asuks ranna EKV-s sõltumata kaitse-eeskirjast ka LKS § 38 lg 1 p 2 alusel. Ka ei ole vaidlust, et endine talukoht asub metsaseaduse § 3 lg 2 p 1 mõttes metsamaal, st maakatastrisse kantud metsamaa kõlvikul. Halduskohus leidis põhjendatult, et kaitse-eeskirja § 23 lg 1 kohaselt on selles asukohas ehitise püstitamine keelatud ning vastustajal ei olnud pädevust kaaluda Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud (võrreldes LKS § 38 lg 1 p-ga 2 täpsustatud) ranna EKV muutmist. Lähtudes kaebaja 08.03.2021 kirjas (dtl 66) esitatud küsimusest „kas Tammehansu kinnistul on võimalik algset taluõue kohta taastada“ ning selgitusest, et põhimõttelise võimalikkuse korral taotleb ta vallalt detailplaneeringu algatamist EKV vähendamiseks, sai vastustaja õiguspäraselt asuda seisukohale, et nimetatud taluõue asukoht asub EKV-s ning tal ei ole pädevust kaaluda seal uue hoone ehitamise lubamist. Isegi kui vastustaja kaalutluspädevust kaitse-eeskirjaga täpsustatud EKV ulatuse vähendamise lubamiseks LKS § 40 lg 3 alusel õiguslikult möönda, ei saaks vastustajale ette heita selle ebapiisavat kaalumist. Ringkonnakohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud, et ka LKS § 38 lg-s 3 sätestatud ehituskeeluvööndisse ehitamise keelu rakendamiseks ei pea põhimõtteliselt täiendavat kaalumist läbi viima (vt nt 15.09.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-751, p 8; 31.01.2025 otsus haldusasjas nr 3-23-139, p 17). Seda enam puudub Keskkonnaametil põhjaliku kaalumise kohustus Vabariigi Valitsuse kui kõrgema täidesaatva võimu kandja määrusega täpsustatud EKV-s ehitamise keelu rakendamiseks.
13.Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtu järeldusega, et kaitse-eeskirja §-s 3 sätestatud EKV ja § 23 lg-s 1 sätestatud keeld ei ole põhiseadusvastased, kuna omandipõhiõiguse riive seadusreservatsiooni nõue on täidetud seeläbi, et LKS § 31 lg 2 p 8 ja § 38 lg 3 kohaselt on ehitiste püstitamine vastavalt kaitseala piiranguvööndis ja ranna EKV-s eelduslikult keelatud. Keeld tuleneb seadusest, kaitse-eeskiri sellest kaebaja endise talukoha osas erandit ei tee ning kaebajal puudub alus nõuda, et kaitse-eeskiri teeks seaduses sätestatud keelust tema kasuks erandi. Asjakohane on ka halduskohtu selgitus, et Lahemaa rahvuspargi varasem, 1997. a-l kehtestatud kaitse-eeskiri nägi sõnaselgelt ette kaitseala valitseja kaalutluspädevuse anda ranna EKV-s luba taluhoonestuse taastamiseks, kuid kehtiv, 08.03.2015 jõustunud kaitseeeskiri taolist erandit enam ette ei näe. Kaitse-eeskirja § 23 lõigetes 4 ja 5 on vastustaja kaalutluspädevusse kuuluvad erandid sätestatud ammendavalt ja varasemas eeskirjas lubatud talukoha taastamise erandi väljajätmist saab pidada määrusandja teadlikuks valikuks. Õigusvastaseks ei muuda vastustaja seisukohta ka kaebaja tõstatatud küsimus, kas endise taluõue alal on metsamaa kõlvik määratud põhjendatult. Lähtuvalt kaebaja esitatud põhjendustest ja tõenditest, mille kohaselt endisel talukohal on säilinud korstnajalg, osa vundamendist ja taluõuele iseloomulikud haljastuselemendid, võib tekkida vähemalt kahtlus loodusliku metsakoosluse faktilises taastumises. Samas olukorras, kus endine talukoht asub sellest sõltumata ranna EKV-s, mille vähendamiseks vastustajal kaalutluspädevus ja -kohustus puudub, ei saa metsamaa küsimus omada määravat tähtsust ega anda vastustajale pädevust EKV vähendamise lubamiseks. Sealjuures ei mõjuta vaidlusaluse otsuse õiguspärasust ka 8(11)
3-23-251 kaebaja apellatsioonimenetluses esitatud täiendav tõend kinnistu metsaelupaigaks määramise ega selle esinduslikkuse klassi kohta.
14.Iseenesest põhjendatuks tuleb lugeda kaebaja etteheide, et halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta kohaldas otsuses ehitise püstitamisega seotud õigusnorme, kuid ei kohaldanud ehitise ümberehitamisega seotud norme. Kaebaja esimesest, 08.03.2021 küsimusest ei ole võimalik arusaadavalt välja lugeda eesmärki ehitise taastamiseks, vaid kaebaja küsimus puudutab sõnaselgelt taluõue koha taastamist, mida võib mõista kui soovi rajada hoone endisele taluõue asukohale. Arvestades endise hoonestuse lagunemisest möödunud aega on loogiline, et vastustaja ei pidanud mõistma kaebaja soovi spetsiifiliselt hoone taastamise mõttes. Seevastu oma teises, 05.12.2022 päringus on kaebaja selgitanud, et ta pidas varasemas kirjas silmas „ehitamist vanale vundamendile“ ja viitas, et osakonnajuhatajaga oli juttu, et on võimalik vana maja taastamine. Sellest lähtuvalt on vastustaja teises, 04.01.2023 vastuskirjas käsitlenud lühidalt ka hoone taastamise võimalust, leides, et taastamise all on mõeldud eelkõige hiljuti hävinud hooneid ning enam kui 50 a tagasi hävinud hoonete taastamisel ei ole tagatud nende vastavus tuleohutus- jm seadusest tulenevatele nõuetele, mistõttu oleks tegemist ikkagi uute hoonetega.
15.Ehitise püstitamine (ehitusseadustiku (EhS) § 4 lg 1) on erinev õigusmõiste ehitise rekonstrueerimisest ehk ümberehitamisest EhS § 4 lg 3 mõttes, millele viitab mh see, et EhS lisas 1 on nimetatud ehitamise liikidele ette nähtud erinevad loa- ja teatisenõuded. Kaitseeeskirja § 23 lg-s 1 on metsamaal ja ranna EKV-s ehituskeelu sätestamisel kasutatud EhS § 4 lg-le 1 vastavat mõistet „püstitamine“. LKS-i asjasse puutuvates sätetes kasutatakse ehitustegevuse piirangute reguleerimisel erinevaid mõisteid. LKS § 38 lg 3 kohaselt on ranna või kalda EKV-s keelatud „uute hoonete või rajatiste ehitamine“. LKS § 31 lg 2 p 8 kohaselt on kaitseala piiranguvööndis keelatud „ehitise püstitamine“ ning „rahvuspargis ehitise väliskontruktsioonide muutmine“. LKS § 14 lg 1 p 6 kohaselt ei või kaitsealal ilma valitseja nõusolekuta lubada „ehitada ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustuslikku ehitist“. Kui analüüsida EhS-i ja LKS-i viidatud sätteid süstemaatiliselt, saab EhS § 4 lg-s 1 ja LKS § 31 lg 2 p-s 8 kasutatud mõistet „ehitise püstitamine“ pidada samatähenduslikuks EhS § 38 lgs 3 kasutatud mõistega „uue ehitise ehitamine“. Seda tõlgendust toetab mh LKS § 31 lg 2 p 8 sätte teine pool, mis ehitise püstitamise kõval keelab eraldi ka ehitise väliskonstruktsioonide muutmise, mida EhS § 4 lg 3 p 1 kohaselt saab käsitada teise ehitamise liigi, ehitise rekonstrueerimise ühe viisina. Seevastu LKS § 14 lg 1 p-s 6 sätestatud kaitseala valitseja kooskõlastuse nõue ehitusteatise kohustusega või ehitusloakohustusliku ehitise „ehitamise lubamiseks“ ei viita ühelegi konkreetsele ehitamise liigile EhS § 4 mõttes, vaid puudutab mis tahes liiki ehitamist, sh nii uue ehitise püstitamist kui ehitise rekonstrueerimist.
16.Kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 kehtestatud ehitise „püstitamise“ keeldu tuleb seetõttu samuti mõista samatähenduslikuna LKS § 38 lg-s 3 sätestatud uute hoonete ja rajatiste ehitamise keeluna ranna EKV-s. Tegemist on intensiivse omandipõhiõiguse piiranguga, mida ei saa tõlgendada laiendavalt ega kohaldada automaatselt muudele EhS §-s 4 toodud ehitamise liikidele, mida kinnitab ka Riigikohtu praktika (nt 14.01.2008 otsus nr 3-1-1-90-07, p 9). Seega on kaitse-eeskirja § 23 lg 1 alusel keelatud kaebaja kinnistul vana taluõue asukohas uue ehitise püstitamine, kuid keeldu ei saa automaatselt laiendada ehitise rekonstrueerimisele, sh rekonstrueerimisele taastamise teel EhS § 4 lg 3 p 6 mõttes. Kuivõrd siinse vaidluse asjaoludest nähtuvalt asus vanas talukohas teadaolevalt ca 40 m2 aluspinnaga elamu, oleks selle rekonstrueerimise korral EhS lisa 1 alusel tegu ehitusteatise kohustusega ehitisega, millele ei laieneks ehituskeeld, kuid mille ehitamine oleks LKS § 14 lg 1 p 6 kohaselt lubatud siiski vaid vastustaja nõusolekul.
17.Otseselt hoone rekonstrueerimist puudutvad vastustaja põhjendused vaidlusaluses otsuses piirduvad hinnanguga, et taastamise all saab mõista eelkõige hiljuti nt tulekahju või 9(11)
3-23-251 tormikahjustuse mõjul hävinud hooneid ning enam kui 50 a tagasi lammutatud hoonete taastamisel oleks tegu uute hoonetega, kuna identsena taastamisel ei vastaks hooned täna kehtivatele nõuetele. Eraldivõetuna ei saaks sellist põhjendust ehitise taastamise lubamisest keeldumise kaalutlusena piisavaks ega õiguspäraseks pidada. Seadus ei sätesta täpsemat piiri, kui ammu või millisel määral võib ehitis olla lagunenud, et selle taasehitamist ei võiks jätkuvalt käsitada rekonstrueerimisena taastamise teel. Nt on ringkonnakohus varasemas praktikas pidanud EhS § 4 lg 3 p 6 mõttes taastamist võimalikuks aja jooksul lagunenud ja vee alla jäänud sadamakai puhul, mille asukoht oli tuvastatav aerofotode ja kaardi abil (29.03.2018 otsus haldusasjas nr 3-16-2394, p 13). Seda, kas varasema ehitise asukohale ehitamist saab käsitada ehitise taastamisena, tuleb hinnata faktiliste asjaolude kogumi põhjal ning õiguslikult ei saa välistada, et rekonstrueerimise tunnustele võiks vastata ka sellise ehitise taastamine, mida ei saa pidada hiljuti lagunenuks.
18.Samas tuleb antud juhul arvesse võtta, et kaebaja esitatud küsimustest ja tõenditest ei nähtunud faktilisi asjaolusid, mille põhjal oleks vastustajal olnud isegi teoreetiliselt võimalik kujundada seisukohta, kas kaebaja soovitud ehitamine võiks sisuliselt vastata taastamise tunnustele, sh kas tegemist oleks EhS § 4 lg 4 mõttes olemuslikult sarnase ehitisega. Ehkki vastustaja 19.03.2021 kirjas väljendatud kaalutlused, miks ta ei pea uue ehitise lubamist vanas talukohas kaitseala kaitse-eesmärkidega haakuvaks, on põhimõtteliselt asjakohased ka hoone taastamise lubamise otsustamisel LKS § 14 lg 1 p 6 alusel ja kohtumenetluses on vastustaja sellekohaseid põhjendusi ka oluliselt täiendanud, ei saa sellistel asjaoludel kujundatud seisukohta hoone taastamise võimatuse osas pidada võimalikus tulevases planeerimis- või muus haldusmenetluses siiski kahtlusteta siduvaks ega kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuvaks. Asjakohane hinnang tuleks anda kavandatava ehitise faktiliste tunnuste põhjal igal juhul uuesti. Seetõttu ei pea ringkonnakohus kokkuvõttes põhjendatuks tuvastada ka hoone rekonstrueerimise võimalikkust puudutva vastustaja seisukoha õigusvastasust. Ehitusõigus väljaspool keeluvööndeid
19.Õigusvastaseks tuleb vaidlusalune otsus lugeda aga osas, milles see välistab hoone ehitamise ja õueala kujundamise väljaspool EKV-d ja metsamaad. Vaidlusaluses otsuses on sellekohase põhjendusena esitatud vastustaja seisukoht, et taoline tegevus ei oleks kooskõlas piirkonnale iseloomuliku asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga, kuna KKK alusel paikneb maaüksus väljaspool Pärispea küla soovituslikku ehitusala ja väljaspool soovituslikke ehitusalasid ei ole hoonete ja nendega seotud rajatiste püstitamine kaitse-eesmärkidega kooskõlas.
20.Vaidlust ei ole selles, et Tammehansu maaüksusel asub mh loodusliku rohumaa kõlvik, mis ei kuulu kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 ega LKS § 38 lg 1 p-s 2 sätestatud keeluvöönditesse ning kus uue ehitise püstitamine on kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 kohaselt kaitseala valitseja nõusolekul lubatud. Kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p-s 2 sätestatud võimalus on seadusega lubatud erand LKS § 31 lg 1 p-st 8 tulenevast eelduslikust piiranguvööndisse uue ehitise püstitamise keelust. Vaidlusaluses otsuses tugineb vastustaja antud alal ehitamise lubamisest keeldumisel väitele, et rahvuspargi KKK kohaselt on väljaspool piiritletud soovituslikke ehitusalasid hoonete püstitamine kaitseala kaitse-eesmärkidega vastuolus. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu järeldusega, et vastustaja on teinud selles osas põhjendatud ja kaalutletud otsuse.
21.Vastustaja põhjendus, et väljaspool keeluvööndeid kinnistule ehitamine oleks välistatud pelgalt seetõttu, et kinnistu tervikuna paikneb väljaspool KKK-s määratud soovituslikke ehitusalasid, ei tulene KKK ehitamist reguleerivatest sätetest. KKK peatükk 1.4.5 „Ehitamine piiranguvööndis“ kordab sisuliselt kaitse-eeskirja §-s 23 sätestatut ja selgitab, mida on peetud silmas metsamaa mõiste all, kuid ei kehtesta piiranguid ehitamiseks väljaspool ehituskeelualasid. Peatüki 2.4.2.2 „Ehitusalad ja soovitused“ alapeatükk „Ehitusalad“ käsitleb külastruktuuri tüüpe eelkõige kirjeldavalt, mitte normatiivselt. Alapeatükis esitatud viidet 10(11)
3-23-251 KKK lisale 7 saab mõista eelkõige selliselt, et lisas 7 sätestatakse iga küla osas teatud liiki ehitusalade väärtustele vastavad kaitsemeetmed – Pärispea külas on need kehtestatud väga väärtusliku ja väärtusliku külaosa kohta –, kuid sellest ei saa tuletada imperatiivset keeldu lubada ehitamist väljaspool neid tsoone. Alapeatükis „Üldised ehitussoovitused“ saab asjakohaseks pidada järgmist lõiku: „Uute õuealade loomisel ja hoonestuse püstitamisel tuleb arvestada ajalooliste kruntide suurusi, kruntide paiknemist külateede suhtes, külatüübile iseloomulikku õuealade omavahelist paiknemist ja kaugusi. Soovituslikud ehitusalad on näidatud kaardil lisas 8.“ Samas on alapeatüki sissejuhatuses rõhutatud, et soovitused on informatiivsed ja annavad kaitseala valitsejale taustainfot kaalutlusotsuse tegemiseks. Vastustaja põhjendus, et ehitamine kinnistul väljaspool soovituslikke ehitusalasid on rahvuspargi kaitse-eesmärgiga vastuolus, saaks olla õiguspärane alus kooskõlastusest keeldumiseks eeldusel, et esitatud oleks sisulised ja arusaadavad põhjendused, kuidas ehitamine antud asukohas kaitseala kaitse-eesmärke kahjustaks, ja miks kaaluvad need huvid üles kaebaja huvi oma kinnistut kodu ehitamiseks kasutada. Selliseid põhjendusi vaidlustatud otsusest ei nähtu.
22.Asjakohased ei ole sealjuures ka vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavad põhjendused, millega halduskohus nõustus. Erinevalt halduskohtu otsuses märgitust, ei tulene kaitse-eeskirjast keeldu rajada metsamaale ja EKV-sse teed. Kaitse-eeskirja § 23 lg 1 p 1 kohaselt on metsamaal keelatud üksnes hoonete, mitte rajatiste püstitamine, ning lg 4 p 8 kohaselt ei laiene ranna ja kalda EKV teele ja tänavale. Seega on keeluvöönditesse tee ehitamine võimalik kaitse-eeskirja § 23 lg 2 p 2 alusel vastustaja nõusolekul analoogselt väljaspool keeluvööndeid hoonete ehitamisele. Samuti ei ole arusaadavalt jälgitavad vastustaja kohtumenetluses esitatud täiendavad kaalutlused, miks oleks ehitamine potentsiaalses keeluvöönditest väljapoole jäävas asukohas asustusstruktuuri kaitse-eesmärgiga kooskõlas.
23.Seetõttu tuleb vaidlusalune otsus tunnistada oluliste kaalutlusvigade tõttu õigusvastaseks osas, milles see välistab ehitusõiguse lubamise kinnistule väljaspool kaitse-eeskirja § 23 lg-s 1 sätestatud keeluvööndeid. Menetluskulude jaotus
24.HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kuna sisuliselt andis vastustaja vaidlustatud otsusega õigusliku hinnangu kahe hüpoteetilise faktiliste asjaolude kogumise osas, millest ühe puhul tuvastas ringkonnakohus otsuse õigusvastasuse ja tühistas vastavas osas halduskohtu otsuse, tuleb kaebaja menetluskulud poole ulatuses vastustajalt välja mõista.
25.Kaebaja on halduskohtus tasunud riigilõivu 20 eurot ja kandnud õigusabikulu koos käibemaksuga 2262 eurot. Ringkonnakohtus on kaebaja tasunud riigilõivu 20 eurot ja kandnud õigusabikulu 1481,32 eurot. Nimetatud kulud on kohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja taotlust mõista vastustajalt välja istungiga seotud õigusabikulu vastavalt istungi kestvusele. HKMS § 109 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses menetluskulude väljamõistmise eelduseks kuludokumendi esitamine, millest nähtub menetlusosalise kohustus õigusabikulu kanda. Istungiga seotud kulude osas kaebaja kuludokumenti esitanud ei ole, mistõttu ei kuulu sellised kulud vastaspoolelt väljamõistmisele. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista pool põhjendatud menetluskulust, mis on kahes kohtuastmes kokku 1891 eurot ja 66 senti. (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.