Janor Metsalliku (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi Metsalliku Mesindustalu) kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 osaliseks tühistamiseks ja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti kohustamiseks vaadata taotlus vaidlustatud osas uuesti läbi Kaebaja Janor Metsallik (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi Metsalliku Mesindustalu)
Menetlusosalised
Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet, volitatud esindaja Ave Paavel Asja läbivaatamine
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o 28. veebruaril 2025 (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
3-22-2474
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Janor Metsallik (füüsilisest isikust ettevõtja ärinimi Metsalliku Mesindustalu – edaspidi Metsalliku Mesindustalu) esitas 2019. aastal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotluse põllukultuuride kasvatamise, maheloomade pidamise ja rohumaade eest.
2.Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) määras 3. veebruari 2020. a otsusega nr 12-6/20/142 mh Metsalliku Mesindustalule 2019. a taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaliselt. Toetus määrati rohumaade ja kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade kohta, v.a rohumaade grupis 0,14 ha suuruse pindalade erinevuse eest. Suviviki ja söödakapsa kultuuride kasvatamise eest kaebajale toetust ei määratud ning kohaldati ka pindalade erinevusest tulenevaid lisakaristusi.
3.Vaidemenetluse tulemusena andis PRIA uue haldusakti. PRIA tunnistas 31. märtsi 2020. a otsusega nr 12-6/20/295 enda 3. veebruari 2020. a otsuse Metsalliku Mesindustalu osas kehtetuks ning määras Metsalliku Mesindustalule osaliselt mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 56 827,32 eurot ja suunas täiendavalt väljamaksmisele toetuse summas 5 114,46 eurot. Suviviki ja söödakapsa kultuuride kasvatamise eest kaebajale toetust ei määratud ning kohaldati ka pindalade erinevusest tulenevaid lisakaristusi.
4.Metsalliku Mesindustalu vaidlustas nimetatud otsuse haldusasjas nr 3-20-769. Kohtumenetluse ajal tegi PRIA 17. jaanuaril 2022 uue otsuse nr 12-6/22/641, millega tunnistas 31. märtsi 2020. a otsuse nr 12-6/20/295 kehtetuks ja tegi uue otsuse, millega määras Metsalliku Mesindustalule mahepõllumajandusega jätkamise toetust summas 51 706,81 eurot ning nõudis tagasi alusetult saadud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse summas 5 120,51 eurot. Muu hulgas leidis PRIA, et 2019. aasta toetustaotlusel deklareeritud põllumassiivil nr 53254890243 asuval põllul 2-2-1, põllumassiivil nr 53254759085 asuval põllul 2-3, põllumassiivil nr 53354689843 asuval põllul 2-4, põllumassiivil nr 53354647789 asuval põllul 2-5, põllumassiivil nr 56752919412 asuval põllul nr 52, põllumassiivil nr 56753030671 asuval põllul nr 53, põllumassiivil nr 56653034537 asuval põllul nr 54, põllumassiivil nr 56452918790 asuval põllul nr 63, põllumassiivil nr 53753150455 asuval põllul nr 93 ja põllumassiivil nr 54353251144 asuval põllul nr 95 on taotleja kasvatanud 2021. aastal heintaimi maaeluministri 30. aprilli 2015. a määruse nr 53 „Mahepõllumajandusele ülemineku toetus ja mahepõllumajandusega jätkamise toetus“ (määrus nr 53) § 8 lg 1 p-s 5 sätestatust kauem. PRIA määras need põllud madalamasse ühikumäära gruppi, mille tulemusena vähenes kaebajale 2019. aasta eest makstud toetus. Seetõttu küsis PRIA nende põldude eest 2019. aastal makstud lühiajalise rohumaa toetuse tagasi. Ülejäänud osas otsust nr 12-6/20/295 sisuliselt ei muudetud ehk eelnevalt tuvastatud rikkumistele tugineti ka uues otsuses (põllukultuuride mittenõuetekohane kasvatamine ja pindala vähendustest tulenenud lisakaristuste määramine).
5.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 9. novembril 2022 haldusasja nr 3-20-769 kohtuistungil kaebaja kaebuse muutmise taotluse ning lubas vaidlustada tühistamisnõudega PRIA 17. jaanuari 2022. a otsust nr 12-6/22/64 samas ulatuses, millises ulatuses oli vaide- ja halduskohtu menetluses vaidlustatud PRIA varasemaid otsuseid (3. veebruari 2020. a otsus nr 12-6/20/142 ja 31. märtsi 2020. a otsus nr 12-6/20/295). Seega lubati kaebust muuta osas, mis
Otsuse pealkiri „31.03.2020 otsuse nr 12-6/20/295 muutmine, 2019. aastal taotletud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse osaline määramine ja tagasinõudmine“.
3-22-2474 puudutas kaebajale suviviki ja söödakapsa kultuuride kasvatamise eest toetuse määramata jätmist ning selle tagajärjel kaebajale pindalade erinevusest tulenevate lisakaristuste määramist (kõigi otsuse lisaks oleva tabeli summad 5615,78 eurot ja 33 836,27 eurot koos vastavate selgitustega). Kaebuse muutmist ei takistanud asjaolu, et kaebaja pole uue haldusakti osas läbinud vaidemenetlust. Tegemist oli formaalse puudusega, sest varasemalt vaidlustatud haldusaktidega samasisulise uue haldusakti vaidlustamisel loetakse vaidemenetlus läbituks (vt täpsemalt jõustunud Tartu Ringkonnakohtu 30. novembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-769, p 19.2). Seega lühiajalise rohumaa eest toetuse määramist puudutav osa ei olnud haldusasjas nr 3-20-769 vaidluse all.
6.Haldusasja nr 3-20-769 menetlus on praeguseks lõppenud. Tartu Halduskohus jättis 22. oktoobri 2021. a otsusega kaebuse rahuldamata, Tartu Ringkonnakohus ei rahuldanud 30. novembri 2022. a otsusega kaebaja apellatsioonkaebust ning Riigikohus jättis 21. veebruari 2023. a määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
7.Janor Metsallik esitas 14. oktoobril 2022 PRIA-le vaide 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 126/22/64 peale osas, mis puudutas otsuses kajastatud põldudel (10) heintaimede kasvatamise nõuete täitmist 2021. aastal määruse nr 53 mõttes ning nende põldude madalamasse ühikumääragruppi määramist ning nende põldudega seonduvalt 2019. aastal makstud lühiajalise rohumaa toetuse tagasinõudmist. Ülejäänud osas oli otsus vaidlustatud haldusasjas nr 3-20-769. Lisaks viitas kaebaja haldusasjale nr 3-22-869, milles ta on vaidlustanud PRIA järeldused 2021. aastal heintaimede kasvatamise kohta.
8.PRIA tegi 21. oktoobril 2022 otsuse nr 12-1/22/25014-1, millega tagastas Metsalliku Mesindustalu 14. oktoobri 2022. a vaide PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 peale haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 3 alusel. PRIA leidis, et vaie on esitatud tähtaega ületades ning tähtaja ennistamine ei ole põhjendatud.
9.Janor Metsallik esitas 21. novembril 2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 osaliselt ja kohustada PRIA-t tema 2019. a taotlust vastavas osas uuesti läbi vaatama. Kaebaja asus seisukohale, et PRIA 21. oktoobri 2022. a otsusega nr 12-1/22/25014-1 on vaie õigusvastaselt tagastatud ning PRIA 17. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/64 tuleks tühistada osas, millega PRIA tuvastas, et 2019. a toetustaotlusel deklareeritud põllumassiivil nr 53254890243 asuval põllul 2-2-1, põllumassiivil nr 53254759085 asuval põllul 2-3, põllumassiivil nr 53354689843 asuval põllul 2-4, põllumassiivil nr 53354647789 asuval põllul 2-5, põllumassiivil nr 56752919412 asuval põllul nr 52, põllumassiivil nr 56753030671 asuval põllul nr 53, põllumassiivil nr 56653034537 asuval põllul nr 54, põllumassiivil nr 56452918790 asuval põllul nr 63, põllumassiivil nr 53753150455 asuval põllul nr 93 ja põllumassiivil nr 54353251144 asuval põllul nr 95 on kaebaja kasvatanud 2021. a heintaimi määruses nr 53 sätestatust kauem ja määras need põllud madalamasse ühikumääraga gruppi ning vähendas selle võrra 2019. a eest makstud toetust.
10.Tartu Halduskohus tagastas 29. detsembri 2022. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kohtu hinnangul tagastas PRIA kaebaja vaide õiguspäraselt. Kaebaja esitas vaide tähtaega ületades ning tähtaja ennistamise aluseid ei esine, mistõttu ei ole kaebaja nõuetekohaselt kohtueelset menetlust läbinud. Tartu Ringkonnakohus jättis 3. veebruari 2023. a määrusega kaebaja määruskaebuse rahuldamata.
3-22-2474
11.Riigikohus tühistas 28. aprilli 2023. a määrusega Tartu Halduskohtu 20. detsembri 2022. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. veebruari 2023. a määruse ning saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks Tartu Halduskohtule. Riigikohus nõustus küll kohtutega, et kaebaja on vaide esitamise tähtaega rikkunud, kuid kuna vastustaja jättis PRIA e-teenuse keskkonda haldusakti õigeaegselt üles laadimata, siis on vastustaja teinud vea, mis on objektiivseks põhjuseks, mis mõjutas vaide tähtaegset esitamist. Tegemist on mõjuva põhjusega tähtaja ennistamiseks HMS § 34 lg 1 mõttes. Vastustaja kaalutlusõigus oli tähtaja ennistamise küsimuses vähenenud nullini, sest tähtaja möödalaskmise tingis PRIA enda viga. Seepärast oleks PRIA pidanud vaide tähtaja ennistama ja vaide läbi vaatama. Seega on kaebaja läbinud vaidemenetluse nõuetekohaselt ning kaebus on lubatav.
12.Tartu Halduskohus võttis 5. juuli 2023. a määrusega Janor Metsalliku kaebuse menetlusse.
13.PRIA esitas 13. septembril 2023 vastuse kaebusele, milles palub jätta kaebuse rahuldamata.
14.Tartu Halduskohus määras 24. oktoobri 2024. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele tähtajad täiendavate menetlusdokumentide ja neile vastuväidete esitamiseks.
15.Tartu Halduskohus jättis 10. detsembri 2024. a määrusega kaebaja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja vastuväite asja kirjalikus menetluses lahendamise kohta rahuldamata.
16.1.Määruse nr 53 tõlgendamine viisil, kus taotleja jäetakse toetusest ilma asjaolude tõttu, mis ei ole ega saagi olla tema kontrolli all, on vastuolus toetuse eesmärkidega, sest sellisel juhul ei toimi toetus turvavõrguna ning hoopis süvendab ebastabiilsust. PRIA seab mahepõllumajandusega jätkamise toetuse maksmise ekslikult sõltuvusse sellest, kui hea ja ilusa, tiheda ja umbrohuvaba saagi põllupidaja saab. Enamik ühise põllumajanduspoliitika raames antavaid toetusi on lahti seotud toodetavatest kogustest ehk saadava toodangu ulatusele nõudeid ei kehtestata. Põllupidaja ei saa garanteerida saaki, sest see ei sõltu ainuüksi põllupidaja tegevusest, vaid on mõjutatud mitmetest teistest asjaoludest, mis ei ole põllupidaja kontrolli all. Saagi rohkust ja kvaliteeti mõjutavad enim keskkonnatingimused, mida põllupidaja ei saa ei valida ega kontrollida. Toetuse põhimõtete ja eesmärkidega ei ühti toetuse saamise võimaluse sidumine selliste asjaoludega, mille üle taotlejal puudub kontroll, sh keskkonnatingimused. Samuti tuleb arvestada, et mahepõllumajanduses on lubatud agrotehnilised võtted piiratud. Külvatud põllukultuuride ülekaal põllul PRIA kontrolli hetkel ei ole seega asjakohane tingimus ning PRIA on ekslikult lugenud 2021. a kontrollis asjakohased 10 põldu rohumaaks. Olukord, kus külvatud kultuur ei lähe hästi kasvama, ei saa põhimõtteliselt olla toetuse maksmisest keeldumise või varasemalt makstud toetuse tagasi nõudmise aluseks. Seades toetuse saamise eeltingimuseks selle, et külvatud põllukultuur on põllul enamuses, on PRIA kogu põllumajandusliku tegevusega seotud riski jätnud kaebaja kanda. See on otseses vastuolus toetuse eesmärgiga. PRIA on jätnud täielikult arvesse võtmata toetuse eesmärgi kompenseerida saamata jäänud tulu. Olukorras, kus saak ikaldub või on vähene, jääb mahetootjal saagist loodetud tulu saamata.
3-22-2474
16.2.Kaebaja külvas 2019. ja 2021. aastal asjakohastele põldudele deklareeritud põllukultuuri ja kasvatas taotluses deklareeritud kultuure. Külvatud kultuurid on põhikultuurid ning need olid kontrollimisel tuvastatavad. Igasugused lisanõuded kultuuri arengule, saagikusele, domineerimise vajadusele jms on PRIA poolt ebaseaduslikud ega tugine õigusaktidele. Euroopa Komisjoni põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi kiri viitab ka sellele, et põllumajandustoetuste määramine põllukultuuri arengust lähtuvalt ei vasta liidu õigusele. Kaebaja ei ole ühtegi oma kohustust rikkunud, tahtlikust rikkumisest rääkimata. Määruse nr 640/2014 art 35 tingimusi pole järgitud, toetuse tagasinõudmine on ebaproportsionaalne.
16.3.Kaebaja on asjakohased põllud 2021. aastal üles kündnud ning nendele külvanud põllukultuure heintaimede allakülviga. Põldudele 2-2-1, 2-3, 2-5, 52, 53, 54 ja 63 külvas kaebaja 2021. aastal kaera ning põldudele nr 2-4, 93 ja 95 söödanaerist. Haldusasja nr 3-22869 esemeks olev PRIA otsus 2021. aasta toetuse kohta, millest PRIA automaatselt järeldas, et tagasi tuleb küsida varasemate aastate lühiajaliste rohumaade toetus, on sisuliselt ebaõige. Lühiajalise rohumaa toetus ei sõltu sellest, kui hästi neljandal aastal põllule külvatud kultuur kasvama läks. Põllud, kuhu on külvatud söödanaerist või kaera ja mida kasutatakse nende söödakultuuride kasvatamiseks, ei saa ühelgi juhul olla määruse nr 1307/2013 art 4 lg 1 kohane püsirohumaa. Kaebaja ei ole kasutanud neid põlde püsirohumaana. Maa üles kündmine ning nendele põllukultuuride külvamine on põllukultuuride kasvatamise tegevused ehk põllumajanduslik tegevus määruse nr 1307/2014 mõttes. Kuna põllud ei olnud 2021. aastal mitte rohumaad, vaid need olid üles küntud ja nendele oli põllukultuure külvatud, siis katkestas see rohumaade vanuse arvestamise. 2019. aasta eest makstud lühiajalise rohumaa toetuse tagasiküsimine on seetõttu õigusvastane.
16.4.Täiendavates seisukohtades rõhutas kaebaja, et PRIA on loomühikute jagamisel arvestuslikult eksinud. Ühikumäära suurendatakse nõuetele vastava maa kohta ehk siis loomühikud jagatakse maa kohta, millele toetust makstakse.
16.5.2019. a otsust mõjutab 2021. a kohapeal läbiviidud kontroll, mille tegemisel ei järgitud kehtestatud nõudeid. Kontrollaruandes märgitud üks PRIA teenistuja ei osalenud kontrollimisel ning kontrollaruandel kajastatud allkiri on võltsitud. Samuti ei järgitud kontrollaruande koostamise nõudeid, sest kohapeal kaebajale vastavaid dokumente kätte ei antud. Kaebaja sai alles hiljem koostatud kontrollaruandest teada, milliseid norme on ta rikkunud.
17.Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused.
17.1.Määruse nr 53 § 4 lg-st 1, § 8 lg-st 1 ja § 12 lg-st 1 ning määruse nr 1305/2013 art 29 lg-st 4 tulenevalt on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse puhul oluline, millised põllumajanduskultuurid kasvavad toetustaotlusel märgitud põldudel ja millises ulatuses, sest toetuse määramisel lähtutakse olenevalt põllumajanduskultuurist erinevatest ühikumääradest ning toetuse eesmärgiks olevate kulude hüvitamise kontekstis ei ole põhjendatud toetuse määramine põldude eest, millel kasvatatav põllumajanduskultuur ei ole valdav.
17.2.Asjakohased põllud olid aastatel 2018-2020 deklareeritud kuni kolme aastaste rohumaade ühikumäära grupis (määruse nr 53 § 4 lg 1 p 6). PRIA tuvastas 2021. a kohapealses kontrollis (kontrollaruanne nr 210380) samadel põllumassiividel asuvatel põldudel, mis olid deklareeritud 2019. a toetustaotlusel, põllukultuuride asemel heintaimed, mistõttu ei kasvatanud kaebaja ka 2021. aastal nimetatud põldudel määruse nr 53 § 8 lg 1 punktis 5 sätestatud tähtajaks muud põllumajanduskultuuri, vaid kasvatas endiselt heintaimi. Seega ei täitnud kaebaja ühte toetusõiguslikkuse nõuet, mis tingis toetuse tagasinõudmise nende põldude osas varasemate kohustuseaastate, sh ka 2019. aasta eest. PRIA kvalifitseeris need põllud madalamasse toetuse ühikumäärgruppi ehk määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 järgi muu rohumaa ühikumäära gruppi, mitte püsirohumaaks. Kuna kaebaja rikkus neljandal aastal
3-22-2474 toetusõiguslikkuse nõuet, siis nõudis PRIA kõrgema ühikumäära osas toetuse kaebajalt tagasi, sest toetusõiguslikkuse nõude kohaselt pidi kaebaja kuni kolmel järjestikusel aastal põldudel heintaimi kasvatama ja neljandal aastal pidi ta kasvatama nendel põldudel muud põllumajanduskultuuri. Seega on kaebaja saanud toetuse siiski muu rohumaa eest, milleks kõnealused põllud tegelikult kvalifitseerusid.
17.3.Toetuse saamiseks on oluline põllumajanduskultuuri nõuetekohane kasvatamine. Põllumajandustoetuste maksmist põllu eest, millel kasvavad valdavalt muud heintaimed põllukultuuri asemel, ei näe ette meetme eesmärgid ega ka ükski õigusakt ning äärmiselt ebavõrdne oleks teiste taotlejatega võrreldes maksta erandina toetust kaebajale üksnes mingis koguses põllukultuuri seemne soetamise ja maa ettevalmistamise eest, seejuures põllukultuuride kasvatamise nõuet täitmata. Kulude tekkimist ei saa põhjendada üksnes põllumajanduskultuuri tähtaegse külvamisega, vaid ka põllumajanduskultuuri nõuetekohase hooldamisega õigete agrotehniliste võtetega viisil, mis tagab põllumajanduskultuuri domineeriva seisundi toetustaotlusega hõlmatud põllul. PRIA ei ole nõudnud kaebajalt kindlas koguses saagi ette näitamist ega ole saagi koguseid arvestanud, kuid taotletud kultuur peab olema enamuses visuaalselt tuvastatav. Kohtupraktikas on kinnistunud tõlgendus, et kui põllumajanduskultuur ei ole põllul domineeriv (valdav), ei saa seda pidada ka põhikultuuriks, millele toetust taotletakse ja saadakse ning toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid oluline on põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Asjaolu, et toetuse saamine ei ole seatud sõltuvusse põllumajanduskultuuri saagi kogusest, ei väära asjaolu, et toetuse saamiseks peab olema kasvatatav kultuur põllul enamuses. Olukorras, kus kohapealse kontrolli käigus taotluses deklareeritud teravilja või rühvelkultuuri põllult kaera või rühvelkultuuri ei leita või teravili või rühvelkultuur on selgelt alarindes, ei ole võimalik väita, et põllul kasvatatakse kaera või rühvelkultuuri toetuse saamiseks nõutaval viisil.
17.4.Toetuse määramine põllukultuuride kasvatamise ühikumääragrupis põldudele, millel kasvasid valdavalt hoopis rohttaimed, tooks antud juhul kaasa kaebaja tootmise ülekompenseerimise, kuivõrd tema tehtavad lisakulutused kultuuri kasvatamiseks ning vähesest saagist tulenev saamata jäänud tulu on väiksemad, kui tavapärase mahetootja tehtavad ning toetuse ühikumäära arvutamisel aluseks võetud lisakulud ning saamata jäänud tulu. Ühestki asjakohasest õigusaktist ei tulene kohustust maksta toetust põllukultuuride ühikumääras rohumaaks kvalifitseeruvate põldude eest. Olukorras, kus kaebajal on mitmetel aastatel erinevatel põldudel samad probleemid põllukultuuride nõuetekohase kasvatamisega nii, et rohttaimed domineerivad väidetavalt kasvatatavate kultuurtaimede üle, esinevad kaebajal agrotehniliste võtete ja püsikultuuride valimisel süstemaatilised puudujäägid.
17.5.Vaidluse all olevate kuni kolmeaastaste külvikorras olevate rohumaade teema ei oma otsest puutumust püsirohumaade temaatikaga, sest kõnealused lühiajalised rohumaad ei ole püsirohumaad, mistõttu ei pea vastustaja vajalikuks analüüsida püsirohumaade kohta esitatud väiteid. PRIA ei ole vaidluse all olevaid üle kolme aastaseid rohumaid kvalifitseerinud püsirohumaadeks, vaid käsitleb muu rohumaana määruse nr 53 § 4 lg 1 p 7 mõttes, mis ei kuulu kuni kolmeaastaste rohumaade gruppi, sest püsirohumaa definitsioonist lähtuvalt saab püsirohumaaks kvalifitseerida sellist rohumaad, mida on kasutatud rohttaimede kasvatamiseks vähemalt viis aastat või kauem (määrus nr 1307/2013 art 4 lg 1 p h). Asjaolu, et kaebaja on 2021. aastal põlde kündnud ning külvanud lisaks rohttaimedele ka vähesel määral söödakultuure, ei oma tähtsust ega muuda põldude käsitlemist katkematult rohumaadena, sest vastustaja on kohapealses kontrollis tuvastanud, et põldudel kasvasid valdavalt rohttaimed, mitte põhikultuurid. Kuni kolmeaastane külvikorras rohumaa on siiski vaid selline põllumaa, millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel kalendriaastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele kalendriaastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal muud põllumajanduskultuuri.
3-22-2474
17.6.Põllukultuuride erinevusest tuleneva pindalade erinevuse korral ei ole viited määruse nr 640/2014 artiklile 35 asjakohased ega kohalduvad, kuivõrd artikkel 35 kuulub määruse III jaotisesse („Maaelu arengu toetuse meetmeid käsitlevad erisätted“), kuid ei kohaldu ka maaelu arengu meetmete puhul pindala suurusega seotud toetuskõlblikkuse kriteeriumidele. Mahetoetuse põllukultuuride erinevuse korral kohaldub määruse nr 640/2014 art 19, mitte art
35.Määruse nr 640/2014 art-s 19 sätestatu on imperatiivne norm ning PRIA-l ei ole alust otsustada pindalade erinevuse korral, kas halduskaristust kohaldada või mitte. Samuti ei saa PRIA taotlejatele ette kirjutada kasutatavaid agrotehnilisi võtteid.
17.7.Kaebaja majandusüksuses viisid 2021. aastal kohapealse kontrolli läbi kaks PRIA inspektorit, kes on kontrolli teostanud isikutena kontrollaruandele nr 210380 märgitud. Asjaolu, et kaebaja seaduslik esindaja kontrolli juures ei viibinud ning PRIA ametnikuga ei kohtunud, ei tähenda, et ametnik kontrolli läbi ei viinud. Kontrollaruannet ei anta kontrollitavale kohapeal üle. Kontrollaruanne vormistatakse PRIA-s kohapealse kontrolli raames fikseeritud asjaolude pinnalt. Määruse nr 809/2014 art 41 ei nõua lõpliku kontrollaruande vormistamist kohapeal. Kaebaja kontrollimine toimus ajavahemikul 6.-8. september 2021, kontrollaruanne saadeti kaebajale 5. oktoobril 2021.
17.8.Loomühiku väidetava vale arvestuse kohta on kaebaja esmakordselt vastuväite esitanud alles täiendavates seisukohtades. Kaebuses ei ole kaebaja loomühikute arvestust vaidlustanud ega kahtluse alla seadnud. Ühikumäära suurendatakse ainult nõuetele vastava maa eest. Kõikide ühikumääragruppide toetusmäärasid suurendati loomühikute eest enne rikkumiste tuvastamist. Kuna vaidlustatud otsusega mõlemas kultuurigrupis (rühvelkultuuride ning teravilja, kaunvilja, õli- ja kiukultuuride, muude tehniliste kultuuride ja põldtunnustatud heintaimede grupis) kaebajale toetust ei määratud, siis nende hektarite eest ei saanud kaebaja ka loomade eest ühikumäära suurendust. PRIA suurendas ühikumäära loomühikute arvelt nõuetele vastava maa ehk kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa eest ning rohumaa eest, st nende hektarite eest, mille eest kaebajale toetus määrati. PRIA lähenemise õigsust kinnitab ka ringkonnakohtu otsuses asjas nr 3-22-869 esitatud seisukohad.
17.9.Seoses uue programmperioodi alguse ja uue Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika strateegiakava 2023 - 2027 rakendamisega kehtivad uued õigusaktid, mida kohaldatakse 2023. aastast taotletud uue programmperioodi strateegiakava toetustele, mitte varasemalt määratud toetustele. Seega ei ole määrus nr 2021/2116 jt uued õigusaktid selles vaidluses asjakohased ega kohaldatavad.
KOHTU SEISUKOHT
18.Vaidluse all on, kas kaebaja on PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuses nr 12-6/22/64 kajastatud ulatuses 2021. a kasvatanud heintaimi määruses nr 53 sätestatust kauem ning kas PRIA on sellega seonduvalt õigesti arvestanud põllud madalamasse ühikumäära gruppi ja vähendanud selle võrra 2019. a eest makstud toetust (lühiajalise rohumaa toetuse tagasinõudmine). PRIA otsus tugineb vaidlustatud osas 2021. a mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise toetustaotluse menetluse raames tehtud halduskontrolli tulemustele. Need tulemused olid lisaks vaidluse all haldusasjas nr 3-22-869, sest 2021. a tulemustele tugineti ka PRIA 4. veebruari 2022. a otsuses nr 12-6/22/202, millega lahendati kaebaja 2021. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse taotlus. Samuti mõjutas see 2018. a mahepõllumajandusega jätkamise toetuse otsuse muutmist ja tagasinõude tegemist (PRIA 5. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/3) ning 2020. a eest määratud mahepõllumajandusega jätkamise toetuse suurust (PRIA 20. jaanuari 2022. a otsus nr 12-6/22/107). Nimetatud kolm otsust vaidlustas kaebaja haldusasjas nr 3-22-869, kuid tema kaebus ei osutunud edukaks.
3-22-2474
19.Selles asjas esitas kaebaja vaide PRIA 17. jaanuari 2022. a otsuse nr 12-6/22/64 peale osas, mis puudutas otsuses kajastatud põldudel (10) heintaimede kasvatamise nõuete täitmist 2021. aastal määruse nr 53 mõttes ning nende põldude madalamasse ühikumääragruppi määramist ning nende põldudega seonduvalt 2019. aastal makstud lühiajalise rohumaa toetuse tagasinõudmist. Seega loomkoormuse ühikumäära suurendamata jätmisega seoses ei ole kaebaja kohustuslikus kohtueelses menetluses PRIA otsust vaidlustanud ning ei saa selles osas vaidlustada PRIA otsust ka kohtumenetluses (Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 110 lg 1). Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et kaebaja seisukohad selles osas ei ühti kohtupraktikas välja kujunenud seisukohtadega. Tartu Ringkonnakohus selgitas 26. septembri 2023. a otsuses asjas nr 3-22869 (vt p-d 46-50), et määruse nr 53 § 5 lg 4 alusel tehakse esmalt kindlaks taotletud võimalik toetussumma ning alles seejärel otsustatakse selle vähendamine. Määruse nr 53 § 5 lg 4 kohaldamisel tuleb esmalt aluseks võtta kogu taotlusel deklareeritud kohustusealune maa ning alles pärast selle maa osas taotletud toetussumma kindlakstegemist, mis leitakse hektarite ja ühikumäära korrutisena, kohaldatakse vähendamisi, st jagatakse saadud summa vaid nõuetele vastava maa hektarite arvuga ehk sättes nimetatud „nõuetele vastav maa“ tuleb tehtesse alles pärast seda, kui toetussumma kogu taotletud maa osas on kindlaks tehtud. Samuti selgitas ringkonnakohus, et mahepõllumajanduslikult loomade pidamine iseenesest ei saa anda alust eelistada toetussummade suurendamisel ebaproportsionaalselt neid põllupidajaid, kelle kohustusealune maa nõuetele ei vasta, neile, kelle maa toetustingimustele vastab. Seega ei saa nõustuda kaebaja positsiooniga, et PRIA on eksinud loomkoormuse ühikumäära arvestamise põhimõtete rakendamisel.
20.Selle vaidluse lahendamisel on esmalt oluline hinnata, kas kaebaja kasvatas 2021. a nõuetekohaselt otsuses nimetatud 10 põllul deklareeritud põllukultuure (7-l põllul kaera ja 3-l põllul söödanaerist) või oli tegemist rohumaale iseloomuliku kooslusega ning seejärel tuleb hinnata, kas PRIA on õigesti arvestanud need põllud 2019. a toetuse osas madalamasse ühikumääragruppi ja vähendanud toetuse suurust.
21.Kaebaja on seisukohal, et PRIA tõlgendab ekslikult Euroopa Liidu õigust seoses põhikultuuri kasvatamise ja valdavuse tingimusega ning seab põhjendamatud eeldused toetuse saamiseks. Sarnastele seisukohtadele on kaebaja tuginenud ka teistes endaga seotud mahepõllumajandusega jätkamise toetust puudutavates haldusasjades (nt 3-20-769, 3-22-869) või temaga seotud teiste äriühingutega (P V S Grupp OÜ, P V S Põld OÜ, P V S Lammas OÜ) seonduvates sarnastes kohtuasjades (nt 3-20-770, 3-21-706, 3-21-1011, 3-22-1598, 3-231532 jt). Kohus ei pea detailselt kõigi kaebaja seisukohtade refereerimist vajalikuks. Eelnimetatud haldusasjades on neid seisukohti analüüsitud põhjalikult, mistõttu peab kohus võimalikuks piirduda kohtupraktikas kujundatud seisukohtade abstraktsema esitamisega. Kohus ei näe, et selles asjas esitatud vastuväited annaks väljakujunenud praktika muutmiseks alust.
22.ELÜPS § 67 lg 1 kohaselt võis maaelu arengu toetust taotleda isik, kes vastab asjakohastes Euroopa Liidu õigusaktides, Euroopa Komisjoni otsusega heakskiidetud programmi „Eesti maaelu arengukava 2014–2020“ ning ELÜPS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud toetuse saamise nõuetele. EL õiguses reguleeris vaidlustatud otsuse tegemise ajal mahepõllumajandusega jätkamise toetuse andmist määruse nr 1305/2013 art 29. EL määruse art 29 lg 1 kohaselt antakse mahepõllumajanduse meetme kohast toetust põllumajandusmaa hektari kohta põllumajandustootjatele või põllumajandustootjate rühmadele, kes vabatahtlikult lähevad üle EL määruses nr 834/2007 määratletud mahepõllumajandusliku tootmise tavadele ja meetoditele või jätkavad nendega ning kes on aktiivsed
3-22-2474 põllumajandustootjad EL määruse nr 1307/2013 artikli 9 tähenduses, nagu seda kohaldatakse asjaomases liikmesriigis. Artikli 29 lg-s 2 on täpsustatud, et sellist toetust antakse üksnes nende kohustuste puhul, mis on rangemad kui EL määruse nr 1306/2013 VI jaotise I peatükis kehtestatud asjakohased kohustuslikud nõuded, EL määruse nr 1307/2013 artikli 4 lõike 1 punkti c alapunktides ii ja iii sätestatud asjakohased kriteeriumid ja minimaalsed tegevused, asjakohased väetiste ja taimekaitsevahendite kasutuse miinimumnõuded ning muud asjakohased siseriikliku õigusega kehtestatud kohustuslikud nõuded; kõik sellised nõuded esitatakse programmis. Eesti õiguses on mahepõllumajandusega jätkamise toetuse täpsemad nõuded sätestatud ELÜPS § 67 lg 2 alusel kehtestatud määruses nr 53 (vt täpsemalt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus nr 3-18-1599, p-d 10–14). Määrustest nr 1305/2013 ja 1306/2013 kui ka Eesti määrusest nr 53 tuleneb piisava selgusega, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse eesmärk on toetada toetuskõlblike põllukultuuride kasvatamist, mitte pelgalt nende kasvamist. See nähtub nii EL ühise põllumajanduspoliitika rahastamise üldsätetest kui ka mahepõllumajanduse toetuse erisättest.
23.Tartu Halduskohus jättis 12. augusti 2022. a otsusega asjas nr 3-22-869 Metsalliku Mesindustalu kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis kaebaja eelnimetatud otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse 26. septembri 2023. a otsusega rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 12. augusti 2022. a otsuse muutmata. Riigikohtu halduskolleegium jättis 16. jaanuari 2024. a määrusega Metsalliku Mesindustalu kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kohtud asusid seisukohale, et piisav ei ole põldudel külvikohustuse täitmine, vaid põllumajanduskultuuride nõuetekohane kasvatamine. Kui põllul kasvavad põllukultuurina valdavalt teised taimed ja selleks ei ole objektiivset põhjust, ei ole õigustatud määrata toetust taotluses märgitud põllumajanduskultuuri kasvatamise eest. Toetuse eesmärgiks on kompenseerida mahepõllumajandusega tegelejale saamata jäänud tulu ning toetuse saamise eelduseks ei ole põllumajanduskultuuri kasvatamise tulemusena saadav saak. Sellest ei saa aga teha järeldust, et kui põllu visuaalse ülevaatuse tulemusena nähtub, et toetustaotlusele märgitud põllumajanduskultuure põllul praktiliselt ei leidugi või leidub seda muu rohttaimestikuga võrreldes oluliselt vähem, mis annab aluse kahtluseks, kas ja kuivõrd on põllupidaja ülesharimisse üldse nii rahaliselt kui agrotehniliselt panustanud, tuleks põld siiski lugeda toetustaotlusel märgitud põllumajanduskultuuride põlluks. Sel põhjusel kvalifitseerusid asjakohased põllud madalamasse toetuse ühikumääragruppi ning kaebaja rikkus toetusõiguslikkuse nõuet. Kohus juhindub nimetatud otsustes tehtud järeldustest ka selle asja lahendamisel.
24.Tartu Halduskohus asus 31. oktoobri 2022. a otsuses ja Tartu Ringkonnakohus 7. detsembri 2023. a otsuses (jõustunud Riigikohtu halduskolleegiumi 27. veebruari 2024. a määrusega) J. Metsalliku juhitava teise äriühinguga seonduvas haldusasjas nr 3-21-1011 seisukohale, et toetuse saamiseks ei ole piisav üksnes külvikohustuse täitmine, vaid ka põllukultuuride nõuetekohane kasvatamine. Toetuse saamiseks peab taotleja olema võimeline põllukultuuri nõuetekohaselt olemasolevates tingimustes kasvatama. Vastupidisel juhul ei oleks toetuse eesmärk saavutatav, sest toetuse saamiseks piisaks vaid põllukultuuride külvamisest ning hilisem tegevus kultuuride kasvatamisel ning põllumaade hooldamisel muutuks ebaoluliseks. Kui maa ettevalmistamisel ja külvamisel ning hilisemal põllu hooldamisel esinenud puudujäägid põlluharimises tingivad olukorra, kus toetustaotlusel märgitud põllukultuur ei ole valdav ning see on suures osas segunenud teiste taimedega, siis ei ole maa toetusõiguslik olenemata sellest, et põldudel võib olla ka toetustaotluses märgitud põllukultuure. Tegevus, kus ettevõtja külvab küll seemne maha, kuid ei tee seda viisil, mis aitaks tagada põllukultuuri saagikust või jätab tegemata muud toimingud, mis saagikust tagada aitaksid, ei ole käsitatav põllumajandusliku tootmisena. Tulemusliku
3-22-2474 mahepõllumajandustootmise eelduseks on õiged agrotehnilised võtted, sh kasvatatava kultuuri valimine kasvukohaga sobivalt, põllumaa korrektne ettevalmistamine külviks, õiged külvimahud ning külvamis- ja kasvatamisviisid.
25.Seega on kohtupraktikas asutud seisukohale, et mahepõllumajandusega jätkamise toetuse saamiseks peab toetustaotluses märgitud põllukultuur olema põllul valdav kultuur. Taotletud põllukultuuri valdavuse nõue aitab kohapealse kontrolli ajal veenvalt kindlaks teha, kas põllupidaja on toetuse saamiseks vajalikud muud kohustused täitnud ja põldu vajalike võtetega harinud. Kui põllukultuuri valdavusest loobuda, muutuks mahepõllumajandusega seotud toetuste määramine ja toetuse saamise tingimuste täitmise kontrollimine keeruliseks – sel juhul ei oleks võimalik kontrollida, kas põllupidaja haris põldu ja külvas seemet, kasutades kohaseid agrotehnilisi võtteid (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 30. aprilli 2024. a otsus haldusasjas nr 3-22-1598, p 22, samuti haldus- ja ringkonnakohtu otsuseid haldusasjades nr 320-770, 3-20-769, 3-21-706, 3-22-1418, 3-23-1532).
26.Kohus ei pea vajalikuks eelnimetatud otsustes esitatud seisukohti detailsemalt korrata ning kaebaja tõlgenduste kohta selles asjas detailsemaid seisukohti esitada. Nimetatud haldusasjades tehtud otsustes esitatud tõlgendustest on ilmne, et kaebaja seisukoht põllukultuuride kasvatamise ja kasvatatava põllukultuuri valdavuse küsimuses on ekslik ning PRIA on otsuses lähtunud asjakohasest tõlgendusest. Kaebajal oli määruse nr 53 ning asjakohaste Euroopa Liidu õigusaktide (vt otsuse p 18) kohaselt toetuse saamiseks nõutav tegeleda vaidlusalustel põldudel toetusetaotluses näidatud põllukultuuri kasvatamisega selliselt, et see põllukultuur oleks põllul valdav ja see oleks kohapealses kontrollis visuaalselt tuvastatav.
27.Tartu Halduskohus ja Tartu Ringkonnakohus jõudsid haldusasjas nr 3-22-869 asjakohase kontrollaruande ja pildimaterjali hindamisel (mis on esitatud ka praeguses asjas) järeldusele, et 2021. a mahepõllumajandusliku tootmisega jätkamise toetustaotluse menetluse raames tehtud halduskontrolli tulemused (kontrollaruanne nr 210380) on õiguspärased ning et kaebaja ei kasvatanud 2021. a vaidlusalustel põldudel valdavalt põllumajanduskultuure, vaid heintaimi. Kohtud kontrollisid kontrolli vastavust kehtestatud tingimustele ja asusid seisukohale, et see oli nõuetekohane ning PRIA järeldused vastavate põllumaade olukorra kohta (rohumaad, mitte põllukultuuri alused maad) olid õiguspärased (Vt Tartu Halduskohtu otsuse p-d 12-29 ja Tartu Ringkonnakohtu otsuse samas asjas p-d 15-38). Kohus tugineb selle asja lahendamisel eelnimetatud otsustes haldusasjas nr 3-22-869 esitatud seisukohtadele. Seega on 2021. a kontrollaruande 210380 õiguspärasusele antud hinnang juba haldusasja nr 322-869 raames ning selles asjas esitatud kaebaja seisukohad ei lükka neid seisukohti ümber. Kohus tutvus ka põldude olukorda iseloomustava fotomaterjaliga ning see kinnitab selgelt varasemas haldusasjas tehtud järelduste ning PRIA hinnangu õigsust, et asjakohased 10 põldu on kvalifitseeritavad nendel esinenud taimekasvu arvestades rohumaadeks, mitte deklareeritud põllukultuuri aluseks maaks. Asjaolu, et kaebaja on külvikohustust täitnud ja põllukultuure külvanud ei muuda olematuks seda, et kontrolli teostamise hetkel ei olnud deklareeritud põllukultuur valdav ning põldudel oli palju heintaimi, mistõttu on põhjendatud selliseid põlde kvalifitseerida rohumaadena.
28.Kohtumenetluses on asunud kaebaja väitma, et üks kontrollaruandele alla kirjutanud ametnikest kontrolli tegemisel ei osalenud, kuid pole selle väite kinnituseks esitanud ühtegi arvestatavat tõendit. Selline väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus nõustub ka vastustajaga selles, et Euroopa Liidu õigusaktid (eelkõige määrus nr 809/2014) ei näe ette, et
3-22-2474 kontrolli tegemisel tuleb koheselt väljastada ka lõplik kontrollaruanne. PRIA on esitanud lõpliku kontrollaruande kaebajale ning ta on saanud esitada sellele oma seisukoha.
29.Seega on kohus seisukohal, et vastustaja on õigesti 2021. a kontrollis tuvastanud asjakohase 10 põllu seisukorra ning võtnud 2019. a toetuse määramisel selle aluseks.
30.Kaebaja väitel on vastustaja arvanud asjakohased põllud ebaõigesti madalamasse ühikumääragruppi ning seetõttu ebaõigesti vähendanud määratud toetust ja nõudnud ebaõigesti osa määratud toetusest tagasi. Kohus selle seisukohaga ei nõustu.
31.Määruse nr 53 § 8 lg 1 p 5 järgi on toetusõiguslik maa taotleja kasutatav ja mahepõllumajanduse registrisse kantud kokku vähemalt 1,00 hektari suurune põllumaa, millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Ajavahemiku arvutamisel, mille jooksul on põllumaad kasutatud heintaimede kasvatamiseks, võetakse arvesse kohustuseperioodile vahetult eelnenud iga aasta, millal seal kasvatati järjestikku heintaimi. Nullaastaks loetakse heintaimede allakülvi aasta (määrus nr 53 § 8 lg 6). Määruse nr 53 § 8 lõike 1 punkti 5 saab tõlgendada vaid selliselt, et ka lühiajaliste rohumaade eest toetuse saamise tingimuseks on see, et neljandal kohustuseaastal kasvatatakse põllul põllumajanduskultuuri. Lühiajalise rohumaa (kuni kolmeaastane külvikorras olev rohumaa) toetust määratakse nendele põldudele, millel kasvatatakse kuni kolmel järjestikusel aastal heintaimi ja hiljemalt heintaimede kasvatamise kolmandale järjestikusele aastale järgneval kohustuseaastal kasvatatakse seal määruse nr 53 § 8 lõike 1 punktides 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Seega on lühiajaliste rohumaade puhul oluline, kas need vastasid neljandal aastal jätkuvalt rohumaale või kasvatati neljandal aastal nõuetekohaselt püsikultuuri. Need põllud olid kaebaja esialgsest tahtest ja tehtud toimingutest hoolimata lõpptulemusena rohumaad. Nendel põldudel põllukultuuride deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2021. aastal ei katkestanud seega rohumaa vanust, sest põllud olid nende seisundit arvestades jätkuvalt rohumaad. Kuna neljandal aastal vastasid asjakohased põllud jätkuvalt rohumaa kvalifikatsioonile, siis on rikutud lühiajalise rohumaa tingimusi, sest tegemist on neljandat aastat rohumaaga ning vastavalt ei ole lühiajalise rohumaa eest makstud toetus õiguspärane ning see tuleb tagasi küsida. Samuti oli põldude tegelikku olukorda arvestades õige need arvata õigesse madalamasse ühikumäära gruppi ja vastavalt muuta varasemaid PRIA otsuseid.
32.Kaebaja hinnangul piisab põllu püsirohumaana mittekäsitlemiseks sellest, kui neljandal aastal küntakse põld ülesse ja külvatakse põllukultuuri. Kohus sellega ei nõustu. Lisaks külvi ettevalmistavate tegevuste ja põllukultuuride külvamisele on oluline ka see, milline tulemus lõppastmes saavutatakse. Kohtupraktikas on rõhutatud, et pelgalt põllu üles kündmisest ja põllumajanduskultuuride külvamisest ei saa järeldada, et põllul kasvatatakse määruse nr 53 § 8 lõike 1 p-s 1 või 4 nimetatud põllumajanduskultuuri. Kuna vaidlusalused põllud olid ka 2021. aastal sisuliselt rohumaad, rikkus kaebaja määruse nr 53 § 8 lõike 1 p-s 5 sätestatud põllumajanduskultuuri vahetuse nõuet (vt Tartu Ringkonnakohtu 26. septembri 2023. a otsus asjas nr 3-22-869, p-d 44-45). Need põllud olid kaebaja esialgsest tahtest ja tehtud toimingutest hoolimata lõpptulemusena rohumaad. Nendel põldudel põllukultuuride deklareerimine ja väidetav kasvatamine 2021. aastal ei katkestanud rohumaa vanust, sest põllud olid nende seisundit arvestades jätkuvalt rohumaad. Kuna 2021. a asjakohastel põldudel deklareeritud põllukultuurid domineerivad ei olnud ning põllud vastasid rohumaale iseloomulikule taimkattele (kohtule esitatud pildimaterjalilt on see selgelt tuvastatav), siis on
3-22-2474 PRIA põhjendatult nõudnud tagasi eelnevate aastate eest kaebajale makstud toetuse kuni kolmeaastase külvikorras olevate rohumaade eest.
33.Kaebaja on viidanud, et põllukultuuri valdavust põllul ja saagikust mõjutavad oluliselt keskkonnatingimused. Sellega seoses juhib kohus kaebaja tähelepanu sellele, et määruse nr 640/2014 artikli 4 lg 1 ja 2 näevad ette, et kui toetusesaaja ei ole saanud täita toetuskõlblikkuskriteeriume või muid kohustusi vääramatu jõu või erandlike asjaolude tõttu, on tal seoses otsetoetustega jätkuvalt õigus saada toetust sellise pindala eest, mis oli vääramatu jõu või erandlike asjaolude ajal toetuskõlblik. See aga eeldab, et toetusesaaja teavitab vastavate asjaolude esinemisest PRIA-t kirjalikult ja esitab tõendid. Sellist teavitust ja tõendeid pole kaebaja PRIA-le esitanud. Seega ei ole kaebuses viidatud keskkonnatingimused, mida kaebaja ei saa juhtida, praegusel juhul PRIA järelduste õigsust ja kaebaja toetuskõlblikkusele antavat hinnangut mõjutavad.
34.Kohus ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, et tagasinõue on määruse nr 640/2014 art 35 tulenevalt ebaproportsionaalne. Praegusel juhul oli tegemist sama määruse art 19 reguleeritud olukorraga ehk ühikumääragruppides muudatuste tegemise ja selle alusel taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevusest tulenevate toetussummade vähenduse ning tagasinõudega. Kuna kaebaja rikkus toetusõiguslikkuse nõude tingimusi, tuli kaebajal toetus tagasi maksta aastate eest, mil kaebajale maksti toetust kuni kolmeaastase külvikorras oleva rohumaa eest.
35.Toetuse taotlemise, toetuse saamiseks sätestatud nõuetele vastavuse kindlaks määramise ja toetuse vähendamise alused ning ka toetusnõuete täitmise viieaastase kohustusega seotud õigused, kohustused ja vastutus, samuti alusetult saadud toetuse tagasinõudmise alused on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega nr 1306/2013, komisjoni delegeeritud määrusega nr 640/2014, komisjoni rakendusmäärusega nr 809/2014 ja maaeluministri 19. jaanuari 2021. a määrusega nr 7 "2021. aastal "Eesti maaelu arengukava 2014-2020" alusel antavad Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohased maaelu arengu toetused". ELÜPS § 111 lg 1 nägi ette, et kui pärast toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on eeskirja eiramise või hooletuse tõttu makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes nr 1303/2013 ja nr 1306/2013 ning teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Määruse nr 1306/2013 art 54 lg 1 alusel taotlevad liikmesriigid iga eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu alusetult tehtud makse puhul selle tagasinõudmist toetusesaajalt 18 kuu jooksul pärast seda, kui eeskirjade eiramist kinnitav kontrolliaruanne või sarnane dokument on heaks kiidetud ja, kui see on asjakohane, makseasutuse või tagasinõudmise eest vastutava asutuse poolt kätte saadud. Määruse nr 1306/2013 art 63 lg-test 1 ja 3 tuleneb, et kui leitakse, et toetusesaaja ei vasta rahastamiskõlblikkuse tingimustele, ei täida põllumajandusalaste sektoripõhiste õigusaktidega ettenähtud toetuse andmise tingimustega seotud kohustusi või muid kohustusi, toetust ei maksta või selle maksmine lõpetatakse täielikult ning nõutakse tagasi toetuse maksmise lõpetamisega ja karistustega seonduvad summad, sealhulgas nende juurde kuuluvad intressid ja toetusõigused. Eelnevast tulenevalt oli kaebajale tagasinõude tegemiseks ning varasema toetuse määramise otsuse muutmiseks õiguslikud alused olemas.
36.Arusaamatu on kaebaja täiendavas seisukohas tehtud viide väärteokaristuse määramisele. Toetuse tagasinõudmine ei ole väärteokaristus, vaid haldusmeede alusetult makstud toetuse tagasinõudmiseks. Euroopa Liidu õigusaktide alusel määratavat halduskaristust ei menetleta kuriteo- ega väärteomenetlusena, vaid see on üks osa haldusmenetlusest. Seetõttu ei oma asja
3-22-2474 lahendamisel tähtsust ka väärteo aegumise regulatsioon. Avalik-õigusliku nõudeavalduse esitamise korral kriminaalmenetluses on võimalik selle lahendamine ka kriminaalmenetluse raames, kuid see ei muuda tagasinõude iseloomu ehk tegemist on haldusmeetmega. Samuti ei tingi kaebuse rahuldamist asjaolu, et vaidluse lahendamise ajal on toetuse määramist reguleerivaid õigusakte muudetud. Uued õigusaktid puudutavad uuel programmperioodil jagatavaid toetusi ega oma tagasiulatuvat mõju juba määratud toetustele ega nende vastavuse kontrollimisele. Kaebaja viited grupiviisilisele piinamisele on sedavõrd üldsõnalised ja iseloomult meelevaldsed, et ei muuda kohtu seisukohta kaebuse põhjendamatuse osas. Kui toetuse määramise järgselt toimuvad kaebaja enda tegevuse tulemusena muutused toetusele kvalifitseerimises, siis on PRIA-l kohustus sellele reageerida. Mahepõllumajandusega tegelemise ja sellega jätkamise toetus on mitmeaastase iseloomuga ning pärast toetuse määramist toimunud muutused võivad mõjutada ka varasemaid otsuseid. PRIA süüdistamine selles kontekstis enda grupiviisilises piinamises on ilmselge ülereageering.
37.Kaebaja palub küsida kaebusega seonduvate Euroopa Liidu õigusaktide tõlgendamiseks Euroopa Kohtult eelotsust. Kohtu hinnangul ei esine Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks vajadust. Euroopa Kohtult on võimalik eelotsust taotleda, kui haldusasja lahendavale kohtule ei ole selge, kuidas tuleb ühenduse õigusakti tõlgendada, või kui ta kahtleb ühenduse õigusakti kehtivuses. Eelotsuse küsimine ei ole vajalik, kui vaidlusalune küsimus on piisavalt selge (acte clair) või Euroopa Kohtus juba lahendatud (acte éclairé) (vt nt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1982. a otsus kohtuasjas nr C-283/81 (CILFIT vs Ministero della Sanità), p 16; 27. märtsi 1963. a otsus kohtuasjas nr C-28/62, Da Costa en Schaake NV jt vs Administratie der Belastingen; Riigikohtu halduskolleegiumi 11. veebruari 2009. a otsus asjas nr 3-3-1-79-08, p 13). Pikaajalise siseriikliku kohtupraktika alusel on Euroopa Liidu õigus deklareeritud kultuuride kasvatamise ja valdavuse küsimuses, samuti deklareeritud ja kindlaksmääratud põllukultuuride aluse pindala erisuse hindamise reeglite osas selge. Kuna vaidluse esemega seonduvad Euroopa Liidu õigusaktide normid on selged (acte clair), siis puudub vajadus küsida Euroopa Kohtult eelotsust ning kaebaja vastavasisuline taotlus jääb rahuldamata. Sarnastes kohtuasjades on eelotsuse küsimisest keeldunud varasemalt ka Tartu Ringkonnakohus ja Riigikohus (vt nt haldusasjad nr 3-21-706, 3-21-1011, 3-22-869, 3-231532), kusjuures erinevalt esimese astme kohtust lasub Euroopa Kohtu praktika kohaselt riigi kõrgemail kohtul kohustus küsida põhjendatud kahtluse korral õigusnormi tõlgendamise suhtes eelotsust.
38.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus Janor Metsalliku (füüsilisest isikust ettevõtja, ärinimi Metsalliku Mesindustalu) kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja võimalikud menetluskulud jäävad tema enda kanda, sest kohtule pole esitatud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.