1.Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjon tegi 09.12.2024 otsuse, mille kohaselt on vandeadvokaat G.B advokaaditegevuseks sobimatu.
2.G.B esitas 21.12.2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni otsus. Koos kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks. Vaidlustatud otsus on sellest nähtuvalt eelhaldusakt. Advokatuuri juhatus ei saa vaidlustatud otsuses tuvastatud asjaolust (s.o sellest, et komisjon tunnistas advokaadi advokaaditegevuseks sobimatuks) mööda minna, sest advokatuuriseaduse (AdvS) § 36 lg 1 p 3 alusel arvatakse advokaat advokatuurist välja advokatuuri juhatuse otsusega, kui kutsesobivuskomisjon on tunnistanud, et advokaat ei vasta kutsesobivusnõuetele. Seega on eelhaldusakt välja antud selleks, et kaebaja juhatuse otsusega
3-24-3444 advokatuurist välja arvata. Sellisel juhul esineb reaalne oht, et kaebaja õigused võivad saada kahjustatud ning vähemalt haldusakti tagajärgede kõrvaldamine pole mõistlik. Efektiivse õiguskaitse ja kohtusüsteemi täiendava mittekoormamise seisukohalt ei ole kaebuse esitajal mõistlik ega otstarbekas ära oodata advokatuuri juhatuse otsust. Kaebajal on pooleli mitmed vaidlused tsiviil-, kriminaal- ja haldusasjades. Advokatuurist välja arvamise järgselt ei saaks kaebaja klientidele õigusteenust enam osutada, kaebaja ei saaks tegutseda enda südamelähedasel elukutsel ja kaotaks elatise teenimise võimaluse. Kaebus ei ole perspektiivitu. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ei põhjustaks olulist kahju avalikule huvile või kolmandatele isikutele.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.12.2024 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse 30 päevaks ja peatas Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 09.12.2024 otsuse (pealkirjastatud kui kutsesobivuskomisjoni 26.11.2024 otsus) kehtivuse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
4.Eesti Advokatuur palub 07.01.2024 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 23.12.2024 määrus ja teha asjas uus määrus, millega jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kuna esialgse õiguskaitse kohaldamine on toimunud määrusega, mis ei sisalda põhjendusi, siis ei nähtu määrusest, et halduskohus oleks kaalunud HKMS § 249 lg 2 esimeses lauses sätestatud asjaolusid. Esialgse õiguskaitse kohaldamise tingimused ei ole täidetud. Kaebus on perspektiivitu. Kaebaja lähtub ebaõigest järeldusest, et kutsesobivuskomisjoni otsus on seotud aukohtu 13.06.2024 otsusega nr 2-15/244. Aukohtu otsuse õiguspärasus ei mõjuta kutsesobivuskomisjoni otsuse kehtivust. Advokatuuri juhatus ja aukohus on eraldiseisvad, üksteisest sõltumatud organid (AdvS § 6 lg 2). Juhatuse pädevuses on mh korraldada advokaatide kutsesobivuse kontrollimist (AdvS § 12 p 4). See tähendab, et kutsesobivuskomisjon saab hindamist läbi viia juhatuse, mitte aukohtu otsuse alusel ja juhatus on kehtiva regulatsiooni alusel pädev sellist otsust vastu võtma. Aukohtul tekkis enda menetluses küll kahtlus advokaadi kutsesobivuse osas ning aukohus on enda kahtlust jaganud juhatusega, kuid see ei tähenda, et aukohus oleks enda pädevuse piire ületanud. Ebaõige on kaebaja järeldus, et aukohtu seisukohta tuleks käsitada eelhinnanguna, mille andmisel väljus aukohus väljus enda pädevuse piiridest. Aukohtu seisukoht ei ole juhatusele siduv. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, justkui oleks advokaadi suhtes läbi viidud topeltmenetlus ja rikutud topeltkaristuse keeldu. Advokatuuri kodukorra §-s 71 ettenähtud hinnangu andmine advokaadi kutsesobivusele ei ole oma olemuselt rikkumise eest määratav karistus, vaid viis, kuidas juhatus korraldab AdvS § 12 p 14 kohast advokaatide kutsesobivuse kontrollimist. Kuigi kaebaja ei saa pärast advokatuurist väljaarvamist osutada õigusteenust advokaadibüroo kaudu, ei ole õigusnõustamise osutamine ja elatise teenimine piiratud. Kaebajal on võimalik erialast tööd (s.t olla juriidiline õigusnõustaja) teha ka advokatuuri liige olemata. Kaebaja subjektiivsed õigused ei saa pöördumatult kahjustada, kui ta arvatakse advokatuurist välja. Kaebuse rahuldamisel oleks suuremate takistusteta võimalik taastada kaebaja advokatuuri liikmelisus. Esialgse õiguskaitse kohaldamine võib mõjutada avalikkuse ja kolmandate isikute huve. AdvS § 23 lg 1 p 5 kohaselt võib advokatuuri liikmeks vastu võtta isiku, kes on mh aus ja kõlbeline ning advokaaditööks vajalike võimete ja isikuomandustega. AdvS § 27 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta advokatuuri liikmeks isikut, kes ei vasta advokaadile esitavatele nõuetele. Seega on advokatuuriseadusega loodud avalikkusele eeldus, et advokatuuri liikmeks ja 2(4)
3-24-3444 advokaadi kutsenimetuse all osutavad õigusteenust üksnes isikud, kes vastavad advokaadi kõrgemale kutsestandardile. Vastustaja on leidnud, et vastustaja ei ole advokaaditööks vajalike võimetega. Esineb oht kahjustada klientide ja teiste advokaatide huve ning advokatuuri mainet tervikuna.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea määruskaebuse kiiremaks lahendamiseks vajalikuks nõuda selle kohta kaebajalt seisukohta. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.
6.Vastustaja on koos määruskaebusega esitanud Eesti Advokatuuri kutsesobivuskomisjoni 26.11.2024 istungi protokolli, mille asja materjalide juurde võtmist soovi ringkonnakohus eeldab. Tõendi asja materjalide juurde võtmine ei ole põhjendatud, kuna see ei ole vajalik määruskaebuse õigemaks lahendamiseks (HKMS § 198 lg 3).
7.Halduskohus kohaldas praeguses asjas HKMS § 252 lg 4 alusel n-ö ajutist õiguskaitset kuni 30 päevaks. HKMS § 252 lg 4 kolmandast lausest tulenevalt juhul, kui menetlusosalised n-ö ajutise õiguskaitse kohaldamist ei vaidlusta, rakendub esialgne õiguskaitse kuni HKMS § 249 lg-s 4 sätestatud tähtpäevani (haldusasja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni). Kuna vastustaja on 23.12.2024 määruse vaidlustanud, kehtib esialgne õiguskaitse kuni 22.01.2025 ja halduskohus peab hiljemalt selleks ajaks esialgse õiguskaitse taotluse uuesti sisuliselt lahendama, analüüsides seejuures vastustaja vastuväiteid. Põhjendustega esialgse õiguskaitse määruse peale on menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule. HKMS § 252 lg 4 alusel tehtud põhjendusteta määruse peale esitatud määruskaebuse lahendamisel saab ringkonnakohus hinnata üksnes seda, kas esialgse õiguskaitse kohaldamine 30 päevaks (ajutiselt) oli põhjendatud või mitte, sest halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu ei kehti nimetatud tähtajast kauem (nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.05.2022 määrus nr 3-22-892, p 11; 22.04.2022 määrus nr 3-22-744, p 7). Seega ei saa ringkonnakohus põhjenduste puudumise tõttu kontrollida esimese astme kohtu lahendit sisuliselt.
8.Asjaolu, et halduskohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset HKMS § 252 lg 4 alusel, ei tähenda, et kohus oleks jätnud kaalumata viidatud normis sätestatud asjaolud. Põhjendusteta määruse tegemine on võimalik olukorras, kus kohus nõustub kaebajal esialgse õiguskaitse vajaduse olemasoluga, ei pea teiste menetlusosaliste huve kaalukamaks ega kaebust ilmselgelt perspektiivituks. Halduskohtu määrus oleks seega õigusvastane juhul, kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine ei saaks kohtumenetluse ajal mingil juhul kaasa tuua neid tagajärgi, mida kaebaja soovib kaebuse esitamisega ära hoida, kaebusel puuduks usutavad eduväljavaated või esineks ülekaalukas vastanduv huvi, mis saaks ebaproportsionaalselt riivatud juba 30 päeva jooksul (Tallinna Ringkonnakohtu 18.12.2019 määrus asjas nr 3-192356, p 12; 31.07.2017 määrus asjas nr 3- 17-1462, p 12 ja 29.07.2020 määrus asjas nr 3-201350, p-d 15 ja 17). Kirjeldatud olukorraga ei ole praegusel juhul tegemist, mistõttu ei ole halduskohtu määruse tühistamiseks alust.
9.Kaebuse asjaoludest nähtuvalt esineb kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus. Kaebus on esitatud kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks ja kaebaja on esialgse õiguskaitse vajadust põhistanud. Taotlusest nähtuvalt on kaebaja eesmärgiks tagada talle võimalus kohtumenetluse 3(4)
3-24-3444 ajal advokaadina tegutsedes oma kutsealal tegutsemist jätkata ja sellest tulenevalt sissetulekut teenida. Advokatuurist välja arvamisel kaotab ta õiguse tegutseda advokaadina (AdvS § 38 lg 1). Õiguskaitsevajadust ei välista õigus osutada õigusnõustamist advokatuuri liige olemata või võimalus hiljem advokatuuri liikmelisus taastada.
10.Kaebuse eduväljavaateid ei saa praeguses menetlusstaadiumis pidada ilmselgelt olematuteks. Kaebuse sisulist perspektiivi saab halduskohus hinnata edasise menetluse käigus (näiteks otsustades kuni 22.01.2025 kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu pikendamise üle).
11.Advokatuuri võib kuuluda isik, kes vastab advokatuuriseaduses esitatud nõuetele (AdvS § 23) ja on sooritanud advokaadieksami (AdvS § 22 lg 2). Vaidlust ei ole, et AdvS-ga on loodud avalikkusele eeldus, et advokatuuri liikmeks saavad ja advokaadi kutsenimetuse all osutavad õigusteenust üksnes isikud, kes vastavad advokaadi kõrgemale kutsestandardile. Määruskaebuses ei ole esile toodud asjaoludest ja esialgse õiguskaitse raames esitatud tõendite valguses ei nähtu ringkonnakohtule siiski sedavõrd tungivat ja ülekaaluka avaliku huvi esinemist või puudutatud isikute õiguste riivet, mis saaks välistada esialgse õiguskaitse ajutise kohaldamise kuni 22.01.2025.
12.Halduskohus oleks pidanud selguse huvides määruses selgitama, et esialgse õiguskaitse abinõu üle 30 päeva pikenemise vältimiseks ei pea vastustaja tingimata esitama määruskaebust ringkonnakohtule. Piisab ka halduskohtule määruse tühistamise taotluse ja vastuväidete esitamisest, mis on HKMS § 252 lg 4 mõttes käsitatav halduskohtu määruse vaidlustamisena. Taotluse esitamisel tuleb halduskohtul teha sisuline ja põhjendustega määrus.
13.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 23.12.2024 määrus muutmata.