Keskkonnaõigus › Jahindus

3-24-3025 kui ka piiriülesel tasandil. Keskkonnaameti peadirektori 18.02.2022 käskkirjaga nr 1-1/22/32 kinnitatud „Eesti suurkiskjate: hundi, ilvese ja pruunkaru kaitse- ja ohjamise tegevuskavas“ aastateks 2022–2031 (tegevuskava) on ühe olulise eesmärgina ära toodud vajadus säilitada iga-aastaselt 20–30 kutsikatega hundikarja (hundipesakonna) olemasolu enne jahihooaja algust. Aastatel 2013 ja 2014 viidi ohjamisalade moodustamise otstarbekuse hindamise eesmärgil läbi kaks teadusuuringut. Esimese uuringuga anti soovitused huntide küttimiseks ning teisega tehtud konkreetsemad ettepanekud suurulukite (sh hundi) küttimise ohjamisalade moodustamiseks. Alates 2018. aastast korraldatakse Eestis huntide küttimist ohjamisalade põhiselt, suunamaks küttimissurvet eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse, säästes samal ajal loodusmaastikel elavaid ja kahjusid mittepõhjustavaid hundikarju. Selliselt on võimalik säilitada hundi asurkonna soodne seisund, hoidudes samal ajal ülemäärastest kahjudest lambakasvatusele. Keskkonnaagentuuri aruandes „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus 2024” (ulukiseire aruanne) on 2023. a asurkonna suuruse, küttimismahu ja asurkonna juurdekasvunäitajate põhjal prognoositud hundi arvukuse suurenemist võrreldes eelneva aastaga. Pikema aja keskmisena on hundi asurkonna potentsiaalne juurdekasvumäär (aastane juurdekasv võrreldes eelneva aasta sügisese arvukusega) olnud 40%. 2023. a küttimissurve oli 36% ning keskmise juurdekasvumäära säilimise juures on tänavu sügisel arvukus kasvanud juba 41 pesakonnani. Arvestades, et viimasel üheteistkümnel aastal kaheteistkümnest on tegelik juurdekasvumäär erinenud keskmisest kuni 14%, võib enam kui 90% tõenäosusega arvata, et tänavu sügisel on hundi arvukus vahemikus 35–47 pesakonda. Keskkonnaagentuuri täpsem ettepanek hundi küttimise korraldamiseks on esitatud ulukiseire aruande hilisemas lisas „Ettepanek hundi küttimise korraldamiseks 2024. aastal 1. osa” (ulukiseire aruande lisa). Keskkonnaagentuur leiab, et hundi arvukus on võrreldes kolme eelneva aastaga oluliselt suurenenud, kuid lõplik andmestik pesakondade arvu ja leviku kohta selgub lumikatte saabudes. Ettepanekus jaotatakse hundi küttimislimiit sarnaselt varasematele aastatele ohjamisalade põhiselt ning planeeritud on esitada tänavune küttimisettepanek kolmes osas. Tuginedes ettevaatusprintsiibile, teadaolevate ja oletatavate pesakondade andmetele ning kahjustuste esinemisele, on küttimismahu esimese osa suuruseks 90 isendit. Keskkonnaagentuuri ettepanekul ja tulenevalt tegevuskavast on ohjamise olulisemaks ja peamiseks eesmärgiks tagada Mandri-Eestis 2024. aastaks 20–30 hundi pesakonna olemasolu koos populatsiooni võimalikult ühtlase jaotumisega sobilike elupaikade vahel, kusjuures säilima peaksid ennekõike suuremaid loodusmaastikke asustavad hundikarjad. Ettepanekute tegemine Keskkonnaametile hundi küttimise korraldamiseks kuulub jahindusnõukogu pädevusse (JahiS § 9 lg 3 p 1). Kütitavate isendite koguarvu erinevus ulukiseire aruandes toodu ja jahindusnõukogude ettepanekute vahel on kokku 65 isendit (ulukiseire aruande lisas 90 isendit, jahindusnõukogude ettepanekutes kokku 155 isendit). Arvestades ulukiseire aruande lisa ettepanekuid küttimismahtude määramiseks ning jahindusnõukogude ettepanekuid hundi küttimise korraldamiseks, ulukikahjustuste paiknemist ja olemasolu, on otstarbekas huntide küttimismahu esimese osana kehtestada Eestis 90 isendit. Küttimismaht jaotatakse ohjamisalade jahipiirkondade vahel vastavalt Keskkonnaagentuuri ettepanekutele ja Keskkonnaameti kogutud andmetele ulukikahjustuste kohta jahipiirkondades 2024. aastal. Korraldusega kehtestatakse hundi küttimismahu esimene osa. Täiendavate vaatlusandmete lisandumisel ja kahjustuste esinemisel teeb Keskkonnaagentuur Keskkonnaametile ettepaneku täiendava limiidi kehtestamiseks.

2(12)

3-24-3025 Laiaulatusliku hundijahi jätkamine ohustab liigi elujõulisust ja soodsa seisundi saavutamist. Korraldus on vastuolus looduskaitseseaduse (LKS), loodusdirektiivi ja Berni konventsiooniga. Hundi kaitsestaatus ei ole Eestis soodne ja korraldus raskendab soodsa seisundi saavutamist, kuid korralduses ega selle aluseks olnud dokumentides ei ole sellele tähelepanu pööratud. Hundi jahti tuleb reguleerida teaduspõhiselt. Jahti tuleks piirata, kuni hundi soodne seisund on Eestis teaduslikult tõendatud. Korralduse tühistamine ei välistaks võimalust kõrvaldada hunte kahjukolletest erilubade alusel, kui on tõendatud, et konkreetne hunt on nuhtlusisend. Eesti hundipopulatsioon loetakse ühiseks Venemaa ja Balti riikide populatsiooniga. Hundi soodsa seisundi defineerimiseks on loonud metoodika Euroopa Liidu komisjon. Tegevuskavas pole Euroopa Liidu metoodikat rakendatud. Eesti asurkonna suuruses ei saa olla kindel, sest seire ei ole teaduspõhine. Loodusdirektiivis ei ole sätestatud võimalust loobuda soodsa kaitsestaatuse taotlemise eesmärgist ainult mõnes liikmesriigis. Soodsat kaitsestaatust tuleb taotleda lokaalselt isegi olukorras, kus hundi seisund on soodne mujal Euroopa Liidus. Korralduses lubatud küttimist rakendades saab huntide kaitsestaatus vaid halveneda. Eesti hundil on väljasuremise risk. Dokumentidest selgub, et hundi arvukus on Eestis viimase 30 aasta jooksul langenud kolm korda ja küttimissurve on suur. Hunt on kantud Maailma Looduskaitseliidu (International Union for Conservation of Nature, IUCN) kriteeriumide alusel Eestis riiklikult punasesse nimestikku ohustatuna (inglise keeles vulnerable). Nii on kirjas ka tegevuskavas (lk 6, 41 ja 47). Korraldus viitab tegevuskavale, mis ei ole kooskõlas LKS §-de 1 ja 3 eesmärkidega, kuna eeldab hundi populatsiooni säilitamist nii väiksena, et liik püsiks Eestis IUCN-i klassifikatsioonis ohustatuna (säilitada Eestis 20–30 kutsikatega hundikarja). Tegevuskava on huvigruppide kokkulepe ning hundi väljasuremisriski analüüsid või uuringud puuduvad. Korralduse alusel väljastatakse esialgu 90 hundi küttimisluba, samas nenditakse, et huntide viimane arvukus pole teada. Hundi arvukuse hindamisel puudub igasugune teaduslik alus. Soodsa kaitsestaatuse eesmärgist ei või loobuda majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajaduste tõttu, sest loodusdirektiivi soodsa kaitsestaatuse eesmärk on kohustuslik. Soodne kaitsestaatus saab põhineda mõõdetavatel, teaduslikel parameetritel, milleks võib olla mh väljasuremisriski hinnang. Loodusdirektiivi art 2 lg-ga 3 on arvestatud täies mahus juba Eesti liitumisläbirääkimistel. Hunt on Eesti puhul lisatud loodusdirektiivi lisasse V, mitte lisasse IV. Lisa V annab paindlikumad võimalused teha range kaitsega kompromisse ja reageerida probleemidele kuluefektiivsemalt, kuid ei vabasta soodsa kaitsestaatuse esmasest eesmärgist. Kaitsestaatuse mõõtmist ei tohi ajada segi soodsa kaitsestaatuse eesmärgiga. Eesmärk ise on alati poliitiline ja selles on kokku lepitud juba enne loodusdirektiivi jõustumist. Kuid eesmärgi seire või mõõtmine peab olema teaduslik: standardiseeritud, korratav ja objektiivne. Vastasel juhul oleks keskkonnaotsuste õiguspärasuse kontroll võimatu. Eesti riik lubab ettevaatlikkuse printsiipi rakendamata hävitada korraga suure osa hundi populatsioonist, ka selle sigimisvõimelisest osast.

3-24-3025 teavet huntide liikumise kohta Eesti ja Venemaa vahel. Kaebaja väited liigi elujõulisuse ohustamisest ja ebasoodsast seisundist ei ole põhjendatud. Alates aastast 2002, kui hakati rakendama praegu kasutusel olevat seiremetoodikat ja küttimisregulatsiooni, on hundi arvukus suurenenud ligi kolm korda. Kuigi huntide arvukus isendi täpsusega ei ole teada, saab teaduspõhistele andmetele tuginedes anda hinnangu liigi asurkonna üldisele seisundile ja arvukusele Eestis. Hundi arvukus Eestis on järjepidevalt kasvanud. Sellest tulenevalt ning vastavalt loodusdirektiivi hindamisjuhistele on hinnatud hundi populatsiooni seisundit Eestis soodsaks. Ka hundi Balti populatsiooni arvukus näitab olulist kasvutrendi. Ka käesoleval aastal määratud küttimiskvoodi täieliku realiseerimise korral on välistatud hundi populatsiooni seisundi halvenemine ning isegi küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsiooni Euroopa Liidu osa piires huntide ränne sellisel määral, et liik püsib oma looduslikus elupaigas elujõuline pikema aja jooksul, liigi looduslik levila ei ole vähenemas ning olemas on piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene (täidetud on loodusdirektiivi art 1 p i). Esialgne küttimismaht on määratud kooskõlas ettevaatuspõhimõttega: isegi juhul, kui kogu kvoot realiseeritakse ning pesakondade lõplik arv jääks praegu teadaolevale 29 tasemele, ei ohustaks see hundi soodsat seisundit ning pesakondade arv ületaks 2025. aastal tegevuskavas toodud 20 pesakonna alampiiri. Järelikult ei ole täidetud esialgse õiguskaitse kohaldamise üks eeldusi – kahjuliku tagajärje saabumise oht. Liigi ohustatuse hindamine IUCN kriteeriumitest lähtuvalt ja liigi looduskaitselise seisundi hindamine loodusdirektiivi kriteeriumitest lähtuvalt on kaks erinevat eesmärki täitvat ja erineval metoodikal põhinevat tegevust. Liigi soodsa kaitsestaatuse määratlemine põhineb hundi Eesti populatsiooni pikaajalisel seirel ja järgib loodusdirektiivis toodud kriteeriume. Küttimismahu kehtestamisel on tuginetud Keskkonnaagentuuri küttimisettepanekule, mille aluseks on teaduspõhine hinnang liigi Eesti asurkonna jahihooaja eelsele seisundile, mis põhineb erinevate meetoditega kogutud andmetele (nt talvine jäljeloendus, ulukivaatlused, sh rajakaameratega kogutud info, GPS-telemeetria, ulukikahjustused, küttimisstatistika, kütitud isendite info), võrdleva analüüsi põhjal tuvastatud muutustele asurkonna seisundis (levik, arvukus, sooline ja vanuseline struktuur, pesakondade arv ja paiknemine) ja prognoositud juurdekasvule. Hundi küttimine Eestis ei ole seni seadnud ohtu hundi Eesti populatsiooni soodsat kaitsestaatust ega tee seda ka tänavu. Küttimismahu kehtestamisel lähtub vastustaja ettevaatusprintsiibist. Hundi arvukus Eestis viimasel kahel aastakümnel järjepidevalt kasvanud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vastuolus avaliku huviga. Liigi kaitse ja ohjamine pikaajaliste, teaduslikul meetodil kogutud andmete alusel täidab looduskaitselise avaliku huvi eesmärki. Hundi asurkond on Eestis kasvutrendis, mistõttu on esialgse õiguskaitse kohaldamise tulemusel tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaega selgelt vastuolus avaliku huviga. Koos hundi arvukuse kasvuga on viimasel kahel aastal suurenenud ka kahjustusjuhtumite ja murtud kariloomade ning koerte arv. Kui sellel jahihooajal ei ole võimalik hunte küttida, jääb asurkonna tavapäraste juurdekasvunäitajate säilides hundi arvukus oluliselt üle ühiskondliku kokkuleppena sündinud suurkiskjate tegevuskavas soovitud ülempiirist. Hundi arvukuse tõusuga seoses on ennustatav kahjustuste hulga suurenemine, mis on valus löök loomakasvatussektorile, riigi eelarvelistele vahenditele ning hundi mainele. Esialgse õiguskaitse rakendamisel saavutaks kaebaja oma eesmärgi enne asja sisulist lahendamist. Ei nähtu ülekaalukat vajadust, mis õigustaks vaidluse lõpptulemuse ära otsustamist. Samas tooks see kahju nii avalikule huvile kui ka kolmandatele isikutele, näiteks lamba- ja kitsekasvatajatele. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on ebaproportsionaalne. Hundi poolt karjakasvatajatele ja lemmikloomaomanikele tekitatud kahjusid hüvitatakse Eestis riikliku programmi alusel alates 2009. aastast. Kahjustused hüvitatakse kuni 100% ulatuses, kahjustuste ennetamiseks tehtud kulutused 50% ulatuses. Hüvitised makstakse riigieelarvest. Küttimine kontrollitud ulatuses on vajalik kahjustuste kontrolli all hoidmiseks. 4(12)

3-24-3025 Kaebuse edulootusi tuleb hinnata väheseks. Kaebus põhineb kaebaja ebaõigel arusaamisel, et vaidlusaluse korralduse alusel küttimismahu realiseerimisel on ohus liigi elujõulisus ja lisaks ei ole saavutatud asurkonna soodne seisund, kuid need väited on Keskkonnaamet ümber lükanud.

3-24-3025 kus teiste liikmesriikide (mis kuuluvad Balti populatsiooni levila hulka) territooriumil on hundi kaitsestaatus soodne, kuid Eestis ei oleks kaitsealuse liigi soodne seisund tagatud. Kuigi vaidlusaluse korraldusega ei ole antud luba küttida hunti mahus, et juurdekasv oleks täielikult välistatud (vt korralduse p-d 2.6 ja 2.8), ei tähenda see, et korraldus on kooskõlas kehtiva õigusega. Ebaselge on, kas tegevuskavas kokku lepitud eesmärk aitab kaasa hundi Eesti populatsiooni soodsa kaitsestaatuse taastamisele. Selline tegevuskavas seatud eesmärk ei saa olla pelgalt ühiskondlik kokkulepe, vaid peab tuginema parimatele kättesaadavatele teadusandmetele. IUCN kriteeriumite järgi loetakse liigi populatsiooni kaitsestaatus soodsaks, kui populatsioonis on isendeid vähemalt 1000. Sellele nõudele vastab Balti populatsioon. 2023. aasta novembri seisuga oli Eestis 300–330 hunti. Seega on IUCN metoodika järgi Eestis hundi populatsioon ohualdis, nagu on märgitud ka tegevuskavas. Küll aga ei ole tegevuskavas lahti kirjutatud, millise metoodika järgi (kas IUCN või loodusdirektiivile tuginevalt) on leitud, et hundi populatsioon on soodsas seisus, kui järgitud on tegevuskavas märgitud miinimumi, st et igal aastal oleks pesakondi vähemalt 20. Loodusdirektiivi järgi määratakse kaitsestaatus nelja komponendi alusel: levila, populatsioon, elupaik ja tulevikuväljavaated. Erinevus kahe metoodika vahel seisneb selles, et IUCN mõõdab populatsiooni väljasuremise ohtu, kuid loodusdirektiivi art 17 aruandlus kajastab erinevust soodsate kontrollväärtuste ja huntide hetkeseisu vahel. Seega ei selgu korraldusest, kuidas on hinnatud hundi Eesti populatsiooni soodsat seisundit riigi tasandil. Vaidlusaluse korralduse kohaselt on küttimismahud jaotatud ohjamisalade kaupa, suunates küttimissurve eelkõige kahjustus- ja loomakasvatuspiirkondadesse. Teisalt puuduvad korralduses põhjendused, millistes jahipiirkondades on kõige enam kahjustusi olnud ega ole välja toodud, millistes jahipiirkondades on kõige enam küttimine lubatud. Ehk teisisõnu pole korralduses ära näidatud korrelatsiooni väidetavalt hundi tekitatud kahjude ja küttimismahtude vahel konkreetsete jahipiirkondade põhiselt. Tegemist on olulise põhjendamispuudusega. Kohtu hinnangul ei saa majanduslikud huvid üles kaaluda keskkonnakaitselisi huve. Vaidlusaluses korralduses puuduvad põhjendused, kas maakondades, kus oli enim kahjustusjuhtumeid, oli kasutatud piisavalt ennetusmeetmeid. Ühtlasi on tegevuskavas selgitatud, et teada on juhtumeid, kus teiste liikide (koer, šaakal) põhjustatud kahjustused soovitakse sihilikult valemäärata hundi kahjuks – motiiviks on kahjuhüvitis hundikahjustuste korral; see omakorda võib kaasa tuua negatiivse avaliku arvamuse hundi suhtes ning soovimatud ökoloogilised tagajärjed asurkonnale (lk 80). Lisaks on ulukiseire aruandes tõdetud, et kütitud isendite kohta esitatavate andmete ja bioproovide osas ei ole asjad kaugeltki head; näiteks esitatakse veel arvestataval määral kütitud emahundilt võetava emaka asemel vale elund, samuti on mitme kütitud looma kohta jäänud üldse andmed esitamata (lk 93). Täiendavalt on seirearuandes märgitud seoses hundi vaatlustega, et 100% sai vaatlustega kaetud 9 maakonda ning selgelt puuduliku, alla 90% katvusega jahipiirkondade osas jäi seekord vaid Raplamaa (lk 88). On kummastav, et vastustaja väidab, et kõige enam kahjustusi on olnud mh Raplamaal, kuid kõige puudulikumad andmed on just sealt piirkonnast. See tähendab, et teaduslike andmetega on tõendamata, kui palju isendeid nimetatud piirkonnas üldse on, mistõttu ei ole ka teada, milline kaitsestaatus on hundil vastavas piirkonnas. Teiseks on tõendamata väidetav seos hundi arvukuse ja kahjujuhtumite arvu vahel vastavas piirkonnas. Vastustaja väide, et ühiskonna negatiivne suhtumine hunti kasvab ning see seab tõsisesse ohtu hundi soodsa seisundi jätkusuutlikkuse, on paljasõnaline. Keskkonnaagentuuri ettepanekus on märgitud, et murtud lammaste arv on pea 45% vähenenud. Hundi maine sõltub suuresti sellest, kuidas mh vastustaja avalikkuses seda kuvab. Sisustamata on vastustaja väide sotsiaalsest taluvusest, arvestades, et Eestis on hundi kaitsestaatus IUCN hinnangul „ohualdis“. Vastustaja 6(12)

3-24-3025 pole ka väitnud, et hundi asurkonna populatsiooni kasv on toimunud suuremate asulate läheduses, kus võib olla suurem tõenäosus inimese ja hundi vaheliseks konfliktiks. Samuti on hüpoteetiline väide võimalikust salaküttimisest või mürgitamisest. Kuigi kolmandate isikute majanduslikud huvid vastanduvad kaebaja huvidele, on tõendatud, et võrreldes varasema aastaga on lambaid murtud pea 45% vähem. Olukorras, kus liikmesriik lubab küttida ühenduse tasandil kaitstavat liiki, kuigi riigi tasandil ei ole liik soodsas seisundis, on Euroopa Kohus pidanud vastuolus olevaks Euroopa Liidu õigusega. Ka Riigikohus on selgitanud, et majanduslikke ja sotsiaalseid kaalutlusi on võimalik arvesse võtta meetmete valikul ainult tingimusel, et tagatud on populatsiooni soodne kaitsestaatus, ning populatsiooni soodsa kaitsestaatuse määratlemine on puhtalt loodusteaduslik hinnang, mis ei sõltu sellistest keskkonnavälistest kaalutlustest; eeldusel, et soodne kaitsestaatus on tagatud, võivad nimetatud kaalutlused anda tuge mh populatsiooni kasvu piiramiseks (Riigikohtu 13.10.2023 määrus nr 320-2368, p 21). Neil põhjustel kaaluvad keskkonnakaitselised huvid üles võimalikud majanduslikud huvid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-24-3025 Keskkonnaametile ei ole teada ühtegi teaduspõhist uuringut, mis lükkaks ümber praegu riigil olemasoleva parima teadmise selle kohta, et hundi Eesti asurkond on soodsas seisus. Riigil olemasolev parim teadmine on koondatud tegevuskavasse, mille on koostanud vastava teaduskraadi ja kvalifikatsiooniga eksperdid. Keskkonnaamet on korralduse andmisel hinnanud asurkonna kaitsestaatuse seisundit nii siseriiklikul kui ka piiriülesel tasandil. See on välja toodud korralduse p-s 2.3. Korraldus tugineb ulukiseire aruandele ja tegevuskavale ning nende mõlema alusel on Eesti hundi asurkond soodsas kaitsestaatuses. Küsimus sellest, kas ja mil määral tuleb korralduse andmise ilmseid eeldusi ning seirearuandes ja tegevuskavas toodud järeldusi korraldusse kopeerida olukorras, kus on üheselt arusaadav, et neile allikatele on korralduse andmisel tuginetud, on asja sisulise arutamise küsimus. Järeldus, mille kohaselt ei ole Keskkonnaamet andnud hinnangut hundi kaitsestaatusele kohalikul ega riigi tasandil, vaid juhindunud üksnes piiriülesest hindamisest (Balti populatsiooni kaitsestaatusest), on väär. Korralduse p-st 2.8 tuleneb, et küttimismahu määramisel on riik seadnud eesmärgiks selle, et hundi pesakondade arv säiliks vahemikus 20–30 pesakonda ning jaotuks ühtlaselt elupaikade vahel. Oluliseks on peetud ka suurematel loodusmaastikel hundikarjade säilimist. Samuti on korralduse p-s 2.3 välja toodud, et hundi Balti populatsiooni, sh Eesti osa, seisund on soodne ja kasvutrendis. Halduskohus ei ole eristanud liigi seisundi hindamisel hindamist loodusdirektiivi ja IUCN tähenduses. Halduskohus eksis, pidades šaakalit võõrliigiks. Šaakal (Canis aureus) on loodusdirektiivi V lisa liik, järelikult on Eestis tema kaitsestaatus võrdne hundiga. Šaakal on väikeuluk, kellele vastavalt jahieeskirjale võib pidada jahti. Erinevalt võõrliikidest, ei korralda Keskkonnaamet šaakali arvukuse reguleerimist (LKS § 57 lg 3). Halduskohtu määruse p-s 28 välja toodu näitab selgelt, et praegu kasutusel olev hundi kaitse ja ohjamise poliitika on olnud tulemuslik ning tuleb jätkata hundi asurkonna suuruse hoidmisega tegevuskavas märgitud vahemikus. Asurkonna arvukuse üks ohjamise eesmärke ongi kahjustuste ennetav vähendamine. Halduskohtu väide, et tõendamata on seos hundi arvukuse ja kahjujuhtumite arvu vahel, on eksitav. Seirearuandes (lk 92) on esitatud ning teaduslikule analüüsile tuginedes ka graafiliselt illustreeritud teadmine, et „kui viimastel aastatel on üritatud avalikkust veenda selles, et hundi tekitatud kahjustuste hulk ei sõltu hundi arvukusest, ei ole viimase 14 aasta hundi pesakondade arvu ja hundi tekitatud kahjustusi võrreldes kahtlust, et üsna tugev korrelatsioon nende näitajate vahel on olemas ning hundi tekitatud kahjustusjuhtumite arv ja ka murtud kariloomade arv Eestis sõltub oluliselt hundi asurkonna suurusest”. Halduskohus on rikkunud uurimiskohustust ning jätnud kaebaja käest välja nõudmata tõendid, mis kinnitaks väiteid, et Eesti hundi asurkonna kaitsestaatus ei ole soodne ning Eesti hundi asurkonnal on väga tõenäoline väljasuremise risk.

8(12)

3-24-3025 hundi tapmiseks erandolukordades. Keskkonnaamet manipuleerib hundi arvukuse numbritega ja tema tegelik soov on viia huntide arvukus taas langusesse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Keskkonnaameti määruskaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

3-24-3025 populatsiooni arvukuseks hinnati 2018. aastal ligikaudu 1700–2200 ja 2022. aastal ligikaudu 2190–2790 hunti. Vastustaja leidis, et korraldusega määratud küttimismahu realiseerimisel säilib hundi populatsioon Euroopa Liidu osa piires elujõulisena pikema aja jooksul.

3-24-3025 omab seejuures asjaolu, et IUCN punase nimestiku kriteeriumite järgi on hunt Eestis hinnatud kategooriasse „ohualdis“ (Euroopa Kohtus kohtuasi C-629/23; Euroopa Kohus ei ole veel otsust teinud, kuid kohtujurist esitas 12.12.2024 oma ettepaneku). Selles kohtuasjas antavad selgitused mõjutavad tõenäoliselt ka siinse asja lahendust, sest vaidlus käib sarnaste asjaolude üle.

3-24-3025 § 8 lg 5, § 9). Esialgse õiguskaitse jätkuva kohaldamisega tekkiv surve jahilubade andmiseks väljaspool jahiaastat seevastu ei oleks avalikes huvides (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 04.01.2021 määrus nr 3-20-2368, p 19).

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.