Korrakaitse › Muu korrakaitse

3-22-491 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

A.O-le esitati 2018. a detsembris kriminaalasjas nr XXXXXXXXXXX kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 22 lg 3 ja § 402 3 lg 1 järgi erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises.

Riigiprokuratuur korraldas 18.12.2018 pressikonverentsi seoses Danske Bank A/S Eesti filiaalis toimunud rahapesukuriteo uurimisega ning avaldas meediaettevõtetele 19.12.2018 nimekirja kriminaalasjas kahtlustuse saanud isikutest, kelle hulgas oli välja toodud ka A.O (nimekirjas esimesena).

Riigiprokuratuur lõpetas 30.09.2021 määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel A.O suhtes kriminaalmenetluse kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

A.O esitas Riigiprokuratuurile 25.11.2021 taotluse hüvitada temale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju 25 000 eurot ning teavitada meediaettevõtteid sellest, et taotlejat ei ole kunagi kahtlustatud rahapesukuriteo toimepanemises ja temale esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu.

Riigiprokuratuur jättis 25.01.2022 määrusega A.O taotluse rahuldamata.

A.O esitas Tallinna Halduskohtule 25.02.2022 kaebuse, mis jäi menetlusse nõuetega kohustada Riigiprokuratuuri avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade selle kohta, et kaebajale varasemalt esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu ning mõista kaebaja isikuandmete õigustamatu avaldamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest vastustajalt välja hüvitis 25 000 eurot või mõistlik summa kohtu äranägemisel.

Pressikonverentsi ja sellele vahetult järgnenud kahtlustatavate nimekirja edastamise teate viisist ja sisust said kõik teemat kajastanud ajakirjanikud aru selliselt, et kaebaja on kahtlustatav rahapesukuriteos. Vastustaja ei eristanud meediale saadetud nimekirjas isikuid, keda kahtlustati rahapesukuritegudes, ja isikuid, kellel esitati kahtlustus muudes kuritegudes. Sellel põhjusel on kaebajat järgnenud korduvates meediakajastustes seostatud rahapesukuriteo kahtlustusega. Kaebaja korduvatele palvetele vaatamata keeldus vastustaja pressiteate parandamisest ning ei teinud omalt poolt midagi kaebajale kahju tekkimise ärahoidmiseks. Kaebajale on põhjustatud nii varalist kui mittevaralist kahju. Kõik Eestis tegutsevad kommertspangad keeldusid kaebaja ja temaga seotud äriühingute teenindamisest ning lõpetasid kliendisuhted. Seetõttu ei saanud kaebaja jätkata senist majandus- ja kutsetegevust 2(13)

3-22-491 (s.o varahalduse ja investeerimisega seotud teenuste pakkumine välisriikides resideeruvatele klientidele Eestis). Kaebaja ettevõtetega laenulepingute lõpetamine tõi kaasa vajaduse leida kiirkorras vahendeid laenulepingutest tulenevate kohustuste (1 765 068 eurot) täitmiseks. See tekitas otsest varalist kahju ettevõtetele ja kaudselt ka kaebajale. Vastustaja avaldatud eksitava teabe paljukordne kordamine pikema aja jooksul tõi kaasa selle, et kaebajat ja tema ettevõtteid keeldusid teenindamast ka välisriikide finantsasutused. Põhjusel, et kaebajat seostati Danske rahapesuafääriga, ütlesid paljud kaebaja kliendid oma kliendisuhted üles ja kaebaja kaotas olulises ulatuses võimaluse teenida tulu enda osutatavatest teenustest (sh äri- ja juhtimisalane nõustamine). Kuna kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha, taotleb kaebaja alternatiivselt mõistlikku hüvitist kohtu äranägemisel. Mittevaraline kahju seisneb kaebaja senise laitmatu reputatsiooni pöördumatus kahjustamises. Kliendid ja äripartnerid on kaotanud kaebaja suhtes usalduse. Au ja hea nime kaotus koos selle vahetute majanduslike tagajärgedega mõjus raskelt ka kaebajale endale, põhjustades pikema aja jooksul negatiivseid emotsioone (nt ärevus, alandus, mure). Kuna kaebaja ei olnud kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises, siis ei saanud tema nime avaldamist õigustada avalikkuse huvi Danske rahapesuafääri vastu. Vastustaja ühemõtteliselt eksitav toiming kvalifitseerub kaebajale õigusvastaselt kahju tekitamiseks. Kaebaja suhtes rikuti süütuse presumptsiooni. Kaebaja on püüdnud kahju tekkimist ära hoida või vähendada, nõudes nii meediaväljaannetelt eksitava teabe avaldamine lõpetamist ja avaldatud teabe parandamist kui ka paludes korduvalt vastustajal avaldada uus pressiteade selle kohta, et kaebajat ei kahtlustata rahapesukuriteos, kuid vastustaja keeldus sellest. Seega ei ole kaebaja püüdlused andnud soovitud tulemust. Ka ei kõrvaldaks meediakajastuste osaline (veebiversiooni) parandamine kaebajale algse eksitava meediakajastusega tekitatud kahjulikke tagajärgi. Eksitav teave kinnistus vahetult artiklike avaldamise järgselt (kui need olid avalikkuse tähelepanu keskmes) ja hilisemad parandused ei pälvi enam sama suurt huvi. Paljudes ettevõtlussektorites isikute taustakontrolliks kasutatavas andmebaasis World-Check kuvatakse jätkuvalt kaebaja kohta teavet, nagu oleks ta 2018. a detsembris arreteeritud seoses kahtlustusega seotuses rahapesuga Danske panga Eesti filiaalis. See takistab kaebajal jätkuvalt tegutsemist enda valitud kutsealal ja ärivaldkondades.

Prokuratuur palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei ole avaldanud kaebaja kohta ebaõigeid väiteid ning ei ole põhjustanud kaebajale varalist ja mittevaralist kahju. Kuna kriminaalasja vastu oli suur avalik huvi alates 2018. a suvest, kui prokuratuurile esitati kuriteoteade Danske panga Eestis filiaalis toimunud võimaliku rahapesu kohta, ning meedias kajastati laialdaselt nii kuriteoteate esitamise fakti kui ka sellega kaasnevaid spekulatsioone, siis pidas vastustaja 2018. a detsembris vajalikuks teavitada avalikkust kriminaalmenetluse jõudmisest avalike menetlustoiminguteni. Pidades silmas, et kuriteoteates oli toodud 26 nime, kes võisid kuriteoteate esitaja hinnangul olla võimalike kuritegudega seotud, ja need nimed olid juba jõudnud ajakirjanduse huviorbiiti, pidas vastustaja põhjendatuks avalikustada kahtlustuse saanud isikute nimed, välistamaks eelkõige nende isikute süüstamist, keda vastustaja käsutuses oleva info põhjal hinnates ei olnud alust seostada võimalike kuritegude toimepanemistega. Kahtlustatavate nimed olid meediaväljaannetele 19.12.2018 edastatud nimekirjas avaldatud juhuslikus järjekorras, ilma täpsustamata, millistes võimalikes süütegudes nimetatud isikuid kahtlustati. Kaebajat ei nimetatud ei 18.12.2018 pressikonverentsil ega 19.12.2018 edastatud nimekirjas kahtlustatavaks rahapesukuriteos. Hilisemad meediakajastused, milles seostatakse kaebajat rahapesukuritegudega, on olnud meediaväljaannete enda tõlgendus, mistõttu puudub vastustaja tegevuse ja kaebajale tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Kuna nimekiri kajastas üksnes kriminaalasjas kahtlustuse saanud isikuid, siis ei saa rääkida süütuse

3(13)

3-22-491 presumptsiooni rikkumisest. Vastustaja on kõigile tema poole pöördunud meediaväljaannetele alati kinnitanud, et kaebajat ei kahtlustatud rahapesus, vaid altkäemaksu andmisele kaasaaitamises. Vastustaja on vajadusel valmis edastama krediidiasutustele või kolmandatele isikutele teavet nii kaebajale esitatud kahtlustuse sisu kohta kui ka tema osas kriminaalmenetluse lõpetamise kohta.

Tallinna Halduskohus rahuldas 25.05.2023 otsusega A.O kaebuse osaliselt ning kohustas Riigiprokuratuuri avaldama samadele meediaettevõtetele, kellele edastati teave kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, teate selle kohta, et kaebajale varasemalt esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Muus osas jäi kaebus rahuldamata.

Kaebaja on esitanud esiteks heastamiskaebuse HKMS § 37 lg 2 p 5 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 tähenduses. Nõude eesmärgiks on heastada tagajärjed, mille vastustaja põhjustas kaebajale sellega, et avaldas meediale kaebaja nime Danske panka puudutavas kriminaalasjas. Tegemist ei ole kohustamisnõudega HKMS § 37 lg 2 p 2 ja RVastS § 6 lg 1 tähenduses, sest vastustajal puudub seadusest tulenev kohustus kriminaalmenetluse käigus meediale teateid avaldada. Kaebaja ei nõua teate avaldamist põhjusel, et vastustaja oleks rikkunud oma kohustust teade avaldada ja see rikub kaebaja õigusi, vaid põhjusel, et kaebaja kohta teate avaldamine rikkus kaebaja õigusi ja kaebaja soovib vastustajalt selle tagajärgede kõrvaldamist. Kohus jääb 28.02.2022 määruses võetud seisukoha juurde, et kahju hüvitamist ja kahju heastamist ei ole võimalik nõuda kumulatiivselt. Heastamist saab RVastS § 11 lg 1 järgi nõuda hüvitise asemel. Mõlemal on sama eesmärk (vt RVastS § 7 lg 4, võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1). Kui kahju on võimalik heastada tagajärgede kõrvaldamisega, siis puudub alus maksta kannatanule veel ka rahalist hüvitist. Kui kannatanule on makstud hüvitist, mis korvab talle tekkinud kahju, siis puudub õigus nõuda veel mingite haldusaktide andmist või toimingute sooritamist. Riigikohtu 07.10.2020 määrusest nr 3-19-1565 (p 11) ei tulene, et õiguskaitsevahendeid saab kasutada kumulatiivselt. Seevastu varasemast praktikast tuleneb selgelt, et tegemist on alternatiivsete õiguskaitsevahenditega (nt Riigikohtu 11.10.2006 määrus nr 3-3-1-71-06, p 11; 09.06.2008 otsus nr 3-3-1-17-08, p 19). Kaebaja on pidanud heastamisnõuet enda jaoks primaarseks. Varalise kahju hüvitamise nõude eeldusteks on: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekkimine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. Mittevaralise kahju ja saamata jäänud tulu (RVastS § 13 lg 2) korral tuleb tuvastada ka avaliku võimu kandja süü. Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamise nõude eeldusteks on eeltoodud kahju hüvitamise nõude eeldustele lisaks: 1) püsiv õigusvastane tagajärg; 2) õiguspärase olukorra taastamise võimalikkus, seda nii faktiliselt kui ka õiguslikult; 3) õiguspärase olukorra taastamise ökonoomsus. Kaebaja peab enda õigusi rikkuvaks vastustaja poolt kriminaalasja kohta avalikkusele / meediale teabe esitamist selliselt, nagu oleks kaebajale esitatud kahtlustus rahapesu süüteos. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale ei esitatud kahtlustust rahapesu süüteos, vaid erasektoris altkäemaksule kaasaaitamise süüteos. Kohtu arvates sai ja pidi meedia saama Riigiprokuratuuri 18.12.2018 pressikonverentsil ja prokuratuuri meedialisti saadetud 19.12.2018 e-kirjast aru nii, et kaebajale esitati kahtlustus rahapesus. Vastustaja tõi pressikonverentsil välja, et kinni on peetud 10 inimest, keda kõiki kahtlustatakse rahapesus. Järgmisel päeval avaldas vastustaja nimekirja 10 inimese nimega, kelle hulgas oli ka kaebaja. Kuigi vastustaja selgitas, et kahele inimesele esitati kahtlustus ka altkäemaksuga seonduvalt, 4(13)

3-22-491 sai järeldada, et tegemist oli rahapesu süüteole lisanduva süüteoga. Ka 19.12.2018 e-kirjas oli juttu üksnes Danske panga Eesti filiaali puudutavast rahapesu süüteost ja selles esitatud kuriteokahtlustusest. Kusagilt ei ilmne teavet, et uuritakse ka AS Citadele banka Eesti filiaaliga seotud altkäemaksu juhtumit, milles esitati kahtlustus kaebajale. Seejuures oli kaebaja nimekirjas esimene, mis justkui viidaks, et tema oli nimekirja tipus (st peamine kahtlusalune). Seega on ebaõige vastustaja järeldus, et meedia on vastustaja edastatud teavet moonutanud. Vastustaja tegevus kaebaja kohta teabe avaldamisel oli järelikult õigusvastane. Vastustaja avaldas teabe selliselt, nagu oleks kaebajat kahtlustatud rahapesu süüteos. Tegelikult kaebajat rahapesu süüteos ei kahtlustatud. Ainuüksi ebaõige teabe avaldamine rikub kaebaja au ja head nime. Kaebaja õiguste riivet ei saa õigustada sellega, et ka kaebajat kahtlustati kuriteo toimepanemises, kuigi teises kuriteos. Riive ei ole samasugune, kui isiku kohta avaldatakse õiget või valet teavet. Isikul puudub talumiskohustus sellise teabe avaldamise osas, mis ei sisalda tema kohta õigeid andmeid. Selline riive on ilmselgelt õigusvastane. Kaebaja ei oleks samas olukorras juhul, kui vastustaja oleks avaldanud kaebaja kohta õige teabe. Kaebaja õiguste riive intensiivsus oleks olnud erinev. Riive intensiivsust mõjutab see, millises süüteos isikule kahtlustus esitati. Rahapesu süütegu võib pidada suuremat avalikku tähelepanu ja hukkamõistu väärivaks. Kuna rahapesu toimub tavaliselt krediidiasutuste kaudu, siis muudab rahapesus kahtlustuse saamine krediidiasutused isiku suhtes umbusklikuks. Ka teised ettevõtjad võivad muutuda isiku suhtes ettevaatlikuks, soovides vältida enda kaasamist rahapesuskeemidesse. Altkäemaksu andmine selliseid hirme ei tekita. Seega oli kaebaja kohta avaldatud teade intensiivsema riivega kui olnuks teade altkäemaksu süüteos kahtlustuse esitamise kohta. Kahtlustuse esitamise kohta teabe avaldamine on proportsionaalsem olukorras, kus on tegemist avalikku huvi pakkuva süüteomenetlusega. Danske panga rahapesu kuritegu oli suurt avalikku huvi pakkuv süütegu ja selle kohta teate avaldamist saab pidada põhjendatuks. Erasektoris altkäemaksu andmise süütegu ei saa pidada samasugust avalikku huvi pakkuvaks süüteoks. Vastustaja ei ole väitnud, et selle süüteo vastu oleks avalikult huvi tuntud. Vastustaja ei ole rikkunud süütuse presumptsiooni põhimõtet, sest tõi selgelt välja, et tegemist oli kahtlustuse esitamisega ja poolelioleva kriminaalmenetlusega. Süütuse presumptsiooni põhimõte ei keela avaldada poolelioleva kriminaalmenetluse kohta avalikkusele infot. Kaebajale au ja hea nime kahjustamisega põhjustatud mittevaralise kahju tekkimine on usutav. Kaebaja viitas mitmetele Eesti meedias avaldatud artiklitele, kus oli mainitud kaebajat Danske rahapesu asjas kahtlustatavana. Teave levis ka välismeediasse. On tõenäoline, et sellise teabe levimine kaebaja kohta vähendas tema usaldusväärsust avalikkuse ja äripartnerite silmis. Äri rajaneb suuresti usaldussuhetel. Usalduse kaotus toob kaasa raskused edaspidises äritegevuses. Usaldamatus kaebaja suhtes mõjutab ka tema ettevõtete tegevust. Kaebaja viitas raskustele arvelduskonto avamisel krediidiasutustes ja krediidiasutuste poolt arvelduskontode sulgemisele. Kuigi osadel juhtudel suleti kaebaja poolt juhitavate ettevõtete arvelduskontod, võib selle põhjuseks pidada samuti kaebaja kui ettevõtet juhtiva isiku või osaniku mainet. Puudub alus arvata, et arvelduskontode sulgemise taga olid muud põhjused, eriti arvestades ajalist seost (arvelduskontod suleti 20.12.2018, 27.12.2018 ja 16.05.2019, s.o vahetult või varsti pärast vastustaja poolt teate avaldamist). Maine kahjustus on olnud pikaajaline, mõjutades veel ka 2020. a juunis arvelduskonto avamise võimalusi. Kuna kõik meediaväljaanded ei ole olnud nõus kaebaja palvel artiklit parandama, siis on ebaõige teave jätkuvalt veebis olemas ja mõjutab ka edaspidi kaebaja mainet. Esineb selge põhjuslik seos vastustaja õigusvastase käitumise ja kaebajale tekkinud mittevaralise kahju vahel.

5(13)

3-22-491 Varalise kahju tekkimist ei ole kaebaja tõendanud. Äriühingule tekkinud kahju ei saa samastada selle osanikule tekkinud kahjuga, sest äriühingu vara ei kuulu osanikule. Kaebaja ei saa nõuda äriühingule tekkinud kahju hüvitamist temale. See, kui palju osanik oleks äriühingu tegevusest tulu teeninud, on puhtmajanduslik kahju, mis ei kuulu reeglina hüvitamisele (vt Riigikohtu 28.02.2023 otsus nr 3-12-2486, p 61). Saamata jäänud ettevõtlustulu ja vastustaja õigusvastase käitumise vahel ei ole sedavõrd ühest põhjuslikku seost. Ei ole piisavalt ette näha, kui edukas oleks kaebaja äriühingute majandustegevus olnud, kui palju nad oleksid kasumit teeninud, kui palju sellest dividende maksnud või kui palju edaspidisesse tegevusse investeerinud. Samuti ei ole teada, millised teised turujõud võinuks äriühingute majandustegevust mõjutada (nt COVID19 haiguse leviku tõkestamiseks seatud piirangud, Ukraina sõja mõjud jms). Vastustaja oli ebaõige teabe avaldamises süüdi. Tegemist oli hooletusega (VÕS § 104 lg 3). Rikkumist saanuks vältida, kui vastustaja olnuks hoolikam teabe koostamisel ja edastamisel ning oleks analüüsinud enne teabe edastamist, milliste nimede avalikustamine seoses Danske panga rahapesu süüteoga on otstarbekas. Kui vastustaja pidas otstarbekaks avalikustada kõik nimed, tulnuks selgelt eristada, kellele millises süüteos kahtlustus esitati. Sellist teabe selgelt ekslikku väljendamist ei saa isikutele kaasnevat suurt riivet arvestades pidada käibes vajalikku hoolt järgivaks. Kaebaja on püüdnud kahju tekkimist ära hoida ja seda vähendada, taotledes vastustajalt korduvalt (28.12.2018, 14.07.2020, 03.08.2020), et vastustaja lükkaks valeandmed ümber ja kinnitaks avalikult, et kaebaja ei ole kahtlustatav rahapesu süüteos. Vastustaja keeldus aktiivsest tegutsemisest, kuid lubas päringute puhul kinnitada kaebaja soovitud andmeid. Lisaks pöördus kaebaja ise mitmete meediaettevõtete poole, et ebaõiged andmed parandataks. Osades väljaannetes tehti parandused, kuid osades mitte. Seega ei saa kaebajale ette heita, nagu ta oleks lasknud ise endale kahju tekkida või lasknud kahjul põhjendamatult suureneda. Kaebaja selgituste kohaselt on internetis jätkuvalt üleval teave talle esitatud kahtlustuse kohta. Tekitatud kahju arvestades on asjakohane kaebaja nõue kohustada vastustajat avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade selle kohta, et kaebajale varasemalt esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Kuna kaebaja maine sai kahjustada vastustaja poolt meediale avaldatud teabe tõttu, siis on samal viisil tagajärgede kõrvaldamine uue teate esitamise näol põhjendatud. Kui vastustaja pidas vajalikuks avaldada teate kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, riivates sellega tema õigusi, peab ta olema valmis avaldama teate ka kriminaalmenetluse lõpetamise kohta, mis võimaldab kaebaja õiguste riive kõrvaldada. Uue teate avaldamine võimaldab jõuda samal viisil samade isikuteni, kes varasema teabega tutvusid ja kelle silmis sai kaebaja maine kahjustada. Teade annaks avalikkusele ning kaebaja olemasolevatele või potentsiaalsete tehingupartneritele selge info, et kaebaja ei ole enam ühegi kriminaalmenetlusega seotud ega kuriteos süüdi mõistetud. Kuna tegemist oleks usaldusväärsest allikast pärineva teabega, võimaldaks see kaebaja mainet parandada. Vastustaja poolt teate avaldamine kõrvaldaks ka osade meediaväljaannete senised kahtlused. Nii varem avaldatud teabel kui ka uuel avaldatud teabel oleksid samasugused tagajärjed. Neil, kes leiaksid kaebaja kohta internetist mainet kahjustava varasema teabe, oleks võimalus leida ka kaebaja mainet parandav uus teave. Uue teate esitamine on nii õiguslikult kui ka faktiliselt võimalik ja ei ole vastustaja jaoks koormavam kui kahju rahaline hüvitamine, mistõttu tuleb eelistada tagajärgede kõrvaldamist. Vastustajal tuleb uus teade edastada samadele meediaettevõtetele, kellele edastati kaebaja kohta käiv ebaõige teave (vt ka Riigikohtu 13.04.2007 otsus nr 3-2-15-07, p 29). Kuna tagajärgede kõrvaldamise nõue rahuldatakse, siis puudub vajadus lahendada kahju hüvitamise nõuet. Kaebaja õiguste kaitseks

6(13)

3-22-491 piisab heastamisnõude rahuldamisest ning täiendava rahalise hüvitise väljamõistmine mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole vajalik.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7(13)

3-22-491 rahapesu süüteos ning vastustaja varem avaldatud sellekohane teave oli eksitav) ja tekitatud kahju on jäetud täielikult hüvitamata, kuigi halduskohus tuvastas sisuliselt kõigi kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduste esinemise. Sellega on rikutud põhiseaduse (PS) § 25 ning RVastS § 9 lg-d 1 ja 2. Lisaks ei saa nõustuda halduskohtu hinnanguga, et kaebajale varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kaebaja on dokumentaalselt tõendanud (vt kaebaja 16.03.2022 seisukoha p 3.1), et kaebaja sai vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu varalist kahju saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) näol. Seda ei ole alust käsitada puhtmajandusliku kahjuna. Kaebajal saamata jäänud ettevõtlustulu ja vastustaja õigusvastase käitumise vahel esineb põhjuslik seos ning kohtu viide muudele „turujõududele“ on spekulatiivne. Vastustaja ebaseaduslik tegevus tõi ilmselgelt kaasa kommertspankade keeldumise kaebaja ja tema ettevõtete teenindamisest ning välistas seeläbi võimaluse jätkata varasemat tulu toonud ettevõtlust. Üldteada on asjaolu, et Eestis tegutsevad kommertspangad keelduvad teenuste osutamisest isikutele, keda on seostatud rahapesuga ja selliste isikutega seotud äriühingutele. Kaebajal VÕS § 131 tähenduses varalise kahju tekkimist saaks eitada vaid siis, kui esineks alus tuvastada, et tema tegevus ettevõtjana enne vastustaja õigusvastast tegu ei toonud kaasa mingit positiivset tulemit ehk tulu. Siinsel juhul ei ole mingit alust sellist asjaolu tuvastada. Varalise kahju hüvitamise ulatuse osas tugineb kaebaja jätkuvalt VÕS § 127 lg 6 sätestatud põhimõttele. Kaebaja taotleb nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamist kohtu poolt õiglaseks peetavas summas. Kokkuvõttes on halduskohus jätnud nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuded alusetult rahuldamata.

Prokuratuur palub 01.09.2023 vastuses (täiendatud 27.11.2024) jätta A.O apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata, jäädes varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja on halduskohtu otsuse resolutsioonis sisalduva ettekirjutuse 25.08.2023 täitnud, avaldades teate veebilehel ning edastades selle mh prokuratuuri meedialisti ja eraldi ka Eestis tegutsevate venekeelsete väljaannete meedialisti. Halduskohus leidis õigesti, et kahju hüvitamist ja kahju heastamist ei saa nõuda kumulatiivselt, mistõttu puudus praegusel juhul pärast heastamisnõude rahuldamist vajadus kahjunõude lahendamiseks. Rahalist hüvitist ei saa nõuda, kui kahju saab tunduvalt odavamalt kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega (Riigikohtu 03.04.2002 otsus nr 3-3-1-14-02, p 19). Heastamisnõude rahuldamine oli kaebaja õiguste kaitseks piisav ning mittevaralise kahju täiendav rahas hüvitamine ei ole asjakohane. Kahju hüvitamise nõude rahuldamine ei tohiks viia kannatanu alusetu rikastumiseni (Riigikohtu 30.11.2004 otsus nr 3-3-1-64-04, p 32). Kaebajale varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Pelgalt teoreetiline võimalus tulu saada ei anna alust hüvitada saamata jäänud tulu (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2008 otsus nr 3-04-292, p 12). Võimalus, et kaebaja ettevõtete saamata jäänud tulu oleks olnud samaväärne 2018. a ja varasemate aastate tuluga, on hüpoteetiline.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

Tallinna Halduskohus luges 23.02.2023 määrusega kaebuse mittetähtaegseks nõude osas kohustada Riigiprokuratuuri avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade sellest, et kaebaja pole kunagi olnud kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises, ja lõpetas selles osas asja menetluse. Kohtu menetlusse jäid seega nõuded kohustada Riigiprokuratuuri avaldama Eestis tegutsevatele meediaettevõtetele teade, et kaebajale varasemalt esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu (s.o heastamisnõue), ning hüvitada kaebajale tekitatud varaline ja

8(13)

3-22-491 mittevaraline kahju (hüvitamisnõuded). Halduskohus rahuldas 25.05.2023 otsusega heastamisnõude ja jättis hüvitamisnõuded tervikuna rahuldamata. Halduskohtu otsuse peale on apellatsioonkaebuse esitanud üksnes kaebaja ning selles ei ole vaidlustatud heastamisnõude rahuldamist, vaid üksnes hüvitamisnõuete rahuldamata jätmist. Eeltoodust tulenevalt ei vaielda apellatsiooniastmes enam selle üle, et Riigiprokuratuur avaldas 18.12.2018 pressikonverentsil ja prokuratuuri meedialisti saadetud 19.12.2018 e-kirjas kaebaja kohta õigusvastaselt andmeid sellisel viisil, millest mõistlik isik sai järeldada, et kaebaja on üks peamistest isikutest, kellele on nn Danske rahapesuafääris esitatud kahtlustus rahapesu süüteos (KarS § 394), samas kui tegelikkuses oli kaebajale esitatud kahtlustus erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises (KarS § 22 lg 3 ja § 4023 lg 1), mis seondus AS Citadele Banka Eesti filiaaliga. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et isikuandmete sel viisil avaldamine rikkus kaebaja au ja head nime (st võrreldes sellega, kui teabest oleks üheselt selgunud, et kaebajat ei kahtlustata rahapesus, vaid erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises). Vastustaja on halduskohtu otsuse 25.08.2023 pressiteate (dtl 249) meediaväljaannetele edastamisega täitnud.

Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et halduskohus on heastamis- ja hüvitamisnõuete alternatiivset iseloomu käsitanud põhjendamatult jäigalt, ignoreerides sisuliselt, et heastatav ja hüvitatav kahju ning nende ulatus võivad olla erinevad. Iseenesest on õige, et ulatuses, milles konkreetne kahju on kahju põhjustanud avaliku võimu kandja toimingu kahjulike tagajärgede kõrvaldamisega juba heastatud, ei saa kaebaja täiendavalt nõuda sama kahju rahas hüvitamist, sest see kujutaks tema alusetut rikastumist. Samas ei saa välistada alternatiivse hüvitamisnõude lahendamist, jättes hindamata selle, kas ja mil määral oleks heastamisnõude rahuldamise korral üldse võimalik kahjulike tagajärgede kõrvaldamisega heastada kaebajale tekkinud kahju. Kui objektiivselt aitaksid tagajärgede kõrvaldamiseks rakendatavad abinõud üksnes vältida edasise kahju tekkimist või on kahjulikud tagajärjed võimalik kõrvaldada üksnes osaliselt, siis ei esine VÕS § 127 lg-s 1 toodud eesmärgist lähtudes mõistlikku põhjust välistada täiendavalt rahalise hüvitise väljamõistmist selle kahju eest, mida ei saa enam heastada. See tähendab, et kaebaja esitatud heastamisnõude primaarsus hüvitamisnõuete ees saab kehtida ainult selle kahju osas ja selles ulatuses, mida on vastustaja õigusvastaste toimingute tagajärgede kõrvaldamisega üldse reaalselt võimalik heastada.

Kaebaja on taotlenud au ja hea nime rikkumisega (st maine õigustamatu kahjustamisega) seoses hüvitise väljamõistmist nii mittevaralise kahju (VÕS § 128 lg 5) kui ka saamata jäänud tulu (VÕS § 128 lg 4) eest. Halduskohus tuvastas, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud, sest vastustaja õigusvastaste toimingute tagajärjel tekkis kaebajal mittevaraline kahju ja seejuures on 9(13)

3-22-491 rikutud õigushüve, mis annab RVastS § 9 lg 1 järgi alust nõuda isikule tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Samuti oli vastustaja tegu süüline (hooletuse – VÕS § 104 lg 3) ja kaebaja on kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, et kahju vältida või seda vähendada. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega (p-d 22–32, 34–35) ning ei pea vajalikuks neid üle korrata (HKMS § 201 lg 4).

Ringkonnakohtu hinnangul on kaebajal õigus selles, et halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 täitmisega (s.o 25.08.2023 pressiteate avaldamisega) sai Riigiprokuratuuri 18.12.2018 pressikonverentsi1 ja 19.12.2018 e-kirja (dtl 14) kahjulikud tagajärjed (s.o avalikkuse poolt kaebaja käsitamine ühe kahtlustatavana Danske panga Eesti filiaali kaudu toimunud rahapesus) kõrvaldada eeskätt edasiulatuvalt ja vältida seeläbi edasist kahju tekkimist, kuid see ei muutnud tagantjärele olematuks kaebajale juba tekkinud kahju. Vastustaja poolt uue teate avaldamine võimaldab küll kaebaja mainet avalikkuse ja tehingupartnerite silmis ilmselt vähemasti osaliselt rehabiliteerida, kuid ei heasta kuidagi kannatusi, mida kaebaja on pidanud taluma tulenevalt sellest, et teda käsitati rahapesu süüteos kahtlustatavana ja seetõttu ebausaldusväärse isikuna. Kaebaja on esitanud tõendid, et mitmed krediidiasutused ütlesid üles kaebaja või temaga seotud ettevõtete arvelduskontode lepingud (vt AS Citadele banka Eesti filiaali 20.12.2018 teade – dtl 15, tõlge dtl 144; Luminor Bank AS 27.12.2018 teade – dtl 16; Swedbank AS 16.05.2019 teade – dtl 18) või keeldusid neile arvelduskontode avamisest (vt CIM Banque SA 10.06.2020 vastus – dtl 19, tõlge dtl 145).

Erinevalt Riigikohtu 03.10.2023 otsuses nr 3-19-1565 (p-d 25–26) käsitletud olukorrast on praegusel juhul usutav, et eelkirjeldatud kahjulikud tagajärjed tekkisid just vastustaja poolt 18.12.2018 ja 19.12.2018 eksitaval viisil avaldatud andmete tõttu ning kahju poleks tõenäoliselt saabunud, kui kaebajat ei oleks hakatud alusetult käsitama kahtlustatavana rahapesu süüteos. Vaatamata sellele, et nii rahapesu kui ka altkäemaksu võtmine erasektoris on majandusalased süüteod, siis pidades silmas, et kahtlustuste esitamist puudutanud 18.12.2018 pressikonverentsil toodi rahapesukahtlusega vara suurusena välja umbes 300 miljonit eurot ja ajakirjanduses oli eelnevalt korduvalt läbi käinud, et rahapesu tegelik ulatus võis olla koguni ca 7–8 miljardit eurot, on ilmne, et altkäemaksuga seotud kahtlustus oleks pälvinud avalikku tähelepanu märksa vähem ja stigmatiseerinud kaebajat seetõttu ka vähem intensiivselt. Seetõttu õigustab rikkumise raskus iseenesest kaebajale valuraha maksmist (nt Riigikohtu 26.09.2022 otsus nr 3-20-1449, p 30.4; 27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13).

Kaebaja ei ole eraldi piiritlenud, kui suurt rahalist hüvitist ta mittevaralise kahju eest taotleb, vaid on viidanud kahju täpse suuruse kindlakstegemise võimatusele (VÕS § 127 lg 6). Halduskohtus palus kaebaja mõista vastustajalt temale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest hüvitisena välja 25 000 eurot või alternatiivselt kohtu määratud mõistlik hüvitis. Seevastu apellatsioonimenetluses on kaebaja taotlenud üksnes õiglast hüvitist kohtu äranägemisel (vt HKMS § 38 lg 2 teine lause) ning tasunud vastavalt sellele ka riigilõivu (riigilõivuseaduse § 60 lg 3). Kuna kaebaja taotleb erinevate kahjude eest ühtset hüvitist, siis hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas varalise kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud või mitte.

Seonduvalt varalise kahju (saamata jäänud tulu) hüvitamise nõudega on kaebaja viidanud, et tegeles enda osalusega äriühingu vahendusel mh äri- ja juhtimisalase

1 https://arileht.delfi.ee/artikkel/84792737/

10(13)

3-22-491 nõustamisega ning kui veel 2018. a-l oli äriühingu nõustamisvaldkonna käive 58 500 eurot, siis 2019. a-l langes käive 56 131 euro peale ning 2020. ja 2021. a-l ei saadud nende teenuste osutamisest üldse tulu. Suhtlusest klientidega on kaebajale teada, et teenuste tellimise lõpetamise põhjuseks oli nimelt asjaolu, et teda hakati seostama rahapesusüüteo toimepanemisega. Kaebaja tugineb eeltooduga seoses OÜ A.I. FINANTS JA INVEST 2019.–2021. a majandusaasta aruannetele (dtl 99–143). Täiendavalt on kaebaja toonud välja, et 2019. a-l sisuliselt lakkas ka Someri Real Estate OÜ majandustegevus, kuigi aastatel 2016–2018 oli äriühing teeninud tulu maakleritegevusest. Selle tõendamiseks on kaebaja tuginenud 01.12.2019 aktile käsunduslepingu lõpetamise kohta (dtl 178–187) ning äriühingu raamatupidaja 12.05.2022 tõendile (dtl 188–189). Halduskohus leidis otsuses (p 33), et kaebajale varalise kahju tekkimine ei ole tõendatud. Samuti märkis kohus, et kaebaja ei saa nõuda, et temale hüvitataks temaga seotud äriühingule tekkinud kahju, ning see, kui palju oleks osanik teeninud tulu äriühingu tegevusest, kujutab endast puhtmajanduslikku kahju, mis ei kuulu reeglina hüvitamisele.

Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi kaebaja on apellatsioonimenetluses seostanud ettevõtlustulu saamata jäämist mh kommertspankade keeldumisega teenindada kaebajat ja tema ettevõtteid, ei kinnita sellise kahju tekkimist ükski asjas esitatud tõend. Kaebusele lisatud teated arvelduskonto sulgemise või konto avamisest keeldumise kohta puudutavad kas kaebajat ennast füüsilise isikuna või temaga seotud äriühinguid (Savasda OÜ, OÜ Castnix Invest), kelle kohta ei ole esitatud andmeid, millest saaks üldse järeldada nende müügitulu langust (sh ei nähtu seda äriregistri teabesüsteemist kättesaadavatest majandusaasta aruannetest) ja veel vähem seostada seda kaebaja maine kahjustumisega. Someri Real Estate OÜ majandusaasta aruannete kohaselt on äriühing osutanud rendipindade üüri- ja haldusteenust ning asjaolust, et Rahu Finance OÜ-ga 01.06.2015 sõlmitud käsundusleping (sobiva kinnisvara leidmine ja tehingute vahendamine) on 01.12.2019 aktiga lõpetatud põhjendusega, et käsundisaaja on kokkulepitud kohustused täitnud, ei saa kuidagi järeldada, et lepingu lõpetamise ajendiks oli nimelt kaebaja kahjustunud maine. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa maakleriteenuse osutamist pidada ka tegevuseks, mille puhul oleks alust arvata, et kaebajale esitatud kahtlustuse konkreetne kvalifikatsioon (s.o rahapesu vs. altkäemaks) võiks omada tehingupartneri jaoks mingit määravat tähendust. Seejuures nähtub äriregistri andmetest, et Rahu Finance OÜ asutajaks oli Someri Real Estate OÜ ja esimeseks juhatuse liikmeks A.O (kuni 05.05.2015) ning Rahu Finance OÜ registrijärgne aadress oli veel kuni 23.08.2022 sama, mis kõigil eespool välja toodud kaebajaga seotud äriühingutel. See ei kinnita mingit põhimõttelist n-ö suhete katkestamist, mida saaks seostada kaebaja kohta avaldatud teabega. Viidatud asjaolusid arvestades ei ole usutav, et Rahu Finance OÜ-ga koostöö lõppemise ja vastustaja õigusvastase teo vahel esineks mingi põhjuslik seos.

Majandusaasta aruannetest nähtuvalt on OÜ A.I. FINANTS JA INVEST tegevusaladeks olnud äri- ja juhtimisalane nõustamine ning kinnisvara rendileandmine. Alates 2021. ast on eraldi välja toodud ka investeeringute haldus. Kuigi iseenesest võib pidada usutavaks, et kuna avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all oleva äärmiselt suuremahulise rahapesu toimepanemise kahtlustusega seostatavalt isikult ärinõustamise või juhtimisalase nõustamise teenuse ostmine võiks heita halba varju mh teenuse tellijale, siis võisid senised kliendid (või osa neist) kaebaja teenusest loobuda ja uute klientide leidmine võis olla raskendatud või sootuks võimatu. Sellele vaatamata ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust järeldada, et OÜ A.I. FINANTS JA INVEST teenuste 11(13)

3-22-491 osutamise valdkonna müügitulu langus 2019. a-l ning müügikäibe puudumine 2020. ja 2021. a-l oli tingitud kaebaja ärialase maine kahjustumisest, kuna teda seostati rahapesuga. Kui vaadata 2019.–2021. a majandusaasta aruandeid koos äriregistri teabesüsteemi vahendusel avalikult kättesaadavate varasemate ja hilisemate majandusaasta aruannetega, siis jääb pigem mulje, et OÜ A.I. FINANTS JA INVEST majandustegevus ongi neil aastatel ümber kujundatud selliselt, et varasema teenuste vahetu osutamise asemel keskendus äriühing edaspidi tegevusele eeskätt valdusühinguna (st haldas investeeringuid). Äriühingu 2014.–2018. a majandusaasta aruannete kohaselt jäi müügitulu nendel aastatel tegevusalade lõikes järgmistesse vahemikesse: kinnisvara rendileandmine – 421 468–489 463 eurot; teenuse osutamine – 205 947–389 755 eurot. Seevastu 2019. a majandusaasta aruandes ei kajastu enam üldse müügitulu kinnisvara rendileandmisest ja teenuse osutamise müügitulu on üksnes 56 131 eurot. Alates 2020. a majandusaasta aruandest ei nähtu ühelgi tegevusalal enam müügitulu olemasolu. Seejuures on kaebaja äriühingu nõustamisvaldkonna 2018. a müügitulu suuruse (58 500 eurot) osas viidanud 2019. a aruande lisas 7 välja toodud võrdlusele eelmise perioodiga, mis aga ei vasta 2018. a aruandes märgitud teenuse osutamise müügitulu suurusele (205 947 eurot).

Kuna kaebaja ei ole esitanud ainsatki otsest tõendit, millest nähtuks mingi konkreetse tulu saamata jäämine selle tõttu, et vastustaja toimingute tagajärjel on avalikkuses peetud kaebajat kahtlustatavaks rahapesu kuriteo toimepanemises, ning esitatud kaudsete tõendite kogumist ei järeldu usutavalt kahju tekkimist, siis ei ole kaebajale varalise kahju tekkimine tõendatud. Olukorras, kus kahju on tõendamata, tuleb hüvitamiskaebus jätta igal juhul rahuldamata. Seega tuleb õiglase hüvitise määramisel arvestada üksnes kaebajale tekkinud mittevaralist kahju. 22. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (vt RVastS § 9 lg 2). Hüvitise suuruse määramisel tuleb lisaks arvestada RVastS §-s 13 sätestatud riigi vastutust piiravate asjaoludega. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise suurust hindab kohus kaalutlusõiguse alusel (nt Riigikohtu 20.10.2021 otsus nr 3-19-2061, p 18; 18.06.2020 otsus nr 3-16-1903, p-d 31–34; 07.11.2017 otsus nr 3-15-3215, p 9). Ringkonnakohus leidis eespool, et kaebaja au ja head nime kahjustati küllaltki intensiivselt (sh kaebajat puudutavad andmed avaldati kõigile meediaväljaannetele ja nende laialdane kajastamine oli ettenähtav, kahjulikud tagajärjed on väldanud pikka aega). Samas ei ole vastustaja süü väga suur, sest ehkki hoolsa tegutsemise korral (s.o prokuratuuri meedialisti 19.12.2018 edastatud pressiteate sõnastuse paremal läbimõtlemisel) olnuks kahju tekkimine ilmselt välditav, ei ole vastustaja avaldanud kaebaja kohta otseselt valeandmeid, vaid avaldas kaebaja kohta andmeid viisil, mis tõi kaasa nende vääriti mõistmise. RVastS §-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluste esinemist ei nähtu. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja õiguste rikkumise heastamiseks põhjendatud mõista vastustajalt tema kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot.

3-22-491 märgib täiendavalt, et halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud ja see on jõustunud.

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 04.07.2025 otsusega

RIIGIKOHUS OTSUSTAB

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.