Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-491 4. juuli 2025 Eesistuja Nele Siitam, liikmed Heiki Loot ja Heili Sepp Anatoli Ivanovi kaebus Prokuratuuri kohustamiseks ja kahju hüvitamiseks Kaebaja Anatoli Ivanov, esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver Vastustaja Prokuratuur, esindaja Astrid Asi Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2024. a otsus Anatoli Ivanovi kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RIIGIKOHUS OTSUSTAB
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. detsembri 2024. a otsuse resolutsiooni punktid 3, 5 ja 6.
3.Mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot.
4.Mõista Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3500 eurot.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Anatoli Ivanovile esitati detsembris 2018 kahtlustus karistusseadustiku (KarS) § 22 lg 3 ja § 4023 lg 1 järgi (kaasaaitamine altkäemaksu võtmisele erasektoris). Kriminaalmenetlus lõpetati selles osas prokuratuuri
30.septembri 2021. a määrusega kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel (puudub kriminaalmenetluse alus). Kriminaalasjas jätkati menetlust teiste isikute kahtlustuses rahapesu (KarS § 394) tunnustel.
2.Riigiprokuratuur korraldas 18. detsembril 2018 pressikonverentsi, millel anti teavet Danske Banki rahapesu kriminaalasjas toimunud kahtlustatavate kinnipidamise kohta. Muu hulgas tõi riigi peaprokurör välja, et kinni on peetud kümme inimest ja neid kõiki kahtlustatakse rahapesus. Ta lisas, et ühele inimesele on esitatud ka kahtlustus altkäemaksu võtmises ja ühele sellele kaasaaitamises. Menetlust juhtiv riigiprokurör märkis: „See, milles me täna inimesi kahtlustame, on rahapesu toimepanemine ja me oleme uurimisega tuvastanud seda, et nad on teeninud selle tegevusega kriminaaltulu. Ja see on ka see, millega see asi praegu piirdub. Et selles mõttes ei ole täna inimestele esitatud kahtlustust altkäemaksu võtmises, mis puudutab siis Dansket ja võimalikku rahapesu. Seetõttu ei ole ka kedagi üle kuulatud kuskil mujal, kes oleks altkäemaksu andnud.“
19.detsembril 2018 saatis Riigiprokuratuuri avalike suhete nõunik ajakirjanikele e-kirja, milles märkis järgmist: „Meedias on avaldatud 26 isiku nimed, kes William Browderi väitel olid seotud Danske panga Eesti filiaalis toime pandud võimaliku rahapesuga. Kuivõrd nimekirjas on ka isikuid,
3-22-491 kes ei ole saanud kuriteokahtlustust, siis arvestades suurt avalikku huvi nimetatud kriminaalasja vastu ning vältimaks ekslikult valede inimeste süüdistamist ajakirjanduses, kinnitame kahtlustuse saanud isikute nimed: [...].“ Nimekirjas oli kümme nime, sh A. Ivanov.
3.A. Ivanov pöördus 28. detsembril 2018 prokuratuuri poole taotlusega lükata ümber teave, et ta on Danske Banki rahapesus kahtlustatav. Taotluses tõi ta välja, et Eesti ajalehed avaldavad teavet, et teda kahtlustatakse rahapesukuriteos, kuid tegelikult esitati talle kahtlustus altkäemaksu vahendamises. Seepärast soovivad Eesti pangad sulgeda kontosid nendel äriühingutel, mille omanik või juhatuse liige ta on. Riigiprokurör vastas 9. jaanuaril 2019, et ei saa vastutada uuriva ajakirjanduse sõnade eest, kuid juhul, kui krediidiasutused ei usu, et A. Ivanovi ei kahtlustata nn Danske rahapesus, võivad nad pöörduda otse prokuröri poole.
4.14. juulil 2020 esitas A. Ivanov uuesti prokuratuurile taotluse avaldada uus pressiteade, kus on selgelt kirjas, et talle pole esitatud kahtlustust Danske Banki rahapesus ja ta pole seotud rahapesu toimepanemise ega sellele kaasaaitamisega. Riigiprokuratuur vastas 20. juulil 2020, et prokuratuur ei ole kahtlustatavaid nimetades teatanud, milles iga konkreetset isikut kahtlustatakse. Prokuratuur on vaid öelnud, et need isikud on saanud kahtlustuse Danske Banki Eesti filiaalis toimunud võimaliku rahapesu uurimiseks alustatud kriminaalasja raames.
5.3. augustil 2020 esitas A. Ivanov riigi peaprokurörile adresseeritud taotluse avaldada uus pressiteade, kus on selgelt kirjas, et talle pole esitatud kahtlustust Danske Banki rahapesus ja ta pole seotud rahapesu toimepanemise ega sellele kaasaaitamisega. Ta selgitas, et tema kahtlustuses nimetatud tegevus, mis puudutab AS-i Citadele banka Eesti filiaali, ei ole seotud väidetava rahapesukuriteoga Danske Bankis. Riigi peaprokurör vastas 2. septembril 2020, et kahtlustatavate nimed esitati juhuslikus järjekorras ja täpsustamata, milles igaüht kahtlustatakse. Tegemist oli konkreetse kriminaalmenetluse raames kahtlustuse saanud isikute nimekirjaga. Kuna prokuratuur ei ole pressiteates sedastanud, et A. Ivanov on kahtlustatav rahapesus, ei saa ajakirjanduses leviv võimalik valeinfo olla prokuratuuri põhjustatud. Isikul on võimalik pöörduda ise meediaväljaannete poole ning samuti suunata ajakirjanikke pöörduma prokuratuuri avalike suhete osakonna juhataja poole, kes saab kinnitada, et A. Ivanovile ei ole KarS § 394 järgi kahtlustust esitatud.
6.A. Ivanov esitas 25. novembril 2021 prokuratuurile kahju hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada ebaõigete andmete avaldamisega talle tekitatud varaline ja mittevaraline kahju hüvitisega 25 000 eurot. Samuti palus ta avaldada meediaettevõtjatele teate selle kohta, et ta pole kunagi olnud kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises ja talle esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Riigi peaprokurör jättis 25. jaanuaril 2022 taotluse rahuldamata.
7.A. Ivanov (kaebaja) esitas halduskohtule kaebuse, milles ta palus kohustada Riigiprokuratuuri avaldama meediaettevõtjatele teate, et ta pole kunagi olnud kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises ja talle varem esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Samuti palus ta mõista tema kasuks välja varalise ja mittevaralise kahju hüvitis kokku 25 000 eurot. Kaebuse kohaselt tekkis varaline kahju seetõttu, et Eestis tegutsevad kommertspangad keeldusid kaebaja ja temaga seotud äriühingute teenindamisest. Mittevaraline kahju seisneb eelkõige mainekahjus, mille tõi kaasa kaebaja seostamine nn Danske rahapesuafääriga. Kliendid ja äripartnerid kaotasid kaebaja suhtes usalduse ja see omakorda tähendas kaebaja au ja hea nime pöördumatut kahjustamist. See põhjustas ärevust, alandust, muret jne.
8.Tallinna Halduskohus lõpetas kaebetähtaja ületamise tõttu menetluse nõudes kohustada Riigiprokuratuuri avaldama meediaettevõtjatele teade selle kohta, et kaebaja pole kunagi olnud 2(8)
3-22-491 kahtlustatav rahapesukuriteo toimepanemises. Tallinna Halduskohus rahuldas 25. mai 2023. a otsusega kaebuse osaliselt. Halduskohus kohustas Riigiprokuratuuri avaldama samadele meediaettevõtetele, kellele edastati teave kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, teate selle kohta, et kaebajale varem esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu (resolutsiooni p 1). Muus osas jäi kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 2). Halduskohus mõistis Riigiprokuratuurilt kaebaja kasuks välja riigilõivu 187 eurot ja 50 senti ning esindaja kulu 618 eurot ja 75 senti (resolutsiooni p 3). Halduskohus leidis, et meedia pidi vastustaja avaldatud teabest aru saama selliselt, et kaebajale esitati kahtlustus rahapesus. Seda põhjusel, et vastustaja tõi pressikonverentsil välja, et kinni on peetud kümme inimest, keda kõiki kahtlustatakse rahapesus, ning järgmisel päeval avaldas vastustaja nimekirja kümne inimese nimega, kelle seas oli kaebaja. Ainuüksi ebaõige teabe avaldamine rikub kaebaja au ja head nime. On usutav, et ebaõige teabe levimine muutis kaebaja usaldusväärsust avalikkuse ja äripartnerite silmis. Ettevaatlikumad ettevõtjad võivad loobuda ärisuhetest kaebaja ja tema ettevõtetega. Kaebaja viitas raskustele arvelduskonto avamisel ja arvelduskontode sulgemisel. Kuigi osal juhtudest oli tegemist kaebaja juhitavate ettevõtete arvelduskontodega, võib selle põhjuseks pidada samuti kaebaja mainet. Kuna kõik meediaettevõtted ei ole olnud nõus kaebaja palvel artiklit parandama, siis on ebaõige teave jätkuvalt veebis olemas ja mõjutab ka edaspidi kaebaja mainet. Kaebaja ei oleks samas olukorras, kui vastustaja oleks tema kohta avaldanud õige teabe, sest rahapesu süütegu võib pidada suuremat avalikku hukkamõistu pälvivaks. Vastustaja oli ebaõige teabe avaldamises süüdi, sest ta tegutses teabe koostamisel ja edastamisel hooletult. Halduskohus leidis, et kahju hüvitamist ja selle heastamist ei ole võimalik kumulatiivselt nõuda. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1 kohaselt saab heastamist nõuda hüvitise asemel. Nii heastamise kui ka hüvitamise eesmärk on kõrvaldada kannatanule tekkinud kahjulikud tagajärjed ja asetada ta olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui tagajärgede kõrvaldamine võimaldab tekkinud kahju kõrvaldada, siis pole alust maksta ka rahalist hüvitist. Sama on leidnud Riigikohus asjades nr 3-3-1-71-06 (p 11) ja nr 3-3-1-17-08 (p 19). Varalise kahju tekkimist ei ole kaebaja tõendanud, sest äriühingule tekkinud kahju ei saa samastada selle osanikule tekkinud kahjuga.
9.Kaebaja esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes rahuldada tema kaebus tervikuna.
10.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse 19. detsembri 2024. a otsusega osaliselt (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3 (ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 2) ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot (resolutsiooni p 3). Ülejäänud osas jäi kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 4). Ringkonnakohus mõistis prokuratuurilt kaebaja esimese ja teise kohtuastme menetluskulude hüvitamiseks välja 2669 eurot ja 88 senti ning jättis muus osas menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p-d 5 ja 6). Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
10.1.Halduskohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse üksnes kaebaja. Apellatsiooniastmes ei vaielda enam selle üle, et Riigiprokuratuur avaldas 18. detsembri 2018. a pressikonverentsil ja
19.detsembri 2018. a e-kirjas kaebaja kohta õigusvastaselt andmeid viisil, millest mõistlik isik sai järeldada, et kaebaja on üks peamistest isikutest, kellele on nn Danske rahapesuafääris esitatud kahtlustus rahapesus (KarS § 394). Tegelikult oli kaebajale esitatud kahtlustus erasektoris altkäemaksu võtmisele kaasaaitamises (KarS § 22 lg 3 ja § 4023 lg 1), mis seondus AS Citadele banka Eesti filiaaliga. Menetlusosalised ei vaidle ka selle üle, et isikuandmete sel viisil avaldamine rikkus kaebaja au ja head nime. Vastustaja on halduskohtu otsuse pressiteate meediaväljaannetele edastamisega täitnud. 3(8)
3-22-491
10.2.Halduskohus on heastamis- ja hüvitamisnõuete alternatiivset iseloomu käsitanud põhjendamatult jäigalt, ignoreerides, et heastatav ja hüvitatav kahju ning nende ulatus võivad erineda. Iseenesest on õige, et ulatuses, milles kahju on kahjulike tagajärgede kõrvaldamisega juba heastatud, ei saa kaebaja täiendavalt nõuda sama kahju rahas hüvitamist. Kui objektiivselt aitaksid tagajärgede kõrvaldamiseks rakendatavad abinõud üksnes vältida edasise kahju tekkimist või on võimalik kahjulik tagajärg kõrvaldada üksnes osaliselt, siis ei esine võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 1 toodud eesmärgist lähtudes mõistlikku põhjust välistada täiendavalt rahalise hüvitise väljamõistmine.
10.3.Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldused on täidetud. Vastustaja õigusvastaste toimingute tagajärjel tekkis kaebajale mittevaraline kahju ja seejuures on rikutud õigushüve, mis annab RVastS § 9 lg 1 järgi alust nõuda isikule tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist. Vastustaja süü vorm oli hooletus (VÕS § 104 lg 3) ja kaebaja on kasutanud kohaseid õiguskaitsevahendeid, et kahju vältida või seda vähendada.
10.4.Halduskohtu otsuse resolutsiooni p 1 täitmisega sai kahjulikud tagajärjed kõrvaldada eeskätt edasiulatuvalt. See ei muutnud olematuks kaebajale juba tekkinud kahju. On usutav, et kahjulikud tagajärjed tekkisid kaebajale just vastustaja eksitaval viisil avaldatud andmete tõttu. Nii rahapesu kui ka altkäemaksu võtmine erasektoris on majandusalased süüteod. Arvestades pressikonverentsil nimetatud rahapesukahtlusega vara suurust (300 miljonit eurot) ja ajakirjanduses kajastatut (rahapesu ulatus võis olla ca 7–8 miljardit eurot), on siiski ilmne, et altkäemaksuga seotud kahtlustus oleks pälvinud avalikkuse tähelepanu vähem ja oleks seega kaebajat vähem stigmatiseerinud. Rikkumise raskus õigustab kaebajale valuraha maksmist.
10.5.Kaebaja ei ole piiritlenud, kui suurt hüvitist ta mittevaralise kahju eest taotleb, vaid on viidanud kahju täpse suuruse kindlakstegemise võimatusele (VÕS § 127 lg 6). Varalise kahju tekkimine on tõendamata. Niisiis tuleb hüvitise määramisel arvestada üksnes mittevaralist kahju. Kaebaja au ja head nime kahjustati küllaltki intensiivselt, kuid vastustaja süü ei ole väga suur. Kuigi hoolsa tegutsemise korral olnuks kahju tekkimine ilmselt välditav, ei ole vastustaja avaldanud kaebaja kohta otseselt valeandmeid, vaid avaldas kaebaja kohta andmeid viisil, mis tõi kaasa nende vääriti mõistmise. Põhjendatud mittevaralise kahju hüvitis on 500 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
11.Kaebaja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hüvitise suuruse osas ja teha uus otsus, millega mõista prokuratuurilt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis õiglases summas Riigikohtu äranägemisel. Kassaatori põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.
11.1.Ringkonnakohtu välja mõistetud hüvitise suurus on põhjendamatult väike. Ringkonnakohus eksis prokuratuuri süü hindamisel. Prokuratuur peab kohtlema menetlusosalist tema au teotamata ja tema väärikust alandamata (KrMS § 9 lg 3 esimene lause). Seega ei saa avalikkusele eksitava teabe avaldamisega seonduvat süüd hinnata väikeseks ainuüksi seetõttu, et otseselt valeandmeid ei avaldatud. Ringkonnakohus jättis süü suuruse hindamisel täielikult tähelepanuta, et prokuratuur ei kõrvaldanud kaebaja õiguste rikkumist kaebaja korduvate pöördumiste peale. Seega polnud tegemist inimliku eksimuse, vaid tahtliku tegevusega.
11.2.Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta prokuratuuri süü vormi ja raskuse kohta, mis on RVastS § 9 lg 2 järgi nõutav. Teabe avaldamist saab hinnata vähemalt raske hooletusena ning alates
4(8)
3-22-491 hetkest, mil kaebaja oli pöördunud prokuratuuri poole eksitava teabe ümberlükkamiseks, oli prokuratuuri tegevus tahtlik.
11.3.Prokuratuur on õigusvastase tegevusega põhjustanud kaebaja au ja hea nime sisuliselt pöördumatu kahjustamise. Prokuratuuri teabe alusel loodud meediakajastusi on palju kordi reprodutseeritud ja kaebajal ei ole võimalik kõiki tema kohta ebaõiget teavet sisaldavaid kirjutisi internetist kõrvaldada.
11.4.Kui riik kahjustab inimese au ja head nime tahtlikult ja pikaajaliselt, ei ole 500 euro suurune hüvitis kooskõlas kahju hüvitamise üldise põhimõttega. Pole võimalik leida, et kaebaja on selle hüvitise tõttu olukorras, mis on võimalikult lähedane sellele, kui prokuratuur poleks tema au ja head nime kahjustavat teavet avaldanud. Tähelepanuta on jäetud prokuratuuri käitumine ja suhtumine kaebajasse pärast seda, kui tema õiguste rikkumine oli prokuratuurile teatavaks saanud (VÕS § 134 lg 5). Samuti oleks kohus pidanud arvestama vajadust mõjutada vastustajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest (VÕS § 134 lg 6).
12.Vastuseks Riigikohtu küsimusele selgitas kaebaja, et vaidlusaluse toimingu suhtes kohaldub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. a määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus, IKÜM), sh kahju hüvitamist puudutav art 82. IKÜM-i põhjenduse 146 kohaselt peab kahjuhüvitis olema ühtaegu täielik ja tõhus. IKÜM-i põhjenduses 85 on isikuandmetega seotud rikkumiste tõttu isikule tekkida võiva kahjuna nimetatud mh diskrimineerimist, maine kahjustamist ja muud tõsist majanduslikku või sotsiaalset kahju. Euroopa Liidu õiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitamise kontekstis on asjakohane märkida, et Üldkohus määras asjas T-354/22 Bindl v Commission andmesubjektile 400-eurose hüvitise kahju eest, mis tekitati veebilehele logimise andmete lubamatu edastamisega kolmandasse riiki. Kaebaja õiguste riive intensiivsus, tekitatud mittevaralise kahju iseloom ja raskus ning vastutava töötleja süü suurus on kordades kõrgemad. Seega on kaebaja õigustatud saama oluliselt suuremat hüvitist kui ringkonnakohtu välja mõistetud 500 eurot.
13.Prokuratuur palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Prokuratuuri hinnangul ei ole kaebaja õigusi tahtlikult rikutud. Kaebajale on mitmel korral selgitatud, et prokuratuur on kõigile väljaannetele, kes on tema poole pöördunud, eraldi kinnitanud, et kaebajat ei kahtlustatud KarS §-s 394 sätestatud süüteo toimepanemises, vaid altkäemaksu andmisele kaasaaitamises. Prokuratuur pakkus kaebajale ka võimalust edastada seda küsivatele krediidiasutustele kinnitus kahtlustuse sisu kohta. Ringkonnakohus on hüvitise suuruse määramisel võtnud arvesse prokuratuuri käitumist ja suhtumist kaebajasse. Nõude aluseks võib olla ka IKÜM art 82, sest teavet ei avaldatud kriminaalmenetluse huvides, vaid selleks, et teavitada avalikkust olulise avaliku huviga kriminaalmenetlusest. See ei mõjuta asja lahendamise tulemust, sest IKÜM art 82 ei reguleeri hüvitise määramisega seotud asjaolusid. Selles osas tuleb juhinduda riigisisesest õigusest, st RVastS § 9 lg-st 1.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14.Kassatsioonkaebus tuleb materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu rahuldada. Kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni punktid 3, 5 ja 6 ja teeb asjas uue otsuse, millega mõistab Prokuratuurilt kaebaja kasuks välja hüvitise 5000 eurot (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 5 p 5).
5(8)
3-22-491
15.Esmalt piiritleb kolleegium vaidluse eseme kassatsioonimenetluses ning selgitab välja võimalikud nõude alusnormid (I). Seejärel selgitatakse kahju hüvitamise eeldusi ja ulatust IKÜM-i ja RVastS-i alusel ning võetakse seisukoht hüvitatava kahju kohta (II). Viimaks jaotab kolleegium menetluskulud (III). I
16.Halduskohtu otsus on jõustunud edasi kaebamata osas, milles halduskohus kohustas Riigiprokuratuuri avaldama samadele meediaettevõtetele, kellele edastati teave kaebajale kahtlustuse esitamise kohta, teate selle kohta, et kaebajale varem esitatud kahtlustuse osas on kriminaalmenetlus lõpetatud kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Selleks tuvastas halduskohus, et prokuratuur on avalik-õiguslikus suhtes õigusvastaselt ja süüliselt rikkunud kaebaja õigusi tema kohta ebaõiget teavet avaldades ning et kaebajal tekkis seeläbi kahju. Kassatsiooniastmes on seega vaidlus üksnes selle üle, kas mittevaralise kahju hüvitis 500 eurot, mille ringkonnakohus mõistis välja eeltoodule lisaks, on piisav. Kassatsioonkaebuses ei nõua kaebaja enam hüvitist varalise kahju tekitamise eest.
17.Kaebuse aluseks on kaebaja kohta avalikkusele ebaõigete andmete esitamine. Kuigi kaebaja oli kriminaalmenetluses kahtlustatav, ei puudutanud kahtlustus rahapesu ega Danske Banki, nagu prokuratuuri esitatud teabest mulje jäi. Kaebaja väitel tekitas ebaõigete andmete avaldamine talle mainekahju, mis tõi kaasa hingelisi kannatusi. Prokuratuur avaldas teavet suure avalikkuse huvi tõttu, mitte kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamiseks (vt RKHKm 3-19-1565/14, p 11). Haldus- ja ringkonnakohus on kaebaja hüvitamisnõude õigusliku alusena käsitanud RVastS § 9 lg-t 1. Samas on väljaspool kahtlust, et kahju, mille hüvitamist kaebaja nõuab, tekkis tema isikuandmete (nime) töötlemise (e-kirjaga meediaväljaannetele edastamisel) tagajärjel. Isikuandmete töötlemisel tuli kohaldada IKÜM-i sätteid, sest isikuandmeid ei töödeldud IKÜM art 2 lg 2 p-s d nimetatud eesmärkidel.
18.IKÜM art 5 lg 1 p d kohaselt tagatakse isikuandmete töötlemisel, et isikuandmed on õiged ja vajaduse korral ajakohastatud ning et võetakse kõik mõistlikud meetmed, et töötlemise eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutataks või parandataks viivitamata (õigsuse põhimõte). Art 16 järgi on andmesubjektil õigus nõuda, et vastutav töötleja parandaks põhjendamatu viivituseta teda puudutavad ebaõiged isikuandmed. Niisiis on ebaõigete isikuandmete edastamise või avaldamisega tekitatud kahju hüvitamist iseenesest võimalik nõuda IKÜM art 82 lg 1 alusel niivõrd, kuivõrd ebaõigete isikuandmete avaldamine kujutab endast IKÜM-i rikkumist.
19.Samas on IKÜM-i põhjenduses 146 märgitud, et IKÜM art 82 ei mõjuta muude liidu või liikmesriigi õiguses sätestatud normide rikkumisest tuleneva kahju eest esitatavaid nõudeid. Järelikult ei välista IKÜM kahju hüvitamise nõude esitamist riigisiseste au ja head nime kaitsvate normide alusel.
20.Eeltoodust tulenevalt on kaebuse aluses kirjeldatud vastustaja tegevus kvalifitseeritav nii IKÜM-i kui ka kaebaja isikuõiguse rikkumisena, kuivõrd kaebaja ei piiritle tekkinud kahju üksnes isikuandmete õigusvastase töötlemise või isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahjuga. Järelikult saab kahju hüvitada nii IKÜM art 82 lg 1 kui ka RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel. Sellises olukorras tuleb hüvitis välja mõista kaebajale soodsama normi alusel. II
21.RVastS § 7 lg 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik 6(8)
3-22-491 vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kolleegiumi pikaajalise praktika kohaselt tuleneb RVastS § 7 lg-st 1 muu hulgas nõue tuvastada põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja kahju vahel (vt nt RKHKo 3-3-1-93-04, p 11 ja RKHKo 3-22-1679/23, p 12). RVastS § 9 lg 1 alusel võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist mh au või hea nime süülise teotamise korral. Mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust (RVastS § 9 lg 2). Samuti kohaldatakse juhul, kui hüvitatakse avaliku võimu teostades tekitatud kahju, eraõiguse kahju hüvitamise sätteid, kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega (RVastS § 7 lg 4). Mittevaralise kahju hüvitamise puhul on kolleegium tuginenud VÕS § 134 lg-le 2. See säte näeb ette, et isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma (RKHKo 3-3-1-64-14, p 17). Vastutust saab piirata RVastS §-s 13 sätestatud tingimustel.
22.Euroopa Kohus on selgitanud asjas C-667/21 Krankenversicherung Nordrhein tehtud otsuse p-des 88–103 IKÜM art 82 alusel mittevaralise kahju hüvitamise üldisi eeldusi. IKÜM art 82 lg 1 seab hüvitise saamise õiguse sõltuvusse kolme elemendi samaaegsest esinemisest: IKÜM-i rikkumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel. Vastutava töötleja vastutuse eeldus on ka süü, mida eeldatakse, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju põhjustanud tegu ei ole talle omistatav. Art 82 ei nõua, et selle sätte alusel mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõistetava kahjuhüvitise summa kindlaksmääramisel võetaks arvesse süü suurust.
23.Osas, milles IKÜM ei reguleeri kahju hüvitamist, ning niivõrd, kuivõrd see ei ole vastuolus EL-i õigusest tulenevate võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetega, kohaldub liikmesriigi õigus, mh RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatu (RKHKo 3-20-1449/54, p 19; vt ka p 28). Euroopa Kohus on selgitanud, et kuna IKÜM ei sisalda kahjuhüvitise suuruse määramise sätet, tuleb iga liikmesriigi õiguskorras kehtestada kriteeriumid, mis võimaldavad kindlaks määrata makstava hüvitise ulatuse, tingimusel et järgitakse võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (C-300/21 Österreichische Post, p 54). Seega ei saa ka IKÜM art 82 kohaldamisel piirduda pelgalt selle sättega, vaid hüvitise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohaldada asjakohaseid RVastS-i ja VÕS-i sätteid. Seejuures peab arvestama, et neid ei tohi kohaldada vähem soodsalt kui riigisisese õiguse kohaldamisalasse kuuluvatel sarnastel olukordadel (võrdväärsuse põhimõte). Ka ei tohi need muuta liidu õigusega antud õiguste kasutamist praktiliselt võimatuks ega ülemäära keeruliseks (tõhususe põhimõte, vt viidatud C-300/21, p 53). Küll tuleb silmas pidada, et IKÜM art 82 alusel välja mõistetaval hüvitisel ei ole heidutavat ega karistavat funktsiooni. Euroopa Kohus on selgitanud, et see, kui raske oli IKÜM-i rikkumine, mis kahju põhjustas, ei saa mõjutada väljamõistetava kahjuhüvitise suurust isegi siis, kui tegemist pole varalise, vaid mittevaralise kahjuga. Seejuures ei tohi väljamõistetav summa olla nii suur, et see ületab kahju täieliku hüvitamise. (Viidatud C-667/21, p 86.) IKÜM-i põhjenduses 146 on selgitatud, et andmesubjektid peaksid saama täieliku ja tõhusa hüvitise kahju eest, mida nad on kandnud. Euroopa Kohtu hinnangul tuleb IKÜM art 82 lg-le 1 tuginevat rahalist hüvitist pidada „täielikuks ja tõhusaks“, kui see võimaldab täielikult hüvitada selle määruse rikkumisega tegelikult tekitatud kahju, ilma et täieliku hüvitamise jaoks oleks vaja välja mõista karistuslikku kahjuhüvitist (viidatud C-300/21, p 58).
24.Praegusel juhul ei viiks erinevad nõude alusnormid tõenäoliselt märkimisväärselt erineva tulemuseni. IKÜM art 82 kohaldamisel tuleb vastustaja süüd eeldada (vt ka viidatud C-667/21, p-d 90–100). Ka RVastS-i kohaldamine eeldab vastustaja süüd, kusjuures avaliku võimu kandja vastutab nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka n-ö organisatsioonilise süü korral (vt RKHKo 3-16-1903/69, p 33). Praegusel juhul ei ole kahtlust, et vastustaja tegutses süüliselt (st vähemalt hooletult VÕS § 104 lg 3 tähenduses). Kaebaja on prokuratuuri poole pöördudes 7(8)
3-22-491 kasutanud RVastS § 7 lg-s 1 nõutud esmaseid õiguskaitsevahendeid. IKÜM art 82 kohaldamisel ei tohiks arvesse võtta õigusrikkumise raskust (RVastS § 9 lg 2) ning hüvitis ei tohiks ületada tekkinud kahju. Kuigi kohtul on mittevaralise kahju eest hüvitise määramisel lai kaalutlusruum, sest tekitatud mittevaralise kahju suurus pole objektiivsete kriteeriumite alusel rahaliselt mõõdetav (RKHKo 3-18-360/41, p 14), ei oleks ka üksnes riigisisese õiguse kohaldamisel üldjuhul võimalik välja mõista hüvitist, mis on suurem kui tekkinud kahju (RVastS § 7 lg 4 ja VÕS § 127 lg 1). Siiski tuleb praegusel juhul pidada IKÜM art 82 kohaldamist kaebajale soodsamaks, sest see nõuab (arvestades IKÜM-i põhjendust 146 ja Euroopa Kohtu eelviidatud seisukohti) täielikku ja tõhusat hüvitist.
25.Prokuratuur avaldas kaebaja kohta ebaõigeid andmeid 18. detsembri 2018. a pressikonverentsi ja
19.detsembril 2018 ajakirjanikele saadetud e-kirja koosmõjus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et see toimus hooletusest. Samas tuleb arvestada, et kui Prokuratuur oleks vea parandanud kaebaja 28. detsembri 2018. a taotluse alusel, oleks kaebajale tekkinud mittevaraline kahju olnud tõenäoliselt märkimisväärselt väiksem. Seejuures keeldus Prokuratuur aastatel 2019-2022 sihipäraselt ja põhjendamatult oma vea parandamisest, hoolimata kaebaja korduvatest taotlustest. Õigete andmetega pressiteate avaldas Prokuratuur alles 25. augustil 2023, kaks kuud pärast seda, kui selleks kohustav halduskohtu otsus oli vastavas osas jõustunud. Kuna isikul on IKÜM art 16 kohaselt õigus nõuda ebaõigete isikuandmete parandamist ja vastutaval töötlejal on IKÜM art 19 järgi üldjuhul kohustus edastada teave isikuandmete parandamise kohta kõigile vastuvõtjatele, kellele isikuandmed on avaldatud, oli Prokuratuuri tegevusetus samuti õigusvastane. See tegevusetus oli tahtlik. Prokuratuuri tegevusetus võimaldas vaidlusalust teavet reprodutseerida, mistõttu tekkis kaebajale kahju edasi. Mittevaraline kahju tekkis kaebajale peamiselt sellepärast, et Prokuratuuri avaldatud ebaõige teave köitis avalikkuse tähelepanu. Kolleegium ei leia, et kuritegu, milles kaebajat kahtlustati, oleks iseenesest rahapesukuriteost vähem etteheidetav. Küll aga tuleb nõustuda ringkonnakohtuga, et arvestades rahapesukahtlusega vara mahtu, on ilmne, et altkäemaksuga seotud kahtlustus oleks pälvinud avalikku tähelepanu märksa vähem ja stigmatiseerinud kaebajat seetõttu ka vähem intensiivselt.
26.Eeltoodut arvesse võttes on kolleegiumi hinnangul õiglane hüvitis 5000 eurot.
27.Kuna kolleegium muudab ringkonnakohtu lahendit, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebaja on kõigis kohtuastmetes tasunud riigilõivu kokku 1150 eurot. Halduskohtus taotles kaebaja õigusabikulude 3645 euro ulatuses väljamõistmist. Neist 1170 eurot oli Riigiprokuratuurile kahju hüvitamise taotluse esitamise kulu, mida ei saa halduskohtumenetluses välja mõista (vt RKHKo 3-3-1-60-13, p 17). Ringkonnakohtus taotles kaebaja õigusabikulude 1764 euro ja 75 sendi ulatuses väljamõistmist. Riigikohtus palub kaebaja välja mõista 1647 eurot õigusabikulusid. Seega on kõigi kohtuastmete peale kokku vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 7036 eurot ja 75 senti. HKMS § 108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Arvestades halduskohtu rahuldatud heastamisnõuet ning kaebaja esitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet, loeb kolleegium kaebuse rahuldatuks umbes poole ulatuses. Prokuratuurilt tuleb seega kaebaja kasuks välja mõista menetluskulu 3500 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.