Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja
3-22-540 tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 02.02.2022 maksuotsusega nr 12.2-3/055172-12 Põhjapuit Osaühingut (kaebaja) tasuma maksusumma 35 000 eurot. Kaebaja tegi ajavahemikul 09.2019–10.2020 oma kassast sularahaväljamakseid NorthWood Holding OÜ-le (kokku 135 000 eurot) ja A. U.L-ile (kokku 5000 eurot) ja selgitas, et tegemist oli laenuga. Kaebaja esitatud laenulepingud ei kajasta tegelikke tehinguid. Kui kaebaja majandustegevusest laekus mingeid rahalisi vahendeid, võttis ta raha pangaautomaadist 50– 1000 euro kaupa sularahas välja ja hiljem kajastas seda kassas laenuna. Tegemist ei olnud laenuga. Laenusaajad olid kaebaja juhatuse liikme U.L-iga seotud isikud (U.L on NorthWood Holding OÜ juhatuse liige ning A. U.L on U.L ema). NorthWood Holding OÜ-l puudus laenu andmise perioodil ettevõtlus. Laenulepingud on üldsõnalised ja tagamata. Laenudel ei olnud sihtotstarvet. Laenulepingute poolte esitatud tõendid ja seletused ei ole usaldusväärsed. Laenude tagasimaksmine ei ole tõendatud. Laenude nime all tehtud väljamaksed tuleb lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuluks tulumaksuseaduse (TuMS) § 52 lg 2 p 1 tähenduses, millelt tuleb tasuda tulumaks.
2.Põhjapuit Osaühing esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 02.02.2022 maksuotsuse tühistamiseks. Maksuotsus on vastuoluline ja nõuetekohaselt põhjendamata. TuMS § 52 lg 1 p 1 kohaldamise eeldused ei ole täidetud. Maksuhaldur rikkus oluliselt uurimispõhimõtet, sest ei arvestanud maksumenetluses teatavaks saanud asjaoludega, mis vähendasid maksukohustust. MTA seisukoht, et laenu andmist NorthWood Holding OÜ-le ei ole toimunud, on motiveerimata. Kui laenu andmist ei ole toimunud, siis ei selgu maksuotsusest, millise ettevõtlusega mitteseotud vara soetamist on maksuhaldur silmas pidanud ja kellele on väljamakse tehtud. MTA vastuoluliste seisukohtade koosmõjus ei ole üheselt mõistetav, kas laen on antud, aga ei ole tagastatud, laenu ei ole antud ega tagastatud, kuid soetati mingi vara, mida ettevõtluses ei ole vaja, või on raha saanud mõni teine isik. Samasugused etteheited saab teha A. U.L-ile tehtud väljamaksete maksustamisele. A. U.L-iga sõlmitud laenuleping on kooskõlas tavapäraste tingimustega ning võlaõigusseaduse (VÕS) §-dega 396 ja 397. A. U.L oli kaebaja juhatuse liikme lähedane ja seega kaebaja jaoks usaldusväärne isik, mistõttu puudus vajadus sõlmida detailsemat lepingut. Kaebaja esitas koos eriarvamusega selgitused ja tõendid selle kohta, et NorthWood Holding OÜ-le ja A. U.L-ile antud laen on kaebaja kassasse tagastatud 10.05.2021 ja 05.07.2021 ning sellega on kassas olevad käibevahendid suurenenud. Laenuna tagastatud raha eest soetati tootmistegevuse alustamiseks vajaminevat põhivara, maksti dividende NorthWood Holding OÜ-le ja tehti teisi ettevõtlusega seotud kulusid. Maksuhalduri põhjendused ei ole selles osas veenvad, eriti kuna maksuhaldur ei ole neid asjaolusid lähemalt kontrollinud. Maksuotsuse tegemise ajal oli maksuhaldurile teada, et kaebaja deklareeris ajavahemikul 09.2021–12.2021 dividendide väljamakseid kokku 40 000 eurot, millelt on tasutud tulumaks 10 000 eurot. MTA pidi arvestama muutunud asjaoluga. Selles osas on tegu topeltmaksustamisega. Maksuhaldur jättis maksumenetluses tuvastamata sularaha jäägi kassas, mille üle lugemist kaebaja taotles. Tegemist on uurimispõhimõtte rikkumisega. Kassas olevat raha on kantud ettevõtte pangakontole, seda vara ei ole ettevõtlusest välja viidud.
3.MTA palus jätta kaebus rahuldamata. 2(8)
3-22-540 Maksuotsuse korrektne õiguslik alus on TuMS § 51 lg 2 p 3. Maksotsuses on tuvastatud selle sätte kohaldamise eelduseks olevad asjaolud. Kontrolliakt ja maksuotsus võinuks olla selgemad, kuid maksuhalduri seisukohad on jälgitavad. Formaalsed puudused ei anna alust maksuotsuse tühistamiseks. Muus osas jääb maksuhaldur maksuotsuse põhjenduste juurde.
4.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 19.04.2023 otsusega rahuldamata ja poolte menetluskulud nende endi kanda. Halduskohus nõustus maksuotsuse põhjendustega ega korranud neid (HKMS § 165 lg 2). Vaidlusalused laenutehingud olid näilikud maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4 tähenduses. Maksumenetluses tuvastatud asjaolud viitavad sellele, et laenu andmist NorthWood Holding OÜ-le ja A. U.L-ile ei toimunud, vaid laenude nime all tehtud väljamaksetega viidi raha maksuvabalt ettevõttest välja. Sellele viitavad järgmised asjaolud kogumis: a) tehingud tehti seotud isikute vahel (kuna kaebaja juhatuse liige kontrollis mõlemaid äriühinguid ja A. U.L on kaebaja juhatuse liikme ema, oli näilike tehingute vormistamine lihtne); b) tehingupoolte valmisolek teha maksuhalduriga koostööd oli vähene (kaebaja andis lakoonilisi vastuseid ja A. U.L keeldus maksuhalduri küsimustele sisuliselt vastamast; vt vastustaja 11.04.2022 menetlusdokument, lisa 27); c) NorthWood Holding OÜ-l puudus tegelik vajadus laenu järele (nimetatud äriühingul puudusid majandusaasta aruannete kohaselt väidetava laenu andmise perioodil aktiivne majandustegevus ja töötajad); d) laenulepingud olid üldsõnalised (lepingutest ei nähtu laenu sihtotstarve) ja tagamata (laenusuhetes on tagatise nõudmine pigem reegel); e) kaebaja tegi ajavahemikul 01.11.2019– 31.07.2020 kassast väljamakseid mh selgitusega „muud väljaminekud“ (st ilma viiteta laenulepingule); f) raha viidi kaebaja ettevõttest välja hajutatult kontrolliakti p-s 1.1.1.1 nimetatud päevadel ja summas, mitte laenulepingutes fikseeritud päevadel ja summas; g) kaebaja pole vaielnud vastu vastustaja väitele, et ta on juba korra „jäänud vahele“ äriühingu pangakontolt laste- ja spordiriiete ostmisega ning oli sunnitud oma tegevust korrigeerima müügiarvega (vt vastustaja 11.04.2022 menetlusdokument, lisa 11). Lisaks on kaebaja väidete üldine usaldusväärsus madal, sest need on ajas oluliselt muutunud. Pärast seda, kui kaebaja esimene versioon kassa puudujäägi õigustamiseks kontrolliaktis kummutati, esitas ta eriarvamuses versiooni laenurahade tagastamisest kassasse ning selle eest seadmete soetamisest ja dividendide maksmisest. Need argumendid on maksuotsuses samuti veenvalt ümber lükatud. Kaebaja ei ole selgitanud kontrolliaktis ja maksuotsuses tuvastatud ebakõlasid ning see välistab kaebaja kassaarvestuse usaldusväärsuse ja võimaluse tõendada laenajate poolt kõnealuse sularaha (140 000 eurot) tagastamist kassasse. Seega ei saanud kaebaja selle eest soetada seadmeid või maksta dividende. Kaebaja kohtumenetluses esitatud tõendid ei lükka neid järeldusi ümber. Kaebaja 17.02.2023 menetlusdokumendiga esitatud töölepingud ja müügiarved ning pearaamatu kassakonto ja pangakontode väljavõtted on kontrolliperioodi välised, mistõttu ei ole neil tähtsust. Lisaks pole kaebaja põhjendanud, miks ta ei esitanud neid tõendeid maksumenetluses. Puudub vaidlus, et 20.09.2021 dividendimakset 40 000 eurot, mida kaebaja näitas oma pearaamatu kohaselt väljamakstuks, kaebaja isegi ei deklareerinud (vt vastustaja 11.04.2022 menetlusdokument, lisad 45 ja 48). Eeltoodu viitab sellele, et kassaarvestuses näidatud väljamakset tegelikkuses ei toimunud. Õige on vastustaja seisukoht, et kaebaja näidatud kassajäägi olemasolul septembris 2021 ei oleks kaebajal olnud vaja maksuvõlgu ajatada (vt vastustaja 11.04.2022 menetlusdokument, lisa 47). Seega ei tõenda hilisemad dividendimaksed laenude tagastamist. Kuna vaidlusalustel laenutehingutel puudus majanduslik sisu (tehingud olid näilikud; laenu andmist ei toimunud), on maksuotsuse korrektseks õiguslikuks aluseks TuMS § 51 lg 2 p 3 (vt Riigikohtu 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, 11), mitte TuMS § 52 lg 2 p 1, nagu on kirjas 3(8)
3-22-540 maksuotsuses. Eksliku õigusliku aluse kasutamine on küll haldusakti oluline puudus, kuid see ei too vältimatult kaasa akti tühistamist, kui õiguslik alus selle akti andmiseks on iseenesest olemas (vt Riigikohtu 20.09.2007 otsus nr 3-3-1-33-07, p 16). Raamatupidamise seaduses (RPS) reguleerivad majandustehingute dokumenteerimist ja algdokumenti §-d 6 ja 7. Nõuetekohasel algdokumendil tuleb märkida ka tehingu majanduslik sisu (RPS § 7 lg 1 p 3). Kuna vaidlusalustel laenutehingutel puudus objektiivne majanduslik sisu, pole väljamakse aluseks olevad algdokumendid sisuliselt õiged, mistõttu tuleb need lugeda mittenõuetekohasteks algdokumentideks (vt Riigikohtu 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-3407, p 15). TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kulu, millelt residendist äriühingul tuleb maksta tulumaksu (vt Riigikohtu 20.06.2007 otsus nr 3-3-1-34-07, p 14). Nimelt ei võeta näilikku tehingut MKS § 83 lg 4 kohaselt maksustamisel arvesse. Kui maksumaksjal puudub teenuse eest tasumist tõendav nõuetele vastav algdokument, maksustatakse väljamakse sõltumata sellest, kas teenus on ettevõtluseks vajalik või mitte (Riigikohtu 11.01.2012 otsus nr 3-3-1-46-11, p 11). Kuna maksuotsus on piisavalt motiveeritud, läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele (MKS § 150 lg 1). Kaebaja ei ole esitanud eluliselt usutavat ja kogutud tõenditega seostatavat versiooni tehingute toimumise kohta (vt Tallinna Ringkonnakohtu 07.11.2019 otsus nr 3-18-992, p 9). Olukorras, kus tehingute dokumentatsioon on ebausaldusväärne, tehinguosaliste ütlustes on vastuolud, tehingud ei ole majanduslikult mõistlikud ning puuduvad dokumendid seadmete omandi ja tehniliste andmete kohta, ei ole piisavad üksnes kaebaja väited, et laenulepingud on sõlmitud ja laen kassasse tagastatud, mille eest osteti seadmeid ja maksti dividende. Maksumenetluse käigus on kogutud piisavalt tõendeid, mis põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla kaebaja esitatud andmete õigsuse. Uurimispõhimõttest ei saa tuletada maksuhaldurile kohustust analüüsida kõiki hüpoteetiliselt mõeldavaid stsenaariume ja koguda nende kohta tõendeid, vaid maksuhalduril tuleb esmajoones kontrollida äriühingu maksuarvestuses kajastatud andmete õigsust (vt Tallinna Ringkonnakohtu 19.04.2019 otsus nr 3-18-992, p 13). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
5.Põhjapuit Osaühing palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Halduskohus rikkus kohtuotsuse põhjendamise kohustust, hindas tõendeid valesti ja kohaldas ebaõigesti TuMS § 51 lg 2 p-i 3. Kaebaja väited on jäänud tähelepanuta. Laenusuhet ei saa seada kahtluse alla üksnes selle tõttu, et lepingupooled on seotud isikud (vt Riigikohtu 30.05.2007 otsus nr 3-3-1-22-07, p 9). Kaebaja andis maksuhaldurile sisulisi vastuseid ja esitas lisatõendeid. A. U.L pidas maksuhalduri küsimusi oma eraellu sekkumiseks ja palus selgitust nende seose kohta vaidlusaluste laenulepingutega, kuid maksuhaldur ei andnud selgitusi. Maksuhalduri küsimused laenuna saadud raha kulutamise kohta ei olnud asjakohased. Alustava äriühingu puhul võib laen olla vajalik ettevõtluse käivitamiseks, mistõttu ei saa ette heita NorthWood Holding OÜ-l aktiivse majandustegevuse ja töötajate puudumist. Laenulepingud ja lepingupoolte hilisemad kokkulepped sisaldavad kõiki vajalikke tingimusi. Laenu tagatises kokkuleppimine ei ole kohustuslik. Laenu väljamaksmine äriühingu kassast mitmes erinevas osas ei ole keelatud. Laenu andmist ei välista ka see, kui need on raamatupidamises vormistatud kui muud väljamaksed. Laenu üleandmine on toimunud kooskõlas lepinguga. Kohtu väide laste- ja spordiriiete soetamisest jääb arusaamatuks.
4(8)
3-22-540 Põhjendamatu on etteheide, et kaebaja ütlused on ajas muutunud. Halduskohtu seisukoht ei põhine asjas kogutud tõenditel. Hoopis maksuhalduri seisukohad on vastuolulised, kuid selle jättis halduskohus tähelepanuta. Kuna raha, mis laenuna välja maksti, on kaebajale tagastatud, ja kaebaja soetas endale tagastatud raha eest tootmiseks vajalikke puidutöötlemise seadmeid, on tulumaksu määramine alusetu. Kaebaja esitas kontrolliperioodi välised tõendid näitamaks, et raha on kaebajale tagastatud. Seda väitis kaebaja juba maksumenetluses. Seega olid need tõendid asjakohased ning kohus jättis need põhjendamatult tähelepanuta. Maksuhaldur oleks pidanud maksuotsuses arvestama maksumenetluse ajal muutunud asjaoludega (dividendide deklareerimine ja maksmine).
6.MTA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate selgituste juurde. Kaebaja etteheited halduskohtule on alusetud. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaldamise eeldused on täidetud. Need eeldused olid faktiliselt täidetud ka maksuotsuse andmise ajal, mistõttu ei anna valele õiguslikule alusele viitamine alust maksuotsust tühistada. Kaebaja viidatud otsus haldusasjas nr 3-3-1-22-07 ei ole asjakohane. Apellatsioonkaebuse väited on otsitud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kaebajale tulumaksu määramine oli TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel põhjendatud. Kuna laenu andmine NorthWood Holding OÜ-le ja A. U.L-ile oli näilik, siis puudus kaebajal väljamaksete aluseks olev nõuetekohane algdokument. Laenuks nimetatud väljamaksete tagastamine kaebaja ettevõtlusesse ei ole nõuetekohaselt tõendatud. Kuigi maksuotsusel on formaalseid puudusi, sh on õigusliku alusena ebaõigesti viidatud TuMS § 52 lg 2 p-le 1, ei mõjutanud need vead asja otsustamist ning ei anna seetõttu alust maksuotsuse tühistamiseks. Laenutehingute näilikkus
8.Laenutehingute näilikkust kinnitab maksuhalduri tuvastatud asjaolude kogum, mis on kokkuvõtlikult välja toodud halduskohtu otsuse p 7.1 teise lõigu alapunktides a–f. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4). Viidatud lõigu alapunktis g toodud viide „maksuhaldurile vahele jäämisele“ seoses laste- ja spordiriiete ostmisega ei ole laenutehingute tegeliku toimumise hindamisel tõepoolest asjassepuutuv. See ei mõjuta aga maksuotsuse õiguspärasust, sest seal ei ole kõnealusele argumendile tuginetud.
9.Maksuhaldur ei seadnud laenusuhete tegelikku toimumist kahtluse alla üksnes põhjusel, et tehingu pooled olid seotud isikud (kaebaja juhatuse liige U.L on ühtlasi NorthWood Holding OÜ juhatuse liige ning A. U.L on U.L ema), vaid leidis asjakohaselt, et see lihtsustas mittetoimunud tehingute kohta dokumentide vormistamist ning võimaldas tehingu pooltel maksuhaldurile antavates ütlustes kokku leppida. Kuigi tehingute pooled on formaalselt maksuhaldurile kirjalikult vastanud ja laenutehinguid kinnitanud, on nende seletused üldsõnalised ja põiklevad, nagu näilike tehingute puhul sageli ette tuleb.
10.Kaebaja viidatud Riigikohtu 30.05.2007 otsuse nr 3-3-1-22-07 asjaolud olid teistsugused. Selles asjas oli laenutehing tegelikult toimunud (vt p-d 8–10) ning Riigikohus selgitas, millistel tingimustel saab sellises olukorras väljamakse lugeda ettevõtlusega mitteseotuks TuMS § 52 lg 2 p 1 alusel ning kuidas hinnata väljamakse seotust ettevõtlusega olukorras, kus tehingu pooled on seotud isikud. Siinses asjas on tuvastatud, et kaebaja esitatud dokumentides näidatud laenutehinguid ei ole tegelikult toimunud. Kohtumenetluses on maksuhaldur täpsustanud, et korrektne tulumaksu määramise alus olnuks TuMS § 51 lg 2 p 3, mitte maksuotsuses märgitud TuMS § 52 lg 2 p 1, sest väljamakse tegemiseks puudus 5(8)
3-22-540 nõuetekohane algdokument. Tehinguid näilikeks hinnates on maksuhaldur siiski arvestanud mh lepingupoolte omavahelisi suhteid ning seda, kas laenu anti tavapärastel tingimustel.
11.Kaebajal on iseenesest õigus, et laenu tagatise võib laenulepingus kokku leppida, aga seda ei pea tegema. Samas oli kaebaja jaoks tegemist küllalt suurte summadega (nt NorthWood Holding OÜ puhul kokku 135 000 eurot) ning esialgsed laenulepingud (NorthWood Holding OÜ-ga koostati see 01.11.2019 ja A. U.L-iga 25.08.2020, dtl 126 ja 348) olid üldsõnalised ja igasuguse tagatiseta. Tehingute pooled ei esitanud mõistlikke selgitusi, miks tagatist ei peetud esialgu vajalikuks, kuid hiljem pärast maksuhalduri märkusi need siiski seati. See on üks indikaatoreid selle kohta, et laenulepingud olid vormistatud üksnes laenusuhtest mulje jätmiseks. NorthWood Holding OÜ puhul on lisaks tuvastatud, et kuigi laenuleping sõlmiti väidetavalt 01.11.2019, tegi kaebaja ajavahemikul 01.11.2019–31.07.2020 väljamakseid 25 000 või 10 000 euro kaupa, märkides kassas nende selgituseks „muud väljaminekud“. Võlasuhe ei teki tõepoolest raamatupidamise kannete alusel, kuid kui raamatupidamise kanded ei ole kooskõlas kaebaja vormistatud muude dokumentidega, viitab see võimalusele, et laenuleping on sõlmitud tagantjärele üksnes laenu andmisest mulje jätmiseks. Kaebaja hakkas laenulepinguid täpsustama (sh tagatise ja intresside osas) alles pärast seda, kui maksuhalduril tekkis 29.01.2021 kaebaja nõustamise tulemusel kahtlus, et kaebaja on laenu andmise asemel teinud ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid (dtl 63 jj).
12.Maksuhaldur ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja väidet, et alustaval ettevõtjal on üldiselt keeruline ettevõtte käivitamiseks laenu saada. Maksuotsuses on väidetud, et kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates ei ole veenvad U.L üldsõnalised selgitused, et NorthWood Holding OÜ tegelikult vajas kontrollitaval perioodil laenu ettevõtluse alustamiseks (s.o laenul oli sihtotstarve, mida tehingu pooled maksuhaldurile väitsid). Ringkonnakohus nõustub selles osas maksuhalduri seisukohaga ega korda maksuotsuse põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Väljamaksete tagastamine
13.Väljamakset ei saa käsitada ettevõtlusega mitteseotud kuluna, kui see tagastatakse või tuleb tegelikult tagastada. Väljamakse tagastamisele kuulumist peab esmajoones tõendama selle aluseks olev algdokument. Selle puudumisel loetakse väljamakse TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel üldjuhul ettevõtlusega mitteseotud kuluks. Maksustada ei saa väljamakset, mis on tagastatud, sest sellisel juhul on hoolimata algdokumendi puudumisest ilmne, et väljamakse ei vasta kulu tunnustele. Samas tuleb silmas pidada, et maksustamisperiood on kalendrikuu (TuMS § 3 lg 2). See tähendab, et kontrollitav peab olema konkreetsel kalendrikuul tehtud väljamakse tagastamine (Riigikohtu 25.05.2023 otsus nr 3-20-326, p-d 13–15).
14.Kaebaja väidab, et mõlemad laenusaajad olid juba enne maksuotsuse tegemist laenu tagastanud ning kaebaja oli selle raha eest omakorda soetanud põhivara ja maksnud dividende. Selle väitega ei saa nõustuda. Esiteks ei olnud NorthWood Holding OÜ-l ja A. U.L-il põhjust kaebajale laenu tagastada, kui nad ei olnud kaebajalt tegelikult laenu saanudki (vt eespool), mistõttu ei saa ka seadmete soetamine ja dividendide maksmine olla toimunud tagastatud laenuraha eest. Teiseks on maksuotsuse p-s 3 asjakohaselt põhjendatud, miks kaebaja väited ja tõendid raha tagastamise ning selle arvelt seadmete soetamise ja dividendide maksmise kohta ei ole usaldusväärsed (vt täiendavalt ka maksuhalduri 15.08.2023 vastuse p-d 7 ja 8).
15.Kaebaja esitatud tõendite kohaselt tagastati laenud 10.05.2021 ja 01.07.2021. Maksuhaldur on aga piisavalt põhjendanud kahtlust, et kaebaja raamatupidamises kajastatud toimingud ei ole usaldusväärsed. NorthWood Holding OÜ ja kaebaja vahelise laenulepingu järgi oli laenu tagastamise tähtaeg alles 31.12.2025 ning A. U.L-iga sõlmitud laenulepingu järgi 31.12.2021. U.L ei ole andnud mõistlikku selgitust, miks laenud tagastati nii palju 6(8)
3-22-540 varem, arvestades mh poolte selgitusi laenu otstarbe kohta. Väidetavalt tagastati laen sularahas. Maksuhaldur on tuvastanud, et kaebaja kasutas nii kontrollitaval perioodil (09.2019–10.2020) kui ka ajavahemikul 01.01.–29.09.2021, mil laen väidetavalt tagastati, sarnast skeemi: kaebaja võttis väikeste summade kaupa sularahas välja oma pangakontole laekunud raha; sellest kasutas ta väikese osa oma hankijatele sularahas tasumiseks, ülejäänud raha liigutati kassasse ja anti sealt perioodiliste väljamaksetena välja (ajavahemikul 09.2019– 10.2020 tehti seda perioodilisteks osamakseteks jaotatud laenu ja muude väljaminekute nime all). Pangakontole tagasi pani kaebaja raha taas siis, kui seal ei olnud enam piisavalt vahendeid hankijatele tasumiseks. Maksuhaldur märgib õigesti, et selliselt toimetamine on ajakulukas ja sellega kaasnevad täiendavad kulud teenustasude näol, mistõttu ei ole see ettevõtluses tavapärane. Ühtlasi muudab see raha liikumise vähe kontrollitavaks. Kaebaja ei ole andnud mõistlikku selgitust, millest oli tingitud selline raha liigutamise viis.
16.Kaebaja väidab, et ta soetas NorthWood Holding OÜ tagastatud laenu arvelt APlt ja E. U.L-ilt ettevõtluseks vajalikke seadmeid. Ka need väited on maksuhaldur piisava põhjalikkusega ümber lükanud maksuotsuse p-s 3. Ringkonnakohus nõustub selles osas maksuotsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Seejuures ei kahelnud maksuhaldur, et puidutöötlemisseadmed on olemas ja neid kasutatakse kaebaja ettevõtluses, vaid selles, et seadmed soetati kaebaja kirjeldatud viisil NorthWood Holding OÜ tagastatud laenuraha eest.
17.Kaebaja peab tulumaksu määramist alusetuks ka põhjusel, et tegi NorthWood Holding OÜ tagastatud laenust sellele äriühingule dividendiväljamakseid kokku 50 000 eurot. Samas pole vaidlust, et esimene dividendiväljamakse (10 000 eurot) tehti juba 10.03.2021, mil NorthWood Holding OÜ ei olnud veel laenu tagastanud. Ülejäänud summa osas on maksuhaldur maksuotsuse p-s 3 veenvalt põhjendanud, et reaalselt ei saanud kaebajal olla kassas sellist summat, mille arvelt oleks saanud teha 2021. a septembris omanikule dividendide väljamakse 40 000 eurot, nagu oli kajastatud kaebaja kassakontol (kaebaja seda summat ka ei deklareerinud). Hiljem deklareeris kaebaja dividendiväljamaksed 10 000 euro kaupa ajavahemikul september kuni detsember 2021, kuid maksuhaldur on ära näidanud, et ka neid väljamakseid ei olnud kaebajal reaalselt võimalik teha kassajäägi arvelt, vaid ta võis neid teha mingite muude vahendite arvelt (nt tagastusnõuete täitmise arvelt, vt täpsemalt maksuhalduri 11.04.2022 vastuse V osa, dtl 53 jj). Kokkuvõttes ei ole tõendatud, et dividendi väljamaksed tehti NorthWood Holding OÜ tagastatud laenu arvelt.
18.Kaebaja ja A. U.L selgitustest tuleneb, et A. U.L tagastas kaebajale laenu sularahas ja kaebaja andis selle raha kohe A. U.L-ile tagasi, sest A. U.L müüs kaebajale oma hoovis aastaid seisnud paksusmasina, mis kaebaja ja A. U.L vahelise laenulepingu muudatuse järgi oli laenu tagatiseks. Maksuhaldur on põhjendatult pidanud ebausaldusväärseks nii lepingupoolte selgitusi kui ka tehingu kohta koostatud dokumente. Puudub vajadus korrata selles osas maksuotsuse põhjendusi (HKMS § 165 lg 2).
19.Kaebaja esitas halduskohtule 17.02.2023 menetlusdokumendi lisades 1–6 uusi tõendeid, kuid need ei lükka eespool toodud järeldusi ümber.
20.Lisas 1 on kaebaja poolt 2021. a juunis ja oktoobris sõlmitud töölepingud, lisas 2 müügiarved ajavahemikust 09.–11.2021 ja lisas 6 fotod toomishoonetest ja seadmetest. Kaebaja soovis nendega näidata, et käivitas 2021. a teises pooles uste ja akende tootmise, milleks vajas väidetava laenuraha eest soetatud seadmeid. Maksuhaldur ei olegi aga seadnud seadmete olemasolu kahtluse alla ning need tõendeid ei kinnita kuidagi, et seadmed soetati NorthWood Holding OÜ ja A. U.L tagastatud laenu arvelt.
7(8)
3-22-540
21.Kaebaja 17.02.2023 menetlusdokumendi lisad 3–5 on väljavõtted kaebaja pearaamatu kassakontost, samuti Luminor Bank AS-s asuva konto väljavõte ja AS-s SEB Pank asuva konto filtreeritud väljavõte (kõik 2021. a kohta). Kaebaja esitas 15.11.2024 seisukoha lisana AS-s SEB Pank asuva konto tervikliku väljavõtte, mille ringkonnakohus võtab asja õigemaks lahendamises asja juurde (HKMS § 198 lg 3). Kaebaja soovib nende tõenditega näidata, et ta on alates 2021. a II poolest teinud regulaarselt sularaha sissemakseid oma pangakontodele (kokku 56 000 eurot) ja seda raha on kasutatud ettevõtlusega seotud kohustuste täitmiseks, mitte ettevõtlusest välja viidud. Ringkonnakohus leiab, et need tõendid pigem vähendavad kaebaja väidete usaldusväärust, sest kassakonto väljavõtte (küll ajavahemiku 01.01– 21.09.2021 kohta) esitas kaebaja juba maksumenetluses, kuid halduskohtule esitatud versioon sisaldab varasemaga võrreldes uusi kandeid.
22.Maksuhalduri kinnitusel ei ole kaebaja seni esitanud maksuhaldurile ka TuMS § 54 lg-s 6 nimetatud deklaratsiooni, mis annaks aluse teha tulumaksu ümberarvestus ja nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist (vt ka Riigikohtu 28.08.2020 otsus nr 3-17-2250, p 14.3).
23.Maksuhalduril ei olnud kohustust tõendada, kuhu ja kellele kaebaja tegelikult väljamakseid tegi. Maksuhalduri ülesanne oli kontrollida kaebaja maksuarvestuses kajastatud andmete õigsust. Halduskohus märkis õigesti, et kaebaja ei ole esitanud eluliselt usutavat ja tõenditega seostatavat versiooni laenu andmise ja selle ettevõtlusse tagastamise kohta. Seega oli kaebajale maksu määramine õiguspärane. Kokkuvõte
24.Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
25.Kuna otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist, jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1, § 109 lg-d 1 ja 11).
(allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.