Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Määruse tegemise aeg ja koht
9. aprill 2020, Tallinn
Haldusasja number
3-19-2159
Haldusasi
XX kaebus Riigikohtu ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe tekitatud kahju hüvitamiseks ning Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe kohustamiseks vastata kaebaja 18. juuni 2019. a ja 14. novembri 2019. a kirjadele
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a määruse peale haldusasjas nr 3-19-2159.
Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. jaanuari 2020. a määruse haldusasjas nr 3-19-2159 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.
Kaebuse tagastamist puudutavas osas võib määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3). Määruskaebuse menetlusse võtmist ja menetlusabi (sh riigi õigusabi) puudutavas osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 119 lg 1 ls 3, § 235 lg 1; RÕS § 15 lg 8).
3-19-2159
3-19-2159 27.02.2019 määruses nr 3-18-2418 (p 6), milles on mh leitud, et uute kahjunõuete esitamist ei saa asjaoludest tulenevalt pidada perspektiivikaks ning kohtu kaudu ei ole võimalik nõuda ametiasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi, mis tõhustaksid ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat järelevalvet. Seega on kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. Osas, milles XX taotles riigi õigusabi muu õigusalase nõustamise või esindamisena ning seoses EIK-sse pöördumisega, edastas halduskohus 05.12.2019 määrusega lahendamiseks Pärnu Maakohtule ning taotlus on lahendatud 10.01.2020 määrusega nr 2-19-19341. Maakohus selgitas mh, et kuna XX ei kõrvaldanud tsiviilasjas nr 2-19-2223 esitatud määruskaebuse puudusi mõistliku aja jooksul pärast 28.10.2019, siis on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene ja taotlus jääb RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata. Kuna kaebaja on 18.01.2020 ja 25.01.2020 menetlusdokumentides jätkuvalt soovinud saada riigi õigusabi Riigikohtu lahendi nr 2-19-2223 vaidlustamiseks EIK-s, siis on tegemist korduva nõudega, mille maakohus on 10.01.2020 määrusega juba lahendanud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks edastada taotlust uuesti maakohtule. Pärnu Maakohus jättis 10.01.2020 määrusega RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel rahuldamata ka XX taotluse riigi õigusabi saamiseks muuks esindamiseks või muuks õigusnõustamiseks, sest tsiviilasjas nr 2-19-2223 esitatud määruskaebuse puudused tuli isikul kõrvaldada selles menetluses. RÕS ei näe ette riigi õigusabi andmist riigilõivu tasumiseks, vaid selleks tuleb esitada eraldi menetlusabi taotlus. Kuna XX ei ole esitanud kohtule nõuetekohast menetlusabi taotlust, jääb riigi õigusabi taotlus rahuldamata osas, mis puudutab taotlust anda riigi õigusabi riigilõivu tasumiseks. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, millest nähtuks vajadus saada riigi õigusabi esindamiseks haldusmenetluses. XX kaebus kuulub HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel tagastamisele. Nagu märgitud, ei ole tuvastatud asjaolusid, mis võiksid tingida kahju hüvitamise RVastS § 15 lg 1 alusel, mistõttu puudub kaebajal ilmselgelt kaebeõigus hüvitamiskaebuse esitamiseks seoses sellega, et Riigikohus ei võtnud tema määruskaebust tsiviilasjas nr 2-19-2223 menetlusse. Samuti ei ole võimalik panna Justiitsministeeriumi vastutama kaebaja poolt tsiviilasjas nr 2-19-2223 esitatud määruskaebuse puuduste kõrvaldamata jätmise eest. Justiitsministeerium ei ole ka seadusandja, vaid seadusandlik võim kuulub Riigikogule (põhiseaduse (PS) § 59). PS §-st 103 tulenevalt ei ole tavakodanikul seaduste algatamise õigust ning ta ei saa nõuda kohtult ametasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi. Seega puudub kaebajal kaebeõigus halduskohtusse pöördumiseks eesmärgiga teha seaduste muutmise või täiendamise ettepanekuid. Kaebaja on lisaks esitanud nõuded Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe BB vastu. Riigikogu liige ei ole ametiisik ega avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitev muu isik, vaid teostab Riigikogu kui kollegiaalse organi ühe liikmena seadusandlikku võimu. Riigikogu liige ei ole märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) § 2 lg 4 kohaselt ka märgukirja või selgitustaotluse adressaadiks. PS § 62 väljendab nn vaba mandaadi põhimõtet, mille kohaselt otsustab Riigikogu liige oma volituste rakendamise küsimused vaba tahte kohaselt, ilma et muu riigiorgan või eraisik saaks talle selle kohta ettekirjutusi teha ja temalt aru pärida. Kuna Riigikogu liige ei ole oma volituste kasutamisel allutatud kohtu kontrollile, siis ei saa eraisik Riigikogu liiget neis küsimustes ka kohtusse kaevata. Seega ei ole BB tegevus või tegevusetus toiminguks HKMS § 6 lg 2 tähenduses, mille peale on võimalik halduskohtule kaebust esitada ja järelikult ei ole selline vaidlus halduskohtu pädevuses. Riigikogu liikme tegevusetus ei saa rikkuda kaebaja kohtus kaitstavaid subjektiivseid õigusi, kuivõrd puudub õigusnorm, mis paneks Riigikogu liikmele vastava õigusliku kohustuse, sh kahju hüvitamise kohustuse. 3(7)
3-19-2159
3-19-2159 11.02.2019 riigi õigusabi taotluse menetlusse võtmisest põhjusel, et sama probleemiga seoses oli XX juba esitanud 30.12.2018 riigi õigusabi taotluse, mis oli jätkuvalt Pärnu Maakohtu menetluses (tsiviilasi nr 2-18-19607). Seega, olenemata tsiviilasja nr 2-19-2223 lahendamise tulemustest, oli kaebajal võimalik samades küsimustes kaitsta oma õigusi tsiviilasjas nr 2-1819607. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et Pärnu Maakohtu 10.04.2019 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 13.05.2019 määrusega oli XX riigi õigusabi taotlus jäetud rahuldamata. Eeltoodut arvestades ei saa tsiviilasja nr 2-19-2223 menetlemisega seonduvat kaebaja õiguste riivet pidada intensiivseks ning olukorras, kus pole tuvastatud, et kohtulahendi tegemisel oleks kohtunik pannud toime kuriteo, oleks hüvitamiskaebuse rahuldamine ilmselgelt ebatõenäoline, sest halduskohus ei saa ise kontrollida teises menetluses tehtud kohtulahendi õiguspärasust ega tuvastada kohtuniku kuritegu (vt Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Kaebus Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehe peale
3-19-2159
3-19-2159 taotleja on ilmselgelt esitanud riigi õigusabi taotluse raames ühtlasi taotluse vabastada ennast kaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumise kohustusest. Kui halduskohus leidis, et tegemist ei ole nõuetekohase menetlusabi taotlusega, tulnuks anda kaebajale võimalus enne taotluse rahuldamata jätmist selle puudused kõrvaldada. Ringkonnakohus juhib samas tähelepanu, et riigi õigusabi ega ka muu menetlusabi taotluse esitamiseks ei ole seaduses nähtud ette kindlaid vorminõudeid, vaid tegemist on üksnes näidisvormidega, mille kasutamine ei ole kohustuslik. Kuivõrd eespool märgitut arvestades kuulus XX kaebus samas igal juhul tagastamisele, ei oma riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse ebaõige lahendamine siiski sisulist tähtsust.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.