Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
19.11.2024, Tallinn
Haldusasja number
3-23-1723
Haldusasi
F.G kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 11.07.2023 otsuse nr 12302030021-1 tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti kohustamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – F.G , riigi õigusabi korras määratud esindaja v.adv Veiko Parts Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja G.C
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 20.11.2023 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
F.G apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
11.11.2024 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta F.G apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 20.11.2023 otsus haldusasjas nr 3-23-1723 muutmata.
2.Jätta F.G menetlusabi kulud riigi kanda ja ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.
Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.12.2024, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse
3-23-1723 läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.F.G on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kes saabus Eestisse viisa alusel 27.01.2023 ning esitas siin 03.02.2023 taotluse rahvusvahelise kaitse saamiseks. Taotluse kohaselt vajab F.G kaitset kinnipidamise ohu tõttu Venemaal poliitiliste vaadetega seoses. Isiku sõnul on ta vastu Venemaa sõjale Ukrainas ning lisaks on tal perekondlikud sidemed Eestis.
2.PPA 11.07.2023 otsusega nr 12302030021-1 lükati F.G taotlus välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 20 alusel tagasi (p 1) ning tehti lahkumisettekirjutus 7-päevase vabatahtliku lahkumise tähtajaga (p 2). Sissesõidukeeldu F.Gle humanitaarsetel põhjustel ei kohaldatud (p 3). Otsuses leiti, et taotleja ei ole pagulane, kes vajaks rahvusvahelist kaitset päritoluriigi tagakiusamise eest. Taotleja ei esitanud tõendeid sotsiaalmeedia postituste kohta ning ehkki ei saa välistada nende olemasolu, on PPA arvamusel, et Venemaa ametivõimud ei ole taotleja Ukraina-meelsusest teadlikud ega soovi teda taga kiusata. Taotleja on meelsust avaldanud pigem kinnistes seltskondades ning erineva poliitilise meelsuse tõttu ei ole teda Venemaal karistatud. Pelgalt asjaolu, et taotleja meelsust teab tema lähem tutvusringkond, ei inditseeri võimalikku tagakiusu tulevikus. Taotlejat ei ole alust pidada isikuks, kes vajab täiendavat kaitset. Taotleja on Venemaa Föderatsiooni kodanik, kelle suhtes pole alust arvata, et tema suhtes võidaks kohaldada surmanuhtlust, teda võidaks inimsusevastaselt kohelda või karistada. Venemaa seadused näevad ette võimaluse liikuda riigisiseselt, välisreisimise, väljarände ja võimaluse repatrieeruda. Venemaa Föderatsiooni territooriumil ei toimu sellist relvakonflikti, mis lubaks arvata, et taotleja naasmine sinna võiks seada tema elu ohtu pelgalt Venemaa Föderatsiooni territooriumil viibimise tõttu. Taotlejale on põhjus teha vabatahtliku lahkumistähtajaga lahkumisettekirjutus, kuna ta tegi rahvusvahelise kaitse menetluses koostööd, ta ei ole esitanud valeandmeid või võltsitud dokumente ning ta pole muul moel takistanud menetluse efektiivset läbiviimist. Taotleja kinnitas vestlusel, et tagasilükkava rahvusvahelise kaitse otsuse korral ning seadusliku aluse puudumisel on ta nõus vabatahtlikult lahkuma Eestist ja Schengeni alalt. Sissesõidukeeld tuleb humaansetel põhjustel jätta kohaldamata. Taotlejal on Eestis sugulased, keda ta on pidevalt külastanud. Seega on tal tugevad perekondlikud sidemed Eestiga.
3.F.G esitas 04.08.2023 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 11.07.2023 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks vaadata tema rahvusvahelise kaitse taotlus uuesti läbi. PPA rikkus VRKS § 18 lg-t 2, kuna jättis olulised asjaolud välja selgitamata või selgitas neid ebapiisavalt, mistõttu on tehtud järeldused ekslikud. Kaebaja lahkus päritoluriigist kartuses, et ta peetakse seal poliitiliste vaadete tõttu kinni. Kaebaja on Venemaa Ukraina-suunalise agressiooni suur vastane ja on oma poliitilist meelsust väljendatud nii sotsiaalmeedias kui ka sugulaste, kolleegide ja tuttavatega suheldes. Kaebaja on oma poliitilist meelsust väljendatud ka tegudes, mh sellega, et võttis Venemaal bussidelt ära Z-tähelised lipukesed, kui ta veel töötas bussijuhina, samuti sellega, et ta kasutab Ukraina sümboolikat. Eestis viibides väljendab kaebaja aktiivselt oma poliitilist meelsust Ukraina abistamisega vabatahtlike punktis (nt humanitaarabi kogumise ja maskeerimisvõrkude tegemisega jms). 2(10)
3-23-1723 Kaebaja poliitilised vaated, mida riigivõim ei salli, on saanud teatavaks ka Venemaa Föderatsiooni riigivõimuasutustele. Seda kinnitab asjaolu, et kaebajat otsitakse Venemaal taga. Kaebaja poja sõnul käidi kaebajat hiljaaegu kodust otsimas, kuid ei olnud selge, kes kaebajat otsis. PPA otsuses on jäetud selle asjaoluga põhjendamatult arvestamata. 05.07.2023 helistas kaebaja endine abikaasa kaebaja Eestis elavale õele ja tahtis teada, kus on kaebaja, millega ta tegeleb ja miks ta paneb Facebooki ukrainlastega pilte ja märgib neid meeldivaks. Eksabikaasa sõnul käisid tema juures FSB töötajad, kes kaebaja kohta uurisid. Seega on olemas tõsine oht, et Venemaale naastes võidakse kaebaja riigivõimuorganite poolt kinni pidada. Kaebaja on Ukraina sõja puhkemisest alates levitanud ja märkinud meeldivaks oma Facebooki kontol sõjavastaseid artikleid ja postitusi, mida kinnitavad mõned kuvatõmmised telefonist. Eestisse saabudes asus kaebaja kohe suhtlema ukrainlastega ja neid aktiivselt abistama. Samuti liitus kaebaja Facebookis Võru ukrainlaste grupi ja sõjavastase komiteega. PPA otsuse tegemisel on need olulised asjaolud põhjendamatult jäetud tuvastamata. PPA jättis otsuse tegemisel arvestamata, et „väärinformatsiooni levitamise“ või „sõjaväe diskrediteerimise“ eest võidakse Venemaa õiguspraktika kohaselt algatada kriminaalmenetlus mitte ainult isikute suhtes, kes on suutnud laiapõhjaliselt oma tegevusega mõjutada hulgaliselt inimesi, nt blogijad, vaid menetlus võidakse algatada ka n-ö lihtkodanike suhtes. Kui kaebaja ületas piiri, siis käitusid Venemaa ametivõimud eriskummaliselt ning paigutasid kaebaja juhiistme alla karbi, mis hiljem ära võeti. Tegemist võis olla provokatsiooni või selle ettevalmistamisega. PPA järeldus, et kaebaja sõiduki juhiistme alla karbi paigaldamine kuulub Venemaa piirivalve tavapraktika hulka, on oletuslik ja ei ole mõistlikult seletatav. Asjaolust, et PPA ei leidnud avalikest allikatest viiteid võimalikele eriskummalistele juhtumitele, mis võiksid viidata tagakiusule, ei välista, et konkreetsel juhtumil võis ikkagi olla tegemist provokatsiooni või selle ettevalmistamisega.
4.PPA palus jätta kaebus rahuldamata. Kaebajat ei otsita Venemaal taga seoses poliitiliste vaadetega. Kaebaja on 21.06.2023 toimunud vestlusel selgitanud, et tema poja sõnul olevat ligi kuu enne vestluse toimumist käidud kaebajat otsimas, kuid kaebaja ei teadnud öelda, kes ja millisel põhjusel teda otsimas käis. Kaebaja oletas, et tegu võis olla politseiga. Kuigi 21.06.2023 vestluse protokollis seda ei kajastu, on vestluse helisalvestuselt kuulda, et nimetatud küsimuse juures pärast seda, kui kaebaja ütles, et ei tea, millisel põhjusel teda otsida võidi, lisab kaebaja järgmist „selle tõttu mul seal... kellega ma töötasin, ma registreerisin neid ja naaber, kes mind vihkab, räägib, et... võibolla öeldi, et minu juures elavad inimesed, kes minuga koos töötavad, noh, see on Venemaal ebaseaduslik, selles mõttes, et nad peavad elama registreerimisjärgses elukohas, aga elukoha registreering dokumentide järgi oli minu juures.“ Kahetsusväärselt on eeltoodu jäänud vestlusel tõlkimata. Ei saa välistada, et kaebaja otsimine võis olla tingitud kaebajaga varem seotud menetlusega – kaebaja on saanud varem taolise juhtumi eest halduskorras karistada. Väited võimalikust FSB tagaotsimisest ei ole usutavad ning jääb arusaamatuks, miks kaebaja niivõrd olulist teavet PPA-le ei edastanud. On küsitav, miks FSB ametnikud peaksid kaebaja kohta pärima kaebaja endiselt abikaasalt. Kaebaja sisepassis on märge abielu lahutamise kohta kuupäevaga 29.10.2020, ehk riigivõimudele on teada, et kaebaja ei ole oma endise abikaasaga enam abielus. Arvestades, et kaebaja endisel abikaasal on uus abikaasa ning kaebajal on endise abikaasaga juba täisealiseks saanud ühised lapsed, ei ole usutav, et kaebaja endisel abikaasal võiks olla adekvaatset ja ajakohast informatsiooni kaebaja kohta. Arvestades kaebaja profiili, ei ole usutav, et riigivõim kulutaks kaebaja otsimisele niivõrd suurt ressurssi. 3(10)
3-23-1723 PPA ei sea kahtluse alla, et kaebaja ei poolda Venemaa algatatud sõda Ukrainas. PPA on kaebaja sotsiaalmeedia vaatlusel leidnud foto, millel kaebaja seisab Ukraina lipu ja maskeerimisvõrgu taustal. Ka ei ole seatud kahtluse alla asjaolu, et kaebaja on Eestis olles osalenud vabatahtlikus tegevuses Ukraina abistamiseks, kaebaja on sellest PPA-le rääkinud 21.06.2023 vestlusel. PPA on otsuses välja toonud, et kaebajal ei ole Facebookis palju sõpru ning enamus kannavad eestipärast nime. Kuigi kaebaja vabatahtlik töö on inimlikult mõistetav ja igati kiiduväärt, puudub alus arvata, et Venemaa ametivõimud oleksid kaebaja tegevusest teadlikud või see saab neile tulevikus teatavaks. Kaebaja väide, et Venemaale naasmisel võidakse teda Ukraina abistamise eest karistada, on oletuslik. Kuigi esineb informatsiooni, et Venemaal on üksiku sotsiaalmeedia postituse või sõnavõtu eest võetud vastutusele ka n-ö tavakodanikke, viitab päritoluriigi informatsioon siiski sellele, et Venemaal võetakse sihikule kõrgema profiiliga isikud, kelle tegevusse tunneb riigivõim vajadust sekkuda. Kaebaja varasemat elukäiku arvestades puudub alus arvata, et isiku poliitiline meelsus oleks niivõrd püsiv ja fundamentaalselt oluline, et isik jätkaks päritoluriigis oma meelsuse avalikult väljendamist, sõltumata võimalikest potentsiaalsetest tagajärgedest. Päritoluriigi informatsioonist leiab viiteid, et Venemaal leviv nn „pealekaebamise kultuur“ tekitab Venemaa riigile ülemäärast halduskoormust ning Riigiduuma saadikud on algatanud eelnõu, et üksnes laikide panek sotsiaalmeedias dekriminaliseeritaks. Seoses piiriületuse intsidendiga ei õnnestunud PPA-l leida kinnitusi analoogsete juhtumite kohta, kuid arvestades, et ülejäänud piirikontroll möödus kaebaja jaoks probleemideta ning kaebaja piiriületust ei takistatud, on tõenäolisem, et tegu oli näiteks kontrolli teostavate ametnike väljaõppe parandamisele suunatud meetmetega. Kaebaja oletus, et tegu oli provokatsiooniga või selle ettevalmistusega, on hüpoteetiline ning kaugeleulatuv. Kaebaja ei ole haldusmenetluses ega kaebuses selgitanud, milles seisneb nn karbijuhtumiga seotud väidetav provokatsioon. Kaebaja selgitas 21.06.2023 vestlusel, et talle jäi mulje, et piirivalvurid oleksid teda piiril oodanud või teadsid temast ja tulid otsejoones tema juurde, mis on vastuolus kaebaja väidetega, et teda on pärast Venemaalt lahkumist käidud otsimas.
5.Tallinna Halduskohus jättis 20.11.2023 otsusega kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 1), rahuldas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse ning peatas PPA 11.07.2023 otsuse nr 12330203002-1 resolutsiooni p-i 2 (lahkumisettekirjutus) täitmise (resolutsiooni p 2), jättis kaebajale riigi õigusabi osutamisega seotud tasu ja kulu riigi kanda ja muud menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3). Kohus nõustus PPA 11.07.2023 otsuse põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja hirm tagakiusamise ees Venemaal on hüpoteetiline ning tagakiusukartus põhjendamatu. Sisuliselt tugineb kaebaja Venemaa kohta avaldatud infole, millest nähtub võimuvastaste isikute tagakiusamine ning väärkohtlemine, kuid seda ei saa vahetult laiendada kaebajale. Kaebajal puudus 2023. a jaanuaris vajadus Venemaalt lahkuda, kuna tema isikuline profiil ei olnud sel ajal ega ole ka täna selline, mis võiks endaga kaasa tuua Venemaa ametivõimude huviorbiiti sattumise. Venemaal ei toimu elanikkonna valimatut ja ulatuslikku represseerimist ning asjaolu, et kaebaja ei soovi Venemaal elada, võib olla küll inimlikult mõistetav, ent see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise alus. Vaidlust ei ole, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt põhjusel, et teda oleks juba tagakiusatud. Kaebaja ei ole PPA-le toonud välja ühtegi rahvusvahelise kaitse andmise aluseks kvalifitseeruvat tagakiusujuhtumit, mis temaga Venemaal oleks aset leidnud ajal, mil ta Venemaal elas ja töötas. Kaebajal ei olnud selliseid kokkupuuteid isikutega, keda võiks rahvusvahelise kaitse vajaduse hindamise kontekstis käsitada tagakiusajatena. Kaebaja väljendas küll hirmu selle ees, et töökaaslased ähvardasid teda ning naabrid kutsusid kaebajat 4(10)
3-23-1723 Eestis elavate sugulaste tõttu fašistiks, kuid see ei ole rahvusvahelise kaitse andmise alus. Kaebaja hirm pealekaebamise ees on hüpoteetiline. Kaebaja sõnul jagas ta oma vaateid sõjaga seonduvalt tööl kolleegidega, kuid tema peale kaebusi ei esitatud. Samuti ei ole kaebaja peale esitanud kaebusi sugulased või teised lähedased inimesed (sh endised piirivalvurid Pihkvas), kes olid tema meelsusest teadlikud. Piiratud arvu inimestega oma seisukohtade jagamine isiklike vestluste raames pole käsitatav meelsuse avaliku väljendamisena. Et kaebaja hirm kolleegide ees on subjektiivne ja ei ole objektiivselt tõsiseltvõetav, kinnitab ka asjaolu, et kaebaja kolleegid, kellele kaebaja väidetavalt oma meelsust avaldas, ei teinud kaebaja suhtes avaldust nt tööandajale, kes oli riikliku taustaga bussiettevõte. Samuti ei algatatud kaebaja suhtes menetlust ega isegi kahtlustatud kaebajat selles, et ta riiklikus bussipargis töötades eemaldas bussidelt Z-tähistega plakateid. On ebausutav, et kui keegi töötajatest töötab selgelt tööandjale vastu, siis seda üldse ei uurita. Kaebaja sõnul võttis ta Eestisse tulekuks palgata puhkuse ning tööandja ei seadnud sellele mingeid piiranguid. Ehkki kaebaja ei öelnud, et ta tuleb Eestisse ja ei avaldanud palgata puhkuse võtmise tagamaid, siis näitab tööandja suhtumine seda, et kaebaja oli hinnatud töötaja, kellel ei esinenud tööandjaga konflikte vms. See asjaolu näitab, et kaebaja väidetav hirm töökaaslaste pealekaebamise ees on samuti hüpoteetiline. Kui töökaaslased oleks soovinud kaebaja peale kaevata, siis oleks seda tehtud kohe. Kaebaja ei ole oma võimuvastast meelsust avaldanud viisil, mis oleks pälvinud võimuorganite tähelepanu. Kaebaja kirjeldas PPA-le ühte seika, kus teda käidi poja juurest otsimas. Kohtumenetluses tõi kaebaja välja ka teise olukorra, kus väidetavalt käisid FSB töötajad tema kohta infot hankimas eksabikaasalt. Juhtumi, kus kaebajale teadmata isikud käisid teda otsimas poja juurest, seostamine Venemaa ametivõimudega põhineb üksnes kaebaja hinnangul. Kaebaja kinnitas ka ise vestluses PPA-le, et ta ei tea, miks ja kes teda poja juures otsimas käis, kuid kaebaja ise oletas, et tegu võis olla politseiga ning politsei võis mh käia ka põhjusel, et ta oli varem registreerinud enda juurde ebaseaduslikult töötajaid. Seega ei saa väita, et kaebajat oleks poja juurest taga otsitud seoses tema poliitilise meelsuse avaldamisega. Kaebaja selgitustest tulenevalt ei saa välistada ka seda, et teda käis poja juures otsimas tema tööandja. Nimelt käidi teda poja juures otsimas ligi kuu enne 21.06.2023 vestluse toimumist. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta võttis töölt palgata puhkuse ning maikuus võttis temaga ühendust tööandja, et teada saada tema tööle naasmise plaanide kohta. Seega ajalises mõttes ei saa välistada, et kaebajat püüdis leida hoopis tema tööandja, kes soovis teada, kas ja millal kaebaja võiks tööle naasta. Nimelt nähtub kaebaja isikuandmete ja lähisugulaste isikuandmete ankeedist, et kaebaja ja poja elukoha aadressid kattuvad. Ka väide, et kaebajaga seoses käisid FSB ametnikud kaebaja endise abikaasa töö juures, ei ole usutav, kuivõrd kaebaja käitumine sellise info teadasaamise järgselt ei näita reaalse hirmu olemasolu. Samuti jääb arusaamatuks, miks mindi kaebaja kohta infot hankima endise abikaasa käest, kellega abielu lahutamisest on möödunud 2,5 aastat, mitte aga kaebaja täisealistelt pojalt või tütrelt, kellega kaebaja tema enda antud teabe kohaselt elukohta jagab. Kaebaja esitatud õe kirjaliku kinnituse kohaselt helistas talle 05.07.2023 kaebaja endine abikaasa. Seega pidi kaebaja sellest kõnest ning asjaolust, et tema kohta soovis infot saada FSB, saama teada juba enne 11.07.2023 otsuse tegemist. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks püüdnud PPA-le seda infot enne otsuse tegemist edasi anda. FSB-l on võimalik uurida isiku tausta kohta andmebaasidest, kust siis oleks tulnud välja info, et kaebaja on ületanud Eesti-Vene piiri ning ei ole Eestist Venemaale naasnud. Seega ei pea kohus kaebaja õe antud kirjalikku tunnistust usaldusväärseks tõendiks. Kaebaja kaitsevajadust ei saa jaatada ka sellest, et Eestis elades lävib kaebaja aktiivselt ukrainlaste kogukonnaga ning on neid abistanud. Tegemist on kiiduväärt tegevusega, kuid 5(10)
3-23-1723 puudub alus arvata, et Venemaa ametivõimud oleks nimetatud kaebaja tegevusest teadlikud. Kaebaja väide, et Venemaale naasmisel võidakse teda ukrainlaste kogukonnaga lävimise eest karistada, on oletuslik. Eelnevast tulenevalt ei ole kaebaja senine tegevus toonud talle kaasa soovimatut tähelepanu määral, mis viitaks, et teda võidakse poliitiliste veendumuste pärast hakata taga kiusama. Kaebajaga seotud isiklikke asjaolusid aluseks võttes ei saa pidada tema poliitilist meelsust selliseks, et võiks järeldada, et kaebaja asub seda päritoluriiki naastes avalikult väljendama viisil, mis toob kaasa Venemaa julgeolekujõudude tähelepanu ja tõenäolise kriminaalmenetluse. Täiendava kaitse osas nõustus kohus kaevatavas haldusaktis tooduga (HKMS § 165 lg 2). Kaebajale tehtud vabatahtliku täitmistähtajaga lahkumisettekirjutus on õiguspärane. Et kaebaja soovib elada Eestis, ei oma lahkumisettekirjutuse tegemisel tähtsust. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.F.G palub 20.12.2023 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 20.11.2023 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus. Halduskohtu seisukoht kaebaja Venemaalt lahkumise vajaduse osas on ekslik. Halduskohtule esitatud päritoluriigi teabest tuleneb, et Venemaal on pealekaebamiste alusel („Venemaa relvajõudude diskrediteerimine“, „väärinformatsiooni levitamine“) algatatud suur hulk haldusõigusrikkumise asju ja kriminaalasju. Kõige sagedamini satuvad kodanikud kohtu alla ettevaatamatu kirjavahetuse pärast sotsiaalvõrgustikus. Alates sõja algusest Ukrainas on pealekaebused muutunud massiliseks. Ajendiks võib olla eraviisiline vestlus sõjalise erioperatsiooni kohta restoranis või supermarketis, Ukraina laulude kuulamine, fraasi „Slava Ukraini“ väljendamine või lihtsalt Ukraina lipu valdamine. Vastutusele võidakse võtta sõltumata isikulisest profiilist, mida kinnitavad väljaandes Sibir.Realii 10.10.2023 avaldatud artiklid „Tomski elaniku suhtes algatati kriminaalasi sõjavastaste postituste eest“, „Venemaa on ise juba muutunud fašistlikuks riigiks“ ja „Kuidas algatati katlakütja suhtes kriminaalasi sõjavastaste edasipostituste eest“. Halduskohtu otsuses on viidatud päritoluriigi teavet ebaõigesti hinnatud ja kohus on jätnud põhjendamata, miks päritoluriigi teavet ei saa laiendada kaebajale. Kaebaja lahkus kodakondsusjärgsest riigist, kuna kartis, et ta peetakse seal kinni poliitiliste vaadete pärast. Kaebaja isikuline profiil sarnaneb osutatud artiklites nimetatud isikute profiiliga. Kaebaja tagakiusukartus muutus väljakannatamatuks pärast seda, kui kaebaja kolm töökaaslast ähvardasid kaevata võimudele kaebaja peale, kui said teada, et kaebaja on sõjavastane ega toeta Venemaa sõjategevust Ukrainas. Kaebaja Eestis elava õe kirjalik tunnistus kinnitab, et FSB ametnikud käisid kaebaja endise abikaasa töö juures ja uurisid, millega kaebaja tegeleb ja kus ta viibib. Kaebaja endine abikaasa rääkis ka seda, et kaebaja Facebookist leiti mingid postitused ja tema peale kaevati. Kaebaja selgitas halduskohtu istungil, et ta püüdis seda infot politseile edastada e-kirja ja telefoni teel, kuid kaebaja telefon varastati 9. augustil ja ta ei saanud Eestis olles taastada oma e-posti ega Venemaa SIM-kaarti. Kaebaja selgitas 21.06.2023 vestlusel PPA-le, et tema poja sõnul käidi teda hiljaaegu kodust otsimas, kuid ei olnud selge, kes kaebajat otsis (võib arvata, et otsijaks oli mõni riigiasutus, mh politsei). Halduskohtu istungil lisas kaebaja, et poja sõnul käidi uksele koputamas, kuid poeg ust ei avanud. Mõistlikult ei saa välistada, et ukse taga käisid FSB ametnikud.
6(10)
3-23-1723 Venemaa ametivõimud võivad olla teadlikud kaebaja tegevusest ukrainlaste vabatahtlike punktis. Seda kinnitavad kaebaja õe kirjalik tunnistus ning MTÜ Ukraina Vilna! Facebooki konto väljavõtted. Seetõttu on põhjendamatu halduskohtu väide, et puudub alus arvata, et Venemaa ametivõimud oleksid sellisest kaebaja tegevusest teadlikud või see neile tulevikus teatavaks saab. Kaebaja tegevus ukrainlaste vabatahtlike punktis võib tuua kaebajale Venemaale naasmisel kaasa raske karistuse.
7.PPA palub 22.01.2024 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Asjaolust, et päritoluriigi informatsioonist leidub näiteid ka madala profiiliga isikute vastutusele võtmisest, ei tähenda, et pagulasena tuleks tunnustada iga Venemaa riigivõimude suhtes kriitilisi vaateid omavat Venemaa kodanikku. Arvestades Venemaa elanikkonda, viitab taoliste juhtumite meediasse jõudmine seda, et tegu on pigem haruldaste ja ebatavaliste juhtumitega. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et ta lahkus päritoluriigist, kuna kartis, et ta peetakse seal kinni poliitiliste vaadete tõttu. Kaebaja on 03.02.2023 omakäelises avalduses üldsõnaliselt viidanud kinnipidamise ohule poliitiliste vaadete tõttu, kuid kaebajaga 17.03.2023 peetud vestlusest ei nähtu, et Venemaalt lahkumine oleks tingitud sellest, et kaebaja tajus vahetut ohtu endale. Ka 26.10.2023 kohtuistungil olid kaebaja selgitused Venemaalt lahkumise põhjuste kohta pigem üldsõnalised. Mh seletas kaebaja kohtuistungil, et tal tekkis hirm alles piiriületuse käigus. Asja materjalidest võib küll jaatada kaebaja subjektiivset hirmu, kuid sellele puudub objektiivne kinnitus. Vastustaja ei jaga kaebaja seisukohta, et tema veendumused on nii sügavad, et ta poleks saanud lõpetada oma seisukohtade avalikku väljendamist Venemaa poliitilise režiimi suhtes. Kaebaja selgitas 17.03.2023 vestlusel, et ta lõpetas Venemaal meeleavaldustel käimise, kui inimesi hakati sanktsioneerima, ta on teinud mõningaid postitusi sotsiaalmeedias ning märkinud meeldivana sõjavastaseid postitusi, kuid võimudepoolset reaktsiooni sellele ei järgnenud. Halduskohtu 26.10.2023 istungil selgitas kaebaja, et tal olid postitused internetis, kuid muid väljaastumisi ta ei teinud, kuna kartis, et ei saa enam näha oma sugulasi ning tema väljasõitmist Venemaalt piiratakse. Halduskohus on õigesti märkinud, et kuigi kaebaja vaadetest olid teadlikud nii kolleegid tööl kui sugulased, siis kaebust ametivõimudele ei esitatud. Kaebaja õe kirjalik tunnistus ei kinnita, et FSB ametnikud käisid kaebaja endise abikaasa töö juures kaebaja kohta uurimas. See on vaid ümberjutustus väidetava telefonikõne sisust, mis saadi kolmandate isikute kaudu. Kaebus halduskohtule on esitatud 03.08.2023, s.o enne kaebaja telefoni vargust (09.08.2023), kuid kaebuses puuduvad viited või tõendid, et kaebaja oleks üritanud vastavat informatsiooni PPA-le edastada enne PPA otsuse tegemist. Ka juhul, kui kaebajal pole õnnestunud enda e-posti taastada, pole ta halduskohtu istungil ega apellatsioonkaebuses välja toonud, millistel kuupäevadel, milliselt e-posti aadressilt ja millisele PPA e-posti aadressile on ta üritanud infot edastada, et PPA-l oleks võimalik kaebaja väiteid kontrollida. Kaebaja ei saa teada, kes teda kodust otsimas käis ning on võimalik, et kaebajaga üritas kontakti saada tema tööandja. Arusaamatu on kaebaja oletus, et FSB võis püüda kaebaja lähedastelt uurida tema kohta ka muud infot kui seda, kas kaebaja on ületanud riigipiiri. Kaebaja väitel teavad Venemaa ametivõimud tema tegevusest ukrainlaste vabatahtlike punktis, kuid teisalt käivad kaebaja endiselt abikaasalt uurimas, millega kaebaja tegeleb ja kus ta asub. Ei ole usutav, et Venemaa ametivõimudel oleks ressurssi, et jälgida kõikide välisriikides tegutsevate Ukrainat toetavate vabatahtlike ühenduste tegevusi ning tuvastada, millistes löövad vabatahtlikena kaasa Venemaa kodanikud. 7(10)
3-23-1723
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsust muuta ega tühistada.
9.Välismaalast tunnustatakse pagulasena, kui tal on põhjendatud alus karta tagakiusamist, tagakiusamiseks esineb vähemalt üks VRKS § 4 lg-s 1 nimetatud viiest põhjusest – rass, usk, rahvus, poliitiline veendumus või kuulumine sotsiaalsesse gruppi – ning tagakiusamise ja eespool nimetatud põhjuse vahel on põhjuslik seos. Samuti peavad puuduma pagulasena tunnustamist välistavad asjaolud (VRKS § 22 lg 1).
10.Selleks, et tegu võiks pidada tagakiusamiseks, peab see olema 1) olemuse või kordumise poolest piisavalt tõsine, et kujutada endast põhiliste inimõiguste rasket rikkumist, või 2) kogum meetmetest (sh inimõiguste rikkumine), mis on piisavalt raske, et mõjutada isikut samal viisil, nagu on nimetatud p-s 1 (VRKS § 19 lg 1). Põhilisteks inimõigusteks on eeskätt õigus elule, piinamise ja väärkohtlemise keeld, orjuse keeld ja keeld kohaldada karistust tagasiulatuvalt. Tagakiusamise tuvastamisel on eeskätt siiski määrav isiku suhtes rakendatud või rakendada võidavate meetmete ja karistuste raskus (vt Riigikohtu 01.10.2018 otsus nr 3-17-1026, p 13).
11.PPA tuvastas õigesti, et kaebaja ei lahkunud Venemaalt sellistel poliitilise meelsuse avaldamisega seonduvatel asjaoludel, mille tõttu tuleks teda tunnustada pagulasena. Ringkonnakohus ei korda selles osas vaidlustatud haldusakti põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Kaebaja enda sõnul olid tema Ukraina sõja vastasest meelsusest teadlikud mõned perekonnaliikmed ja kolleegid. Samuti oli ta osalenud mõnel protestiüritusel 2012. a-l, kuid pärast seda, kui inimesi hakati nendel kinni võtma, ta loobus neil osalemast. Kaebaja ei ole aga viidanud eeltooduga seoses mingitele juba tekkinud rasketele tagajärgedele, mis ületanuks tagakiusamise lävendi VRKS § 4 lg 1 tähenduses.
12.Pagulaseks tunnistamine ei eelda siiski, et rahvusvahelise kaitse taotleja peab olema lahkunud päritoluriigist põhjendatud tagakiusamishirmu tõttu, ning samuti ei pea ta olema päritoluriigist lahkunud ebaseaduslikult. Isik võib otsustada taotleda oma pagulasseisundi tunnustamist ka pärast seda, kui ta on juba mõnda aega viibinud väljaspool päritoluriiki. Rahvusvahelise kaitse andmist põhjendavad asjaolud võivad tekkida ka pärast taotleja päritoluriigist lahkumist ja olla taotlejast sõltumatud, kuid neil peavad olema otsesed tagajärjed taotleja olukorrale, tekitades temas põhjendatud tagakiusamishirmu. Põhjendatud hirm tagakiusamise ees võib põhineda ka rahvusvahelise kaitse taotleja enda tegevusel pärast päritoluriigist lahkumist. Muu hulgas tuleb hinnata, kas tegevus, millele rahvusvahelise kaitse taotleja tugineb, on päritoluriigis omandatud veendumuste või suundumuste väljendus ja jätkamine. N-ö omakasupüüdlik tegevus ei tekita põhjendatud hirmu tagakiusamise ees, kui sellise tegevuse oportunistlik iseloom on kõigile, sh päritoluriigi ametiasutustele ilmne ja isiku tagasisaatmine ei tooks kaasa tõsiseid negatiivseid tagajärgi. Varjupaigaõigust ei tohi kuritarvitada tagakiusamise teadliku provotseerimisega. Kui taotleja alustas poliitilise tegevusega alles eksiilis või muutis selle oluliselt intensiivsemaks, peab ta veenvalt põhjendama, et tema motiivid olid siirad. Taotleja ei või oma subjektiivse käitumisega moonutada rahvusvahelise kaitse andmise tingimusi. Varjupaigaõiguse eesmärk ei ole tagada sisserändeõigus kõigile autoritaarsetest riikidest pärit isikutele (vt Riigikohtu 12.12.2023 otsus nr 3-22-2509, p 18).
13.Kaebaja poliitilise meelsuse avaldamine on muutunud oluliselt intensiivsemaks pärast Venemaalt lahkumist. Kaebaja selgitustest ja tõenditest nähtub, et ta on Eestis osalenud Venemaa riigivõimu vastastel ja Ukrainat toetaval meeleavaldusel, osaleb aktiivselt Ukraina sõdureid toetava MTÜ tegevuses ja ta on postitanud selle kohta ka sotsiaalmeedias. Kaebaja tegevusest (enne ja pärast Venemaalt lahkumist koostoimes) 8(10)
3-23-1723 saab järeldada, et Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised vaated ja teatud määral ka oma meelsuse väljendamine on kaebajale omane ja püsiv. Teiselt poolt tuleb märkida, et kaebaja poliitiline tegevus Venemaal oli vaoshoitud ning tegemist ei olnud n-ö kõrge poliitilise profiiliga isikuga, kelle tegevus äratas Venemaa ametiasutustes huvi. Kaebaja Facebook’i konto 03.07.2023 vaatluse aktist (dtl 119) nähtuvalt oli kaebaja pärast 24.02.2022 sõja algust teinud oma kontol 5 Ukrainat toetavat postitust ja tal oli sellel hetkel 37 sõpra. Kaebaja saabus Eestisse viisa alusel alles 27.01.2023, s.o peaaegu aasta pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust, ja otsest põhjust, mis ajendas kaebajat Venemaalt just siis lahkuma, ei ole ta välja toonud. Ringkonnakohus järeldab asjas esitatud tõenditest pigem, et kaebaja soovis lihtsalt tulla elama Eestisse, kus elavad tema lähedased ja kus ta on üles kasvanud, kuid see ei ole aluseks isikule varjupaiga andmisel (vt avaldus varjupaiga saamiseks, tõlge dtl 81, ja 17.03.2023 intervjuu, dtl 14). Samuti peab ringkonnakohus tõenäoliseks, et Venemaale tagasi pöördumise korral ei oleks kaebajale olemuslikult vajalik jätkata oma poliitilise meelsuse avaldamist nii aktiivselt nagu Eestis.
14.Ei saa täielikult välistada, et kaebaja poliitiline tegevus Eestis on saanud Venemaa ametiasutustele teatavaks. Tõenäoliselt ei suuda Venemaa ametivõimud jälgida kõigi Venemaa riigivõimu vastaste inimeste tegevust, nagu ringkonnakohus on korduvalt Venemaaga seotud rahvusvahelise kaitse asjades leidnud. Kaebaja on aga selgitanud, et osales sõjavastasel meeleavaldusel Tallinnas Venemaa suursaatkonna ees. On võimalik, et Venemaa suursaatkonna töötajad jälgivad, mis toimub otse nende saatkonnahoone ees ja kes meeleavaldustel osalevad, eriti kui kogunemised ei ole väga rahvarohked. Sellegipoolest on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajal ei ole praegu põhjendatud alust karta Venemaale tagasipöördumise korral tagakiusamist oma poliitilise meelsuse tõttu. Ringkonnakohus on varem leidnud, et päritoluriigi teabe järgi võib Venemaal tõepoolest olla haldus- või kriminaalkorras karistav igasugune tegevus, mida saab käsitada Venemaa riigivõimu kritiseerimisena ja eriti sõjas Ukraina toetamisena (nt 12.01.2024 otsus nr 3-23-576, p 13). Tuleb aga arvestada, et Venemaal elab ligikaudu 140 miljonit inimest, kellest paljud on Venemaa riigivõimu suhtes kriitilised ja Ukrainas toimuva sõja vastu. Kõigi selliste vaadetega inimeste karistamine ei ole Venemaa ametiasutustele ilmselt jõukohane. Ringkonnakohus märkis 10.05.2024 otsuses nr 3-231693 (p 22), et Venemaa kasutab ressursside piiratuse tõttu põhiliselt nn hirmutamistaktikat, mille puhul dikteerib isikute vastutusele võtmist eelkõige see, millist mõju soovitakse saavutada (nt saata hoiatav sõnum teistele sarnase profiiliga inimestele). Sellist järeldust toetavad OVD-Info 28.06.2024 andmed poliitiliselt motiveeritud süüdimõistmiste kohta1 ja 28.02.2024 sõjavastase liikumise tagakiusamist käsitlev raport.2 Raportist nähtub, et kuigi sõjavastasuse alusel kinnipidamisi on alates 24.02.2022 toimunud 19 850, siis süüdistusi on esitatud ca 850 inimesele (sh enam kui pooltel juhtudel internetis avaldatu eest). Halduskorras on sõjaväe „diskrediteerimise“ eest samal perioodil karistatud 8693 inimest.
15.Kaebaja profiil ei ole selline, et tõenäoliselt soovitaks tema kaudu saata sõnumit teistele Venemaa kodanikele, kes kritiseerivad V. Putinit ja Venemaa alustatud sõda Ukrainas. Kaebaja poliitiline tegevus Venemaal oli väga vaoshoitud. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks Eestis MTÜ Ukraina Vilna! raames toimuva Venemaa riigivõimuga opositsioonis oleva tegevuse eestvedaja ja liider. Kaebaja ei ole välja toonud, et Eestis oleks tundnud konkreetselt tema vastu huvi keegi, keda saab seostada Venemaa luureteenistustega. Nagu eespool märgitud, ei ole praegu alust arvata, et kaebaja jätkaks Venemaal sama aktiivset poliitilist tegevust kui Eestis. Puudub teave, et
3-23-1723 Venemaal karistatakse ebaproportsionaalselt või kiusatakse muul viisil taga Venemaa kodanikke selle eest, et nad on osalenud välisriigis meeleavaldustel või osalenud Ukrainat toetava heategevusorganisatsiooni töös ja pöörduvad hiljem Venemaale tagasi. Ei saa eitada, et kinni võidakse pidada n-ö ka täiesti tavalisi inimesi (kaebaja toodud näited dtl 150, 169, 179 ja 182), kuid seda tõenäosust saab kaebaja puhul pidada siiski väga väikeseks. Isegi kui kõik kaebaja faktiväited on tõesed (kaebajat on käidud taga otsimas tema endises elukohas Peterburis ja eksabikaasa töö juures, teda ähvardab piiril seoses Pavel Bogdanovi võimaliku pealekaebusega kõrgendatud kontroll), ei ole kaebaja profiili arvestades kokkuvõttes piisavalt suur tõenäosus, et teda võidakse Venemaale tagasi pöördumisel karistada riigivõimu kritiseerimise eest viisil, mis ületab VRKS § 4 lg-s 1 sätestatud tagakiusamise künnise. Pelgalt Venemaa riigivõimust erinevate poliitiliste vaadete omamine, aga ka selliste vaadete avaldamise tõttu kinnipidamine, küsitlemine või rahaline karistus ei oleks käsitatav tagakiusamisena VRKS § 4 lg 1 tähenduses. Ka ei kvalifitseeru selleks sugulaste- või hõimlastevahelised poliitilised eriarvamused ja omavahelised ähvardused.
16.Täiendava kaitse andmata jätmise ega lahkumisettekirjutuse õiguspärasuse suhtes pole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitatud. Ringkonnakohus ei korda selles osas halduskohtu otsuse põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).
17.Eelnevast tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata (HKMS § 200 p 1). HKMS § 118 lg 3 alusel jäävad kaebaja menetlusabiga seonduvad kulud riigi kanda ning HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste ülejäänud apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.
18.Kohtuotsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.