Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. oktoober 2024, Tallinn
Haldusasja number
3-22-77
Haldusasi
B.J-i kaebus Maksu- ja Tolliameti 8. detsembri 2021. a käskkirja nr 0390-K õigusvastasuse tuvastamiseks, kuue keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks ning etteteatamistähtajast puudu jäänud nelja tööpäeva eest palga maksmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2023. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – B.J, esindaja Meelis Krautmann Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja W.F
Menetluse alus ringkonnakohtus
B.J-i apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
18. september 2024
RESOLUTSIOON
Jätta B.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2023. a otsus haldusasjas nr 3-22-77 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
Otsuse avaldamisel asendada selles märgitud füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 18. novembril 2024 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus
3-22-77 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas B.J-ile 24.11.2021 koondamisteate, mille kohaselt MTA koosseis alates 01.01.2022 väheneb ja B.J-i vanemuurija ametikoht MTA uurimisosakonna jälitustalituses (UOJT) kaotatakse. Vastavalt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 5 alusel korraldatud ametnike võrdlusele kuulub koondamisele B.J. Täpsemaid selgitusi annab vahetu juht. MTA-l ei ole pakkuda senisele ametikohale sarnaste teenistusülesannetega teist ametikohta. Kui B.J-i ei ole võimalik nimetada mõnele teisele MTA vakantsele ametikohale, vabastatakse ta teenistusest koondamisega ATS § 90 lg 1 p 2 alusel ja viimane tööpäev on 31.12.2021. Teenistussuhte lõppemisega kaasnevate küsimuste korral ja info saamiseks vakantsetest ametikohtadest on võimalik pöörduda personalispetsialisti poole. Aktiivsed töökuulutused on leitavad MTA siseveebist.
2.MTA peadirektor vabastas 08.12.2021 käskkirjaga nr 0390-K UOJT vanemuurija B.J-i teenistusest seoses koondamisega ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikoha kaotamise tõttu ATS § 90 lg 1 p 2 alusel. Teenistussuhte viimane päev on 31.12.2021 ning teenistusest vabastamisel makstakse B.J-ile hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses ja 24 kasutamata jäänud aegumata puhkusepäeva eest, samuti palka etteteatamisest puudu jäänud 39 tööpäeva eest ja 2021. a detsembri eest väljateenitud palk. Käskkirja põhjenduste kohaselt muutub UOJT-s alates 01.01.2022 töökorraldus ja tulenevalt MTA teenistuskohtade koosseisu muutmisest kaob UOJT-st üks vanemuurija ametikoht. Vastavalt ATS § 90 lg-le 5 kuulub koondamisele B.J.
3.B.J esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2022 kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid taotlused tuvastada MTA 08.12.2021 käskkirja nr 0390-K õigusvastasus, mõista välja hüvitis kuue kuu keskmise palga ulatuses ning maksta palka etteteatamistähtajast puudu jäänud nelja tööpäeva eest. MTA peadirektori 30.11.2021 käskkirjaga nr 0099-P vähendati UOJT vanemuurija ametikohti (senise 10 asemel 9), ilma et neid oleks kuidagi eristatud või liigitatud. Kaebaja koondamise ajal oli UOJT-s täitmata üks vanemuurija ametikoht, millele nimetati alates 01.01.2022 MTA teisest struktuuriüksusest koondamisele kuulunud ametnik. Kui 10 vanemuurija ametikohast oli täidetud 9, ei saanud koosseisu vähendamine 9 ametikohani tekitada koondamissituatsiooni (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 14). Sama ametinimetus ei pruugi tõesti tähendada samasuguseid või sarnaseid ametiülesandeid. Kaebaja ametiülesandeid kirjeldas UOJT vanemuurija (tehnika) ametijuhend ja selline ametijuhend oli kahel vanemuurijal. Seega tuli neid ametnikke ATS § 90 lg 5 järgi hinnata ja selgitada välja, kellel on eelisõigus teenistusse jääda. MTA ei ole seda nõuetekohaselt teinud ega põhjendanud, mistõttu on kaebaja koondamine õigusvastane. Kaebajal on pikk teenistusstaaž ning vajalikud teadmised ja oskused ning kogemus ja kvalifikatsioon, et täita UOJT-s mis tahes vanemuurija teenistusülesandeid. MTA ei ole kaebajale pakkunud 31.12.2021 seisuga vabasid ametikohti: uurimisosakonna juhtivuurija, vanemuurija ja vaneminspektor; teabeosakonna peaspetsialist, tolliosakonna tolliinspektor ning haldusosakonna autojuht. Kuivõrd koondamissituatsiooni ei esinenud ja rikutud võib olla 2(12)
3-22-77 võrdse kohtlemise põhimõtet, tuleb kaebajale mõista ATS § 105 lg 3 alusel välja tavapärasest suurem hüvitis õigusvastase teenistusest vabastamise eest. Pärast koondamisteate esitamist kaebajasse suhtumine muutus, temalt võeti ära töövahendid, piirati ligipääsu tööalasele teabele, talle ei antud ühtegi tööülesannet ja ei kutsutud töökoosolekutele. Kaebaja tööruumis puudusid aken ja ventilatsioon ning sellesse oli kaebaja jälgimiseks tema teadmata paigaldatud kaamera. Kaebaja selline isoleerimine on vastuolus hea halduse tava põhimõttega. Koondamisest ette teatamise tähtaega ei saanud hakata arvestama enne MTA peadirektori 30.11.2021 käskkirja andmist, mistõttu tuleb kaebajale maksta täiendavalt palka 4 tööpäeva eest.
4.MTA palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. MTA peadirektor kehtestas 30.11.2021 käskkirjaga alates 01.01.2022 uue teenistuskohtade koosseisu, mis oli 68 teenistuskoha võrra väiksem. UOJT-s kaotati üks vanemuurija ametikoht. Koondamissituatsiooni puudumist ei saa järeldada asjaolust, et üks allesjäänud vanemuurija ametikohtadest oli kaebaja koondamise ajal vakantne, sest kõik UOJT vanemuurijad ei täitnud samu teenistusülesandeid. UOJT-s oli sellel ajal kasutusel viis erinevat vanemuurija ametijuhendit ja kaebajaga samu teenistusülesandeid täitis veel üks vanemuurija. Vabale ametikohale toimus 27.10.– 12.11.2021 konkurss ja sellele nimetati alates 01.01.2022 teine koondamisele kuulunud ametnik. Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses ning UOJT juhataja selgituste järgi oli juba 2021. a septembris selge, et UOJT-s koondatakse üks ametikoht. UOJT juhataja järeldas 04.–29.10.2021 tehtud kaardistuse tulemusel, et kahele sarnaste teenistusülesannetega vanemuurijale pole anda piisavalt ülesandeid. Puudub alus arvata, et lähtutud oleks eesmärgist vabaneda kaebajast. Samuti on ekslik kaebaja seisukoht, et koondamissituatsiooni ei esinenud. UOJT juhtaja 23.11.2021 edastatud kahe vanemuurija (tehnika) koondamisanalüüsist nähtub, et teise vanemuurija eelised kaebaja ees olid põhiliselt paremad praktilised oskused nõrkvoolu seadmete ja süsteemide osas. Seega on tehtud kaalutletud valik, keda koondatavatest eelistada. Vaidlustatud käskkiri sisaldab peamisi põhjendusi ning korrektseid viiteid teistele kaebajale kättesaadavatele dokumentidele. ATS § 90 lg 7 nõudeid ei ole rikutud ja vakantset vanemuurija ametikohta ei pidanud ATS § 90 lg 5 alusel pakkuma kaebajale, sest selle ülesanded ja eesmärk ei sarnanenud kaebaja ametikohaga. Kaebajal puudub ka sellel ametikohal töötamiseks vajalik haridus ja töökogemus. Kaebaja ei pöördunud koondamisteates märgitud personalitöötaja poole täiendava info saamiseks ega väljendanud muul moel MTA-le soovi teenistuse jätkamiseks. MTA ei pidanud kaebajale pakkuma kaebuses viidatud ametikohti, sest need ei vastanud tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele. Väited võimalikust diskrimineerimisest või ebaväärikast kohtlemisest on paljasõnalised ja alusetud. Turvalisuse tagamiseks tööruumi paigaldatud valvekaamerast oli kaebaja teadlik. Etteteatamistähtaja seisukohalt ei oma tähtsust, millal koondamise aluseks olev haldusakt anti, vaid oluline on see, et õiguslik alus oleks olemas koondamise hetkeks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 27.02.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Tavapäraseks saab pidada, et samu ametinimetusi kasutatakse mitmetel ametnikel, kuid nende teenistus- või tööülesanded võivad siiski erineda, sh samade struktuuriüksuste / teenistusgruppide raames (nt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Konkreetse ametikoha teenistusülesanded ja ametikohale asumise nõuded määratakse üldjuhul ametijuhendis (ATS § 28 lg 5, § 52 lg 1). Seega tuleb ATS § 90 lg 1 p-s 2 tähenduses „ametniku ametikohta“ sisustada mitte üksnes selle nimetuse kaudu, vaid lähtudes konkreetse ametikoha kirjeldusest (sh eelkõige ametijuhendist). MTA-s toimus alates 01.01.2022 tööülesannete ja ressursside mahukas ümberkorraldamine. UOJT juhataja Q 04.03.2022 selgituse kohaselt sai ta 2021. a septembris ülesande koondada üks UOJT ametnik. Ametiasutus on pädev otsustama, mil viisil 3(12)
3-22-77 asutuse ülesannete täitmiseks tööprotsesse korraldada. Seega oli MTA pädev valima, milliste teenistusülesannete täitmine korraldada väiksema isikkoosseisuga (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Ka asjaolust, et mõni ametikoht on töö ümberkorraldamise ajal täitmata, ei saa tuleneda ametiasutusele kohustust täita just vakantse ametikoha tööülesanded edaspidi väiksema isikkoosseisuga. Tegemist oleks ametiasutuse autonoomia põhjendamatu piiranguga. Seetõttu ei saa nõustuda, et UOJT koosseisu võis vähendada üksnes vakantse ametikoha kaotamise teel ja koondamissituatsioon puudus. UOJT juhataja analüüsis põhjendatult üksuse vanemuurijate ametikohti ametijuhendite kaupa, et leida optimaalne lahendus töö korraldamiseks väiksema isikkoosseisuga. Q sõnul leiti mh tööaja kaardistamise põhjal, et isikkoosseisu saab vähendada nende teenistusülesannete arvelt, mida täitsid kaks tehnilise toe pakkumisega seotud vanemuurijat, sh kaebaja. Ülejäänud vanemuurijate ametikohtade põhiülesanded olid seotud jälitustegevusega (sh vakantne ametikoht, mis täideti 01.01.2022). Puuduvad tõendid ja eluliselt ei ole usutav, et koondamine toimus üksnes näilikult kaebajast vabanemise eesmärgil. Sellele, et ATS § 90 lg 5 alusel toimunud ametnike võrdluse pinnalt kuulus koondamisele kaebaja, on viidatud nii 24.11.2021 koondamisteates kui ka MTA 08.12.2021 käskkirjas ning ametnike võrdlust kajastab UOJT juhataja 23.11.2021 e-kirja lisaks olev tabel. Võrdlusandmeid ei pidanud teenistusest vabastamise haldusaktis eraldi välja tooma. Teise vanemuurija eelised kaebaja ees olid peamiselt paremad praktilised oskused nõrkvoolu seadmete ja süsteemide osas. UOJT tegevuse spetsiifikat (salastatust) arvestades ei kajastatud analüüsis ametnike spetsiifilisi teenistusülesandeid. Kuigi tabelist ei nähtu selgelt, keda ja millistel asjaoludel eelistatakse, saab asjaoludest järeldada, et kaebaja positsioon loeti pingereas ebasoodsamaks. ATS § 90 lg 5 ei näe võrdlemisele ette konkreetset metoodikat ega vormistust. Tegemist on seega tavapärase kaalutlemisega, mille puhul on küll seaduses määratud kriteeriumid, mida tuleb hinnata, kuid ei ole piiratud seda, millist asjaolu loeb ametiasutus konkreetse ametikoha puhul olulisemaks. Kaebaja on leidnud, et tema eelisteks teise ametniku ees olid staaž, jälitustegevuse kogemus ja erikoolitused, kuid Q on selgitanud, miks need ei olnud valiku tegemisel olulised ja miks neid seetõttu võrdluses ei kajastatud. Puudub alus järeldada kaalutlusviga. Teenistuja valik ei pea olema formalistlik ning põhjendatud on eelistada kandidaati, kellel on parimad eeldused nende tööülesannete täitmiseks, mis seonduvad ametikoha põhieesmärgiga ja millele kulub valdav osa teenistuskoha tööajast. Kuigi võrdluse saanuks teha süsteemsemalt, põhjalikumalt ja selgemalt, puudub alus asuda seisukohale, et mõni oluline asjaolu oleks jäänud kaalumata. Õigus olla ära kuulatud tagati kaebajale 24.11.2021 koondamisteate andmisega. ATS § 90 lg 7 ei reguleeri küsimust, kellel on mitme koondatava puhul eelisõigus vakantsele ametikohale. Ekslik on kaebaja arusaam, et sellises olukorras rakendub ATS § 90 lg 5. Kaebaja ja uurimisosakonna teisest struktuuriüksusest koondamisele kuulunud ametnik ei täitnud samu teenistusülesandeid ning samuti ei olnud UOJT vakantse ametikoha teenistusülesanded samad kummagi koondamisele kuulunud ametniku teenistusülesannetega. Sellises olukorras oli MTA pädev valima, kas ja millises järjekorras koondatavatele seda vaba ametikohta pakkuda. UOJT juhataja selgitas kohtuistungil usutavalt, miks eelistati kaebajale teist ametnikku (võeti arvesse Sisekaitseakadeemias erialase hariduse omandamist, senise töö iseloomu MTA-s ja senise juhi antud iseloomustust). Seega ei saa pidada õigusvastaseks, et kaebajale UOJT vanemuurija vaba ametikohta ei pakutud. Kõigi teiste kaebaja välja toodud ametikohtade eesmärgid ja ülesanded erinesid oluliselt kaebaja teenistusülesannetest ning kaebajal puudus nendel nõutav haridus ja töökogemus. Seetõttu ei pidanud vastustaja neid ametikohti kaebajale pakkuma. Täiendavalt oli 31.12.2021 seisuga vakantne haldusosakonna autojuhi ametikoht, mida täitnud isik suri 13.11.2021 ning kaebaja koondamise ajaks ei olnud veel otsustatud, kas see ametikoht üldse täidetakse. Samas oli kaebaja sellest vabast 4(12)
3-22-77 ametikohast teadlik, kuid kas ei soovinud või ei saanud muul põhjusel sellele ametikohale asuda. ATS § 90 lg-t 7 ei pea sisustama selliselt, et ametiasutus peab koondatavale automaatselt pakkuma kõiki mõeldavaid ametikohti. Kaebaja senist ametikohta arvestades on vähemalt vaieldav, kas autojuhi ametikoht on tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastav ametikoht. Sellises olukorras peaks koondatav ise aktiivsust üles näitama (vt Riigikohtu 07.04.2005 otsus nr 3-3-1-5-05, p 15). Seega ei anna autojuhi ametikoha pakkumata jätmine alust lugeda koondamist õigusvastaseks. Kuna kohus ei tuvastanud, et kaebaja vabastati teenistusest õigusvastaselt, siis ei ole alust tema kasuks mõista välja täiendavat hüvitist ATS § 105 lg 1 alusel. Kogutud teabe põhjal ei saa asuda seisukohale, et kaebajale ei antud 24.11.2021–31.12.2021 tööd. UOJT juhataja on selgitanud, et kaebajat ei jäetud tööst kõrvale, kuid riigisaladusega seonduva teadmisvajaduse puudumise tõttu ei kaasatud teda pärast koondamisteate üleandmist uutesse kriminaalasjadesse. Tehnilise toe pakkumisega tegeleva vanemuurija (tehniku) teenistusülesanded olid UOJT juhataja sõnul lisaks laiemad kui ühekordsete korralduste täitmine, sest nad tegelesid vabamal perioodil nt planeerimisega, seadistamisega ja testimisega. Seega oli tööaja efektiivne kasutus seotud mh ametniku enda initsiatiiviga. Kaebaja kaasatust (v.a uutesse töödesse) kinnitas samuti tehnikute tegevuse koordinaator U. Tõendatud ei ole, et pärast koondamisteate saamist oleks suhtumine kaebajasse märkimisväärselt muutunud või oleks teda kolleegidest eemale hoitud. Kaebaja tööruum pärast koondamisteate saamist ei muutunud, mistõttu ei ole tööruumile tehtud etteheited seostatavad koondamisega. Kinnitust ei leidnud väide, et tööruumi paigaldati kaebaja teadmata tema varjatud jälgimiseks kaamera. Vastustaja selgitas, et valvekaamera paigaldati MTA vara kaitseks ja turvalisuse tagamiseks juba enne kaebajale koondamisteate andmist ning kaebajat teavitati sellest allkirja vastu 26.10.2021. Kaebaja ei ole täpsustanud, millised tööks vajalikud vahendid temale ära võeti. Töötelefon jäi kaebajale alles ja MTA on esitanud tõendi, et arvutikasutaja konto suleti 31.12.2021. MTA selgitusel hakati töövahendeid kaebajalt ära võtma alates 09.12.2021 ja viimased töövahendid (mobiiltelefon, sülearvuti) võeti ära 2021. a viimasel nädalal. Kohtule ei nähtu, et kaebajat oleks pärast koondamisteate saamist koheldud varasemaga võrreldes negatiivselt või viisil, mis ei ole mõistlikult seostatav tema teenistusest lahkumisega. Riigisaladusega seonduva teadmisvajaduse kontekstis võis olla põhjendatud jätta kaebaja teatud tegevustesse kaasamata. Kaebajale on makstud 24.11.– 31.12.2021 eest töötasu ja kui tööülesannete vähesus teda häiris, siis olnuks mõistlik sellest vahetut juhti teavitada, kuid kaebaja ei ole seda teinud. Ebaõige on ka seisukoht, et koondamisest ette teatamine ATS § 101 lg 1 p 4 tähenduses ei saa toimuda enne, kui on antud käskkiri, millega teenistuskohtade arvu vähendatakse. Koondamisest etteteatamise ajaks ei pea koondamise alus olema jõustunud, vaid oluline on koondamise õigusliku aluse olemasolu teenistusest vabastamise hetkel (vt Riigikohtu 30.10.2002 otsus nr 3-3-1-60-02, p 20). Puudub kahtlus, et 24.11.2021 seisuga oli koondamise vajadus UOJT-s selge.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.B.J palub 25.03.2023 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega rahuldada tema kaebus. Kaebaja jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde ja palub nendega arvestada. Kuna UOJT-s oli vakantne vanemuurija ametikoht, ei olnud kaebaja ametikoha ATS § 90 lg 1 p 2 alusel koondamine lubatud, sest puudus koondamissituatsioon (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 14). Vaba ametikoha olemasolul ei saa pidada põhjendatuks täidetud ametikoha kaotamist. Halduskohus kohaldas ATS § 90 lg 1 p-i 2 vääralt. Otsusest ei nähtu, millise ametijuhendiga oli vakantne ametikoht seotud. UOJT-s oli kasutusel viis erinevat vanemuurija ametijuhendit ja talituse juhataja sai otsustada, millist ametijuhendit konkreetse vanemuurija ametikoha puhul rakendatakse. Seega ei saa väita, et 5(12)
3-22-77 vaba ametikohaga olid seotud teistsugused ülesanded ja teine ametijuhend. MTA ei ole vastupidist tõendanud. Kuna vanemuurijate ametikohtade juurde ei olnud kinnitatud konkreetseid ametijuhendeid, siis jääb ebaselgeks ka halduskohtu arutlus, et UOJT juhataja võis põhjendatult analüüsida üksuse vanemuurijate ametikohti ametijuhendite kaupa. Eeltoodust järeldub, et vakantne ametikoht ei erinenud kaebaja ametikohast. Esitatud viis ametijuhendit kinnitavad lisaks, et vanemuurijate tööülesandeid ei olnud väga erinevad. Peale tehniliste küsimuste lahendamise osales kaebaja ka jälitustoimingutes. Tähtsust ei oma, et vakantsele ametikohale oli korraldatud konkurss, sest ametikohta ei täidetud konkursi tulemusel. Samas kinnitab ka konkursi kuulutus, et ametikoha tööülesanded kattusid kaebaja ametijuhendis kirjeldatud tööülesannetega. Halduskohus möönis otsuses, et UOJT juhataja koostatud võrdlustabelist ei nähtu selgelt, keda ja millistel asjaoludel eelistatakse, ning sellekohased põhjendused puuduvad koondamisteates ja vabastamise käskkirjas. Tabeli kohaselt ei ole hinnatud töökogemust, teadmisi ja oskusi ning ametijuhendis esitatud kvalifikatsiooninõudeid. Vaidlust ei ole, et kaebaja täitis tööülesandeid nõuetekohaselt ning tal olid töötamiseks vajalikud teadmised ja oskused. Q selgitas, et määravaks said nõrkvoolutööde oskused, kuid vanemuurija ametijuhend ei näe ette, et sellel ametikohal oleks nõutav nõrkvoolutööde oskuste olemasolu. Kui see oli oluline, tulnuks seda kajastada ametijuhendis kvalifikatsiooninõudena. Erinevalt kaebajast ei olnud teine kandidaat läbinud nt koolitusi, mis võimaldaks töötada kõrgustes ja juhtida mehitamata lennumasinaid, kuigi need oskused olid olulised. Ametnik peab teadma, millist kriteeriumit tema teenistusest vabastamisel kohaldatakse (vt Riigikohtu 21.06.2010 otsus nr 3-3-1-42-10, p 15). Kohtuistungil selgus lisaks, et teisel ametnikul puudusid jälitusalased teadmised ja oskused, kuid seda ei ole hindamisel arvestatud. Kokkuvõttes ei nähtu, miks eelistati teenistusse jäämisel teist ametnikku. ATS § 90 lg 5 eesmärk on jätta teenistusse kõige kvalifitseeritumad ametnikud (vt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2019 otsus nr 3-17-164, p 14). Kuna nõuetekohast ametnike võrdlemist ei toimunud, siis ei ole tehtud valik sisuliselt kontrollitav ja kaebaja vabastamine õigusvastane. Isegi kui kaebaja ametikoha kaotamine oli võimalik ja lubatav, oleks kaebajale ATS § 90 lg 7 alusel tulnud pakkuda samas talituses vakantset ametikohta, mille teenistusülesanded vähemalt sarnanesid kaebaja senise ametikoha teenistusülesannetega. Kui vaba ametikohta soovivad mitu koondatavat, siis oli vastustaja kohustatud korraldama hindamise ATS § 90 lg 5 alusel. Kaebaja õigusi on rikutud ka sellega, et talle ei pakutud autojuhi ametikohta või muid ametikohti, millele on kaebuses viidatud. Kui ametiasutuses leidub vaba ametikoht, siis tuleb seda ka pakkuda (vt Riigikohtu 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p 16). Koondamise õiguspärasuse hindamisel ei saa lähtuda ainult sellest, kas koondamine oli lubatav, vaid seda tuleb hinnata tervikuna.
7.Maksu- ja Tolliamet palub 24.04.2023 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate seisukohtade juurde. Tõendatud on, et MTA teenistuskohtade koosseisu vähendati alates 01.01.2022 oluliselt ja UOJT-s kaotati üks vanemuurija ametikoht. Koondatava ametikoha määrab kindlaks ametiasutus ja see otsustus ei ole vaidlustatav (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). ATS-st ei tulene, et vakantse ametikoha olemasolul tuleb koondada just see ametikoht. Vastupidine järeldus piiraks põhjendamatult ametiasutuse autonoomiat. UOJT vanemuurijad ei täitnud kõik samasuguseid teenistusülesandeid, vaid kasutusel oli viis erinevat vanemuurija ametijuhendit (sh 2 tehnikut). MTA otsustas kahest tehnilise toe pakkumisele suunatud vanemuurija ametikohast koondada ühe ning seega esines koondamissituatsioon ATS § 90 lg 1 p 2 tähenduses. Teenistusse jäämise eelisõiguse eesmärk on jätta teenistusse kõige kvalifitseeritumad ametnikud, kuid halduskohus märkis õigesti, et selline valik ei pea olema 6(12)
3-22-77 formalistlik ja põhjendatud on eelistada ametnikku, kellel on parimad eeldused täita neid ülesandeid, mis seonduvad ametikoha põhieesmärgiga ning millele kulub valdav osa teenistuskoha tööajast. ATS § 90 lg 5 alusel korraldatud ametnike võrdluse tulemusel eelistati kaebajale teist ametnikku. Võrdlusele viidatud nii koondamisteates kui ka vaidlustatud käskkirjas ning UOJT juhataja on esitanud selle kohta täiendavad selgitused. ATS ei näe võrdlemisele ette kindlat metoodikat ega vormi. Samuti ei tulene seadusest, milline kriteerium peaks olema määrav või millist kaalu peaksid eri näitajad otsustamisel omama ning mis tuleks kindlasti kirjalikult fikseerida. Tegemist on tavapärase kaalutlusotsusega, mis on mh suuresti hinnanguline ja raskesti formaliseeritav (vt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). MTA on täinud ATS § 90 lg 5 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 nõuded mahus, mis võimaldab lugeda MTA 08.12.2021 käskkirja õiguspäraseks. ATS ei reguleeri seda, millal on ATS § 90 lg-s 7 toodud teise ametikoha pakkumise kohustus täidetud ning kas ja kuidas peaks vakantse ametikoha pakkumisel eelistama ühte koondamisele kuuluvat teenistujat teisele. Vaba UOJT vanemuurija ametikoha ametijuhend erines põhiosas kaebaja ametijuhendist, mistõttu ei pidanud seda kaebajale pakkuma ega teostama mh ametnike võrdlust ATS § 90 lg 5 alusel. See ei oleks ka võimalik, sest kaebaja ja teine ametnik ei täitnud samu teenistusülesandeid. MTA oli pädev otsustama, kas ja millises järjekorras koondatavatele seda vaba ametikohta pakkuda. MTA ei pidanud kaebajale pakkuma ka teisi tema nimetatud ametikohti, sest kõigi nende ametikohtade eesmärgid ja ülesanded erinesid oluliselt kaebaja teenistusülesannetest ning kaebaja haridus ja töökogemus ei vastanud kõnealuste ametikohtade nõuetele. Autojuhi ametikoha kaebajale pakkumata jätmine ei anna alust lugeda koondamine õigusvastaseks. ATS § 90 lg-t 7 ei ole põhjust sisustada viisil, et koondatavale tuleb pakkuda iga ametikohta, mille nõuete lävendi koondatav isik ületab. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on asutuse kohustus, ei välista see isiku enda hoolikust ja aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (vt Riigikohtu 07.04.2005 otsus nr 3-3-1-5-05, p 15). Kaebaja oli vabast autojuhi ametikohast teadlik, kuid ei näidanud enne teenistusest vabastamist üles huvi asuda sellele ametikohale. Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja koondamisel on järgitud ATS § 90 nõudeid ja puudub alus kahelda, et MTA oleks soovinud üksnes kaebajast vabaneda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et B.J-i apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4).
10.Kuigi apellatsioonkaebuse p-s 2 on märgitud, et kaebaja vaidlustab halduskohtu otsuse tervikuna, ei ole apellatsioonkaebuses esitatud mingeid vastuväiteid halduskohtu otsusele osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja nõue maksta palka etteteatamistähtajast puudu jäänud nelja tööpäeva eest (vt halduskohtu otsuse p 9). Sellist nõuet ei kajastu enam ka apellatsioonkaebuse taotlustes. Ringkonnakohus märgib siiski, et jagab halduskohtu seisukohta, et koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ette teatamine ATS § 101 lg 1 alusel ei eelda vältimatult, et selleks ajaks peab olema koondamise õiguslik alus (nt ametiasutuse ametikohtade koosseisu muudatus – ATS § 90 lg 1 p 2) juba kehtima hakanud, vaid oluline on koondamise õigusliku aluse olemasolu teenistusest vabastamise hetkel (nt Riigikohtu 30.10.2002 otsus nr 3-3-1-60-02, p 20; Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2013 otsus nr 3-22-728, p 12). Teatades koondamise tõttu teenistusest vabastamisest ametnikule ette olukorras, kus koondamissituatsiooni esinemine pole veel lõplikult kindel, riskib ametiasutus sellega, et ametnik ei pruugi hiljem olla nõus loobuma tema koondamise tõttu teenistusest vabastamisest (ATS § 101 lg 7). 7(12)
3-22-77
11.Kaebaja on ATS § 105 lg 1 alusel taotlenud tema teenistusest vabastamise kohta antud MTA 08.12.2021 käskkirja nr 0390-K (dtl 14) õigusvastaseks tunnistamist ja õigusvastase teenistusest vabastamise eest MTA-lt hüvitise väljamõistmist. Kaebaja avaldas ringkonnakohtu 18.09.2024 istungil, et taotleb hüvitist üksnes ATS § 105 lg-s 1 ettenähtud kolme kuu keskmise palga ulatuses ja ei nõua enam kuue kuu keskmise palga suurust hüvitist (mh ATS § 105 lg 3 alusel). Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus kaebaja esimese astme kohtus esitatud argumente seoses võrdse kohtlemise põhimõtte väidetava rikkumisega (vt halduskohtu otsuse p 8.2), vaid keskendub asja lahendamisel üksnes järgmistele küsimustele: 1) kas MTA uurimisosakonna jälitustalituses esines koondamissituatsioon (ATS § 90 lg 1 p 2); 2) kas ametnike võrdlus toimus nõuetekohaselt (ATS § 90 lg 5); 3) kas kaebajale oleks tulnud enne teenistusest vabastamist pakkuda teisi vakantseid ametikohti (ATS § 90 lg 7).
12.Vaidlust ei ole selles, et MTA peadirektori 30.11.2021 käskkirjaga nr 0099-P (dtl 29– 37) vähendati alates 01.01.2022 teenistuskohtade koosseisu kokku 68 teenistuskoha võrra (dtl 72–73) ning sealhulgas vähenes MTA uurimisosakonna jälitustalituse koosseis ühe vanemuurija ametikoha võrra (vrd MTA peadirektori 24.09.2020 käskkirjaga nr 0065-P kehtestatud MTA teenistuskohtade koosseis alates 01.10.2020 – dtl 19–27). Samuti puudub vaidlus, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkirja andmise aja (08.12.2021) seisuga oli MTA uurimisosakonna jälitustalituses kaks vakantset ametikohta – juhtivuurija ja vanemuurija (dtl 16). Kaebaja leiab, et sellises olukorras ei saanud ATS § 90 lg 1 p-s 2 märgitud koondamissituatsiooni esineda, sest kaotada tulnuks vaba vanemuurija ametikoht. Sellega ei saa nõustuda. Ühesugused ametikoha nimetused ei pruugi tähendada samasuguseid või sarnaseid teenistusülesandeid (nt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Konkreetse ametikoha sisustab eeskätt ametijuhend (ATS § 28 lg 5, § 52 lg 1) ning halduskohus selgitas õigesti, et „ametniku ametikohana“ ATS § 90 lg 1 p 2 tähenduses tuleb käsitada kindla ametijuhendiga seotud ametikohta (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2019 otsus nr 3-17-164, p 15). Seda järeldust toetavad mh ATS § 90 lg 1 p 3 ja lg 2 p 1, mis näevad ette ametniku vabastamise koondamise tõttu, kui ametnik ei nõustu ametijuhendi muutmisega. Samuti viitavad ATS § 90 lg-d 5 ja 7, et koondamise kontekstis omavad eelkõige tähtsust ametikohtadel täidetavad teenistusülesanded, mitte aga ametikohtade nimetused. Kaebaja viidatud Riigikohtu 21.06.2010 otsusest nr 3-3-1-42-10 (p 14) ei tulene vastupidist, sest sellest ei nähtu, et maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabid oleksid täitnud erinevaid teenistusülesandeid või ametikohtade eesmärk või ametikohtade täitjatele esitatavad nõuded olnuks lahknevad.
13.Vaatamata asjaolule, et UOJT vanemuurijatel oli sama ametinimetus, ei täitnud nad kõik samu teenistusülesandeid ning ametikohtade eesmärk ja kvalifikatsiooninõuded olid erinevad. Vastustaja on tõendanud, et UOJT-s oli kasutusel viis erinevat vanemuurija ametijuhendit (vt MTA 07.03.2022 vastuse lisad 2–6 – dtl 74–84). Kolme ametijuhendi puhul oli ametikoha põhieesmärgiks jälitustegevuse teostamine, sh oli üks ametijuhend üldisemat laadi (lisa 3) ning kahes nähti ette spetsiifilised lisaülesanded (nt kriminaalluure andmete analüüsimine – lisa 4 p 3.4; asendusrelvuri kohustuste täitmine – lisa 5 p 3.7). Kahes ametijuhendis („vanemuurija (IT)“ – lisa 2; „vanemuurija (tehnika)“ – lisa 6) on ametikoha eesmärgiks pakkuda tehnilist tuge talitusele ning teistele uurimisosakonna jälitusametnikele. Seejuures olid vanemuurija (IT) ülesanded vanemuurija (tehnika) omadest laiemad (nt lisa 2 p-d 3.4–3.5, 3.8) ja eritingimuseks juurdepääsuõigus täiesti salajase tasemega riigisaladusele. Kaebaja täitis vanemuurija (tehnika) ametiülesandeid (dtl 83–85) ja sama ametijuhend oli UOJT-s veel ühel vanemuurijal. Kaebaja võis küll vahel osaleda ka jälitustoimingutes (nt vahetu juhi ühekordse korralduse alusel – vt ametijuhendi p 3.8) või omada selleks vajalikku ettevalmistust, kuid jälitustoimingute tegemine ei kuulunud siiski tema ametikoha põhiülesannete hulka. 8(12)
3-22-77
14.Q 04.03.2022 selgitusest (dtl 87–88) nähtuvalt anti temale kui UOJT juhatajale 2021. a septembris juhtkonna poolt ülesanne koondada talitusest üks vanemuurija ametikoht ning ta jõudis tööaja kaardistamise põhjal järeldusele, et kahele sarnaste teenistusülesannetega tehnikule ei ole anda piisavalt ülesandeid, mistõttu otsustati koondada üks nendest vanemuurija ametikohtadest. Koondamisele kuuluvate ametikohtade kindlaksmääramine on ametiasutuse pädevuses ning ametiasutuse otsustus koondada üks või teine ametikoht ei ole vaidlustatav (nt Riigikohtu 19.12.2011 otsus nr 3-3-1-50-11, p 12). Nagu eespool märgitud, tuleb ametikohta sisustada ametijuhendi kaudu. Seejuures ei oma tähtsust, et UOJT-s ei olnud eelnevalt kindlaks määratud, kui palju peaks olema talituses konkreetse ametijuhendiga vanemuurija ametikohti, vaid see otsustati vastavalt vajadusele (s.o vakantse vanemuurija ametikoha oleks soovi korral saanud täita ka kolmanda tehnikuga). Oluline on see, et ametiasutuse hinnangul oli koosseisu kärpimise vajaduse ilmnedes UOJT-s võimalik teenistuskohti vähendada tehnikute, kuid mitte jälitusametnike arvelt. UOJT vanemuurija vakantse ametikoha täitmiseks 27.10.2021 avaldatud konkursikuulutusest (kandideerimise tähtaeg 12.11.2021 – dtl 172) nähtub selgelt, et vakantset ametikohta sooviti täita (ja hiljem täidetigi) just jälitusametnikuga, mitte tehnikuga. Kaebaja ei ole ka väitnud, et pärast 01.01.2022 olnuks UOJT-s jätkuvalt teenistuses kaks tehnikut. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja oli koondamissituatsioonis.
15.ATS § 90 lg 5 näeb ette, et juhul, kui koondamisel tuleb valida vähemalt kahe sarnaseid teenistusülesandeid täitva ametniku vahel, siis on teenistusse jäämise eelisõigus isikul, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele enim. Kui eeltoodu alusel ei ole võimalik ametnikke eristada, on teenistusse jäämise eelisõigus kõigepealt ametnikul, kes kasvatab alla seitsmeaastast last, ja seejärel ametnike esindajal või ametnikul, kelle õigustatud ootus vajab suuremat kaitset, arvestades ka ametniku ülalpeetavate arvu.
16.Kuna UOJT juhataja otsustas, et koondatakse üks vanemuurija / tehniku ametikohtadest ning asjaomase ametijuhendi kohaseid ülesandeid täitis kaks vanemuurijat (sh B.J), siis olid koondamissituatsioonis kaebaja (ametikoha ID 51034661) ja teine tehnik (ametikoha ID 51034666) ning nende isikute osas tuli korraldada ATS § 90 lg-s 5 sätestatud ametnike võrdlus. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat ja teist tehnikut on enne kaebajale 24.11.2021 koondamisteate (dtl 117) esitamist võrreldud. Ametnike võrdlusele on viidatud koondamisteates ja võrdluse olemasolu kinnitab Q 23.11.2021 e-kiri koos manusega „Ametnike võrdlustabel JT“ (MTA 07.03.2022 vastuse lisa 8 – dtl 89–92). Küll aga on kaebaja seadnud kahtluse alla, kas kõnealune tabel kujutab endast ATS § 90 lg 5 nõuetele vastavat koondamisanalüüsi.
17.Q on 04.03.2022 selgituses märkinud, et võrdles kaebajat ja teist tehnikut ATS § 90 lg-s 5 ettenähtud kriteeriumite (haridus, töökogemus, teadmised ja oskused, väikelapsed) põhjal ning eelistas teist vanemuurijat eeskätt põhjusel, et tal olid paremad praktilised oskused nõrkvoolu seadmete ja süsteemide osas. Q 23.11.2021 koostatud ametnike võrdluses on kõiki eeltoodud kriteeriume kajastatud, kuigi üsna napisõnaliselt. Kõnealune tabel ei anna siiski ülevaadet ametnike sisulisest võrdlemisest (sh puuduvad põhjendused, milliseid teadmisi, kogemusi või oskusi peetakse olulisemaks ning miks) ja puudub ka selgelt väljendatud eelistus. Samas on Q halduskohtu 31.01.2023 istungil tunnistajana täiendavalt selgitanud, miks ta pidas nõrkvoolu seadmete ja süsteemidega seotud praktilisi oskusi kõige olulisemaks ning miks jäi võrdlus väga üldsõnaliseks (st salastatuse tõttu ei olnud võimalik kajastada spetsiifilisi teenistusülesandeid). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et eeltoodud võrdluses esitatud iseloomustavate andmete pinnalt on siiski arusaadav, et kaebajat hinnatakse madalamalt kui teist tehnikut ning viimase puhul on muu hulgas toodud positiivsena välja 9(12)
3-22-77 asjaolu, et isik omab spetsiifilisi tehnilisi oskusi nõrkvoolutöödes. ATS § 90 lg 5 kohustab ametiasutust arvestama kogumis kõiki sätte esimeses lauses loetletud kriteeriume (ja kui nende põhjal eelistus ei selgu, siis ka sätte teises lauses märgitud asjaolusid), annab norm ametiasutusele seejuures siiski kaalutlusõiguse otsustada, milliseid neist kriteeriumitest pidada teenistusse jäämise eelisõiguse väljaselgitamise kontekstis olulisemateks ja milliseid vähem olulisteks. See ei nõua tingimata kindlate näitajate väljatoomist ja võrdlemist, vaid võib olla ka hinnanguline. Küll peab võrdlus olema objektiivne ja kontrollitav. Halduskohtul peab olema võimalik veenduda, et ametiasutus on kasutanud talle seaduses antud kaalutlusõigust nõuetekohaselt (nt Tallinna Ringkonnakohtu 08.01.2019 otsus nr 3-17-164, p-d 14 ja 16; 15.11.2018 otsus nr 3-18-161, p-d 9–10; 31.10.2014 otsus nr 3-13-2077, p-d 13–14).
18.Kuigi ametnike võrdlus oleks võinud olla märkimisväärselt üksikasjalikumalt n-ö lahti kirjutatud, on teenistusse jäetud tehniku peamine eelis (nõrkvoolutööde oskused) võrdlustabelis siiski kajastatud ning kaebaja poolt esile toodud näitajad, mis on jäetud võrdluses käsitlemata (jälitustegevuse kogemus, erikoolituste läbimine, keelteoskus) või millele ei ole suurt tähendust omistatud (teenistusstaaž), ei olnud Q kohtumenetluses antud selgitusi arvestades nii olulised, et saaks järeldada kaalutlusvea esinemist. Kuna tehniku ametiülesanded ei nõudnud ametijuhendi järgi jälitustoimingute teostamist, vaid jälitusametnikele tehnilise toe pakkumist (sh seadmete korrashoiu tagamine), siis ei olnudki valiku tegemisel põhjust analüüsida isikute võimekust teha jälitustoiminguid, vaid põhjendatud oli keskenduda just tehnilistele oskustele. Ehkki nõrkvoolutööde oskusi või kogemust ei olnud ametijuhendis kvalifikatsiooninõudena sätestatud, puudub mõistlik kahtlus, et nõrkvoolu seadmete ja süsteemidega (nt videosüsteemid, valve- ja läbipääsusüsteemid, arvuti- ja sidevõrgud) seotud praktilised oskused (nt hooldamine ja remont) aitavad tõhusamalt saavutada ametikoha eesmärke (st pakkuda igakülgset tehnilist tuge). Kaebaja poolt läbitud koolitused (nt mehitamata lennumasinate operaatori koolitus – dtl 141; kõrgustes töötamise koolitus – dtl 142) võisid kahtlemata samuti olla teenistusülesannete täitmiseks vajalikud, kuid ka neid ei olnud ametijuhendis kvalifikatsiooninõuetena sätestatud ning pole põhjust pidada neid ilmselgelt olulisemateks oskusteks. Näiteks kõrgustes töötamise koolituse läbimise tunnistusele on märgitud, et tegemist oli üksnes kolmepäevase kursusega.
19.ATS § 90 lg 7 näeb ette, et enne ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamist peab talle võimaluse korral pakkuma samas ametiasutuses tema haridusele, töökogemusele, teadmistele ja oskustele vastavat ning eelmise ametikohaga sarnaste teenistusülesannetega ametikohta. Sätte eesmärk on vältida ametniku teenistusest vabastamist ametnikule sobiva teise vaba ametikoha pakkumise teel. Kui ametiasutuses leidub vabu ametikohti, kuid ametiasutus ei pea neid isiku jaoks sobivateks, peab ta isiku taotlusel esitama vabade ametikohtade loetelu. Kuigi sobiva ametikoha leidmine ja pakkumine on ametiasutuse kohustus, ei välista see isiku enda aktiivsust sobiva ametikoha väljaselgitamisel (nt Riigikohtu 27.03.2018 otsus nr 3-16-340, p-d 13–14).
20.Vaidlust ei ole selles, et MTA-s oli kaebaja teenistusest vabastamise aja seisuga mitmeid täitmata ametikohti (dtl 38–41), kuid koondamisteate järgi ei olnud MTA-l pakkuda kaebajale tema senisele ametikohale sarnaste teenistusülesannetega teist ametikohta. Samas selgitati, et vakantsetest ametikohtadest info saamiseks on võimalik pöörduda personalispetsialisti poole ja aktiivsed töökuulutused on leitavad MTA siseveebist. Halduskohtu istungil esitatud selgituste pinnalt saab järeldada, et kaebaja on vakantsete ametikohtade kohta uurinud ja temale on nende kohta ka teavet antud (sh oli kaebaja teadlik haldusosakonna autojuhi vabast ametikohast), kuid puuduvad andmed, et kaebaja oleks selgelt taotlenud enda ATS § 98 lg 1 p 3 alusel üleviimist mõnele konkreetsele ametikohale. Seega ei ole vastustajale ette heidetav, et kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjas ei ole 10(12)
3-22-77 põhjendatud, miks ei ole temale pakutud neid ametikohti, millele kaebuses on viidatud. Ametikohtade pakkumata jätmist on võimalik põhjendada ka tagantjärele (nt Riigikohtu 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p 17).
21.Ringkonnakohtu arvates ei pidanud vastustaja oma initsiatiivil pakkuma kaebajale tema nimetatud ametikohti, sest need kas ei vastanud kaebaja ettevalmistusele või ei olnud viidatud ametikohtade teenistusülesanded kaebaja varasema ametikoha teenistusülesannetega sarnased. Nagu eespool p-s 13 selgitatud, täitsid UOJT tehnikud märkimisväärselt erinevaid (s.o toetava iseloomuga) ülesandeid, võrreldes jälitusametnikega. Seetõttu ei pidanud kaebajale pakkuma UOJT vanemuurija vakantset ametikohta ja tähtsust ei oma, kas seda ametikohta pakuti teisele koondatavale ametnikule või mitte. Isegi kui kõnealust ametikohta ei olnud ATS § 90 lg 7 järgi kohustust pakkuda ka teisele koondatavale ametnikule, kuid temale seda ikkagi pakuti, ei tulene sellest kaebajale täiendavat õigust, et sama ametikohta tulnuks pakkuda ka temale. ATS § 90 lg 7 on sõnastatud kumulatiivselt ning sellest sättest ei tule ametiasutusele kohustust pakkuda koondatavale ametnikule selliseid ametikohti, mille täitmiseks võivad isikul olla küll vajalikud teadmised, kogemused ja oskused, kuid mille teenistusülesanded ei ole varasema ametikohaga sarnased. Selliste muude ametikohtade pakkumine, kui ametnik ise selleks soovi ei avalda, on otstarbekusotsus. Kuivõrd kaebaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud sisulisi vastuväiteid halduskohtu järeldusele, et kaebaja haridus ja töökogemus ei vastanud MTA uurimisosakonna juhtivuurija, vanemuurija ja vaneminspektori, teabeosakonna peaspetsialisti ning tolliosakonna tolliinspektori ametikohtade nõuetele, samuti olid kõigi nende ametikohtade teenistusülesanded oluliselt erinevad jälitustalituse tehniku teenistusülesannetest, siis ei pea ringkonnakohus selles osas vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi korrata.
22.Ka haldusosakonna autojuhi ametikoha teenistusülesanded ei sarnanenud UOJT tehniku teenistusülesannetega, vaatamata asjaolule, et kaebaja endise kolleegi (tehnikute koordinaatori) 27.12.2022 seletusest (vt MTA 02.01.2023 vastuse lisa 9 – dtl 189–190) nähtuvalt olid kaebaja ülesanneteks nn tehnikatiimis suures osas abitööd ja autojuhtimine (sh olevatki nad enamuse tööajast veetnud autos kas objektidele või neilt tagasi sõites), ning kaebaja on esitanud andmed varasemal ametikohal mitmete sõidukijuhtimise ja liiklusohutusega seotud koolituste läbimise kohta (sh alarmsõidukijuhi koolitus). Ametijuhendi järgi olid kaebaja teenistusülesanded siiski märksa spetsiifilisemad (tehnilist laadi) ega sarnanenud autojuhi tavapäraste ülesannetega. Kui kaebaja soovis enda üleviimist mõnele sellisele vakantsele ameti- või töökohale MTA-s, mille teenistus- või tööülesanded ei sarnane tema poolt seni täidetud teenistusülesannetega, tulnuks tal selleks endal initsiatiivi üles näidata.
23.Kokkuvõttes on kaebaja koondamise tõttu teenistusest vabastamisega seotud dokumendid küll mõningate põhjendamispuudustega, kuid pole alust järeldada, et need oleksid mõjutanud asja otsustamist. Kuna kaebaja teenistusest vabastamine on toimunud õiguspäraselt (st järgitud on ATS § 90 nõudeid), siis ei ole ATS § 105 lg-s 1 märgitud hüvitise väljamõistmiseks alust.
24.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb B.J-i apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 27.03.2023 otsus muutmata.
25.B.J oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud (riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1), kuid on palunud mõista välja ringkonnakohtu menetlusega seotud esindajakulu 1377 eurot (käibemaksu ei lisandu), mis vastab esindaja 9,93 töötunnile hinnaga 150 eurot/tund (käibemaksu ei lisandu). Taotletud suurusega esindajakulu kandmise 11(12)
3-22-77 kohustus seoses praeguse haldusasja lahendamisega ringkonnakohtus on õigusbüroo arvetega HKMS § 109 lg 11 kohaselt tõendatud. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad B.J-i menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. MTA ei ole esitanud andmeid apellatsioonimenetlusega seoses kulude kandmise kohta, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.
26.Menetlusosaliste taotlustest lähtudes asendab ringkonnakohus avaldatavas kohtuotsuses HKMS § 175 lg 3 alusel füüsiliste isikute (v.a menetlusosaliste esindajate) nimed tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.