X kaebus Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ülemisel naril magamisega ajavahemikel 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04– 09.05.2022 ning vangla kohustamiseks väljastama kaebajale tõend alumisel voodikohal magamise vajaduse kohta
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lõpetada haldusasja menetlus kohustamisnõudes.
2.Jätta X kaebus kahju hüvitamise nõudes rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.10.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1, § 67 lg 4 teine lause). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.Viru Vanglas kinnipeetavana viibinud X (edaspidi ka kaebaja) esitas 17.01.2022 Viru Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks (digitaalse toimiku lehed (dtl) 10–11, 12; 98–99; 222– 223) 2750 euro ulatuses seoses sellega, et ta pidi magama ajavahemikul 26.11.2021 kuni 18.01.2022 kambris nari ülemisel voodikohal. Kaebaja sõnul ei võimalda tema terviseseisund nari ülemisel kohal magamist, sest tal on tolmuallergia ja probleemid selja ja põlvega ning tal oli eelnevalt arstitõend alumise voodikoha kasutamiseks. Samas taotluses palus kaebaja
3-22-968 väljastada talle uuesti arstitõend selle kohta, et ta peab magama nari alumisel voodikohal.
2.Kaebaja esitas 28.01.2022 Viru Vanglale uue taotluse kahju hüvitamiseks summas 300 000 eurot selle eest, et ta pidi kartseris magama ülemisel voodikohal.
3.Viru Vangla jättis 21.03.2022. a otsusega nr 6-16/15-3 (dtl 28–30, 152–154) kaebaja 17.01.2022. a ja 28.01.2022. a kahjunõuded järgmistel põhjendustel rahuldamata.
3.1.Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda enda konkreetsesse kambrisse paigutamist ja endale konkreetse voodikoha määramist. Voodikoha paiknemine saaks puudutada isiku õigusi alles siis, kui arst on otsustanud isiku tervislikust seisundist tulenevalt alumise voodikoha kasutamise. Vangiregistri andmetel oli kaebajale 25.02.2021 arsti poolt määratud magamine alumisel voodikohal. 07.01.2022 on vangiregistrisse kantud uus otsus, mille kohaselt võib kinnipeetav magada ülemisel naril. Samasisulise kande on vangla üldarst Henry Silvet teinud kaebaja tervisekaardile 07.01.2022 haigusjuhtumis nr A455: „Digiloo, Liisa süsteemi andmete põhjal on kinnipeetav võimeline magama ülemisel naril“. Kannetest lähtub, et kaebaja terviseseisundit on hinnatud ning meditsiinitöötaja on asunud seisukohale, et kinnipeetavale ei ole ülemisel naril magamine vastunäidustatud. Sellest tulenevalt ei ole ametniku poolt kaebajale ülemise voodikoha määramine õigusvastane.
3.2.Kaebaja tervisekaardis on 26.02.2021 haigusjuhtumis nr A3669 diagnoositud õietolmu põhjustatud allergiline riniit ning vangla on talle määranud allergia raviks vajadusel Loratin tabletid. Tõene ei ole kaebaja väide, et ülemisel voodikohal puhub talle ventilatsioonist tolmu näkku, sest vangla hoone ventilatsioon on ehitatud selliselt, et katuselt sissevõetav värske õhk filtreeritakse enne kambritesse juhtimist, mistõttu ventilatsioonist tolmu sattumine kambrisse ei ole võimalik. Kambri korrashoidmine on kinnipeetava enda kohustus ning kaebaja saab seetõttu ise vältida kambrisse tolmu kogunemist, pühkides tasapindadelt niiske lapiga tolmu ja pestes kambri põrandat. Kui kinnipeetav ei hoia oma kambrit korras, võib kambri põrandalae ja tasapindadele kogunenud tolm tõepoolest kambris lenduda, kuid tõenäoliselt satub see kõigepealt alumisele voodikohale, mitte ülemisele. Sellest tulenevalt ei ole kaebaja põhjendus alumise voodikoha määramiseks allergia põhjendusel pädev ning tolmu võimalik lendumine kambris tuleneb temast endast.
3.3.Kaebaja tervisekaardi väljavõtte kohaselt on ta kaevanud probleeme selja ja põlvega juba alates 2021. aasta märtsikuust ning saanud vanglalt terviseprobleemide lahendamiseks vastavat ravi. Samas puuduvad kaebaja tervisekaardil andmed, millest nähtuks, et kaebaja oleks kurtnud, et ta ei saa tervise tõttu kasutada redelit ülemise voodikoha kasutamiseks ning see oleks tekitanud talle valu. Vangla üldarst on 07.01.2022 tuvastanud, et kaebaja tervislik seisund võimaldab tal kasutada ülemist voodikohta. Kinnipeetav ei ole ise pädev andma hinnangut oma tervislikule seisundile, seda saab teha ainult meedik. Vangla üldarsti H. Silveti 21.03.2022 antud selgituste kohaselt ei vaja kaebaja magamiseks alumist nari. Vangla meditsiiniõe Katrin Venela 21.03.2022 edastatud arvamuse kohaselt on kaebaja üldfüüsiline vorm hea, sest ta on näinud, kuidas kaebaja teeb eluosakonnas trenni. Ka üksuse juht on märkinud, et kaebaja on eluosakonnas teinud poksitrenni ja treeninud ennast rööbaspuudel. See näitab, et kaebajal puuduvad sellised terviseprobleemid, mille tõttu ta ei saaks ülemist voodikohta kasutada. Ei ole eluliselt usutav, et kaebaja oleks ülemise nari kasutamisel talunud kannatusi ja seda oleks võimalik käsitada väärikuse alandamise või suisa piinamisena.
4.X esitas 25.04.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub mõista Viru Vanglalt välja kahjuhüvitise 50 eurot iga päeva eest, mil ta pidi 55 päeva jooksul, s.o perioodil 26.11.2021–18.01.2022 magama nari ülemisel voodikohal, kuigi arst oli talle tema seljaprobleemide ja tolmuallergia tõttu varem määranud magamise nari alumisel voodikohal. Samuti soovis kaebaja, et talle antaks tagasi õiend selle kohta, et talle on vajalik alumisel naril
3-22-968 magamine. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-22-968.
5.Kaebaja esitas 09.05.2022 Viru Vanglale kahju hüvitamise taotluse (dtl 234–235), milles soovis talle kahjuhüvitise 1000 euro maksmist selle eest, et ta pidi magama 11 päeva jooksul, s.o perioodil 29.04.2022–09.05.2022 nari ülemisel voodil, kuigi see oli talle tolmuallergia ning selja ja põlvede probleemide tõttu vastunäidustatud.
6.Viru Vangla tagastas 28.06.2022. a kirjaga nr 6-16/136-2 (dtl 120, 236) kaebaja 09.05.2022. a kahjunõude, leides, et tegemist on korduva pöördumisega.
7.X esitas 28.07.2022 halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles palub mõista vanglalt tema kasuks välja 11 000 euro suuruse kahjuhüvitise seoses sellega, et ta oli sunnitud magama ajavahemikul 29.04.2022–09.05.2022 nari ülemisel voodikohal, kuigi tal on tolmuallergia ning selja- ja põlveprobleemid. Kaebus registreeriti haldusasjana nr 3-22-1662.
8.Kaebaja esitas 25.08.2022 Viru Vanglale taotluse (dtl 100, 224), milles muu hulgas palus anda talle alumine nari kuni tema karistuse lõpuni.
9.Viru Vangla jättis 01.11.2022. a vastusega nr 6-10/28020-2 (dtl 265–266) kaebaja 25.08.2022. a taotluse kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel rahuldamata.
9.1.Vanglal on kinnipeetava kambrisisese paigutamise otsustamisel lai kaalutlusruum ja üldjuhul ei ole kinnipeetaval õigust nõuda just temale meeldiva magamiskoha saamist. Vangla tervishoiutöötaja ei ole kinnitanud, et kaebaja tervislik seisund nõuaks alumist magamiskohta. Tervisekaardi andmetel on kaebaja allergia saadud kontrolli alla. Usutav ei ole ka arvamus, et kambris on üleval tolmu kontsentratsioon suurem kui alumisel magamiskohal. Seega ei anna asjaolud alust väitmaks, et kaebajale tuleks tema allergia tõttu määrata alumine magamiskoht.
10.Kaebaja esitas 04.11.2022 vangla 01.11.2022. a vastusele vaide (dtl 110–112).
11.Tartu Halduskohus jättis 04.11.2022. a ja 31.03.2023. a määrustega kaebused haldusasjades nr 3-22-968 ja nr 3-22-1662 käiguta. 31.03.2023. a määrusega liitis kohus haldusasjad nr 3-22-968 ja 3-22-1662 ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-22-968.
12.Tartu Halduskohus võttis 04.05.2023. a määrusega menetlusse X kaebuse Viru Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ülemisel naril magamisega ajavahemikel 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04.2022–09.05.2022 ning vangla kohustamiseks väljastama kaebajale tõend alumisel voodikohal magamise vajaduse kohta.
13.Viru Vangla esitas kaebusele 05.06.2023 vastuse, milles palus jätta kaebuse rahuldamata.
14.Kohus selgitas 29.08.2024. a kohtunõudes kaebajale, et kaebaja kinnipidamisasutusest vabanemise tõttu esineb kohustamisnõude osas menetluse lõpetamise alus, ning palus kohut teavitada, kas kaebaja taotleb kohustamisnõuet puudutavas osas menetluse jätkamist vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kohus selgitas, et kui kaebaja kohtunõudele ei vasta, lõpetab kohus kohustamisnõudes asja menetluse.
15.Kohus palus 29.08.2024. a kohtunõudes Viru Vanglal esitada kohtule täiendavad selgitused ja tõendid. Viru Vangla esitas need kohtule 09.09.2024.
16.Kohus jättis 17.09.2024. a määrusega rahuldamata Viru Vangla 09.09.2024. a taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks, andis pooltele tähtajad täiendavate seisukohtade, taotluste ja tõendite esitamiseks ning teavitas pooli asjas kohtulahendi teatavaks tegemise ajast.
17.1.Arst oli määranud kaebajale tema seljaprobleemide ja tolmuallergia tõttu magamise nari alumisel voodil. Kaebaja paigutati aga kambrisse koos kinnipeetavaga, kellel olid samuti seljaprobleemid ja arsti poolt määratud alumine nari, mistõttu pidi kaebaja magama ülemisel voodil. Kaebajale on tekitatud tervisekahju. Kaebaja ei saanud üleval naril olles magada, kuna näole puhus tolmu, mis rikkus kaebaja une ning tekitas peavalud ja õhupuuduse. Kaebajal olid hingamisraskused ning tal tekkisid nohu ja probleemid vererõhuga. Lisaks ärritas tolm kaebaja nahka, tal tekkisid vistrikud ja punased plekid ning tema silmad olid vesised ja sügelesid. Kaebaja probleeme süvendasid tema selja- ja põlveprobleemid (seljanärvide pitsumine ja probleemid ligamentidega põlvedes). Kaebajat ei saadetud arsti juurde, et tuvastada, kas tal on astma, kuid talle anti balloon, mida antakse astmaatikutele. Hiljem anti kaebajale vabastus koristamisest ja õiend alumisel voodikohal magamiseks umbes 4 kuuks, kuni 01.09.2022, kuid seda ei pikendatud. Kuna voodi redelit ei olnud võimalik kasutada, pidi kaebaja voodilt maha hüppama, mis põhjustas talle valu. Kõik saadud tervisekahju ilmingud möödusid ajaga.
17.2.Vangla väide, et ventilatsioon ei puhu tolmu välja, on vale. Kaebaja viibib pidevalt lukustatud kartseris, kus esemeid on minimaalselt ning madratsit, tekki ja patju pole hommikust õhtuni kambris, aga seal on ikka tolmune. Kaebaja koristab kolm korda päevas. Ventilatsioon puhub nii palju tolmu, et ülemisel voodinaril tekib tolmukiht, mida on teatud nurga alt näha. Ka siis, kui kambris pole mitu päeva kedagi viibinud, koguneb sinna tolm, ja enne, kui asjad oma kohale panna, tuleb teha suurpuhastus.
18.Vastustaja leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
18.1.Kuigi kinnipeetavate tervishoiuvaidlused on avalik-õiguslikud, tuleb materiaalõiguses lähtuda valdkonnapõhisest regulatsioonist. Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS) 41. peatükk (VÕS § 758 jj).VÕS § 770 lg 4 järgi peab kahju tekkimist tõendama patsient. Kohtupraktikas on üheselt omaks võetud arusaam, et patsient ei saa nõuda raviotsustust (sh talle tervisest lähtuva erisuse tegemist) enda suva järgi – selleks peab olema meditsiiniline näidustus. Kui kaebaja heidab vanglale ette, et vangla tervishoiutöötaja ei otsustanud, et kaebajale tuleb teha tervisest lähtudes soodustusi, tuleb kaebajal esmalt tõendada, et arstiteaduse keskmise taseme kriteeriumist lähtudes oleks sellise otsuse tegemine olnud vältimatu ning selle tegemata jätmine oli raviviga. Kaebaja ei ole selliseid tõendeid esitanud.
18.2.Mitmes haldusasjas (nt nr 3-22-2408, nr 3-22-1887) ei ole kohtud pidanud kaebaja väiteid alumise magamiskoha vajadusest põhjendatuks. Tõsiseltvõetav ei ole ka väide, et kambri ülemisel voodikohal magamine oleks allergikule ebasobivam. Kambritesse sisenev sundventilatsiooni õhk on esiteks filtreeritud, teiseks ei asu kambri ventilatsiooniava mitte voodi, vaid ukse kohal, ehk asub magamisasemest eemal. Seega ei puhu õhk sealt kinnipeetavale otse näkku.
18.3.Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei saanud ülemise magamiskoha redelit kasutada. See ei ole ka usutav. Arvestades, et kaebajal on olnud erinevaid probleeme valuvaigistavate ravimite manustamisega, tekitab see vähemalt küsitavuse kaebaja väidetavate valuprobleemide osas – reaalsete valudega inimene ei riku valuravi skeemi. Seega ei ole usutav (lisaks sellele, et puuduvad tõendid, nagu oleks vangla tervishoiutöötaja alumise magamiskoha jätnud määramata õigusvastaselt), et ülemisel magamiskohal magamine oleks kaebajale üldse kahju tekitanud. See, et arsti otsused võivad olla konkreetse ajahetke terviseseisundit arvestades erinevad, ei ole kindlasti piinamine. Pigem annab see tunnistust sellest, et kinnipeetavat uuritakse põhjalikult.
KOHTU SEISUKOHT
3-22-968
19.Kohus otsustab esmalt menetluse lõpetamise kohustamisnõude osas (I) ning lahendab seejärel kaebuse sisuliselt kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas (II). Viimasena esitab kohus lõppjäreldused ja teeb vajalikud menetluslikud otsustused (III). I
20.Kohtule teadaolevalt on kaebaja käesolevaks ajaks kinnipidamisasutusest vabanenud. Sel põhjusel on kaebaja õiguste kaitse vajadus seoses kohtule esitatud nõudega vangla kohustamiseks väljastama talle tõend vangla kambris alumisel voodikohal magamise vajaduse kohta ammendunud. Sellises olukorras kohaldub analoogia korras HKMS § 152 lg 1 p 4, mis sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. HKMS § 152 lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel menetlust, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Kuigi kaebaja on saanud 29.08.2024. a kohtunõude vastavate kohtu selgitustega kätte pärast kohtunõudega kaebajale vastamiseks määratud tähtpäeva, ei ole kaebaja kohtunõudele kuni käesoleva otsuse tegemise ajani vastanud. Seega ei ole kaebaja taotlenud kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele üleminekut ning kohtule ei ole ka teada asjaolusid, miks peaks olema eraldi vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik.
21.Eeltoodud põhjendustel lõpetab kohus HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel asja menetluse kohustamisnõuet puudutavas osas. II
22.Kaebaja palub hüvitada talle kahju, mis tekkis talle väidetavalt Viru Vangla õigusvastase tegevusega, mis seisnes selles, et tal ei võimaldatud magada kambris nari alumisel voodil. Hüvitamisnõue hõlmab perioode 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04.2022–09.05.2022.
23.Vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigeaegselt andmata või toiming õigeaegselt sooritamata ja sellega rikuti isiku õigusi (RVastS § 7 lg 2). RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Eelnevalt viidatud sätetest tulenevalt kuulub mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamisele, kui haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja tegu või tegevusetus on leidnud aset avalik-õiguslikus suhtes, tegemist on süülise õigusvastase teo või tegevusetusega, millega rikuti mõnda RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud isiku subjektiivset õigust; õiguste rikkumise tagajärjel tekkis isikul kahju; esineb põhjuslik seos õigusvastase teo või tegevusetuse ja isikul tekkinud kahju vahel ning kahju ei olnud võimalik vältida esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega. Juhul, kui üks nimetatud eeldustest ei ole täidetud, puudub alus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks.
24.Kaebaja väitel tekitas vastustaja talle õigusvastaselt tervisekahjustusi sellega, et ei võimaldanud tal magada nari alumisel voodil. Kaebus puudutab nari ülemisel voodil magamist perioodidel 26.11.2021–18.01.2022 ja 29.04.2022–09.05.2022. Kuigi kaebaja on kohtumenetluses viidanud sellele, et kambris oleva ventilatsiooniava ümber kogunes tolmu ja kambri ülemises osas oli õhk tolmusem, ei ole ta siiski vanglale esitatud kahjunõuetes ega
3-22-968 kaebustes kohtule heitnud vastustajale ette seda, et vangla oleks jätnud ventilatsioonisüsteemi regulaarselt hooldamata ja ventilatsioonisüsteem ei oleks seetõttu toiminud nõuetekohaselt. Küll aga saab kohus asja lahendamisel arvestada kaebaja viiteid sellele, et kambri ülaosas oli ventilatsiooniava läheduse tõttu rohkem tunda õhu, sealhulgas selles sisalduva tolmu liikumist. Tegemist on eluliselt usutava väitega.
25.Tulenevalt justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 1 p-st 1 võib kambri sisustusse kuuluda kahekordne voodi. Viru Vangla kodukorra p 3.8 kohaselt määrab kinnipeetavale kambri ja voodikoha vanglateenistuse ametnik. Vangistusseaduse (VangS) §-st 11, mis reguleerib kinnipeetava paigutamist, ei tulene vanglale juhiseid selleks, kuidas määrata kinnipeetavale voodikohta kahekordses voodis. Küll aga tuleneb VangS § 11 lg-st 1 põhimõte, et kinnipeetava paigutamisel tuleb muu hulgas arvestada kinnipeetava terviseseisundit. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on selgitanud, et riik peab inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 3 alusel kindlustama, et isikut hoitakse kinni tingimustes, mis tagavad adekvaatselt tema tervise ja heaolu, ning haige inimese kinnipidamistingimused peavad tagama selle, et tema tervis on kaitstud (vt Riigikohtu 05.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-57-12, p 10 ja seal viidatud EIK praktika). Riigikohus selgitas samas lahendis, et kinnipeetava tervise piisava kaitsmise jaoks võib osutuda vajalikuks ka täiendavate, õigusaktides vanglakambrile sätestamata nõuete järgimine. Terviseprobleemidega kinnipeetava puhul on üheks oluliseks kaalutluseks, millest tema paigutamisel lähtuda tuleb, tema tervise kaitsmise vajadus (vt Riigikohtu 05.12.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-57-12, p 11). Seega, kui vastava kvalifikatsiooniga isik on leidnud, et kaebajal esinesid meditsiinilised näidustused konkreetsel, s.o antud juhul nari alumisel voodikohal magamiseks, tuli vanglal kaebaja tervise piisavaks kaitsmiseks seda otsust järgida.
26.Vastustaja on juba 21.03.2022. a vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele (dtl 28–30) märkinud, et vangiregistri andmetel oli kaebajale 25.02.2021 arsti poolt määratud magamine alumisel naril. Vastustaja on toonud ära 25.02.2021. a vangiregistri kande sisu enda 09.09.2024. a vastuses kohtunõudele (dtl 371–372). Viidatud vangiregistri kandest (dtl 371) nähtub järgnev: „Otsus: Arsti poolt määratud alumine nari“. Kommentaar: Meditsiinilistel näidustustel“. 25.02.2021 ehk vangiregistri kande tegemisega samal päeval vangla üldarsti H. Silveti poolt kaebaja tervisekaarti tehtud kande (haigusjuht nr A3669, dtl 330–331) kohaselt kurtis kaebaja allergilise riniidi üle ning rääkis, et ninast jookseb vesist eritist ja silmad sügelevad. Seda, et kaebaja oli soovinud allergia tõttu alumisele narile ja ta oli seetõttu registreeritud nahaarsti ja üldarsti vastuvõtule, nähtub kaebaja tervisekaarti 17.01.2021 üksuse õe Katrin Venela poolt tehtud kandest (haigusjuht nr A3133, dtl 330). Seega saab tervisekaardi andmetest järeldada, et kaebajale oli arsti poolt näidustatud nari alumisel voodil magamine kaebaja allergiliste reaktsioonide tõttu. Viidatud vangiregistri kandest ei tulene selle kehtivusaega, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et vastav arsti otsus kehtis kuni vastupidise uue otsuse tegemiseni. Vastustaja kinnitusel oli alles 07.01.2022 vangiregistrisse kantud uus otsus, mille kohaselt võis kaebaja magada ülemisel naril. Samasisulise kande on arst H. Silvet teinud 07.01.2022 kaebaja tervisekaardile (haigusjuht nr A455, dtl 352). Veel on kohtule esitatud andmed selle kohta, et arst määras kaebajale uuesti magamiseks alumise nari (kuni 01.09.2022) 08.05.2022. Selle kohta oli tehtud 08.05.2022 kanne vangiregistrisse (dtl 371), milles on märgitud järgnev: „Otsus: Magamiseks alumine nari kuni 01.09.2022“.
26.1.Kaebaja tervisekaardi kannetest ilmneb, et alates 2022. a jaanuarist hakkas kaebaja paluma meditsiinitöötajatelt talle alumisel naril magamise määramist ka põhjusel, et tal oli selja- ja põlvevalu (vt nt 22.01.2022. a haigusjuht nr A1619, dtl 353; 05.02.2022. a haigusjuht nr A2915, dtl 354; 04.03.2022. a haigusjuht nr A6465, dtl 357; 05.03.2022. a haigusjuht nr A6513, dtl 357). Kaebajale seda ei võimaldatud. Ka 28.04.2022, s.o päev enne kaebajale
3-22-968 väidetava kahju tekitamise teist perioodi, kurtis kaebaja üksuse õele seljavalu ning õde selgitas kaebajale, et arst ei määranud talle alumist nari (haigusjuht A10571, dtl 362). 05.05.2024. a vastuvõtul kurtis kaebaja aga allergiasümptomite üle, arvates, et neid suurendab õietolm, ning arst pidas vajalikuks määrata kaebajale magamiseks alumise nari kuni 01.09.2022. Vangiregistrisse on sellekohane kanne tehtud 08.05.2022.
27.Eeltoodust nähtub, et praeguses asjas vaidluse all olevast perioodist oli vangiregistri andmetel kaebajale arsti poolt näidustatud magamine nari alumisel voodikohal ajavahemikul 26.11.2021–07.01.2022 ja 09.05.2022 (öö). Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu aga seda, et arst oleks teinud vangiregistrisse kande kaebajale alumise voodikoha määramise kohta, mida vanglateenistuse ametnikud oleksid pidanud kaebajale voodikoha määramisel arvestama, ajavahemikke 08.01.2022–18.01.2022 ja 29.04.2022–08.05.2022 puutuvas osas. Selle kohta, miks ei saanud kaebaja alates 26.11.2021 magada nari alumisel voodil, märkis vastustaja vastuseks kohtunõudele, et saab lähtuda ainuüksi tervisekaardil olevast infost. Kaebaja tervisekaarti 29.12.2021 tehtud kandest (haigusjuht A28565, dtl 352) ilmneb, et kaebaja oli soovinud teada, miks ta ei ole alumisel naril, ning õde selgitas talle, et hetkel ei olnud teada, kas alumise nari tõend oli olemas, ja valvur pidi uurima. Seega viitavad kohtule esitatud tõendid sellele, et ametnikud on perioodil 26.11.2021–07.01.2022 (samuti ka 08.05.2022) õigusvastaselt jätnud välja selgitamata vangiregistris kaebaja paigutamise kohta tehtud märkused. Kaebajal olid kuni 07.01.2022 ning alates 08.05.2022 kehtivad tõendid nari alumisel voodikohal magamiseks ja ametnikud pidid nendest kaebaja paigutamisel lähtuma. Arvestades käesolevas otsuses eelnevalt välja toodud õiguslikku regulatsiooni ja kohtupraktikat kinnipeetavate paigutamise kohta, leiab kohus, et ametnike poolt kaebajale nari alumisel voodikohal magamise mittevõimaldamine vaidlusalusest perioodist alates 26.11.2021 kuni 07.01.2022 ja 09.05.2022 ei olnud kooskõlas kaebajale arsti poolt näidustatu ja kaebaja tervise kaitse eesmärgiga ning oli seetõttu õigusvastane.
28.Kohus mõistab kaebajat selliselt, et kaebaja hinnangul oleks talle pidanud olema tagatud nari alumisel voodil magamine kogu asjas vaidluse all oleva perioodi vältel, s.o ka ajavahemikel 08.01.2022–18.01.2022 ja 29.04.2022–08.05.2022. Kohtule arusaadavalt oli kaebaja paigutamine nendel ajaperioodidel nari ülemisele voodile tingitud ennekõike arsti H. Silveti 07.01.2022. a otsusest, et kaebaja võib magada ülemisel naril (vangiregistri kanne ja tervisekaardil haigusjuht nr A455, dtl 352), ning arsti Viktoria Pronevitši 05.03.2022 antud hinnangust, et seoses kaebaja põlveliigese valudega ei ole kaebaja alumisele voodile paigutamiseks näidustust (haigusjuht nr A6513, dtl 357). Hiljem on üksuse õde kaebajale alumise voodi võimaldamisest keeldumisel tuginenud samuti arsti otsusele (nt 05.03.2022. a haigusjuht A6522, dtl 358; 28.04.2022. a haigusjuht nr A10571, dtl 362).
28.1.Kaebaja tervisekaarti 07.01.2022 tehtud kande järgi tegi arst H. Silvet sel päeval otsuse kaebaja ülemisel naril magamise võimalikkuse kohta digiloo, LIISA süsteemi andmete põhjal. Kuigi asja materjalide hulgas ei ole teavet selle kohta, millised andmed kaebaja tervise kohta olid kantud digilukku ja LIISA süsteemi, ei pea kohus selle väljaselgitamist asja õigeks lahendamiseks vajalikuks. Kohus saab arsti 07.01.2022. a otsust kui ühte tõendit kaebaja tervislike vajaduste kohta hinnata koosmõjus kaebaja vanglasisesesse tervisekaarti kantud andmetega ja kaebaja esitatud väidetega. Arsti V. Pronevitši 05.03.2022. a sissekandest tervisekaarti nähtub aga, et ta tuvastas sel päeval, et kaebaja kõnnib normaalselt, ei lonka ja „läbivaatamisel patella kergelt fluktueerib, liiges paistes ei ole“. Samuti teostas arst kaebaja põlveliigesest ultraheliuuringu, mille tulemusel liigeses lisavedelikku ei täheldatud. Vastuvõtu tulemusena ei leidnud arst kaebajale alumise nari määramiseks näidustust.
3-22-968
29.Kaebaja ei ole viidanud ühelegi sellisele asjaolule, mis annaks veenvat alust kahelda arsti H. Silveti 07.01.2022. a otsuse või arsti V. Pronevitši 05.03.2022. a otsuse õigsuses ning selles, et arstid on otsuste tegemisel võtnud igakülgselt arvesse kaebaja terviseseisundit. Kaebaja on üksnes üldiselt märkinud, et tal oli tolmuallergia ning selja- ja põlvevalud. Samas võivad isikul avalduvad allergia sümptomid ajas muutuda ning arst on pädev hindama, kas nendest sümptomitest tulenevalt on isikule konkreetsel ajal vajalik mingit sorti erikohtlemine või mitte. Samuti on võimalik, et arst muudab oma seisukohta isiku tervisest tulenevate vajaduste kohta mingitest kolmandatest mõjuteguritest tulenevalt, näiteks kevadine õietolm, nagu see praegusel juhul nähtub H. Silveti poolt 05.05.2024. a vastuvõtul antud hinnangust. Valuaistingutega seotud kaebuste puhul saab aga arst hinnata isikule eritingimuste määramata jätmisel (antud juhul ülemisele voodile minemisel ja sealt alla põrandale tulemisel) tekkivate täiendavate vaevuste raskust. Lisaks saab arst määrata sellisel juhul patsiendile valuravi.
29.1.H. Silveti 07.01.2022. a otsusele eelnevalt kaebaja tervisekaarti tehtud sissekannetest ei ilmne, et kaebajal oleks olnud sel ajal, s.o talvisel perioodil, tihedalt probleeme allergiaga. Allergilist löövet on kaebaja kurtnud küll näiteks 13.11.2021 (haigusjuht nr A24523, dtl 349) ja 29.12.2021 (haigusjuht nr A28565, dtl 352), kuid esimesel juhul ei olnud meditsiinitöötaja kande kohaselt visuaalselt allergilist löövet kaebaja näol ega kehal näha ja kaebaja silmad ei punetanud, ning teisel juhul oli kaebaja näol näha veidi punetavaid laike, kuid mitte tugevat allergilist reaktsiooni. Lisaks on kaebaja tervisekaardist nähtuvalt talle olnud pidevalt tagatud allergia ravi (Loratin). Asjaolusid, mille pinnalt oleks pidanud arst leidma, et nari ülemisel voodil, s.t ventilatsiooniavale lähemal magamine oleks olnud kaebajale tema allergiavaevuste tõttu vastunäidustatud ja kahjustanud seetõttu tema tervist, kaebaja tervisekaardist sellel ajaperioodil ei nähtu.
29.2.Asja materjalidest ei saa ka järeldada, et ülemisele narile liikumine ja sealt alla tulemine oleks olnud kaebajale tema selja- ja põlvevaevuste tõttu võimatu või oluliselt raskendatud või oleks see olnud kaebaja tervist täiendavalt kahjustav. Kaebajale oli pidevalt tagatud vastav valuravi (paratsetamool, Gabapentin, pregabaliin või pipraplaaster). Kaebaja väited sellest, et voodi redel oli valesti ehitatud ja ta ei saanud seetõttu seda korralikult kasutada, ei anna kohtule siiski veenvat alust arvata, et ainsaks voodilt alla tulemise viisiks oli sealt maha hüppamine.
29.3.Seega ei nähtu kohtule asjaolusid, millest tulenevalt tuleks pidada kaebaja paigutamist perioodidel 08.01.2022–18.01.2022 ja 29.04.2022–08.05.2022 nari ülemisele voodile õigusvastaseks.
30.Kohus kontrollib järgnevalt, kas kaebajale tekkis perioodil 26.11.2021–07.01.2022 ja 09.05.2022 nari ülemisel voodil magamise tõttu tema väidetud tervisekahju RVastS § 9 tähenduses. Kaebaja kirjeldab väidetavat tervisekahju selliselt, et ta ei saanud magada, tal olid peavalud, õhupuuduse tunne ja hingamisraskused. Samuti tekkisid kaebajal nohu, probleemid vererõhuga, vistrikud ja punased plekid nahale ning tema silmad olid vesised ja sügelesid. Kaebaja sõnul süvendasid tema probleeme tema selja- ja põlveprobleemid (seljanärvide pitsumine ja probleemid ligamentidega põlvedes). Kuna voodi redelit ei olnud kaebaja sõnul võimalik kasutada, tuli tal ülemiselt voodilt maha hüpata, mis põhjustas talle valu. Kaebaja avaldas kohtule ka seda, et kõik saadud tervisekahju ilmingud möödusid ajaga.
31.RVastS ei ava selle §-s 9 nimetatud tervise kahjustamise olemust ega sisu. VÕS-s kasutatud tervisekahjustuse mõiste kohta on õiguskirjanduses selgitatud, et see tähendab isiku kehalise või vaimse heaolu seisundi halvenemist. Tervisekahjustuseks saab lugeda mistahes hälbe tekitamist inimorganismi normaalse ja tavapärase seisundiga võrreldes. Tervisekahjustuseks võib seetõttu lisaks füüsilise mõjutusega isiku kehalise terviklikkuse
3-22-968 rikkumise tagajärjel tekkivale organismi talitluse häirele pidada ka organismi seesmisi patoloogilise seisundeid, mis võivad olla põhjustatud ka inimese psüühika mõjutamisest (vt P. Varul jt (toim). Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Juuraveeb.ee, § 1045 kommentaar p 3.3). Kehavigastusega on tegemist juhul, kui füüsilise mõjutusega rikutakse isiku kehalist terviklikkust (nt vigastatakse kätt), tervisekahjustusega aga juhul, kui kehalist terviklikkust kui sellist ei rikuta, kuid esineb muu, nt viirusest, bakterist vms põhjustatud organismi seesmine patoloogiline seisund (nt kopsupõletik, psüühikahäire) (vt P. Varul jt (toim.). Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Juuraveeb.ee, § 129 kommentaar p 4.2). Karistusõiguses on tervisekahjustust kirjeldatud kui inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisundit, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, s.t tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist (J. Sootak, P. Pikamäe (toim.). Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juuraveeb.ee; § 118 kommentaar p 3).
32.Esmalt leiab kohus, et kaebaja tervise kahjustamiseks ei saa pidada pelgalt kaebaja kirjeldatud peavalu talumist ja võimetust magada. Valu kannatamine võiks teatud raskusastme ületamisel kvalifitseeruda inimväärikuse alandamiseks (vt nt Riigikohtu 17.06.2021. a otsus asjas nr 3-19-1416, p 46). Valu kannatamisest ega magamatusest muude tervisevaevuste tekkimist ei ole kaebaja aga väitnud. Lisaks ei ole eluliselt usutav, et kaebajale põhjustas selja- ja põlvevalusid just nari ülemisele voodile liikumine ja sealt alla tulemine, vaid tõenäoliselt oli see tegevus kaebajale tema selja- ja põlvevalude tõttu pelgalt vaevalisem ja ebameeldivam, kui see oleks olnud ilma valudeta. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu, et kaebajal oleks olnud probleeme ka kõrge vererõhuga. Näiteks on kaebajal 09.01.2022 mõõdetud vererõhu näiduks RR 130/70 (haigusjuht nr A526, dtl 352) ja 12.01.2022 RR 120/80 (haigusjuht nr A860, dtl 353), mida saab pidada normikohaseks.
33.Kaebaja tervisekaarti kantud andmetega on tõendatud, et kaebaja füüsiline heaolu oli aegajalt rikutud allergiliste reaktsioonide avaldumisega. Näiteks tuvastas meditsiinitöötaja 2021. a detsembris kaebaja näol punetavad laigud (kuid siiski mitte tugeva allergilise reaktsiooni) (vt 29.12.2021. a haigusjuht nr A28565, dtl 352) ning 2022. a mais skleerade (s.o silmavalgete) kerge punetuse (12.05.2022. a haigusjuht nr A11758, dtl 363). Kuigi 2021. a novembris ja detsembris ega 2022. a mais ei ole kaebaja tervisekaardil fikseeritud raskendatud hingamist, nohu või silmade vesisust, ei saa kaebajal 2021. a mais tuvastatud majatolmu allergia (dtl 338) tõttu selliste sümptomite esinemist ka 2021. a novembris ja detsembris ning 2022. a mais täielikult välistada.
34.Kohus leiab aga, et kaebajal allergiliste reaktsioonide avaldumise ja vastustaja õigusvastase tegevuse (s.o kaebajale ajavahemikel 26.11.2021–07.01.2022 ja 09.05.2022 alumise voodi mittevõimaldamise) vahel puudub piisav põhjuslik seos. Tõendite pinnalt ei ole tuvastatav kaebaja tolmuallergia süvenemine nari ülemisel voodil magamise ajal.
35.Nagu kohus eespool märkis, on kaebajal 10.05.2021 uuringute alusel diagnoositud allergia majatolmule (tervisekaardi kanne dtl 338). Samuti on kaebajal 26.02.2021 diagnoositud õietolmu põhjustatud allergiline riniit (haigusjuhtum nr A3669, dtl 331). Seda aga, et kaebaja allergiast põhjustatud sümptomid oleksid nari alumisel voodil magamise ajal leevenenud ja ülemisel voodil magamise ajal süvenenud, ei saa tema tervisekaardi andmetest järeldada. Kaebajal avaldusid allergiaga seostatavad sümptomid ka ajal, mil ta magas nari alumisel voodil. Näiteks on kaebaja kurtnud allergilist löövet ja talle on määratud raviks Loratin tabletid 11.05.2021 (haigusjuht nr A9661, dtl 340). 07.06.2021 on kaebaja kurtnud hingamisraskusi ja ninakinnisust, sest kambris on umbne, ja talle pakuti raviks Loratin tabletti (haigusjuht nr A11888, dtl 341). Allergilist löövet on kaebaja kurtnud 19.06.2021 (haigusjuht nr A12876, dtl 341), 11.08.2021 (haigusjuht nr A16746, dtl 342–343), 26.08.2021 (haigusjuht
3-22-968 nr A17820, dtl 343), 29.08.2021 (haigusjuht nr A18008, dtl 343), 16.09.2021 (haigusjuht nr A19584, dtl 345–346), 18.09.2021 (haigusjuht nr A19762, dtl 346) ja 13.11.2021 (haigusjuht nr A24523, dtl 349). Silmade punetust ja valulikkust ning raskusi hingata on samas kaebaja seostanud ka sellega, et osakonna päevaruum ja koridor on tolmune (16.02.2022, haigusjuht nr A4289, dtl 355). Seega nähtub eelnevast, et kuigi kaebajale võimaldati pärast arsti 25.02.2021. a otsuse tegemist magada pikemat aega nari alumisel voodil, esines tal ka sel ajal korduvalt allergilisi vaevusi.
36.Eeltoodust tulenevalt puuduvad asjas tõendid asumaks seisukohale, et just vangla poolt kaebajale alumise voodikoha võimaldamata jätmine oleks talle põhjustanud allergiliste reaktsioonide avaldumises seisneva tervisekahju. Kuna põhjuslik seos vangla (osaliselt) õigusvastase tegevuse ja kaebaja tervisekahjustuste vahel puudub, ei ole võimalik kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõuet rahuldada. III
37.Eespool toodud põhjendustel jätab kohus kaebuse kohustamisnõudes läbi vaatamata ja hüvitamisnõudes täielikult rahuldamata.
38.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg-st 4 tulenevalt kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud kaebaja, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Kui kohtule kuludokumente ja menetluskulude nimekirja ei esitata, siis menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1).
39.Kaebus on olnud hüvitamisnõude osas riigilõivuvaba, kuivõrd tulenevalt riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p-st 12 ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Kohus on kaebust menetlusse võttes ekslikult märkinud, et kaebus on riigilõivuvaba kogu ulatuses. Kohustamisnõude esitamisel oleks kaebajal tulnud siiski tasuda riigilõiv 20 eurot (RLS § 60 lg 1). Kuivõrd kohus jätab käesoleva määrusega kaebuse kohustamisnõudes läbi vaatamata, ei ole riigilõivu mittetasumine ega selle tasumisest vabastamata jätmine praegu määrav. Vastavalt HKMS § 104 lg 5 p-le 4 oleks tulnud tasutud riigilõiv kaebajale tagastada või oleks menetlusabi andmise korral jäänud vastav riigilõiv riigi kanda, milliste otsuste tegemine ei ole praegustel asjaoludel vajalik. Seega ei ole kaebaja kandnud praeguses asjas riigilõivus seisnevaid menetluskulusid. Vastustaja on kohtule kinnitanud, et tal puuduvad menetluskulud ning kohtule ei ole ei kaebaja ega vastustaja poolt ka selleks antud tähtaja jooksul esitatud menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente. Sel põhjusel puudub vajadus käesolevas otsuses menetluskulude jaotuse üle otsustada.
40.Käesolev otsus sisaldab andmeid kaebaja tervisliku seisundi kohta. Seetõttu asendab kohus tulenevalt praeguses asjas 17.09.2024 tehtud määruses otsustatust ja HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse arvutivõrgus avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) Reelika Kitsing
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.