R.S, D.C, F.G ja L.M kaebus Saaremaa Vallavolikogu 30. juuni 2022 otsuse nr 1-3/55 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja I – R.S Kaebaja II – D.C Kaebaja III – F.G Kaebaja IV – L.M Kaebajate esindaja v.adv. Raul Talts Vastustaja – Saaremaa vald, esindaja Kaire Müür Kaasatud haldusorgan – Keskkonnaamet, esindaja Lia Vlasjuk
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.04.2023 kohtuotsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
R.S, D.C, F.G ja L.M apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalikus menetluses
RESOLUTSIOON
Võtta toimikusse apellatsioonkaebuse lisad 1–6.
Jätta R.S, D.C, F.G ja L.M apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.04.2023 kohtuotsus haldusasjas nr 3-22-1645 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
SELGITUSED
3-22-1645 Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.10.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Pöide Vallavolikogu 21.05.2004 otsusega nr 23 kehtestati Kõrkvere küla Vana-Kuke detailplaneering (Vana-Kuke DP), millega nähti ette 16,61 ha suuruse kinnistu jagamine 9 krundiks ja ehitusõiguse andmine 8 suvemaja ehitamiseks. Detailplaneeringu alusel moodustati teiste hulgas Pooli, Tuule ja Arjukülje kinnistud (asjaomased kinnistud). Pooli (katastritunnus 63401:005:0320) ja Tuule (katastritunnus 63401:005:0321) kinnistute omanikud on kaebaja II ja kaebaja III. Arjukülje kinnistu (katastritunnus 63401:005:0322) omanikud on kaebaja I ja kaebaja IV.
2.Saaremaa Vallavolikogu 30.06.2022 otsusega nr 1-3/55 (vaidlusalune otsus) tunnistati VanaKuke DP kehtetuks kuue katastriüksuse, nende hulgas asjaomaste kinnistute osas. Vaidlusaluse otsuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised:
2.1.Asjaomased kinnistud asuvad Kahtla-Kübassaare hoiualal ja samades piirides Natura 2000 võrgustiku Kahtla-Kübassaarre linnu- ja loodusalal. Ehitamine sinna ei ole võimalik ala kaitseeesmärke kahjustamata, kuna ehitamise tulemusena väheneks rannaniit ning hävitatakse lood ja kadastik, rikutakse kooslusele eriomane ökoloogiline struktuur, lõhutakse selle terviklik levikuala, mis mõjutab koosluse ökoloogiliseks toimimiseks vajalike tegurite (nt taime- ja putukaliikide levimisvõime) tagamist negatiivselt.
2.2.Asjaomased kinnistud asuvad tervikuna ranna ehituskeeluvööndis.
2.3.Vana-Kuke DP kehtestamisest on möödunud 18 aastat ning vahepealse aja jooksul on muutnud ranna ehituskeeluvööndi regulatsioon looduskaitseseaduses (LKS) ja moodustatud on hoiuala oma kaitse-eesmärkide ja tingimustega.
3.Kaebajad esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse Saaremaa Vallavolikogu 30.06.2022 otsuse nr 1-3/55 tühistamiseks asjaomaste kinnistute osas. Kaebajate põhiseisukohad olid järgmised:
2(12)
3-22-1645
3.1.Vastustaja ei ole vaidlusaluses otsuses veenvalt põhjendanud, et Vana-Kuke DP kohane ehitustegevus kahjustab oluliselt ala terviklikkust, detailplaneeringu kehtetuks tunnustamine pelgalt viitega hoiuala ja/või Natura 2000 ala olemasolule ei ole piisav. Suvilate rajamisel oleks ehitustegevuse mõju vähene, kuna valdav osa asjaomastest kinnistutest jääb ehitustegevusest puutumata. Vaidlusaluse otsuse tegemisele oleks pidanud igal juhul eelnema Natura eelhindamine ja vajadusel keskkonnamõju hindamine (KMH).
3.2.Vastustaja on põhjendamatult jätnud tähelepanuta, et asjaomastel kinnistutel on toimunud lageraie, mistõttu ei ole eksperdi arvamuseta võimalik väita, et on säilinud kaitsmist vääriv kooslus. Vana-Kuke DP kehtetuks tunnistamisega ei ole võimalik kaitsta juba hävitatud kooslust.
3.3.Vaidlusaluses otsuses on valesti määratletud ranna ehituskeeluvööndi ulatus. Asjaomased kinnistud ei asu üleujutataval alal. Maa-ameti mullakaardilt nähtuvalt ei esine asjaomastel kinnistutel sooldunud gleimulda.
3.4.Vaidlusaluse otsuse tegemisel on oluliselt rikutud isikute võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna vastustaja andis 16.05.2022 ehitusloa Pooli kinnistuga külgnevale Perve kinnistule suvemaja püstitamiseks, hoolimata sellest, et nimetatud kinnistu jääb üleujutusalale, ranna ehituskeluvööndisse ja samuti Kahtla-Kübassaare hoiualale.
3.5.Vastustaja ei ole kaalunud tasakaalustatult kaebajate huve ehitusõigusele suvemajade rajamiseks, muu hulgas ei ole kaalutud alternatiivina täpsustavate tingimuste seadmist ehituslubadele. Kaebajate tellimusel Tallinna Ülikooli Ökoloogia Keskuse asjatundjate koostatud ekspertarvamus kinnitab üheselt, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt Kahtla-Kübassaare hoiuala terviklikkust ega kaitse-eesmärke ning selles on osutatud ka konkreetsetele meetmetele ebasoodsate mõjude tõhusaks ennetamiseks, vältimiseks, vähendamiseks ja leevendamiseks.
4.Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Vastustaja põhiseisukohad olid kokkuvõttes järgmised.
4.1.Vastustaja tugines Keskkonnaameti kui hoiuala valitseja seisukohtadele ja hinnangutele. Ehitustegevuseks hoiualal tuleks igal juhul saada nõusolek Keskkonnaametilt, kes on aga leidnud, et asjaomastel kinnistutel ehitusõigust sellisel kujul realiseerida ei saa.
4.2.Asjaomastel katastriüksustel inventeeritud kaitse-eesmärkideks olevad poollooduslikud kooslused ehk loopealsed ja kadastikud eeldavadki teatud raietegevust ning raietegevus ei tähenda, et säilinud kooslused ei oleks säilitamisväärsed.
4.3.Vana-Kuke DP lahendus ei ole kooskõlas kehtivate kitsendustega, kuna asjaomased kinnistud jäävad ranna ehituskeeluvööndisse. Asjaomastel kinnistutel ei ole küll üleujutatavale alale viitavaid muldi, kuid selles piirkonnas on, ja seetõttu määratakse ehituskeeluvööndi lähtejoon korduvalt üleujutatava ala piirist 200 m kaugusele.
4.4.Kaebad ei ole realiseerinud Vana-Kuke DP-st tulenevat ehitusõigust selle kehtestamisest arvates lähiaastate jooksul, mistõttu on vähenenud nende õiguspärane ootus sellele, et detailplaneering on võimalik ellu viia. 3(12)
3-22-1645
5.Keskkonnaamet, kelle halduskohus kaasas menetlusse arvamuse andmiseks, esitas kokkuvõttes järgmise arvamuse.
5.1.Asjaomastel katastriüksustel ei ole toimunud lageraiet, vaid Keskkonnaameti andis 07.12.2021 kirjas nõusoleku seal hakkepuidu tegemiseks ja seadis selleks tingimused, millest on kinni peetud osaliselt, ent siiski määral, mis on mõjunud poollooduslike koosluste hea seisundi taastumisele soodsalt.
5.2.Ehituskeeluvööndi lähtejooneks on üks meeter kaldajoone kõrgusväärtusest. Maaamet on piirkonna maapinna kõrgusmudeli analüüsi teostanud ning kaardistanud 1 m kõrgusjoone asukoha, mis on nähtav Maa-ameti kitsenduste kaardirakenduses, kuhu on märgitud ka 200 m ehituskeeluvööndi ulatus lähtuvalt 1 m joonest. Ehituskeeluvööndi vähendamiseks tuleks koostada alale uus detailplaneering, ent sellise nõusoleku andmine on vähetõenäoline.
5.3.Keskkonnaamet tuvastas 15.05.2017 paikvaatluse tulemusena, et Perve kinnistu ehitusalal kaitstavaid kooslusi ei leitud, samas kui asjaomased kinnistud on kaitstavate kooslustega kaetud tervikuna ning seal ei esine piirkondi, kus koosluseid ei ole ja kus saaks ehitamist kaaluda.
5.4.Kaebajate esitatud eksperthinnangus ei ole lähtutud planeeringualal kavandatud tegevuste tegelikust ulatusest – käsitletud ei ole rajatavaid teid, tehnosüsteeme ja õuemaa kõlvikut. Ekspertarvamuses ei ole arvestatud riiklike huvidega tagada üleeestiliselt pärandniitude ja sealse elustiku säilimine ja soodne seisund. Ekspertarvamuse järeldus, et tegevusel ei ole negatiivset mõju ala soodsale seisundile, kuna tegevus hõlmab vaid väga väikest pindala, ei ole korrektne. Looduskaitseliselt on väga suur väärtus ulatuslikel terviklikel koosluste (elupaikade) aladel ning just alade suurus, erinevate elupaigatüüpide üleminekud ja sidusus tõstab nende looduskaitselist väärtust. Kui elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks seatud pindala on väiksem kaitstaval alal inventeeritud elupaigatüübi pindalast, siis ei saa ehitustegevust lubada. Ehitamisel kaitstava elupaigatüübi levikualale selle pindala väheneb. Rannaniidu osas on pindalalised kaitse-eesmärgid küll täidetud, kuid ehitamine antud asukohas ei ole põhjendatud muudel asjaoludel, nagu üleujutatav ala, ranna ehituskeeluvöönd, lindude pesitsuskoht, tervikliku rannaniidu killustamine. Ekspertarvamuses ei ole hinnatud kavandatud tegevuse tegelikku mõjuala ega arvestatud tegevuse kumulatiivset mõju.
6.Tallinna Halduskohus jättis 17.04.2023 otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohtu põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
6.1.Ehitusloa või projekteerimistingimuste andmine mõnele teisele lähipiirkonna kinnistule ehitamiseks ei muuda vaidlusalust otsus õigusvastaseks. Kaebajad ei saa nõuda õigusvastase tegevuse jätkamist.
6.2.Planeerimisseaduse (PlanS) § 140 lg 1 p 2 kohaselt võib detailplaneeringu või selle osa tunnistada kehtetuks, kui planeeringu koostamise korraldaja soovib planeeringu elluviimisest loobuda. Varem kehtinud sarnase sisuga õigusnormi kohta on Riigikohus haldusasjas nr 3-3-1-914 tehtud otsuses leidnud, et see ei eelda vältimatult detailplaneeringu aluseks olnud faktiliste asjaolude või õigusnormi muutumist, ent kohalik omavalitsus peab selle sätte kohaldamisel kontrollima, kas 4(12)
3-22-1645 detailplaneeringu elluviimisest huvitatud isikute õiguste ja huvide riive on proportsionaalne, pidades silmas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise eesmärke ja omaniku õigustatud ootust, et tal on vähemalt lähiaastate jooksul pärast detailplaneeringu kehtestamist mõistlik võimalus detailplaneeringus sätestatud krundi ehitusõigus realiseerida.
6.3.PlanS § 124 lg 2 ja § 140 lg 1 punktist 1 saab järeldada, et mõiste „lähiaastad“ tähendab ligikaudu 5aastast perioodi. Vastustaja on õigesti leidnud, et kuna VanaKuke DP kehtestamisest oli möödunud 18 aastat, oli kaebajate õigustatud ootus muutunud väga väheseks.
6.4.Avalikuks huviks, mis käesoleval juhul võimaldab vastustajal detailplaneeringu elluviimisest loobuda, on keskkonnakaitsega seonduvad huvid. Planeeringuala jääb nii KahtlaKübassaare hoiualale kui ka Natura 2000 võrgustiku Kahtla-Kübassaare linnu- ja loodusalale, millest tulenevad avalik-õiguslikud piirangud, mis kehtivad juba vastavalt 2007. ja 2004. aastast. 6.5. Asjaomastele kinnistutele ehitamine Vana-Kuke DP alusel on vältimatult välistatud, kuna kinnistud paiknevad ranna ehituskeeluvööndis. Ehituskeeluvööndi ulatuse määratlemisel tuleb LKS § 35 lõike 31 kohaselt lugeda korduvalt üleujutatud ala piiriks ühe meetri kõrgune samakõrgusjoon. Maa-ameti kaardiregistrist nähtub, et kõnealune 1 meetri piir jagab asjaomased kinnistud ligikaudu pooleks, kusjuures LKS § 37 lg 1 p 1 kohaselt ulatub ehituskeeluvöönd 1 meetri samakõrgusjoonest 200 meetrit sisemaale. Ühtegi pidi mõõtes ei ole võimalik mahutada 1 meetri samakõrgusjoonest arvestades kinnistutele 200 meetri laiust ehituskeeluvööndit ja soovitud suvilakompleksi. Kaebuse lisaks olevast topogeodeetilisest alusplaanist tuleneb sama järeldus, sama kinnitab ka Maa-ameti kitsenduste kaart. Asjaolu, et kinnistutele ehitamine on ehituskeeluvööndist tingituna välistatud, pidi olema kaebajatele ette nähtav juba kinnistute soetamisel, detailplaneeringust sõltumata.
6.6.Keskkonnamõju hindamine ei olnud vajalik, kuna Vana-Kuke DP kehtetuks tunnistamisega ei kaasne ühtegi kavandatavat tegevust, vaid säilib olemasolev olukord. Ei nähtu, et olemasoleva olukorra säilitamisel võiks olla Natura alale suurem või kahjulikum mõju võrreldes detailplaneeringu elluviimisega, s.o suvilate rajamisega.
6.7.Asjaomastel kinnistutel toimunud raiega seoses ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik lõplikult tuvastada, kas loodusväärtused on kahju saanud ulatuses, et need enam ise ei taastu ja vajalikud on taastumist aitavad tegevused. Looduskaitse põhimõtetega oleks vastuolus järeldus, et loodusväärtuste hävitamise või kõrvaldamise korral tuleb lugeda kaitstavad kooslused kadunuks ja nii tekiks maaomanikul ehitusõigus, mida tal varem looduskaitseliste piirangute tõttu ei olnud. Looduskaitseliste tegevuste jätkamisel (taastamine, karjatamine, võsa tõrjumine) on selle mõju ka oluliselt soodsam, kui suvilate ehitamisega lisanduva inimmõju korral.
7.Kaebajad esitasid apellatsioonkaebuse, paludes tühistada Tallinna Halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
7.1.Asjaomased kinnistud ei asu ehituskeeluvööndis. Vaidlusaluses otsuses on ehituskeeluvööndi ulatuse määratlemisel lähtutud sellest, et piirkonna mereranna puhul on tegu üleujutatava alaga tulenevalt selles piirkonnas levinud muldadest, samas kui Maa-ameti mullakaardilt nähtuvalt ei esine asjaomastel kinnistutel 5(12)
3-22-1645 sooldunud gleimulda. Ka halduskohtule esitatud geodeet JK koostatud asjaomaste kinnistute geodeetilise alusplaani kohaselt on need kinnistud kõrgemal kui 1 meeter, mis tähendab, et need ei asu ka ehituskeeluvööndis LKS § 35 lg 3 1 tähenduses. Halduskohus leiab ekslikult, et LKS § 37 lg 1 punktist 1 tulenevalt ulatub ehituskeeluvöönd 1 meetri samakõrgusjoonest 200 meetrit sisemaale, kuna LKS § 35 lõike 2 kohaselt on ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise lähtejooneks ruumiandmete seaduse kohaselt Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir. Ka õiguskantsler on korduvalt (eelkõige apellatsioonkaebusele lisatud 13.04.2016 kirjas nr 6-1/151125/1601576, 13.08.2019 kirjas nr 74/191171/1903998 ja 06.12.2022 kirjas nr 14-5/221576/2206394) selgitanud, et ehituskeeluvööndit ja üleujutusala tuleb käsitada paralleelsetena, mitte liituvatena ning ehituskeeluvööndi laiust tuleb seaduse järgi arvestada veepiirist. Apellatsioonkaebusele lisatud geodeet JKi koostatud topogeodeetiliselt alusplaanilt (töö nr G-212) nähtub üheselt, et kõigi asjaomaste kinnistute ehitusala asub kaugemal kui 200 meetrit rannajoonest/veepiirist ning sama geodeedi koostatud kaardilt nähtub, et kinnistute ehitusala absoluutkõrgus on rohkem kui 1 meeter. 7.2. Halduskohus on vääralt mõistnud kaebajate väidet, mis puudutas ebavõrdset kohtlemist. Kaebajad ei väitnud, et Perve kinnistule ehitamiseks oleks ehitusluba antud õigusvastaselt, vaid sisuliselt, et andes ehitusloa suvila ehitamiseks Perve kinnistule ja samas välistades vaidlusaluse otsusega suvilate ehitamise asjaomastele kinnistutele, on vastustaja kohelnud samasuguseid olukordi põhjendamatult ebavõrdselt.
7.3.Õigustatud ootusega seoses on halduskohus põhjendamatult keskendunud sellele, et detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud 18 aastat, ent jätnud tähelepanuta, et detailplaneeringut on asutud ellu viima – esiteks toimus detailplaneeringu realiseerimise eesmärgil asjaomastel kinnistutel raie, milleks Keskkonnaamet andis 07.12.2021 oma nõusoleku ning teiseks on rajatud detailplaneeringu kohaselt hoonetele tuletõrjevahenditega juurdepääsuks planeeritud juurdepääsutee ja ringipööramiskoht. Halduskohus viitas asjassepuutumatult PlanS § 140 lg 1 punktile 1, kuna vaidlusaluse otsuse õiguslikuks aluseks oli PlanS § 140 lg 1 punkt 2.
7.4.Kaebajad tõendasid halduskohtus, et detailplaneeringus sätestatud ehitusõiguse realiseerimisel on mõju keskkonnale vähene või puudub sootuks. Halduskohus sellekohaseid kaebaja väiteid ja tõendeid sisuliselt ei hinnanud, kuna leidis vääralt, et ehitustegevus on igal juhul välistatud ranna ehituskeeluvööndi tõttu. Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse koostatud eksperthinnangus on kokkuvõtvalt leitud, et enamikul esile toodud ohtudest ja tegevustest, millel võib olla alale negatiivne mõju, on mõju ulatus asjaomaste kinnistute ümbruses olevatele kaitstavatele liikidele madal või puudub üldse nii ehitusaegsel kui ka -järgsel ajal.
8.Vastustaja palub apellatsioonkaebus rahuldamata jätta, jäädes sisuliselt halduskohtule esitatud seisukohtade juurde.
9.Keskkonnaamet leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Keskkonnaameti põhjendused on kokkuvõttes järgmised.
9.1.Asjaomased kinnistud asuvad ranna ehituskeeluvööndis. Piirkonna rand on üleujutatav, sellele viitavad nii maapinna kõrgusandmed (ühe meetri kõrgusjoone asukoht), mullastik kui ka taimestik. See, et Vana-Kuke DP kohaselt on hoonestus kavandatud kinnistute osale, mis ei ole korduvalt üleujutatav, ei tähenda, et LKS § 35 lg 31 saab jätta kohaldamata. 6(12)
3-22-1645
9.2.Kaalutlused, millest Keskkonnaamet lähtus 07.12.2021 kirjas asjaomastel kinnistutel hakkepuidu tegemiseks nõusoleku andmisel, puudutasid eelkõige seda, et alal olevate kadastike ja rannaniitide soodsa seisundi saavutamiseks on vajalik kadakate ja mändide raie, ent Keskkonnaamet ei lähtunud raieks nõusoleku andmisel detailplaneeringust ega käsitanud kavandatud töid ehitustegevuse ettevalmistustöödena.
9.3.Asjaomased kinnistud asuvad tervikuna hoiualal, kus LKS § 32 lg 2 kohaselt on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati, ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Üldine põhimõte on, et ehitustegevus ei ole võimalik hoiuala kaitseeesmärkideks seatud kooslustel. Ehitustegevusega asjaomastel kinnistutel kaasneb kaitstavate koosluste soodsa seisundi kahjustamine. Ehitustegevuse tulemusel väheneb kaitsealuse koosluse pindala hoonete, juurdepääsutee ja tekkiva õueala ulatuses. Rannaniit, lood ja kadastik hävitatakse. Lisaks rikutakse kooslusele eriomane ökoloogiline struktuur. Ehitamine võib kooslusel suurendada inimkoormust (nt tallamiskoormus, häiringud). Tegevuse tulemusel häiritakse kooslusele omaste linnuliikide pesitsemist (rannaniit on lindude oluline pesitsuskoht) ja see omakorda rikub kooslusele omast ökoloogilist tasakaalu.
9.4.Kahtla-Kübassaare loodusalal on eesmärgiks kaitsta kadastikke ja loopealseid kokku 1347 ha-l, samas kui seal on registreeritud loopealseid 457,9 ha ja kadastikke 751,2 ha ehk kokku 1209,1 ha, mis tähendab, et loodusala kaitse-eesmärgid ei ole täidetud ning kadastike ja loopealsete kahjustamist ja hävitamist ei saa lubada. Rannaniitude osas on eesmärk küll täidetud, kuid arvestama peab, et tegemist on esmatähtsa kooslusega ning oluline on selle terviklik levikuala säilitada. Alal kehtiva kaitsekorralduskava kohaselt on rannaniite, kadastikke ja loopealseid ohustavaks teguriks muuhulgas nendele ehitamine, oluliseks on peetud koosluste pindala suurendamist ja karjatamise tagamist vastavalt LKS §-le 17.
9.5.Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse poolt koostatud eksperthinnangu seisukohtades ei arvestata riiklike huvidega tagada üle-eestiliselt pärandniitude ja sealse elustiku säilimine ning soodne seisund. Vaatamata sellele, et nimetatud ekspertarvamuses on ehitustegevuse mõju kaitstavatele elupaigatüüpidele hinnatud keskmiseks kuni väga tugevaks, on ekspertarvamuses tehtud eksitav järeldus, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt Kahtla-Kübassaare hoiuala terviklikkust ega kaitse-eesmärke. Ekspertarvamuses ei ole arvestatud, et mittekaitsealused liigid on oluline osa koosluste looduskaitselisest väärtusest ja liikide pesitsuskohad on muutuvad ning hinnata tuleb ehituskohas ja selle läheduses olevate elupaigatüüpide sobivust nende pesitsuskohana. Väär on ekspertarvamuse järeldus, et tegevusel ei ole negatiivset mõju ala soodsale seisundile, kuna tegevus hõlmab vaid väga väikest pindala. Kui elupaigatüübi kaitse-eesmärgiks seatud pindala on väiksem kaitstaval alal inventeeritud elupaigatüübi pindalast, siis ei saa ehitustegevust lubada. Ehitamisel kaitstava elupaigatüübi levikualale selle pindala väheneb.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Kaebajad on apellatsioonkaebusele lisanud 6 dokumentaalset tõendit, milleks on 3 õiguskantsleri kirja (dtl 301 jj), milles õiguskantsler käsitleb LKS § 35 tõlgendamisega seotud küsimusi, ning kaebajate kirjavahetus geodeet JKiga (dtl 309 jj) ja viimase poolt kaebajale 7(12)
3-22-1645 saadetud plaanid, kus kajastuvad asjaomaste kinnistute kõrgusandmed (dtl 312) ja ehituskeeluvööndi piir mõõdetuna põhikaardile kantud rannajoonest (dtl 311). Ringkonnakohus võtab esitatud dokumendid toimikusse. Sisuliselt on tegemist tõenditega, millega kaebajad soovivad täpsustada juba halduskohtus esitatud väiteid seoses ranna ehituskeeluvööndi ulatusega. Tegemist ei ole tõenditega, millega kaebajad sooviksid tõendada mõnd uut väidet, mida nad halduskohtus ei esitanud. Teised menetlusosalised ei ole apellatsioonkaebusele vastates eelnimetatud tõendite asjassepuutuvust ega lubatavust kahtluse alla seadnud. Võttes arvesse, et halduskohus omistas vaidlustatud kohtuotsuse põhjendustes keskse kaalu just sellele, et asjaomased kinnistud asuvad ranna ehituskeeluvööndis, saab uute tõendite esitamist koos apellatsioonkaebusega pidada põhjendatuks (HKMS § 198 lg 3).
11.Apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme, vääralt kohaldanud materiaalõigust ega valesti hinnanud tõendeid. Halduskohus leidis kokkuvõttes õigesti, et vastustaja võis talle seadusega detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsustamiseks ette nähtud avarat kaalutlusruumi arvestades Vana-Kuke DP kehtetuks tunnistada. Vastustaja ei lähtunud vaidlusaluse otsuse tegemisel asjassepuutumatutest kaalutlustest ega jätnud välja selgitamata asjaolusid, mis tingimata oleks tulnud enne sellise otsuse tegemist välja selgitada.
12.Vaidlusaluse otsuse andmise õiguslikuks aluseks on PlanS § 140 lg 1 punkt 2, mille kohaselt võib detailplaneeringu või selle osa kehtetuks tunnistada, kui „planeeringu koostamise korraldaja [...] soovib planeeringu elluviimisest loobuda“. Nimetatud säte annab detailplaneeringu koostamise korraldajaks olevale kohalikule omavalitsusele (PlanS § 124 lg 10) ulatusliku kaalutlusõiguse. Halduskohus on haldusasjas nr 3-3-1-9-14 tehtud Riigikohtu otsusele viidates õigesti leidnud, et detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine PlanS § 140 lg 1 p 2 alusel ei sõltu ühestki objektiivsest tingimusest ega detailplaneeringu aluseks olnud faktiliste asjaolude või õigusnormi muutumisest, vaid selle aluseks saab olla ka üksnes kohaliku omavalitsuse soovimuutus. Kohalik omavalitsus ei tohi siiski loobuda planeeringu elluviimisest meelevaldselt ning peab PlanS § 140 lg 1 punkti 2 kohaldamisel kontrollima, kas detailplaneeringu elluviimisest huvitatud isikute, ennekõike kinnistuomaniku õiguste ja huvide riive on proportsionaalne, pidades silmas detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise eesmärke.
13.Vaidlusaluses otsuses on vastustaja põhjendanud oma soovi detailplaneeringu elluviimisest loobuda detailplaneeringu kehtestamise ajaga võrreldes oluliselt muutunud asjaoludega, ehk esiteks sellega, et planeeringuala on hõlmatud Kahtla-Kübassaare hoiuala koosseisu ning teiseks sellega, et kehtivate õigusnormide kohaselt jäävad asjaomased kinnistud ranna ehituskeeluvööndisse. Hoiuala moodustamine ehk teatava maa-ala allutamine seal toimuvat tegevust kitsendavale kaitsekorrale, samuti ranna ehituskeeluvööndist tulenevad piirangud teenivad avalikku huvi, milleks on keskkonnakaitse. Sisuliselt oli Vana-Kuke DP kehtetuks tunnistamise eesmärk vältida detailplaneeringu elluviimist olukorras, kus muutunud asjaolude tõttu ei pruugi see enam kajastada tasakaalu erinevate huvide, eelkõige planeeringuala kinnisasjaomanike ja avalike huvide vahel. See on iseenesest lubatav eesmärk.
14.Halduskohus leidis õigesti, et asjaomased kinnistud jäävad ranna ehituskeeluvööndisse. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et asjaomastel kinnistutel ei asu mullatüüpe, mis viitaksid korduvatele üleujutustele neil kinnistutel. Samuti ei ole vaidlust selles, et selle piirkonna rannikualadel, sh asjaomastest kinnistutest ranna poole jäävatel aladel on sellised mullad (sooldunud gleimuld (ArG) ja ranniku gleimuld (Gr)). Rannikualal korduvatele üleujutustele viitavate muldade olemasolu kinnitab korduvaid üleujutusi rannikul. See tähendab, et vastavas piirkonnas tuleb määrata korduva üleujutusega ala piir ja seega ka ranna ehituskeeluvööndi ulatus vastavalt LKS § 35 lõigetele 31 ja 4. Sellel, et mullasikuandmete kohaselt üleujutused 8(12)
3-22-1645 asjaomastele kinnistutele ei ulatu, ei ole korduva üleujutusega ala piiri määramise seisukohast tähtsust. LKS § 35 lg 31 kohaselt tuleb konkreetne kinnistu või osa sellest lugeda korduva üleujutusega alasse jäävaks ka siis, kui mullastiku andmed tegelikke üleujutusi ei kinnita, ent kinnistu (või selle vastav osa) jääb eelviidatud sättes nimetatud 1 meetri piiri sisse. Halduskohus on õigesti leidnud, et korduva üleujutusega ala piir, mida väljendab 1 m samakõrgusjoon, jagab asjaomased kinnistud ligikaudu pooleks ehk kinnistud jäävad osaliselt korduva üleujutusega alale.
15.Eelnevaga seoses on poolte vahel põhimõtteline erimeelsus küsimuses, kuidas tõlgendada LKS § 35 lõiget 4, kus on sätestatud, et „[k]orduva üleujutusega veekogude ranna või kalda piiranguvöönd, veekaitsevöönd ja ehituskeeluvöönd koosnevad üleujutatavast alast ja [LKS] §-des 37–39 sätestatud vööndi laiusest“. LKS § 38 lg 1 punkti 1 kohaselt on ehituskeeluvöönd meresaartel (sh Saaremaal) 200 meetrit.
16.Ringkonnakohus jääb varasemas kohtupraktikas võetud seisukohale, et LKS § 35 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et LKS § 38 lõikes 1 nimetatud ulatusega ehituskeeluvöönd lisandub üleujutatud alale (vt. Tallinna Ringkonnakohtu 29.08.2023 otsus nr 3-20-1439, punkt 11 ja 28.01.2016 otsus nr 3-12-1411, p 13). Haldusasjas nr 3-20-1439 tehtud kohtuotsuses käsitles ringkonnakohus ka õiguskantsleri vastupidist seisukohta, millele on apellatsioonkaebuses tuginenud kaebajad. Ringkonnakohus jääb eelviidatud kohtuotsuses võetud seisukohale, et õiguskantsleri tõlgendusega ei saa nõustuda. LKS § 35 lõigetes 3 1 ja 4 kasutatud mõisted „korduva üleujutusega ala“ ning „üleujutatav ala“ on samatähenduslikud. Vastupidise tõlgenduse korral puuduks korduva üleujutusega ala piiri määratlemisel igasugune õiguslik tähendus. Eelviidatud sätete mõte on välistada mererannal ehitamine 200 meetri laiuses vööndis, mille lähtepunktiks on kas 1 m kõrgusjoon (1 meeter kaldajoone kõrgusväärtusest) või üldplaneeringuga määratud piir. Seega ei ole ehituskeeluvööndi ulatuse seisukohast siinsel juhul tähtsust sellel, et teatav osa asjaomastest kinnistutest ja eelkõige Vana-Kuke DP-ga määratud ehitusalad neil kinnistutel jäävad kõrgemale kui 1 meeter kaldajoone kõrgusväärtusest. LKS § 38 lg 1 punktis 1 sätestatud 200 meetri laiune ehituskeeluvöönd algab LKS § 35 lõike 31 kohaselt määratud korduva üleujutusega ala piirist. Kaebajad ei ole ümber lükanud halduskohtu järeldust, et nii Maa-ameti kaardikeskuse kaartidele kantud kõrgusandmetest kui ka kaebajate esitatud tõenditest nähtuvalt ei ole ühelegi asjaomastest kinnistutest võimalik ehitada suvilat selliselt, et see jääks 200-meetrisest ehituskeeluvööndist väljapoole. Vastupidist järeldust ei saa teha ka apellatsioonkaebusele lisatud JKi koostatud kaardilt (dtl 312). Isegi kui võtta aluseks sellel kaardil esitatud kõrgusandmed ja sinna kantud 1 m samakõrgusjooned, ei jääks sellel plaanil näidatud ehitusalad väljapoole 200 meetri laiust ehituskeeluvööndit, mis algab 1 m samakõrgusjoonest. Kaebajate vastupidine seisukoht tugineb LKS § 35 lg 4 vääral tõlgendusel ehk ehituskeeluvööndi ja üleujutusala käsitlemisel paralleelsetena, mitte liituvatena. LKS § 35 lg 4 on erinormiks LKS § 35 lõike 2 suhtes, mis tähendab, et korduva üleujutusega alana käsitataval mererannal ei ole ehituskeeluvööndi laiuse arvestamise aluseks mitte Eesti topograafia andmekogu põhikaardile kantud veekogu veepiir, vaid korduva üleujutusega ala piir. Niisiis ei jää Vana-Kuke DP-s määratud ehitusalad ehituskeeluvööndist välja põhjusel, et need ehitusalad paiknevad 1 meetri piirist kõrgemal.
17.Seda, et vaidlusaluse otsuse tegemise ajal ehituskeeluvööndi ulatust reguleerivate õigusnormide kohaselt jäid asjaomased kinnistud ranna ehituskeeluvööndisse, võis vastustaja pidada kaalukaks asjaoluks, mis räägib Vana-Kuke DP kehtetuks tunnistamise kasuks.
18.Samamoodi võis vastustaja Vana-Kuke DP kehtetuks tunnistamise kasuks rääkiva kaaluka asjaoluna arvesse võtta asjaomaste kinnistute jäämist Kahtla-Kübassaare hoiualale. Kuigi hoiuala kaitsekord ei välista vääramatult asjaomastele kinnistutele Vana-Kuke DP-le vastavate 9(12)
3-22-1645 suvilate püstitamist, seab see sellise ehitamise lubatavuse ja võimalikkuse vähemalt kahtluse alla. Olukorras, kus Vana-Kuke DP kehtestamise ajal ei kaalutud (ega olnudki võimalik kaaluda) neid keskkonnakaitsega seotud huve, mida kajastavad hiljem moodustatud hoiuala kaitse-eesmärgid, võis vastustaja asuda seisukohale, et muutunud asjaolude tõttu ei kajasta Vana-Kuke DP enam tasakaalustatult kõiki olulisi huve. Detailplaneering on oma olemuselt kompromiss erinevate põrkuvate era- ja avalike huvide vahel. Need huvid võivad aja jooksul muutuda ning tingida seetõttu ka vajaduse detailplaneering kehtetuks tunnistada. See, et planeeringualal on pärast planeeringu kehtestamist keskkonnakaitsega seotud kaalukast avalikust huvist kantuna kehtestatud hoiuala kaitsekord ja ala on arvatud Natura 2000 alade koosseisu selleks, et kaitsta teatavaid elupaigatüüpe, võib olla kohaliku omavalitsuse jaoks kaalukas argument asumaks seisukohale, et muutunud olukorra tõttu ei väljendu detailplaneeringus enam eelviidatud tasakaalustatud kompromiss. Selles olukorras on võimalik otsustada detailplaneering kehtetuks tunnistada eesmärgiga viia vajadusel kõigi huvide kaalumine läbi edaspidi uue detailplaneeringu menetluses. Sellisel juhul ei pea kohalik omavalitsus PlanS § 140 lg 1 punkti 2 alusel detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks tingimata veenvalt ära näitama seda, et detailplaneeringu ellu viimine oleks keskkonnakaitselisi eesmärke silmas pidades selgelt lubamatu. Olukorras, kus saab pidada vähemalt võimalikuks, et detailplaneeringu ellu viimine töötaks alal pärast detailplaneeringu kehtestamist õiguspäraselt kehtestatud kaitsekorras määratletud looduskaitseliste eesmärkide saavutamisele vastu, peab kohalik omavalistus detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsustamisel planeeringu elluviimise tegelikku mõju neile kaitse-eesmärkidele põhjalikult hindama juhul, kui asjaoludest tulenevalt esineb planeeringu elluviimisest huvitatud isikute kaalukas huvi selle detailplaneeringu kehtima jäämiseks. Kui viimati nimetatud huvi saab pidada vähekaalukaks, ei pea kohalik omavalitsus detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise otsustamiseks põhjalikult ja üksikasjalikult asuma analüüsima seda, kas keskkonnakaitse eesmärke silmas pidades saaks siiski leida võimaluse detailplaneering ellu viia.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kaebajate huvi Vana-Kuke DP realiseerimise vastu ei saa pidada sedavõrd kaalukaks, et see oleks pidanud välistama vaidlusaluse otsuse tegemise või see oleks vähemalt kohustanud vastustajat enne otsuse tegemist põhjalikumalt detailplaneeringu realiseerimise tegelikke keskkonnamõjusid hindama. Halduskohus leidis õigesti, et 18 aasta möödumisel detailplaneeringu kehtestamisest on planeeringualale jäävate kinnisasjade omanike õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtima jäämise suhtes kahanenud väga väikeseks. Halduskohus viitas kohaselt sellele, et detailplaneering on lähiaastate ehitustegevuse alus (PlanS § 124 lg 2 ls 2). See tähendab, et detailplaneeringu elluviimisest huvitatud isikul on õiguspärane ootus detailplaneeringu kehtima jäämisele eelkõige detailplaneeringu kehtestamisele vahetult järgnevatel lähiaastatel. Halduskohus leidis õigesti, et mõistet „lähiaastad“ saab sisustada muu hulgas PlanS § 140 lg 1 punkti 1 kaudu, kus on sätestatud kohalikule omavalitsusele võimalus tunnistada detailplaneering kehtetuks, kui seda ei ole 5 aasta jooksul asutud ellu viima. See, et siinsel juhul oli vaidlusaluse otsuse tegemise aluseks PlanS § 140 lg 1 punkt 2, mitte eelviidatud punkt 1, ei väära tõdemust, et umbes 5aastasest ajaraamist tuleb lähtuda ka PlanS § 140 lg 1 punkti 2 kohaldamisel selleks, et hinnata detailplaneeringu elluviimisest huvitatud isiku(te) õiguspärase ootuse kaalu. 18 aastat on sedavõrd pikk aeg, mille möödumisel saaks tõsist kaalu omavast õiguspärasest ootusest rääkida mingisugustel erandlikel asjaoludel, mida siinsel juhul ei nähtu siiski esinevat.
20.Kokkuvõttes leiavad kaebajad ekslikult, et vastustaja tugines vaidlusaluse otsuse tegemisel pelgalt hoiuala moodustamise faktile või lähtus formaalsest asjaolust, et detailplaneeringu kehtestamisest on möödunud 18 aastat. Vastustaja on nõuetekohaselt 10(12)
3-22-1645 kaalunud ühelt poolt avalikke huve, mida väljendab hoiuala moodustamine ning tõdenud, et detailplaneeringu realiseerimise mõju hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamisele ei ole kunagi hinnatud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oleks vastustajale olnud teada või pidanud olema teada selliseid asjaolusid, mis üheselt viitaks sellele, et VanaKuke detailplaneeringu ellu viimine asjaomastel kinnistutel ei saa olla vastuolus avalike huvidega, mis seonduvad hoiuala kaitse-eesmärkidega. Ringkonnakohus leiab, et vastupidist ei saa järeldada ka kohtumenetluses esitatud eksperdiarvamusest. Viimases peetakse küll põhimõtteliselt võimalikuks asjaomaste kinnistute suvilatega hoonestamist nii, et see ei põhjusta eksperdi hinnangul kaitstavatele elupaigatüüpidele tõsist kahju, ent samas ei ole arvamuses täielikult eitatud negatiivsete mõjude olemasolu (vt eksperthinnangu lk 23, tabel 5, dtl 150). Esiteks tuleb tähele panna, et eksperthinnangu joonisel 7 (lk 46) näidatud vähima mõjuga suvilate ehitamiseks sobiv ala (roheline polügoon) ei kattu VanaKuke DP-s ette ehitusaladega asjaomastel kinnistutel (vrd. samas joonis 2, lk 4). Teiseks ei ole eksperthinnangus osutatud asjaoludele, mis veenaks selles, et suvilate rajamine asjaomastele kinnistutele soodustaks looduskaitseliste eesmärkide saavutamist. Seejuures eksperthinnangu lõppjäreldus, et mõju on väheoluline, tugineb suuresti sellele, et asjaomastele kinnistute (ja seal esinevate elupaigatüüpide) pindala moodustab kogu hoiuala pindalast väga väikese osa. Iseenesest võib selle järeldusega nõustuda, sest isegi juhul, kui asjaomased kinnistud hoiuala piiridest mõtteliselt täielikult välja jätta ja seal mistahes kaitsekorda üldse mitte rakendada, oleks selle mõju kogu hoiuala suurust arvestades tõesti vähene. Keskkonnaamet on aga õigesti rõhutanud ala tervikliku kaitse vajadusele. Ringkonnakohus nõustub Keskkonnaameti seisukohaga, et kuni kaitstavate elupaigatüüpide osas ei ole eesmärgid saavutatud (st vastava kaitstava elupaiga tunnustele vastav ala ei ole nii suur nagu kaitse alla võtmisel seatud eesmärk ette näeb), siis ei ole üldjuhul mõeldav kaitstava ala vähendamine sellel alal eesmärkide saavutamist välistava tegevuse, nt hoonete püstitamise lubamise teel. Seda, et Vana-Kuke DP-ga kavandatud ehitustegevus vähendaks kaitstavate elupaigatüüpide pindala, kinnitab ka kaebaja esitatud ekspertarvamuse lk 23 olev tabel 6, kust nähtub, et ehitustegevuse alla jääks Pooli ja Arjukülje kinnistul kõik kolm kaitstavat elupaigatüüpi, Tuule kinnistul aga jääksid ehitustegevuse alla elupaigatüübid 1630* (rannaniidud) ja 5130 (kadastikud). Eeltoodud põhjustel ei saa asuda seisukohale, et Vana-Kuke DP elluviimisel ei ole negatiivset mõju kaitstavatele elupaigatüüpidele. Eksperthinnangu leheküljel 46 on samuti tõdetud, et Pooli ja Tuule kinnistutel võiks suvila(te) ehitus pigem parandada sealse kadastike elupaigatüübi seisundit, kuna kinnistutelt koristataks prügi ja suure tõenäosusega puhastataks elupaigatüüpi risustavad raiest jäänud oksad ja muu risu. Selles, et kadastike koosluse arengut pärssida võiva oksarisu koristamisel oleks elupaigatüübile soodne mõju, ei olegi ringkonnakohtu arvates põhjust kahelda, küll aga ei luba see järeldada, et VanaKuke DP realiseerimisega kaasnevad positiivsed mõjud neutraliseeriksid ilmselgelt võimalikud negatiivsed mõjud hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamisele (kaitstava elupaigatüübi pindala vähenemine, suvilate ehitamise (aga ka hilisema käitamisega) kaasnev senisest intensiivsem inimtegevus, sh tallamine jne). Ringkonnakohus rõhutab, et siinses olukorras, kus Vana-Kuke DP kehtestamisest oli möödunud sedavõrd palju aega ning kus kaebajate õiguspärane ootus selle kehtima jäämisele oli kahanenud sedavõrd väikeseks, ei saa vastustajale detailplaneeringu ellu viimise tegeliku mõju täpsema hindamise läbi viimata jätmist ette heita.
21.Ringkonnakohtu hinnangul ei sea asjaomastel kinnistutel toimunud raietegevus vaidlusaluse otsuse õiguspärasust kahtluse alla. Nõustuda ei saa kaebajate väitega, et kõnealune tegevus, milleks Keskkonnaamet andis nõusoleku 07.12.2021 kirjas nr 79/21/23646-2, oli seotud Vana-Kuke DP ellu viimisega. Osundatud kirjas analüüsis Keskkonnaamet asjaomastel kinnistutel hakketegemise võimalikkust, lähtudes hoiuala ja Natura 2000 ala kaitse-eesmärkidest ning seadis rea tingimusi. Sellest kirjast ei tulene, et 11(12)
3-22-1645 Keskkonnaamet oleks kasvõi kaudselt andnud mõista, et nende eesmärkide saavutamise seisukohast on mõeldav ka Vana-Kuke DP ellu viimine, eelkõige suvilate ehitamine. See, et asjaomastel kinnistutel puid raiuti, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käsitatav detailplaneeringu ellu viimisele asumisena. Isegi kui sellise raie üks eesmärke oli puhastada ala tulevase ehitustegevuse jaoks, moodustab selline tegevus kogu detailplaneeringu realiseerimise mahust sedavõrd ebaolulise osa, et see ei anna alust anda kaebajate õiguspärase ootuse kaalule teistsugust hinnangut, kui see, mille andis vastustaja. Sama tuleb tõdeda ka kaebajate väite kohta, et asjaomastele kinnistutele on rajatud päästetehnika juurdepääsuks vajalik tee ja ümberpööramiskoht. Esiteks märgib ringkonnakohus, et selle väite esitasid kaebajad esmakordselt apellatsioonkaebuses. Teiseks ei ole kaebajad esitanud ühtki tõendit selle tee ehitamise, ehitusloa, projekteerimistingimuste vms olemasolu kohta ega esitanud isegi ühtki veenvat selgitust, mis lubaks arvata, et tegemist on teega, mis on rajatud VanaKuke DP elluviimise eesmärgil. Viimaks märgib ringkonnakohus sellega seoses, et isegi kui leiaks tuvastamist, et kõnealune tee ja ümberpööramiskoht on õiguspäraselt ehitatud pärast Vana-Kuke DP kehtestamist, ei väära see tõdemust, et põhilises osas, mis puudutab suvilate püstitamist, ei ole detailplaneeringut asutud ellu viima. Seega ei anna kõnealuse tee olemasolu alust väita, et vastustaja oleks vääralt hinnanud kaebajate õiguspärast ootust 18 aastat tagasi kehtestatud detailplaneeringu kehtima jäämisele. 22. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaebajate väidet, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Kaebajad ja kõrvalasuva Perve kinnistu omanik ei olnud samaväärses olukorras, kus neid tulnuks kohelda ühtmoodi. Esiteks pidi vastustaja Perve kinnistu puhul otsustama ehitusloa andmise, siinsel juhul on vaidluse all aga detailplaneeringu kehtetuks tunnistamine. Detailplaneeringu kehtetuks tunnistamise alused on oluliselt laiemad kui ehitusloa andmisest keeldumise alused. Teiseks kooskõlastas Keskkonnaamet Perve kinnistule ehitusloa andmise, olles leidnud, et elamu oli kavandatud alale, kus kaitstavaid loodusväärtusi ei esinenud. Kaitstavate loodusväärtuste esinemist asjaomastel kinnistutel ei ole kaebajad aga veenvalt kahtluse alla seadnud, sealhulgas üldjoontes kinnitab nende olemasolu ka kaebajate esitatud Tallinna Ülikooli ökoloogia keskuse eksperthinnang. Kolmandaks, mis puudutab apellatsioonkaebuse väidet, et halduskohus on põhjendamatult viidanud Perve kinnistule ehitamiseks antud ehitusloa õigusvastasusele, siis tuleb tähele panna, et see halduskohtu seisukoht tugineb arusaadavalt Keskkonnaameti selgitusel, et viimase arvates jääb ka Perve kinnistu vastavas osas ranna ehituskeeluvööndisse, ent sel alusel ei saanud Keskkonnaamet keelduda ehitusloa kooskõlastamisest, küll aga oleks seda pidanud ehitusloa andmise otsustamisel arvesse võtma kohalik omavalitsus. Siinse vaidluse lahendamiseks ei pidanud halduskohus hindama seda, kas Perve kinnistule ehitusloa alusel püstitatud ehitis jääb ehituskeeluvööndisse või mitte. Halduskohus leidis aga kokkuvõttes õigesti, et isegi kui asuda seisukohale, et Perve kinnistul olev ehitis jääb ranna ehituskeeluvööndisse ja ehitusluba on seega vastuolus LKS § 38 lõikega 3, ei saaks kaebajad nõuda sellise õigusvastase praktika jätkamist ehk võimalust püstitada oma kinnistutele uusi hooneid ehituskeeluvööndist sõltumata.
Eeltoodut arvestades jättis halduskohus kaebajate kaebuse õigesti rahuldamata.
Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 ja võttes arvesse, et vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.