MT kaebus Maksu- ja Tolliameti 22.02.2022.a maksuotsuse nr 12.2-3/052033-22 tühistamise ja vaideotsuse osalise tühistamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja MT Vastustaja Maksu- ja Tolliamet, esindaja Indrek Lind
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud kaebaja kanda. Jätta menetluskulud vastustaja kasuks välja mõistmata.
Edasikaebamise kord ja muud selgitused
3.Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates, viimane päev apellatsioonkaebuse esitamiseks on 21.10.2024. Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Andmesubjektil on õigus esitada taotlus avaldamise viisi kohta (vt otsuse punkti 25).
otsuse
Asjaolud ja poolte seisukohad
1.Maksu- ja Tolliamet tegi 22.02.2022 maksuotsuse nr 12.2-3/052033-22 (dtl 37-56, edaspidi maksuotsus), millega ta kohustas kaebaja MT tasuma maksusumma 11 883,83 eurot. Tegemist on 2018. aasta füüsilise isiku tulumaksuga. Maksuotsuses on viidatud 18.11.2021.a kontrolliaktile nr 12.2-3/052033-21 (dtl 443-455), mis on maksuotsuse lahutamatu osa. Kaebajale maksukohustuse panemise aluseks on asjaolu, et kaebaja sai 2018. aastal tulu, mida ta ei deklareerinud füüsilise isiku tuludeklaratsioonis. Deklareerimata tulu summa on 53 450 eurot. Kaebaja tegi oma pangakontole sularaha sissemakseid 33 450 eurot ja pangakontole laekus 01.06.2018 OÜ-lt X 20 000 eurot laenude tagastamise nime all. Kaebajal oli kohustus deklareerida need summad oma tuluna. Maksukorralduse õiguslikuks aluseks on
tulumaksuseaduse § 1 lg 1, § 3 lg 1, § 4 lg 1, § 12 lg 1, § 36 lg 1, § 44 lg 1 ning maksukorralduse seaduse (MKS) § 85 lg 4. Kaebaja ei ole vähemalt viimase kümne aasta jooksul saanud palgatulu või tulu seoses sellega, et ta on mitmete äriühingute omanik ja juhatuse liige. Kaebaja on aastatel 2011-2017 saanud renditulu keskmiselt 757 eurot aastas. Samas on kaebaja teinud pangakontole sularahas sissemakseid, paigutanud summasid investeerimiskontole, tasunud korteri liisingumakseid, andnud tuttavatele sularahas ja pangakontodelt laenusid, teinud seotud äriühingute osakapitali suurendamiseks sissemakseid, tasunud igapäevakulude ja reisikulude eest. Kaebaja põhjendas sularaha sissemakseid sellega, et ta on aastate jooksul saanud raha oma vanematelt A ja H, kellel olid suured säästud sularahas ja kes tegutsesid ettevõtluses ja finantsturgudel. Vastustaja leidis, et kaebaja vanematel puudusid tulud sularahas summade säästmiseks ja kaebaja väited raha päritolu kohta ei ole usutavad. On usutav, et kaebaja vanemate poolt tema pangakontodele üle kantud summad pärinesid osaliselt kaebaja väärtpaberitehingutest. Kaebaja omas vanemate arvelduskontode käsutusõigust ja kasutas vanemate arvelduskontosid väärtpaberitehingute tegemiseks. Summasid kanti vanemate kontodelt kaebaja kontole selgitusega „Makse oma kontode vahel“. Kaebaja väide, et ta andis 07.05.2018 sularahas OÜ-le X (edaspidi ka osaühing) laenu, ei ole usaldusväärne. Kaebajal puudusid sissetulekud, mille arvel laenu anda. Kaebaja oli osaühingu juhatuse liige, kuid väljamakseid juhatuse liikmele või osanikule ei ole deklareeritud. Kaebaja on oma seletusi laenutehingute kohta muutnud. Ka varem liikusid osaühingu tasutud summad kaebaja vanemate kontodelt edasi kaebaja kontole. Kontodelt nähtub korduvaid osaühingu kandeid laenude tagastamiseks, kuid ei nähtu teistpidi kandeid ehk laenude andmist.
2.Kaebaja esitas 01.04.2022 vaide, milles ta muuhulgas taotles maksuotsuse kehtetuks tunnistamist. Vastustaja jättis 03.05.2022.a vaideotsusega nr 6-1/5128-2 (dtl 71-77, edaspidi vaideotsus) vaide rahuldamata. Kaebaja väitel sai ta vaideotsuse kätte 15.05.2022. Vastustaja kinnitas seda.
3.Kaebaja esitas 14.06.2022 Tartu Halduskohtule kaebuse maksuotsuse ja vaideotsuse tühistamise nõudes, menetluse käigus esitas kaebaja täiendava avalduse. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised. Kaebaja ei ole tuludeklaratsioonis valeandmeid esitanud. Kaebaja sai sularaha 33 450 eurot oma vanematelt. Kaebaja on esitanud A ja H pangakontode väljavõtted perioodil 01.01.2000 01.01.2018, mis tõendavad ülekannete ning sularaha sisse- ja väljamaksete toimumist. Kaebaja on esitanud ka vanemate väärtpaberikontode väljavõtted seisuga 01.01.2005 (dtl 1112), A väärtpaberikonto väärtus oli 109 368,20 eurot ja H konto väärtus 78 203,69 eurot. Need tõendavad, et kaebaja vanemad olid varakad. P on kinnitanud, et ta tasus 2013. aastal OÜ X osa müügihinna 54 324,90 eurot A sularahas (dtl 14). Kaebaja vanematelt saadud ja pärast nende surma päritud sularaha oli 2018. aasta lõpuks kaebaja kontole pandud. Päritud sularaha ilmus vanemate elukohtadest välja pikema aja jooksul ja mitmetest asu- ja peidukohtadest. Pärimismenetluses pärandvara koosseisu kuuluvat vallasvara ega sularaha eraldi üles ei loetletud. Kaebaja oli ainus pärija ja pärandvara inventuuri vms protseduuri läbiviimiseks puudus otsene vajadus.
Laenude andmine ja tagastamine kaebaja ja OÜ X vahel on tõendatud osaühingu raamatupidamise dokumentide ja juhatuse liikme seletusega (dtl 16-17, 19, 21, 35). Selle põhjal on vale vastustaja väide, et kaebaja sai 01.06.2018 laenu tagasi teist korda. Laenu andmine toimus varem sõlmitud raamlepingu alusel. Kaebaja on tõendanud reaalselt toimunud majandustehingud. Sellel, kui tehingud on vastustaja hinnangul arusaamatud, ei ole õiguslikku tähendust. Kaebaja ei pea tõendama kolmandate isikute varalist olukorda või nende tehtud tehinguid. OÜ X oleks tulnud maksumenetlusse kaasata, kuna maksuotsuse kehtima jäämise korral on kaebajal jätkuvalt osaühingu vastu laenu tagastamise nõue. Maksuotsusest ei selgu, millise tulumaksuseaduse § 12 sätestatud tuluga on vastustaja väitel tegemist. Rikutud on menetlusnorme, kuna kolmandatelt isikutelt ei ole maksumenetluses asjassepuutuvat teavet küsitud või on seda tehtud valikuliselt ning kaebajale ei ole tutvustatud maksukohustuslase õigusi ja kohustusi.
4.Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja jäi oma varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tema valduses olid 2018. aastal väidetavalt vanematelt saadud sularahas kogutud säästud. Samuti ei ole kaebaja suutnud tõendada, et tema arveldusarvele kantud 20 000 eurot oli tema poolt antud laenu tagastus. Tõendid, mille kaebaja esitas, ei ole asjakohased (ei tõenda 2018. aastal kaebaja valduses olnud sularaha päritolu). Tõendid ei ole usaldusväärsed, kuna kaebaja ja P on seotud äritegevuse kaudu, kaebaja on olnud oma ema esindaja enamikes tehingutes ning tegemist on kontrollimatu tõendiga. Kui kaebaja on arveldused teinud viisil, millega ei vormistata tehingu ajal dokumente ja tasumisi / raha üleandmisi, siis on ta ise võtnud endalt võimaluse oma maksukohustuste õigsust tõendada. Vastustaja juhtis tähelepanu, et kaebaja taotleb vaideotsuse osalist tühistamist. Vaideotsus käsitles ka intresside kustutamist, mis ei ole käesolevas kohtuasjas vaidluse esemeks. Kohtu seisukoht
5.Vaidlust ei ole selles, et kaebaja 2018. aasta tuludeklaratsioonis ei ole tuluna deklareeritud sularaha sissemakseid 33 450 eurot ja 01.06.2018 OÜ-lt X kaebaja pangakontole laekunud summat 20 000 eurot. Vaidluse esemeks on, kas kaebaja jättis need summad oma tuluna deklareerimata õiguspäraselt.
6.Kuna kohus käsitleb maksustamisperioodina aastat 2018, siis viitab kohus edaspidi 31.12.2018.a seisuga kehtinud tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) sätetele. Ka 2018. aasta kestel tehti tulumaksuseaduses muudatusi, kuid need ei mõjuta käesoleva asja lahendamist.
7.TuMS § 1 lg 1 alusel maksustatakse tulumaksuga maksumaksja tulu, millest on tehtud seadusega lubatud mahaarvamised. TuMS § 12 lg 1 sätestab, et tulumaksuga maksustatakse residendist füüsilise isiku poolt maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Viidatud säte sisaldab ka võimalike tuluallikate näitlikku loetelu (seaduses kasutatakse sõnastust „sealhulgas“). Tulumaksuseadus sisaldab arvukalt sätteid erandite kohta, s.o summade kohta, mida tulumaksuga ei maksustata. TuMS § 36 lg 2 sätestab, et maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.
MKS § 58 alusel tuleb maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente säilitada vähemalt 7 aastat dokumendi koostamisele või saamisele järgneva aasta 1. jaanuarist arvates. Eeltoodu tähendab, et tulumaksuseadus on üles ehitatud selliselt, et n-ö vaikimisi on mistahes tulu puhul tegemist maksustatava tuluga. Selleks, et tegemist ei oleks maksustatava tuluga, peab see olema konkreetselt sätestatud mõne tulumaksuseaduse sättega. Kaebajal tuleb tõendada seda, et tegemist on maksuvaba tuluga, kuna see on asjaolu, millele kaebaja tugines tuludeklaratsiooni esitades ja tugineb ka kohtuvaidluses (HKMS § 59 lg 1).
8.Õige ei ole kaebaja väide, et maksuotsuses oleks pidanud välja tooma, millist liiki maksustatava tuluga on tegemist. Küll aga saab maksumenetlusele ette heita, et vastustaja ei ole selgitanud kaebajale võimalikke sätteid, millele kaebaja saaks tugineda tulu maksustamata jätmisel, ja vajadust esitada tõendid, mis nende konkreetsete sätete kohaldamist võimaldavad. Kohus kõrvaldas eeltoodud puuduse kohtumenetluses, 10.08.2024.a määruses antud selgitustega. Kohus andis pooltele tavapärasest pikema tähtaja seisukohtade ja tõendite esitamiseks. Sularaha sissemaksed kaebaja pangakontole 33 450 eurot
9.Kaebaja pangakontole tehtud sularaha sissemaksete 33 450 euro osas saab kaebaja väiteid seostada TuMS § 19 lg 3 p 6 (tegemist on füüsiliselt isikult saadud kingitusega) või § 15 lg 4 p 1 (tegemist on vastu võetud pärandvaraga). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et ta sai vaidluse all olevad summad oma vanematelt kinkena või pärandina. Kaebaja kinnitas maksumenetluses, et kaebaja ja tema vanemad sularaha üleandmise kohta dokumente ei koostanud (dtl 296). Kohtumenetluses avaldas kaebaja, et pärandi vastuvõtmisel ei tehtud pärandi inventuuri, ta ei avaldanud pärimisasja algatamisel notarile pärandvara koosseisu vms. Kaebaja avaldas maksumenetluses, et pärandina sai ta vallasasjadena vaid vanemate eluruumide sisustuse (dtl 306, kohtuasja dokumentide põhjal päris kaebaja ka kinnisasjad ja pangakontodel oleva raha). Õige ei ole see, et vastustaja on omistanud kaebajale kohustuse dokumenteerida oma vanemate või muude isikute tehinguid või dokumenteerida tehinguid tagantjärele. Kaebaja vastutusalas oli dokumenteerida tehingu toimumise ajal need tehingud, mille pooleks ta oli. S.h kui kaebaja võttis vastu sularaha, siis oli TuMS § 36 lg 2 alusel kaebaja vastutusalas dokumenteerida see viisil, mis võimaldab hiljem kindlaks teha, kas tegemist on maksustatava tuluga või mitte.
10.Kohtuasjas välja toodud asjaoludel saab kaebaja tuluallikaid pidada ebaharilikeks. Tulud, mida kaebaja deklareerib, on väga napid. 2018. aastal deklareeris kaebaja intressitulu 5 200,14 eurot ja renditasu 769 eurot. Samas on kaebaja käsutuses küllalt suured rahasummad. Kaebaja pangakonto EE77oooooooooooo (EUR) väljavõte 2018. aasta kohta (dtl 110-147) näitab, et konto algsaldo oli 12 437,71 eurot, konto kreeditkäive (laekumised) oli 157 782,98 eurot (keskmiselt 13 148,58 eurot kuus), deebetkäive 95 329,92 eurot (keskmiselt 7 944,16 eurot kuus) ja lõppsaldo 74 890,77 eurot. Arvestatav käive toimus ka kaebaja kontol EE00000000 (EUR, dtl 150-153). Selle konto algsaldo oli 22 373,39 eurot, kreeditkäive 68 151,32 eurot, deebetkäive 90 524,71 eurot ja lõppsaldo 0. Sarnane on kaebaja majanduslik olukord olnud juba aastaid (dtl 155). Mõistlikule isikule peab sellises olukorras olema äratuntav, et tal tuleb oma tulusid põhjalikult dokumenteerida, et vajadusel tõendada tulude päritolu ja lahendada küsimus, kas need kuuluvad maksustamisele.
11.TuMS § 36 lg 1 kohaselt võetakse füüsilise isiku poolt saadud tulu tulumaksuga maksustamisel arvesse sellel maksustamisperioodil, millal tulu laekus. Kui kaebaja ei ole tõendanud sularaha oma valdusse saamise alust ja aega, siis oli õige võtta sularaha tuluna arvesse maksustamisperioodil, mil kaebaja selle oma kontole kandis.
12.Kaebaja või vastustaja hüpotees selle kohta, kust pärines kaebaja valduses olnud ja tema kontole kantud sularaha, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Oluline on see, kas on tõendatud konkreetsete sissemaksete pärinemine allikast, mis välistab selle maksustamise tulumaksuga. S.h ei muuda maksuotsust õigusvastaseks asjaolu, et kõik väited, millele vastustaja oma hüpoteesi käsitlemisel tugines, ei olnud õiged. Kohtuasja dokumentide põhjal olid kaebaja vanemad varakad isikud ja nende käsutuses on olnud sularaha. Kaebajal, tema vanematel ja OÜ-l X olid tihedalt läbipõimunud majanduslikud suhted. Muuhulgas nähtub see järgmistest tõenditest. * OÜ X äriregistri andmete (dtl 599-604) põhjal kanti osaühing äriregistrisse 18.07.2001. A oli osaühingu asutaja, osanik kuni 07.11.2013 ja juhatuse liige kuni 11.11.2013. Kaebaja on sama osaühingu osanik ja juhatuse liige alates 11.11.2013. Kaebaja tegutses ka varem osaühingu esindajana A 30.08.2001 antud volikirja alusel (dtl 606). * Kaebaja, A, H, OÜ X ja osaühingu juhatuse liige P on teinud pika aja jooksul arvukaid omavahelisi tehinguid. Kaebaja esitas andmed aastatel 2001-2014 toimunud kinnisvaratehingute kohta (dtl 460), tehingutesse oli kaasatud 22 kinnistut, poolteks olid kaebaja, A, OÜ X, kolmel juhul ka muud isikud. Vastustaja koostas ka omapoolse ülevaate kaebaja kinnisvaratehingutest (dtl 584-585). Kaebaja tegutses mitmes tehingus A esindajana: 15.09.2010 (dtl 589-598), 07.11.2013 (dtl 702-707) 05.05.2014 (dtl 750-760). * Kaebaja vanematele kuulusid väärtpaberid, millega tehti aktiivselt tehinguid. Seisuga 01.01.2005 oli A väärtpaberikonto väärtus 109 368,20 eurot ja H konto väärtus 78 203,69 eurot (dtl 11-12). Seisuga 31.12.2010 oli H väärtpaberikonto väärtus 51 850,01 eurot (dtl 330-331) ja A väärtpaberikonto väärtus 22 324,06 eurot (dtl 338). * Kaebaja ja tema vanemate pangakontode vahel on aastate jooksul toimunud arvukaid kandeid suurtes summades. A konto väljavõte päringuga saaja/maksja „T“ (dtl 575-578) näitab, et aastatel 2011-2014 oli selliste maksete deebetkäive 77 664 eurot ja kreeditkäive 29 400 eurot. Sama päring H kontol (dtl 579-583) näitab, et aastatel 2011-2016 oli selliste maksete deebetkäive 69 370 eurot ja kreeditkäive 4 765,85 eurot. * Mitmetel kannetel kaebaja ja tema vanemate kontode vahel on selgituseks „Makse oma kontode vahel“ (vt näiteks dtl 301-304). * A andis kaebajale 15.09.2010 üldvolituse teha tema nimel mistahes tehinguid (dtl 761762). * Kaebaja kinnitab et ta on oma vanemate kontodele teinud sularaha sissemakseid aastatel 2000 - 2010 kokku 170 056 eurot ning vanemate kontodele sularahas sisse makstud summad on sageli kaebaja kontole üle kantud (dtl 7), samuti seda, et tema ja vanemate rahalised suhted olid omavahel tihedasti läbi põimunud (dtl 461). Eeltoodu ei tõenda, et sularaha, mille kaebaja maksis oma kontole 2018. aastal, on saadud A või H kinke või pärimise teel või muul TuMS sätestatud viisil, mille puhul on tegemist maksuvaba tuluga. Tulu maksustamata jätmiseks ei ole piisav see, et kaebaja hüpotees on võimalik. Samavõrd on võimalikud mitmed teised hüpoteesid, s.h et sularaha pärineb allikast, mis on võrreldav palgatulu, juhatuse liikme tasu, vara võõrandamisest saadud tulu või
ettevõtlusest saadud tuluga. Kohus andis 10.08.2024.a määruses kaebajale võimaluse põhjendada, miks toetavad tõendid kaebaja arvates ülekaalukalt just tema hüpoteesi. Kaebaja selliseid põhjendusi ei esitanud. OÜ X ülekanne 01.06.2018
13.Laenu tagastamisena saadud rahasumma ei ole oma olemuselt tulu. Seega tuleb kindlaks teha, kas on tõendatud, et OÜ X 01.06.2018.a ülekanne kaebaja kontole, mille selgitus on „laenu tagastus“, tehti ka tegelikult laenu tagastamiseks. Vaidluse keskmes on küsimus, kas kaebaja on andnud osaühingule laenu, mida see sai 01.06.2018.a kandega tagastada.
14.Kaebaja viitab järgmistele tõenditele: - kassa sissetuleku order 07.05.2018 selle kohta, et osaühing võttis kaebajalt sularahas vastu 20 000 eurot selgitusega laen (dtl 21); - osaühingu raamatupidamise konto nr 90 „Laenud“ kanded (dtl 35); - laenuleping 02.01.2015 (dtl 421-422). Selle kohaselt annab kaebaja osaühingule laenu summas kuni 100 000 eurot, laenusumma antakse üle tulevikus osaühingu taotlusel, laenu andmine ja tagastamine toimub ülekande teel, laenu tagastamise lõpptähtaeg on 01.01.2022; - osaühingu juhatuse liikme P 10.06.2022.a kinnitus laenu andmise kohta.
15.Vastustaja tugineb järgmistele tõenditele: - kaebaja maksumenetluses antud seletused. Kaebaja algselt väitis, et 01.06.2018.a ülekandega tagastati laen, mille kaebaja andis 2015. aastal. Väite laenu andmise kohta 2018. aastal ja sellega seotud dokumendid esitas kaebaja pärast seda, kui vastustaja selgitas, et 2015. aastal antud laenu oli kaebaja juba täielikult tagasi saanud; - osaühingu juhatuse liikme P 28.08.2020.a seletus, et laen anti 2015. aastal.
16.Kohtu hinnangul on ülekaalus tõendid selle kohta, et 07.05.2018 kaebaja osaühingule laenu ei andnud. Kaebaja andis 2015. aastal osaühingule laenu 35 000 eurot, mis tagastati kahe maksena: 25 000 eurot novembris 2015 ja 10 000 eurot 11.01.2018. Ülekandele 01.06.2018 summas 20 000 eurot selgitusega „laenu tagastus“ ei eelnenud laenu andmist, seda ei saa käsitleda laenu tagastusena ja tegemist on tulumaksuga maksustamisele kuuluva summaga. Kohtuasja dokumentidest nähtub, et - kaebaja kinnitusel palus vastustaja 29.06.2020 kaebajal esitada andmed osaühingu poolt 11.01.2018 ja 01.06.2018 teostatud maksete kohta kogusummas 35 000 eurot (dtl 463); - kaebaja selgitas 22.07.2020, et laen osaühingule pärineb aastast 2015, tegemist oli laenuga soetamaks osaühingule uusi kinnistuid ja raha laenu andmiseks sai ta vanematelt (dtl 296297); - vastustaja juhtis 08.10.2020 tähelepanu sellele, et osaühing tagastas 2015. aastal sularahas antud laenust 25 000 eurot novembris 2015 ja palus selgitada, millistel alustel sai kaebaja laenu 2018. aastal teistkordselt tagasi (dtl 425); - kaebaja selgitas 06.11.2020, et ta andis 07.05.2018 osaühingule täiendavalt laenu 20 000 eurot (dtl 292-293). Osaühingu juhatuse liige P selgitas 28.08.2020, et laenuleping kaebajaga on sõlmitud 02.01.2015 n.ö lahtise / jooksva saldoga kuni 100 000 eurot. Laenusumma üleandmist
kinnitab seletuse lisaks olev order (dtl 405-406). Seletusele on lisatud order 35 000 euro üleandmise kohta 20.07.2015. Laenu andmist 2018. aastal ei ole nimetatud (dtl 418). Eeltoodu tähendab, et nii kaebaja (laenuandja ja laenuvõtja juhatuse liikme) kui ka P (laenuvõtja juhatuse liikme) algsete seletuste kohaselt andis kaebaja osaühingule laenuna üle 35 000 eurot ja see toimus 2015. aastal. Nendel tõenditel on suurem kaal kui kaebaja ja P hilisematel kinnitustel, et kaebaja andis osaühingule ka 2018. aastal laenuna üle 20 000 eurot, ja selle kohta esitatud dokumentidel. Kaebaja ja P seletuste muutmist ei põhjenda piisavalt see, et tegemist oli ammu toimunud sündmustega. Mõlemad isikud olid maksumenetluse läbiviimise ajal ja on ka praegu osaühingu juhatuse liikmed ning neil oli võimalus juba esimese seletuse andmisel asjaolud osaühingu dokumentidest üle kontrollida.
17.Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et vastustaja peab ebausaldusväärseks kõiki tõendeid, mille allikas on tema või temaga seotud isikud. Vastustaja pidas tõendatuks laenu andmist 2015. aastal ja selle tagastamist muuhulgas jaanuaris 2018. Kaebaja kontole 11.01.2018 laekunud summat ei ole kaebaja maksustatava tulu hulka arvatud. Vastustaja on põhjendatult hinnanud ebausaldusväärseks tõendid, mis on esitatud hiljem ja on algsete dokumentidega vastuolus.
18.Majandusaasta 2018 aruanne ei kajasta konkreetseid laenutehinguid. Samas oleks majandusaasta aruanne saanud neid kajastada. Osaühing oli 2018. aastal väikeetevõtja raamatupidamise seaduse (redaktsioon 01.01.201830.06.2019, edaspidi RPS) § 3 p 15 tähenduses. Osaühing ei olnud mikroettevõtja RPS § 3 p 14 tähenduses, kuna täidetud ei olnud tingimus, et osaühingul on üks osanik, kes on ka juhatuse liige. Osaühingul oli kaks osanikku ja juhatuse liiget. RPS § 21 lg 3 p 5 alusel oli väikeettevõtjal kohustus avalikustada lühendatud raamatupidamise aastaaruande lisades tehingud seotud osapooltega (osapoolte kirjeldus, tehingute maht, saldod ja muu teave tehingute kohta, mis on vajalik ettevõtte finantsseisundi mõistmiseks). Raamatupidamise Toimkonna juhendi RTJ 15 „Lisades avalikustatav informatsioon“ (RT I, 23.12.2017, 54) punktidest 18-20 tuleneb, et seotud osapooleks on muuhulgas ettevõtte juhtkond, avalikustatakse seotud osapooltega tehtud tehingute liik ja maht aasta jooksul ning üheks avalikustamisele kuuluvaks tehingu liigiks on laenude andmine või saamine. Kaebaja väidetele oleks lisanud olulist kaalu see, kui majandusaasta 2018 aruandes oleks kajastatud laenusuhted temaga nii, nagu kaebaja neid kirjeldab.
19.Vastustaja hüpotees, et tegemist oli osaühingust raha maksuvaba väljaviimisega või juhatuse liikmele tasu maksmisega, ei oma asja lahendamisel määravat tähtsust. Oluline on see, et kaebaja ei ole tõendanud alust jätta see summa tema maksustatava tulu hulka arvamata. Muud väited, kokkuvõte
20.Põhjendatud ei ole kaebaja etteheide, et maksumenetlusse oleks tulnud kaasata OÜ X, kuna kaebuse rahuldamata jätmise korral on osaühingul endiselt kaebaja ees võlg. Maksuotsuse tegemisel aluseks võetud asjaolu, et 01.06.2018.a makse ei olnud laenu tagastamine, omab tähtsust üksnes maksumenetluses. Vastustajal ei ole pädevust ega volitusi tuvastada asjaolusid nii, et see on eraõigusliku õigussuhte pooltele siduv või loob eraõigusliku
nõudeõiguse. Kui tehingu pool leiab, et teine pool on talle võlgu (lepinguline kohustus on täitmata), siis saab selle täitmist nõuda eeldusel, et tehingu teine pool võlga tunnistab või maakohus on võlgnevuse välja mõistnud.
21.Kaebaja heidab vastustajale ette, et kolmandatelt isikutelt ei ole maksumenetluses piisavalt teavet küsitud. Kohtu arusaamisel peab kaebaja silmas seda, et teavet oleks tulnud küsida OÜ-lt X ja P. Samas on kohtuasja materjalide hulgas arvukalt seletusi ja dokumente, mille on esitanud osaühingu nimel P. Kohtule ei ole äratuntav, miks oleks vastustaja pidanud koguma teavet, mille kaebaja on juba esitanud. Õige ei ole kaebaja väide, et talle ei selgitatud maksumenetluses tema õigusi ja kohustusi. Vastavad selgitused on antud maksumenetluse alustamisel 05.03.2020 (dtl 92-96).
22.2018. aasta tulu deklareerimise tähtaeg oli 31.03.2019. Maksuotsus on tehtud enne, kui sellest tähtpäevast möödus kolm aastat (MKS § 98 lg 1). Maksuotsuse õiguspärasust ei mõjuta see, kas kaebaja jättis vaidluse all oleva tulu deklareerimata tahtlikult, ning kohus seda küsimust ei käsitle.
23.Kohus leiab kokkuvõttes, et maksuotsus on õiguspärane ja kaebaja väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vaideotsusele (osas, milles see käsitleb maksuotsust) ei ole kaebaja iseseisvaid vastuväiteid esitanud. Kohus mõistab kaebust nii, et kaebaja vaidlustas vaideotsuse õigusselguse huvides, kuna ta ei nõustu vaideotsuse lõppjäreldusega vaide rahuldamata jätmise kohta. Kuna kohus vaidlustatud käskkirja ei tühista, siis jätab kohus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõude. See tähendab, et kohus jätab kaebuse tervikuna rahuldamata. Menetluskulud. Selgitused
24.Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmine kaebaja kohustus. Vastustaja ei ole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud ning kohus jätab HKMS § 109 lg 1 alusel menetluskulud välja mõistmata.
25.HKMS § 175 lg 1 näeb ette jõustunud kohtuotsuse avaldamise elektroonilises Riigi Teatajas. Andmesubjektil on õigus esitada taotlus otsuse osaliseks avaldamiseks, eelkõige tema nime avaldamata jätmiseks (HKMS § 175 lg 3-5). Kui isik seda soovib, siis sellekohane taotlus tuleb esitada kohtule enne otsuse jõustumist. Kõige kindlam on esitada taotlus apellatsioonkaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaja jooksul. Avaliku võimu kandja andmeid kohtulahendis ei varjata. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Karin Jõks
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.