Xi kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses 15. veebruaril 2024 ravimi andmata jätmise ja ravimi ärajätunähtude tõttu vajaliku arstiabi osutamata jätmisega
RESOLUTSIOON
1.Tagastada Xi kaebus.
2.Jätta Xi menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 119 lg 1, § 121 lg 4 ja § 204 lg 1). Määrus toimetatakse kaebajale kätte. Kaebajale tehakse e-toimikus nähtavaks kõik asja materjalid.
Tartu Vangla kinnipeetav X esitas 20. aprillil 2024 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot. Ta leiab, et Tartu Vangla otsus nr 113/24/149-2 on õigusvastane. Kaebajale ei antud 15. veebruaril 2024 hädavajalikku ravimit „Elicea“ ega osutatud vajalikku arstiabi, mida ta ravimi äravõtunähtude tõttu vajas. Ravimit keeldusid kaebajale andmast nii ametnikud kui meditsiiniõde. Kaebajal takistati arstiga vahetult suhelda. Ta leiab, et ravi ei oleks tohtinud katkestada ilma arstiga konsulteerimata. Samuti ei võinud ravimi võtmist päevapealt lõpetada. Kaebajal tekkisid ärajätunähud, s.o korduvad agressiivsushood ja meeltesegadus. Kaebajat karistati korrarikkumise eest, kuigi ta tegelikult kannatas terviserikke käes. Vangla õigusvastase tegevusega tekitati kaebajale olulist heaolu langust ning füüsilisi ja vaimseid kannatusi. Kaebuses sisaldub taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks kaebuse esitamisel ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu.
3-24-1168
2.Vastustena kohtunõuetele edastas Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja kohtule Xi pöördumised, mis registreeriti 15. ja 19. veebruaril 2024. Osakonnajuhataja selgitusel koostati
15.veebruari 2024. a pöördumisele kirjalik vastus 12. märtsil 2024, kuid 19. veebruari 2024. a pöördumise osas anti suuline vastus, mis on nähtav pöördumisel. Tartu Vangla edastas kohtule ka Xi 16. veebruari 2024. a kahju hüvitamise taotluse (registreeriti 21. veebruaril 2024 nr-ga 113/24/149-1) ja vangla 17. aprilli 2024. a otsuse nr 1-13/24/149-2. Nimetatud otsusega lahendas vangla Xi nõuded, mis puudutasid talle 15. veebruaril 2024 ravimi andmata jätmist, ümberpaigutamise teostamist ja 7. veebruaril 2024 lisahelistamise võimaluse äravõtmist. Vastavalt kehtinud töökorraldusele vaatas vangla kahju hüvitamise taotluse meditsiiniosakonna õe tegevust (võimalik valeinfo andmine ja psühhiaatri kutsumata jätmine) puudutavas osas läbi eraldiseisvas menetluses. Tartu Vangla esitas kohtule Tartu Vangla 28. juuni 2024. a otsuse nr 1-13/24/141-2, millega lahendati Xi kahju hüvitamise taotlus nr 1-13/24/149-1 seni lahendamata osas.
3.1.X esitas 16. veebruaril 2024 Tartu Vangla meditsiiniosakonnale adresseeritud kahju hüvitamise taotluse, milles heitis vanglale ette, et talle ei antud 15. veebruaril 2024 ravimit „Elicea“ (20 mg). Taotluse kohaselt paigutati ta 13. veebruaril 2024 ümber E7 eluosakonda, kus oli raviplaani muutev korraldus. Nimelt oli ta saanud neli aastat võtta ravimeid kell 8 hommikul, kuid E7 eluosakonnas hakatakse ravimeid andma kell 8.30. Teise ravimi toime tõttu jääb ta pärast kell 8 toimuvat loendust magama. Ta selgitas oma taotluses, et ei keeldunud 15. veebruaril 2024 ravimist, nagu ametnikud väidavad. Ta vajas und ja palus hiljem korduvalt, et ametnikud tooksid talle ravimi, kuid talle vastati kell 11, et ta saab ravimi homme. Tema enesetunne halvenes ning ta kurtis seda ka meditsiiniõele, kes talle kambrisse helistas, kuid õde ravimit ei toonud, tema kaebusi ei uskunud ning psühhiaatrit ei kutsunud. Taotluse kohaselt sekkusid ametnikud õigusvastaselt raviteenuse osutamisse, sest ravi peaks tagama vangla meditsiiniosakond. Ravimi andmata jätmise tõttu tekkisid tal ärajätunähud ja paanikahoog ning ta hakkas lõhkuma, mille tõttu koostati tema suhtes käskkiri nr 2-24/1-2/63. Ta paigutati lukustatud kambrisse, talle keelati tahvelarvuti kasutamine ja abikaasale helistamine. Vangla tekitatud mittevaralise kahju suuruseks märkis taotleja 1500 eurot.
3.2.Tartu Vangla jättis 17. aprilli 2024. a otsusega nr 1-13/24/149-2 Xi kahju hüvitamise taotluse osaliselt läbi vaatamata ja osaliselt rahuldamata. Tartu Vangla jättis otsusega nr 1-13/24/149-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata osas, mis puudutab ravimi andmata jätmist, arsti kutsumata jätmist ja kinnipeetava teise eluosakonda paigutamist. Kahju hüvitamise taotluse menetlemisel tehti kindlaks, et
15.veebruari 2024 hommikul leidis aset sündmus, mille käigus X keeldus ravimite võtmisest, öeldes, et ta võtab neid lõunal, sest praegu ta magab. Vanemvalvur A. Nugise 15. veebruari 2024. a ettekandest nr 2-24-923 nähtub, et kui ametnik läks lõunaajal elusektsiooni avama, küsis X temalt ravimeid. Ametnik selgitas, et hommikused ravimid saab ta hommikul, mitte lõunaajal. Meditsiiniosakonna õde K. Kail kinnitas 15. veebruari 2024. a e-kirjas, et Xi raviskeemis on ette nähtud ravimid Leponex (klosapiin; 50 mg) ööseks ja Elicea (escitalopram; 20 mg) hommikul võtmiseks. K. Kail kinnitas 15. veebruari 2024. a e-kirjas, et ravim Leponex ei põhjusta unisust ning seda ravimit võetakse ka päevasel ajal ja suuremates kogustes. Tartu Vangla hinnangul ei saa pidada õigusvastaseks, et Xile ei antud hommikust ravimit tagantjärele. Kinnipeetavatele ravimite jagamiseks on ette nähtud kindlad ajad, välistamaks olukorda, kus ametnikud peavad erinevatel kellaaegadel vastavalt kinnipeetavate soovidele neile ravimeid viima. Meditsiiniosakonna poolt ette nähtud raviskeemi järgimine on väga oluline
3-24-1168 paranemisprotsessi osa. Kui kinnipeetav ei järgi raviskeemi, võib see kaasa tuua haiguse ägenemise, ravimi suhtes resistentsuse tekke ning raskemate haiguste puhul ka eluohtliku seisundi. Vangla pidas eluliselt usutavaks, et hommikuse ravimi tagantjärele mittesaamine võis põhjustada Xis teatavat meelepaha. Samas ei kinnitanud asjas kogutud tõendid, et vangla tegevus oleks olnud õigusvastane. Samuti ei kinnitanud meditsiiniosakonnalt saadud selgitused, et ühel päeval ravimi andmata jätmine oleks võinud kinnipeetava tervist kuidagi kahjustada. Kahju hüvitamise taotlusest ei nähtu, et Xil oleks esinenud 15. veebruaril 2024 selliseid kaebusi, mille tõttu oleks olnud põhjendatud talle vältimatu abi osutamine või mis oleksid vajanud meditsiiniosakonna töötaja kohest tähelepanu. Üksnes kinnipeetava soov, et talle kutsutaks arst, ei tähenda, et arsti kutsumiseks oleks esinenud reaalne vajadus ning et ametnikud peaksid arsti ka viivitamatult kutsuma. Ravimite võtmise korralduse selgitamiseks on pädev ka meditsiiniõde ning selleks ei ole vaja kinnipeetava kambri juurde arsti kutsuda.
3.3.Tartu Vangla 28. juuni 2024. a otsusega nr 1-13/24/141-2 lahendati Xi kahju hüvitamise taotlus nr 1-13/24/149-1 osas, mis puudutab psühhiaatri vastuvõtule saamist. Vangla asus seisukohale, et vangla tervishoiutöötajate tegevuses ei ole võimalik tuvastada õigusvastasust. Kaebaja terviseseisundit on dokumenteeritud ning dokumenteeritu lugemisel ei teki kahtlust kirjapandu täielikkuse osas. Kaebaja terviseseisundi kirjeldused ei viita vältimatu abi vajadusele, sh psühhiaatrilise abi vajadusele. Nagu nähtub kaebaja tervisedokumentidest, siis sai ta juba 19. veebruaril 2024 psühhiaatri vastuvõtule – nelja päeva pikkust ooteaega ei saa pidada ülemääraseks.
KOHTU SEISUKOHT
4.Kohus mõistab, et kaebaja nõuab kaebuses Tartu Vanglalt hüvitist mittevaralise kahju eest, mis tekitati talle 15. veebruaril 2024 talle määratud ravimi „Elicea“ andmata jätmisega ja ravimi ärajätunähtude tõttu vajaliku arstiabi osutamata jätmisega. Seega on tegemist mittevaralise kahju hüvitamise kaebusega (HKMS § 37 lg 2 p 4).
5.Kaebaja on läbinud vanglale 16. veebruaril 2024 esitatud kahju hüvitamise taotlusega vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse.
6.HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, kas esineb alus kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus leiab, et kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, sest kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.
7.Kohus leiab, et vangla ei eksinud kaebajale 15. veebruaril 2024 ravimi andmata jätmisel ning tagas seoses ravimi võtmata jätmisega kaebajale vajaliku arstiabi. Kohtu hinnangul ei ole kaebusel eduväljavaateid.
7.1.Kaebaja keeldus 15. veebruari 2024. a hommikul ravimi võtmisest, sest ta soovis magada. Tema väitel põhjustas teine talle määratud ravim unisust, mistõttu soovis ta 15. veebruaril 2024 saada ravimit „Elicea“ hiljem, kuid vanglaametnik keeldus talle lõunaajal ravimit andmast. Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/27 kinnitatud „Tartu Vangla kodukorra“ p 20.7 kohaselt annavad kinnipeetavatele ravimeid vangla poolt ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Ravimi manustamisest keeldumisel edastab valvur informatsiooni meditsiiniosakonnale, kes otsustab ravikuuri jätkamise vajaduse ja teeb vastava märke
3-24-1168 tervisekaarti. Kodukorra punkti 20.13.2 kohaselt on kinnipeetaval keelatud jätta ettenähtud ajal tarvitamata arsti poolt määratud või muu vanglateenistuja poolt antud ravimid. Nimetatud sätetest nähtuvalt määrab ravimite andmise aja kindlaks vangla ning kinnipeetaval on kohustus manustada vanglateenistuja antud ravim selleks ettenähtud ajal. Seega ei anna nimetatud sätted kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda, et vanglateenistuja annaks talle ravimeid muul ajal. Kuna asjas ei ole vaidlust, et vanglateenistuja andis kaebajale võimaluse manustada talle määratud ravim hommikul, ei osuta juhtumi asjaolud vangla tegevuse õigusvastasusele.
7.2.Kaebaja väitel jäeti talle 15. veebruaril 2024 arstiabi osutamata, sest vanglaametnik ei toonud talle hommikuseks manustamiseks määratud ravimit lõuna ajal, kui ta seda korduvalt palus. Psühhiaatri määratud ravi katkestamise tõttu tekkisid tal ärajätunähud: agressiivsushoog ja meelesegadus. Kaebaja hinnangul tulnuks talle võimaldada kohe arstiga suhelda. VangS § 52 lg 1 kohaselt osutab tervishoiuteenuseid vanglas tervishoiutöötaja vastavalt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse eriarstiabi osutamist reguleerivatele sätetele. VangS § 53 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus. Tartu Vangla kodukorra p 20.3 kohaselt toimub haigete ambulatoorne vastuvõtt eelregistreerimisega ravijärjekorra alusel. Kinnipeetav teavitab oma osakonna vanglateenistujat vajadusest meditsiiniosakonna teenistuja konsultatsioonile või arstiabile. Vanglateenistuja registreerib vastuvõtule elektroonilisel teel ning meditsiiniosakonna töötaja vastab elektroonilisel teel esimesel võimalusel, kuid mitte hiljem kui 5 tööpäeva jooksul. Kodukorra p 20.4 näeb ette, et vältimatu abi vajadusest teavitatakse koheselt valvemeedikut. Kaebaja ei ole väitnud ning ka asja materjalidest ei nähtu, et kaebajal esines 15. veebruaril 2024 vältimatu abi vajadus, mistõttu ta oleks vajanud kohe arsti vastuvõttu. Vaidlust ei ole selles, et samal päeval helistas kaebaja kambrisse meditsiiniõde, kellele kaebaja avaldas, et talle ei antud lõuna ajal hommikuseks manustamiseks määratud ravimit „Elicea“ ning meditsiinitöötaja andis olukorrale oma hinnangu. Seega sai kaebaja konsulteerida meditsiiniosakonna töötajaga samal päeval, vaatamata sellele, et tal ei esinenud vältimatu abi vajadust. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu meditsiinitöötaja otsustusega, ei tähenda, et kaebajale oleks arstiabi osutamata jäetud. Kohus ei nõustu ka kaebaja väitega, et vangla oleks talle psühhiaatri poolt määratud ravi katkestanud. Otsuse jätta talle määratud ravim hommikul võtmata, tegi kaebaja. Ühe annuse võtmata jätmist ei saa pidada ka ravimi võtmise lõpetamiseks, mistõttu ei ole asjakohased ka kaebaja väited ravimi lõpetamisega kaasneda võivate ärajätunähtude kohta. Eeltoodust tulenevalt ei osuta miski, et vangla oleks toiminud kaebajale tervishoiuteenuse osutamisel seoses 15. veebruaril 2024 ravimi võtmata jätmisega õigusvastaselt.
7.3.Kohtu hinnangul ei riivanud vangla vaidlusalune tegevus kaebaja õigusi intensiivselt. Kuna otsuse jätta talle määratud ravim 15. veebruari 2024. a hommikul võtmata, tegi kaebaja, ei saanud tagajärgi, mis võisid kaebajale ravimi võtmata jätmisest tekkida, põhjustada talle vangla. Kuna kaebaja sai meditsiinitöötajaga samal päeval konsulteerida, oli tal võimalik tervishoiutöötajat toimunust teavitada ning oma küsimustele vastused saada. Seega ei olnud tegemist olukorraga, kus kaebaja oleks pidanud ravimi võtmata jätmise tõttu oma terviseseisundi pärast ärevust või muret tundma. Asjas kohtueelselt kogutud tõendid kinnitavad, et kaebajale ei saanud talle määratud ravimi ühel korral andmata jätmine põhjustada üleelamisi ja kannatusi, mis oleksid käsitatavad tervise kahjustamise või väärikuse alandamisena. Tartu Vangla meditsiiniosakonna juhataja määras pärast kaebaja 15. veebruari 2024. a pöördumist kaebajale psühhiaatri vastuvõtu
19.veebruariks 2024. Seega sai kaebaja loetud päevad pärast intsidenti suhelda ka otse raviarstiga.
3-24-1168
8.Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kohus selgitab, et HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.
9.Kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks jääb kaebuse tagastamise tõttu läbi vaatamata.
10.Vastuseks kaebaja 28. mai 2024. a avaldusele selgitab kohus, et jõustunud määrus, millega kaebus tagastatakse, avaldatakse Riigi Teataja veebilehel seaduse alusel (HKMS § 179 lg 4).
11.Kaebaja eraelu ja terviseandmete kaitseks asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.