Xi kaebus Viru Maakohtu vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja X
RESOLUTSIOON
1.Jätta Xi taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata.
2.Jätta kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks läbi vaatamata.
3.Lõpetada haldusasja nr 3-23-2930 menetlus.
4.Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD JA MUUD SELGITUSED
Määruse resolutsiooni punktide 1–3 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 71 lg 6, § 119 lg 1, § 155 lg 5 ja § 204 lg 1). Muus osas ei saa määruse peale määruskaebust esitada (HKMS § 203 lg 1). Määrus toimetatakse kätte kaebajale.
1.X nimetati 16. novembril 2015 Viru Maakohtu kohtujuristi ametikohale. Ta vabastati teenistusest Viru Maakohtu esimehe 21. detsembri 2020. a käskkirjaga nr 13-1/21.
2.X esitas 3. veebruaril 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Maakohtu 21. detsembri 2020. a käskkirja nr 13-1/21 õigusvastasuse tuvastamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ja hüvitise määramiseks (haldusasi nr 3-21-255). Haldusasja nr 3-21-255 menetlus on praegu pooleli Tartu Ringkonnakohtus.
3.X esitas 20. detsembril 2023 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Maakohtu vastu talle tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebuses olid esitatud järgmised nõuded:
3-23-2930
1) hüvitada kaebajal saamata jäänud töötasu alates 1. jaanuarist 2021 kuni kaebuse esitamiseni, kokku summas 39 022 eurot 89 senti (nõue I); 2) hüvitada mittevaraline kahju õiglases ulatuses kohtu äranägemisel (nõue II); 3) hüvitada iga-aastaselt alates 21. detsembrist 2023 kuni 28. veebruarini 2041 tekkinud või tekkiv kahju, mis seisneb kohtujuristi palga ja teistelt tööandjatelt saadud tulu vahes (nõue III); 4) kohustada vastustajat tasuma kaebajale tema vanaduspensionile jäämisel täiendavalt 30% suurune hüvitis (nõue IV).
4.Tartu Halduskohus tagastas 19. märtsi 2024. a määruse resolutsiooni p-ga 1 kaebuse osaliselt, s.o kaebuse Viru Maakohtu vastu nõuetes hüvitada kaebajale teenistusest õigusvastaselt vabastamise tõttu alates 1. jaanuarist 2021 kuni 28. veebruarini 2041 saamata jäänud sissetulek ning summa, mille võrra tema vanaduspension väheneb (kaebuses esitatud nõuded I, III ja IV). Kohus jättis sama määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebuse ülejäänud osas, s.o mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (nõue II), käiguta ning andis kaebajale kaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks tähtaja.
5.Kaebaja esitas 9. aprillil 2024 puuduste kõrvaldamise avalduse ning kaebuse esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse.
KOHTU SEISUKOHT
6.Tartu Halduskohtu 19. märtsi 2024. a määrus, mille resolutsiooni p-ga 1 kohus kaebuse osaliselt tagastas, on jõustunud. Kohus lahendab käesoleva määrusega kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.
7.Kaebaja märkis kaebuses mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta järgmist. Ta oli Viru Maakohtus töötades viis aastat pidevas stressiseisundis ja psühholoogilise surve all.
8.mail 2019, s.o pärast Keeleinspektsiooni 7. mai 2019. a kontrolli, pöördus ta arsti poole. Samuti kirjutas ta 18. juuni 2020. a seisukohas, et koostöö kohtunik M. Bobrõševiga on kaasa toonud mitte üksnes ebanormaalse tööalase olukorra ning töö efektiivsuse ja töötulemuste halvenemise, vaid ka suure õnnetuse kaebaja perekonnas – tema rase abikaasa kaotas lapse. Pole välistatud, et see on pikaajalise konflikti tagajärg, sest lisaks kaebajale oli stressis ka tema perekond. Kaebaja märkis, et koormavad ja väsitavad korduvad kontrollid ja erinevad tema suhtes tehtud toimingud alandavad tema inimväärikust ja rikuvad tema mainet.
8.Kohus selgitas 19. märtsi 2024. a määruses, et kaebajal tuleb mittevaralise kahju hüvitamise nõude lubatavuse kontrollimiseks kohtule selgitada, milles seisneb Viru Maakohtu õigusvastane tegevus, millega kaebajale väidetav mittevaraline kahju tekitati.
8.1.Kaebaja selgitas 9. aprilli 2024. a puuduste kõrvaldamise avalduses järgmist. Ta esitas Viru Maakohtu tegevused, mida ta käsitab erapoolikutena ja kiusamisena, kaebuse p-des 1.1.6–1.1.37. Eraldi vajab esiletoomist Keeleinspektsiooni 7. mai 2019. a kontroll, millega tekitati talle tugevat psühholoogilist stressi, mille tõttu oli kaebaja sunnitud järgmisel päeval arsti poole pöörduma. Samuti vajab esiletoomist, et 2020. a aprillikuus, kui kaebaja töötas eriolukorra tõttu kodus ja suhtles kolleegidega videokonverentsi teel, karjus kohtunik M. Bobrõšev pidevalt tema peale, suunas teda tööd vahetama ja lahkumisavaldust kirjutama ning ähvardas seoses kaebaja mittevastavusega oma ametikohale pöörduda keeleinspektsiooni ja juhtkonna poole. Kohtu esimees, kelle initsiatiivil oli kaebaja tahtevastaselt uude menetlusgruppi üle viidud, ei teinud kiusamise lõpetamiseks midagi peale selle, et vabastas kaebaja 21. detsembril 2020
3-23-2930
teenistusest. Kohtunik M. Bobrõšev ja Viru Maakohtu esimees tekitasid selle kiusamisega kaebajale stressi ja psühholoogilise surve, vabastasid ta teenistusest ning võtsid talt õiguse edasisele karjäärile ja enesearendamisele. Maakohtu 21. detsembri 2020. a käskkiri, millega kaebaja vabastati teenistusest, tekitas talle kõige rohkem stressi ja psühholoogilise šoki, millest ta pole seniajani taastunud. Vastustaja oli pikemat aega otsinud erinevaid ajendeid ja põhjuseid kaebajale etteheidete tegemiseks. Valdavalt sisaldasid need ettekäändeid kaebaja keeleoskuse kritiseerimiseks ja näilisi tegevusi selle parandamiseks. Lisaks oli kaebaja ja kohtunik M. Bobrõševi vahel personaalset laadi konflikt. Vastustaja ei võtnud kuulda kaebaja ettepanekut määrata ta tagasi endisesse menetlusgruppi. Tegelikult soovis vastustaja teha kaebaja teenistuse Narva kohtumajas sedavõrd ebameeldivaks, et ta sooviks ise teenistusest lahkuda. Kuna kaebaja ei andnud survele järele, vabastati ta teenistusest ebapiisava keeleoskuse ettekäändel.
8.2.Kaebaja on lisaks Viru Maakohtu tegevusele toonud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse alusena esile ka Keeleinspektsiooni tegevuse aastatel 2017–2019 (vt kaebuse p-d 1.1.6–1.1.14).
9.aprilli 2024. a avalduses märkis kaebaja, et ta peab Keeleinspektsiooni 7. mai 2019. a järelkontrolli aktist tingitud mittevaralise kahju tekitajaks tööandjat. Kohtu hinnangul ei saa kaebuses osutatud Keeleinspektsiooni tegevust ega sellest tulenevat vastutust omistada Viru Maakohtule, sest tegemist on erinevate riigiasutustega ning isiku keeleoskust kontrollides viib Keeleamet (endise nimega Keeleinspektsioon) haldusmenetlust läbi iseseisva haldusorganina (vt haldusmenetluse seaduse § 2 lg 1, riigivastutuse seaduse § 17 lg 1 ja HKMS § 17 lg 1). Kaebusest nähtuvalt on nimetatud asjaolud kaebajale arusaadavad olnud, sest ta on vähemalt kahel korral esitanud Keeleinspektsiooni tegevuse peale kaebuse halduskohtule (kaebuses viidatud haldusasjad nr 3-19-1517 ja nr 3-20-1348). Samuti pole kaebaja vastu vaielnud kohtu 19. märtsi 2024. a määruse p-s 10.1 esitatud kohtu seisukohale, et kaebaja taotleb Viru Maakohtu tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Ka kaebaja
9.aprilli 2024. a avaldusest nähtub, et tema tahe on nõuda mittevaralise kahju hüvitamist üksnes tööandjalt, s.o Viru Maakohtult. Kohus lähtub kaebaja tahtest ning ei käsita vastustajana Keeleametit.
8.3.Kaebaja on osutanud talle mittevaralist kahju tekitanud tegevuste seas ka Viru Maakohtu esimehe 21. detsembri 2020. a käskkirjale, millega ta vabastati Viru Maakohtu teenistusest. Kohus märkis 19. märtsi 2024. a määruse p-s 10.1, et kohtule arusaadavalt ei ole kaebuses esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue seotud kaebaja teenistusest vabastamisega, vaid kaebaja nõuab enne tema teenistusest vabastamist tekitatud kahju hüvitamist. Kuna kaebaja ei ole kohtu tõlgendusele vastu vaielnud, jääb kohus senise seisukoha juurde. Kui kohus tõlgendaks kaebust nii, et kaebaja taotleb tema teenistusest vabastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, oleks tegemist korduva kaebusega, mis tuleks HKMS § 121 lg 1 p 3 alusel tagastada, sest sellist nõuet hõlmava haldusasja nr 3-21-255 menetlus on praegu Tartu Ringkonnakohtus pooleli.
8.4.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kaebuse ja kaebaja 9. aprilli 2024. a selgituste põhjal, et kaebaja peab talle mittevaralist kahju põhjustanud õigusvastaseks tegevuseks Viru Maakohtu poolt talle teenistusülesannete täitmisel tehtud etteheiteid ja muud tegevust seoses tema eesti keele oskuse tasemega ning menetlusgruppi juhtinud Viru Maakohtu kohtuniku käitumist.
9.Kohus palus 19. märtsi 2024. a määruses kaebajal ka täpsustada, milliseid Viru Maakohtu õigusvastase tegevuse tõttu talle tekkinud kahjulikke tagajärgi ta käsitab talle tekitatud mittevaralise kahjuna. Kaebaja osutas kaebuses, et ta oli Viru Maakohtus töötades viis aastat pidevalt stressis ja psühholoogilise surve all. Stressis oli ka tema perekond, mistõttu ei saa välistada, et abikaasa
3-23-2930
rasedus katkes pikaajalise töökonflikti tagajärjel. 9. aprilli 2024. a avalduses selgitas kaebaja täiendavalt, et lapse kaotuse tõttu tekkisid vaimsed kannatused nii temal kui ka abikaasal. Ta on olnud pidevas stressis ja psühholoogilise surve all alates Viru Maakohtu teenistusse asumisest, kuid eriti alates 1. jaanuarist 2017 kuni 4. jaanuarini 2021. Ta ei saanud öösiti magada, viibis üleelamise seisundis ning kannatas psüühikahäirete ehk depressiooni all. Samuti rikkus Viru Maakohus kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjaga tema mainet, sest töötamise registris töösuhte lõpetamise kohta tehtud märge mõjutab tema tööotsinguid. Kaebaja kannatas 2021. aastal depressiooni all, sest tal ei õnnestunud tööd leida.
10.Lisaks palus kohus 19. märtsi 2024. a määruses kaebajal selgitada, millal Viru Maakohus talle mittevaralise kahju tekitas ning millal sai kaebaja talle mittevaralise kahju tekitamisest teada. Kaebaja selgitas 9. aprilli 2024. a avalduses, et ta sai talle mittevaralise kahju tekkimisest teada
1.jaanuaril 2017, mil Viru Maakohtu esimeheks sai kohtunik A. Asi, ning kahju tekitati
4.jaanuarini 2021, mil ta sai kätte teenistusest vabastamise käskkirja. Eriti suure stressi all viibis ta siis, kui kohtu esimees hakkas tema suhtes pidevaid keeleinspektsiooni kontrolle teostama ning kui kohtu esimees viis ta 10. veebruaril 2020 üle kohtunik M. Bobrõševi menetlusgruppi. Pärast seda, kui Keeleinspektsioon tegi 7. mail 2019 kaebajale ettekirjutuse sooritada hiljemalt
1.novembril 2019 eesti keele C1 taseme eksam, pöördus ta stressi tõttu arsti poole. Olulised kuupäevad, mil Viru Maakohus tekitas kaebajale mittevaralist kahju, on seotud ajavahemikuga, mil ta töötas kohtunik M. Bobrõševi menetlusgrupis, s.o alates 10. veebruarist 2020 kuni
21.detsembrini 2020. Kaebaja pidi taluma kohtunik M. Bobrõševi karjumist ka 23. aprillil 2020, kui tema perekond kaotas lapse. 2020. a detsembrikuu lõpus (tõenäoliselt 22. detsembril 2020), mil kaebaja viibis haiguslehel ja puhkusel, nõudis Viru Maakohtu personalispetsialist, et ta tuleks vestluse läbiviimiseks tööle. Seejärel viibis Viru Maakohtu esindaja kahel korral tema elukohas ja koputas kõvasti korteri uksele, mis hirmutas kaebaja last ja abikaasat. Sel moel kaebaja eraellu sekkudes tekitas Viru Maakohus kaebajale ja tema pereliikmetele stressi ja hingelisi üleelamisi.
11.Kohtu hinnangul on kaebaja esitanud mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse pärast kaebetähtaja möödumist.
11.1.HKMS § 46 lg 4 kohaselt tuleb hüvitamiskaebus esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, mil kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust. Kaebaja esitas mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse kohtule 20. detsembril 2023. Seega oleks kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja sai vastustaja tekitatud ja kaebusega hõlmatud kahjust teada ajavahemikus 20. detsember 2020 kuni 20. detsember 2023 või pidi kahjust sama ajavahemiku vältel teada saama.
11.2.Praeguse asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust, kas käsitada kaebaja väitel talle mittevaralist kahju tekitanud Viru Maakohtu toiminguid kahju tekitamise kontekstis ühtse, jätkuva toiminguna või eraldi toimingutena, sest kohtu hinnangul pole kaebus kummalgi juhul tähtaegne. Kohus peab siiski võimalikuks eristada Viru Maakohtu tegevust kaebaja eesti keele oskusele nõudmiste esitamisel ning Viru Maakohtu kohtuniku tegevust menetlusgrupi juhtimisel. Selline lähenemine on kaebajale soodsam, sest kaebetähtaeg hakkab kulgema erinevatel aegadel.
11.3.Kõik Viru Maakohtu toimingud, mis kuuluvad praeguse vaidluse esemesse ja mida kaebaja peab talle mittevaralist kahju tekitanud tegevuseks, tehti enne 20. detsembrit 2020.
11.3.1.Eesti keele oskusega seotud teenistusalaseid nõudmisi, millega kaebaja seostab talle mittevaralise kahju tekitamist, esitas Viru Maakohus kaebaja väitel talle alates 2017. aasta
3-23-2930
algusest. Nagu kaebaja selgitas, tõusis tema stressitase eriti tuntavalt pärast seda, kui kohtu esimees hakkas tema suhtes keeleoskuse kontrolle teostama ning Keeleinspektsioon tegi talle
7.mail 2019 ettekirjutuse sooritada C1 taseme eesti keele eksam. Samuti selgitas kaebaja, et ta pöördus 8. mail 2019 stressi tõttu arsti poole ning peab selle kahju põhjustajaks tööandjat. Ka juhul, kui teatava osa keeleoskuse nõudmistega seostuvast mittevaralisest kahjust põhjustas kaebajale Viru Maakohus, mitte Keeleinspektsioon (vt käesoleva määruse p 8.2), on kaebuse põhjal ilmne, et kaebaja tajus kahju tekkimist hiljemalt 8. mail 2019. Seega pidanuks kaebaja esitama keeleoskuse nõudmistega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse hiljemalt 8. mail 2022. Kaebetähtaja kulgema hakkamine ei sõltu sellest, kas kannatanu teab kahju täpset ulatust või seda, kas kahju on võimalik sisse nõuda muudel alustel või muude isikute vastu nõuete esitamisega (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi määrus nr 3-16-519/21, p 13).
11.3.2.Seoses kahjuga, mille tekkimist seostab kaebaja töötingimustega kohtunik M. Bobrõševi menetlusgrupis, oleks kaebus tähtaegne juhul, kui kaebaja sai kahju tekkimisest teada
23.detsembril 2020 või hiljem. Kohtu hinnangul tekkisid kaebajal stress ja hingelised üleelamised, mida ta käsitab mittevaralise kahjuna, tunduvalt varem, mistõttu ei ole kaebus ka selle kahju eest hüvitise nõudmiseks tähtaegne. Kaebuse kohaselt viidi kaebaja uude menetlusgruppi üle 10. veebruaril 2020. Kaebaja väitel loodi kolme kuu jooksul, s.o 2020. a veebruarist kuni maini, senise kolm ja pool aastat kestnud rahuliku ja efektiivse töö asemel kaebaja jaoks diskrimineerivad ja talumatud tingimused teenistusülesannete täitmiseks (kaebuse p 1.1.20). Kaebaja on esile toonud, et kohtunik hakkas temaga agressiivselt ja lugupidamatult kõrgetes toonides ja viisil suhtlema eriolukorra kestel, kui kaebaja pidi kodus töötama. Probleem päädis sellega, et 14. mail 2020 keeldus kohtunik koos kaebajaga töötamast ning 18. mail 2020 teatas kaebaja kohtu esimehele, et ta ei pea sama kohtunikuga koos töötamist võimalikuks. Muu hulgas koostati 17. aprillil 2020 kaebaja jaoks tööjuhis, milles esitati talle võrreldes teiste juristidega kõrgendatud nõudmisi (kaebuse p-d 1.1.22–1.1.28). 9. aprilli 2024. a avalduses selgitas kaebaja, et koostöö kohtunik Bobrõševiga tõi lisaks ebanormaalsele tööõhkkonnale kaasa ka suure õnnetuse kaebaja perekonnas – tema abikaasa rasedus katkes 2020. a aprillis. Eeltoodust nähtuvalt süvenesid uues menetlusgrupis töötamisega seotud probleemid 2020. a aprillis ja kulmineerusid sama aasta maikuus. Asja materjalidest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid sellele, et kaebaja sai kahju tekkimisest teada hiljem – puuduvad andmed, et kaebajal oleksid uues menetlusgrupis töötamise tingimustega seotud stress ja muud hingelised üleelamised süvenenud 2020. a detsembri lõpus. Asjaolu, et kaebaja töötas kohtunik M. Bobrõševi menetlusgrupis kuni 21. detsembrini 2020, ei seostu kahju tekkimisega ega mõjuta sellest tulenevalt ka kaebuse tähtaegsust.
11.4.Kaebaja esile toodud sündmustest toimusid ajavahemikus 20. detsember 2020 kuni 4. jaanuar 2021, mil kaebaja teenistusest vabastamisest teada sai, üksnes kaebaja vestlus Viru Maakohtu personalispetsialistiga ning maakohtu esindaja viibimine tema elukohas 2020. a detsembri lõpus. Kaebaja märkis küll 9. aprilli 2024. a avalduses kahju tekkimisest teadasaamise aja kohta selgitusi esitades, et sel viisil tema eraellu sekkumine põhjustas talle muret ning talle ja tema pereliikmetele tekitati moraalset kahju, kuid ta ei maininud neid sündmusi kaebuses ega osutanud neile ka 9. aprilli 2024. a avalduses, kui vastas kohtu küsimusele, milles seisneb Viru Maakohtu õigusvastane tegevus, millega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ta kaebusega nõuab. Kaebaja avaldustest nähtuvalt ei pea ta nimetatud sündmusi talle kahju põhjustanud eraldiseisvaks vastustaja õigusvastaseks tegevuseks, vaid asjaoludeks, mis kinnitavad tema väidet, et teenistusandja jätkas talle kahju tekitamist ka 2020. a detsembris. Vastustaja 2020. a detsembris tehtud toimingud võiksid olla asjassepuutuvad kahju suuruse kindlaksmääramisel, kui kaebus oleks tähtaegne, kuid need ei mõjuta kaebuse tähtaegsust. Isegi kui kaebaja tegelik tahe
3-23-2930
oleks nõuda üksnes 2020. a detsembris toimunud intsidentidega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist, ei oleks kaebuse menetlemine põhjendatud, sest kaebaja esile toodud asjaolud 2020. a detsembri lõpus toimunud sündmuste kohta ei osuta sedavõrd intensiivsele kaebaja õiguste riivele, et talle oleks saanud nende tõttu tekkida hingelisi üleelamisi, mis saaksid küündida mittevaralise kahju tekkimiseni. Kohus märgib üksnes selgitavalt, et kaebaja saab nõuda üksnes talle, mitte tema pereliikmetele tekitatud kahju hüvitamist.
11.5.Kaebaja on seostanud kaebuse tähtaegsust ka kuupäevaga, mil ta sai teada teenistusest vabastamise käskkirjast. Kuna kaebaja ei nõua praeguses asjas talle Viru Maakohtu teenistusest vabastamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist (vt käesoleva määruse p 8.3), ei oma kaebetähtaja kontrollimisel tähtsust, millal ta sai teada talle teenistusest vabastamisega tekitatud mittevaralisest kahjust.
11.6.Eeltoodust nähtub, et kaebaja sai mittevaralisest kahjust, mille hüvitamist ta kaebusega nõuab, teada enne 20. detsembrit 2020. Seepärast ei ole mittevaralise kahju hüvitamise kaebus tähtaegne.
12.Kohus andis 19. märtsi 2024. a määruses kaebajale võimaluse esitada kaebetähtaja ennistamise taotluse ning kaebaja esitas 9. aprilli 2024. a avalduses kaebetähtaja ennistamise taotluse.
13.Kohus jätab kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata.
13.1.HKMS § 71 lg 1 kohaselt ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Tähtaja ennistamist võib taotleda seaduses sätestatud tähtaja jooksul pärast tähtajast kinnipidamist takistanud mõjuva põhjuse äralangemist, kuid mitte hiljem kui 14 päeva möödumisel päevast, kui nimetatud takistus ära langes (HKMS § 71 lg 2). Tähtaja ennistamise avalduses tuleb märkida tähtaja ennistamise aluseks olevad asjaolud ja nende põhistus (HKMS § 71 lg 3 ja § 38 lg 5).
13.2.Kaebaja ei esitanud vaatamata kohtu 19. märtsi 2024. a määruse p-s 10.2 esitatud selgitusele kaebetähtaja möödalaskmise põhjuseid. Kaebetähtajast kinnipidamist takistanud põhjus ei ole kohtule ka asja materjalide põhjal äratuntav. Seetõttu pole kohtul võimalik hinnata, kas kaebajal oli kaebetähtaja eiramiseks mõjuv põhjus, ning kaebetähtaja ennistamise taotlus tuleb jätta HKMS § 71 lg-te 1 ja 3 alusel rahuldamata.
14.Kuna kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ning kaebetähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus haldusasja menetluse HKMS § 124 lg 2, § 152 lg 1 p 2 ja § 152 lg 3 alusel kaebust menetlusse võtmata. Vastavalt HKMS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole menetluse lõpetamise korral samas asjas halduskohtule kaebuse esitamine lubatud, sest tegemist oleks korduva kaebusega (HKMS § 155 lg 6 ja § 43 lg 1 p 2).
15.Kaebaja menetlusabi taotlus riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks jääb menetluse lõpetamise tõttu läbi vaatamata.
16.Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) Ene Andresen
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.