Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar 27. juuni 2024, Tartu 3-23-734
Haldusasi
K.K.u kaebus Maksu- ja Tolliameti 7. märtsi 2023. a vastutusotsuse nr 13-7/01239-16 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. detsembri 2023. a otsus K.K.u apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja K.K. esindaja v.adv Madis Uusorg Vastustaja Maksu- ja Tolliamet esindaja Jaanek Lips
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. detsembri 2023. a otsus muutmata.
2.Võtta asja juurde kaebaja apellatsioonkaebuse lisadena esitatud tõendid.
3.Jätta rahuldamata kaebaja vastuväide asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses.
4.Jätta kaebaja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. juuli 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) andis 7. märtsil 2023. a vastutusotsuse nr 13-7/01239-16, millega kohustas kaebajat tasuma solidaarselt Osaluseta OÜ-ga (kustutatud 9. mail 2023) maksuvõla 199 555 eurot.
2.Kaebaja esitas halduskohtule kaebuse MTA 7. märtsi 2023. a vastutusotsuse nr 13-7/0123916 tühistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole kaebaja rikkunud äriühingu juhatuse liikme kohustusi. Kaebaja läks alates
9.novembrist 2019 sünnituseelsele ja hiljem edasi lapsehoolduspuhkusele. Juhatuse liikme ülesannete täitmine oli raskendatud. Kaebaja andis üldvolikirja alusel äriühingu tegeliku juhtimise
üle R.P.ile. Arvestades R.P.i kogemusi ning kaebaja ja R.P.i usalduslikke suhteid, ei ole põhjust kahelda R.P.i lojaalsuses. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et perioodil 15. mai 2020 kuni 11. jaanuar 2022 Osaluseta OÜ panga- ja krediidikontolt välja võetud sularaha oleks läinud ettevõtlussfäärist välja. Sel ajal äriühingu tegevjuhiks olnud ja raha välja võtnud R.P. selgitas, et välja võetud sularaha kasutas ta Osaluseta OÜ maksustamisperioodidel märts 2021, juuli 2021 – veebruar 2022 võõrandatud teravilja soetamiseks. Maksuhaldur on jätnud hindamata kulud, mis kaebajal olid seoses müüdud kaubaga, kuigi Riigikohus on asjas nr 3-3-1-60-11 selgitanud hindamise läbiviimise vajalikkust. Osaluseta OÜ suhtes ei ole teostatud maksumenetlust ega tehtud maksuotsust, kust nähtuks, et sularaha väljavõtmisega oleks toime pandud maksuseaduste rikkumisi. Kaebaja väidetava tegevusetuse ja väidetava tasumiskohustuse täitmata jätmise vahel puudub põhjuslik seos. Isegi kui kaebaja ei oleks andnud üldvolikirja või oleks jälginud aktiivsemalt tegevjuhi tegevust, ei oleks kaebaja vastavasisuline tegevus muutnud tekkinud olukorda, kus äriühingul lihtsalt puudusid rahalised vahendid peamiselt teravilja müügist tekkinud maksukohustuse täitmiseks.
3.Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et kaebaja ei esitanud usaldusväärseid selgitusi ega tõendeid, et äriühingu pangakontodelt 100 kuni 1000 euro kaupa kõrvaldatud vahendid (199 555 eurot) oleks jõudnud äriühingu majanduskäibesse või kassasse. Kaebaja ei esitanud MTA-le vastutusmenetluses sularaha kasutamise kohta ei kulu- ega kassadokumente. Kaebaja viidatud müügitabel, millele on lisatud väidetavad sularaha ostude summad, ei võimalda tõendada majandustehingu toimumise asjaolusid ja tõepärasust. Kõik tabelis näidatud soetused toimusid läbi äriühingu pangakontode ja need ületavad kaebaja tabelis väidetud sularahas vilja soetust, mis on ka MTA-le deklareeritud soetusena. Samas tabel ei kata aga üldse perioodil 15. mai 2020 - 6. august 2020 väljavõetud sularaha (ca 30 260 euro) kasutamist. Kui tehingud toimusid kaebaja väidetud viisil, puuduks kaebajal vajadus varjata MTA eest väidetud sularaha ostupartnereid. R.P.i esitatud laoarvestus, mille ta esitas sularaha kasutamise tõendamiseks on sisuliselt juba deklareeritud müügitehinguid kajastav arvestus. Oma tavapärasest käitumisest (ülekandega maksed) eristuvaks käitumiseks Osaluseta OÜ objektiivseid selgitusi andnud ei ole. See ei tee kaebaja esitatud versiooni sularaha kasutamise kohta eluliselt usutavamaks. Seda eriti väite taustal, et kaebaja soetas vilja n-ö mustalt ilma käibemaksuta, kuid soostus müügilt riigile käibemaksu tasuma õigustusega, et riik ei ole siin maksukahju saanud. Kuna vastutusmenetlusega ei määrata juurde täiendavat maksukohustust vaid nõutakse solidaarselt sisse eelnevalt tuvastatud maksuvõlg, ei ole asjakohane kaebaja kriitika hindamise läbiviimise vajaduse kohta. Kaebajal oleks olnud võimalus juhatuse ainuliikmena sekkuda ja takistada Osaluseta OÜ-st vahendite väljaviimist. Kuna aga R.P. oli kaebaja elukaaslane, võimaldab kaebaja lähedane side eeldada isikute vahelise tegevuse kooskõlastatust ning on vähetõenäoline, et kaebaja ja R.P.i seotuse tõttu sama äriühinguga ei olnud kaebajale dokumenteerimata sularaha väljaviimine kaebaja äriühingust teada. Seega andis kaebaja sisuliselt R.P.ile piiramatu tegutsemisvabaduse ega takistanud rahaliste vahendite äriühingust välja viimist, mis on käsitletav kaebaja raske hooletusena MKS § 8 lg 1 ja § 40 lg 1 mõistes.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.Tartu Halduskohus 12. detsembri 2023. a otsusega jättis kaebuse rahuldamata.
5.Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust, et Osaluseta OÜ maksuvõlg, mille tasumist kaebajalt solidaarselt Osaluseta OÜ-ga nõutakse, on tekkinud nõuetekohaselt deklareeritud, kuid tasumata jäänud maksukohustusest.
6.Äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest, kui ta rikkus oma MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi, rikkumine on tahtlik või raskelt hooletu ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg.
7.Osaluseta OÜ on vastutusotsuse andmise aja seisuga deklareerinud, kuid tasumata jätnud maksustamisperioodide oktoober 2021 – märts 2022 kinnipeetud tulumaksu 845,27 eurot, maksustamisperioodide detsember 2021, veebruar – märts 2022 erijuhtude tulumaksu 47,07 eurot, maksustamisperioodide oktoober 2021 – aprill 2022 sotsiaalmaksu 2090,19 eurot, maksustamisperioodide oktoober 2021 – aprill 2022 kogumispensionimaksed 46,24 eurot, maksustamisperioodide oktoober 2021 – aprill 2022 töötuskindlustusmaksed 152,04 eurot, maksustamisperioodide märts, juuli 2021 – veebruar 2022 käibemaksu 200 357,68 eurot. Samuti on õigeaegselt tasumata jäetud maksukohustuste summadelt arvestatud intress kogusummas 28 915 eurot. Kuivõrd kaebaja juhatuse liikme volitused Osaluseta OÜ-s lõppesid 11. märtsil 2022, oli tal MKS § 8 lg 1 ja § 105 lg 1 järgi kohustus tagada suures osas nende maksusummade tasumine (232 453,49 eurost 199 555 eurot).
8.Vastutusotsuse lk 1 ja p-s 4 tabelis 1 (dtl 2803, 2811) on ühemõtteliselt välja toodud Osaluseta OÜ maksuvõlg seisuga 7. märts 2023 (203 538,49 eurot) ning kaebajalt solidaarselt nõutav maksuvõla osa (199 555 eurot), millises ulatuses tema ametiajal äriühingu majanduskäibest vahendeid maksukohustuse täitmise vältimise eesmärgil kõrvaldati. Kõrvutades välja võetud sularaha summat vastutusotsusega nõutava põhivõla summaga, on ilmne, et äriühingul olnuks raha kõnealuste maksude tasumiseks.
9.MKS § 56 lg 2 kohaselt peab maksukohustuslane pidama arvestust maksustamise seisukohast tähtsust omavate asjaolude kohta ja seega on ettevõtjal kohustus tehingute või saadud teenuste kohta koguda ja säilitada tõendeid, millega ta saab tõendada ostetud teenuse, vara või täidetud kohustuste vajalikkust oma ettevõtluses. Samuti on raamatupidamisseaduse § 6 lg 2 kohaselt raamatupidamiskohustuslane kohustatud kõiki majandustehinguid dokumenteerima ning kirjendama raamatupidamisregistrites mõistliku aja jooksul pärast majandustehingu toimumist selliselt, et oleks tagatud õigusaktidega ette nähtud aruannete tähtaegne esitamine. Sellised kohustused on jäänud täitmata. Isegi kui vilja müüjatelt ei saanud raamatupidamise algdokumente, ei ole ka Osaluseta OÜ kassadokumente, mis tõendaksid sularahas vilja ostmist.
10.Kohtumenetluses 28. oktoobril 2023 esitatud faili pealkirjaga „Kassaarvestus.xlsx“, mis peaks kaebaja sõnutsi olema Osaluseta OÜ kassaarvestus perioodil 15. mai 2020 – 11. jaanuar 2022, ei saa pidada usaldusväärseks kassadokumendiks sularahatehingute kohta. Dokument nimega „Osaluseta koormad“ peaks näitama Osaluseta OÜ raamatupidamises kajastatud ostu- ja müügimahtusid perioodil 1. august 2020 – 31. detsember 2021. Ka see tõend ei ole usaldusväärne. Tabelivormis koostatud aruanded ei kujuta endast raamatupidamise algdokumente. Pärast haldusakti andmist toimunud sündmused, sh hiljem koostatud dokumendid, ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. Seetõttu tagastas halduskohus kaebajale 28. oktoobril 2023 esitatud dokumentaalsed tõendid.
11.Kaebaja on seisukohal, et 199 555 euro näol ei ole tegemist rahaliste vahendite väljaviimisega äriühingust, vaid seda summat on kasutatud Osaluseta OÜ ettevõtluse eesmärgil. Vastavalt R.P.i seletustele on rahaga soetatud vilja, mida on edasi müüdud Osaluseta OÜ klientidele ja need müügid on ka kõik deklareeritud. Kaebaja selgitusel arveid ei ole, aga tehingute toimumist kinnitab müügi-ostude aruanne, kus on tuvastatud, et kaupa on müüdud rohkem kui ostetud. Praegusel juhul
ei saa MTA-le ette heita, et ta ei ole kaalunud MKS § 94 kohaldamist, sest hindamine oli välistatud. Vaidlust ei ole, et kaebaja juhitud äriühingul oli tekkinud maksuvõlg, mis on kindlaks tehtud Osaluseta OÜ esitatud deklaratsioonide alusel. Vastutusotsus on suunatud üksnes maksuvõla sissenõudmisele ja vastutusmenetlusega ei määrata juurde täiendavat maksukohustust. Vastustaja on kaebusele vastuse lisana 18 esitanud R.P.i e-kirja MTA-le, mille manuses on fail „Vao ladu sularahaostud.xlsx“. Tabelist nähtuvad küll Osaluseta OÜ kliendid, kuid miski ei kinnita, et vili, mis nendele klientidele müüdi, oli pärit müüjatelt, kes said Osaluseta OÜ-lt sularaha.
12.Juhatuse liige ei vabane oma seaduslike kohustuste täitmisest ka siis, kui ta delegeerib oma ülesanded teistele isikutele, nt töötajale, teisele juhatuse liikmele, volitatud esindajale või tegelikule juhile. Vastustaja on õigesti leidnud, et vaatamata R.P.ile täisvolituse andmisele, lasusid just kaebajal, kui Osaluseta OÜ juhatuse ainuliikmel, MKS § 8 lg-st 1 tulenevad kohustused. Pealegi on kaebaja vastutusmenetluses kogutud tõendite kohaselt saanud Seveni Firmad OÜ-lt ja Osaluseta OÜ-lt töötasu ka ajavahemikel september 2020 – jaanuar 2021 ja veebruar 2021 – aprill 2022, olles seejuures lapsehoolduspuhkusel (vastutusotsuse lisad 21.1, 21.2, 19.1, 19.2). Sellele vastustaja seisukohale ei ole kaebaja vastu vaielnud. Kaebaja tegevus, kus ta andis piiramatu volituse oma elukaaslasele, on raske hooletus. Formaalne juhatuse liikme staatus ilma igasuguste kohustuste täitmiseta, viitab üheselt kaebaja raskele hooletusele.
13.Osaluseta OÜ ei ole tegutsev äriühing ning tal puudub vara, et maksunõudeid rahuldada ning lähtuvalt MKS § 96 lg 5 teisest lausest on olemas alus vastutusotsuse koostamiseks.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et vastustaja ei täitnud uurimiskohustust ega selgitanud välja kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid. Tõendamata on väide, et Osaluseta OÜ tegevjuhi R.P.i poolt äriühingu pangakontolt sularahas välja võetud 199 555 eurot väljus Osaluseta OÜ ettevõtlussfäärist. Vastustaja ei ole viinud läbi Osaluseta OÜ maksumenetlust, mille käigus oleks nimetatud asjaolu tuvastatud. Vastustaja ei määranud Osaluseta OÜ-le selles osas täiendavat tulumaksukohustust. Väidet ei ole kontrollitud vastutusotsuse menetluses. Sealhulgas on nimetatud asjaolu võimalik välja selgitada hindamise teel, kombineerides teostatud hinnangut vajadusel Osaluseta OÜ käibedeklaratsioonidest saadava infoga. Puudub põhjendus, miks hindamise läbiviimine maksuotsuse koostamiseks on asjakohane ja kasutatav, kuid vastutusotsuse koostamiseks seda kasutada ei saa. Halduskohus on selles küsimuses valesti jaotanud tõendamiskoormuse. Lisaks tagastas halduskohus õigusvastaselt tõendid, millega kaebaja soovis tõendada sularaha kasutamist äriühingu ettevõtluses. Esitatud kassaarvestus ei saa olla koostatud tagantjärele pangakonto andmete alusel, sest kajastab endas nii sissetulekuid kassasse kui ka väljaminekuid kassast. Pangakontolt aga ei saa mingil juhul nähtuda info kassa väljaminekute kohta nagu seda väidab kohus. Kaebaja palus Osaluseta OÜ viimasel juhatuse liikmel esitada info äriühingu ostetud ja müüdud kauba mahtude kohta perioodil 1. august 2020 kuni 31. detsember 2021. Saadud infost nähtus, et Osaluseta OÜ on viidatud perioodil võõrandanud kaupa 13 090,90 tonni rohkem, kui samal perioodil soetati. Kui vaadata kontodelt sularaha väljavõtmist, siis nähtub sealt, et tõesti on raha välja võetud enamasti 1000 euro kaupa, kuid seda põhjusel, et ühe korraga võimaldab automaat raha välja võtta just maksimaalselt sellises summas. Ühel ja samal päeval on korduvalt välja võetud sularaha ja
summad kokku on üle mitme tuhande euro, ulatudes nii mõnelgi korral isegi 10 000 euroni. Mis on ilmselgelt piisav sularahas kauba ostmiseks. Kohus on jätnud tähelepanuta, et vastutusotsusest nähtuvalt tekkis peamine osa Osaluseta OÜ maksuvõlast käibemaksust maksustamisperioodide märts 2021 ja juuli 2021 – veebruar 2022 eest. Seejuures ajatas maksuhaldur 29. septembril 2021 otsusega Osaluseta OÜ kogu maksuvõla. Seega veel 20. oktoobril 2021 ei olnud Osaluseta OÜ-l maksukohustusi, mis tulnuks koheselt täita. Samas nähtub vastustaja 12. mai 2023 vastuse lisast 13, et Osaluseta OÜ-l oli 20. oktoobril 2021 sissenõutavaks muutunud kohustused AS Tartu Mill ees 133 522,11 eurot ning erinevatest müügiarvetest teiste äriühingute ees 117 163,38 eurot. Seega oli seisuga 20. oktoober 2023 Osaluseta OÜ-l sissenõutavaks muutunud kohustusi teiste võlausaldajate ees vähemalt 250 685,49 eurot. Neile lisandus laenukohustus Jaobo OÜ ees 237 403 eurot ning kohustus Rigas Dzirnavnieks AS ees summas 29 989 eurot. Seega, isegi kui Osaluseta OÜ pangakontodelt välja võetud vahendeid ei oleks kasutatud sularahas ja algdokumentideta kauba ostuks, ei oleks Osaluseta OÜ saanud seda raha kasutada tekkinud maksukohustuse tasumiseks. Vaidlusalusest 199 955 eurost oli seisuga 20. oktoober 2021 välja võetud 160 055 eurot. Selles ulatuses ei oleks olnud võimalik maksuvõlga tasuda, kuna äriühing pidanuks seda raha kasutama teiste sissenõutavaks muutunud võlgnevuste tasumiseks. Alates 20. oktoobrist 2021 välja võetud rahalisi vahendeid oleks proportsionaalselt olnud võimalik kasutada tekkinud maksukohustuste tasumiseks, eelistamata Maksu- ja Tolliametit teistele võlausaldajatele. Nõustuda ei saa, et kaebaja tegevus, kus ta andis piiramatu volituse oma elukaaslasele, on raske hooletus.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Vastustaja leiab, et ei ole rikkunud uurimiskohustust. Kaebaja ei osanud isegi mitte nimetada isikuid, kellele ta väidetavalt sularaha andis. Sellest tulenevalt puudus MTA-l objektiivne võimalus täiendavaid uurimistoiminguid teha. Läbi vilja edasimüügi ei ole võimalik selle vilja sularaha oste objektiivselt ja kontrollitavalt tõendada olukorras, kus samaväärses mahus on edasimüüdud vilja soetatud pangakonto ülekannetega. Ekslik on kaebaja positsioon, et tõendamiskoormus sularaha kasutamise osas on maksuhalduril. Korrektsete raamatupidamisalaste dokumentide vormistamise eest vastutab äriühing ning tema juhatuse liige. Vastustaja küsis kaebajalt ja Osaluseta OÜ järgmiselt juhatuse liikmelt raamatupidamise algdokumente s.h kassadokumente ja väljamaksete eesmärki/tarvet tõendavaid dokumente. Neid ei esitatud vastustajale ega ka pankrotihaldurile. Seega rikkus kaebaja koostöös oma elukaaslasega kaasaaitamiskohustust. Halduskohtu poolt tagastatud tõendid on loodud spetsiaalselt kohtumenetluse jaoks. Tabeli kujul esitatud andmed ei ole apellandi poolsete vormistamata jäetud kassa- ja väidetud ostudokumentideta kontrollitvad ega usaldusväärsed. Kaebaja enda väited ja põhjendused kinnitavad, et kassa- ja koormate arvestust ei saanud koostada raamatupidamises algdokumentide alusel, sest neid ei ole. Järelikult on tegu suvaliste arvandmetega. Vastutusotsusega ei määratud tasumiseks täiendavat maksukohustust. Seetõttu on asjakohatud väited hindamise kohustuslikkuse kohta. Põhjendamatu on arvamus, et Osaluseta OÜ ei oleks saanud kasutada kontodelt välja võetud sularaha maksuvõla tasumiseks. Kaebaja ei ole varem väitnud, et Osaluseta OÜ ei oleks saanud eelistada 199 555 euro osas MTA-d võlausaldajana teistele võlausaldajatele. See, et äriühingul võimaldati 73 312,45 euro suurust maksukohustust täita täiendava ajakava alusel, ei tähenda, et see võimaldas tal maksukohustusi mitte täita ja eelistada teisi võlausaldajaid. Ajatamise tulemina
apellandi esindatud äriühingu maksuvõlg seega hoopis suurenes, mitte ei vähenenud ega täidetud n.ö proportsionaalselt. Kontrolliks tehtud arvutuste kohaselt, oktoobris 2021 (vt lisa 1) täitis apellant pangakontodele laekunud vahendistest kohustusi proportsioonis 1,77% vs 98,23% MTA kahjuks. Sarnane proportsioon ilmnes äriühingu kohustuste täitmiste eelistustest ka ajatamise ülejäänud perioodidel. Ka viitab kaebaja oma väites kohustustele, mida väitis R.P. ajutisele pankrotihaldurile esitatud andmetes, kuid mille olemasolu ega sissenõutavust ei ole nõuete kaitsmisel ega isegi ajutise pankrotihalduri aruande kaudu kontrollitud. Kaebajal olnuks võimalus juhatuse ainuliikmena sekkuda ja takistada Osaluseta OÜ vahendite väljaviimist. Ükskõiksus oma kohustuste täitmise vastu on käsitatav raske hooletusena.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohus on selgitanud äriühingu juhatuse liikme vastutuse aluseid äriühingu maksukohustuse täitmise eest ning asjaolusid hinnates arusaadavalt järeldanud, et eeldused kaebaja vastutuse tekkimiseks Osaluseta OÜ maksuvõla eest on täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Kaebaja põhiväide apellatsioonimenetluses on jätkuvalt, et Osaluseta OÜ arvelduskontodelt võetud sularaha väljaviimine äriühingu majandustegevusest ei ole tõendatud, seega ei ole ta äriühingu juhatuse liikmena rikkunud maksude tasumise kohustust. Samuti leiab kaebaja endiselt, et isegi, kui ta jättis juhatuse liikmena mõne oma kohustuse täitmata, siis ei ole sellel põhjuslikku seost äriühingu maksukohustuse täitmata jätmisega, sest arvelduskontodelt väljavõetud raha oli vajalik ja kasutatigi äriühingu majandustegevuses. Raha ei oleks saanud kasutada maksukohustuse täitmiseks ka seetõttu, et sel juhul oleks alusetult eelistatud maksukohustuse täitmist võlgade tasumisele teiste võlausaldajate ees. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Esmalt kontrollib ringkonnakohus vastutusotsuse tegemise formaalsete eelduste täidetust, lahendab tõendite asja juurde võtmise taotluse ja selgitab kaebaja väidete õiguslikku tähendust vastutusotsuse vaidlustamisel (I), seejärel hindab äriühingu arvelduskontodelt võetud sularaha kasutamist (II) ning lahendab apellatsioonkaebuse (III). I
18.Halduskohus selgitas põhjendatult, et MKS § 96 lg-st 1 koostoimes MKS § 40 lg-ga 1 tuleneb, et äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest, kui juhatuse liige rikkus MKS § 8 lg-s 1 nimetatud kohustusi, rikkumine on tahtlik või raskelt hooletu ning selle tulemusel on tekkinud maksuvõlg. Äriühingu juhatuse liikme vastutuse realiseerimiseks teeb maksuhaldur vastutusotsuse, milles tuvastab äriühingu juhatuse liikme vastutuse aluste ja vastutusotsuse tegemise vormiliste eelduste ning maksuvõla esinemise. Halduskohus on kontrollinud ja jaatanud vastutusotsuse MKS § 96 lg-s 5 nimetatud eelduste täidetust. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja halduskohtu seisukohta kahtluse alla seadnud. Seetõttu ringkonnakohus seda küsimust täiendavalt ei analüüsi.
19.Vaidlust ei ole selles, et Osaluseta OÜ deklareeris ja jättis maksustamisperioodide märts 2021 ning juuli 2021 kuni aprill 2022 tasumata erinevat liiki makse, kusjuures valdava osa tekkinud maksuvõlast moodustas käibemaksu võlg (200 357,68 eurot).
20.Kaebaja väitel tekkis käibemaksukohustus R.P.i poolt äriühingu arvelduskontodelt võetud sularaha eest ostetud vilja müügist. Äriühing ei deklareerinud vastustajale esitatud käibedeklaratsioonides vilja soetamist, kuid deklareeris vilja võõrandamise ja müügikäibest tuleneva kohustuse tasuda käibemaks. Äriühingu kontodelt võetud sularaha kasutati maksustatava
käibe tarbeks, seega ei saanud raha kasutada maksukohustuse täitmiseks. Maksuhaldur ei ole tuvastanud ega tõendanud, et sularaha kasutati muul otstarbel, s.o viidi äriühingu ettevõtlusest välja. Vastavalt ei ole kaebajale etteheidetav, et ta äriühingu juhatuse ainsa liikmena ei taganud ta äriühingu kontodelt välja võetud sularaha arvel äriühingu maksukohustuste täitmist. Isegi, kui kaebajale oleks etteheidetav juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumine, ei ole sellel põhjuslikku seost äriühingu maksukohustuse täitmata jätmisega. Teisalt, kui maksuhaldur oleks nõuetekohaselt tuvastanud sularaha ettevõtlusest välja viimise, siis oleks ta pidanud kontrollima äriühingu maksukohustuse suurust, sest äriühingul ei saanud olla vilja, mille müügi käibest ta maksukohustuse deklareeris. Seega ei saanud tekkida ka müügikäivet ega käibemaksu võlga vilja võõrandamisest ning ikkagi puuduks alus kaebaja suhtes vastutusotsuse tegemiseks.
21.Esmalt märgib ringkonnakohus, et ei nõustu kaebajaga nagu pidanuks maksuhaldur asuma omal algatusel kontrollima Osaluseta OÜ maksukohustuse suurust, kui leidis, et äriühingust on sularaha välja viidud.
22.Riigikohtu pikaajalise praktika1 kohaselt tuleb MKS § 96 lg-d 1-3 mõista selliselt, et vastutusotsuse andmisel on maksuhaldur kohustatud kindlaks tegema maksuvõla suuruse, vastutusotsuse adressaat võib aga esitada vastutusotsusele vastuväite maksuvõla puudumise kohta. Seejuures saab juhatuse liige maksuvõla puudumist väites tugineda muu hulgas sellele, et äriühingu maksudeklaratsioon kajastab maksukohustust tegelikust suuremana.
23.Praeguses asjas luges maksuhaldur Osaluseta OÜ maksuvõla suuruseks äriühingu deklareeritud, kuid tasumata maksukohustuse suuruse. Vaidlust ei ole selles, et äriühing deklareeris müügikäivet, millelt arvestatud käibemaks jäi tasumata mitmel maksustamisperioodil. Samuti taotles äriühing korduvalt maksuvõla ajatamist ning maksuhaldur rahuldas sellised taotlused. Seega on ilmne, et äriühing ei deklareerinud müügikäivet eksituse tõttu. Vastupidisel juhul oleks täiesti arusaamatu, miks Osaluseta OÜ ei esitanud maksukohustust vähendavaid parandusdeklaratsioone, vaid taotles maksuvõla ajatamist. Nii kaebaja kui R.P. on maksumenetluses läbivalt väitnud müügikäibe toimumist ja selle tarbeks muu hulgas ka sularaha eest vilja ostmist. Teisalt ei ole vaidlust selleski, et vastustaja vastutusotsuse menetluses küsis nii kaebajalt kui ka äriühingu tegevjuhilt ja pärast kaebaja juhatusest lahkumist Osaluseta OÜ juhatuse liikmeks saanud R.P.ilt andmeid ja dokumente Osaluseta OÜ sularaha liikumise, väidetavalt sularaha eest vilja soetamise, aga ka soetatud kauba käitlemise kohta. Kaebaja ega R.P. neid andmeid ega dokumente valdavalt ei esitanud. Seega puudusid maksuhalduril vähemalt osaliselt andmed Osaluseta OÜ väidetava majandustegevuse kohta. Ringkonnakohus ei näe, et selles olukorras oleks maksuhalduril olnud tegelik võimalus või vajadus vastutusotsuse menetluse raames kontrollida terviklikult Osaluseta OÜ maksuarvestuse õigsust. Liiati ei väitnud kaebaja ega R.P., et Osaluseta OÜ vaidlusaluste maksustamisperioodide käibedeklaratsioonid kajastaksid ebaõigesti äriühingu müügikäivet. Iseenesest on kaebajal õigus selles, et äriühingust raha väljaviimise fakti kontrollimine maksumenetluses võiks kaasa tuua äriühingule tasumiseks täiendava tulumaksu määramise. Täiendava tulumaksu määramata jätmine ei saa aga rikkuda kaebaja õigusi, sest selle võrra on väiksem ka maksukohustus, mille täitmata jätmise eest võiks kaebaja äriühingu juhatuse liikmena potentsiaalselt vastutada. Seega isegi, kui MTA-le oleks etteheidetav Osaluseta OÜ-le täiendava maksu määramiseks maksumenetluse läbiviimata jätmine, on tegemist kaebajat soodustava eksimusega. Samas ei ole maksuhalduril absoluutset kohustust maksumenetluse läbiviimiseks, kuna erandlikul juhul võib MTA loobuda täiendava maksu määramisest (vt MKS § 100).
Vt RKHK 12. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-23-12 (p 25) ja 10. mai 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-20-16 (p 16.3)
24.Kokkuvõttes mõistab ringkonnakohus kaebaja väiteid selliselt, et väites Osaluseta OÜ arvelduskontodelt välja võetud sularaha kasutamist äriühingu majandustegevuses väidab kaebaja nii seda, et ta ei ole rikkunud juhatuse liikme MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust tagada äriühingu maksukohustuse täitmine kui ka seda, et isegi kui kaebaja on rikkunud juhatuse liikme kohustusi, siis ei ole sellel põhjuslikku seost äriühingu maksukohustuse täitmata jätmisega. Seega on asjas vaidluse all, kas Osaluseta OÜ arvelduskontodelt välja võetud sularaha kasutati äriühingu majandustegevuses ning, kas maksuhalduril oli piisav alus järelduseks, et sularaha äriühingu majandustegevuses ei kasutatud. Samuti pidi kohus kontrollima, kas sularaha arvel oleks olnud võimalik täita Osaluseta OÜ maksukohustust ja kas selliselt on maksuvõla tasumata jätmine põhjuslikus seoses kaebaja tegevusetusega äriühingu juhatuse liikmena.
25.MKS § 8 lg 1 järgi on äriühingu seaduslik esindaja kohustatud korraldama MKS-st, maksuseadusest ja MKS § 3 lg-s 4 nimetatud seadustest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Seega pidi kaebaja Osaluseta OÜ juhatuse ainuliikmena korraldama muu hulgas raamatupidamisarvestuse nii, et mõistliku aja jooksul oleks võimalik saada ülevaade tehingute toimumisest ning maksustamise seisukohast tähendust omavatest asjaoludest, sealhulgas tuludest, kuludest, varast ja kohustustest (MKS § 57 lg 3) ja tehingute ja väljamaksetega seotud ning muude maksustamise seisukohast tähendust omavate dokumentide säilitamise vähemalt seitsme aasta jooksul (MKS § 58). Olukorras, kus Osaluseta OÜ arvelduskontodelt välja võetud sularaha äriühingu kassasse laekumise ja/või sularaha kasutamist ei dokumenteeritud, võttis kaebaja riski, et vaidluse korral ei ole võimalik tõendada asjaolusid, mis kinnitaks ettevõtte raha kasutamist ettevõtte majandustegevuses. Kaebaja tegevusetuse tõttu kujunenud olukorras ei olnud maksuhalduril võimalik tuvastada sularaha kasutamise asjaolusid vastutusotsuse andmise menetluses. Erinevalt kaebajast ei näe ringkonnakohus, et raamatupidamisarvestuse ja dokumenteerimiskohustuse rikkumise korral tuleks eeldada, et äriühingu arvelduskontodelt teadmata otstarbel välja võetud sularaha kasutati äriühingu majandustegevuses ja sularaha ei saanud kasutada äriühingu maksukohustuse täitmiseks. Sarnaselt halduskohtuga leiab ringkonnakohus, et maksuhalduri uurimiskohustus vaidlustatud otsuse andmisel ammendus, kui maksuhaldur tuvastas, et Osaluseta OÜ sularaha liikumist ja kasutamist ei ole dokumenteeritud ning kaebaja ega R.P. ei avaldanud maksuhaldurile, kellelt Osaluseta OÜ sularaha eest väidetavalt vilja ostis. Selles olukorras ei olnud maksuhalduril võimalik mõistlike jõupingutustega kontrollida, kas sularaha eest tegelikult vilja soetati või mitte. Seega pidi kaebaja ise tõendama vastutusotsuse menetluses väidet, et äriühingu arvelduskontodelt välja võetud sularaha ei saanud kasutada maksukohustuse täitmiseks.
26.Vastutusotsuse menetluse kulgu silmas pidades ei saanud kaebajale üllatuseks olla, et vaidluse all on küsimus sularaha kasutamisest ning sularaha Osaluseta OÜ majandustegevuses kasutamise tõendamatuse korral võib ta äriühingu arvelduskontodelt välja võetud sularaha summa osas olla äriühingu maksuvõla eest solidaarselt vastutav. Vastavalt pidi kaebajale arusaadav olema vajadus esitada tõendid tema poolt oluliseks peetava asjaolu tõendamiseks juba enne vastutusotsuse andmist. MKS ei reguleeri otsesõnu seda, milliseid asjaolusid ja millal peaks tõendama äriühingu juhatuse liige vastutusotsuse menetluses. MKS § 101 lg 1 p-st 2 ilmneb, et maksumenetluses esitamata tõenditele ei saa maksukohustuslane hiljem maksukohustuse vähendamiseks tugineda, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine on tingitud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Ringkonnakohtu hinnangul saab reeglist lähtuda ka vastutusotsuse õiguspärasuses hindamisel, kuna tegemist on sarnast õigussuhet reguleeriva normiga. MKS § 101 lg 1 p järgi aga ei saa kaebaja nõuda vastutusotsusega määratud kohustuse tühistamist või vähendamist tuginedes tõendile, mille ta oleks saanud esitada enne vastutusotsuse andmist. Seega ei saa kaebaja sellele väitele tugineda ka vastutusotsuse tühistamist nõudes.
27.Praeguses asjas esitas kaebaja halduskohtule 28. oktoobril 2023 tõenditena failid nimega „Kassaarvestus.xlsx“ ja „Osaluseta koormad.pdf“. Samad failid esitas kaebaja uuesti
apellatsioonkaebuse lisadena. Maksuhaldur küsis andmeid ja tõendeid Osaluseta OÜ kassa- ja laoarvestuse kohta nii kaebajalt kui R.P.ilt juba vastutusotsuse menetluses. Arvestades vastutusotsuse projekti, oli kaebajal enne vastutusotsuse andmist teada, et vastustaja neid andmeid ega tõendeid ei saanud ja kui kaebaja soovib tugineda sularaha kasutamisele äriühingu majandustegevuses, siis tuleb esitada asjakohased tõendid. Tõendite maksuhaldurile esitamata jätmisel oli kaebaja seega vähemalt hooletu. Olukorras, kus maksuhaldur uurimiskohustust kohaselt täites ei saanud koguda tõendeid äriühingu sularaha kasutamise ja laovarude kohta ning kaebaja neid tõendeid ei esitanud, ei pidanud tõenditest nähtuvate asjaoludega arvestama vastutusotsuse andmisel. Kuna vastutusotsuse õiguspärasust hindab kohus otsuse tegemise aja seisuga, siis ei saa vastutusotsuse õigusvastasuse väide kohtumenetluses tugineda vastutusotsuse menetluses hooletusest esitamata jäänud tõendile. Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et mõlemad failid on elektrooniliste tõenditena koostatud alles kohtumenetluse ajal. Failid on olemuslikult andmete koond vastavalt Osaluseta OÜ sularaha liikumise ning äriühingu soetatud ja müüdud kaupade kohta. Selliselt koondatud andmete esitamine on võimalik üksnes juhul, kui koondi aluseks olevad andmed olid olemas juba sularaha kasutamise ja kaupade ostmise/müümise ja seega ka vastutusotsuse menetluse ajal. Seetõttu on raske näha, et andmete esitamine maksuhaldurile juba vastutusotsuse andmisele eelnevalt oleks olnud takistatud. Kaebaja väidab aga, et ta ei olnud Osaluseta OÜ juhatuse liige vastutusotsuse andmise ajal ning tal puudus juurdepääs äriühingu raamatupidamisarvestusele ja dokumentidele. Samas oli tal siiski võimalik esitada tõendid kohtumenetluses. Kaebaja väite tõendite varasema esitamise võimatusest usutavust vähendab veelgi asjaolu, et Osaluseta OÜ juhatuse liige ja tõendite väidetav koostaja on kaebaja elukaaslane R.P.. Halduskohtuga tuleb nõustuda selles, et tõendid ei ole ka usaldusväärsed. Nimelt ei ole tegemist sularaha kasutamist ja kaupade soetamist kinnitavate algsete tõenditega. Sisuliselt on esitatud failidel üksnes väite tähendus, sest pole võimalik aru saada, milliste andmete või tõendite alusel on andmed failidesse koondatud. Vastavalt ei ole tegelikult ka nende failide alusel võimalik veenduda, et Osaluseta OÜ sularaha kasutati ettevõtluses või, et äriühingu poolt soetati ja müüdi just failis nimetatud kogused kaupa. Andmete üldistatult esitamise tõttu ei ole võimalik neid ka kontrollida. Loaarvestust puudutavalt selgitas maksuhaldur veel sedagi, et ladu on omandisuhete kaudu seostatav veel mitme äriühinguga, mis samuti olid seotud kaebaja ja R.P.iga, mistõttu ei ole selge, kas laoandmed kajastavad just Osaluseta OÜ või muu äriühingu tegevust. Eelnevale vaatamata võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lisadena esitatud tõendid asja juurde, kuna need võtavad kokku kaebaja väited sularaha kasutamise ja kaupade soetamise kohta.
28.Ringkonnakohus jagab maksuhalduri ja halduskohtu seisukohta, et asjakohane ei ole kaebaja väide, nagu pidanuks maksuhaldur tõendite puudumise korral rakendama hindamist maksukohustuse suuruse määramiseks. Ringkonnakohus selgitas eespool, et Osaluseta OÜ maksukohustuse suuruse määramisel maksuhaldur põhjendatult lähtus äriühingu esitatud maksudeklaratsioonidest (vt MKS § 82). Kaebaja ei ole menetluses tegelikult väitnud, et Osaluseta OÜ maksuvõlg oleks deklareeritust väiksem. Seega puudus vajadus määrata äriühingu maksukohustuse suurust hindamise teel. Mis puudutab kaebaja solidaarse vastutuse ulatust, siis on maksuhaldur asjaolusid hinnanud ning leidnud, et äriühingu arvelduskontodelt välja võetud sularaha arvel oli võimalik täita maksukohustust, kuid kaebaja juhatuse liikme kohustuste rikkumise tõttu seda siiski ei tehtud. Seega on maksuhaldur vastutusotsuse andmisel hinnanud, milline oli sularaha äriühingu majandustegevusest väljaviimise mõju maksuvõla suurusele.
II
29.Kaebaja hinnangul on Osaluseta OÜ arvelduskontodelt võetud sularaha kasutamine äriühingu majandustegevuses tuvastatav R.P.i ütluste ja soetatud ja müüdud kaupade koguste vahe kaudu. Ringkonnakohtu hinnangul see nii ei ole. R.P.i selgitusel kasutati vaidlusalust sularaha tasumiseks neile viljamüüjatele, kes ei olnud nõus vilja müüki dokumenteerima. Seetõttu soetas Osaluseta OÜ vilja sularaha eest, selle kohta dokumente ei vormistanud ja ostmist käibedeklaratsioonides ei kajastanud. Esmalt märgib ringkonnakohus, et sellega väidab R.P. maksupettuses osalemist, kuna ta väidetavalt teadlikult aitas vilja müüjatel varjata vilja müügi käivet ja sellest tulu saamist. Tähelepanuväärne on seejuures, et R.P. ei olnud valmis avaldama MTA-le, kes olid need isikud, kellelt ta Osaluseta OÜ nimel väidetavalt vilja ostis. See ei ole aga praeguse vaidluse lahendamisel siiski määrav. Oluline on, et kaebaja lähtub ekslikult arvamusest, et tõendid kinnitavad Osaluseta OÜ poolt kaupade ostmist väiksemas ja müümist suuremas koguses. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tõendite alusel sellist asjaolu tuvastada. Maksuhaldurile ei ole esitatud tõendeid, mille alusel oleks tuvastatav äriühingu soetatud ja müüdud kaupade kogused. Osaluseta OÜ esitas küll käibedeklaratsioonides andmed nii ostu- kui ka müügikäibe kohta, kuid andmed on üksnes käibe rahalise suuruse, mitte soetatud ja müüdud kaupade koguste kohta. Seetõttu ei ole käibedeklaratsiooni andmete põhjal võimalik veenduda, millised olid äriühingu ostetud vilja kogused võrreldes müüdud vilja kogustega. Samal perioodil ostis ja müüs Osaluseta OÜ suurusjärgu võrra suuremas mahus kaupa arveldades pangakontolt ülekandega kui väidetavalt soetati sularaha eest. Seetõttu oleks äärmiselt keerukas hinnata, kas selles mahus müügikäibe saavutamine oli võimalik kaupade deklareeritud ostude käibe pinnal või oli äriühing lisaks soetanud kaupa ostukäivet deklareerimata. Osaluseta R.P.i seletused äriühingu tegevuse kohta aga ei ole tõendina usaldusväärsed. R.P. kaebaja elukaaslasena on ilmselt huvitatud kaebaja heast käekäigust. Teiseks näitas R.P. vastutusotsuse menetluses, et on ka tegelikult valmis esitama tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Nimelt esitas R.P. maksuhaldurile andmed (dtl 4402-4419) Osaluseta OÜ poolt sularaha eest väidetavalt soetatud ja käibedeklaratsioonides kajastamata vilja ostude kohta. Maksuhaldur kontrollis andmeid ja tuvastas, et tegemist on kaebaja poolt käibedeklaratsioonides märgitud tehingutega ning soetused on toimunud tasumisega läbi Osaluseta OÜ pangakonto. Kaebaja sellele maksuhalduri järeldusele kontrollitavatele andmetele tuginedes vastu ei vaielnud. Ka ringkonnakohtule ei ole äratuntav, et maksuhaldur oli R.P.i esitatud andmete kontrollimisel eksinud. Nendel asjaoludel ei ole kuigi kaalukas R.P.i kinnitus, et ta kasutas sularaha siiski vilja ostmiseks Osaluseta OÜ nimel.
30.Osaluseta OÜ arvelduskontodelt sularaha väljavõtmise praktika samuti ei kinnita sularaha kasutamist vilja eest tasumiseks. R.P. selgitas, et sularaha väljavõtmine toimus mitte rohkem kui ühe tuhande euro kaupa, sest suuremat summat sularaha automaat ei väljasta. See aga ei kinnita sularaha kasutamist kaupade soetamiseks olukorras, kus Osaluseta OÜ-l puudus kassaarvestus ja kaupade soetusi ei dokumenteeritud. Iseenesest on õige, et sularaha on välja võetud sageli mitme tuhande euro ulatuses samal päeval. Kassaarvestuse tabelist ilmneb aga, et sularaha väljavõtmise aeg reeglina ei kattu selle väidetava kasutamisega kauba soetamiseks. Ajuti on esinenud enam kui kuu pikkusi perioode, mille jooksul sularaha küll võeti välja, kuid oste ei tehtud. See viitab pigem võimalusele, et sularaha kasutati R.P.i ja kaebaja poolt väidetust muul eesmärgil, s.o mitte Osaluseta OÜ majandustegevuses. Eluliselt ei ole usutav, et sularaha eest vilja ostmise tehingute tarvis korjati äriühingu kassasse mitukümmend tuhat eurot sularaha, kui seda tegelikkuses selleks otstarbeks enam kui kuu jooksul ei vajatud. On ilmne, et suure summa sularaha hoidmine on seotud riskiga. Liiati väidab R.P., et sularaha eest vilja soetamine oli vajalik, kuna äriühingu tegevus ei olnud edukas. Pangakonto väljavõtted kinnitavad, et äriühing vajas kontole laekuvaid vahendeid pidevalt oma majandustegevuses. Seetõttu ei saa pidada Osaluseta OÜ majandustegevuse huvides
olevaks praktikat, kus käibevahendeid hoiti mitmekümne tuhande euro ulatuses sularahas, kuid ei kasutatud neid suhteliselt pika aja jooksul.
31.Kokkuvõttes ei saa asjas kogutud tõenditest järeldada, et äriühingu arvelduskontodelt võetud sularaha oleks kasutatud Osaluseta OÜ majandustegevuses kaupade soetamiseks. Kuna äriühingu tegevus oli korraldatud selliselt, et sularaha liikumist ega kasutamist ei dokumenteeritud, siis ei saa veenduda, et sularaha oleks suunatud äriühingu majandustegevusse.
32.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et äriühingu juhatuse ainsa liikmena vastutas kaebaja nii Osaluseta OÜ raamatupidamisarvestuse korralduse kui ka maksukohustuse täitmise korraldamise eest. Nõutava hoolsusega käitudes oli kaebajal tegelik võimalus tagada sularaha liikumise ja kasutamise arvestus ning dokumenteerimine või takistada sularaha äriühingust väljaviimine. Kuna kaebaja loobus äriühingu juhatuse liikme kohustuste täitmisest ning lootis üksnes R.P.ile Osaluseta OÜ tegevuse korraldamisel ja kohustuste täitmisel, jättis kaebaja olulises osas oma hoolsuskohustuse täitmata ja oli seega raskelt hooletu. Isegi äriühingu juhatuse liikme varasema kogemusteta isik ei saa eeldada, et ta vabaneb juhatuse liikmele seadusega pandud kohustuste täitmisest, kui volitab teise isiku äriühingut juhtima, andes talle äriühingu esindamise õiguse. Nendel asjaoludel on maksuhaldur põhjendatult järeldanud, et kaebaja rikkus vähemalt raskest hooletusest äriühingu juhatuse liikme kohustusi, s.h kohustust korraldada äriühingu maksukohustuse täitmine äriühingu vara arvel. Kohustuste hoolsa täitmise korral olnuks võimalik äriühingu maksukohustuse täitmine arvelduskontodelt välja võetud sularaha arvel. Vastavalt on olemas ka põhjuslik seos kaebaja kohustuste rikkumise ja maksukohustuse täitmata jätmise vahel. III
33.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses veel, et sularaha kasutamine maksukohustuse täitmiseks ei oleks siiski võimalik olnud, sest sellega oleks Osaluseta OÜ põhjendamatult eelistanud maksuhaldurit teistele võlausaldajatele. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebaja esitas vastuväite hilinenult. Ringkonnakohus tuvastab halduskohtu otsuses tuvastamata asjaolusid üksnes HKMS § 198 lg-s 2 nimetatud juhtudel. Uue asjaolu esitamise lubatavust peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3). Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei saanud varem tugineda sellele, et maksukohustust täites oleks Osaluseta OÜ alusetult eelistanud maksuhaldurit teistele võlausaldajatele. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja väite tähelepanuta. Lisaks nähtub vastustaja selgitustest, et kaebaja väidetud ajal 2021. aasta lõpus ja 2022. aasta alguses moodustas Osaluseta OÜ poolt maksuhaldurile tasutud summa mitte rohkem kui 1,77% ühes kuus äriühingu poolt tasutud summadest. Seega ei saa järeldada, et maksuvõla tasumisel oleks maksuhaldurit põhjendamatult eelistatud. Mööda ei saa vaadata sellestki, et Osaluseta OÜ oli korduvalt taotlenud ja saanud maksukohustuste täitmise edasilükkamiseks kokkuleppe maksuhalduriga maksuvõlgade ajatamiseks. Selliselt eelistas äriühing vähemalt kaudselt teisi võlausaldajaid maksukohustuste täitmisele, kuna äriühingule jäi maksukohustuse ajatamise perioodil enam vahendeid oma tarnijatele maksmiseks. Kaebaja on esile toonud, et 20. oktoobriks 2021, s.o ajaks, mil Osaluseta OÜ-l oli tekkinud kohustus tasuda oluline osa vaidluse alla olevast maksuvõlast, oli äriühingul ühtlasi kohustus tasuda veelgi suurema võlgnevused kolmandate isikute ees. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja väide ka sisuliselt põhjendatud. Nimelt võttis R.P. äriühingu kontolt sularaha välja juba 2020. aastal ning seega oleks raha saanud kasutada varem tekkinud maksukohustuste täitmiseks. Osaluseta OÜ taotles aga korduvalt maksukohustuste ajatamist ning vähemalt osaliselt seetõttu jäi maksuvõlg lõpuks tasumata. Ringkonnakohus jagab siinkohal vastustaja seisukohta, et kindlust ei ole selleski, kas ja millises ulatuses Osaluseta OÜ-l oli kohustusi kolmandate isikute ees. Võlgnevuste olemasolu väites tugineb kaebaja Osaluseta OÜ ajutise pankrotihalduri aruandele. See omakorda kajastab R.P.i
esitatud andmeid Osaluseta OÜ kohustuste kohta, mida pankrotimenetluse raugemise tõttu ei ole kontrollitud. Seejuures on kaebaja varem väitnud, et Osaluseta OÜ majandusraskused väljendusid selles, et äriühing ei suutnud tasuda müügikäibest tekkinud käibemaksukohustust, mitte et äriühingul olnuks olulisi raskusi oma tarnijatele või teistele võlausaldajatele tasumisega.
34.14. juuni 2024 menetlusdokumendis esitas kaebaja vastuväite ringkonnakohtu tegevusele asja läbivaatamise tõttu kirjalikus menetluses, kuigi kaebaja soovis asjas kohtuistungi korraldamist. Ringkonnakohus jätab vastuväite rahuldamata. Kaebaja on esitanud kirjalikult põhjalikud seisukohad vastutusotsuse õigusvastasuse väite põhjendamiseks nii halduskohtule kui ka ringkonnakohtule. Lisaks on kaebaja saanud oma seisukohti selgitada ja põhjendada kohtuistungil halduskohtus. Pidades silmas, et ringkonnakohtu menetluses ei saa üldjuhul esitada uusi tõendeid ega tugineda varasemas menetluses esitamata väidetele ja asjaoludele, on kaebajale olnud tagatud menetluslikud võimalused oma õiguste efektiivseks kaitseks.
35.Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.
36.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 neljandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja apellatsioonimenetluse kulud jäävad tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.