Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-22-722 20. juuni 2024 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Julia Laffranque ja Viive Ligi X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2022. a otsuse tühisuse tuvastamiseks, alternatiivselt otsuse tühistamiseks Kaebaja X, esindaja vandeadvokaat Ilya Zuev Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Janika Jürgen-Määr Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2024. a otsus X kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2024. a otsus tühistamisnõuet puudutavas osas ning jätta selles osas jõusse Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a otsus, millega tühistati Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2022. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 690 eurot menetluskulude katteks.
4.Kuulutada menetlus kinniseks lisaks halduskohtu otsuses märgitud tervisetõenditele ka kassatsioonkaebuse lisana esitatud tervisetõendi osas.
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.X sündis 3. jaanuaril 1976. a Narvas. Kaebaja on rahvuselt venelane ja Venemaa Föderatsiooni kodanik. Kaebajale väljastatud alaline elamisluba loeti seoses 1. juunil 2006. a jõustunud välismaalaste seadusega (VMS) pikaajalise elaniku elamisloaks. Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4, § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 ja § 415 lg 1 alusel 2006.-2007. aastal toime pandud kuritegude eest ning talle mõisteti karistuseks 18 aastat vangistust. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas
29.augusti 2013. a otsusega VMS § 241 lg 1 p 2 alusel kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks. Otsuse kohaselt on kaebaja Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustav isik. Kaebaja vaidlustas PPA otsuse kohtus, kuid kaebus jäi rahuldamata.
2.PPA keeldus 17. juuli 2019. a otsusega kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis kuulus sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist, samuti kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. Kaebaja kaebuse alusel tühistas Tartu Halduskohus
3-22-722 10. juuni 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-19-1743 PPA otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
3.Kaebaja esitas 22. septembril 2021 uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks.
4.PPA keeldus 1. märtsi 2022. a otsusega nr 15.3-3.2/647-4 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi ettekirjutuse Eestist lahkumiseks (kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabanemist) ja kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks. Vastustaja põhjendas oma otsust sellega, et kaebajat karistati väga raskete kuriteoepisoodide eest ja talle mõisteti erakordselt pikk vanglakaristus. Kaebaja positiivne käitumine vanglas, lähedaste toetus, olemasolev elu- ja töökoht, kaebajal esinev haigus ja 14 aasta jooksul ära kantud karistus ei vähenda kaebajast tulenevat tõsist ja reaalset ohtu avalikule korrale. Kaebaja on vanglas viibimise ajal helistanud ka tundmatutele numbritele ja mõrva tellinud isikule, kuigi väitis, et suhtles vaid lähedastega. Samuti on kaebajal tasumata nõudeid ca 65 000 eurot, mis võib teda majandusliku seisundi parandamise nimel kallutada kuritegu toime panema.
5.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA otsuse tühisuse tuvastamist, alternatiivselt tühistamist, esitades järgmised põhjendused. Vaidlustatud otsus on tühine, sest näeb ette kaebaja kohustuse lahkuda Eestist vanglast vabanemisel, kuid Viru Maakohtu 16. märtsi 2022. a määrusega kohustati kaebajat viibima Eestis kahe aasta jooksul vanglast vabanemisest ning alluma käitumiskontrolli nõuetele. Kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel pole tuginetud objektiivsetele asjaoludele. Määrava tähenduse on vastustaja omistanud kaebaja poolt toime pandud kuriteole, arvestamata, et kuritegu on toime pandud 14 aastat tagasi. Vastustaja ei arvestanud vangla poolt koostatud kaebaja iseloomustusega, vangla toetas kaebaja tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Täidetud ei ole VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 kohaldamise eeldused. Kaebaja vanematel on tuvastatud vastavalt sügav ja raske puue ning nad vajavad hoolt ja tähelepanu. Viru Maakohus vabastas 16. märtsi 2022. a määrusega kaebaja kriminaalasjas nr 1-08-3124 tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allumisega käitumiskontrollile. Elektroonilise valve all vabaduses viibimise ajal puuduvad kaebajal rikkumised. Otsust tehes ei arvestanud PPA kõigi asjaoludega: elamise kestus Eestis, kaebaja vanus, tagajärjed kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga.
6.Tartu Halduskohus rahuldas 29. mai 2023. a otsusega kaebuse ja tühistas PPA otsuse. Otsuse põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Kohus kontrollib kõigepealt tühistamise nõuet, arvestades kaebuse eesmärki. Tühisuse nõude kontrollimisel pole enam mõtet, kui kohus tühistab haldusakti. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-2-16 leidnud VMS § 125 lg 1 p 2 tõlgendades, et kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §‐s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistus ei ole kustunud. Seega juhul, kui pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ei rahulda vastustaja isiku tähtajalise elamisloa taotlust ja teeb talle lahkumisettekirjutuse, peab ta hindama, kas 2(9)
3-22-722 isikust tulenev oht on tegelik ja piisavalt tõsine Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses. Hoolimata tähtajalise elamisloa väljastamisest keeldumise otsusest on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus endiselt põhjuslikus seoses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega (juhul, kui kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba poleks kehtetuks tunnistatud, poleks talle hiljem vaidlusaluse otsusega lahkumisettekirjutust tehtud). Vastustaja tugines oma otsuses üksnes kaebaja poolt 15 aastat tagasi toime pandud kuriteo faktile. Õigusriigi põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus samade faktiliste asjaolude põhjal vabastati kaebaja vanglast tingimisi enne tähtaega põhjusel, et ta ei ole avalikule korrale ohtlik, kuid haldusorgani otsuse alusel keeldutakse talle tähtajalise elamisloa väljastamisest ja tehakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga põhjusel, et ta kujutab endast tõsist ja tegelikku ohtu avalikule korrale. Vangistuses viibimise ajal oli kaebaja käitumine eeskujulik. Vangistuse ajal ei ole kaebajal märgitud kriminaalseid hoiakuid ega muid kontakte, sõltuvusi, kalduvusi jne, mis viitaksid sellele, et väljudes vangistuses valitseva range kontrolli alt, libiseks ta jällegi kuritegelikule teele. Kuna kaebaja viibis vangistuses esimest korda ning käitus kogu pikaajalise vangistuse ajal seaduskuulekalt, on tema käitumisele vanglas väikese kaalu omistamine ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja vangistuses viibimise aeg on piisavalt pikk, et pidada kaebaja käitumist vanglas kaalukaks temast lähtuva ohu hindamisel. Vastustaja ei viidanud asjaoludele, mis lubaks vangla ja maakohtu poolt nimetatud ja esile tõstetud erinevate positiivsete arengute taustal siiski järeldada, et kaebaja varasemaid tegusid iseloomustanud küünilisus ja hoolimatus inimelu vastu on aktuaalsed ka tänasel päeval. Tõendeid kogumis hinnates puudub veendumus, et pikaajalise vangistuse ärakandmise eesmärk on kaebaja suhtes ebaõnnestunud ja kaebaja võib suure tõenäosusega (reaalne oht) toime panna uusi raskemaid isikuvastaseid või varavastaseid kuritegusid. Kuna kaebaja ei kujuta reaalset ohtu avalikule korrale, on tema väljasaatmine Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 punkti b ja art 12 lg 1 alusel keelatud. Seetõttu ei ole vaja analüüsida, kas kaebaja väljasaatmine oleks õigusvastane perekondlikel põhjustel, sõltuvussuhte esinemisel jne. Samuti ei ole vaja analüüsida, kas kaevatav otsus on tühine lahkumisettekirjutuse osas.
7.PPA taotles apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamata jätmist.
8.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. veebruari 2024. a otsusega halduskohtu otsuse ja jättis kaebuse rahuldamata. Põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised. Tühisuse tuvastamise nõue oli kaebaja põhinõue, seepärast ei saanud kohus seda kontrollimata jätta. Nõue pole põhjendatud, sest PPA otsus on piisavalt selge ja selle täitmine võimalik – kaebaja saab välja saata kohtuotsusega määratud katseaja lõppemise järel. Halduskohus on eksinud, leides, et kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleb rakendada direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevat pikaajalise elaniku tugevamat kaitset. Ringkonnakohus muudab oma lahendis nr 3-19-1743 võetud seisukohta, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht tuleb tuvastada ka kaebaja suhtes lahkumisettekirjutuse tegemisel. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba on kehtetuks tunnistatud. Riigikohtu otsusest nr 3-17-1545 tuleneb, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise korral on isikul täiendav garantii Eestist väljasaatmise vastu. Kui isiku kohene väljasaatmine pole lubatav, sest pole tuvastatud temast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu, on isikul võimalus taotleda muu viibimisalus (tähtajaline elamisluba) ning tema suhtes ei kohaldata meetmeid, mis välistavad muu viibimisaluse saamise (sissesõidukeeld). Praegusel juhul on
3(9)
3-22-722 kaebaja saanud tähtajalist elamisluba taotleda, viibida Eestis taotluse lahendamiseni ning seega on täiendav kaitse väljasaatmise vastu realiseerunud. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel pidi vastustaja hindama, kas vaatamata VMS § 124 lg 2 p-st 7 tuleneva tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluse esinemisele oli siiski erandlikult põhjendatud anda kaebajale tähtajaline elamisluba. Riigikohus märkis otsuses nr 3-3-1-2-16, et sellist erandlikku elamisloa andmist tuleb igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isiku õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele ning muid asjaolusid, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel. Vastustaja ongi neid juhtnööre järginud. Vastustaja on leidnud, et kaebaja kuriteod olid väga rasked, motiiviks varalise kasu saamine. Karistuseks oli määratud 18 aastat vangistust. Tasumata nõudeid on kaebajal üle 65 000 euro. Nõude suurus mõjutab kaebaja heaolu taset pärast vabanemist. Kuigi kaebaja väitis, et on vanglas viibimise ajal suhelnud vaid lähedastega, nähtus tema telefonikõnede 2021. a väljavõttest suhtlus tundmatute isikute ja ka mõrva tellinud isikuga. Kaebajast lähtuva ohu tõenäosust on seostatud suhtlusringkonna mõjuga. Kaebaja positiivne käitumine vanglas, pere ja lähedaste toetus, olemasolev elukoht ja lubadus kaebaja tööle võtta ei anna alust tõsikindlaks järelduseks, et ta ei pane taas toime raskeid kuritegusid. Pikaajaline vangistus ja sotsiaalprogrammide läbimine ei ole vähendanud ohu tõenäosust sedavõrd, et kaebajale oleks võimalik väljastada tähtajaline elamisluba. Ohu realiseerumise tõenäosust ei vähenda ka kaebaja tervislik seisund. Kaebajast lähtuvat ohtu saab jätkuvalt pidada reaalseks ja piisavalt tõsiseks ka direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses, kuigi see hinnang ei ole asja lahendamisel määrav. Arvestades kuriteo raskust, tuleb kaebajat pidada ohtlikuks vaatamata sellele, et vangla on hinnanud kahe aasta jooksul uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks ainult 10%. Vastustajal on õigus, et pole selge, milliste asjaolude põhjal on vangla hinnang väikese riski kohta kujunenud. Kaebaja käitumine toimepandud kuritegude kavandamisel viitab väärtushoiakutele, mis ei ole kooskõlas Eesti ühiskonnas omaks võetud väärtustega, ja kaheldav on, kas vangistuses läbitud sotsiaalprogrammid neid hoiakuid muutsid. Kaebaja võis olla motiveeritud õiguskuulekalt käituma vangistuse ajal kontrollitud tingimustes, kuid kindlus puudub, et vabaduses viibides ja majanduslikke raskusi kogedes ei otsusta ta jälle rünnata ühiskonna jaoks kõige olulisemaid õigushüvesid. Ka Viru Vangla iseloomustusest nähtub, et kuigi uue kuriteo toimepaneku riski hinnatakse väikeseks, on kaebajaga seotud riskid olemas mitmes eluvaldkonnas: majanduslik toimetulek, suhtlusringkond, elustiil, kaebaja mõtlemine, hoiakud ja käitumine. Kaebaja hea käitumine vangistuses ei muuda oluliselt hinnangut tema ohtlikkusele, arvestades vangla poolt esile toodud riske. Ringkonnakohtu hinnangut ei muuda ka asjaolu, et teadaolevalt ei ole kaebaja pärast vangistusest vabanemist ca kahe aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud. On tõenäoline, et kui isikut ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib ta õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, mistõttu ei saa sellest teha absoluutset järeldust, et isik on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud. Vastustaja ülesanne polnud ümber lükata Viru Maakohtu 16. märtsi 2022. a ennetähtaegse vabastamise määrusest nähtuvaid hinnanguid kaebaja kohta. Maakohus hindas ennetähtaegsel vabastamisel seda, kas käitumiskontrolli meetmete rakendamisel osutub kaebaja ühiskonnaohtlikuks. Vastustaja ülesanne oli hinnata kaebaja ohtlikkust laiemalt, sealhulgas pärast käitumiskontrolli lõppu. Kuna maakohtu hinnangud kaebajale lahknevad oluliselt vaid veidi enam kui aasta varem ringkonnakohtu antud seisukohast kaebaja ohtlikkuse ja ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta, ei omista kohus praeguses asjas neile hinnangutele määravat kaalu.
4(9)
3-22-722 Kaebaja lähedaste hulka kuuluvad abikaasa, poeg, tütar, samuti ema, isa ja vend. Lapsed on täisealised ja abikaasaga ei ela kaebaja koos, nendega puudub kaebajal lähedane side nii nagu vanemate ja vennagagi. Kaebaja võimalused suhtluseks pereliikmetega ei muutu oluliselt võrreldes vanglas viibimisega. Asjaolu, et kaebaja emakeeleks on vene keel, lihtsustab tal päritoluriigis hakkama saamist. Kaebaja elama asumist päritoluriiki ei raskenda ka tema raske haigus, sest vajalik ravi on kättesaadav. Kaebajast lähtuv oht Eesti avalikule korrale on piisavalt tõsine, et õigustada tähtajalise elamisloa andmata jätmist ning otsus on proportsionaalne. Lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu tühistamist pole kaebaja eraldi põhjendanud ja ringkonnakohus ei näe, et tegemist oleks õigusvastaste otsustustega.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9.Kaebaja taotleb kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse jõusse jätmist. Põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõigust, jättes kaebajaga seotud asjaolud osaliselt hindamata, ning materiaalõigust, jõudes kaebaja ohtlikkust hinnates väärale tulemusele. Kuigi Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 otseselt ei kohaldu, oleks asjakohane kaebaja puhul hinnata tema elamise kestust Eestis, vanust, väljasaatmise tagajärgi temale ja tema perekonnale ning sidemeid elukohariigiga ja sidemete puudumist päritoluriigiga. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milles seisneb kaebaja ohtlikkus pärast pikaajalise vangistuse ärakandmist. Seeasemel on kohus võtnud ohu hindamisel aluseks kriminaalasja asjaolud. Kuigi ringkonnakohus on pidanud vangla riskiprognoosi kontrollimatuks, on ta kaebaja ohtlikkust põhjendades suures osas refereerinud vangla antud iseloomustust. Kohus ei arvestanud, et kaebaja tervislik seisund on halb ning väljasaatmine võib olla ohtlik kaebaja tervisele. Kaebaja on elanud terve elu Eestis, on omandanud eesti keele B1-tasemel. Siin elavad tema eakad vanemad, vend ja elukaaslane. Kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus ja sissesõidukeeld tühistati asjas nr 3-19-1743 ning kaebajal tekkis juba õigustatud ootus, et teda enam riigist välja ei saadeta. Kaebaja vastu esitatud 50 000 euro suurune nõue on solidaarnõue, kusjuures solidaarvõlgnikul on võlausaldajaga jagamata ühisvara, mis ilmselt võla katab.
10.PPA palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata.
11.Kolleegium peatas 15. märtsi 2024. a määrusega esialgse õiguskaitse korras PPA otsuse kehtivuse Eestist lahkumise ettekirjutust ja sissesõidukeeldu puudutavas osas.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi rikkumise tõttu tühistada osas, mis puudutab tühistamisnõude rahuldamata jätmist. Selles osas tuleb jõusse jätta halduskohtu otsus, täiendades halduskohtu põhjendusi. Ringkonnakohus on õigesti juhtinud halduskohtu tähelepanu sellele, et alternatiivsete nõuete lahendamisel tuleb järgida kaebaja tahet nende järjekorra 5(9)
3-22-722 suhtes. Tühisuse tuvastamise nõue on ringkonnakohtu poolt õigesti rahuldamata jäetud. Tühistamisnõude osas on ringkonnakohus valesti mõistnud kolleegiumi otsustes nr 3-3-1-2-16 ja 3-17-1545/81 VMS § 241 lg 1 p 2 ja § 125 lg 1 p 2 tõlgendamiseks antud selgitusi. Ekslik on ringkonnakohtu arusaam, et kolleegium on pidanud piisavaks garantiiks seda, et pikaajalise elaniku staatuse kaotanud isik saab esitada tähtajalise elamisloa taotluse ning lahkumisettekirjutuse tegemisel kõrgendatud ohulävend ei kohaldu.
13.Viidatud kohtuasjades selgitas kolleegium, et VMS § 241 lg 1 p 2 tuleb tõlgendada ja kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2003. a direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta art 12 lg-s 1 sätestatu valguses. Kui PPA kavatseb pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel teha kohe lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu, tuleb tal direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt tuvastada isikust lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Seevastu oht, mis õigustab pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, ei pruugi olla piisavalt tõsine ega reaalne selleks, et pikaajalise elaniku staatuse minetanud isik riigist välja saata ja keelduda talle tähtajalise elamisloa andmisest (vt haldusasjad nr 3-3-1-2-16, p-d 14, 22 ja nr 3-17-1545/81 p-d 19, 20).
14.Kolleegium lähtus VMS § 241 ohulävendeid sisustades direktiivi 2003/109/EÜ art-st 9. Viidatud artikli kohaselt on üheks pikaajalise elaniku staatuse kaotamise aluseks tema riigist väljasaatmine, arvestades art-s 12 ette nähtud tugevamat kaitset. Sama artikli lg 3 kohaselt võivad liikmesriigid siiski ette näha, et pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele ohu tõttu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid selline oht ei ole väljasaatmise põhjuseks art 12 tähenduses. Sellisel juhul tuli lg 7 kohaselt lubada isikul oma territooriumile jääda, kui isik täidab riigisisestes õigusaktides sätestatud tingimused ega kujuta ohtu avalikule korrale või julgeolekule. Kohtuotsuse nr 3-17-1545/81 p-s 36 rõhutas kolleegium: „Kuna tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise korral tekiks kaebajal tõenäoliselt lahkumiskohustus, tuleb silmas pidada, et kaebajat saab avaliku korra ohustamise tõttu Eestist lahkuma kohustada üksnes juhul, kui ta kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kui kaebaja saab tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.“
15.Eeltoodust tuleneb, et juhul, kui isikult on pikaajalise elaniku staatus ära võetud, ilma et oleks hinnatud art 12 lg-s 1 kirjeldatud kõrgendatud ohulävendit, tuleb isikule enne tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist hinnata, ega samadel asjaoludel ei esine ka lahkumisettekirjutuse tegemiseks vajalikku kõrgendatud ohulävendit. Kui pikaajalise elaniku staatuse äravõtmise aluseks olnud asjaolud ei anna alust hinnata isikust lähtuvat ohtu tegelikuks ja piisavalt tõsiseks ning asjaolud pole muutunud, tuleb isikule anda tähtajaline elamisluba. Sellises olukorras on lahkumisettekirjutuse tegemine jätkuvalt käsitatav väljasaatmisena art 12 lg 1 tähenduses.
16.Kolleegium on otsuse nr 3-3-1-2-16 p-s 16 rõhutanud, et pikaajalise elaniku väljasaatmisel tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt muu hulgas arvesse võtta isiku riigis seaduslikult elamise kestust, toimepandud süüteo olemust ja raskusastet, süüteo toimepanemisest möödunud aega ja isiku käitumist selle aja jooksul ning tema sidemeid sihtriigiga. Otsuse tegemisel peavad ametiasutused järgima nii proportsionaalsuse põhimõtet kui ka võtma arvesse asjaomase isiku põhiõigusi ning eriti õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Selliseid meetmeid ei saa seega automaatselt võtta süüdimõistvate kohtuotsuste tõttu või üldise preventsiooni eesmärgil.
17.PPA tugines kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel VMS § 124 lg 1 p-dele 1 ja 5, lg 2 p-le 7 ning § 125 lg 1 p-le 2. VMS § 124 sätted annavad aluse tähtajalise elamisloa andmisest 6(9)
3-22-722 keeldumiseks, kui on alust arvata, et isik võib ohustada avalikku korda, kui teda on süüteo eest karistatud ning kui ta on toime pannud kuriteo, mille eest isikule on määratud vangistus üle ühe aasta ning karistus pole kustunud. VMS § 125 lg 1 p 2 näeb ette, et välismaalasele võib erandina, vaatamata toimepandud kuriteole ja kustumata karistusele, anda elamisloa siis, kui tema suhtes ei esine muid §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid.
18.Faktiliste asjaoludena kaebajast lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu põhjendamiseks analüüsis PPA kaebaja poolt aastatel 2006-2007 toime pandud kuriteoepisoodide (mõrvakatse, mõrv, väljapressimine ja lõhkeseadeldise ebaseaduslik käitlemine) raskust ja laadi, määratud karistuse pikaajalisust, kaebaja käitumist vanglas, telefonikõnesid tundmatutele isikutele ja mõrva tellinud isikule, kaebaja rahalise kohustuse ulatust ning era- ja perekonnaelu riivet. PPA asus seisukohale, et kuigi kaebaja käitumine vanglas on olnud õiguskuulekas ja vangla riskihinnangu kohaselt on uue kuriteo toimepanemise tõenäosus üksnes 10%, kaebajal on pere ja lähedaste toetus, elukoht, töökoht ja kinnisvara Narvas, ei saa kaebajale VMS § 125 lg 1 p 2 alusel tähtajalist elamisluba anda, sest kaebaja ohtlikkus pole kadunud.
19.Vangla iseloomustusest nähtub, et kaebajal puuduvad otsesed kuritegelikud hoiakud ja vangistuses pole täheldatud ka tema mõjutatavust, siiski võib ta olla kõrgohtlik konkreetsele isikule. PPA-ga tuleb nõustuda, et arvestades eeltoodut ja VMS § 15 lg-t 1, ei saa kaebajast lähtuva ohu tõenäosuse hindamisel asuda seisukohale, et uue kuriteo toimepanemine on ilmselgelt välistatud. Siiski on kaebaja õiguskuulekas käitumine kuriteost möödunud aja jooksul seda tõenäosust ilmselgelt vähendanud. Nagu nähtub PPA ja kohtute otsustest, on kaebaja vangistuses läbinud edukalt mitmeid sotsiaalprogramme, õppinud eesti keelt B2-tasemel (eksam siiski sooritatud B1-tasemel), töötanud ja käitunud eeskujulikult. Isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole küll ainumäärav, kuid on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib anda alust loota, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav õiguskuulekale teele.
20.PPA viitas otsuses kaebajast lähtuvat ohtu põhjendades, et kaebaja suhtlusringkond pole viimasel ajal olnud vaid lähedased – ta on viimase aasta jooksul lisaks lähedastele helistanud tundmatutele numbritele ning ka mõrva tellinud naisele. PPA leidis, et kuna kaebajale antud ohuhinnangu kohaselt suurendab temast lähtuva ohu realiseerumise tõenäosust negatiivne grupi mõju, tuleb kindlasti arvestada ka kaebaja kriminaalset suhtlusringkonda. Tundmatute isikute puhul pole võimalik järeldada, et tegemist oleks isikutega, kellel on kriminaalne minevik. PPA pole lähemalt uurinud, kellele kaebaja helistas. Kaebaja selgitas kassatsioonimenetluses, et nad on mõrva tellinud isikuga solidaarvõlgnikud, kellel on hagimenetluse tulemusena võimalik saavutada solidaarvõla tasaarvestamine. Seega on PPA otsuses tehtud järeldus kaebaja sidemetest kriminaalse suhtlusringkonnaga, mis võib suurendada kaebajast lähtuva ohu tõenäosust, ennatlik ja tõendamata. Kui PPA soovis otsuses neile asjaoludele tugineda, oleks see kahtlus vajanud kontrollimist ja faktiliste asjaoludega tõendamist. Tegemist on veaga, mis ilmselt mõjutas kaebajast lähtuva tegeliku ohu hinnangut.
21.Kohtud on hinnanud lahkumisettekirjutuse õiguspärasust kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2 sätestab, et kui seadus ei sätesta teisiti, teeb kohus asjaolud kindlaks kohtuotsuse tegemise aja seisuga, kuid haldusakti ja toimingu õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Selgesõnalise erandi viimati öeldust näeb lõige 31 ette rahvusvahelise kaitse andmisest keeldumise otsusele. Kolleegium on leidnud, et tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast direktiivi 2003/109/EÜ tõlgendamise kohta tuleb ka pikaajalisele elanikule lahkumisettekirjutuse tegemisel hinnata asjaolusid kohtuotsuse tegemise aja seisuga: “Haldus- ja ringkonnakohus, omades faktiliste asjaolude hindamise pädevust, peavad 7(9)
3-22-722 eeltoodust ja HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt välja selgitama ja hindama, kas lahkumisettekirjutuse tegemisest alates on asjaoludes toimunud olulisi muudatusi, mille tagajärjel on isikust lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule oluliselt muutunud. Kui kohus jõuab järeldusele, et muutunud asjaolude tõttu ei oleks samasisulise haldusakti andmine enam õiguspärane, tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada, sõltumata sellest, kas see oli andmise ajal õiguspärane.“ (Vt otsus nr 3-17-1545/81, p 22.) Kuna kolleegium leiab, et ka pikaajalise elaniku staatuse kaotanud isikule enne tähtajalise elamisloa andmist lahkumisettekirjutuse tegemisel tuleks lähtuda direktiivis 2003/109/EÜ toodud kõrgendatud ohulävendist, tuleb sellise ohulävendi põhjendatust kontrollida samuti kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Praegusel juhul tähendab see ka kaebaja vanglast ennetähtaegse vabastamise ja vabaduses käitumise arvesse võtmist.
22.Kaebaja esitatud tõenditest nähtub, et Viru Maakohus pidas 16. märtsi 2022. a määrusega asjas nr 1-08-3124 võimalikuks vabastada kaebaja vanglast elektroonilise järelevalvega 12 kuuks, käitumiskontrolliga 24 kuuks ja katseajaga kuni 7. septembrini 2025. Kohus määras kaebajale käitumiskontrolli ajaks rea kohustusi, muu hulgas kohustuse elada kindlaks määratud elukohas, töötada ja alluda kriminaalhooldaja kontrollile. Viru kriminaalhooldusosakonna teatise kohaselt ei ole kaebajal kontrollinõuete rikkumisi, ta teeb kriminaalhooldusametnikuga koostööd ja osaleb hoolduskavas püstitatud tegevustes; kuna tal puudub Eestis viibimiseks seaduslik alus, ei saa ta töötada ega Töötukassas end arvele võtta.
23.Halduskohus pidas õigusriigi põhimõttega vastuolus olevaks olukorda, kus kohus vabastab isiku enne tähtaega vanglast põhjusel, et ta ei ole avalikule korrale ohtlik, samas kui isikust lähtuva tegeliku ja piisavalt tõsise ohu tõttu keeldutakse talle tähtajalise elamisloa andmisest ja tehakse lahkumisettekirjutus. Ringkonnakohus on selles osas leidnud, et PPA pidi hindama isiku ohtlikkust laiemalt kui maakohus vanglast ennetähtaegsel vabastamisel ja katseaja määramisel, seades siiski kahtluse alla maakohtu määruse põhjendatuse. Kuigi kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga PPA ja maakohtu ohuhinnangute erinevuse osas, ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et üle aasta varem eelmise ennetähtaegse vabastamise taotluse kohta tehtud keelduvas kohtumääruses kaebaja ohtlikkuse kohta võetud seisukoht on kaalukam maakohtu 16. märtsi 2022. a määruses võetud seisukohast. Maakohtu määrus tugines vangla vahetult enne ennetähtaegse vabastamise taotluse esitamist antud iseloomustusele ja ajas muutunud asjaoludele ning on sellest tulenevalt oluline tõend tõendikogumis, mida ei saa arvestamata jätta.
24.Ringkonnakohus on leidnud, et kaebaja õiguskuulekal käitumisel vabaduses ei ole erilist kaalu, sest isikul on riigist väljasaatmise hirmus motiiv täita kehtestatud reegleid hoolsamalt ning igal juhul ei saa sellisest käitumisest teha absoluutset järeldust, et kaebaja on lõplikult õiguskuulekaks muutnud. Kolleegiumi arvates on kaebaja õiguskuulekal käitumisel vabaduses oluline kaal. Isiku väärtushinnangute muutumist on raske hinnata millegi muu kui tema käitumise põhjal.
25.Arvestades eeltoodut kogumis, on halduskohtu lõppjäreldus kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemise põhjendamatuse kohta õige. PPA poolt kaebajast lähtuva ohu hindamisel arvesse võetud tõendamata asjaolud mõjutasid hinnangut temast lähtuvale tegelikule ohule, arvestades muu hulgas ka kaebaja õiguskuulekat käitumist pärast vanglast vabanemist. Seega tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse tühistamiskaebuse osas ja jätab selles osas jõusse halduskohtu otsuse, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi.
26.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kolleegium muudab vastavalt eelöeldule menetluskulude jaotust ja lisaks halduskohtus kantud menetluskuludele 420 euro ulatuses mõistab ta 8(9)
3-22-722 PPA-lt välja apellatsioonimenetluse esindajakulud 200 eurot (esindajakulu ilma käibemaksuta). Riigikohtu menetluses taotles kaebaja 70 euro riigilõivu hüvitamist. Seega tuleb PPA-lt kaebaja kasuks välja mõista kokku 690 eurot.
27.Halduskohus kuulutas menetluse kinniseks osas, mis puudutab kaebaja esitatud terviseandmeid sisaldavaid tõendeid (HKMS § 77 lg 1 ja TsMS § 38 lg 1 p 3). Kolleegium leiab, et samal alusel tuleb menetlus kuulutada kinniseks ka kassatsioonimenetluses esitatud tervisetõendi osas.
28.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.