Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 27. veebruar 2024, Tartu 3-22-722
Haldusasi
X.X.-i kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2022. a otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamiseks, alternatiivselt lahkumisettekirjutuse osas tühisuse tuvastamiseks. Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X.X. Esindaja Jüri Sakkart Vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet Volitatud esindaja Janika Jürgen-Määr
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a otsus.
2.Teha uus otsus, millega jätta X.X.-i kaebus rahuldamata.
3.Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.
4.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 28. märts 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 29. augusti 2013. a otsusega nr 15.3-3/5211 kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 1 p 2 alusel. Otsuse kohaselt on kaebaja Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustav isik. Kaebaja vaidlustas PPA otsuse kohtus, kuid kaebus jäi rahuldamata.
2.PPA keeldus 17. juuli 2019. a otsusega nr 15.3-3.1/1478-3 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi ettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis kuulus sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist, aga samuti kohaldas kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest.
Kaebaja kaebuse alusel tühistas Tartu Halduskohus 10. juuni 2020. a otsusega haldusasjas nr 3-19-1743 PPA otsuse lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas.
3.Kaebaja esitas 22. septembril 2019 uue taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks. PPA keeldus 1. märtsi 2022. a otsusega nr 15.3-3.2/647-4 kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi ettekirjutus Eestist lahkumiseks (mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabanemist) ja kohaldas sissesõidukeeldu viieks aastaks.
4.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles PPA 1. märtsi 2022. a otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamist. Kaebuse kohaselt on vastustaja kaebajast lähtuva ohu tuvastamisel tuginenud enda subjektiivsele arvamusele, mitte objektiivsetele tõenditele. Määrava tähenduse on vastustaja omistanud kaebaja poolt toime pandud kuriteole, kuid ei arvestanud sellega, et kuritegu on toime pandud 14 aastat tagasi. Vastustaja ei arvestanud ka vangla poolt koostatud kaebaja iseloomustusega, kus vangla toetas kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. Täidetud ei ole VMS § 124 lg 1 p 1 ja 5 kohaldamise eeldused. Kaebaja vanematel on tuvastatud vastavalt sügav ja raske puue ning nad vajavad hoolt ja tähelepanu. Viru Maakohus vabastas 16. märtsi 2022. a määrusega kaebaja kriminaalasjas nr 1-08-3124 tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allumisega käitumiskontrollile. Kaebaja elektroonilise valve all vabaduses viibimise ajal puuduvad tal rikkumised. Otsust tehes ei arvestanud PPA kõigi asjaoludega: elamise kestus Eestis, kaebaja vanus, tagajärjed kaebaja ja tema pereliikmete jaoks, sidemed elukohariigiga ja sidemete puudumine päritoluriigiga. Vaidlustatud otsus on tühine, sest näeb ette kaebaja kohustuse lahkuda Eestist vanglast vabanemisel, kuid Viru Maakohtu 16. märtsi 2022. a määrusega kohustati kaebajat viibima Eestis kahe aasta jooksul vanglast vabanemisest ning alluma käitumiskontrolli nõuetele.
5.Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et otsuses tuvastas ta kõik kaebajat iseloomustavad asjaolud ja esitas kaalutlused, mille tulemusena on jõutud õigele järeldusele, et kaebajast tulenev oht on tõenäoline, ehk jätkuv. Vangla koostatud riskihinnang on üldsõnaline ega ole kontrollitav. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses arvestanud, et kaebaja pani kuriteo toime 14 aastat tagasi ja selgitanud, miks kaebajat iseloomustatav positiivne informatsioon on ületatav esinevate negatiivsete asjaoludega. Ohuprognoosi koostamisel hindab vastustaja isiku käitumismustrit, analüüsides lisaks karistusregistri arhiivi andmeid sh väärteokaristuse andmeid, kuid ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsustamisel isiku varasema elukäigu hindamise raames ei tohi tugineda karistusregistri arhiivi andmetele.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
6.Tartu Halduskohus 29. mai 2023. a otsusega rahuldas kaebuse ja tühistas PPA otsuse.
7.Otsuse põhjenduste kohaselt taotles kaebaja PPA 1. märtsi 2022. a otsuse tühisuse tuvastamist ja alternatiivselt tühistamist. Kuigi kaebaja märkis peamiseks nõudeks lahkumisettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõude ja alternatiivseks tühistamise nõude, on kaebuse eesmärki arvestades põhjendatud esmalt hinnata tühistamisnõude põhjendatust.
Juhul, kui kohus rahuldab tühistamisnõude ja tühistab PPA otsuse tervikuna on kaebuse eesmärk täidetud.
8.Vastustaja andis 14. märtsi 2018. a otsusega nr 2024853372/TE kaebajale elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga kuni 14. märts 2023. Seejärel tunnistas vastustaja 10. mai 2018. a otsusega nr 15.3-3.4/462-1 tähtajalise elamisloa andmise otsuse kehtetuks, põhjendades seda kaalumisveaga kaebajale elamisloa andmisel. Kui isik saab tähtajalise elamisloa, mis võetakse hiljem tagasi peab talle olema tagatud pikaajalisele elanikule direktiivist 2003/109/EÜ tulenev kaitse väljasaatmise vastu, kuna lahkumisettekirjutus on endiselt põhjuslikus seoses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega 2013. aastal.
9.Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 mõisteti kaebaja süüdi I astme kuriteo toimepanemise eest ja talle määratud vanglakaristus ületas ühte aastat. Riigikohus on leidnud1, et VMS § 125 lg 1 p 2 näeb ette, kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistus ei ole kustunud. Seega juhul, kui pärast pikajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ei rahulda vastustaja isiku tähtajalise elamisloa taotlust ja teeb talle lahkumisettekirjutuse, peab ta hindama, kas isikust tulenev oht on tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses.
10.Õigusriigi põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus samade faktiliste asjaolude põhjal vabastati kaebaja vanglast tingimisi enne tähtaega põhjusel, et ta ei ole avalikule korrale ohtlik, kuid haldusorgani otsuse alusel keeldutakse talle tähtajalise elamisloa väljastamisest ja tehakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga põhjusel, et ta kujutab endast tõsist ja tegelikku ohtu avalikule korrale.
11.Endiselt on põhjendatud haldusasjas nr 3-19-1743 väljendatud seisukoht, et arvestades kaebaja kriminaalset minevikku ja tema poolt toime pandud rasket isikuvastast kuritegu nelja episoodiga ning hoolimata möödunud ajast ja kaebaja heast käitumisest vanglas, on temast tulenev oht avalikule korrale endiselt piisavalt tõsine. Kohtuotsuse tegemise ajal ei saa aga kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale pidada tegelikuks ohuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes.
12.Negatiivseteks asjaoludeks on vastustaja välja toonud selle, et kaebajat karistati väga raskete kuriteoepisoodide toimepanemise eest ja mõisteti talle erakordselt pikk vanglakaristus (18 aastat vangistust). Sellele tuginedes järeldas vastustaja, et kaebaja positiivne käitumine vanglas, lähedaste toetus, olemasolev elu- ja töökoht, kaebajal esinev haigus ja 14,6 aasta jooksul ärakantud karistus ei vähenda kaebajast tulenevat tõsist ja reaalset ohtu avalikule korrale. Sellega vastustaja tugines otsuses üksnes kaebaja poolt 15 aastat tagasi toime pandud kuriteo faktile. Vangistuses viibimise ajal oli kaebaja käitumine eeskujulik. Vangistuse ajal ei ole kaebajal märgitud kriminaalseid hoiakuid ega muid kontakte, sõltuvusi, kalduvusi jne, mis viitaksid sellele, et väljudes vangistuses valitseva range kontrolli alt libiseks ta jällegi kuritegelikule teele. Kuna kaebaja viibis vangistuses esmakordselt ning käitus kogu pikaajalise vangistuse ajal seaduskuulekalt, on tema käitumisele vanglas väikese kaalu omistamine ilmselgelt põhjendamatu. Kaebaja vangistuses viibimise aeg on piisavalt pikk, et pidada kaebaja käitumist vanglas kaalukaks temast lähtuva ohtu hindamisel. Vastustaja ei viidanud asjaoludele, mis lubaks vangla ja maakohtu poolt nimetatud ja esile tõstetud erinevate positiivsete arengute taustal siiski järeldada, et kaebaja varasemaid tegusid iseloomustanud küünilisus ja hoolimatus inimelu vastu
RKHK 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16 (p 22)
on aktuaalsed ka tänasel päeval. Tõendeid kogumis hinnates puudub veendumus, et pikaajalise vangistuse ärakandmise eesmärk on kaebaja suhtes ebaõnnestunud ja kaebaja võib suure tõenäosusega (reaalne oht) toime panna uusi raskemaid isikuvastaseid või varavastaseid kuritegusid. Kuna kaebaja ei kujuta reaalset ohtu avalikule korrale, on tema väljasaatmine direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 alusel keelatud. Seetõttu ei ole vaja analüüsida, kas kaebaja väljasaatmine oleks õigusvastane perekondlikel põhjustel, sõltuvussuhte esinemisel jne. Samuti ei ole vaja analüüsida, kas kaevatav otsus on tühine lahkumisettekirjutuse osas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
13.Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, nagu oleks PPA pidanud kaebajast tuleneva ohu tõsidust ja reaalsust hindama mitte ainult lahkumisettekirjutuse tegemisel, vaid juba tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel. 14 aastat vanglas viibimist ja sotsiaalprogrammide läbimine ei ole vähendanud kaebaja poolt raskete kuritegude toimepanemisega realiseerunud ohu tõenäosust sedavõrd, et kaebajale oleks võimalik väljastada tähtajaline elamisluba. Kaebaja pani toime mõrvakatse, mõrva, väljapressimise ja lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemise kuriteod kaalutletult ja etteplaneeritult. Vastustaja on kaebaja ohtlikkust põhjalikult analüüsinud vaidlustatud otsuse punktides 25 kuni 28. Lisaks sellele on vastustaja hinnanud kaebaja era- ja pereelu riivet, Eestis elamise aega, suhteid pereliikmete ja lähedastega ning tervislikku seisundit ja ravivõimalusi kodakondsusjärgses riigis ning jõudnud järelduseni, et kaebajast tulenev oht ei võimalda temale tähtajalise elamisloa andmist. Puudub alus väita, et praegusel ajal ei tegutseks kaebaja konfliktses situatsioonis impulsiivselt. Sotsiaalprogrammide läbimine vanglas ja eeskujulik käitumine on positiivsed, kuid tegemist oli kontrollitud keskkonnaga. Üheks ohuteguriks kaebaja puhul on olnud halb majanduslik olukord, mis eeldatavasti käesolevaks hetkeks ei ole muutunud. Ohu tõenäosust suurendav faktor on see, et kaebaja jätkab suhtlust 14 aastat tagasi toime pandud kuriteokaaslasega ja seejuures on esitanud ametiasutustele selle kohta korduvalt valesid väiteid. Vangla üldsõnaline protsentides väljendatud riskihinnang kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosuse kohta pole usaldusväärne, sest ei saa kontrollida, missugust metoodikat vangla hinnangu andmiseks kasutas ja missuguseid asjaolusid ning miks arvesse võttis. Lisaks uue kuriteo toimepanemise tõenäosusprotsentidele on vangla koostatud hinnangus välja toodud seegi, et kaebaja on ohtlik avalikkusele ja kõrgohtlik konkreetsele täiskasvanule. Kaebaja on väitnud varasemalt, et vanglast vabanedes ootavad teda ees mitu potentsiaalset töökohta, kus ollakse valmis teda palkama. See näitab, et kaebaja tervislik seisund ei takista tal tööhõives osalemist ning seetõttu ei ole põhjendatud arvata, et ta ei saaks hakkama töötamisega ja eluga Vene Föderatsioonis.
14.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kaebaja hinnangul taandub vaidlus suuresti sellele, kas kaebajast tulenev oht avalikule korrale on jätkuvalt reaalne. Vastavalt HKMS § 158 lg 31 sätestatule seda tuleb teha kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Kuigi maakohtu otsus isiku vangistusest ennetähtaegse vabastamise kohta ei ole vastustajale siduv, on see tõendina ka haldusmenetluses ja halduskohtus kasutatav. Maakohtu lahendi mittesiduvus tähendab seda, et tõendit on võimalik ümber lükata teiste tõenditega.
Varasemalt toime pandud kuritegusid saab analüüsida üksnes isikust tuleneva ohu tõsiduse kontekstis. Tegeliku ehk reaalse ohu tuvastamisel karistuseni viinud kuriteo asjaolud on teisejärgulise tähendusega. Ulatuslik kohtupraktika räägib sellest, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Vastustaja ei ole aga millegagi ümber lükanud maakohtu järeldusi kaebaja edasise õigusekuuleka käitumise kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
15.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
16.Apellatsioonimenetluses on pooled eri meelt selles, milliste asjaolude (ohustandardi) alusel võis vastustaja keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest ning teha kaebajale lahkumisettekirjutuse ja kohaldada sissesõidukeeldu. Samuti on asjas vaidlus selles, kas kaebaja käitumine kuritegude toimepanemisele järgnenud aastatel ja teda positiivselt iseloomustavad asjaolud viivad järeldusele, et temast lähtuv oht ei ole enam piisavalt tõsine ja/või tegelik.
17.Esmalt märgib ringkonnakohus, et olukorras, kus kaebaja esitas vaidlustatud haldusakti tühisuse tuvastamise nõude ja alternatiivselt haldusakti tühistamise nõude, ei saanud kohus jätta põhinõuet kõrvale ja asuda lahendama alternatiivset nõuet. Kaebuse esitamine on kaebaja õigus, millesse kohus ei saa sekkuda. Kohus võib kaebajale küll selgitada erinevate õiguskaitsevahendite kasutamise võimalikke tagajärgi, kuid ei saa asuda kaebaja asemel kaebust ise ümber kujundama. Lisaks on ilmne seegi, et haldusakti tühistamise nõude lahendamisel peab kohus vähemalt vaikimisi hindama sedagi, kas haldusakt on kehtiv. Seega peab kohus muu hulgas kontrollima sedagi ega tegemist ei ole tühise haldusaktiga. Kui haldusakt on tühine HMS § 63 lg-s 2 nimetatud aluse esinemise tõttu, siis ei saa rahuldada haldusakti kehtivuse kõrvaldamisele suunatud haldusakti tühistamise nõuet, sest haldusakt ei kehti. Vastavalt HKMS § 41 lg-le 4 tuleb sel juhul tuvastada haldusakti tühisus. Seetõttu on ekslik halduskohtu arusaam, et PPA vaidlustatud otsuse tühistamisega langes ära vajadus hinnata otsuse tühisuse aluste esinemist.
18.Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjuta see aga praegusel juhul asja lahendamist. Kaebaja väidab, et vaidlustatud otsus on tühine vastuolu tõttu kaebaja vangistusest ennetähtaegse vabastamise tingimustega, millega seati kaebajale kaheks aastaks käitumiskontrolli nõuded. Nimelt näeb vaidlustatud otsus ette kaebaja kohustuse lahkuda Eestist vangistusest vabanemisel, kuid ennetähtaegse vabastamise tingimusena kohustati kaebajat elama Narvas kindlaks määratud aadressil 24 kuu jooksul ning ilmuma perioodiliselt kriminaalhooldusosakonda registreerimisele. Kuigi esmapilgul võib PPA otsus seega olla tõesti raskesti mõistetav, tuleb silmas pidada, et PPA tegi otsuse enne kaebaja ennetähtaegset vabastamist ega saanud seega otsuse tegemisel arvestada, et kaebaja vabastatakse vangistusest enne karistuse täielikku ärakandmist. Varem olid kohtud keeldunud kaebaja ennetähtaegsest vabastamisest suuresti samadel kaalutlustel, millele vastustaja tugines vaidlustatud otsuse andmisel. Vaidlust ei ole selles, et nii vangistuse ajal kui ka katseajal on kaebaja Eestis viibimise õiguslikuks aluseks kohtulahend (VMS § 43 lg 1 p 5, lg 3). Seega on kaebaja ennetähtaegsel vabastamisel katseaja määramisel sarnane toime vangistusele selles tähenduses, et mõlemad annavad kaebajale viibimisaluse. Vastavalt saab vaidlustatud otsust mõista selliselt, et kaebajale tehtud sundtäidetav lahkumisettekirjutus on sundtäidetav alates katseaja lõppemisest. Vajadusel on kaebajal võimalik taotleda vastustajalt otsuse täpsustamist selles küsimuses. Ringkonnakohtu hinnangul on aga selge, et praegusel kujul ei ole otsus sedavõrd ebaselge, et pidada otsust tühiseks HMS § 63 lg 2 p 5 järg.
Seega tuleb jätta rahuldamata tühisuse tuvastamise nõue. Järgnevalt hindab ringkonnakohus tühistamisnõude põhjendatust.
19.Halduskohus leidis, et vastustaja sai õiguspäraselt keelduda kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest ja vastavalt võis teha lahkumisettekirjutuse ning kohaldada sissesõidukeeldu üksnes juhul, kui vastustaja tuvastas kaebajast lähtuva piisavalt tõsise ja tegeliku ohu. Seega pidas halduskohus põhjendatuks rakendada Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevat pikaajalise elaniku kõrgendatud kaitset. Ringkonnakohus halduskohtuga ei nõustu.
20.Riigikohus selgitas pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise korral PPA võimalikke edasise tegutsemise variante analüüsides: „Olukorras, kus PPA hinnangul kujutab isik ohtu avalikule korrale ja julgeolekule, kuid see ei ole tegelik ega piisavalt tõsine direktiivi 2003/109/EÜ tähenduses, on PPA-l pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel erinevad toimimisvariandid. Esiteks, kui täidetud on VSS §-s 9 sätestatud eeldused, on võimalik teha isikule seadustamisettekirjutus, milles mh nähakse ette ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärjed. Teiseks, isikule selgitatakse, et kui ta soovib jääda Eestisse elama, peab ta esitama tähtajalise elamisloa taotluse. Kui isik ei ole mõistliku aja jooksul pärast pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist esitanud taotlust tähtajalise elamisloa saamiseks, on võimalik teha talle lahkumisettekirjutus. PPAl on võimalik kujundada oma otsuseid (nt kehtivusaegade ja kõrvaltingimuste abil) viisil, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtivus lõppeks samal ajal tähtajalise elamisloa jõustumisega.“2
21.Ringkonnakohus mõistab Riigikohtu selgitusi koostoimes Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-ga 1 selliselt, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise korral on isikul täiendav garantii Eestist väljasaatmise vastu. Isiku kohene riigist väljasaatmine on lubatav juhul, kui on tuvastatud temast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht. Juhul, kui selline oht ei ole tuvastatud tuleb tagada, et enne tema riigist lahkuma sundimist on isikul võimalus taotleda muu viibimisalus (tähtajaline elamisluba) ning, et tema suhtes ei kohaldata meetmeid, mis välistavad muu viibimisaluse saamise (nt sissesõidukeeld). Seeläbi on pikaajalise elamisloa kaotanud isikule tagatud, et pikaajalise elamisloa kehtetuks tunnistamisel ei ole negatiivset mõju tema võimalusele saada muu viibimisalus Eestisse jäämiseks. Kaebaja ongi taotlenud vastustajalt tähtajalist elamisluba. Ringkonnakohus ei näe, et selles olukorras oleks kaebajal tema varasemast pikaajalise elaniku staatusest tulenevalt õigus tähtajalise elamisloa saamiseks lihtsustatud korras või, et tähtajalise elamisloa andmisest keeldumiseks tuleks tuvastada Euroopa Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-s 1 nimetatud tegelik ja piisavalt tõsine oht. Kaebaja varasem pikaajalise elaniku staatusest tulenev täiendav kaitse väljasaatmise vastu on tähtajalise elamisloa taotlemisega realiseerunud. Kaebajat ei ole sunnitud Eestist lahkuma enne tähtajalise elamisloa taotluse lahendamist. Samuti on kaebaja saanud viibida Eestis tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse tühistamiseks halduskohtule esitatud kaebuse lahendamise ajal. VMS § 230 kohaselt on pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse saabumiseks ja tähtajatult Eestis elamiseks vastavalt VMS-s sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. VMS § 231 lg 1 järgi annab just pikaajalise elaniku elamisluba välismaalasele nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta III peatükis sätestatud õigused. Vastavalt on pikaajalise elaniku staatus sõltuv sellest, kas isikut on tunnustatud pikaajalise elanikuna VMS §-s 230 nimetatud elamisloa andmisega. Kaebaja kaotas pikaajalise elaniku staatuse PPA 29. augusti 2013. a otsusega nr
Vt RKHK 19. veebruari 2019. a otsus asjas nr 3-17-1545 (p 20).
15.3-3/521-1, mistõttu talle ei laiene enam nõukogu direktiivis 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanikele ettenähtud garantiid.
22.PPA 14. märtsi 2018. a otsusega nr 2024853372/TE anti kaebajale elamisluba püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga kuni 14. märtsini 2023. PPA 10. mai 2018. a otsusega nr 15.3-3.4/462-1 tunnistas kehtetuks oma 14. märtsi 2018. a otsuse ja uuendas tähtajalise elamisloa taotluse menetluse. Seejärel PPA keeldus kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest 7. juuli 2019. a otsusega nr 15.3-3.1/1478-3. Viimati nimetatud otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse lahendamisel 17. detsembri 2020. a otsuses asjas nr 3-19-1743 nõustus ringkonnakohus, et kaebajast lähtuv tegelik ja piisavalt tõsine oht oli vajalik tuvastada ka kaebaja suhtes koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks. Ringkonnakohus muudab seisukohta ning käesoleva otsuse p-s 19 toodud põhjustel leiab, et praeguses asjas vaidlustatud otsuse tegemisel ei pidanud vastustaja tuvastama kaebajast lähtuvat tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu. Tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel pidi vastustaja hindama, kas vaatamata VMS § 124 lg 2 p-st 7 tuleneva tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise aluse esinemisele oli siiski erandlikult põhjendatud anda kaebajale tähtajaline elamisluba. Kui elamisloa andmine ei olnud põhjendatud, oli vastustaja õigustatud ja kohustatud rakendama sellega seotud õiguslikke tagajärgi.
23.Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise õiguspärasust hinnates selgitas Riigikohus muu hulgas kaebaja võimalust saada tähtajaline elamisluba: “Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Kolleegium peab elamisloa andmise üle otsustamisel asjakohaseks samu asjaolusid, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel (vt käesoleva otsuse p 16).“3 Ringkonnakohtu hinnangul ongi vastustaja vaidlustatud otsuse tegemisel Riigikohtu juhiseid järginud ning kaebajast lähtuvat ohtu ja õigust era- ja perekonnaelu puutumatusele kaaludes leidnud, et tähtajalise elamisloa andmine kaebajale ei ole põhjendatud.
24.PPA keeldus kaebajale tähtajalist elamisluba andmast VMS § § 124 lg 1 p 2, p 5 ja p 7 ning § 125 lg 1 p 2 alusel. Vastustaja on vaidlustatud otsuses selgitanud, miks ta peab kaebajat jätkuvalt ohtlikuks. Vastustaja toob esile, et kuigi kaebajat on karistatud ühel korral, määrati talle erakordselt pikk vangistus nelja eraldiseisva ja väga rasket kuriteoepisoodi eest. Kaebaja on toime pannud tapmiskatse omakasu motiivil (KarS § 25 lg-d 1 ja 2 ning § 114 p 5), tapmise omakasu motiivil vähemalt teist korda (KarS § 114 p-d 4 ja 5), varalise kasu üleandmise nõudmise vägivallaga ähvardades suures ulatuses grupi poolt (KarS § 214 lg 2 p-d 2 ja 4) ning tulirelva, laskemoona, lõhkematerjali ja lõhkeseadeldise ebaseadusliku käitlemisega seotud kuriteod (KarS § 418 lg 2 p 1, § 4181 lg 2 p 1, § 414 lg 2 p 2 ja § 415 lg 1). Nende tegude eest mõisteti talle liitkaristuseks 18 aastat vangistust. Kuritegude toimepanemise ajal oli kaebaja abielus ja tal oli kaks väikest last. Kuritegude toimepanemise motivaatoriks oli varalise kasu saamine. Tegude iseloom osutab, et kaebaja moraalinormid on madalad. Ta ründas kõrgeimat õigushüve (inimese elu) enda heaolu parandamiseks. Kaebaja ohtlikkust suurendab asjaolu, et tal on tasumata nõudeid enam kui 65 000 eurot. Sedavõrd suur nõue paratamatult mõjutab kaebaja heaolu taset vabaduses. Kaebaja on väitnud, et ei suhtle kriminaalkorras karistatud isikutega. Samas ilmnes kaebaja vanglast 2021. aastal tehtud kõnede väljavõttest, et lähedastega võrreldes pikemaid kõnesid pidas kaebaja 2011. aastal kaebaja koos süüdi mõistetud isikuga, kes tellis mõrva, mille toimepanijaks oli kaebaja.
RKHK 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-2-16 (p 22)
Lisaks on kaebaja teinud hulgaliselt kõnesid tuvastamata isikutele, kuigi väidab suhtlemist üksnes oma lähedastega. Ka see suurendab kaebajast lähtuvat ohtu, sest kaebajat iseloomustades on temast lähtuva ohu tõenäosust seostatud suhtlusringkonna mõjuga kaebajale. Kaebaja pani kuriteod toime kaalutletult ja etteplaneeritult. Kaebaja tegutsemist iseloomustab näiteks see, et kaks kuud pärast mõrva toimepanemist läks ta mõrvatu lese juurde ähvardusega tappa lese poeg, püüdes leselt seejuures raha välja pressida. Arvesse tuleb võtta kaebaja positiivset käitumist vanglakaristuse kandmise ajal, pere- ja lähedaste toetust, olemasolevat elukohta ja lubadusi kaebaja tööle võtta, kuid ainuüksi selle põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et kaebaja ei pane taas toime raskeid kuritegusid. Isegi pikaajaline vangistus ja sotsiaalprogrammide läbimine ei ole vähendanud ohu tõenäosust sedavõrd, et kaebajale oleks võimalik väljastada tähtajaline elamisluba. Ohu realiseerumise tõenäosust ei vähenda ka kaebaja terviseseisund.
25.Ringkonnakohus nõustub, et kaebaja kuriteod on olnud sedavõrd rasked, et kaebajat tuleb pidada jätkuvalt ohtlikuks vaatamata sellele, et vangla on hinnanud kahe aasta jooksul uue kuriteo toimepanemise tõenäosuseks ainult 10 %. Ringkonnakohus peab oluliseks, et kuritegusid toime pannes ei tegutsenud kaebaja hetkeimpulsi ajel, vaid eesmärgipäraselt kavandas ja viis ellu inimelu vastu suunatud kuriteod. Tähelepanu väärib, et kaebaja ei hoidunud mõrva toimepanemisest ka pärast esimest mõrvakatset, kui kaebaja pidi vahetult nägema ja kogema, milliseid kannatusi tema tegevus kaasa toob. Mõrvakatset toime pannes kaebaja jälgis kannatanu käike ning tulistas teda esmalt südame piirkonda (kuul jäi pidama rahakotti) ning lisaks kõhtu, jalgadesse ja kätesse. On ilmne, et kaebaja tegevusest ilmnevad kaebaja väärtushoiakuid, mis ei ole kooskõlas Eesti ühiskonnas nii kehtivas õiguses kui üldtunnustatud moraalina omaks võetud väärtustega. Kaebaja pani teod toime vanuses, kus inimest võib pidada juba väljakujunenud isiksuseks. Seetõttu on vähemalt kaheldav, kas hea käitumine vangistuses peegeldab muutust kaebaja väärtushinnangutes. Samuti ei ole selge, kas vangistuses läbitud sotsiaalprogrammid tõid kaasa olulise muutuse kaebaja väärtushinnangutes. Kaebaja käitumine kuritegude kavandamisel ja ettevalmistamisel viitab sellele, et kaebaja käitumise kõrvalekalded ühiskondlikust normist ei pruugigi avalduda olukorras, kus ta mõistab, et rikkumine paratamatult avastatakse ja/või rikkumine ei too kaebajale kasu. Seetõttu võis kaebaja olla motiveeritud käituma õiguskuulekalt vangistuse ajal kontrollitud tingimustes. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et sugugi selge ei ole, milliste asjaolude pinnalt ja kui suurt tähtsust neile omistades leidis Viru Vangla, et kaebaja poolt uue kuriteo toimepanemise tõenäosus on väike. Ringkonnakohus peab võimalikuks, et selline hinnang on olulises osas mõjutatud just kaebaja õiguskuulekast käitumisest vangistuse ajal. Samas ka enne raskete kuritegude toimepanemist käitus kaebaja õiguskuulekalt. Kuritegude toimepanemise mõjuritena on esile toodud kaebaja suhtlusringkonda ning majandusliku kasu lootust. Vastustaja esile toodu andmetest kaebaja telefonisuhtluse kohta ei saa järeldada, et suhtlusringkonnast tingitud riskid oleks käesolevaks ajaks maandatud. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebajaga seotud positiivsed asjaolud (perekond, elukoht, seaduslik sissetulek) olid olemas ka kuritegude toimepanemise ajal, kuid ei mõjutanud kaebajat hoiduma kuritegude toimepanemisest. Asja materjalide pinnalt ei ole kindlust, et kaebaja vabaduses majanduslike raskuste ületamiseks taas ei otsusta rünnata ühiskonna jaoks kõige olulisemaid õigushüvesid, kui olukord näib kaebaja jaoks selleks soodne. Viru Vangla 3. veebruari 2022. a iseloomustusest ilmneb, et kuigi uue kuriteo toimepanemise tõenäosust hinnati madalaks, seonduvad kaebajaga siiski riskid mitmes valdkonnas. Kaebaja ohtlikkust ja riske seostati jätkuvalt töö ja majandusliku toimetuleku, suhtlusringkonna ja elustiili, samuti kaebaja mõtlemise, hoiakute ja käitumisega. Seega ei saa väita, et vangla hinnangul oleks kaebajaga seotud riskid maandatud ja puuduks põhjus pidada kaebajat jätkuvalt ohtlikuks. Ringkonnakohus osutab siinkohal veel kaebaja haigusele. Kaebaja kuritegudest
nähtuvate väärtushinnangute taustal ei saa välistada sedagi, et juhul, kui kaebaja raske haiguse prognoos muutub halvaks, võib see vastupidiselt oodatavale anda kaebajale hoopis tõuke kuritegude toimepanemise kaudu oma heaolu koheseks parandamiseks.
26.PPA on põhjendatult leidnud, et kaebaja kuriteod ilmestavad tema suhtumist ühiskonnas kehtivatesse väärtustesse ja normidesse ning austuse puudumist teiste isikut õigustesse ja vabadustesse. Kaebaja käitumine minevikus võib anda piisava aluse arvamuseks, et ta jääb ohtlikuks ka tulevikus. Kaebajat ei motiveerinud kuritegudest hoiduma perekondlikud sidemed ega lähedaste olemasolu. Ringkonnakohus nõustub, et vastustaja on analüüsinud kaebaja tegusid ning teda iseloomustavaid andmeid, võttes seejuures arvesse ka kaebajat positiivsest küljest näitavaid asjaolusid. Vaidlustatud otsuses on oluline osa pühendatud kaebaja ohtlikkuse hindamisele ning põhjendatud, miks tuleb kaebajat endiselt ohtlikuks pidada.
27.Kohtumenetluses on kaebaja pidanud oluliseks nii oma head käitumist vangistuse ajal kui ka pärast vangistusest ennetähtaegset vabanemist käitumiskontrollile alludes. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka aga needki asjaolud ümber vastustaja järeldust, et kaebaja on loonud ohu avalikule korrale, mis korduvalt ka realiseerus vägivalla ja üldohtlike kuritegude toime panemise kaudu. Kuigi ohtlikkus on isiku omaduste kogum, mis võib ajas muutuda, siis teatav käitumine minevikus võib anda siiski piisava aluse põhjendatud arvamuseks, et isik jääb ka tulevikus ohtlikuks4. Vastustaja on selgelt näidanud, et kaebaja poolt teiste isikute elu ja tervise kui kaitstavate õigushüvede kahjustamine on jätkuvalt tõenäoline. Seega on põhjendatud järeldus, et kaebaja kujutab ohtu avalikule korrale. Kuigi see ei ole asja lahendamisel määrav märgib ringkonnakohus siiski, et vastustaja esile toodud asjaoludel saab kaebajast lähtuvat ohtu pidada jätkuvalt reaalseks ja piisavalt tõsiseks nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 tähenduses. Kaebaja hea käitumine viimase vangistuse ajal ei muuda oluliselt hinnangut kaebaja ohtlikkuse kohta. Kaebaja käitumine vangistuses, s.h sotsiaalprogrammi läbimine ja töökohustuse täitmine iseloomustab kaebajat positiivselt, kuid tuleb arvestada, et vangistuses viibis kaebaja kontrollitud keskkonnas, kus tal ei ole juurdepääsu alkoholile ega majanduslikku survet kuritegevusega tulu teenimiseks. Vangla riskihindamise põhjal on kaebaja hinnatud avalikkusele ohtlikuks (risk ühiskonnas) ja konkreetsetele täiskasvanutele kõrgohtlikuks. Oht seisneb raskete füüsiliste vigastuste tekitamises, mis võivad olla eluohtlikud, samuti tapmises. Lisaks ka võimalikus relva kasutamises, mille tagajärjeks võivad olla eluohtlikud vigastused või surm. Samuti seisneb oht väljapressimises ning lõhkeseadeldise ja selle olulise osa ebaseaduslikus käitlemises. Oht on kõige tõenäolisem kui isik ei oska tekkinud probleeme sihipäraselt ja õiguskuulekalt lahendada. Samuti kui soovib saada majanduslikku kasu ja on mõjutatud teistest isikutest.
28.Ringkonnakohtu seisukohta ei muuda asjaolu, et teadaolevalt ei ole kaebaja pärast vangistusest vabanemist ca kahe aasta jooksul uusi kuritegusid toime pannud. Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et on tõenäoline, et isik, keda ähvardab Eestist väljasaatmine, järgib õiguskorda ja talle tingimisi ennetähtaegsel vabastamisel kehtestatud reegleid hoolsamini, kui isik, keda selline tagajärg ei ähvarda. Niisugusel juhul püüab isik lisaks süütegude eest määratavale karistusele hoida ära enda väljasaatmist Eestist, mis võib olla tema jaoks negatiivsemgi tagajärg kui karistus süüteomenetluses. Seepärast ei saa kaebaja käitumisest vabaduses teha absoluutset järeldust, et kaebaja on oma käitumise ja ellusuhtumise lõplikult õiguskuulekaks muutnud.5 (Tartu Ringkonnakohtu 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615, p 11).
29.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, nagu oleks vastustaja ülesanne lükata ümber Viru Maakohtu 16. märtsi 2022. a määrusest nähtuvad hinnangud kaebaja kohta.
Vt RKHK 4. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-14-03 (p 51). Vt Trt Rngk 20. detsembri 2022. a otsus asjas nr 3-20-2615 (p 11).
Maakohus on kaebaja ennetähtaegse vabastamise otsuse tegemisel hinnanud eelkõige seda, kas kaebaja käitumiskontrolli meetmete rakendamisel osutub ohtlikuks ühiskonnale. Vastustustaja pidi aga kaebajale tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel hindama kaebaja ohtlikkust laiemalt, s.h ka ajal, mil käitumiskontrolli meetmed on lõppenud ning kaebajat ei ähvarda ärakandmata vangistuse täitmisele pööramine. Mööda ei saa vaadata sellestki, et Viru Maakohtu hinnangud kaebajale lahknevad oluliselt vaid veidi enam kui aasta varem (18. jaanuaril 2021) Tartu Ringkonnakohtu seisukohtadest kaebaja ohtlikkuse ja tema ennetähtaegse vabastamise põhjendatuse kohta. Seega maakohtu hinnangud erinevad nii varem kaebajale tema ennetähtaegse vabanemisega seoses antud kohtute hinnangutest kui ka PPA hinnangust kaebaja ohtlikkusele. Seetõttu ei omista ringkonnakohus maakohtu määrusele määravat kaalu asja lahendamisel. Kindlasti ei ole tegemist tõendiga, millest nähtuva ümberlükkamiseks pidanuks vastustaja uuendama tähtaja elamisloa menetluse.
30.Kaebaja väitel kaasnevad tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisega talle rasked tagajärjed. Nimelt on kaebaja elanud Eestis pikaajaliselt, siin elab tema perekond. Kaebaja selgitusel kuuluvad tema lähedaste hulka kaebaja abikaasa, poeg ja tütar, samuti kaebaja ema, isa ja vend. Juhul, kui PPA otsus jääb jõusse, siis kaotab kaebaja sideme oma perekonnaga. Praegusel ajal on neist kaebaja perekonnaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõttes ainult abikaasa. Teiste isikutega puudub kaebajal eriline sõltuvussuhe. Samas teadaolevalt ei ela kaebaja abikaasaga koos. Samuti ei ela kaebaja koos täisealiseks saanud lastega. Mööda ei saa vaadata sellestki, et kaebajale määratud karistuste tõttu on ta juba olnud olulise osa ajast lähedastest eemal. See osutab, et lähedastega igapäevase sideme hoidmine muul viisil, kui telefonisuhtluse kaudu ei ole olnud kaebaja jaoks prioriteet. Telefonisuhtlust saab kaebaja aga jätkata elades väljaspool Eestit. Kaebaja elama asumisel Vene Föderatsiooni säilib tema lähedastel võimalus teda seal külastada, suhelda elektrooniliste kanalite vahendusel või soovi korral samuti elukohta vahetada. Kokkuvõttes ei muutu kaebaja võimalused suhelda lähedastega oluliselt võrreldes kaebaja vangistuses viibitud ajaga. Vastustaja märkis põhjendatult sedagi, et erinevalt näiteks kaebaja emast ja abikaasast ei ole kaebaja teinud pingutusi Eesti Vabariigi kodakondsuse saamiseks ja eesti keele omandamiseks. Asjaolu, et kaebaja emakeeleks on vene keel lihtsustab tal Vene Föderatsiooni integreerumist ja seal töö leidmist. Nõustuda ei saa kaebajaga, nagu välistaks kaebaja elama asumise Vene Föderatsioonis tema raske haigus. Viru Vangla meditsiiniosakond (dtl 127) selgitas, et seoses diagnoosiga oli peamine ravimeetod jälgimine ja vajadusel valuravi. Kohtumenetluses ei ole kaebaja väitnud, et olukord oleks oluliselt muutunud ega selgitanud, millist ravi ta vajab, mis talle Vene Föderatsioonis ei oleks kättesaadav. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumist oleks alus pidada ebaproportsionaalseks. Nõustuda saab vastustajaga, et elamisloa andmisest keeldumine on kooskõlas Eesti avaliku korra kaitse eesmärgiga. Kaebajast lähtuv oht Eesti Vabariigi avalikule korrale on piisavalt tõsine ning õigustab elamisloa andmisest keeldumist vastuolus kaebaja sooviga viibida riigis, milles ta on aastakümneid elanud, kuid mille kodanik ta ei ole.
31.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaebaja tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamine on õiguspärane.
32.Kaebaja vaidlustas halduskohtu otsust ka PPA otsuses sisalduva lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu osas. Selgeid põhjendusi ei ole kaebaja nendes osas aga kohtumenetluses esitanud. Ringkonnakohtule ei nähtu, et PPA oleks otsuse tegemisel materiaalõigust valesti kohaldanud või menetlusnorme rikkunud.
Riigikohus on sissesõidukeelu ja väljasõidukohustuse seaduse (VSS) regulatsiooni analüüsides pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisega seotult lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kehtestamise kontekstis Euroopa Kohtu seisukohtade alusel selgitanud, et VSS
2.peatüki alusel väljasaatmise kohta tehtud otsuse (sh lahkumisettekirjutuse) õiguspärasust kontrollides on kohtutel kohustus võtta arvesse ka neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast väljasaatmise otsuse tegemist6. Praegusel juhul ei laiene kaebajale direktiivi 2003/109/EÜ art-st 12 tulenevad pikaajalise elaniku tagatised. Kui ilmneb, et kaebaja väljasaatmisega kaasneb tegelik oht kaebajale, saab seda arvesse võtta väljasõidukohustuse täitmiseks võetavate meetmete õiguspärasuse hindamisel. Praegusel ajal kogutud andmete pinnalt ei saa aga nõustuda kaebajaga, nagu tooks kaebaja väljasaatmine paratamatult kaasa haiguse ägenemise, sellega kaasnevad piinad ja/või kaebaja surma.
33.VSS § 74 lg 2 järgi, kui välismaalasele ei anta vabatahtliku lahkumise tähtaega, kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, välja arvatud juhul, kui välismaalasel on kehtiv sissesõidukeeld kauemaks kui viieks aastaks lahkumisettekirjutuse tegemise päevast arvates. Lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaja määramata jätmine on kaalutlusotsus, mis eeldab isiku sellekohast ärakuulamist ja põhjendustes asjakohaste kaalutluste esitamist. Kaalumine on oluline, kuna vabatahtlikuks lahkumiseks tähtaja määramata jätmisega kaasneb imperatiivselt sissesõidukeelu kohaldamine. Ka on leitud, et igal üksikjuhtumil tuleb kaaluda, kas sissesõidukeeldu kohaldada ja milline sissesõidukeelu pikkus on asjaolusid arvestades proportsionaalne. Vaidlustatud otsusega kohaldas PPA kaebaja suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks, selgitades, et kaebajast lähtub oluline oht ja kaebaja ise ei ole esile toonud asjaolusid, mis võiks kaasa tuua sissesõidukeelu tähtaja lühendamise. Ringkonnakohus nõustub, et kaebajast lähtuvat ohtu arvestades ei saa sissesõidukeelu tähtaega pidada ebamõistlikult pikaks.
34.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kaevatav otsus on õiguspärane ka lahkumisettekirjutuse tegemise ja sissesõidukeelu kohaldamise osas. Vastavalt ei ole alust PPA 1. märtsi 2022. a otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamiseks.
35.Eeltoodu alusel ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu 29. mai 2023. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
36.Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust ka halduskohtus ja jätab kaebaja menetluskulud tervikuna tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, seega menetluskulusid tema kasuks välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1 ls 4).
37.Otsuse avaldamisel tuleb kaebaja nimi asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). /allkirjastatud digitaalselt/ Osaliselt jõustunud Riigikohtu 20.06.2025 otsusega Resolutsioon:
1.Rahuldada kassatsioonkaebus.
2.Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 27. veebruari 2024. a otsus tühistamisnõuet puudutavas osas ning jätta selles osas jõusse Tartu Halduskohtu 29. mai 2023. a otsus, millega tühistati Politsei- ja Piirivalveameti 1. märtsi 2022. a otsus, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
RKHK 23. septembri 2019. a otsus asjas nr 3-16-2088 (p 18)
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 690 eurot menetluskulude katteks.
4.Kuulutada menetlus kinniseks lisaks halduskohtu otsuses märgitud tervisetõenditele ka kassatsioonkaebuse lisana esitatud tervisetõendi osas.
5.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.