Kohus Kohtunik Otsuse tegemise kuupäev ja koht Haldusasja number
Tartu Halduskohus Ülle Polluks 29.05.2023, Jõhvi 3-22-722
Haldusasi
XXi kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühistamiseks ja alternatiivselt lahkumisettekirjutuse osas tühisuse kindlakstegemiseks
Menetluse vorm Menetlusosalised
Kirjalik menetlus Kaebaja: XX, esindaja: Jüri Sakkart Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja: Janika Jürgen-Määr
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus.
2.Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 1.03.2022 otsus nr 15.3-3.2/647-4 tervikuna (resolutsiooni punktid 1-3).
3.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt XXi kasuks välja menetluskulud summas 420 eurot (ilma käibemaksuta).
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi initsiaalidega.
5.Kuulutada halduskohtumenetlus kinniseks dokumentide osas, mis sisaldavad kaebaja ja kolmandate isikute terviseandmeid (dtl 209-217).
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.06.2023. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka
3-22-722
menetlustoimingu, mille tegemiseks apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ta
menetlusabi
taotleb,
eelkõige
esitama
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (edaspidi kaebaja) sündis 3.01.1976 Narva linnas, Eesti Vabariigis. Kaebaja on rahvuselt venelane ja Venemaa Föderatsiooni kodanik.
2.Kaebajal oli perioodil 19.04.1995-4.10.1999 Eesti Vabariigi tähtajaline elamisluba. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (alates 1.10.2010 Politsei- ja Piirivalveamet (PPA)) andis kaebajale alalise elamisloa nr EL 39R994333, mis seoses 1.06.2016 jõustunud välismaalaste seadusega (VMS) muutus automaatselt pikaajalise elaniku elamisloaks.
3.Viru Maakohtu 21.11.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 mõisteti kaebaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 114 p 4, § 214 lg 2 p-d 2 ja 4, ja § 415 lg 1 alusel 2006.-2007. aastatel toime pandud kuriteo eest ning talle mõisteti karistuseks 18 aastat vangistust.
4.PPA 29.08.2013 otsusega nr 15.3-3/521-1 tunnistati kehtetuks kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba nr EL 39R994333 VMS § 241 lg 1 p 2 alusel. Otsuse kohaselt on kaebaja Eesti avalikku korda ja julgeolekut ohustav isik, mistõttu esines VMS § 241 lg 1 p-s 2 pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise alus. Kaebaja vaidlustas PPA 29.08.2013 otsuse nr 15.3-3/521-1 kohtus, kuid Riigikohtu 13.04.2016 otsusega asjas nr 3-3-1-2-16 jäeti PPA otsus jõusse. 5.Kaebaja esitas 30.10.2017 PPA-le taotluse tähtajalise elamisloa andmiseks. 6.PPA 17.07.2019 otsusega nr 15.3-3.1/1478-3 keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, koostati ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks Venemaa Föderatsiooni, mis kuulus sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabastamist, aga samuti kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeld viieks aastaks alates lahkumiskohustuse täitmisest. 7.Kaebaja vaidlustas PPA 17.07.2019 otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 tervikuna kohtus. Tartu Halduskohus rahuldas 10.06.2020 otsusega haldusasjas nr 3-19-1743 kaebuse osaliselt ja tühistas PPA 17.07.2019 otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 lahkumisettekirjutuse ja sissesõidukeelu kehtestamise osas. Tartu Halduskohtu 10.06.2020 otsus jõustus 6.04.2021.
8.Kaebaja esitas 22.09.2021 PPA-le uue taotluse tähtajalise elamisloa väljastamiseks püsivalt Eestisse elama asumiseks.
9.PPA 1.03.2022 otsusega nr 15.3-3.2/647-4 keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks (mis kuulub sundtäitmisele pärast kaebaja kinnipidamiskohast vabanemist) ja kohaldati viieks aastaks sissesõidukeeldu.
10.Kaebaja esitas 28.03.2022 lepingulise esindaja kaudu Tartu Halduskohtusse kaebuse PPA 1.03.2023 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 peale, milles palus kohtul tuvastada vaidlusaluse otsuse tühisus, alternatiivselt tühistada otsus täies ulatuses.
11.Tartu Halduskohus võttis 14.04.2022 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks PPA ja kohustas vastustajat vastama kaebusele. Vastustaja vastas kaebusele 23.05.2022.
3-22-722
12.Tartu Halduskohus otsustas 25.10.2022 määrusega läbi vaadata haldusasja kirjalikus menetluses ja määras menetlusosalistele tähtajad täiendavate dokumentide, sh menetluskulude ja vastuväidete esitamiseks ning teatas kohtuotsuse avalikustamise kuupäeva.
13.Kaebaja esitas kohtule 28.02.2023 seisukoha, täiendavad tõendid ja menetluskulude nimekirja.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
14.Kaebaja peab vastustaja 1.03.2022 otsust nr 15.3-3.2/647-4 täies ulatuses nii formaalselt kui ka materiaalselt õigusvastaseks ja taotleb selle tervikuna tühistamist. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised: vaidlusaluse otsuse õigusliku alusena on märgitud VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 ja lg 2 p 7. Faktilise alusena on välja toodud kaebajast tulenev reaalne ja jätkuv oht Eesti Vabariigi avalikule korrale. Kaebaja arvates on vastustaja ohu tuvastamisel tuginenud enda subjektiivsele arvamusele, mitte objektiivsetele tõenditele. Arvestamata on jäetud 5.08.2019 vanglas koostatud kaebaja iseloomustusega, mille kohaselt on kaebaja poolt uue vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul 12% ja 2022. a seisuga on see langenud 10%-ni. Korduva kuriteo toimepanemise tõenäosus on järgmise kahe aasta jooksul 9%. Sellega on vastustaja rikkunud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 6 sätestatud kohustust menetlevas asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamiseks ning selle tulemusena tegi diskretsioonilise vea. Määrava tähenduse on vastustaja omistanud kaebaja poolt toime pandud kuriteole, kuid ei arvestanud sellega, et kuritegu on toime pandud 14 aastat tagasi. Vastustaja ei arvestanud ka vangla poolt koostatud kaebaja iseloomustusega, kus vangla toetas kaebaja tingimisi ennetähtaegselt vabastamist. Viru Maakohus oma 16.03.2022 määrusega vabastas kaebaja kriminaalasjas nr 1-08-3124 tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve kohaldamisega koos tema allumisega käitumiskontrollile. Maakohus võttis arvesse, et kaebaja käitumine vangistuse ajal oli hea, ta on läbinud sotsiaalprogrammid, osalenud riigikeele kursustel ja oli hõivatud tööga. Kohtu hinnangul viitab see sellele, et kaebaja on oma käitumist õiguskuulekuse suunas korrigeerinud ja motiveeritud tegema jõupingutusi selleks, et edaspidi seaduskuulekalt elada. Kohus märkis muu hulgas seda, et vangla poolt koostatud iseloomustusest tulenevalt puuduvad kaebajal otsesed kuritegelikud hoiakud. Eelnevat arvestades jääb kaebajale arusaamatuks, kuidas ta saab olla ohtlik avalikule korrale ning samal ajal temast tulenevat ohtu loetakse piisavalt madalaks, eriti olukorras, kus kaebaja kohta järeldused olid tehtud samade asjaolude põhjal. Sellest tulenevalt leiab kaebaja, et antud juhul ei ole täidetud VMS § 124 lg 1 p 1 ja 5 kohaldamise eeldused. Kaebaja arvates esinevad vaidlusalusel haldusaktil tühisuse tunnused. Vaidlusaluse otsuse kohaselt peab kaebaja Eestist lahkuma peale vanglast vabastamist, mitte karistuse ärakandmisest. Samas, Viru Maakohtu 16.03.2022 määruse kohaselt peab kaebaja elama 24 kuu jooksul aadressil Narva, Vahtra tn 2-69, ilmuma kriminaalhooldaja poolt määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele ning alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas. Kohtumäärusega kaebajale pandud kohustuste mittetäitmine toob endaga kaasa tõsised tagajärjed KarS § 76 lg-st 7 tulenevalt. Kaebaja emal on tuvastatud Sotsiaalkindlustuse ameti 6.10.2022 otsuse alusel sügav puue ja ta on voodihaige. Kaebaja isal on tuvastatud 24.10.2022 Sotsiaalkindlustuse ameti otsuse alusel raske puue kuni 30.11.2027. Seega vajavad kaebaja
3-22-722
vanemad hoolt ja tähelepanu. Kaebajal on ka endal diagnoositud kroonilised haigused. Kaebaja viibis perioodil 5.04.2022-5.04.2023 elektroonilise valve all ja tal puuduvad rikkumised.
15.Vastustaja ei nõustunud kaebusega, vaidles sellele vastu ja palus kohtul jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja vastuväited olid kokkuvõtvalt järgmised: VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5 tuleb hinnata koos §-st 125 tulenevaga erandiga. Tuvastamist vajab isikust tulenev ohu tase ja talle erandi tegemise võimalus. Vaidlusalusest otsusest nähtub, et kaebaja suhtes esineb üheaegselt mitu erinevat tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise alust. Vastustaja kaalutlusõiguse rakendamine oli korrektne ning lähtus objektiivsest arvamusest. Vastustaja leidis, et tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel ei saa ta hinnata kaebajast tulenevat ohtu tulenevalt VMS § 241 lg 1 p 2 alusel, kuna nimetatud õiguslik alus on kohaldatav pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel. Kohtud on ka varasemalt hinnanud vastustaja poolt kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamise keelu õiguspärasust, ning selline vastustaja otsus jäi jõusse. Seega on kaebajale vaidlusaluses otsuses antud ohuhinnang on juba kohtute poolt analüüsitud ja õiguspärane. Vastustaja hinnangul on vaidlusaluses otsuses tuvastatud kõik kaebajat iseloomustavad asjaolud ja need läbi kaalutletud, mille tulemusena on jõutud õigele järeldusele, et kaebajast tulenev oht on tõenäoline, ehk jätkuv. Vangla poolt koostatud riskihinnang on vastustaja arvates üldsõnaline, ei ole kontrollitav ja kokkuvõttes usaldusväärne. Seda rõhutas ka Riigikohus otsuses nr 1-09-14104. Tulenevalt 3.12.2020 ja 3.02.2020 iseloomustusest on kaebaja vangla hinnangul jätkuvalt ohtlik avalikkusele ja kõrgohtlik konkreetsetele isikutele. Vastustaja on vaidlusaluses otsuses arvestanud, et kaebaja pani kuriteo toime 14 aastat tagasi ja selgitanud, miks kaebajat iseloomustatav positiivne informatsioon on ületatav esinevate negatiivsete asjaoludega. Vastustaja ei saanud vaidlusaluse haldusakti väljastamise ajal arvestada Viru Maakohtu 16.03.2022 tehtud määrusega. Riigikohus on öelnud, et ennetähtaegse vabastamise otsustamisel ja vastustaja haldusotsuse tegemisel (elamisloa andmise otsustamise korral) võivad asjaolud olla erinevad. Ohuprognoosi koostamisel hindab vastustaja isiku käitumismustrit, analüüsides lisaks karistusregistri arhiivi andmeid sh väärteokaristuse andmeid, kuid ennetähtaegselt vanglast vabastamise otsustamisel isiku varasema elukäigu hindamise raames ei tohi tugineda karistusregistri arhiivi andmetele. Vastustaja arvates on tegemist kahe erimahulise ohuprognoosiga. Vastustaja arvates ei tähenda, et tingimisi ennetähtaega vanglast vabanemise korral on isik karistuse kandmisest vabastatud, vaid muutub tema karistuse kandmise viis. Vastustaja kinnitusel muutub lahkumisettekirjutus sundtäidetavaks, kui möödub maakohtu määrusega kaebajale määratud teatud aadressil elamise kohustus.
KOHTU SEISUKOHT
16.Kaebaja taotleb vastustaja 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tühisuse tuvastamist ja alternatiivselt tervikuna tühistamist. Vastustaja 1.03.2022 otsus nr 15.3-3.2/647-4 sisaldab endas kolm omavahel seotud otsust: 1) tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise (otsuse resolutsiooni punkt 1); 2) ettekirjutus Eestist lahkumiseks peale vanglast vabanemist (otsuse resolutsiooni punkt 2); 3) ja viieaastase sissesõidukeelu kehtestamise otsus (otsuse resolutsiooni punkt 3).
17.HKMS § 42 lg-s 1 ja 2 sätestavad, et vaidluse eseme määravad halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt käesoleva seadustiku §-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. Kaebuse aluseks on põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse. HKMS § 2 lg 4 kohaselt tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. HKMS § 41 lg 4 sätestab, et haldusakti tühisuse võib halduskohus teha kindlaks ka
3-22-722
tühistamiskaebuse alusel. Halduskohus võib haldusakti tühistada ka tühisuse kindlakstegemiseks esitatud kaebuse alusel, kui see vastab tühistamiskaebusele esitatud nõuetele. 17.1.Tühistuse tuvastamise nõuet põhjendas kaebaja sellega, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus on vastuolus Viru Maakohtu 16.03.2022 määrusega kriminaalasjas nr 108-3124, millega kohus vabastas kaebaja vanglast tingimisi ennetähtaegselt, kuid kohustas kaebajat elama 24 kuu jooksul konkreetsel aadressil. Kaebaja arvates on sellel põhjusel lahkumisettekirjutusega pandud kohustused vastuolus maakohtu määrusega kaebajale pandud kohustusega ning neid ei ole võimalik objektiivselt täita ning nende täitmine toob endaga kaasa rikkumise. Muude vaidlusaluse otsuste osadega (tähtajalise elamisloa väljastamise keeld ja sissesõidukeeld) ei ole kaebaja tühisuse tuvastamise nõuet seostanud. Seega on kohtu arvates võimalik aru saada, et kaebaja seostab tühisuse tuvastamise nõuet vaid 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 osaga, mis puudutab lahkumisettekirjutust. Kohus ei näe ka alust siduda tühisuse tuvastamise nõuet muude 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 osadega põhjusel, et kõik kolm otsust on eraldi vaidlustatavad halduskohtus. Muud vaidlusaluse otsuse osad on hõlmatud kaebaja poolt esitatud alternatiivse tühistamise nõudega.
17.2.Kohus selgitab, et kuigi kaebaja on märkinud peamiseks nõudeks lahkumisettekirjutuse tühisuse tuvastamise nõude ja alternatiivseks 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 täies ulatuses tühistamise nõude, peab kohus põhjendatuks arvestades kaebuse eesmärki, mis on 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tervikuna tühistamine, esmalt hindama 1.03.2022 otsuse nr 15.33.2/647-4 tühistamisnõude põhjendatavust. Kohus selgitab, et juhul kui kohus rahuldab tühistamisnõude ja tühistab 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tervikuna on kaebuse eesmärk täidetud. Seega on kohtu arvates loogiline alustada kaebuse põhjendatavuse kontrolli tühistamise nõudest ja kui see jääb rahuldamata, siis analüüsida alternatiivse nõudena tühisuse tuvastamise nõuet lahkumisettekirjutuse tegemise osas. Selline lähemine oleks sobinud kõige paremini kaebuse eesmärgiga. Eelnevat arvestades hindab kohus veel kord kaebuse lubatavust (I) seejärel vaatab läbi vastustaja 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 peale esitatud tühistamisnõude (II), järgmisena vaatab läbi lahkumisettekirjutuse peale esitatud tühisuse tuvastamise nõude (II), jagab kohus poolte menetluskulud (IV) ja viimasena otsustab halduskohtumenetluse osaliselt kinniseks kuulutamise üle (V). I
18.Haldusasja materjalide kohaselt peale vastustaja 29.08.2013 otsusega nr 15.3-3/521-1 kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa tühistamist, andis vastustaja 14.03.2018 otsusega nr 2024853372/TE kaebajale elamisloa püsivalt Eestisse elama asumiseks kehtivusajaga 14.03.2018 -14.03.2023. Seejärel tunnistas vastustaja 10.05.2018 otsusega nr 15.3-3.4/462-1 14.03.2018 otsuse nr 2024853372/TE kehtetuks ning uuendas tähtajalise elamisloa taotluse menetlust. Vastustaja põhjendas 14.03.2018 otsuse kehtetuks tunnistamist asjaoluga, et 14.03.2018 otsus, millega kaebajale anti tähtajaline elamisluba, oli vastustajapoolne kaalutlusviga ning taotluse menetlemisel ei analüüsitud ega kaalutud kõiki kaebajaga seotud asjaolusid ammendavalt, mistõttu tuleb otsus tähtajalise elamisloa andmiseks lugeda õigusvastaseks. Eelnevast nähtub, et peale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist oli kaebajale peaaegu kaheks kuuks väljastatud tähtajaline elamisluba, kui kaebajast sõltumatutel põhjustel tunnustati see kehtetuks. Riigikohus on leidnud, kui peale pikaajalise
3-22-722
elamisloa kehtetuks tunnistamist saab isik tähtajalise elamisloa, kaotab ta direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tuleneva tugevdatud kaitse väljasaatmise vastu.1
18.1.Kuigi selles puudub vaidlus, selgitab kohus selguse huvides enda arvamust eelpoolkirjeldatu osas. Kohus on seisukohal, et eelpoolnimetatud Riigikohtu seisukoht ei ole kohaldatav juhul, kui peale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist annab vastustaja välismaalasele (antud juhul kaebajale) välja tähtajalise elamisloa, kuid mõne aja pärast tunnistab selle kehtetuks enda initsiatiivil ja enda poolt tehtud vea tõttu. Kohus leiab, kui sellistel asjaoludel saab isik tähtajalise elamisloa, mis võetakse hiljem tagasi, ei oleks tagatud pikaajalisele elanikule direktiivist 2003/109/EÜ tulenev kaitse väljasaatmise vastu, kuna lahkumisettekirjutus tehakse talle peale tähtajalise elamisloa tagasivõtmist, mis ei ole talle etteheidetav. Hoolimata tähtajalise elamisloa väljastamise otsusest on kaebajale tehtud lahkumisettekirjutus endiselt põhjuslikus seoses pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise otsusega (juhul, kui kaebaja pikaajalise elaniku elamisluba poleks kehtetuks tunnistatud poleks talle hiljem vaidlusaluse otsusega lahkumisettekirjutust tehtud).
18.2.Lisaks on kohus seisukohal, et kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamise keeld, mis oli vormistatud vastustaja 17.07.2019 otsusega nr 15.3-3.1/1478-3, ei mõjuta kaebuse lubatavust. Kohtu hinnangul on 17.07.2019 otsuse nr 15.3-3.1/1478-3 kehtivus lõppenud uue 1.03.2022 keelduva otsuse nr 15.3-3.2/647-4 väljastamisega, millega samuti keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamisest. Sellest tulenevalt leiab kohus, et 17.07.2019 otsus nr 15.3-3.1/1478-3 ei saa olla takistuseks kaebuse läbivaatamiseks.
19.Kohus tutvus haldusasja materjalidega ja on seisukohal, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
19.1.Vaidlusaluse otsuse kohaselt ei rahuldanud vastustaja kaebaja taotlust ja keeldus talle tähtajalise elamisloa väljastamisest VMS § 124 lg 1 p-de 1 ja 5 ning § 124 lg 2 p 7 alusel, leides, et kaebajast tulenev oht avalikule korrale on tõsine, reaalne ja jätkuv, mistõttu tähtajalise elamisloa väljastamine erandina (VMS § 125 lg 1 p 2 alusel) ei ole vastustaja hinnangul võimalik. Enda hinnangu kujunemisel tugines vastustaja Viru Maakohtu 21.11.2011 otsusele nr 1-08-3124, millega tunnistati kaebaja süüdi KarS § 114 p-de 4 ja 5, § 214 lg 2 p-de 2 ja 4 ja § 415 lg 1 alusel 2006. - 2007. aastatel toime pandud kuriteo eest ja mõisteti karistuseks 18 aastat vangistust, aga samuti kaebaja poolt toime pandud kuriteo laadile ja viisile, kaebaja käitumisele karistuse ärakandmise ajal vanglas ja vangla poolt koostatud iseloomustusele, kaebaja perekonnaseisundile ja sidemele Eestis ja Venemaa Föderatsioonis ning diskretsiooni teostamise tulemusena järeldas, et ei esine tulenevalt VMS § 125 lg 1 p-st 2 alust erandina kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamiseks.
19.2.Kohus märgib esmalt, et poolevaheline vaidlus puudub selle üle, et vastustaja 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 näol on tegemist haldusaktiga HMS § 51 lg-s 1 sätestatud tähenduses, mis oli langetatud diskretsioonilise otsuse alusel (VMS § 124 lg 1 p-d 1 ja 5, HMS § 4 lg 1), aga samuti selle üle, et Viru Maakohtu 21.11.2011 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 on kaebaja mõistetud süüdi I astme kuriteo toimepanemise eest ja talle määratud vanglakaristus ületas ühte aastat. Pooltevaheline vaidlus taandub sellele, kas vaidlusaluse haldusakti osas,
RKHKo 3-17-1545, p 36.
3-22-722
milles vastustaja kaalus kaebajale tähtajalise elamisloa väljastamist VMS § 125 lg 1 p 2 alusel, esinevad diskretsiooni vead ja kas vastustaja on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja selgitamata ja arvestamata tähtsate asjaoludega.
19.3.VMS § 124 lg 1 p 1 ja 5 sätestavad, et tähtajalise elamisloa andmisest võib keelduda, kui on alust arvata, et välismaalase Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda ja välismaalast on karistatud süüteo eest. Samas VMS § 124 lg 2 p 7 kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistatus ei ole kustunud. Kuigi viimase sätte osas ei näinud seadusandja ette vastustajale kaalutlusruumi, ehk õigusnorm on imperatiivne, nõustub kohus vastustajaga selles, kui vaadata VMS § 124 lg 2 p 7 koostoimes § 125 lg 1 p-ga 2 on vastustajal siiski võimalus kaaluda ka § 124 lg 2 p-s 7 nimetatud olukorra esinemisele välismaalasele tähtajalise elamisloa väljastamist erandina.
19.4.Riigikohus on leidnud, et pikaajalise elaniku elamisloa tühistamise vaidluses, VMS § 125 lg 1 p 2 näeb ette, kui välismaalase suhtes ei esine muid VMS §-s 124 nimetatud ohu tõttu avalikule korrale ja riigi julgeolekule elamisloa andmisest keeldumise aluseid, võib erandina anda tähtajalise elamisloa, kui välismaalane on toime pannud kuriteo, mille eest talle on mõistetud vangistus kestusega üle ühe aasta, ja tema karistus ei ole kustunud. Kuigi seadusest nähtuvalt on tegemist üksnes erandliku võimalusega, tuleb VMS § 125 lg 1 p 2 alusel elamisloa andmist siiski igal üksikjuhtumil kaaluda, võttes arvesse isikust lähtuvat ohtu ja seda, kas õigus era- ja perekonnaelu puutumatusele kaalub või ei kaalu selle ohu üles. Kolleegium peab elamisloa andmise üle otsustamisel asjakohaseks samu asjaolusid, mida tuleb EIK praktikast tulenevalt arvesse võtta isiku väljasaatmise üle otsustamisel.2 Seega juhul, kui peale pikkajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist ei rahulda vastustaja isiku tähtajalise elamisloa taotlust ja teeb talle lahkumisettekirjutuse, peab ta hindama, kas isikust tulenev oht on tegelik ja piisavalt tõsine direktiivi 2003/109 art 12 lg 1 tähenduses, kuid mitte piirduda madalama ohu lävendi tuvastamisega, nagu see oli tehtud pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel. Vastasel juhul sisuliselt mitmeteks etappideks jaotatud menetluse tõttu jääb isik ilma direktiivist 2003/109 tuleneva õiguse kaitseta.
19.5.Riigikohus on selgitanud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamisel koheselt lahkumisettekirjutuse tegemiseks ja sissesõidukeelu kohaldamiseks, on direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg-st 1 tulenevalt nõutav tuvastada isikust lähtuv tegelik (tõenäosus) ja piisavalt tõsine (kahjuliku tagajärje olulisus) oht. Haldusorgan peab korrektselt tuvastama kaebaja isiku, elukäigu, toime pandud õigusrikkumised ja käitumise karistuse kandmise ajal ja hiljem nii positiivselt kui ka negatiivselt iseloomustavad asjaolud ning esitama nende põhjal selged ja konkreetsed põhjendused, miks on õigusnormis sätestatud ohulävend ületatud3. Halduskohus on seisukohal, kuna peale pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, millega ei kaasne isiku väljasaatmine välismaale, peab ta seadustama Eestis viibimist, taotledes tähtajalise elamisloa väljastamist ning tähtajalise elamisloa väljastamata jätmise tõttu ei esine isikul Eestis viibimise alust (v.a erandid) ja talle tehakse igal juhul lahkumisettekirjutus (väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse § 7 lg 1), siis sellisel juhul pidi vastustaja kaebajast tuleneva ohu tõsidust ja reaalsust hindama mitte ainult lahkumisettekirjutuse tegemisel, vaid juba tähtajalise elamisloa andmise otsustamisel.
RKHKo 3-3-1-2-16, p 22. RKHKo nr 3-17-1545, p-d 19, 21 ja 34.
3-22-722
19.6.Vaidlusalusest otsusest on näha, et vastustaja arvates on kaebajast tulenev oht tõsine, reaalne ja jätkuv, mistõttu talle tähtajalise elamisloa väljastamine erandina VMS § 125 lg 1 p 2 alusel ei ole võimalik. Halduskohus jääb varasemalt võetud seisukoha juurde (haldusasi nr 3-19-1743), et arvestades kaebaja kriminaalset minevikku ja tema poolt toime pandud rasket isikuvastast kuritegu nelja episoodiga ning hoolimata möödunud ajast ja kaebaja heast käitumisest vanglas, on temast tulenev oht avalikule korrale endiselt piisavalt tõsine. Samas, ilmunud uute tõendite kaalutlemisel, mille tähtsust on rõhutanud ka Riigikohus4, leiab kohus, et 1.03.2022 seisuga ning käesoleva kohtuotsuse tegemise ajal ei saa kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale pidada tegelikuks ohuks direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 mõttes.
19.7.Kõigepealt on kohus seisukohal, et õigusriigi põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus samade faktiliste asjaolude põhjal vabastatakse kohtulahendi alusel kaebaja vanglast tingimisi enne tähtaega kohustusega elada konkreetsel aadressil 24 kuu jooksul (samas piirkonnas, kus ta varasemalt pani toime isikuvastaseid kuritegusid) kõigepealt põhjusel, et ta ei ole avalikule korrale ohtlik, kuid haldusorgani otsuse alusel keedutakse talle tähtajalise elamisloa väljastamisest ja tehakse lahkumisettekirjutus koos sissesõidukeeluga põhjusel, et ta kujutab endast tõsist ja tegelikku ohtu avalikule korrale. Maakohtu ja vastustaja seisukohad, arvestades nende ühist eesmärki, on selgelt vastuolus.
19.8.Vastustaja väide, et tegemist on kahe erineva ohuprognoosiga ei ole halduskohtu hinnangul õige, kuna mõlemal juhul analüüsitakse kaebajast tulenevat ohtu avaliku korrale ja suutmatusele vabaduses olles õiguskuulekalt käituda. Kuigi tulenevalt kohtupraktikast vangla, Prokuratuuri ja maakohtu hinnangud ei ole küll vastustajale ja halduskohtule siduvad, on Riigikohus korduvalt neile tuginenud vastustaja poolt antud ohuhinnangu õiguspärasuse kontrollimisel ning võtnud neid arvesse. Lisaks on Riigikohus öelnud, et pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine ei ole karistused toime pandud õigusrikkumiste eest. Tegu on haldusõiguslike ohutõrje meetmetega, mis ei või tugineda pelgalt süüteos süüdimõistmistele.5 Ohutõrje on kaalul ka tingimusi enne tähtaega vabastamise menetluses, kuna maakohtu eesmärgiks on veenduda selles, et kinnipeetavast tulenev oht (tegelik oht) ei realiseeruks lähitulevikus, kui ta vabaneks vanglast tingimisi enne tähtaega. Nimelt on Riigikohtu Kriminaalkolleegium selgitanud, et ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Nimetatud eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal on ülal pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. 6 Vastuoluline on põhjendada isikust tulenevat ohtu sellega, et tema käitus vanglas õiguskuulekalt range järelevalve all. Olukorras, kus süüdimõistetu senise käitumise põhjal pole uute kuritegude toimepanemist (pigem) karta, jääb arusaamatuks, miks on vajalik lisamotivatsiooniallikas, mis hoiaks süüdimõistetut kuritegelikult teelt eemal.7
19.9.Vangistusseaduse § 6 lg 1 järgi on vangistuse täideviimise eesmärk kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Riigikohus on öelnud, et isiku käitumine karistuse kandmise ajal ei ole küll ainumäärav, kuid on siiski üks asjaolu kogumist, mis võib kinnitada seda, et vangistus on täitnud oma eesmärki suunata kinnipeetav
Sama, p 22. Sama, p 21.
Sama, p 10.
RKKKm 1-09-3703, p 9
3-22-722
õiguskuulekale teele. Nagu eespool selgitatud, ei või pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja sissesõidukeelu kohaldamine tugineda pelgalt isiku süüdimõistmisele ning hinnang isikust lähtuva ohu ja selle lävendi kohta tuleb anda võimalikult hilises staadiumis. Samas on Riigikohus leidnud, et mida rohkem aega on karistuste kustumisest möödunud, seda väiksem on nende osatähtsus isiku ohtlikkuse hindamisel. 8
19.10.Vastustaja on vaidlusaluses otsuses leidnud, et hoolimata kaebaja poolt kuriteo toimepanemisest möödunud ajast on kaebajat iseloomustatav positiivne informatsioon ületatav esinevate negatiivsete asjaoludega. Negatiivseteks asjaoludeks on vastustaja välja toonud selle, et vaatamata sellele, et kaebaja oli karistatud kriminaalkorras esmakordselt, sisaldab selline kriminaalkaristus väga raskeid kuriteoepisoode, mille eest mõisteti kaebajale erakordselt pikk vanglakaristus (18 aastat vangistust). Sellele tuginedes järeldas vastustaja, et kaebaja positiivne käitumine vanglas, lähedaste toetus, olemasolev elu- ja töökoht, kaebajal esinev haigus ja 14,6 aasta jooksul ärakantud karistus ei vähenda kaebajast tulenevat tõsist ja reaalset ohtu avalikule korrale.
19.11.Kohus vastustaja järeldusega ei nõustu. Kohus on seisukohal, et vastustaja keeldus sisuliselt kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest, tegi talle lahkumisettekirjutuse ja kohaldas sissesõidukeeldu üksnes kaebaja poolt 15 aastat (1.03.2022) seisuga tagasi toimepandud kuriteo taustal, sisuliselt sidumata seda arusaadavalt kaebaja praeguse olukorra ja tema prognoositava käitumisega. Kohtu arvates on vastustaja omistanud kaebajast tuleneva tegeliku ohu hindamisel põhjendamatult liiga väikese kaalu kaebaja käitumisele vangistuse ajal ja andis ebaproportsionaalselt suure kaalu kaebaja poolt 15 aastat tagasi toime pandud kuriteole, mille tulemusena on teinud olulise kaalutlusvea. Tõsi, et kaebaja poolt 2006 - 2007. aastatel toime pandud kuriteo episoodid on rasked, mistõttu on temast tulenev oht avalikule korrale olemas (piisavalt tõsine). Samas ei näita kaebaja käitumine vangistuses ja selle põhjal tehtud muude riigiasutuste (sh maakohtu) hinnangud, et suure tõenäosusega võib ta vabaduses olles toime panna uusi kuritegusid. Haldusasja materjalide kohaselt oli kaebaja karistatud kriminaalkorras esmakordselt. Kaebaja viibis vangistuses pikaajaliselt (14,6 aastat). Vangistuses viibimise ajal oli kaebaja igapäevaselt suunatud õiguskuulekale käitumisele. Tema käitumine vanglas oli eeskujulik kogu vangistuse perioodi jooksul, sh tal on läbitud kriminogeensete riskide maandamise programmid, ta osales tööhõives erinevatel töökohtadel ning läbis riigikeele kursused kuni B-2 tasemeni välja ning tal puuduvad distsiplinaarkaristused. Vangistuse ajal ei ole kaebajal märgitud kriminaalseid hoiakuid ega muid kontakte, sõltuvusi, kalduvusi jne, mis viitaksid sellele, et väljudes vangistuses valitseva range kontrolli alt libiseks ta jällegi kuritegevuslikkusele teele. Kaebaja on korduvalt kinnitanud, aga samuti näidanud enda tegevusega, et peale vanglast vabanemist soovib ta elada seaduskuulekalt. Kaebaja õiguskuulekas käitumine vanglas andis talle võimaluse vabaneda vanglast tingimisi enne tähtaega elektroonilise järelevalve alla alates 5.04.2022. Sellest ajast ei ole ta mitte ühtegi seaduse rikkumist toime pannud (dtl 205), mis ühtlasi kinnitab vangla poolt koostatud ohuhinnangut, mille kohaselt on kaebajal korduva kuriteo toimepanemise protsent peale vanglast vabanemist suhteliselt madal. Kaebaja poolt viimasest ja ainsast toime pandud kuriteost on möödunud vaidlusaluse otsuse langetamise seisuga rohkem kui 15 aastat. Kaebaja küll viibis pika aja jooksul vanglas, kuid ei olnud teistest inimestest täielikult isoleeritud. Seega, kui kaebaja ei oleks tõsikindlalt soovinud enda käitumist muuta ja loobuda kuritegelikust käitumisest, oleks ta varem või hiljem seda näidanud ka
RKHKo 3-20-915, p 24.
3-22-722
vangistuses viibimise ajal, kas distsiplinaarrikkumise või järjekordse kuriteo toimepanemisel. Kaebaja käitus kogu vangistuse ajal, ehk 14,6 aastat seaduskuulekalt.
19.12.Kaebaja ei hoia kontakte muude kriminaalkorras karistatud isikutega ja tal ei ole märgitud subkultuurseid hoiakuid. Kaebaja suhtluse ring on piiratud vaid perekonnaliikmetega või lähedastega. Kaebaja poolt toime pandud kuriteo episoodidele ei ole omane retsidiivsust. Kaebaja põeb erinevaid haigusi (dtl 217).
19.13.Analoogses olukorras on Riigikohus korduvalt rõhutanud vangistuse ajal kinnipeetava käitumise ja hoiakute, aga samuti vangistuse eesmärgi täidetavuse tähtsust isikust tuleneva reaalse ohu hindamisel. Kohus märgib, et vangistus ongi mõeldud selleks, et isik analüüsiks enda varasemat õigusvastast käitumist ja teeks sellest õiged ja tulevikku suunatud järeldused. Eelpoolkirjeldatud faktilised asjaolud kinnitavad seda, et kaebaja on sellised järeldused teinud ja asunud õiguskuulekale teele. Tõendid, mis kinnitaksid vastupidist, puuduvad. Kohus on seisukohal, kuna kaebaja viibis vangistuses esmakordselt ning käitus kogu pikaajalise vangistuse ajal seaduskuulekalt, on tema käitumisele vanglas väikese kaalu omistamine ilmselgelt põhjendamatu. Arvestada, tuleb sellega, et kaebajal puudus muu võimalus tõestada enda edaspidist seaduskuulekat käitumist vabaduses. Kaebaja vangistuses viibimise aeg on piisavalt pikk, et pidada kaebaja käitumist vanglas kaalukaks temast lähtuva ohtu hindamisel.
19.14.Antud juhul ei ole vastustaja veennud kohut, et vangla, Prokuratuuri ja maakohtu hinnangud kaebaja prognoositava käitumise kohta oleksid valed. Vastustaja ei viidanud asjaoludele, mis lubaks vangla ja maakohtu poolt nimetatud ja esile tõstetud erinevate positiivsete arengute taustal siiski järeldada, et kaebaja varasemaid tegusid iseloomustanud küünilisus ja hoolimatus inimelu vastu on aktuaalsed ka tänasel päeval. Kohus rõhutab, et muude kaalukate tõendute puudumise tõttu, nõustub vangla poolt koostatud hinnanguga, et kaebajal on uue kuriteo toimepanemise tõenäosus 9% ja uue kuriteo toimepanemise tõenäosus järgneva 2 aasta jooksul 10%.
19.15.Hinnates kõiki tõendeid kogumis puudub kohtul veendumus, et pikaajalise vangistuse ärakandmise eesmärk on kaebaja suhtes ebaõnnestunud ja kaebaja võib suure tõenäosusega (reaalne oht) toime panna uusi raskemaid isikuvastaseid või varavastaseid kuritegusid. Seda kinnitavad kui mitte otseselt, siis vähemalt kaudselt kaebaja enda stabiilne käitumine kogu vangistuse ajal, vangla poolt koostatud ohuhinnang, kaebaja vabastamine tingimisi ennetähtaegselt vanglast ja kaebaja käitumine vabaduses perioodil 5.04.2022-5.04.2023. Seega, kohtu hinnangul omistas vastustaja eelpoolkirjeldatud asjaoludele kaebajast tuleneva ohu hindamisel liiga tagasihoidliku kaalu. Sellest tulenevalt ei nõustu kohus vastustajaga, et kaebajast tulenev oht avaliku korrale on tegelik ehk reaalne.
19.16.Kuna kaebaja ei kujuta reaalset ohtu avalikule korrale, on tema väljastamine direktiivi 2003/109/EÜ art 9 lg 1 p b ja art 12 lg 1 alusel keelatud. See tähendab seda, et tal õigus viibida seaduslikul alusel Eesti Vabariigis. Vaidlusalune vastustaja otsus seda teha ei luba, mistõttu ei vasta vaidlusalune otsus tervikuna õiguspärase haldusakti nõuetele ja on seetõttu õigusvastane. Lähtudes eeltoodust rahuldab kohus kaebuse ja tühistab 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 täielikult ehk resolutsiooni punktide 1-3 osas.
19.17.Võttes arvesse, et kohus tühistas vaidlusaluse 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tervikuna, ei analüüsi kohus seda, kas kaebaja ei tohi välja saata perekondlikel põhjustel, sõltuvussuhte esinemisel jne. II
3-22-722
19.18.Kaebaja taotles kohtult muu hulgas vaidlusaluse otsuse (lahkumisettekirjutuse tegemise osas) tühisuse tuvastamist põhjusel, et kaebajale tehtud lahkumisettekirjutusega pandi kaebajale kohustus, mis on vastuolus Viru Maakohtu 16.03.2022 määrusega kriminaalasjas nr 1-08-3124 pandud kohustusega ning sel põhjusel seda ei ole võimalik täita. Arvestades sellega, et kohus tühistas vaidlusaluse 1.03.2022 otsuse nr 15.3-3.2/647-4 tervikuna, ei analüüsi kohus seda, kas 1.03.2022 otsus nr 15.3-3.2/647-4 on lahkumisettekirjutuse tegemise osas õigustühine, kuna peamine kaebaja nõue sai rahuldatud ja kaebuse eesmärk saavutatud. Kohus märgib siiski, et tähtajalise elamisloa väljastamise menetluses oleks vastustaja pidanud juhinduma uurimisprintsiibist (HMS § 6). Seega juhul, kui enne tähtajalise elamisloa väljastamise otsuse langetamist ja kaebajale lahkumisettekirjutuse tegemist oli alustatud kaebaja suhtes tingimisi enne tähtaega vabastamise menetlust, oleks vastustajal tugines uurimispõhimõttele paslik oodata täiendavate tõendite kogumise raames maakohtu lahendit selleks, kas vältida vastuolusid hinnangute andmisel riigiorganite vahel või vähemalt neid vähendada (põhjendada, miks vastustaja ei nõustu muu avaliku võimu kandja hinnanguga jne) või vältida vastuolusid jõustunud kohtulahendiga ja haldusaktiga kaebajale pandud kohustuste osas. III
20.Vastavalt HKMS § 158 lg-le 5, kohus määrab otsuses kindlaks ka menetluskulude jaotuse ja menetlusosalistelt väljamõistetavad menetluskulud. HKMS § 108 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus rahuldas kaebuse tühistamisnõude osas. Kuna kohus tõlgendas tühistamise nõuet peamiseks nõudeks ja tühisuse tuvastamise nõuet alternatiivseks nõudeks, sai kaebus rahuldatud tervikuna. Kaebaja on esitanud kohtule kohtu poolt määratud tähtajaks menetluskulude nimekirja ja kulude kandmist tõendavad dokumendid (OÜ Sidiv Õigusbüroo kassa sissetuleku order), millest tulenevalt on kaebaja halduskohtumenetluses esindamisega seotuks kuludeks kokku 420 eurot, millest 400 eurot on esinduskulud ja 20 eurot kaebuse esitamise eest tasutud riigilõiv. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud menetluskulud summas 400 eurot saab arvestades asja keerulist ja läbitöötatud materjalide mahtu pidada põhjendatuks. OÜ Sidiv Õigusbüroo kassa sissetuleku orderist nähtub, et kulud on tekkinud kaebajale õigusabi osutamisel haldusasjas (väljasaatmine). Ilmselgelt oli õigusabi eest tasu summas 400 eurot tasutud kaebaja kasuks kolmanda isiku poolt, kuna 2.04.2022 seisuga (orderi väljastamise kuupäev), ei olnud kaebaja veel vabaduses. Kaebaja kasuks kolmanda isiku poolt tasutud menetluskulud on samuti väljamõistetavad vastaspoolelt. Sellest tulenevalt mõistab kohus välja vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulud summas 420 eurot ilma käibemaksuta.
21.Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3, asendab kohus avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nime initsiaalidega. V
22.HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem.
3-22-722
Kohus on seisukohal, et halduskohtumenetlus tuleb dokumentide osas, mis sisaldavad kaebaja ja kolmandate isikute terviseandmeid kinniseks kuulutada. Nende dokumentide avalikustamise vastu puudub avalik huvi. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes HKMS § 77 lg-st 1 ja TsMS § 38 lg 1 p-st 3, kuulutab kohus halduskohtumenetluse kaebuse täienduses esitatud täiendavate tõendite (terviseandmed jj) osas (dtl 209-217) halduskohtumenetluse kinniseks. (allkirjastatud digitaalselt)
Kohtuotsus jõustus osaliselt Riigikohtu 20.06.2024 kohtuotsusega nr 3-22-722.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.