Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Reet Allikvere, Margo Klaar
Otsuse tegemise aeg ja koht
23. jaanuar 2017. a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-15-7685
Tsiviilasi
AK hagi M OÜ vastu töötasu ja lepingu erakorralise ülesütlemise eest hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 6. juuni 2016. a otsus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1420 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
M OÜ apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
Hageja: AK (isikukood XXXXXXXXXXX) Kostja: M OÜ (registrikood XXXXXXXX), seaduslik esindaja juhatuse liige OI, lepinguline esindaja Deivi Vaht
Menetluse liik
ja
nende
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Jätta Harju Maakohtu 6. juuni 2016. a otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta M OÜ kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
1.AK (hageja) esitas 23. märtsil 2015. a Põhja Inspektsiooni Töövaidluskomisjonile (TVK) avalduse M OÜ (kostja) vastu töövaidluses. TVK rahuldas 21. aprilli 2015. a otsusega osaliselt hageja nõuded ning mõistis kostjalt välja töötasu ajavahemiku 3. novembrist 2014. a kuni 18. detsembrini 2014. a eest 1120 eurot ning hüvitise töölepingu seaduse (TLS) § 100 lg 4 järgi 300 eurot. Kostja otsusega ei nõustunud ja esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses osas, milles hageja nõuded rahuldati.
2.Hagiavalduse kohaselt asus hageja 3. novembril 2014. a kostja juurde tööle suulise töölepingu alusel lukksepana. Kostja lubas töölepingu sõlmida, kuid ei teinud seda. Töölepingu olemasolu tõendab see, et hageja töötas ning hageja tuttavad IP ja GM nägid, et hageja tegi tööd. Kokkuleppe kohaselt pidi hageja brigaadiga, kuhu kuulus 4 töötajat, valmistama 160 terasvaati nädalas ja saama nädalatasu 280 eurot, arvestusega, et ühe vaadi maksumus oli 7 eurot (7x160:4=280). Pärast 26. novembrit 2014. a kostja hagejale tööd ei pakkunud. Hageja saatis 9. detsembril 2014. a kostjale e-kirja palvega teatada, millal ta saab tööle asuda. 15. detsembri 2014. a kirjas andis hageja mõista, et kostja rikub nendevahelist töölepingut ja rikkumise jätkumisel on hageja sunnitud töölepingu üles ütlema. Kostja kirjadele ei reageerinud, jätkas lepingu rikkumist.
3.Hageja lõpetas töölepingu kostjaga alates 18. detsembrist 2014. a TLS § 91 lg 2 alusel töötasu mittemaksmise, tööga mittekindlustamise ja töölepingu sõlmimata jätmise tõttu. Kostja lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud. Kostja jättis lõpparve maksmata. Hageja taotleb kostjalt töötasu perioodi 3. novembrist 2014. a kuni 18. detsembrini 2014. a eest 1400 eurot ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 3360 eurot väljamõistmist. Kostja vastuväited
4.Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Pooled ei sõlminud töölepingut ei suuliselt ega kirjalikult. Poolte vahel oli kokkulepe vaid proovitöö tegemiseks. Puudusid töölepingule iseloomulikud kohustuslikud kokkulepped.
6.Kostja on metalltooteid valmistav ettevõte, kellel pole ühtegi lukkseppa ega teisi täiskohaga töötajaid. Kostjal ei ole nii palju tellimusi, et anda pidevat tööd lukkseppadele. Kui kostja saab kindla toote tellimuse, teeb ta allhanke teisele firmale toodangu valmistamiseks või sõlmib tellimuse täitmiseks käsunduslepingu füüsilise isikuga. Selle põhjustab järjepideva suurtellija puudumine. Kui kostja võtaks tööle töötajaid töölepinguga, peaks ta vaatamata sellele, kui palju töötaja tööd teeb, maksma talle miinimumpalka. Seepärast sõlmib kostja vajadusel töövõtulepingud teatud asjade valmistamiseks. Töövõtulepingus lepitakse kokku konkreetne toode, kogus, selle valmistamise tähtaeg. Kostja ei ole seotud ületunnitööga, palgapäevadega, puhkuse andmise kohustusega ega maksudega. Töövõtja teeb tööd omal vastutusel ega allu tellija korraldustele töö ega millegi muu suhtes.
7.Kostja sai ühekordse tellimuse terasvaatide valmistamiseks. Tellimuse täitmiseks ei vajanud kostja alalise töölepingu alusel töötavaid lukkseppi, sest tellimuse valmides ei oleks kostjal olnud võimalust edaspidi töötajaid tööga kindlustada. Kostja leppis hagejaga kokku, et hageja tuleb 3. novembril 2014. a proovitööle, veendumaks hageja oskustes konkreetset toodet valmistada. Kui hagejal oleksid olnud oskused, oleks kostja sõlminud hagejaga töövõtulepingu mitte töölepingu. Proovitöö ei vastanud nõudmistele, mistõttu kostja ei sõminud hagejaga lepingut. Hageja kvalifikatsioon ei vastanud lõpp-produkti valmistamiseks vajalikule tasemele. Hageja ei ole tõendanud
töölepingu sõlmimist, et nõuda tasu ega ka täpsustanud valmistatud vaatide kogust. Hageja on väitnud, et tal oli kohustus valmistada 160 vaati nädalas ja nädalapalk pidi olema 280 eurot, kuid kas hageja kohustuse täitis, jääb selgusetuks. Selge ei ole ka hageja esitatud töötasu arvestus (bruto või neto). Selge ei ole ka töötasu maksmise aeg ehk palgapäev. Puuduvad hüvitise väljamõistmise eelduseks olevad asjaolud ja arvestuskäik. Hageja ei ole välja toonud nõude aluseks olevaid olulisi asjaolusid.
8.Kostja ei nõustu hageja väitega, mille kohaselt lõpetas hageja töölepingu 18. detsembrist 2014. a, kuna poolte vahel ei olnud ühtegi lepingut, ei saanud hageja midagi üles öelda ja tema ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikku tähendust ning kostja ei pidanud sellele reageerima. Maakohtu otsus
9.Harju Maakohus rahuldas 6. juuni 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töötasu 1120 eurot ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise 300 eurot. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.
10.Maakohus menetles hageja töötasu nõuet 1120 euro suuruses ning hüvitise nõuet 300 euro suuruses ning neid summasid ületavas osas keeldus kohus hageja töötasu ja hüvitise nõudeid menetlusse võtmast.
11.Kohus lähtus poolte suhte kvalifitseerimisel töölepingu seadusest (TLS) ja võlaõigusseadusest (VÕS). TLS § 1 lg 2 järgi eeldatakse, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, et tegemist on töölepinguga. TLS § 4 lg-st 4 tulenevalt võis poolte vahel olla ka suuline tööleping. Samuti loetakse tööleping sõlmituks kui töötaja nõustub töö tegemisega, mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest. Maakohtu hinnangul ei ole asjas esitatu alusel võimalik tuvastada, et lepingupooltel oleks olnud ühine tahe (VÕS § 29 lg 1). Ühiseks osaks oli vaid see, et hageja soovis tööd teha ja et kostjal oli vajalik terasvaatide valmistamine tellimuse täitmiseks. VÕS § 29 lg-st 3 tulenevalt tõlgendas maakohus lepingut töölepingu tähenduses ja tingimustel nagu hageja seda mõistis. Kostja tööandjana pidi töölepingu seadust tundma määral, mis võimaldab talle omistada teadmise, mille kohaselt ta teadis või pidi teadma hageja mõistmist. Kostja väitis kohtuistungil, et otsustas teise vahetuse jaoks töölisi juurde võtta, milleks avaldas kuulutuse.
12.Lähtudes TLS § 1 lg-test 1 ja 2, Riigikohtu praktikast ja tunnistajate ütlustest, tuvastas kohus, et poolte vahel oli sõlmitud tööleping. Maakohus leidis, et hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista töötasu 1120 eurot ajavahemiku 3. novembrist 2014. a kuni 18. detsembrini 2014. a eest, s.o novembrikuu eest 3 nädala töötasu 672 eurot (3x224) ja detsembri eest, mil kostja hagejale tööd ei andnud, 448 eurot (2x224). Kohus arvestas kokkulepitud töötasuks 7 eurot vaadi eest.
13.Arvestades, et töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 300 eurot ning hageja otsust ei vaidlustanud, mõistis kohus hüvitise välja samas suuruses kui seda tegi töövaidluskomisjon. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et hüvitise maksmise kohustusest vabanemiseks ei oleks ta pidanud vaidlustama hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avaldust. Avalduse mittevaidlustamist saab tõlgendada selliselt, et kostjal ei olnud hageja poolt töölepingu ülesütlemisele ja avalduses märgitud põhjustele vastuväiteid. Juhul, kui hageja ei oleks kostja juures töötanud nagu väidab kostja, oleks kostjal olnud asjakohane kostja arvates olematu töölepingu ülesütlemise avaldus vaidlustada töösuhte puudumise tõttu. Kostja seda ei teinud. Apellatsioonkaebus
14.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud palub jätta hageja kanda.
15.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus hageja paljasõnaliste väidete põhjal hagi rahuldades kohaldanud vääralt materiaalõigusnorme, hinnanud valesti tõendeid ning kohtu järeldused ja põhjendused on vastuolulised.
16.Kostja leiab, et olukorras, kus ta on vastu vaielnud hageja ja kostja vahelise töösuhte olemasolule, on hagi rahuldamise eelduseks töösuhte tuvastamine, sh TLS § 1 lg 1 sätestatud aluste esinemine ja TLS §-s 5 sätestatud kokkulepete tuvastamine. Hageja ei ole töösuhte tuvastamise nõuet esitanud.
17.Kostja on seisukohal, et VÕS § 29 kohaldub olukorras, kus poolte vahel on leping sõlmitud, kuid pooled tõlgendavad lepingut erinevalt. Kui maakohus leidis, et pooltel puudus ühine tahe, ei saanud kohus jaatada töölepingu sõlmimist. Ühise tahte puudumisel ei ole lepingut õiguslikult sõlmitud, siinjuures tuleb tähele panna, et ühise tahte puudumine ei ole mitte teatud lepingutingimustes, vaid kostja seisukohalt terve lepingu sõlmimiseks.
18.Ilma töösuhte tuvastamiseta ei saa kostja hinnangul välja mõista töötasu ega hüvitist, kui teine pool ei tunnista töösuhte olemasolu. Kuigi TLS § 4 lg 2 teine lause võimaldab lugeda töölepingu sõlmituks ka ilma, et tööleping oleks kirjalikult vormistatud, peab selleks esinema faktiline olukord, kus töötaja on asunud tööandja juures tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvestanud JS vande all antud ütlustega, et peale proovipäeva hageja rohkem ei töötanud. Maakohus on otsuse teinud hageja paljasõnaliste ütluste põhjal. Maakohtu otsusest ei ole jälgitav, mis hinnangu kohus andis tunnistaja ütlusele, et töölisi oli vaja juurde võtta. Asjaolust, et kostja kinnitas, et vajas töölisi, ei saa järeldada töösuhet hageja ja kostja vahel, sest kostja on kogu aeg väitnud, et lepingut ei sõlmitud, kuna hageja tegi proovitööl praaki. Kostja on menetluses läbivalt väitnud, et ta oleks juhul, kui hageja talle oskuste poolest oleks sobinud, sõlminud mitte töölepingu vaid töövõtulepingu, sest tegemist oli vaid ühest tellimusest tuleneva tööga. Kostjale on arusaamatu kohtu seisukoht, et vaidluse korral peab tööandja tõendama, et tegu on muu kui töölepinguga. Kui kostja väidab, et ei ole hagejaga mingit lepingut sõlminud ja töösuhe puudus, langeb töösuhte olemasolu tõendamiskoormus hagejale. Negatiivse asjaolu tõendamiskoormise saab kostjale panna vaid osaliselt, sest selle tõendamine on piiratud vastupidiselt hagejale, kes oleks võinud töösuhte tuvastamiseks kasutada kasvõi väidetavalt teiste brigaadis koos tööd teinud töötajate ütlusi.
19.Maakohtu otsusest ei ole jälgitav ka see, milliste tõendite alusel tuletas kohus töötasu 7 eurot vaadi eest ega see mitu vaati hageja valmistas, et töötasu sellises suuruses välja mõista.
20.Maakohus luges töölepingu lõppenuks 18. detsembrist 2014. a. Samas ei ole maakohus tähele pannud asjaolu, et hageja 22. detsembri 2014. a e-kiri kostjale sisaldab lepingu ülesütlemise teadet ja ülesütlemist alates 18. detsembrist 2014. a. Töölepingu seadus töölepingu tagasiulatuvat ülesütlemist ei võimalda, eeltoodust tulenevalt on tühine ka ülesütlemisavaldus TLS § 104 lg 1 kohaselt. Eeltoodust tulenevalt kohaldas kohus vääralt TLS § 100 lg 4 mõistes kostjalt hageja kasuks välja hüvitise.
21.Kostja leiab, et töövailduskomisjonis IP ja GM antud ütlustest ei saa järeldada töösuhte olemasolu ning need ütlused ei ole tõendiks TsMS § 251 mõistes. Kumbki tunnistaja ei ole avaldanud, et nägi kostjat hageja juures tööd tegemas. Kumbki tunnitaja ei ole vahetult hageja töötamist kostja juures pealt näinud. Lisaks on tunnistajate ütluste kasutamine otsuse põhjendamisel vastuolus maakohtu 18.
veebruari 2016. a eelistungil otsustatuga, mille kohaselt tunnistajate ülekuulamine tuleb jätta rahuldamata, kuna tunnistajatel ei ole vahetuid teadmisi asjaolude kohta. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
23.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.
24.Erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust, on kolleegiumi arvates maakohus kohaldanud materiaalõigust õigesti ja kohtu hinnang hagis esiletoodud asjaoludele ja nende kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud seaduskohane. Samuti on maakohus jaganud õigesti vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tõendamiskoormise ning viidanud asjakohastele Riigikohtu lahenditele. Kolleegiumil ei ole alust anda esitatud tõenditele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti ega asuda hageja nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ekslikku kohaldamist ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse põhjal ei tuvastanud.
25.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ei jaga kostja seisukohta, mille järgi on maakohus tuvastanud ebaõigesti poolte vahel töösuhte olemasolu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus õigesti lähtunud sellest, et TLS § 1 lg 2 järgi eeldatakse, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, siis on tegemist töölepinguga. Maakohus on kogutud tõendite s.h tunnistajate ütluste põhjal õigesti järeldanud, et tegemist oli TLS § 4 lg 4 kohaselt suulises vormis sõlmitud töölepinguga, mille lähtekohaks oli hageja soov tööd teha ja kostja vajadus täita terasvaatide valmistamise tellimus. Töösuhte tuvastamisel on maakohus õigesti lähtunud sellest, et hageja oli kostjaga tööülesannete täitmisel alluvusvahekorras, st et kostjal oli õigus korraldada tööprotsessi, anda hagejale juhiseid ja kontrollida tööd ning hageja oli kohustatud alluma kostja korraldustele, juhistele ja töökorrale (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-11, p 14; 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 15 ja nr 3-2-1-9-05 p 15). Kuna töösuhte kohta hageja esile toodud asjaolud ja esitatud tõendid võimaldasid teha järelduse töölepingu olemasolu kohta, on maakohus õigesti märkinud, et poolte vahel teistsugusel alusel põhinenud võlasuhte tõendamise kohustus lasus kostjal (Riigikohtu 15. juuni 2011. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-41-11, p 14; 14. juuni 2005. a otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-3-05, p 18 ja nr 3-21-9-05, p 18; 19. aprilli 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-10, p 11). TsMS § 230 lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
26.Kostjalt hageja kasuks välja mõistetud palga suuruse osas märgib kolleegium, et maakohus on lähtnud põhjendatult sellest, et kostja ei ole seadnud TVK-s ega maakohtu menetluses kahtluse alla hageja väidet, et hagejal oli kohustus valmistada iganädalase kaubakoorma jaoks 40 terasvaati ning kokkuleppelise töötasu suurus oli 7 eurot vaadi kohta. Hageja arvestuse järgi oli hageja töötasu suurus seetõttu 280 eurot nädala eest ning maakohus on lähtunud sarnaselt TVK-le sellest, et vaate saadeti kolmel nädalal iga kord ühe koorma jagu (tl 63). Hageja on töötasu suuruse ja selle kujunemise kohta andnud ütlusi vande all (tl 59 ja 62-63) ja seetõttu on põhjendamatu
kostja väide, et ei ole selge, millisele tõendile on maakohus nimetatud asjaolusid tuvastades tuginenud. Kostja väide, et ei ole arusaadav, kas tegemist on bruto või neto töötasuga, ei ole täpne, sest hageja on juba TVK-le esitatud avalduses selgelt märkinud, et nõudes märgitud summa näol on tegemist bruto töötasuga (TVK, tl 8 ja 10).
27.Kaebuse väide, et maakohus on mõistnud kostjalt ekslikult välja hüvitise töölepingu lõpetamise eest, kuna hageja on lõpetanud töölepingu tagantjärgi, ei ole õige. Hageja on 15. detsembri 2014. a e-kirjas märkinud, et lõpetab töölepingu 18. detsembril 2014.a, kui kostja oma lepingulisi kohustusi selleks päevaks ei täida. Hageja 22. detsembri 2014. a e-kirja, millele kostja kaebuses viitab, tuleb pidada hagejapoolseks konstateeringuks, et tööleping on kostja poolt kohustuste hageja antud tähtajaks täitmata jätmise tõttu 18. detsembril 2014. a lõppenud.
28.Kuna esimese astme kohus on eeltoodu alusel teinud põhjendatud ja seadusele vastava kohtulahendi, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi pikemalt korrata.
29.Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka esimese astme kohtu menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Toimikust nähtuvalt osales hageja menetluses isiklikult. Samuti ei esitanud ta ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, millest ringkonnakohus järeldab, et hagejal puuduvad TsMS § 174 lg-te 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p 1 järgi hüvitatavad menetluskulud.
(allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm
(allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere
(allkirjastatud digitaalselt) Margo Klaar
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.