Tööõigus › Töövaidluskomisjoni läbinud

menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Varasem menetlus Töövaidluskomisjon rahuldas 21.04.2015 otsusega osaliselt hageja nõuded ning mõistis kostjalt välja töötasu ajavahemiku 03.11.-18.12.2014 eest 1120 eurot ning hüvitise TLS § 100 lg 4 järgi 300 eurot. Kostja otsusega ei nõustunud ja esitas kohtule taotluse töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses osas, milles hageja nõuded rahuldati. Taotluse esitamisel tasus kostja riigilõivu 75 eurot (300 euroselt hüvitisenõudelt). Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue Hagiavalduse kohaselt asus hageja kostja juurde tööle suulise töölepingu alusel 03.11.2014 lukksepana. Kostja lubas töölepingu sõlmida, kuid ei teinud seda. Töölepingu olemasolu tõendab see, et hageja töötas; töölepingu sõlmimist lubas kostja nelja silma all; hageja tuttavad XXXX ja XXXX nägid, et hageja tööd tegi (eelistungi prokotoll, t lk 54, 55). Kokkuleppe kohaselt pidi hageja brigaadiga, kuhu kuulus 4 töötajat, nädalas valmistama 160 terasvaati ja saama nädalatasu 280 eurot arvestades, et ühe vaadi maksumus oli 7 eurot (7x160:4=280). Pärast 26.11.2014 kostja hagejale tööd ei pakkunud. Hageja saatis kostjale 09.12.2014 e-kirja palvega teatada, millal ta saab tööle asuda ning 15.12.2014 kirjas andis hageja kostjale mõista, et viimane rikub nendevahelist töölepingut ning rikkumise jätkumisel on hageja sunnitud töölepingu üles ütlema. Kostja kirjadele ei reageerinud, jätkas lepingu rikkumist. Hageja lõpetas töölepingu kostjaga alates 18.12.2014 TLS § 91 lg 2 alusel töötasu mittemaksmise, tööga mittekindlustamise ja töölepingu sõlmimata jätmise tõttu. Kostja lepingu ülesütlemist ei vaidlustanud. Seega lõppes pooltevaheline tööleping 18.12.2015. Kostja jättis lõpparve maksmata. Hageja taotleb kostjalt välja mõista töötasu 03.11.2014-18.12.2014 perioodi eest 1400 eurot ja hüvitise TLS § 100 lg 4 alusel 3360 eurot. Kohus menetleb hageja töötasu nõuet 1120 euro suuruses ning hüvitise nõuet 300 euro suuruses neid summasid ületavas osas keeldus kohus hageja töötasu ja hüvitise nõudeis menetlusse võtmast (8.10.2015 määrus). Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Pooled töölepingut ei sõlminud ei suuliselt ega kirjalikult. Poolte vahel oli kokkulepe vaid proovitöö tegemiseks. Puudusid töölepingule iseloomulikud kohustuslikud kokkulepped. Kostja on metalltooteid valmistav ettevõte, kellel pole ühtegi lukkseppa ega üldse täiskohaga töötajaid. Kostjal ei ole tellimusi nii palju, et anda pidevat tööd lukkseppadele. Kui kostja saab kindla toote tellimuse, teeb ta allhanke teisele firmale toodangu valmistamiseks või sõlmib tellimuse täitmiseks käsunduslepingu füüsilise isikuga. Selle põhjustab järjepideva suurtellija puudumine. Kui kostja võtaks tööle töötajaid töölepinguga, peaks ta vaatamata sellele, kui palju töötaja tööd teeb, maksma talle miinimumpalka. Seepärast sõlmib kostja vajadusel töövõtulepingud teatud asjade valmistamiseks. Töövõtulepingus lepitakse kokku konkreetne toode, kogus, selle valmistamise tähtaeg. Kostja ei ole seotud ületunnitööga, palgapäevadega, puhkuse andmise kohustusega ega maksudega. Töövõtja teeb tööd omal vastutusel ega allu tellija korraldustele töö ega millegi muu suhtes. Kostja sai ühekordse tellimuse terasvaatide valmistamiseks. Tellimuse täitmiseks ei vajanud kostja alalise töölepingu alusel töötavaid lukkseppi, sest tellimuse valmides ei oleks kostjal olnud võimalust edaspidi töötajaid tööga kindlustada. Kostja leppis hagejaga kokku, et hageja tuleb 3.11.2014 proovitööle veendumaks hageja oskustes konkreetset toodet valmistada. Kui hagejal oleksid oskused olnud, oleks kostja

sõlminud hagejaga töövõtulepingu, mitte töölepingu. Proovitöö ei vastanud nõudmistele, kostja hagejaga lepingut ei sõlminud. Hageja kvalifikatsioon ei vastanud lõpp-produkti valmistamiseks vajalikule tasemele. Hageja ei ole tõendanud töölepingu sõlmimist, et nõuda tasu ega ka täpsustanud valmistatud vaatide kogust. Hageja on väitnud, et tal oli kohustus valmistada 160 vaati nädalas ja nädalapalk pidi olema 280 eurot, kuid kas hageja kohustuse täitis, jääb selgusetuks. Selge ei ole ka hageja esitatud töötasu arvestus (bruto või neto). Selge ei ole ka töötasu maksmise aeg ehk palgapäev. Puuduvad hüvitise väljamõistmise eelduseks olevad asjaolud ja arvestuskäik. Hageja ei ole välja toonud nõude aluseks olevaid olulisi asjaolusid. Hageja väidab, et lõpetas töölepingu 18.12.2014. Kuna poolte vahel ühtegi lepingut ei olnud, ei olnud hageja midagi üles öelda ja tema ülesütlemisavaldusel ei ole õiguslikku tähendust, kostjal polnud vaja sellele reageerida. Lisaks on hageja väitnud, et ütles töölepingu üles selle sõlmimata jätmise tõttu. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist ja menetluskulude jätmist hageja kanda.

Kohtuotsuse põhjendused Kohus, uurinud poolte avaldusi ja vastuväiteid, tõendeid, ülekuulanud vande all kostja endise juhatuse liikme (juhatuse liige hagi aluseks olevate asjaolude tekkimise ja kohtule taotluse esitamise ajal) kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Töölepinguseaduse (TLS) § 1 lg 1 kohaselt teeb töölepingu alusel füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Hageja väitel töötas ta töölepingu, mida kirjalikult ei sõlmitud, alusel kostja juures lukksepana. Kostja väitel tegi hageja vaid proovitöö ja kuna ta sellega hakkama ei saanud, ei sõlminud kostja temaga töövõtulepingut. Kostja väitel tal töölepingu alusel töötavaid töötajaid ei ole, konkreetse tellimuse täitmiseks sõlmib kostja isikutega kas töövõtulepingud või teeb allhanke. Hageja väitel tõendab töölepingu olemasolu see, et ta töötas; töölepingu sõlmimise lubamine kostja poolt toimus nelja silma all (18.02.2016 eelistungi protokolli lk 1, tl 54). Töötajat peetakse töösuhtes nõrgemaks pooleks, töötaja ei saa kirjalikku töölepingut sõlmida kui tööandja seda ei soovi. Kostja selgituse kohaselt tegi hageja vaid proovitöö ja hageja proovitöö ei vastanud nõudmistele. Seda, et hageja tegi proovitöö oleks kostjal olnud võimalik tõendada, kui ta oleks poolte suhte selliselt kirjalikult vormistanud. Kostja seda ei teinud. Kohus lähtub poolte suhte kvalifitseerimisel TLs-st ja VÕS-st. TLS § 1 lg 2 järgi eeldatakse, et kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, et tegemist on töölepinguga. Töölepingu vorminõude (kirjalik sõlmimine) järgimata jätmine ei too TLS § 4 lg-st 4 tulenevalt kaasa töölepingu tühisust. Seega võis poolte vahel olla ka suuline tööleping. Samuti loetakse tööleping sõlmituks kui töötaja nõustub töö tegemisega, mille tegemist võib eeldada üksnes tasu eest. Töölepingu sõlmimisel lähtutakse võlaõigusseaduses (VÕS) lepingu sõlmimise kohta sätestatust (TLS § 4 lg 1). VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Asjas esitatu alusel ei ole võimalik tuvastada, et lepingupooltel oleks olnud ühine tahe. Ühiseks osaks oli vaid see, et hageja soovis tööd teha ja et kostjal oli vajalik terasvaatide valmistamine tellimuse täitmiseks. VÕS § 29 lg 3 sätestab, et kui üks lepingupool mõistis lepingutingimusi teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. Nimetatud sättest tulenevalt tõlgendab kohus lepingut töölepinguna tähenduses ja tingimustel nagu hageja seda mõistis. Kostja tööandjana pidi töölepingu seadust tundma määral, mis võimaldab talle omistada teadmise, mille kohaselt ta teadis või pidi teadma hageja mõistmist. Kui TLS-st tulenevad sätted on vastuolus VÕS või TsÜS sätetega, siis kuulub kohaldamisele TLS. VÕS ja TsÜS sätted on üldnormid TLS kui erinormi suhtes. Lepingulise kokkuleppe võib

saavutada otsese või kaude tahteavalduse või vaikimisega (TsÜS § 68). Kostja poolt esitatud 11.11.2013 leping nr 2 (TVK t lk 28-30), mille kostja sõlmis XXXXOÜga metallvaatide valmistamiseks igakuise tellimuse alusel ei välista töölepingu olemasolu hageja ja kostja vahel. Leping on sõlmitud üle aasta enne seda kui hageja väidetud tööleping temaga sõlmiti. Kostja ise väitis kohtuistungil, et otsustas teise vahetuse jaoks töölisi juurde võtta, milleks avaldas kuulutuse. Töösuhte kindlakstegemisel on kõige olulisem hinnata töötaja alluvuse määra ehk seda, mil määral on töötaja seotud tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-3-05, nr 3-2-1-9-05, nr 3-2-1-41-11). TLS § 1 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud töölepingu põhikriteeriumid. Töösuhtega ei ole tegemist juhul, kui tööd tegev isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (TLS § 1 lõige 4). Hageja pidi/oleks pidanud tööd tegema kostja poolt määratud kohas, kuna töö tegemiseks vajalikud mehhanismid asusid kostja poolt kasutatavates ruumides. TLS § 1 lg 2 sätestab töötaja kaitse eesmärgil eelduse, mille alusel loetakse leping, mille puhul teeb üks isik teisele tasu eest tööd, seni töölepinguks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sisuliselt on tegemist pööratud tõendamiskohustusega, mille raames tuleb väidetaval tööandjal vaidluse korral tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga. Taolise sätte olemasolu motiveerib tööandjaid mitte sõlmima piiripealseid või varjatud lepinguid, kuna kahtluse korral ja tõendusmaterjali puudumisel loetakse, et sõlmitud on tööleping. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, saab kohus lugeda sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (Riigikohtu otsused nr 3-2-1-3-05, nr 3-2-1-9-05, nr 3-2-1-13-08, nr 3-2-1-7-09, nr 3-2-1-26-10, nr 3-2-1-41-11). Kostja vaidluse asjaolude tekkimise aegse juhatuse liikme vande all antud ütlustest tuleneb, et kostja eesmärk oli hoiduda miinimumpalga maksmisest töötajatele ajal, mil on vähem tööd; vältida töötajatele puhkuse andmist, ületunnitöö tasustamist; ettenähtud maksude tasumisest riigile. XXXXvande all antud ütluste kohaselt otsus kostja töölisi juurde võtta, vaja oli lukkseppi, keevitajaid; töölisi otsustati juurde võtta teise vahetuse jaoks. Kostja otsis töötajaid kuulutuste kaudu, mis avaldati internetis ja ajalehtedes. Kostja ütlused ja vastuväited hageja nõuetele ja nende aluseks olevatele asjaoludele on vastuolulised. Kostja tõlgendab hageja väidet, et ta ütlus töölepingu üles selle sõlmimata jätmise tõttu, tõendina selle kohta, et poolte vahel tööleping üldse puudus, vääral. Hageja pidas silmas kirjaliku töölepingu puudumist. Töövaidluskomisjon kuulas hageja avalduse lahendamiseks üle XXXX ja XXXX(TVK t lk 7), kes on hageja tuttavad ja teadsid, et hageja otsis tööd. XXXX nägi hagejat tööriietes XXXX, teab, et hageja sai tööle tünne tegema. XXXX ütluste kohaselt läks ta koos hagejaga Mustamäele, kus hageja näitas talle oma töökohta, tunnistaja nägi väravat ja tsehhi, teadis, et hageja pidi iga nädal palka saama, teine nädal jooksis, hageja polnud midagi saanud. Hiljem hageja helistas ja ütles, et teda on petetud. Tunnistaja läks kohale, hageja rääkis, et enam ei tööta, palka lubati, kui partii valmis, sularahas. TVK toimiku lk 12 olevast hageja 9.12.2014 e-kirjas kostjale küsib hageja, millal ta peab tööle tulema ja 15.12.2014 e-kirjast hageja soov tööleping lõpetada 18.12.2014, kui kostja töölepingujärgset kohustust ei täida. Ülalmärgitust tulenevalt loeb kohus poolte vahel sõlmituks töölepingu, vastupidist ei ole kostja tõendanud. Hageja kasuks tuleb kostjalt välja mõista töötasu 1120 euro suuruses ajavahemiku 03.11.201418.12.2014 eest, s.o novembrikuu eest 3 nädala töötasu 672 eurot (3x224) ja detsembris, mil kostja hagejale tööd ei andnud, 448 eurot (2-224). Kohus arvestab kokkulepitud töötasuks 7 eurot vaadi eest. TLS § 100 lg 4 alusel taotleb hageja hüvitise väljamõistmist seoses töölepingu erakorralise ülesütlemisega. Hageja esitatud asjaolude kohaselt lõppes tööleping 18.12.2015 kuna hageja ütles lepingu üles (TVK t lk 14). Töölepingu ülesütlemise põhjustena on hageja märkinud töötasu maksmata jätmise novembrikuu eest, tööga mittevarustamise ja lubatud kirjaliku

töölepingu esitamata jätmise; hageja on viidanud TLS § 91 p-le 2. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu üles erakorraliselt põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Seadusandja eesmärgiks on sätte üldise sõnastuse kaudu anda töövaidlusorganile suur kaalutlusõigus hüvitise määramisel. Oluline on, et hüvitis oleks kõiki asjaolusid arvestades õiglane. Arvestades, et töövaidluskomisjon mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 300 eurot ning hageja otsust ei vaidlustanud, otsuse vaidlustas kostja, kelle arvates pole hagejal üldse õigus hüvitist saada, mõistab kohus hüvitise välja samas suuruses kui seda tegi töövaidluskomisjon, ehk 300 eurot. Kohus ei nõustu kostjaga, selles et hüvitise maksmise kohustusest vabanemiseks poleks ta pidanud vaidlustama hageja poolt esitatud töölepingu ülesütlemise avaldust. Avalduse mittevaidlustamist saab tõlgendada selliselt, et kostjal ei olnud hageja poolt töölepingu ülesütlemisele ja avalduses märgitud põhjustele vastuväiteid. Juhul, kui hageja ei oleks kostja juures töötanud nagu väidab kostja, oleks kostjal olnud asjakohane kostja arvates olematu töölepingu ülesütlemise avaldus vaidlustada töösuhte puudumise tõttu. Kostja seda ei teinud. Kostja seadusliku esindaja vande all antud ütlused ei kummuta ülalmärgitud põhjendusi, mille tõttu kohus hagi rahuldab. TsMS § 162 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud seoses hagi rahuldamisega kostja kanda. Hagejal menetluskulusid, mis tuleks rahaliselt kindlaksmäärata ei ole (kohtuistungil esitas hageja sellekohase kinnituse, kohtuistungi protokolli lk 3 pöördel, t lk 63 pöördel). Kohus jätab hageja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.