Planeerimine ja ehitus › Kinnisasja sundvõõrandamine

3-23-2882

3-23-2882 ka Kõnnu tn sujuv ja ilma tõrgeteta kasutamine (sh päästemeeskondadele, prügivedajatele vms suurtele transpordimasinatele), kuivõrd tänaval ei pargitaks enam liiklemist takistavaid sõidukeid.

3-23-2882 vältimatuks eeltingimuseks (Riigikohtu 10.01.2023 otsus nr 3-20-1280, p 10.1). Y ja C kaebeõigust ei ole praegusel juhul võimalik sisustada ka läbi nende õiguse oma elu ja tervise kaitsele. Kaebuses on välja toodud, et kiirabi ja Päästeamet pääsevad nende kodude juurde Kõnnu tänava kaudu. Seega ei väida kaebajad, et kiirabi- ja päästeteenuse osutamine või nende sõidukite juurdepääs kaebajate kodudele oleks kuidagi takistatud. Asjaolu, et vastavaid sõidukeid ei ole kaebajate väitel võimalik samal tänaval ümber pöörata, mistõttu need peaksid lahkumiseks mööda Kõnnu tänavat Viljandi maanteele tagurdama, ei mõjuta kaebajatele tõhusa ja kiire abi osutamist ega seondu kaebajate kohtus kaitstavate õigustega. Liiklusseaduse (LS) kohaselt peab eratee omanik nagunii lubama alarmsõidukil erateed kasutada (LS § 72 lg 5) ning ühtlasi ei kohaldu alarmsõiduki juhile vilkuri või märgutule kasutamisel valdav osa liiklusseaduse 2. peatükis sätestatud liiklusreeglitest (vt LS § 84 lg 21). Subjektiivset avalikku õigust sundvalduse seadmise või vastava haldusmenetluse algatamise nõudmiseks ei tulene ka kaebajate etteheidetest seoses Kõnnu tn T2 transpordimaa omanike rolliga Kõnnu tänavale parkimist keelavate tähiste paigutamisel ega ka seisukohast, et Kõnnu tn T2 transpordimaa parkimiskohtade arv ületab selle omanike vajadusi. Kui kaebajad sisustavad enda õiguste rikkumist parkimist keelavate märkide/tähistega Kõnnu tänaval, olnuks kohane vaidlustada liiklusmärkide paigaldamist kui haldusakti andmist, mitte nõuda sundvalduse seadmist eraomandis olevale kinnisasjale seal parkimise võimaldamiseks. Tallinna Linnavaraamet on vaidlustatud kirjas selgitanud, et Nõmmel kehtib üldjuhul põhimõte, et autod pargitakse oma kinnistule, ning viidatud, et kaebajatel on võimalik rajada oma kinnistutele nii sõidukiga sissepääs kui ka parkimiskohad. Seega ei nähtu, et Tallinna linna tegevus kaebajate taotlusele vastamisel oleks kaebajate õigusi riivanud. Kaebajad on taotluse esitanud ja Tallinna linn on selle läbi vaadanud, kaebajate väiteid käsitlenud ja neile vastanud. Ehkki sundvalduse seadmise menetluse algatamise ajendiks võivad teinekord olla ka huvitatud isikute vastavad avaldused, kujutab sundvalduse seadmine endast kinnisasja omaniku omandikitsendust, mis toimub haldusorgani antava haldusaktiga. Kaebajatel puudub subjektiivne avalik õigus haldusorganilt sundvalduse seadmise menetluse algatamist nõuda. Sundvalduse seadmine on lubatud vaid KAHOS § 4 lg-s 1 sätestatud eesmärkidel, seega iseenesest ka eratee avaliku kasutamise eesmärgil (p 8), ent see eeldab avalikku huvi. Kas tee kasutamise vastu on avalik huvi või mitte, selgitab välja kohaliku omavalitsuse üksus. Kui avalik huvi sundvalduse seadmise vajadust ei tingi või taotletav eesmärk on saavutatav ka ilma sundvaldust seadmata, ei tohi sundvaldust seada (vrd KAHOS § 4 lg 2). Ka X kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu tulenevalt eelnevalt esitatud põhjendustest. Ehkki X olukorda eristab teistest kaebajatest see, et temale kuuluv Kõnnu tn 3a kinnistu külgneb lisaks avalikult kasutatavale Kõnnu tänavale ka Kõnnu tn T2 transpordimaaga, mistõttu tema puutumus kõnealuse alaga on mõnevõrra suurem, ei tulene ka sellest asjaolust talle subjektiivset avalikku õigust nõuda, et Tallinn linn algataks sundvalduse seadmise menetluse, seaks teisele isikule kuuluvale kinnisasjale sundvalduse ja määraks tee avalikuks kasutamiseks. Haldusasja materjalides on viidatud kaebaja algatatud kohtumenetlusele tsiviilasjas nr 2-21-16353, milles on jõustunud kohtumäärustega leitud, et Xl on olemas juurdepääs oma kinnistule avalikult kasutatavalt teelt, s.t Kõnnu tänavalt. Seoses autoga juurdepääsuga selgitas Tallinna Ringkonnakohus kaebajale täpsemalt, et kuigi Kõnnu tänavalt pääseb praegu kaebaja kinnisasjale üksnes läbi jalgvärava, ei ole sõidukiga juurdepääsu puudumine kaebajast sõltumatu takistus kinnisasja kasutamiseks, vaid tal on eelduslikult võimalik vajadusel vastav sissepääs enda kinnisasjale rajada, selleks ei esine õiguslikke ega faktilisi takistusi. Asja materjalidest ei nähtu, et eritalituse sõidukite juurdepääs X kodule oleks takistatud, arvestades mh eeltoodud põhjendusi ja asjaolu, et sõltumata tee avalikult kasutatavaks 4(8)

3-23-2882 määramisest on kiirabisõidukil õigus ka erateed kasutada. Kaebaja on välja toonud, et kiirabi juurdepääsu Kõnnu tn 3a kinnistule on oluliselt raskendanud vahetult kinnistu sissepääsu ette pargitud sõiduk, ent Kõnnu tn T2 osas sundvalduse seadmine ja tee avalikuks kasutamiseks määramine seda probleemi ei lahendaks. Asja materjalidest nähtuvalt on nii tee omanikel kui ka teistel ümbruskonna elanikel huvi sellel alal enda sõidukeid parkida, sh juhul, kui see oleks määratud avalikuks kasutamiseks. Ka X ise on väljendanud huvi sel alal enda sõidukit parkida. Ka küsimus aia paigaldamisest (sh selleks õigusliku aluse olemasolust) kaebaja Kõnnu tn T2 pool asuva värava ette Kõnnu tn T2 transpordimaa omanike poolt ei seondu ega ole lahendatav sundvalduse seadmisega. Isegi kui saaks asuda seisukohale, et Tallinna Linnavaraameti kiri puudutab X subjektiivseid õigusi, tuleks kaebus tagastada HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Juurdepääsuõigus, sh sõidukiga juurdepääsuõigus oma kodule on iseenesest kaalukas õigus. Samas ei nähtu praegusel juhul ohtu, et kaebaja juurdepääs oma kodule võiks oluliselt halveneda või muutuda võimatuks. Kaebajal olid olemas ja ta on ka kasutanud alternatiivseid eraõiguslikke võimalusi ja Harju Maakohtu ning Tallinna Ringkonnakohtu määrustest tsiviilasjas nr 2-21-16353 nähtuvalt on kohtud leidnud, et juurdepääs avalikult kasutatavale teele on kaebajale tagatud, isegi kui see eeldab kinnistule sõidukiga sõitmiseks projekteerimistingimuste taotlemist ja olemasoleva jalgvärava asendamist. Praegusel juhul ei ole Kõnnu tn T2 kinnistu kaebaja jaoks ainus võimalik juurdepääs avalikult kasutavale teele. Seejuures oleks tegu täiendava juurdepääsuga ainult ühele kinnistule. X kaebus on suunatud tema juurdepääsuõiguse väheolulise piiramise ärahoidmisele. Kaebaja omandiõiguse riivet ei ole sellises olukorras põhjust pidada intensiivseks. Kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. KAHOS reguleerib olukorda, kus riik või kohalik omavalitsus vajab maad avaliku huvi tõttu. Kinnisasja põhjendamatu koormamine omandikitsenduseks oleva sundvaldusega ei ole lubatav. Avaliku huvi sisustamisel on kohaliku omavalitsuse üksusel avar kaalumisruum. Asjaoludest nähtuvalt ei ole praegusel juhul ilmselgelt tegu olukorraga, kus puuduvad piisavad eraõiguslikud mehhanismid isikute huvide tasakaalustatud kaitseks ja mille tõttu oleks juurdepääsu jaoks vaja rakendada avalik-õiguslikke meetmeid. Tallinna linn on kaebajatele saadetud vastuskirjas samuti põhjalikult selgitanud, miks avalikku huvi sundvalduse seadmiseks ei esine. Olukorrad, kus kinnistu omanikud ei ole enam oma kinnistu kasutamisega nõus, tuleb avaliku huvi puudumisel lahendada tsiviilkorras, mitte sundvalduse seadmist nõudes.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-23-2882 ning lõimima need planeeringulahendusse. Seega esineb kehtiva detailplaneeringu järgsete juurdepääsude väljaehitamise ja nende kasutamise võimaldamise osas alati avalik huvi. Planeeringukohaste rajatiste (sh juurdepääsude) väljaehitamise kohustus on planeeringu koostamise korraldajal (PlanS § 131 lg 1). Kohalikul omavalitsusel lasub kohustus tagada detailplaneeringujärgsete juurdepääsude kasutatavus (vt Riigikohtu 10.01.2023 otsus nr 3-201280). Kui asjaomase detailplaneeringuga määrati, et uus juurdepääs Kõnnu tn 3a kinnistule hakkab toimuma läbi detailplaneeringu alusel loodava Kõnnu tn T2 transpordimaa ning detailplaneeringut ei ole selles osas muudetud ega kehtetuks tunnistatud, tuleb selline juurdepääs Kõnnu tn 3a kinnistule ka tagada. Sundvalduse seadmisest keeldumine mõjutab lisaks kaebaja subjektiivseid õigusi. Nagu kaebuses märgitud, oli kuni 2005. aastani juurdepääs Viljandi maanteelt Kõnnu tn 3a kinnistule üle endise Viljandi mnt 27b kinnistu (tänased Kõnnu tn 1, 1a, 3 ja T2 kinnistud) ajalooliselt kulgenud ja avalikus kasutuses olnud juurdepääsutee. Nimetatud ajaloolise juurdepääsutee asukohta võeti mh arvesse Kõnnu tn 3a kinnistu krundistruktuuri ja hoonestuse kavandamisel. 2005. aastal lubas vastustaja kinnisvara arenduse eesmärgil Lintman Eesti OÜ-l nimetatud ajaloolise juurdepääsu likvideerida, et rajada endisele Viljandi mnt 27b kinnistule korterelamud tingimusel, et planeeringuala kinnistutele (sh Kõnnu tn 3a) luuakse uued juurdepääsud. Seega nähti detailplaneeringus ette, et uus juurdepääs Kõnnu tn 3a kinnistule hakkab toimuma Kõnnu tn T2 transpordimaa kaudu, mis on omakorda lähim sissepääs kaebaja ja tema pere kodule. Juurdepääsu tagamise asemel lõi vastustaja oma tegevusetusega olukorra, kus arendaja sai võõrandada Kõnnu tn T2 transpordimaa Kõnnu tn 1a, 1 ja 3 korteriühistutele marginaalse summa eest ning korteriühistud said juurdepääsutee kaebaja ja tema pere jaoks sulgeda. Kehtiva detailplaneeringuga kindlaksmääratud juurdepääsuteest kaebajale tulenevat õigust nõuda sundvalduse seadmist ei ole tsiviilkohus käsitlenud ega saanudki käsitleda, kuivõrd tegemist on halduskohtu pädevusse kuuluva küsimusega. Kuigi eratee omanik on kohustatud lubama alarmsõidukil erateed kasutada, on kohus jätnud tähelepanuta, et Kõnnu tn T2 transpordimaa algusesse on paigaldatud automaatvärav, mis avaneb üksnes spetsiaalse väravapuldiga. Kuivõrd kiirabi- ja päästeteenistusel seda väravapulti ei ole, ei ole neil mitte kuidagi võimalik Kõnnu tn T2 transpordimaa kaudu Kõnnu tn 3a kinnistuni (sh kinnistul asuvate hooneteni) jõuda. Kaebaja peres kasvav erivajadustega laps kasutab kooli ja kodu vahel liikumiseks erivajadustega laste transporti. Transpordibussi juhid keelduvad Kõnnu tänavale sisse sõitmast, kuivõrd neil ei ole seal võimalik ümber pöörata. See tähendab, et transpordibuss peatub Kõnnu tänava ja Viljandi mnt ristis. Kuna Viljandi mnt on väga suure liikluskoormusega tee, on transpordibussi peatumine teeristis ohtlik nii kaebaja peres kasvavale kui ka teisele bussis viibivatele erivajadustega lapsele ning bussijuhile. Nimetatud tekkivad liiklusohtlikud olukorrad oleks võimalik lahendada seeläbi, et määrata Kõnnu tn T2 transpordimaale sundvaldus ning tagada seeläbi erivajadustega laste transpordibussile ümberpööramise võimalus. Arvestades, et Kõnnu tn T2 transpordimaa omanikud on kategooriliselt keeldunud lubamast kaebajal ja tema perel detailplaneeringus ettenähtud juurdepääsu kasutada, ei jäänudki käesoleval juhul muud üle kui taotleda transpordimaale sundvalduse seadmist.

3-23-2882 kantud servituudi õigustega ja sel moel ka puudutatud isikutele tagatud. Kaebaja ei ole Tallinna linnale esitanud täiendavaid tõendeid, et kinnisasja teistsugune kasutamine on üldistes huvides otstarbekam. Tallinna linnal puudub alus eeldada, et sundvalduse seadmine, mis seisneb kinnisasja koormamises sellise kinnisomandi kitsendusega, mis oma sisult vastab isiklikule kasutusõigusele, vastab kõigi kaebaja viidatud detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasja omanike huvidele või looks detailplaneeringuga hõlmatud kinnisasjade kasutamisel uue kvaliteedi, mis teeniks kõigi puudutatud kinnistute omanike huve. Kuigi KAHOS näeb ette võimaluse seada sundvaldus eratee avalikuks kasutamiseks, ei teki kaebajale automaatselt õigust seda nõuda. Avaliku huvi määramisel on kohalikule omavalitsusele antud avar kaalutlemisõigus. Sundvalduse seadmine on lubatav piisava avaliku huvi olemasolul. Praegu selline avalik huvi puudub. Asjaolu, et detailplaneering on jätnud muutmata elamu ehitamise ajal kasutusele võetud juurdepääsu Kõnnu tn 3a kinnistule, on üks aspekt, mida sundvalduse seadmisel arvesse võtta, kuid kohalikul omavalitsusel tuleb hinnata ka kinnistule juurdepääsu alternatiivseid võimalusi. Sellised võimalused on välja toodud nii eelmainitud tsiviilasja lahendis kui ka vaidlustatud halduskohtu määruses. Samuti tuleb avaliku huvi määramisel arvesse võtta võimalikke kulusid. EhS § 94 kohaselt lähevad eratee avalikuks kasutamiseks määramisega kohalikule omavalitsusele üle kõik teeomaniku kohustused, õigused ja vastutus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-23-2882 27b kinnistu kulgenud ajalooline juurdepääsutee, mida kasutati mh juurdepääsuks kaebaja omandis oleva Kõnnu tn 3a kinnistule. Nimetatud detailplaneeringule lisatud joonise kohaselt nähti Kõnnu tn 3 kinnistule ette juurdepääs detailplaneeringu alusel moodustatava Kõnnu tn T2 transpordimaa kaudu (vt dl 36). Kaebaja on samuti selgitanud, et praeguses olukorras ilma sundvalduse seadmiseta detailplaneeringus ette nähtud juurdepääs tema kinnistule kasutatav ei ole. Ringkonnakohtu hinnangul on see piisav, et jaatada siinsel juhul X subjektiivsete õiguste riivet ja seega ka tema kaebeõigust. Kuigi kohalikul omavalitsusel on sundvalduse seadmise üle otsustamisel avar kaalumisruum ja KAHOS ei näe isikule ette nõudeõigust teise isiku omanduses olevale erateele sundvalduse seadmiseks, on tal siiski õigus nõuda, et kohalik omavalitsus otsustaks sundvalduse seadmisest keeldumise kaalutlusvigadeta. Küsimus, kas praegusel juhul esineb sundvalduse seadmiseks piisav avalik huvi, on ringkonnakohtu hinnangul kaebuse rahuldamise, mitte kaebeõiguse olemasolu eeldus.

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.