X kaebused kliimaministri 11.05.2023 käskkirja nr 12/23/206, 11.05.2023 käskkirja nr 1-2/23/205, 11.05.2023 käskkirja nr 1-2/23/204 ja 05.06.2023 käskkirja nr 1-2/23/225 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X, esindaja v.adv Urmas Kiik Vastustaja – kliimaminister, esindaja Keskkonnaamet
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta X kaebused rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 03.05.2024 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
1.X omandas 14.08.2013 Harju maakonnas, Viimsi vallas, Lääneotsa külas asuvad järgmised kinnisasjad: 1) Aadu kinnistu (registriosa nr 6808202, katastritunnus 89001:002:0129, pindala 18 691,0 m2, sihtotstarve maatulundusmaa 100%; Aadu kinnistu); 2) Lillebergi-Uuetoa kinnistu (registriosa nr 6770302) koos selle koosseisu kuuluva LillebergiUuetoa katastriüksusega (katastritunnus 89001:002:0142, pindala 3656,0 m2, sihtotstarve maatulundusmaa 100%; Lillebergi-Uuetoa katastriüksus);
3-23-1392
3) Roosimäe kinnistu (registriosa nr 6978302) koos selle koosseisu kuuluvate Roosimäe katastriüksustega (katastritunnus 89001:002:0126, pindala 1979,0 m2, sihtotstarve maatulundusmaa 100% ja katastritunnus 89001:002:0127, pindala 3676,0 m2, sihtotstarve maatulundusmaa 100%; Roosimäe katastriüksus I ja Roosimäe katastriüksus II). Nii Aadu kinnistu, Lillebergi-Uuetoa kinnistu kui ka Roosimäe kinnistu asuvad Prangli hoiualal, mis on moodustatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ (määrus nr 144) ja kus kehtib looduskaitseseaduse (LKS)
5.peatükis sätestatud kaitsekord. Kinnisasjade omandamine toimus 26.07.2013 kinkelepingu alusel, millega Y kinkis kinnistud oma abikaasale (kaebajale). Y omandas kinnistud 15.05.2003, mil neil puudusid looduskaitselised kitsendused.
2.X tegi 31.03.2023 Keskkonnaametile (KeA) ettepaneku omandada Aadu kinnistu, LillebergiUuetoa katastriüksus ning Roosimäe katastriüksus I ja Roosimäe katastriüksus II riigile.
3.Kliimaminister keeldus 11.05.2023 käskkirja nr 1-2/23/206 (dtl 7-9) Aadu kinnistu riigile omandamisest. Kinnistu on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (17 076 m2, 91,4% kinnisasja pindalast), millel on valdavalt terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud (5130). Hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele ei laiene Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ (määrus nr 242) § 31 lg 4 p-des 1–2 sätestatud erandid, mille esinemisel loetakse hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Seega ei ole Aadu kinnistu LKS § 20 lg 1 kohane omandamine lubatud.
4.Kliimaminister keeldus 11.05.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/205 (dtl 30-32) LillebergiUuetoa katastriüksuse riigile omandamisest. Katastriüksus on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (2314 m2, 63,3% kinnisasja pindalast), millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud (5130). Hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 4 p-des 1–2 sätestatud erandid, mille esinemisel loetakse hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Seega ei ole LillebergiUuetoa katastriüksuse LKS § 20 lg 1 kohane omandamine lubatud.
5.Kliimaminister keeldus 11.05.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/204 (dtl 38-40) Roosimäe katastriüksuse I (katastritunnus 89001:002:0126) riigile omandamisest. Katastriüksus on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (1608 m2, 81,3% kinnisasja pindalast), millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud (5130). Hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 4 p-des 1–2 sätestatud erandid, mille esinemisel loetakse hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Seega ei ole katastriüksuse LKS § 20 lg 1 kohane omandamine lubatud.
6.Kliimaminister keeldus 05.06.2023 käskkirjaga nr 1-2/23/225 (dtl 133-135) Roosimäe katastriüksuse II (katastritunnus 89001:002:0127) riigile omandamisest. Katastriüksus on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel on peaaegu terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud (5130). Prangli loodusala kaitsekorralduskava 2016–2025 kohaselt on Roosimäe katastriüksusel kadastike (5130) elupaigatüübi esinemisalal vajalik nende hooldamine. Seega annab hoiuala valitseja nõusoleku katastriüksusel metsaraieks. Hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele ei laiene määruse nr 242 § 31 lg 4 p-des 1-2 sätestatud erandid, mille esinemisel loetakse hoiuala 2(12)
3-23-1392
kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Seega ei ole katastriüksuse LKS § 20 lg 1 kohane omandamine lubatud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
7.X kaebuste põhjendused on kokkuvõtvalt alljärgnevad. 1) Kinnistutele seatud piirangute tõttu ei ole kaebajal võimalik oma omandit vabalt kasutada. Kaebaja ei ole saanud kinnistuid kasutada juba 18 aastat. Kaebaja ja tema abikaasa on esitanud korduvaid taotlusi olukorra lahendamiseks: kinnistu hoiualalt välja jätmiseks, maade vahetamiseks, kinnistu riigile võõrandamiseks. Riik ei ole ühtegi lahendust pakkunud. Kaebaja hinnangul on antud juhul tegemist de facto sundvõõrandamisega. Riigil on põhiseaduse (PS) § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. Aadu kinnistule, Lillebergi-Uuetoa katastriüksusele ning Roosimäe katastriüksustele seatud piirangud on nii intensiivsed, et ei võimalda kinnisasju sihtotstarbeliselt kasutada. Käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebaja on vaatamata formaalselt kinnisasja omanikuks olemisele kaotanud omandi majanduslikus mõttes ja vaatamata õiguslikult kinnisasja omanikuks olemisele ei ole tal majanduslikus mõttes võimalik kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada. Formaalselt on kaebaja kinnisasja omanik, kuid sisuliselt on omand sundvõõrandatud. 2) LKS § 32 lg-te 1 ja 2 kohaselt hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi. Seega eluliselt võttes on hoiualal keelatud igasugune ehitustegevus. Kaebajal oli plaan alustada kinnistutel turismindusega, sh ehitada suvemaju. Kaebaja ei saa endale kuuluvaid kinnistuid kasutada, kuna tegemist on hoiualaga. Tegemist on otseste ja oluliste piirangutega. Lisaks asjaolule, et kaebaja ei saa oma omandit vabalt kasutada, on talle pandud vaidlustatud 05.06.2023 käskkirjas ka kohustus kadastike hooldamiseks. Kaebaja ei soovinud saada luba metsaraieks, vaid esitas taotluse kinnistu riigile omandamiseks. Vaidlustatud käskkirjad ei arvesta kaebaja põhjendatud huvidega ja takistavad tal oma omandit kasutada. Riigi tegevus on korduvalt rikkunud kaebaja õigustatud ootusi. 3) Kaebaja palub tunnistada Vabariigi Valitsuse määruse nr 242 § 31 lg 4 PS-ga vastuolus olevaks. PS-ga vastuolus on punkt, mis sätestab, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Iga kinnisasja ja sellele seatud piiranguid tuleks hinnata eraldi. Juhul, kui määruse nr 242 § 31 lg 4 näeks ette kohustuse olulist piirangut igakordselt kontrollida, tuleks hinnata ka kaebaja kinnistutel asuvate piirangute olulisust ning kohtulahend oleks teistsugune. PS § 3 lg 1 esimesest lausest tulenev parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte nõuab, et kõik riigielus olulised küsimused otsustab Riigikogu või kõrgeima võimu kandjana rahvas. Olulisuse põhimõtte kohaselt ei saa seda, mida PS järgi on kohustatud tegema Riigikogu, edasi delegeerida täitevvõimule ega ühelegi teisele isikule või organile. Samas PS ei keela Riigikogu pädevuses olevaid küsimusi delegeerida täitevvõimule, kui seadusega määratakse piisavalt täitevvõimu tegutsemise alused ja tingimused. Seega võib vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega (RKÜKo 03.12.2007 3-3-1-41-06, p-d 21 ja 22). PS § 3 lg 1 esimesest lausest tuleneb ka nõue, et määrus peab olema lisaks volitusnormile kooskõlas ka muude seaduste ja PS-ga (RKÜKo 15.03.2022 5-19-29/38, p-d 56-58). Praegusel juhul sisaldub volitus LKS § 20
3(12)
3-23-1392
lg-s 3, mille alusel kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Määruse nr 242 § 31 lg 4 on põhiseadusega vastuolus, sest see välistab võimaluse hinnata kaebaja kinnistutel olevate piirangute olulisust ning võimalust maa riigile võõrandamiseks.
8.Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata. 1) Volitusnorm Vabariigi Valitsusele kehtestada kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, sätestati seaduses Riigikogus 21.02.2007 vastu võetud ja 01.04.2007 jõustunud LKS ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) muutmise seadusega. Eelnõu 927 SE eesmärgiks oli korrastada ja täpsustada erilist ökoloogilist väärtust omavate kinnisasjade vahetamist ja võõrandamist käsitlevaid regulatsioone, andmaks nendele toimingutele konkreetsed piirid. Eelnõu 927 SE seletuskirjas on LKS § 20 lg-sse 3 Vabariigi Valitsusele vastava volitusnormi lisamise vajadust selgitatud järgmiselt: „Sätte täiendamine on vajalik, kuna seaduse kehtiv sõnastus on tekitanud vaidlusi maaomanikega. Seaduse praeguse sõnastuse kohaselt on võimalik riigile omandada kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Kinnisasja sihtotstarbe mõiste tuleneb maakatastriseaduse §-st
18.Selged on need juhtumid, mil kinnistu sihtotstarbele vastav kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt täiesti välistatud. Sageli tekivad vaidlused juhul, kui kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on võimalik, kuid piiratud. Reeglina tundub maaomanikule, et piirang on oluline, kuid piirangud võivad olla siiski vaid osaliseks takistuseks maa kasutamisel. Määrusega kehtestatakse kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.“ Kui enne 01.04.2007 kehtinud LKS redaktsiooni kohaselt oli vahetus- ja omandamismenetluses keskkonnaministril sisuliselt pädevus määratleda, millal ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab ja millal mitte, siis alates 01.04.2007 jõustunud LKS muudatusega on seadusandja sõnaselgelt soovinud sellesisulise pädevuse anda Vabariigi Valitsusele. Seadusandja on väljendanud sellega tahet vältida juhtumeid, kus vahetus- ja omandamismenetluse läbiviija suvaotsustus võib halvendada maaomaniku võimalust asendada talle pandud avalike huvide talumiskohustus, aga samuti juhtumeid, kus riigivara arvelt kompenseeritakse eraomandit, mille suhtes puudub intensiivne avalik huvi. Kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse LKS § 20 lg 1 tähenduses kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on sätestatud määruse nr 242 §-s 31. Viidatud paragrahviga on antud üheselt sisu LKS § 20 lg-s 1 sätestatud mõistele „sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“, seega ei ole tegemist määratlemata õigusmõistega. 2) Kaebaja omandas Aadu kinnistu abikaasalt kinkelepingu alusel ning lepingu p 1.8.2 sisaldab informatsiooni kinnistu paiknemise kohta Prangli hoiualal. Abikaasa omandas Aadu kinnistu enne Prangli hoiuala kaitse alla võtmist, mistõttu kehtib LKS § 20 lg 11 p 3 erand. Edasi hinnatakse, kas loodusobjektist tulenev kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt määruse nr 242 § 31 lg-tes 1-7 sätestatu alusel. Aadu kinnistu ei ole elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega. Kinnistu on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (91,4% kinnisasja pindalast), millel on valdavalt terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud (5130). Aadu kinnistu vastab tervikuna määruse nr 242 § 31 lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele ei laiene punktides 1-2 sätestatud
4(12)
3-23-1392
erandid. Seega ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning kinnistu LKS § 20 lg 1 kohane omandamine ei ole lubatud. 3) Ka Lillebergi-Uuetoa katastriüksuse omandamine on LKS § 20 lg 11 p 3 kohaselt lubatav ning hinnata tuleb, kas hoiuala kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt määruse nr 242 § 31 lg-tes 1-7 sätestatu alusel. Lillebergi-Uuetoa katastriüksus ei ole elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega. Tegemist on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maaga (91,4% kinnisasja pindalast), millel on valdavalt terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud (5130). LillebergiUuetoa katastriüksus vastab tervikuna määruse nr 242 § 31 lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele ei laiene punktides 1-2 sätestatud erandid. Seega ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning katastriüksuse LKS § 20 lg 1 kohane omandamine ei ole lubatud. 4) Roosimäe katastriüksuste omandamine on samuti LKS § 20 lg 11 p 3 kohaselt lubatav ja hinnata tuleb, kas hoiuala kaitsekord piirab kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt määruse nr 242 § 31 lg-tes 1-7 sätestatu alusel. Roosimäe katastriüksused I ja II ei ole elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega. Roosimäe katastriüksus I on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maa (81,3% kinnisasja pindalast), millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud (5130). Roosimäe katastriüksus II on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel on peaaegu terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud (5130). LKS § 17 lg 1 kohaselt on kaitstava loodusobjekti poollooduslike koosluste esinemisaladel vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille ulatus määratakse hoiualadel kaitsekorralduskavaga. Prangli loodusala kaitsekorralduskava 2016-2025 kohaselt on Roosimäe katastriüksusel II kadastike (5130) elupaigatüübi esinemisalal vajalik nende hooldamine, mistõttu annab hoiuala valitseja nõusoleku sellel katastriüksusel metsaraieks. Roosimäe katastriüksused I ja II vastavad tervikuna määruse nr 242 § 31 lg-s 4 sätestatule, mille kohaselt ei piira hoiuala kaitsekord kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja nendele ei laiene punktides 1-2 sätestatud erandid. Arvestades eeltoodut, ei ole Roosimäe katastriüksuste LKS § 20 lg 1 kohane omandamine lubatud. 5) LKS ja selle alusel kehtestatud hoiuala kaitsekord kehtestab piirangud üksnes tegevustele, mis võivad kahjustada kaitstavaid loodusväärtusi ning sihtotstarbelise kasutamise piirangute all LKS tähenduses tuleb mõista piiranguid konkreetsete tegevuste suhtes, millele loob eelduse kinnisasjale määratud sihtotstarve. LKS alusel piirangute seadmisel, samuti kaitsekorrast tulenevate piirangute olulisuse hindamisel ei oma olulist tähendust kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise tulemusel saadav võimalik tulu või selle võimalik vähenemine. LKS § 20 lg-s 1 sätestatud võimalus on ette nähtud juhtudeks, mil riik peab seda looduskaitselistel eesmärkidel vajalikuks ja otstarbekaks. Ala kaitsekord kehtestatakse, lähtudes looduskaitse põhimõtetest ja piirangud on otseses sõltuvuses sellest, kui suurt väärtust omavad alal paiknevad kaitstavad loodusväärtused (nende ohustatus vms). Mida kõrgema väärtusega loodusobjektiga on tegemist, seda olulisemad on ka kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangud. Riigivõimu kehtestatavad piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul kompenseerimisele, sest need kehtestatakse avalikes huvides ning ka PS kohaselt võib omandiõigust üldistes huvides piirata. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et looduse kaitsmine kui PS-st tuleneva avalik-õigusliku kohustuse täitmine (PS §-d 5 ja 53) ei eelda looduskaitse seisukohast väärtuslike alade riigi omandis olemist. LKS ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa
5(12)
3-23-1392
peaks kuuluma riigile, sest keskkonnakaitse nõuded kehtivad kõigile (otsused nr 3-3-1-79-05, p 13; 3-3-1-37-07, p-d 10 ja 12; 3-3-1-37-10; 3-3-1-37-14). Seega on Riigikohus möönnud, et sõltumata looduskaitseliste piirangute ulatusest ei ole need piirangud reeglina sedavõrd ulatuslikud, et oleksid käsitatavad sundvõõrandamisena. Looduskaitsepiirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses (TlnRnK otsused nr 3-15-2538, p 15; 317-131, p 16; Riigikohtu otsus nr 3-16-245, p 26). Kinnisasjale looduskaitse eesmärgil piirangute seadmisel säilib omanikul faktiline käsutusõigus ja piiratud ulatuses ka kasutusõigus. 6) Kaitstaval loodusobjektil asuva või kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigile omandamine ei ole olemuselt omandiõiguse piirang, vaid täiendav õigus, mis on loodud kinnisasja omanike olukorra hõlbustamiseks. Tagamaks kõikide looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanike võrdne kohtlemine looduskaitseliste piirangute hindamisel, on seadusandja LKS § 20 lg-ga 3 pidanud vajalikuks volitada Vabariigi Valitsust kehtestama ühtsed kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Need kriteeriumid ei sea iseenesest piiranguid omandiõiguse realiseerimisel, vaid tegemist on tingimustega, millisel juhul leiab riik, et kinnisasja omaniku õigused kinnisasja sihtotstarbeliselt kasutada on avalikes huvides sedavõrd piiratud (mis ühtlasi tähendab ka seda, et kinnisasjal paiknevad loodusväärtused on olulised), et piirangute kompenseerimine riigivara arvelt on õigustatud ja kinnisasja omandamine riigile põhjendatud. Kuna kinnisasja suhtes piirangute seadmine sõltub otseselt kinnisasja ökoloogilisest väärtustest, peab ka omandamine toimuma vaid looduskaitse kaalutluste põhjal. Vabariigi Valitsus on öelnud oma seisukoha ala olulisuse kohta kaitstavat objekti kaitse alla võttes. Seega on Vabariigi Valitsus ka pädev kehtestama kriteeriumid, millistel juhtudel loetakse alale kehtestatud kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ja millistel juhtudel mitte. Eeltoodut arvestades ei ole määrusega nr 242 kriteeriumite, mille alusel loetakse kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratuks LKS § 20 lg 1 tähenduses, kehtestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele vastuolus PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ega ka PS § 32 lg-ga 2. Kriteeriumid ei ole ka sisuliselt vastuolus LKS sätestatud looduskaitse põhimõtete ja eesmärkidega, on proportsionaalsed ning kõikide huve võrdselt arvestavad.
KOHTU PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et X kaebused ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
10.Kaebaja vaidlustab kliimaministri käskkirjasid, millega keelduti riigile omandamast kaebaja omandis olevat Aadu kinnistut (kt 89001:002:0129), Lillebergi-Uuetoa katastriüksust (kt 89001:002:0142), Roosimäe katastriüksust I (kt 89001:002:0126) ja Roosimäe katastriüksust II (kt 89001:002:0127). Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Aadu kinnistu ning Lillebergi-Uuetoa ja Roosimäe katastriüksused asuvad tervikuna Prangli hoiualal, mis on moodustatud Vabariigi Valitsuse 16.06.2005 määrusega nr 144 „Hoiualade kaitse alla võtmine Harju maakonnas“ (määrus nr 144). Määruse nr 144 § 1 lg 1 p 16 kohaselt on Prangli hoiuala kaitse-eesmärkideks nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I lisas nimetatud elupaigatüüpide: karide (1170), väikesaarte ning laidude (1620), rannaniitude (1630*), püsitaimestikuga liivarandade (1640), metsastunud luidete (2180), kanarbiku ja kukemarjaga kuivade liivanõmmede (2320) ning kadastike (5130) kaitse. Hoiuala kaitsekord on sätestatud LKS §-de 32 ja 33 alusel.
11.Pooltel on vaidlus selles, kas vastustaja on õiguspäraselt leidnud, et hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, sh kas keeldumisel aluseks võetud määruse nr 242 § 31 lg 4 on kooskõlas PS-ga.
6(12)
3-23-1392
12.LKS § 20 lg 1 sätestab, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. LKS § 20 lg 11 kohaselt ei omanda riik kinnisasja LKS §-s 20 sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta, v.a p-des 1–4 sätestatud juhul. Vaidlust ei ole selles, et praegusel juhul on nii Aadu kinnistu, Lillebergi-Uuetoa katastriüksuse kui ka Roosimäe katastriüksuste osas täidetud LKS § 20 lg 11 p-s 3 sätestatud erand, mille kohaselt on kinnisasja riigile omandamine iseenesest lubatav – kaebaja omandas kõnealused kinnisasjad oma abikaasalt kinkelepingu alusel ning kaebaja abikaasa omandas need kinnistud enne Prangli hoiuala kaitse alla võtmist (15.05.2003). Seega lähtus vastustaja õigesti sellest, et kõnealuste kinnisasjade puhul oli täidetud nende riigile omandamise esmane eeldus.
13.Vastustajal tuli seega järgnevalt hinnata, kas hoiuala kaitsekord piirab oluliselt kinnistute sihtotstarbelist kasutamist LKS § 20 lg 1 mõttes. Seejuures volitab LKS § 20 lg 3 Vabariigi Valitsust määrusega kehtestama kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Vastav kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242. Määruse nr 242 § 31 lg 4 kohaselt ei piira hoiualal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui: kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias „küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks (p 1) või hoonestamata kinnisasi on elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega ja hoiuala valitseja ei anna nõusolekut ehitise püstitamiseks (p 2). Määruse nr 242 § 31 lg 6 p 3 kohaselt ei piira ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjal on keelatud ehitamine. Sama paragrahvi lõike 7 kohaselt on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast.
14.Asjas ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1) Aadu kinnistu sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning selle kõlvikuline koosseis on 1276 m2 ulatuses looduslik rohumaa, 339 m2 ulatuses metsamaa ja 17 076 m2 ulatuses muu maa. Seega valdavas ulatuses (s.o 91,4% kinnisasja pindalast) on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega muu maaga, millel on valdavalt terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud (5130); 2) Lillebergi-Uuetoa katastriüksuse sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning selle kõlvikuline koosseis on 81 m2 ulatuses haritav maa, 1261 m2 ulatuses looduslik rohumaa ja 2314 m2 ulatuses muu maa. Seega valdavas ulatuses (63,3% kinnisasja pindalast) on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega muu maaga, millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslikud kooslused: rannaniidud (1630*) ja kadastikud (5130); 3) Roosimäe katastriüksuse I sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning selle kõlvikuline koosseis on 343 m2 ulatuses looduslik rohumaa, 28 m2 ulatuses metsamaa ja 1608 m2 ulatuses muu maa. Seega valdavas ulatuses (81,3% kinnisasja pindalast) on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega muu maaga, millel on terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud (5130); 4) Roosimäe katastriüksuse II sihtotstarve on 100% maatulundusmaa ning selle kõlvikuline koosseis on 2042 m2 ulatuses metsamaa ja 1634 m2 ulatuses muu maa. Seega valdavas ulatuses (55,5% kinnisasja pindalast) on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega 7(12)
3-23-1392
metsamaaga, millel on peaaegu terves ulatuses inventeeritud poollooduslik kooslus kadastikud (5130). 25.04.2023 toimunud paikvaatlusel tuvastas KeA, et katastriüksus vastab elupaiga kadastikud (5130) tunnustele ning katastriüksuse põhjaosas on säilinud kadastik, kuid keskosas on kadastik üle kasvanud keskealiseks puistuks. 14.1 Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt ei ole Aadu kinnistu, Lillebergi-Uuetoa katastriüksus ja Roosimäe katastriüksus I elamumaa, ärimaa ega tootmismaa sihtotstarbega kinnisasjad. Kõikide nimetatud kinnisasjade puhul on tegemist valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega muu maaga. Seega ei kohaldu nende osas määruse nr 242 § 31 lg 4 p-des 1 ja 2 sätestatud erandid, mille puhul loetakse, et hoiualal piirab kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, ning vastustaja lähtus õigesti üldreeglist, et hoiuala kaitsekord ei piira kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. 14.2 Kaebajale kuuluv Roosimäe katastriüksus II on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millisel juhul loetakse määruse nr 242 § 31 lg 4 p 1 kohaselt hoiualal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kui sellel paikneb nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, 22.07.1992, lk 7–50) lisas 1 nimetatud esmatähtis elupaigatüüp, kasvava metsa vanuseline koosseis on valdavalt kategoorias „küps” ning hoiuala valitseja ei anna nõusolekut metsaraieks. Vaidlust ei ole, et KeA on tuvastanud, et katastriüksuse keskosas on kadastik üle kasvanud keskealiseks puistuks ning hoiuala valitseja annab nõusoleku katastriüksusel metsaraieks. Eeltoodust tulenevalt ei kohaldu ka selle katastriüksuse osas määruse nr 242 § 31 lg 4 p-des 1 ja 2 sätestatud erandid ning vastustaja lähtus õigesti üldreeglist, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Eeltoodut ei väära pelgalt see, et kaebaja ei ole huvitatud metsaraiest oma kinnistul. Määrav on see, et kaebajal on võimalus oma kinnisasja valdavas ulatuses sihtotstarbeliselt kasutada.
15.Kohus selgitab, et maakatastriseaduse (MaaKatS) § 2 p-st 9 tulenevalt tähendab kinnistu sihtotstarve avaliku võimu poolt antud luba kasutada kinnistut teatud otstarbel või eesmärgil. Isikul ei saa tekkida õiguspärast ootust, et talle antakse luba kasutada kinnistut määratud sihtotstarbest erinevalt. Kaebaja kinnisasjade sihtotstarve on 100% maatulundusmaa (MaaKatS § 181 lg 9). Maatulundusmaa sihtotstarbeline kasutus hõlmab ka sellel asuvate poollooduslike koosluste hooldamist, näiteks rohumaa ja muu maa kõlviku kasutamist niitmiseks või karjatamiseks ning metsamaa kõlviku kasutamist metsaraieks. LKS § 20 lg-s 1 sätestatud eelduse – s.o (hoiu)ala kaitsekord piirab oluliselt hoiualal asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist – täitmise hindamisel tuleb lähtuda kinnistu olemasolevast sihtotstarbest. See tähendab, et hinnata tuleb, kas kinnisasja omanikul on hoiualal kehtiva kaitsekorra tõttu oluliselt takistatud enda kinnisasja kasutamine vastavalt olemasolevale sihtotstarbele. Kaebaja plaanitud suvemajade ehitamist maatulundusmaale ei saa vaadelda maatulundusmaa sihtotstarbelise kasutamisena, mistõttu ei ole maatulundusmaal ehitamise keeld vaadeldav kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piiramisena (vt ka määrus nr 242 § 31 lg 6 p 3). Ehitamise keelamist saaks käsitleda maa sihtotstarbelise kasutamise piiramisena elamumaa, ärimaa või tootmismaa sihtotstarbega kinnistu puhul, millisel juhul saab kinnistu omanikul tulenevalt kinnistu sihtotstarbest olla tekkinud põhjendatud ootus, et tal on võimalik kinnistu vastavalt selle sihtotstarbele hoonestada. Kuna kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjadele suvilate ehitamiseks, on kaebaja väited riigi poolt tema õigustatud ootuste rikkumise kohta asjakohatud. Kaebaja on ebaõigesti võrdsustanud kinnistu sihtotstarbelise kasutamise ja kinnistu kasutamise soovitud eesmärgil (turismindus). Kui kinnistul paiknevad kaitstavad loodusväärtused ei too kaasa olulisi kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid ning looduskaitseliste eesmärkide täitmiseks pole 8(12)
3-23-1392
tingimata vajalik, et konkreetne kinnisasi oleks riigi omandis, ei ole riigil kohustust eraomandis olevat kinnistut omandada. Kohus rõhutab seejuures, et LKS ega määrus nr 242 ei nõua, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangute olulisust tuleks sisustada lähtudes sellest, millises ulatuses vähendavad looduskaitselised piirangud kinnistu turuväärtust (välistavad võimaliku tulu saamise). Looduskaitseliseks eesmärgiks ei ole kinnistuomanikule võimalikult suure tulu tagamine (vt Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.2011 otsus nr 3-10-1258, p 15). Ka tingimus, mille kohaselt riik ei omanda kinnisasja, kui enam kui 50% kinnisasjast on sihtotstarbeliselt vähemalt mingisugusel viisil maatulundusmaana kasutatav, ei kaldu LKS eesmärgist kõrvale (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2023 otsus nr 3-21-788, p 13).
16.Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja on LKS § 20 lg-s 1 sätestatud eelduste kontrollimisel lähtunud tema kinnistute osas ekslikest andmetest või tõlgendanud asjakohaseid õigusnorme vääralt. Samas on kaebaja seisukohal, et PS-ga on vastuolus määruse nr 242 § 31 lg 4 osas, milles see sätestab, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Kaebaja arvates välistab see võimaluse hinnata kinnistul olevate piirangute olulisust ning juhul, kui viidatud säte näeks ette kohustuse olulist piirangut igakordselt kontrollida, oleks ka käesolev kohtulahend teistsugune. Kaebaja leiab, et praegusel juhul on tema kinnisasjade kasutamine sisuliselt välistatud ja seega on tegemist faktilise sundvõõrandamisega. 16.1 Kohus ei nõustu kaebajaga ning leiab, et vastustaja poolt määruse nr 242 järgimine ei ole kaebaja puhul jõudnud PS-ga vastuolus oleva olukorrani. LKS § 1 määratleb selle seaduse eesmärkidena looduse kaitsmise selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (p 1); kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamise (p 2); loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamise (p 3). LKS § 20 lg 1 kohaselt omandab riik üksnes sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. LKS § 20 lg-s 3 sätestatud volitusnormiga on seadusandja delegeerinud täitevvõimu pädevusse otsustamise muu hulgas selle üle, milliste konkreetsete kriteeriumidega sisustada tingimus, et kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt Riigikohtu 20.10.2009 otsus nr 3-4-1-14-09, p 34; 25.06.2009 otsus nr 3-4-1-3-09, p 19; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p-d 36, 37; 13.06.2005 otsus nr 3- 4-1-5-05, p 9), et PS § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 väljendatud üldisest seaduse reservatsiooni põhimõttest ega seda konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest ei tulene, et põhiõiguste piirangud ei saa ühelgi juhul sisalduda seadusest alamalseisvas õigusaktis. Oluline on esmajoones see, et täitevvõim ei astuks üle temale seadusandja poolt antud volituse piiridest ega asuks reguleerima küsimusi, mida volitus ei hõlma. Volitusnorm peab seejuures ka ise olema õigusselge ja nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseaduspärane, muu hulgas ei saa seadusandja täitevvõimule delegeerida seda, milleks PS kohustab seadusandjat ennast. Praegusel juhul ei piirata määrusega nr 242 täiendavalt kaebaja kinnistute valdamist, kasutamist ega käsutamist, vaid omandi kitsendused tulenevad siiski otseselt LKS-st ja hoiuala kaitsekorrast. Määrus nr 242 reguleerib üksnes seda, milliste olemasolevate kitsenduste või nende kogumi esinemise ja ulatuse korral tuleb kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine lugeda oluliselt piiratuks. Selliste ühtsete kriteeriumite kehtestamine oli muu hulgas kantud eesmärgist tagada looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omanike võrdne kohtlemine. Kohtule ei nähtu, et määruses nr 242 sätestatud kriteeriumid kalduksid eelpool väljatoodud LKS eesmärgist kõrvale ja oleks vastuolus LKS §-ga 20. Vabariigi Valitsus on määruse nr 242 kehtestamisel juhindunud seadusandja poolt sätestatud volitusnormist ja regulatsiooni eesmärkidest. 16.2 LKS § 20 lg-t 1 ja määrust nr 242 tuleb tõlgendada nende koosmõjus ja vastastikkuses seoses. Praegusel juhul ongi vastustaja LKS § 20 lg-st 1 juhindudes hinnanud, kas kaebaja 9(12)
3-23-1392
kinnistute sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, võttes seejuures aluseks määruses nr 242 sätestatud kriteeriumid. Määruse nr 242 § 31 lg 4 kohaselt ei piira hoiualal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud sama lõike punktides 1 ja 2 sätestatud juhtudel. Isegi kui eelviidatud sõnastuses õigusnorm ei kehtiks, tuleks vastustajal kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangute hindamisel võtta aluseks kinnisasja olemasolev sihtotstarve ning lähtuda muu hulgas tingimusest, et kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine ei ole oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast (vt määruse nr 242 § 31 lg 7). Seejuures ei oma tähtsust kinnisasja väärtuse muutumine (vt Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 3-10-1258, p 15). Ka PS § 32 kaitseb vaid olemasolevat vara (sh nõudeid), mitte lootust või võimalust vara saada. Kohtule ei ole eeltoodu valguses äratuntav, mil moel saaks vastustaja jõuda kaebaja kinnistute riigile omandamise menetluses teistsugusele tulemusele (s.o otsusele kaebaja kinnistud riigile omandada), kui ei kehtiks määruse nr 242 § 31 lg-s 4 sätestatud üldreegel, et hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning vastustajal tuleks hinnata kaebaja kinnistul piirangute olulisust ilma eeltoodud sätet aluseks võtmata. Kaebaja ei tugine antud juhul sellele, et tal poleks oma kinnistuid mingilgi määral võimalik kasutada vastavalt maatulundusmaa sihtotstarbele, vaid leiab, et kuna ta ei saa kinnistuid hoonestada, on kinnistute kasutamine sisuliselt võimatu. Selline lähenemine ei ole korrektne, kuna piirangute olulisuse hindamisel ei tule lähtuda sellest, kas omanikul on takistatud kinnistu kasutamine talle meelepärasel viisil. Arvestades, et kaebaja kinnistute puhul on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega kinnisasjadega ning hoiuala kaitsekorrast tulenevad piirangud neil on olulised vähemal kui 50% ulatuses kinnisasjast, ei tooks ka määruse nr 242 § 31 lg-st 4 mitte lähtumine kaasa olukorda, kus riik peaks kaebaja kinnistud igal juhul omandama. Riik ei pea omandama hoiualal asuvaid maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistuid põhjusel, et kinnistu omanik ei saa neile turisminduse eesmärgil suvemaju püstitada.
17.Eeltoodut arvestades on alusetud kaebaja väited, nagu tema kinnistud oleksid sisuliselt sundvõõrandatud. Omandiõiguse teostamine (omandi vaba kasutamine) on demokraatlikus ühiskonnas, kus tuleb tagada ka teiste ühiskonnaliikmete õiguste ja üldiste huvide kaitse, alati teatud määral piiratud või kitsendatud. Muu hulgas võib omandi vaba kasutamine olla kitsendatud looduskaitselistel eesmärkidel, kohustades kasutama vara ainult teatud moel või hoiduma vara teatud moel kasutamisest. Riigikohus on 11.10.2007 otsuses nr 3-3-1-37-07 (p 10) asunud seisukohale, et üldjuhul ei takista maa eraomandis olemine kehtestatud keskkonnakaitserežiimi täitmist ning LKS-st ei tulene, et kaitsealasse kuuluv maa peaks olema tingimata riigi omandis. Ka LKS praegu kehtivast redaktsioonist ei tulene, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks kuuluma riigile. Kehtiv õigus ei näe ette loodukaitseliste piirangute kehtestamisega samaaegselt kinnisasja omandamise küsimuse otsustamist, kuna looduskaitselise piirangu seadmine ei ole samastatav kinnisasja sundvõõrandamisega. 17.1 Riigikohus on 12.11.2018 otsuse nr 3-16-812 p-s 13 selgitanud LKS ja kinnisasja sundvõõrandamist reguleeriva seaduse (praegusel juhul KAHOS) kohaldamise vahekorda: riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh ka juhul, kui kinnisasjale kehtestatud looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse teostamise võimalusest. LKS §-s 20 sätestatud looduskaitsealuse kinnisasja riigi poolt omandamise menetlus ei ole ette nähtud sundvõõrandamise olukorra tarbeks. Looduskaitseseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seaduse eelnõu nr 289 seletuskirjas on märgitud, et LKS § 20 menetlus on ette nähtud olukordadeks, kus piirangud on küll olulised, kuid mitte sedavõrd, et oleksid käsitatavad de facto sundvõõrandamisena. Viimasel juhul tuleks kohaldada kinnisasja sundvõõrandamise seadust ja seda juba maa looduskaitse alla võtmisel (seletuskirja lk 6).
10(12)
3-23-1392
Kaebajale kuuluvad kinnistud jäävad Prangli hoiualale. Hoiuala on elupaikade ja kasvukohtade kaitseks määratud ala, mille säilimise tagamiseks hinnatakse kavandatavate tegevuste mõju ja keelatakse ala soodsat seisundit kahjustavad tegevused (LKS § 4 lg 3). Hoiualal on keelatud nende elupaikade ja kasvukohtade hävitamine ja kahjustamine, mille kaitseks hoiuala moodustati ning kaitstavate liikide oluline häirimine, samuti tegevus, mis seab ohtu elupaikade, kasvukohtade ja kaitstavate liikide soodsa seisundi (LKS 32 lg 2). Kaitstava loodusobjekti poollooduslike koosluste esinemisaladel on vajalik nende ilmet ja liigikoosseisu tagav tegevus, nagu niitmine, loomade karjatamine, puu- ja põõsarinde kujundamine ja harvendamine või raadamine, mille ulatus määratakse hoiualadel kaitsekorralduskavaga, teistel kaitstavatel loodusobjektidel kaitse-eeskirjaga (LKS § 17 lg 1). Kaitseala, hoiuala või püsielupaiga poollooduslike koosluste säilimiseks kaitse-eeskirjaga, kaitsekorralduskavaga ja liigi kaitse või elupaiga tegevuskavaga määratud vajaliku töö tegemiseks makstakse loodushoiutoetust (LKS § 18 lg 1). Kaebaja kinnistud on maatulundusmaa sihtotstarbega ning neil on kooslusena esindatud kadastikud (Aadu kinnistul ja Lillebergi-Uuetoa katastriüksusel lisaks ka rannaniidud). Prangli hoiuala kaitsekorralduskava ei välista hooldustööde tegemist rannaniitude ja kadastike esinemisaladel. Näiteks elupaigatüübi kadastikud puhul on peetud vajalikuks mändide ja kaskede väljaraiet, kadastike hõrendamist ja karjatamist (lk 21, 52). Poollooduslike koosluste hooldamine on samuti maatulundusmaa sihtotstarbeline kasutamine ning osas, milles kaitsekorralduskava ja hoiuala valitseja seda võimaldab, ei saa lugeda kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiratuks. Seda ka juhul, kui kinnisasja omanik ise kinnisasja sellisel viisil ei kasuta või ei soovi kasutada. Kui kinnisasja valdaja ei nõustu kaitsekorralduskavaga määratud vajalikku tööd tegema, peab ta võimaldama hoiuala valitsejal seda tööd korraldada (vt LKS § 17 lg 8). 17.2 Kaebaja ei ole kinnistutele seatud piirangute tõttu jäänud ilma omandist. Tema omandile on küll seatud piirangud, kuid need ei välista kinnisasjade valdamist, kasutamist ja käsutamist täielikult. Seega pole antud juhul tegemist olukorraga, kus seadusega on nähtud ette sedavõrd ulatuslikud avalik-õiguslikud kitsendused, mis ei võimalda kinnisasjade otstarbekohast kasutamist. Õigusaktidest tulenevad kitsendused küll mõjutavad kinnistute kasutamist, kuid kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist need võimatuks ei muuda. Seetõttu ei kujuta kehtestatud looduskaitselised piirangud endast ka kinnisasja faktilist sundvõõrandamist PS § 32 lg 1 tähenduses. Tegemist on omandikitsendusega PS § 32 lg 2 teise lause mõttes. Riigikohus on asjas nr 3-21-5 määruse nr 242 osas muu hulgas selgitanud järgmist: „Looduse kaitsmine on riigi põhiseadusest tulenev ülesanne ning ühtlasi igaühe kohustus. PS § 5 sätestab, et Eesti loodusvarad ja loodusressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. PS § 53 järgi on igaüks kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Looduskaitseliste piirangute kehtestamist õigustab tugev üldine huvi ja isiku kohustus looduskaitselisi piiranguid taluda on üldjuhul kõrge. Looduskeskkond on pidevas muutumises ja seetõttu võivad muutuda ka looduse kaitsmiseks vajalikud meetmed või nende rakendamise ulatus. Selliste meetmete rakendamise vajadust tulevikus ei ole võimalik täielikult ette näha ning kogu vastutust nendega kaasnevate omandikitsenduste eest ei saa asetada riigile. PS § 32 lõike 2 kolmas lause näeb omanikule ette talumiskohustuse, keelates kasutada omandit üldiste huvide vastaselt.“ Kuna õigusaktidest tulenevad kitsendused ei muuda kaebaja kinnisasjade sihtotstarbelist kasutamist sisuliselt võimatuks, tuleb kaebajal kinnisasjadel kehtivaid looduskaitselisi piiranguid üldistes huvides taluda. Kaebaja omandipõhiõigust ei ole riivatud rohkem, kui seda õigustab talumiskohustus üldistes huvides. Kõik kaitsekorraga alad ei pea ega saagi kuuluda riigi omandisse. Muu hulgas on KAHOS § 4 lg-s 2 sätestatud põhimõte, mille kohaselt kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta. 11(12)
3-23-1392
17.3 Taotlust õigusnormi põhiseadusvastaseks tunnistamiseks ei ole alust rahuldada, kui norm ei ole viinud põhiseaduse rikkumiseni konkreetses kohtuasjas. Praegusel juhul ei ole määruse nr 242 § 31 lg 4 järgimisel kaebaja puhul jõutud PS-ga vastuolus oleva olukorrani. Tingimus, mille kohaselt hoiualal ei piira kaitsekord kinnisasja kasutamist oluliselt, ei ole vastuolus LKSi eesmärkidega ega PS § 32 lg-ga 2.
18.Kokkuvõttes leiab kohus, et vaidlusalused käskkirjad on õiguspärased ning nende tühistamiseks ei ole alust.
19.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.