Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar 22. märts 2024, Tartu 3-22-2309
Haldusasi
X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 11. september 2023. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja X Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. septembri 2023. a otsus muutmata.
2.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja A, B ja D nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. aprill 2024.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 2. augusti 2022 ettekirjutusega nr 4.1-16/37195-7 kaebajat tagasi maksma talle alusetult makstud perehüvitis 11 806,10 eurot.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi SKA 2. augusti 2022. a ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29. septembri 2022. a vaideotsuse nr 5.23/39424-2 tühistamine. Kaebuse kohaselt ei ole selge, kas ettekirjutuse allkirjastanud ametnik oli selleks pädev. Vajalik on välja selgitada, kas Šveitsi Konföderatsioonis Schwyzi kantonis arvestatud (mitte makstud) hüvitised on sarnased Eestis makstud perehüvitistega. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 4 kohaselt ei ole perehüvitise saamise õigust Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. SKA ei ole sellist järelepärimist Šveitsi pädevale asutusel teinud ega ka selgitanud, miks ta ei pea seda vajalikuks. Kaebaja on 28. veebruari 2022 vastuväidetes selgitanud, et Eestis temale
rahaliselt makstud ja Šveitsis tema elukaaslasele arvestatud (tema pensioni osana) osad ei ole samaliigilised. Ettekirjutusest nähtuvalt on kaebajale makstud lapse A eest lapsetoetust 60 eurot kuus kuni 30. juunini 2021, B eest lapsetoetust 60 eurot kuus kuni 30. juunini 2021. SKA poolt 12. märtsil 2021 saadetud e-kirjas on küll teatatud, et lõpetatakse A lapsetoetuse ja lapsehooldustasu maksmine alates
1.aprillist 2021, kuid ettekirjutusest ja vaideotsusest nähtuvalt on makseid teostatud kuni 30. juunini 2021. Seega on igati asjakohane, et rakendada tuleks ka riigipoolset tegemata jätmist. Kaebaja ja tema laste elukoht on kahes riigis. PHS § 4 lg-st 3 ei saa tuletada, et ka Eestis elaval residendil on õigus hüvitisele ainult sellel perioodil, millal ta tegelikult Eestis elab. Pigem tuleb viidatud sätteid tõlgendada selliselt, et kui elanik viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva, loetakse ta residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast ja temal tekib õigus saada perehüvitisi, seega muuhulgas ka vanemahüvitist. SKA kohaldas viidatud sätet kitsendavalt ja vähendas summat ainult selle perioodi eest, mille kohta kaebajal olid säilinud tõendid Eestis viibimise kohta. Arvestada oleks tulnud hüvitisi terve aasta lõikes. SKA nõuab alates 2015. a makstud summasid tagasi ühekordse maksena, mis ei ole ilmselgelt väidetava kohustuse tekkimise perioodi arvestades mõistlik tähtaeg.
3.Vastuses kaebusele vaidles vastustaja kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastustaja selgitas, et Šveitsist 27. mail 2021 saabunud vastuses kinnitatakse, et härra Y elab koos abikaasa X ja nende laste A ja B alates 1. augustist 2014 kantonis Scwyz ning et enne seda elas pere kantonis Zürich. Samuti kinnitatakse, et Y saab perehüvitisi alates 1. augustist 2014 Schwyz Ausgleichskassest. Lisatud dokumendis on perioodide kaupa ära näidatud kummagi lapse eest makstud toetused (kinderzulage – lastetoetus, geburtszulage – sünnitoetus). KA-le saabus 6. detsembril 2021 vastus ka Šveitsist Zürichi kantonist, milles kinnitati, et alates 1. aprillist 2013 Y töötab (st Šveitsis) ning ta on saanud sealt perehüvitisi (vormi E411 p-s 6.1 on toodud periood, millal Y oli tööalaselt tegev ning p-s 6.2 on toodud periood, mille eest maksti talle perehüvitisi ning mis summas kuus). Kaebaja perel oli ja on õigus saada perehüvitisi Šveitsist, sest pere elab seal ning lisaks pereisa töötab seal. Samuti on Šveitsi pädev asutus kinnitanud perehüvitiste maksmist perele. Järelikult maksis Eesti kaebajale alusetult perehüvitisi. Haldusmenetluses ei ole leidnud tuvastamist kaebaja ja tema laste elamine Eestis, v.a ettekirjutuses välja toodud perioodil 8. juuli 2019 kuni 7. jaanuar 2000. Seega kohaldub pere suhtes ülejäänud perioodil Šveitsi siseriiklik õigus perehüvitiste maksmise osas ning Eesti riigil puudus alus perehüvitiste maksmiseks perele, kes Eestis ei ela. Rahvastikuregister on üheks andmeandjaks perehüvitiste maksmisel ning rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja tema laste elukohaks jätkuvalt Eesti Vabariik ning seetõttu sai ka võimalikuks kaebajale perehüvitiste maksmine, kuigi tal selleks õigust ei olnud.
HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
4.11. septembri 2023. a otsusega Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata.
5.Halduskohus selgitas, et tulenevalt HKMS § 158 lg 2 ls-st 2 ei saa vaidlustatud haldusaktide õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta asjaolusid ja tõendeid, mis ilmnesid pärast haldusakti andmist. Seetõttu ei ole asjas tähtsust, et Šveitsi Konföderatsiooni Sotsiaalkindlustusamet on 8. märtsil 2023 laste isale esitanud arve, milles olid kajastatud tasaarvestused laste isa pensionifondi maksete ja lastetoetuste vahel (dtl 287, 289-291, tõlge dtl 292-293) ega Šveitsi Konföderatsiooni pädeva asutuse 20. märtsi 2023. a vastusel.
6.Asja materjalidest nähtub, et Šveitsi Konföderatsioonist SKA-le saabunud info kohaselt on kaebaja perele määratud täismääras perehüvitisi lapse A kasvatamise eest summas 200CHF/192,66 eurot perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2014, summas 210CHF/202,30 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2016, summas 220CHF/211,93 eurot kuus 1. jaanuar 2017 kuni 31. detsember 2020, summas 230CHF/221 eurot kuus alates 1. jaanuar 2021, lapse B kasvatamise eest summas 220CHF/211,93 eurot kuus perioodil 1. mai 2019 kuni 31. detsember 2020, summas 230CHF/211,93 eurot kuus alates 1. jaanuar 2021. Samuti nähtub asja materjalidest, et kaebajale on SKA kaudu makstud perehüvitisi järgmiselt: lapse A eest lapsetoetust summas 19,18 eurot kuus perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2014, summas 45 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2015 kuni 31. detsember 2015, summas 50 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2016 kuni 31. detsember 2017, summas 55 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2018 kuni 31. detsember 2018, summas 60 eurot perioodil 1. jaanuar 2019 kuni 30. juuni 2021, lapsehooldustasu summas 38,35 eurot kuus perioodil 13. oktoober 2014 kuni 30. aprill 2016, summas 19,18 eurot perioodil 12. november 2020 kuni 31. märts 2021, vanemahüvitist summas 320 eurot kuus perioodil 1. august 2013 kuni 31. detsember 2013, summas 355 eurot kuus perioodil 1. jaanuar 2014 kuni 12. oktoober 2014; lapse B eest perehüvitist lapsetoetust summas 60 eurot kuus perioodil 12. mai 2019 kuni 30. juuni 2021, lapsehooldustasu summas 38,36 eurot kuus perioodil 12. november 2020 kuni 30. juuni 2021, vanemahüvitist summas 500 eurot kuus perioodil 12. mai 2019 kuni 30. juuni 2021.
7.Rahvastikuregistri andmetel on kaebaja ja tema laste elukoht Eestis. Laste isa Y elukohaks on rahvastikuregistri andmetel Zürich, Šveits. PHS § 8 lg-st 3 tulenevalt oli vastustajal perehüvitiste määramise ja maksmise üle otsustamisel lisaks RRS-is sätestatud andmetele õigus lähtuda ka muudest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine.
8.Kaebaja selgitusel (dtl 52) elab poeg alates 2020. a septembrist isaga Šveitsis ja käib seal koolis, aga kaebaja koos tütrega elas Eestis, kuid plaanis augustis või septembris 2021. a samuti Šveitsi elama asuda. Šveitsist 27. mail 2021 SKA-le saabunud vastuse kohaselt elab Y koos abikaasa X ja nende lastega alates 1. augustist 2014 kantonis Schwyz. Enne seda elas pere kantonis Zürich. Samuti kinnitati, et Y saab perehüvitisi alates 1. augustist 2014 Schwyz Ausgleichskassest. SKA-le esitatud dokumendis on perioodide kaupa ära näidatud kummagi lapse eest makstud ja tulevikus makstavad toetused Šveitsis. SKA-le saabus 6. detsembril 2021 vastus ka Šveitsist Zürichi kantonist, milles kinnitati, et alates 1. aprillist 2013 Y töötab (st Šveitsis) ning ta on saanud sealt perehüvitisi (vormi E411 p-s 6.1 on toodud periood, millal Y oli tööalaselt tegev ning p‐s 6.2 on toodud periood, mille eest maksti talle perehüvitisi ning mis summas kuus).
9.PHS § 1 lg 3 sätestab, et kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldatakse perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (põhimäärus). Põhimääruse kohaselt on Euroopa Liidu perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel esmaseks maksjaks lapsevanema(te) töötamise riik. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul, kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Kuna laste isa töötab Šveitsis ning kaebaja ei tööta Eestis ega ole töötuna arvel, kohaldub põhimääruse art 68 lg 1 punkt a. Esmane perehüvitiste maksja on seega Šveits.
10.Ettekirjutuses selgitas vastustaja, et praegusel juhtumil on tegemist nii riigi kui kaebaja kohustuse täitmata jätmisega. Sellest tulenevalt loobus vastustaja perioodi 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 eest alusetult makstud perehüvitise tagasinõudmisest. Vaideotsuses aga märkis vastustaja, et nimetatud perioodi osas on nõue aegunud. Kuigi on ilmselge, et kaebaja võiks teada, mis põhjusel loobub riik perioodi 1. august 2013 kuni 28. veebruar 2015 perehüvitise tagasinõudmisest, ei tingi selline vastuolulisus haldusakti tühistamist.
Haldusaktiga on kaebajale esitatud perehüvitiste tagasinõue seoses SKA poolt kaebajale ajavahemikus 1. märts 2015 kuni 31. juuni 2021 makstud perehüvitistega.
11.Hüvitise tagasinõudmise nõue ei ole aegunud. SÜS § 35 lg 1 sätestab, et hüvitise andmiseks alusetult tehtud kulutuste tagasinõudmisele ja tasaarvestamisele kohaldatakse TsÜS-is aegumistähtaegade kohta sätestatut. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Sama sätte lg 2 kohaselt aegub alusetust rikastumisest tulenev nõue hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest.
12.Selleks, et otsustada tagasinõude perioodiline tagastamine muus summas kui 100 eurot kuus (mille kohta on vastustaja avaldanud, et see summa on liiga väike), peab kaebaja esitama oma sooviavalduse või nõusoleku, vastasel juhul ei ole tegemist kokkuleppega. Igakuine summa selgub võttes arvesse tagastatavat summat, eelduslikku tagasimakse perioodi ning ka kaebaja pere olukorda.
13.Vaideotsuses ei ole võetud seisukohta vaides esitatud alternatiivsete nõuete kohta, kuid see ei ole takistanud kaebajal oma õiguste kaitsmist kohtus ega too kaasa kaevatud ettekirjutuse tühistamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
14.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et asja õigeks lahendamiseks oleks halduskohus pidanud hindama kaebaja poolt 27. juulil 2023 esitatud tõendeid. Neist tõenditest nähtub SKA poolt hea halduse põhimõtte jätkuv rikkumine. Täpsemalt on SKA kohtumenetluse ajal pöördunud ilma halduskohut ja kaebajat teavitamata Šveitsi riigi poole sooviga saada tagasi väidetavalt enammakstud summad. Nõustuda ei saa halduskohtuga, nagu ei oleks vastuolu ettekirjutuse ja vaideotsuse vahel piisav haldusakti tühistamise nõude rahuldamiseks. Aegumise ja diskretsiooni kohaldamise alused ja nende kohaldamise õiguspärasuse kontrollimismehhanismid on erinevad ja neid ei saa samastada. Mööda ei saa vaadata sellestki, et SKA-l ei ole õigust otsustada, millises osas ta esitatud vaide lahendab ja millise osa lihtsalt lahendamata jätab. Samuti ei saa nõustuda, et saamaks aru, kas haldusaktile on alla kirjutanud pädev ametnik, peab kaebaja asutuse kodulehe kaudu tutvuma ametniku ametijuhendiga ja sellest tulenevalt tegema ise järelduse, milline on ametniku pädevus. Kirjeldatud rikkumised kui mitte eraldi, siis vähemalt kogumis on piisavad, et tuua kaasa nii vaidlustatud ettekirjutuse kui ka vaideotsuse tühistamise. Kaebajal on mitu elukohta, so Eestis ja Šveitsis. PHS § 4 lõike 3 vähemalt sõnastusest ei tulene, et õigus Eestis toetust saada oleks siis, kui elukoht Eestis hõlmab mingi aastaaja, näiteks talv või suvi. PHS § 4 lõike 3 sõnastusest tuleneb üheselt, et perehüvitiste saamise õigus on Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, kui ta on resident tulumakseseaduse § 6 lõike 1 tähenduses. Viidatud sätte lõike 4 järgi perehüvitiste saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. Tulumaksuseaduse § 6 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik on resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeva. Isik loetakse residendiks tema Eestisse saabumise päevast. Viidatud sätteid tuleb tõlgendada nii, et kui tegemist on residendiga tulumaksuseaduse § 6 lõike mõttes, siis on temal õigus saada toetust terve aasta eest, mitte üksnes seaduses märgitud residendi staatuse saamise perioodi so 183 päeva eest.
Eestis makstud (pangakontole kantud hüvitis) ja Šveitsis ühele lapsevanemale pensioniosakuna arvestatav lisa ei ole oma olemuselt samaväärsed. Seega on ebaõiglane ja põhjendamatu halduskohtu otsuses punktis 21 märgitu, mille kohaselt on praegusel juhtumil saanud kaebaja pere hüvitisi täismääras kahest riigist samaaegselt.
15.Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb vastustaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.Apellatsioonkaebuse väited ja põhjendused ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Halduskohus on selgitanud peretoetuste maksmise põhimõtteid, kuid perekond on seotud mitme riigiga ning arusaadavalt põhjendanud, miks kaebajal ei olnud õigust saada lapsetoetusi Eesti Vabariigis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201 lg-le 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
17.Apellatsioonimenetluses leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuse ja vaideotsuse tegemisel, samuti ettekirjutuse täitmisel sedavõrd oluliselt rikkunud menetlusnõudeid, et see iseenesest tingib kaevatud haldusaktide tühistamise. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
18.Vastustaja toimingud ettekirjutuse täitmisel, s.h ettekirjutusega kaebajalt nõutava summa osas järelepärimise saatmine Šveitsi pädevale asutusele, täitmise korraldamiseks Šveitsi pädeva asutuse kaudu, ei saa mõjutada vaidlustatud haldusaktide õiguspärasust. Praeguse vaidluse lahendamisel pidi halduskohus hindama eelkõige seda, kas kaebajale on alusetult makstud vanemahüvitist ja lapsetoetust. Hinnangus tugines halduskohus põhjendatult põhimääruse art 68 lg 1 regulatsioonile. Selle kohaselt on toetuste maksmiseks kohustatud riigi väljaselgitamisel prioriteetsusjärjekord järgmine: esmalt õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel, teiseks õigused, mis saadakse pensioni saamise alusel, ja lõpuks elukohast tulenevad õigused. Riigi pädeva asutuse toimingud makstud toetuse tagasinõudmisel ei ole seega toetuse maksmiseks kohustatud riigi määramisel olulised. Halduskohus jättis seetõttu põhjendatult need asjaolud välja selgitamata ja tagastas kaebajale sellega seotud tõendid. Kui kaebaja hinnangul vastustaja on ettekirjutuse täitmisel rikkunud kaebaja õigusi, saab ta oma õigusi kaitsta teises menetluses näiteks keelamis-, kohustamis- või hüvitamisnõude esitamisega. Halduskohtul on õigus selleski, et haldusakti õiguspärasust tuleb hinnata haldusakti andmisel eksisteerinud asjaolude pinnal. Ei saa küll välistada, et hiljem tekkinud tõend võib tõendada haldusakti andmise asjaolusid. Praegu see aga nii ei ole, kuna kaebaja heidab vastustajale ette hea halduse põhimõtte rikkumist haldusakti täitmisel, s.o tegevust just pärast haldusakti andmist.
19.Nõustuda ei saa kaebajaga selleski, nagu sõltuks hinnang ettekirjutusega kaebajalt toetuse tagasinõudmise õiguspärasusele sellest, kas vastustaja loobus enne 28. veebruari 2015 makstud perehüvitiste tagasinõudmisest nõude aegumise või asjas toimunud riigipoolse eksimuse tõttu diskretsiooni rakendamise tõttu. Halduskohus möönis, et vaidlustatud ettekirjutuses ja vaideotsuses on vastustaja asunud selles küsimuses erinevatele seisukohtadele. Kohtumenetluses on SKA olnud järjekindlalt seisukohal, et tagasinõue ei ole aegunud. Halduskohus analüüsis seda küsimust otsuse punktis 26 ja leidis samuti, et nõue ka enne 28. veebruari 2015 makstud perehüvitiste osas ei ole aegunud. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja sellele järeldusele vastu vaielnud. Ka ringkonnakohus ei näe, et halduskohus oleks eksinud. Kokkuvõttes ilmneb seega, et kuigi vastustaja vaideotsuses ekslikult leidis, et tagasinõue on osaliselt aegunud, on ta ise ettekirjutuses tagasinõudest osaliselt loobudes põhjendatult selgitanud, et see otsus on tehtud kaalutlusõiguse alusel, arvestades ka riigi osa toetuse alusetus maksmises. Toetuse tagasinõudmisest osaline loobumine on kaebaja suhtes soodne otsustus. Seetõttu see otsustus iseenesest ei saa kahjustada kaebaja õigusi. Otsustus võiks
olla õigusvastane, kui vastavalt asjaoludele olnuks põhjendatud nõudest loobumine suuremas ulatuses. Kaebaja ei ole aga seda väitnud ega toonud esile põhjusi, miks tulnuks toetuse tagasinõudmisest loobuda suuremas ulatuses. Ka ringkonnakohtule ei ole teada, et vastustaja on tagasinõudeõigusest loobumisel jätnud mõne olulise asjaoluga arvestamata või andnud asjaoludele ilmselt vale kaalu ja seetõttu jõudnud ebaõige tulemuseni.
20.Asja lahendamisel ei ole määravat tähendust sellel, et vastustaja ei ole vaideotsuses analüüsinud ega otsesõnu lahendanud kaebaja alternatiivset taotlust teha uus otsus, milles loobuda täielikult tagasimakse nõudest; loobuda perioodi 1. august 2013 kuni 1. juuli 2021 eest alusetult makstud perehüvitiste tagasinõudest; või võimaldada tagasimakse osadena, s.o kuni 100 eurot ühes kuus. Vastustaja vaideotsuses esitatud seisukohtadest on arusaadav, et vastustaja ei ole pidanud võimalikuks kaebaja alternatiivsete taotluste rahuldamist. Seejuures on kaebaja ja vastustaja eelnevalt pidanud läbirääkimisi toetuse tagastamise tingimuste üle ning vastustaja on ka kohtumenetluses põhjendanud, miks toetuse tagastamisel perioodiliste maksetena ei ole 100 eurot kuus piisav summa. Ettekirjutusest ilmneb, et vastustaja jätkuvalt ei välista toetuse tagastamist osade kaupa, kuid ootab selleks ettepanekut kaebajalt. Ringkonnakohus ei näe, et kokkuleppe saavutamine selles osas oleks võimatu, kuna vastustaja on väljendanud valmisolekut toetuse tagastamiseks 150 euro kaupa kuus (dtl 150).
21.Samuti ei anna põhjust ettekirjutuse tühistamiseks asjaolu, et ettekirjutusest ei selgu selle allkirjastanud ametniku volitus teha otsustus toetuse tagasinõudmise kohta. Vaidlust ei ole, et SÜS § 31 lg 1 p-ga ? on hüvitise andjale pandud kohustus nõuda hüvitis tagasi juhul, kui hüvitise saamise õigus on lõppenud. Seega on SKA pädev asutus enda poolt määratud toetuse tagasinõudmise otsustamiseks. Vaidlustatud otsustuse tegi vastustaja ametnik teenistusülesandeid täites vastustaja nimel. Olukorras, kus kehtivas õiguses ei ole sätestatud, milline ametnik võib teha SKA nimel toetuse tagasinõudmise otsustuse, on vastustajal ulatuslik otsustusruum seadusest tulenevate ülesannete delegeerimiseks haldusorgani siseselt. Üldjuhul ei pea haldusakti adressaat seetõttu asuma kontrollima haldusorgani nimel otsustuse teinud ametniku volitusi, vaid võib usaldada haldusorgani nimel antud haldusakti kehtivust. Vastavalt haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p-le 3 toob haldusakti tühisuse kaasa üksnes välispädevuse rikkumine, s.t olukord, kus otsuse on teinud haldusorgan, mis ei ole selleks pädev. Vastavalt ka juhul, kui haldusakti andmisel on rikutud sisepädevuse reegleid, ei väära see haldusakti kehtivust ega kohustuslikkust. Praegusel juhul on halduskohus põhjendatult osutanud ettekirjutuse teinud ametniku ametijuhendile, millest nähtub ülesanne tegeleda toetuse tagasinõudmise küsimustega. Nendel asjaoludel ei näe ringkonnakohus, et ettekirjutuse tegemisel oleks vastustaja ametnik ületanud sisepädevust ka juhul, kui vastustaja ei ole vormistanud selleks eraldi volitust. SKA haldusorganina vastutab haldusakti allkirjastanud ametniku tegevuse ja eksimuste eest. Seetõttu ei kahjusta sisepädevuse jaotus kaebaja õigusi.
22.Olukorras, kus eelkirjeldatud küsimused eraldi ei saanud mõjutada kaevatava ettekirjutuse õiguspärasust, ei ole neil ka ühiselt mõju ettekirjutuse õiguspärasusele.
23.Kaebaja viitab veel siseriiklikule õigusele ja leiab, et sellest tulenevalt tulnuks vähemalt täpsemalt hinnata kaebaja Eestis elamise perioode ja kaebaja residentsust TuMS § 6 lg 1 tähenduses, lugedes ta õigustatuks saama perehüvitisi nende aastate eest, mil ta kvalifitseerus residendina. Halduskohus analüüsis põhjalikult siseriiklikku õigust (otsuse punktid 18-20) ja selle toimet kaebaja õigusele saada perehüvitis. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid siinkohal, pidades silmas, et kaebaja ei ole halduskohtu analüüsi ega järeldusi kahtluse alla seadnud. Samuti hindas halduskohus asjas kogutud tõendeid ning leidis, et kaebaja elukoha osas ei ole rahvastikuregistri andmed õiged ning lähtuda tuleb Šveitsi pädeva asutuse poolt edastatud tõenditest. Ka selles küsimuses ei ole kaebaja halduskohtu põhjendusi kahtluse alla seadnud, s.h ei ole kaebaja väitnud, Šveitsi pädeva asutuse edastatud andmed kaebaja ja tema perekonnaliikmete
elukoha osas oleks ebaõiged. Samas ei ole asja lahendamisel ka määrav, kui kaebaja on periooditi siiski Eestis elanud.
24.Nagu halduskohus märkis tuleb PHS § 1 lg 3 järgi juhul, kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, kohaldada perehüvitiste määramisel põhimäärust ((EÜ) nr 883/2004). Põhimääruse art 68 lg 1 p a järgi on toetuse maksmiseks kohustatud riigi määramisel esmaselt olulised õigused, mis saadakse töötamise või füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise alusel. Olukorras, kus kaebaja abikaasa on Šveitsis tegutsenud füüsilisest isikust ettevõtjana ja kaebaja ei ole Eestis töötanud ega olnud arvel töötuna, on perehüvitiste maksmise osas esmaseks maksjaks laste isa töötamise riik, s.o Šveits. Põhimääruse asjakohase sätte otstarbeks ongi vältida hüvitiste kattuvat maksmist, s.t olukorda, kus tulenevalt seotusest mitme riigiga, saab isik või perekond perehüvitisi samaaegselt mitmest riigist. Pere jagunemisel kahe riigi vahel maksab perehüvitisi see riik, kus lapsevanem töötab ning juhul, kui elukohajärgse riigi perehüvitised on suuremad, maksab viimane lisahüvitist. Seega ei mõjuta kaebaja ajutine Eestis elamine seda, et perehüvitiste maksmiseks kohustatud riigiks oli jätkuvalt Šveits.
25.Ringkonnakohus ei jaga kaebaja arusaama sellestki, nagu ei oleks kaebaja abikaasale Šveitsis määratud toetused käsitatavad perehüvitistena ega ole samaväärsed Eestis määratavate vanemahüvitise ja lapsetoetusega. Šveitsi pädeva asutuse esitatud andmetest (tõlge dtl 262-266) nähtub selgelt, et kaebaja laste eest on määratud ühekordne sünnitoetus ja igakuine lapsetoetus, mitte muud liiki toetus. Tõsi, Šveitsi pädeva asutuse andmetest ilmneb seegi, et perehüvitised tasaarveldatakse üldjuhul kord kvartalis hüvitiskassa sissemaksetega. Viimasest ei saa aga teha järeldust, et laste eest määratud toetused ei olegi perehüvitised. Toetuste tasaarvestamine isiku poolt hüvitiskassale tehtavate (pensioni-)maksetega ei muuda toetuste iseloomu ega tee neist kaebaja abikaasa pensionikindlustusmakseid või -toetusi. Kaebaja perekonna sissetuleku suuruse osas ei ole vahet, kas toetused maksti kaebaja abikaasale välja ja viimane omakorda tegi enda eest sissemaksed hüvitisekassale või need maksed tasaarveldati toetuse ulatuses. Mõlemal juhul on perekonna rahaline olukord paranenud määratud toetuse ulatuses, kuna tasaarvelduse korral on kaebaja abikaasa hoidnud kokku toetusele vastava summa hüvitisekassale maksete tegemisel. Oluline ei ole seegi, et perehüvitised määrati Šveitsis kaebaja abikaasale (mitte kaebajale) ja ka tasaarvestati kaebaja abikaasa maksetega hüvitisekassale. Ka Eestis makstakse perehüvitisi ühele vanematest. Erinevates riikides makstavate perehüvitiste kattuvust ei muuda olematuks see, kui kummaski riigis määratakse toetus erinevale vanemale. Põhimääruse art-s 68 reguleeritaksegi toetuste maksmist muu hulgas praeguse vaidluse asjaoludel.
26.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente apellatsioonimenetluses. Tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest menetluskulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.
27.HKMS § 175 lg-le 3 alusel asendab ringkonnakohus omal algatusel kohtuotsuse avaldamisel kaebaja ja teiste füüsiliste isikute nimed tähemärgiga kaebaja ja tema perekonnaliikmete isikuandmete kaitseks. /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.