X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 02.08.2022 ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 ja 29.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja MM
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 04.11.2022 määrus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta X määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.11.2022 määruse resolutsiooni punkt 2 haldusasjas nr 3-22-2309 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale ei saa esitada määruskaebust (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 252 lg 7, § 235 lg 1).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet (SKA) kohustas 02.08.2022 ettekirjutusega nr 4.1-16/37195-7 X (kaebaja) tagasi maksma alusetult makstud perehüvitis 11 806,10 eurot. Ettekirjutuse kohaselt tuleb nimetatud summa kanda hiljemalt ühe kuu jooksul ettekirjutuse kättesaamisest SKA arvelduskontole. Ettekirjutuses sisaldus hoiatus, et nõude tähtajaks tagastamata jätmise korral on SKA-l õigus anda ettekirjutus sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 32 lg-d 3 ja 6). SKA kaudu maksti kaebajale aastatel 2013–2021 lapsetoetust, lapsehooldustasu ja vanemahüvitist. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse juhul, kui pereliige elab või töötab Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriigis või Šveitsi Konföderatsioonis, perehüvitiste määramisel Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Euroopa majanduspiirkonna riikides ja
3-22-2309 Šveitsi Konföderatsioonis määratakse perehüvitiste maksmise prioriteetsus määruse nr 883/2004 art 67 ja art 68 lg-te 1 ja 2 alusel. Perehüvitiste maksmise prioriteetsuse määramisel on otsustav lapsevanema(te) töötamise riik. Töötamisega võrdsustatakse lapsehoolduspuhkusel viibimine ja töötusega seotud hüvitiste saamine. PHS § 3 lg 2 ja § 16 lg 1 ning määruse nr 883/2004 mõistes kuuluvad peretoetused, vanemahüvitis perehüvitiste hulka. Samaaegselt ei ole õigus saada ühe ja sama lapse eest kahe riigi perehüvitisi täies mahus. Šveitsi Konföderatsioonist SKA-le saabunud info kohaselt on kaebaja perele määratud täismääras perehüvitisi vanema lapse (poja) kasvatamise eest 192,66 eurot perioodil 01.08.2013–31.12.2014, 202,30 eurot kuus perioodil 01.01.2015–31.12.2016, 211,93 eurot kuus 01.01.2017–31.12.2020, 221 eurot kuus alates 01.01.2021, noorema lapse (tütre) kasvatamise eest 211,93 eurot kuus perioodil 01.05.2019–31.12.2020, 211,93 eurot kuus alates 01.01.2021. Laste isa töötab Šveitsis, kaebaja ei tööta Šveitsis ega Eestis ning ei ole Eestis arvel töötukassas. Seega on Šveitsi Konföderatsioon perehüvitise esmane maksja kaebaja poja kasvatamise eest alates 01.08.2013 ja tütre kasvatamise eest alates 01.05.2019. Perioodil 01.08.2013–30.06.2021 puudus kaebajal õigus perehüvitisele Eesti Vabariigis poja kasvatamise eest ja perioodil 12.05.2019–30.06.2021 tütre kasvatamise eest. Sünnitoetuse maksmist reguleerib PHS § 4 lg 4, mille kohaselt perehüvitise saamise õigust ei ole Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. Šveits on kinnitanud 25.05.2021 saadetud vormil, et on maksnud kaebaja tütre eest sünnitoetust 1000 Šveitsi franki. PHS § 32 on vanemahüvitise eesmärk tagada asendussissetulek isikule, kes kasvatab alla kolmeaastast last, ning soodustada töö- ja pereelu ühitamist. PHS § 33 lg 1 kohaselt on vanemahüvitise saamise õigus last Eestis kasvataval vanemal. Vanemahüvitist on Eestis makstud kaebaja tütre eest perioodil 12.05.2019–11.11.2020. Laps kolis Eestisse 12.07.2019, panga väljavõtete jm ning kaebaja selgituste põhjal saab kinnitada viibimist/elamist Eestis 08.07.2019–07.01.2020. Hilisemaid dokumente pole kaebaja esitanud. Seega perioodil 08.07.2019–07.01.2020 ei ole vanemahüvitise enammakset, kuna kaebaja ja laps elasid Eestis. PHS § 9 sätestab, et asjaoludest, mis mõjutavad perehüvitiste saamist või selle suurust, on toetuse taotleja kohustatud SKA-le viivitamata teatama, arvates nende asjaolude tekkimise päevast. Perioodil 2013–2017 viibis kaebaja Eestis ja Šveitsis koos pojaga vaheldumisi erinevatel perioodidel. Alates 2017. aasta sügisest on poeg elanud alaliselt isa juures Šveitsis, kus laps käis ka lasteaias. Abikaasa ja laps käisid ka mitmel korral Eestis, abikaasa ei ole Eestis alaliselt elanud. Tütre sünnile eelnenud 2018. a suvel ja sügisel ja 2019 a. kevadel oli kaebaja perekondlikel põhjustel palju üksinda Eestis, vahetult enne tütre sündi, aprilli lõpus 2019, naasis Šveitsi. Kaebaja esitas olemasolevad tõendid selle kohta, et elas koos tütrega Eestis ajavahemikus juulist 2019 kuni jaanuarini 2020. SKA-l on täita oluline roll nii hüvitise määramisel õiguslike aluste tuvastamisel kui ka selgituskohustust täites. Ei saa eeldada, et taotleja teab alati täpselt, millele tal on õigus ning millele mitte, kuid ka toetuse saajal endal on kohustus teatada asjaoludest, mis toovad kaasa määratud perehüvitise maksmise lõpetamise. Praegusel juhul on tegemist nii riigi kui ka inimese enda kohustuse täitmata jätmisega. Seega loobub SKA perioodi 01.08.2013– 28.02.2015 eest alusetult makstud perehüvitise tagasinõudmisest. Makstud perehüvitis kuulub aga tagasinõudmisele perioodi 01.03.2015–30.06.2021 eest alusetult saadud perehüvitise tasumiseks vähendatud summas 11 806,10 eurot. Seda on võimalik tagastada täies ulatuses ühekordse maksena või põhjendatud taotluse alusel osade kaupa. Vastav taotlus tuleb esitada 30 päeva jooksul SKA klienditeeninduses või e-posti aadressil.
2(6)
3-22-2309
2.Kaebaja esitas SKA ettekirjutuse peale vaide, mille SKA jättis 29.09.2022 vaideotsusega nr 5.2-3/39424-2 rahuldamata. SKA selgitas vaideotsuses mh seda, et võlgnetavat summat on võimalik tagastada osade kaupa. Arvestades, et summa tuleb tagastada 7 aasta jooksul, on minimaalne võimalik igakuine makse 150 eurot. Võlgnetava summa osadena tagastamiseks tuleb esitada SKA-le vastav taotlus.
3.X esitas 28.10.2022 Tallinna Halduskohtule kaebuse SKA 02.08.2022 ettekirjutuse nr 4.116/37195-7 ja 29.09.2022 vaideotsuse nr 5.2-3/39424-2 tühisuse tuvastamiseks või alternatiivselt tühistamiseks. SKA ei ole vaideotsuses põhjendanud ega märkinud alust, millest tuleneb, et ettekirjutuse allkirjastanud võlahaldur on selleks pädev ametnik. SKA ei ole täitnud uurimispõhimõtet ega selgitamiskohustust. Vajalik on välja selgitada, kas Šveitsi Konföderatsioonis Schwyzi kantonis arvestatud (mitte makstud) hüvitised on sarnased Eestis makstud perehüvitistega. Ettekirjutus ja vaideotsus on vastuolulised. Jääb selgusetuks, kas perioodi 01.08.2013–28.02.2015 osas on kohaldatud aegumist või on SKA kohaldanud diskretsiooni. Ettekirjutuses on justkui viidatud SKA (riigi) vastutusele, kuid loobutud on selle perioodi eest makstud hüvitise nõudest, mis seaduse kohaselt on aegunud. Seega ei ole tegelikult riigipoolse kohustuse täitmata jätmisega tagasinõutavat summat vähendatud. Ekslik on vaideotsuse faktilistes asjaoludes märgitu, et 15.02.2022, 17.06.2022 ja 20.07.2022 teavitas SKA kaebajat alusetult makstud perehüvitiste tagasinõudmise menetluse alustamist. Tegelikult küsis SKA kaebaja käest esialgseid andmeid e-kirja teel juba 11.03.2021. Samal ajal jätkas SKA hüvitiste maksmist kuni 30.06.2021. Kaebaja on kogu toimunud menetluse käigus juhtinud tähelepanu asjaolule, et tema ja laste elukoht on kahes riigis. PHS § 4 lg-st 3 ei saa tuletada, et ka Eestis elaval residendil on õigus hüvitisele ainult sellel perioodil, millal ta tegelikult Eestis elab. Pigem tuleb viidatud sätteid tõlgendada selliselt, et kui Eesti elanik viibib Eestis 12 järjestikuse kalendrikuu jooksul Eestis vähemalt 183 päeva, loetakse ta residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast ja temal tekib õigus saada perehüvitisi, mh ka vanemahüvitist. SKA ei ole osutanud ka vanemahüvitise tagasinõude seaduslikule alusele ega faktilistele asjaoludele (vt PHS § 464 lg 1). PHS § 4 lg 4 kohaselt ei ole perehüvitise saamise õigust Eesti elanikul, kes saab mõne teise riigi samaliigilist hüvitist. Kaebaja on oma vastuväidetes selgitanud, et Eestis temale rahaliselt makstud ja Šveitsis tema elukaaslasele (tema pensioni osana) arvestatud osad ei ole samaliigilised. PHS § 3 lg-te 1 ja 2 kohaselt on perehüvitised riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu finantseeritavad rahalised hüvitised, mida makstakse lastega perede heaolu tagamiseks. Šveitsis on perehüvitiste süsteem aga kantonite osas erinev ja teadaolevalt on see arvestuslik, st seda ei maksta välja rahaliselt. Määruse 883/2004 art 68 kohaselt rakendatakse juhul, kui samal perioodil ja samadele pereliikmetele antakse hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel, prioriteetsuse eeskirju. Kaebaja hinnangul ei ole praegusel juhul viidatud artikkel kohaldatav. Kaebaja ole Šveitsis taotlenud ja temale ei ole ka makstud ega arvestatud mingit liiki lastetoetusi. Šveitsis on arvestatud toetusi tema elukaaslasele ja laste isale. Seega ei ole tegemist olukorraga, kus samadele pereliikmetele oleks antud hüvitisi enam kui ühe liikmesriigi õigusaktide alusel. SÜS § 32 lg 2 kohaselt antakse ettekirjutuse täitmiseks mõistlik tähtaeg. SKA nõuab alates 2015. a-st makstud summasid tagasi ühekordse maksena ühe kuu jooksul, mis ei ole ilmselgelt väidetava kohustuse tekkimise perioodiga mõistlik tähtaeg.
4.Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus SKA 02.08.2022 ettekirjutuse nr 4.116/37195-7 kehtivuse peatamiseks. Ettekirjutus sellisel kujul ei ole küll seaduslik, kuid on sundtäidetav. Seega toob ettekirjutuse sundtäitmine kaasa ebaõigluse, mida ei saa ilma 3(6)
3-22-2309 lisakulutusteta kõrvaldada. Samuti võib tekkida olukord, kus samaaegselt kohtumenetlusega toimuv sundtäitmine asetab kaebaja raskesse majanduslikku olukorda.
5.SKA palus jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kuna vaidlus on kaebajalt tagasinõutavas rahasummas, ei saa kaebaja õiguste kaitse osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kaebaja ei ole põhjendanud ega esitanud tõendeid oma majandusliku olukorra kohta. Ka oluliselt väiksemate tagasinõutavate summade korral antakse hüvitise saajatele võimalus tagastada alusetuid makseid osade kaupa ning võimalusel võetakse alati arvesse isikute olukorda ja võimalusi, st et kaebaja ei pea korraga tervet summat tagastama. Kaebaja ei ole täpsustanud ega selgitanud, mida ta peab silmas väitega, et ettekirjutuse sundtäitmine toob kaasa ebaõigluse, mida ei saa ilma lisakulutusteta kõrvaldada.
6.Tallinna Halduskohus andis 04.11.2022 määrusega kaebuse vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule (resolutsiooni p 1) ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 2). Kaebajal ei ole esialgse õiguskaitse vajadust. Rahalise nõude vaidlustamisel peab kaebaja selgelt välja tooma, millised on tema elukorraldusele kaasnevad negatiivsed tagajärjed, mille hilisem kõrvaldamine on raske või võimatu. Esitatud taotlusest selliseid asjaolusid ei nähtu. Kaebaja on üldsõnaliselt viidanud, et võimalik sundtäitmine asetab kaebaja raskesse majanduslikku olukorda, kuid ei ole oma väidet põhistanud (HKMS § 250 lg 2). Kuigi tuleb möönda, et 11 806,10 euro suurune tagasinõue võib selle korraga sissenõudmisel isiku elukorraldust negatiivselt mõjutada, on praegusel juhul vastustaja nii haldusmenetluse jooksul (sh vaidlustatud ettekirjutuses) kui ka kohtule esitatud vastuses kinnitanud, et kaebajal on võimalik tasuda nõutav summa osamaksetena. Ei nähtu, et selline igakuine kohustus põhjustaks kaebajale pöördumatuid negatiivseid tagajärgi. Sellele viitavad mh nii kaebaja enda esitatud andmed oma majandusliku seisu kohta (vt nt SKA-le esitatud vastuväited, kaebuse lisa 7) kui ka SKA-le tehtud ettepanek 3050 euro suuruseks ühekordseks makseks (vt kaebuse p 13). Kui kohtumenetluse tulemusena selgub, et vastustaja tagasinõue oli põhjendamatu ning vaidlustatud otsused tühistatakse, saab kaebaja osamaksetena tasutud raha tagasi. Seega ei ole tegemist pöördumatu tagajärjega. Kaebajal endal on võimalik vastustajaga maksegraafikus kokku leppida ning sel viisil sundtäitmist vältida. Sellisel juhul ei ole ka ohtu, et tema elukorraldust ülemääraselt mõjutatakse. Juhul, kui vastustaja peaks algatama täitemenetluse ning see peaks kaebajale pöördumatuid tagajärgi kaasa tooma, on tal võimalik esitada uus esialgse õiguskaitse taotlus. Kuna taotlus jääb rahuldamata esialgse õiguskaitse vajaduse puudumise tõttu, ei ole vaja hinnata muid HKMS 249 lg-s 3 nimetatud esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldusi ja tingimusi.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.X palub määruskaebuses tühistada halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 ja teha uus määrus, millega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus ja peatada SKA 02.08.2022 ettekirjutuse nr 4.1-16/37195-7 kehtivus kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Halduskohtu määrus lähtub ainult SKA seisukohtadest ja huvidest ning see on vastuoluline. Kohus leidis, et kaebajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus, kuid märkis samas, et nõutava summa korraga tagasimaksmine võib kaebaja majanduslikku olukorda küll negatiivselt mõjutada, aga seda saab vältida maksegraafiku sõlmimisega. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 sätestab, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte 4(6)
3-22-2309 muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. Sama sätte lg 2 täpsustab, et eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega kompromissilepingu (kokkuleppe) sõlmimise korral loobub kaebuse esitaja oma nõudest ja tagasinõue võib olla eraldi vaieldav. Kaebaja on oma SKA-le esitatud seisukohtades teinud ettepaneku, et teeb tagasimakseid osamaksetena 100 eurot kuus, SKA soovi kohaselt oleks tagasimakse suurus 150 eurot. Samas ei ole SKA oma seisukohtades kaebajale kordagi määranud nõutud summa tagastamist osamaksetena, vaid on järjepidevalt märkinud, et on võimalik sõlmida maksegraafik. SKA on selliselt tegutsedes asetanud kaebaja sundolukorda, kus ta peab sõlmima maksegraafiku kas SKA seatud tingimustel või temaga maksegraafikut ei sõlmitagi. Seega jääb arusaamatuks, kuidas saab kaebaja maksegraafiku sõlmimisega vältida enda jaoks pöördumatuid negatiivseid tagajärgi. Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et isegi kui menetluse tulemusena SKA otsused tühistatakse, on võimalus makstud summa tagasi saada. Vaidlusalune menetlus on SKA-s kestnud ca 2 aastat, alguses nõutud summat 20 154,41 eurot on menetluses vähendatud 11 806,61 euroni. Seega puudub kindlustunne, et juhul kui SKA ettekirjutus tühistatakse, makstaks enammakstud summa tagasi kiiresti ja ilma oluliste raskusteta. Sõlmitav kompromissileping (kokkulepe) oleks samuti väideldav ja aeganõudev. Seega võib juba SKA-le tasutud maksete tagasisaamine osutuda ebamõistlikult raskeks. Kokkuvõttes ähvardab kaebajat tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske. Kaebus ei ole perspektiivitu. Selles on vaidlustatud mitmed õiguslikud asjaolud, mis vajavad hindamist ja asjakohast kohtupraktikat. Kohaldatava esialgse õiguskaitse abinõuga ei kaasne riigile ega ka SKA-le kahjulikke tagajärgi. Menetlus on kestnud kaua ja selle käigus on SKA vähendanud ka tagasimakstavat summat.
8.SKA teatas, et jääb halduskohtule esitatud vastuse juurde ja midagi lisada ei soovi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Määruskaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ega halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 tühistamiseks.
10.Esialgne õiguskaitse on ajutine abinõu, mida kohus kohaldab isiku õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse kohaldamiseks peab kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (HKMS § 249 lg 1). Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus ka avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (HKMS § 249 lg 3).
11.Halduskohus märkis õigesti, et iseenesest võib kaebajalt tagasi nõutava kogusumma (11 806,10 eurot) korraga tasumise kohustus tuua isikule kaasa raske majandusliku olukorra. Sellegipoolest nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kaebajale pöördumatute tagajärgede tekkimise võimalus ei ole selgelt äratuntav. Kohtupraktikas on tagastusnõuete puhul nõutud esialgse õiguskaitse vajaduse põhistamist, vajadusel ka tõendamist (HKMS § 250 lg 2, vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 06.05.2020 määrus nr 3-20-513, p 11; 11.02.2021 määrus nr 3-201658, p 14). Seejuures ei õigusta esialgse õiguskaitse kohaldamist mitte elukvaliteedi igasugune eeldatav langus, mille perehüvitiste tagasinõudmine võiks tingida, vaid selline muutus peaks olema oluline, nt peaks see seadma ohtu ülalpidamiskohustuse täitmise, elukoha säilimise või pere esmavajaduste rahuldamise.
5(6)
3-22-2309
12.Vastustaja on nii haldus- kui ka kohtumenetluses kinnitanud, et kaebajal oleks võimalik tasuda nõutav summa osamaksetena. Vaideotsuses on vastustaja märkinud, et kuivõrd nõutav summa tuleks tagasi maksta 7 aasta jooksul, oleks minimaalne võimalik igakuine makse 150 eurot. Kuigi kaebaja on määruskaebuses selgitanud, et ta oleks nõus maksma iga kuu 100 eurot, ei järeldu sellest, et mõnevõrra suuremad igakuised tagasimaksed tooks kaebajale kohtumenetluse ajaks kaasa pöördumatud tagajärjed. Nagu halduskohus märkis, asjas esitatud andmed sellele ei osuta. Kaebaja on 17.06.2022 vastuväidetes vastustajale esitanud loetelu oma pere igakuistest sissetulekutest ja väljaminekutest, mille kohaselt oli sel hetkel pere netosissetulek 3650 franki ja püsikulud 3266 franki (dtl 65). Sealsamas on aga kaebaja teinud ka ettepaneku tasuda ühekordse maksena 3050 eurot, mida kaebaja on kinnitanud ka kaebuses (vt p 13, dtl 7–8). Dokumentaalseid tõendeid kaebaja pere varalise seisu kohta (nt pangakontode väljavõtted, tasumisele kuuluvaid arveid), mis kaebaja väiteid pere sissetulekute ja väljaminekute kohta kinnitaks, asjas esitatud ei ole. Kuigi halduskohus selgitas vaidlustatud määruses, et kaebaja on tekkivatele majanduslikele raskustele vaid üldsõnaliselt viidanud, ei ole kaebaja oma majandusliku seisukohta täpsemaid andmeid esitanud ka määruskaebuses. Seega ei ole alust arvata, et nt igakuiste 150-euroste tagasimaksete tegemine juba kohtumenetluse ajal oleks kaebaja jaoks ebaproportsionaalselt koormav. Kaebaja perel võib olla ka muid vahendeid (nt säästud, ebaregulaarsed sissetulekud), mille arvelt tagasimakseid teha. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et juhul kui SKA siiski kaebajale osadena tagasimaksmist ei võimalda ja see toob kaebajale kaasa pöördumatute tagajärgede tekkimise ohu, saab kaebaja esitada kohtule uue esialgse õiguskaitse taotluse.
13.Kaebaja kartus, et juhul kui vaidlustatud SKA otsus tühistatakse, ei ole tal võimalik alusetult SKA-le tasutut tagasi saada, ei ole põhjendatud. SÜS § 32 lg 2 sätestab, et kokkuleppel isikuga või isiku põhjendatud taotluse alusel võib tagasinõutava summa suurust ja isiku võimalusi arvestades otsustada tagasimaksmise osade kaupa. SKA on kaebajale vaidlustatud ettekirjutuses ja vaideotsuses selgitanud, et kui ta soovib alusetult makstud summat tagastada osade kaupa, tuleb tal esitada SKA-le vastav taotlus. Seejärel teeb SKA otsuse taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Vastava SKA otsustuse puhul ei ole tegemist kompromisslepinguga VÕS § 578 tähenduses, millega kaebaja loobuks oma vastuväidetest talle tehtud ettekirjutusele. Kui kohtumenetluse tulemusena SKA ettekirjutus osaliselt või täielikult tühistatakse, tähendab see tühistatud osas haldusakti kehtivuse kõrvaldamist algusest peale ning annab õiguse saada selle alusel tasutu tagasi olenemata sellest, kas see on makstud tervikuna või SÜS § 32 lg 2 alusel osade kaupa. Puudub igasugune põhjus arvata, et riik ei täida asjas tehtavat kohtulahendit ja ei tagasta kaebajale alusetult tehtud tagasimakseid.
14.Kuna ringkonnakohtu hinnangul on esialgse õiguskaitse taotlus jäetud põhjendatult rahuldamata juba seetõttu, et kaebaja ei ole esialgse õiguskaitse vajadust piisavalt põhistanud, ei võta ringkonnakohus seisukohta, kas esialgse õiguskaitse abinõu oleks tulnud jätta kohaldamata ka kaebuse väheste eduväljavaadete ja ülekaaluka avaliku huvi tõttu.
15.Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 04.11.2022 määruse resolutsiooni p 2 muutmata. (allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.